Tele-eetris portaal tehnoloogia kommentaari esitab Kristjan Port. Meile pole kunagi meeldinud täita kohustusi, pingutada teiste püstitatud ootuste nimel teha asju sellepärast, et peab teiste soovile ja hakkame liigselt riskima, sest me ei taha kellegi silmis ebaõnnestuda. Vaadake näiteks töist olukorda olles võtad, vastub ülemuse antud väljakutse, aga pingutustest hoolimata selle täitmine ebaõnnestub. Kas lähed ja palud anda endale veel ühe võimete piire proovile paneva ülesande? Tõenäoliselt enamus seda ei söandaks. Veelgi tõenäolisemalt midagi suurt ja olulist sulle enam ka ei usaldatakse. Seetõttu satuvad paljud stressirohkesse pantvangidraama olukorda. Draama on seotud teatraalsusega püüdega Ta muljet, et sul on palju tegemist. Kuna kõik mängivad samas etenduses kaasa, aga omavahel seda ei tunnista. Jääb igale ühele mulje, et teised teevadki palju tööd. Seitsis pantvangiroll. Kui ta uuringuid, siis 60 kuni 80 tundi nädalas tööle pühendujaid on sõnades palju. Aga palju on ka neid, kes püüavad taolist muljet tekitada. Igas inimeses on lihtsalt teatud kogus tööd ja rohkem angitsemine on sama, mis solgikraavipervel kala püüda. Näiliselt on tegemist tööga sisuliselt, aga kalu pole. Lisaks ohkimisele Hähkimisele või kohvitass käes ringi liikumisele on töise mulje loomise trikideks. Ka pidev kaugtööl viibimine, millele lisab usutavust tööajavälisel ajal nädalavahetusel ja eriti öösel kirjutatud meilid. Pole võimatu, et mõnikord jäetakse auto töökoha parklasse sest see on hilisejatele lahkujate märked. Keegi on veel pärast neidki tööl. Ja loomulikult tervitab sama auto hommikusi tulijaid teatega et keegi virgem jõudis juba ette. Kuna kaasaegsete infopõhise töösooritust on raske mõõta, võib osav mängur võita kahte mängu korraga sest igalühel on veel kodu ja kodu nõuab samuti töiseid panuseid. Osavamad saavad koduseid kohustusi vältida, öeldes, et peavad hetkel tegema päris tööd. Kuvadki tööle tööl aga jätavad muljed ohverdavad kodu ja sõbrad töö nimel. Ja neile antakse andeks, kui mõnikord jääb arusaamatuks, mida nad siis on üldse teinud. Sel moel sündinud suure töökoormuse kummardamise kultuuris peitub aga omapärane paradoks. Sest kui sa saaksid olla kärbes laes, et näha, mida taoline sotsiaalselt osav töö matki ja tegelikult oma ajaga teeb siis paljudel juhtudel on see mäng arvutist. Avastamise hetk võib-olla oma jultumus üllatuses olla nii pimestav, et sa ei märka midagi enamat sõjamängust, linnaehituse, simulaatoris või jalgpallist. Aga ometi seob kõik. Kirjeldatud nähteid miski ühine ning ilmne. Timoti kõnet. Veebiajakirjas made pool tabas end mõttelt, et inimestele meeldib mängida mänge mille sisuks on töö. Töö koosneb ülesannetest, kellegi poolt ette antud aja- ja ressursi ka ning kindlate nõuetega lõpptulemusele. Kui ebaõnnestud, pead alustama uuesti. Mõnedel andmetel möödub arvutimänguajast 80 protsenti ebaõnnestumise vigu parandades ja tegevusi korrates. Mõtle nüüd alguse juurde tagasi ja küsi, kas oleksid veel tööl, kui sinu ajast neli viiendikku kuluks ebaõnnestumiste klaarimisel. Esimene ja ilmsena tunduv vastus oleks eitav. Aga mõtle arvutimängu näitele tähelepanelikum alt ja sa jõuad äratundmisele, et mäng. Toimub mugavustsoonis, mida võib võrrelda näiteks e-kirjade välja trükkimisega sest tõesti taolises soorituses ebaõnnestumine on piisav põhjus uue töö. Otsimisele, kuid mängu töösooritused toimuvad alati mängija võimete piiril. Just seetõttu mäng neile meeldibki eriti kui pärast kestvat pusimist pääset lõpuks edasi. Juhul kui kanda taoline julge pideva enesetäiendamisega töötamise laat. Pärisellu oleks ettevõtte ilmselt palju paremas positsioonis sest edu pus eeldab piiripealset pingutust, vigade talumist, neist õppimist ja lõpuks tahtmise saavutamist. Timoti Kennet vaatab küll töise mängude probleemivaba aja kadumise prisma kaudu. Arvab, et tööst läbi imbunud kultuuriväärtused sunnivad inimesi vabale mängima mänge, milles niidetakse muru, ehitatakse linna, juhitakse autot, treenitakse sportlaseid, võideldakse vaenlastega ja nii edasi. Paljudel juhtudel teenitakse taolise tegevusega virtuaalset või siis päris eluga narreteeritavat rahagi. Timoti on kindlasti omavaatele õigus aga järsku pole probleem vabaja muutumises tõeliseks mänguks. Järsku peaks hoopiski töö ise muutma, rohkem mängulisemaks? Sedasi? Sisukorralduselt mitte näideldult.