Nädal tagasi teatas avatud Eesti Fondi, tänavu pälvib nende igal aastal välja antava koosmeele preemia kultuuriväljaanne Müürileht ja seda preemiat just sotsiaalselt tundlike ning ühiskondlikult oluliste teemade käsitlemise eest kusjuures käsitlus kõnetab nii vanu kui noori inimesi, nii eestlasi kui kõik, kes meie kultuuriruumis elavad. Müürilehe peatoimetaja Helen Tammemäe. Palju õnne tunnustuse puhul. Suur aitäh. Milline tähendus on avatud Eesti Fondi preemial teie väljaandele? Ennekõike on see selline reaalne tugi, et jätkata seda, mida me oleme seni teinud, et võib-olla selline tunnustus tehtud töö eest. Et hoolimata sellest, et me pole leidnud endale kohta kultuuripoliitika ja see võib-olla ei ole ka leidnud veel päris toimivat majandusmudelit siis vähemalt see sisu on, on täitnud oma eesmärki, mis on väga positiivne. 10 numbrit aastas välja andva müürilehe levik ei ole Eestis nüüd väga suur. Heren, kuidas te kirjeldate oma ajalehte ja selle tegijaid nendele inimestele, kes müürilehest midagi ei tea? Ma julgen öelda, et see on piisavalt selline uuendusmeelne väljaanne, et me tegelikult ei pretendeeri igiväga laiale lugejaskonnale. Kindlasti eeldab see seal väljaande tegemine ja lugemine väga avatud meel, et see, millest me kirjutame, see, millest kirjutavad meie kaasautorid ja mida ootab ka meie praegune lugejaskond, tegelikult on, on selgelt ka mõnes mõttes selline eksperimenteerimine, et me võib-olla julgeme püstitada teemasid, mis suuremates inimhulkades võib-olla esialgu hirmu tekitama tahavad just selliseid teemasid käsitleda, mis Eesti ühiskonnas on uued ja meile natukene sellised tundmatuid ja sellepärast võib olla hirmuäratavad, et otseselt mingisugusele tõele ei pretendeeri, aga vähemasti oleme võtnud endale eesmärgiks vaikimise asemel mingisuguseid selliseid keerulisi teemasid ikkagist vaatluse alla võtta ja uurida, mis erinevad inimesed sellest arvavad. Nendest asjadest arvavad. Aga loetlege, palun mõned teemad, mis on nii uudsed, et võib-olla tekitavad tavalises lugejaskonnas ebameeldivust või hirmu. No üks väga selge teema, mis meie võtsime käsitleda juba neli aastat tagasi, oli homoseksuaalsuse ja üldse sellise ütleme traditsioonilise harjumuspäraselt erinevad seksuaalsuse talumised samuti, mis on hetkel meie jaoks oluline, on integratsiooni teemad ja immigratsiooniteemad, eriti kuna me oleme palju reisinud ja meie kaasautorid elavad üle maailma, siis mujal maailmas on, on need sellised teemad, mis on juba tegelikult võib-olla Euroopas just olnud õhus kümneid aastaid, aga mis meie ühiskonna jaoks on niivõrd uued, et inimesed on väga ütleme, ettevaatlikud ja hirmul ja ei taha tegelikult tegeleda nende küsimustega, kuigi tähendab hiljem ma arvan, et me peame seda tegema. Samamoodi keskkond, keskkonda puudutavad küsimused. Võib-olla jah, sellised muutused, mis tegelikult on juba ümberringi toimunud, aga me lihtsalt ei taha oma sellest turvatsoonist välja astuda, ei taha tegeleda nende nende olukordadega, mis meid ümbritsevad. Kirjeldage, palun, kes siis on teie kaasautorid, kes igal pool maailmas laiali elavad? No peaasjalikult ikkagist õppivad tudengid, kuigi veel on väga erineva vanuses kaasautoreid siis peaasjalikult annettikist tudengid ja võib-olla sellised alles ka iseenda teed otsivad inimesed, et et kuna meil halore ei ole müürilehes, siis on see rohkem selline heast tahtest või mingitest ideaalidest kantud tööd. See on peaaegu nagu blogindus ainult paberil. Jah, võib küll öelda, sellepärast et me oleme väga avatud kaasautorite suhtes, et me ei ole pannud otseselt piiranguid, et me pigem oleme valmis, et ma, isegi kui tekst ei ole alati nii, nii hea esialgu, siis me oleme valmis pigem töötama selle toimetamise kallale, et need uued mõtted just on olulised mitte niivõrd see kirjutamise tehnika, et et seda paberit eraldi eraldi väärtustanudki just sellepärast, et selles kübermaailmas või veebis on seda infot lihtsalt nii palju vähe raske sealt kuidagi mingit valikut teha, et me oleme proovinud selle valiku koondada siis kokku just sellesse paberlehte, et säiliks võimalus ennast korraks nii-öelda pistikust välja tõmmata ja lugeda lehte mingis muus keskkonnas ilma mingis muu segav mürata. Et meil on võib-olla see paberlehe väljaandmine ka natukene selline täiesti eesmärgipärane tegevus, et, et see annab ikkagist mingisuguse teistsuguse platvormi vahelduseks sellel infovoolav, mis me sotsiaalvõrgustikest ja ekraani läbi saame. Kuivõrd müürileht ilmub 10 numbrit aastas, siis kui operatiivne saab teeleht olla? Meil on ka veebiväljaanne tegelikult vastukaaluks sellele Pavel ülistamise jutule, et tegelikult sihukseid, kultuuriuudiseid ja jooksvaid asju. Me kajastame oma veebiväljaandes, et just paberile me koondame pigem selliseid läbi mõeldumaid, teemakäsitlusi või tekste. Aga võib-olla operatiivsus pigem on meil hetkel selle taga, et lihtsalt et kuna see on kodanikualgatuse korras või omaalgatuslikus korras algatatud väljaanne, siis suures osas töötab ikkagist täiesti vabatahtlikul panusel. Et meil ei ole, võib-olla isegi kui meil on tahtmist, siis need ei ole alati võib olla tööjõu mõttes ressursse, et kõike adekvaatselt kajastada, et sellepärast me olemegi võtnud endale tegelikult teadlikult ka mingisugused kindlad missid, mida me käsitleme ja proovime olla nendest siis vähemalt kuidagi professionaalsed. Et õnneks on olemas ka peavoolumeediat ja õnneks on olemas ka sihtasutus Kultuurileheväljaanded, kes siis katavad ära võib-olla sellise nagu suurema osa mingisugusest mõtte väljast ja kultuuri väljast. Aga et kuna kõik kõike ei jõua ja siis me täitsa hea meelega oleme noppinud üles mingisugused raskemad, teevad mingisuguseks nišivaldkonnad ja, ja tegeleb nendega. See tähendab, et te ei konkureeri sihtasutuse kultuurileht väljaannetega ei lugejaskonna pärast, ei teemade pärast ega ka raha pärast, mis riigil on kultuuriväljaannete jaoks, sest teil on just niisugune erilised teemad ja nishi arutelud, mis seda peavoolumeediat nii väga ei huvita. Kas nii ma saan aru? Nii ja naa, selles suhtes, et mis puudutab lugejaskonda, siis. Ma arvan, et kultuurimeedia või üleüldse kultuur ei ole selles mõttes nagu tarbekaup, mis kulub kasutades. Mul on pigem tunne, et mida rohkem inimesed loevad müürilehtedest rohkem, nad loevad ka teisi sihtasutuse väljaandeid ja vastupidi kultuuri puhul on just just nagu see, et mida rohkem selliseid asju on, seda rohkem on, kas seda lugejaskonda tarbijaskond saab nendest igatahes taru ja kellel on huvi, kes tunnevad ennast seotuna ja tõesti, kes saavad siis aru, mis sellel kultuuriväljal toimivad? Selles mõttes ma arvan, et kindlasti ei ole nagu piirangud selle osas, kui palju kultuuri Eestis võiks olla, et mida, mida rohkem, seda avatumad on tõenäoliselt ka inimesed, seda rohkem nad on, on kokku puutunud sellega ja oskavad nagu suhestuda. Aga paratamatult raha osas Touri rahastamises kindlasti Eesti riigil on piiratud vahendid ja selle koha pealt, et raha siis me kindlasti konkureerime, et kuna me praegu ikkagist oleme sihuke isetekkeline, siis mulle vahepeal siiski tundub, et meil ei ole tegelikult hoolimata sellest, et me räägime sellest kodanikualgatuse toetamise vajadust. Tegelikult ei ole riigis välja töötatud mingit sellist tööriista komplekti, mis tegelikult ka näiteks nendel asjadel ellu jääda, et pigem praegu on natukene selline võib-olla irooniliselt öeldud, et, et pigem kirtsutas nina noh, jälle tulevad ja teevad mingisuguse tugeva asja, et aga tegelikult meid ei ole kuhugi paigutada teid. Selles mõttes on natukene selline skisofreeniline olukord. Väga palju on tegelikult just nüüdiskultuuri puudutavaid mingisuguseid organisatsioone hetkel Eestis, kes on vägagi tõestanud, ennast pikka aega tegutsenud aga kellel siis tegelikult nagu sellist reaalset mudelit ei ole, mis tagaks selle, need asjad jääksid kestma, et mina nagu mõtlen niiviisi, iga asi saab kuskilt alguse, iga institutsioon on kuskilt alati alguse saanud. Et päris nii ei saa. Nüüd nagu mõelda, et kui ei ole sajaaastast tegutsemisajalugu ette näidata, et siis ei ole kohta sellel asjal Eestis. Kui müürileht on keskendunud just sellele, et uusi mõtteid, uusi aruteluteemasid, uusi filosoofilisi ja kultuuri kas või kultuuripoliitilisi jooni tuua Eesti lugejani, siis kuidas lugejad või näiteks niisugused pisut rikkamad sponsorid saaksid müürilehe ilmumise jätkamist toetada? No me läheme, nüüd oleme proovinud panna osa sellest tiraažist müüki, et kindlasti, mida me võiksime ka ise palju paremini kommunikeerida, aga mis võiks sellises nagu ühisteadvuses laiemalt kanda kinnitada, on see arusaam sellest, et kvaliteet, teetne, meedia ja kvaliteetne kultuur ei ole tasuta? Ta mõnes mõttes meil on, meil on väga head tingimused Eestis küll selleks, et teha kultuuri, aga, aga ka just need inimesed, kes lähevad kontserdile või kes ostavad lehte, et nad saaksid aru sellest, et see On väga oluline panustada isegi ka sellistesse otsivamatesse või eksperimentaalse mõttesse asjadesse, et nad saaksid areneda. Et sellepärast just mulle nagu tundub endale, et meil on võib-olla sellised väärtushinnangud kohati nagu laiemas teadvuses natuke paigast ära, et kui kultuuri eeldatakse, et seda peaks saama justkui nagu tasuta siis keegi ei, ei kõhkle. Kui me läheme poodi ja meil on poest midagi vaja, et võib-olla selliste mittemateriaalsete asjade taga mingite väärtuste hindamine on see, mida oleks vaja laiemas teadvuses kuidagi juurutada ja eks see laieneb ka samamoodi nendele ettevõtjatele, kes võiksid aru saada, et nendes teenitav tulu on ikkagist teenitud sellest samast ühiskonnast, milles on vaja ka investeerida, selleks et see kestaks niiviisi. Võib-olla jah, mingisugune selline suurema pildi nägemine on vajalik, et me ei saa kõike mõõta ühe aastaste majandusaasta aruannete põhjal või, või eelarvete põhjal, et näha just seda, et, et mis, mis võiks olla pikemas perspektiivis kasu, mis oleme sellest, kui me oleme valmis, ütleme, loobuma mingitest Hedalistlikest tüvedest selle eest, et, et võib-olla toetada midagi, mis ei ole veel nii selge või kanda kinnitanud. Helen Tammemäe, mis on teie viimase kahe nädala kõige eredam elamus mingist kunstisündmusest Berliinis või, või mingi niisugune käsitlus või mõttearendus, milles te mõtlete, et sellest võiksite ka müürilehes kirjutada? See on väga tore küsimus. Ma olen kuidagi juhuslikult kätte saanud paar raamatut, millest üks on Milan Kund äraolemise talumatu kergus. Ja siin laua peal on mul veel, eks Krišna murti meditatsiooniraamat ja mulle tundub kuidagi, et mingisugused mingisugused sellised asjad, mida me võiksime müürilehes rohkem kirjutada, puudutavadki üldse sellist nagu laiemat indiviidi eesmärki, et mille jaoks täpselt nagu oleme siin ühiskonnas või et me võiksime sellest aru saada, mis meie Eesti iseseisvumisega üheksakümnendatel väga laialt levis, oli selline individuaalne eneseteostus, võib-olla, mida me võiksime oma väikses riigis kuidagi laiemalt aru saada, et me võiksime töötada koos või kuidagi kogukondlikud, et mõelda selle asemel, et mõelda siis ainult enda isiklikku heaolu peale. Jääme siis ootama, millal taas tuleb niisuguseid huvitavaid ja värskeid tuuli müürilehes ja kes tahab teada, kust müürilehte saab osta või kuidas ta levib siis muurileht? E koduleheküljelt on see kaad kõik seal väga ilusti üleval. Aga Helen Tammemäe, palju jõudu teile, õnnitlused veelkord preemia puhul ja jääme ootama järgmist müürilehenumbrit. Aitäh, ja see tegelikult juba esmaspäeval läheb meil trükini, et kaua ei peagi ootama.