Põlisnooruke Nikita Michalkov 1964. aastal kinoekraanidele tulnud filmis ja Shaga jupamaskvee ehka. Ma kõnnin Moskva tänavail heliloojaks, Andrei Petrov. Film räägib noorest metrooehitajast koolikast Nikita Michalkovi kehastuses kes kõnnib oma kodulinnatänavail ühe päeva kestel. Magada ei saada sellel päeval peaaegu üldse, sest ikka on tal midagi teha. Ta kohtab mitmeid inimesi, on alati valmis kõiki aitama, tunneb huvi kõige vastu ning võtab kõigest osa, tehes seda omakasupüüdmatult ja energiliselt. Filmi nimilaul helilooja Andrei Petrovi sulest sai äärmiselt populaarseks ning veidi hiljem kõlas juba duetina Ljudmilla Senšina ja Eduard Hilli esituses. Aga ta oli loost armaal. Või nii? Aga? Jaa. 1991. aastal lagunes koost suur Nõukogude Liit tohutu kommunismi-impeerium, mis püstitati 1922. aastal vägivaldselt ahervaremeteks muudetud Tsaari-Venemaa asemele Nõukogude perioodist ja elust raudse eesriide taga räägitakse praegu juba legende. Ent vaatamata kindlalt suletud süsteemile olid ka sellel elu laadil oma helgemad pooled. Rahva meelelahutuse üks põhikomponente oli kinoekraanidele jõudis lugematu linateoseid patriootilisi ja vähem patriootilisi seiklusi, romantikat, ilme suurel hulgal filme lihtsate inimeste igapäevasest elust, mis panid endale kaasa elama just tänu oma siirusele ja vahet. Vaata ka võlla ja haagis. Meie tänases saates kutsumegi teid, armsad kuulajad, kaasa väikesele jalutuskäigule vene nõukogude filmimuusika seltsis ja vaatluse alla tulevadki just veidi nostalgilised meloodiad, nendest paljuski juba minevikku vajunud linateostest, mis loodetavasti pakuvad meeldivat äratundmisrõõmu. Ta alguses kõlas meile helilooja Andrei Petrovi nimilaul filmist Ma kõnnin Moskva tänavail. Ent esimeseks filmiks, millele Andrei Petrov kirjutas muusika sai 1962. aastal. Georgina kaneeli ja lavastaja käe all valminud putikat ehk tee sadamasse. Film räägib ühe päästelaeva meeskonna igapäevasest tööst meremeestest, kes peavad päevast päeva kangelaslikku võitlust abistades hätta sattunud laeval. Andrei Petrov kirjutas filmi jaoks laulusõbrast. Ent lugu ei meeldinud filmi muusikalisele toimetajale, kes pidas seda mitte Nõukogude likuks. Seepeale sekkus asjasse aga režissöör Daneelia, kes teatas, et kuna filmi tegevus toimub Arktikas, siis on selles kasutatud Chukesid ja rahvalaulude motiive. Filmis esitasid seda Valentini kuulin ja Bruno Oja. 1943. aastal teise maailmasõja keerulistes oludes valmis režissöör Leonid Lukovil praeguseks juba legendaarseks saanud sõjateemaline film, vabaid sa ehk kaks sõdurit, mis toob meieni loo kahe sõduri rinde sõprusest peaosades Mark Wellness ja Boriss Andrejev. See oli esimene film, milles näidati, et sõjas mitte ainult ei selgita, vaid selle ajal ka elatakse. Film annab võimaluse elada kaasa selle kangelastele ka tavaolukorras kuulata nende omavahelisi jutuajamisi ning lihtsalt vaadata neile silma. Helilooja Nikita Bogazlovski kirjutas filmi jaoks paar laulu ja neis sai eriti populaarseks Marqwer. Nissi esitatud. Ja nõnda esitas seda lugu hiljem muslim komaaja. Aados. Paco lörtsi ilma palju. Ju siis juba? Koju. 1941. aastal valmis režissöör Konstantin juudinil film sert Saatchiaterjov ehk nelja südamed. Peaosades populaarsed filminäitlejad Valentina Serova, Ljudmila tselikovskaja, Jevgeni samoilov ja Pavel Springfield. Ent kui film oli valmis, siis selgus, et tänu oma veidi kergemeelsele sisule osutusse teise maailmasõja pingelistes oludes ekraanidele laskmiseks liiga sobimatuks. Seetõttu jõudis film kinodesse alles viiendal jaanuaril 1904-ga viiendal aastal, kui sõja lõpp oli juba käega katsuda. Linateos võitis koheselt vaatajate südamed ja tekitas neis nostalgia ennesõjaaegse aja järele. Filmis kõlas Valentiina Serova esituses helilooja Jüri miljootini kaunis lüüriline laul. 1954. aastal kirjutas Isaac Dunaevski mõned laulud kontsert filmile missioone Svjoothi ehk lõbusad tähed. Filmis esinenud Claudia Ševtšenko on meenutanud, kuidas Dunaevski kutsus teda oma koju, et mängida talle ette lugu, mida Ševtšenko pidi filmis esitama. Lauljanna meelest kõlas helilooja esitatud valss kui virtuooslik klaveripala. Kui siis Dunaevski küsis Sulšenko arvamust, vastas too, et lugu on iseenesest juba nii hea, et sõnu pole sellele enam vajagi. Peab ainult kuulama ja vaikima. Siis ongi ju hästi. Olgu see siis laul vaikimisest. Oli öelnud Donajevski. Sellest sai Claudia Ševtšenko üks armastatumaid laule. Ilmselt on vähe neid, kes poleks kasvõi korra näinud Eldar Jasanovi 1956. aastal valminud ülipopulaarset kinokomöödiat karnevaliöö mille peaosas särav Ljudmilla kurtšenko. Selle filmi paljude tempakate laulude seas jääb sageli tähelepanuta üks kaunis valsi laul helilooja Andrei leepini sulest milles filmis esitas operetinäitlejanna Olga Plazzova, kellele see roll jäi ka ainsaks ülesastumiseks kinolinale. Suures osas nõukogude filmides oli oluliseks teemaks uue ühiskonna ülesehitamine sageli kusagil kolkas, millele andis emotsioon reaalselt värvi peategelaste vaheline armulugu. 1960-ga teisel aastal esilinastusel Juri juukini film diftšata ehk tüdrukud, mis põhineb Boriss Veedmi samanimelisel romaanil. Filmi tegevus viib meid kaugetesse Uuralitesse, kus hargneb kohaliku söökla, uue noore kokapiigad, tootja ja kohaliku metsalangetajad. Brigadiri Ilja armulugu. Peaosades populaarsed näitlejad Antseva ja Nikolai röövnikov. Muusika sellele filmile kirjutas väikest kasvu energiline helilooja Alexandra, pahmutava keda on loetud üheks 20. sajandi parimaks Melodistiks ning kes ise on öelnud, et tema jaoks pole mingi kunst panna muusikasse pesumaja, arve või ajaleheartikkel. Üks selle filmilauludes kandis pealkirja staare Clion ehk vana vaher. Ning filmis esitasid seda lössi Enov džinnikova ja Nikolai pagoodina. Tarreegel joon. 2009. aastal Alexandra pahmutava juubelikontserdil laulis seda juubilarile nooruke Eurovisioonikonkursi võitja Aleksander rõback, kes esitas riiulil ka loo instrumentaalse vahepalad. Siirdume nüüd ajas veidi tagasi rahututesse kodusõja aegadesse millest räägib 1968. aastal valminud film movie Priklitšanya jõula viimus ehk tabamatute uued seiklused. Jan Frenkel kirjutas selle filmi jaoks laulu Ruskaia poolie ehk vene põld ja järgnevalt kuulemegi seda lugu autori enda. Disc. Romanss kui žanr on olnud Venemaal alati väga armastatud ja revolutsioonieelsel ajal esitasid seda sellised tollase estraaditähed nagu veerapaaniana Nadjastablevitskaja vanastas Siievialtseva Iisak, kreemer, Aleksander Verkinski ja paljud teised. Romanss, millest järgnevalt juttu tuleb, kõlas esimest korda publiku kõrvadele 1902. aastal. Ent huvitaval kombel ei mainitud kunagi sealjuures selle romansi, muusika ja sõnade autoreid. Pärast põhjalikke uuringuid on jõutud aga järeldusele, et sõnad kirjutas poeet, Pugatšov ja muusika, helilooja Steinberg. Enne revolutsiooni laulis selle populaarseks veerapaanina ning seda lauldi ka esimese maailmasõja ajal. Kodusõja päevil sai sellest kindral Denikini armee hümn ning hiljem kujunes sellest aga juba punaarmee marss. Möödusid aastad ning 1976. aastal kõlas romanss Vladimir Varssavi lavastaja käe all valminud filmis et niiturbi ehk turbinite päevad, kus seda esitas Niiles Sintšina Vene helilooja ja poeet Nikolai hariito oli ebatavaliselt ilus mees. Väga haritud ja mitmekülgselt andekas. Kaasaegsete meenutuste kohaselt temasse lausa pidi armuma. Tema kõige tuntum romanss kannab pealkirja Atveli Frieda teeme ehk närbunud krüsanteem id. 1918. aasta sügisel läks Nikolai hariito sõprade kutsel Dioretskisse ühte pulma, kus tema suhtes näitas üles varjamatult huviks peo naiskülalistest. See omakorda tekitas aga armukadeduse hoo kellestki parun von kar, Tõnis kes ilma mõtlemata võttis välja revolvri. Legendi järgi sellel momendil, kui kõlas lask ja Nikolai Harrito kukkus surnult maha. Parun von kardeni kuulist kostus kõrval asuvast restoranist kellelegi lauluhääl, mis laulis. Selle romansi autor, kes oli surres vaid 31 aastane, lebas aga surnult maas ning naeratus oli tardunud tema imekaunis näos. 2002. aastal teleekraanidele jõudnud seriaalis aga selge, mis kujutab endast ekranisatsiooni Boriss akuunini raamatust eras fantuurini seiklustest esitab selle romansi. 1825. aasta 26. detsembril toimus Peterburis senati väljakul relvastatud vastuhakk Venemaa isevalitsuse vastu mis on tuntud Deckab ristide ülestõusuna ning suruti veriselt maha. Kohtu alla anti ligi 600 inimest ning viis selle juhti poodi üles. 121 Deckab risti, saadeti sunnitööle ja asumisele Siberisse. 1975. aastal valminud film staabliniidilinev asjast ehk veel õnnetäht kord tõuseb, hele jutustab Deckabristidest ja nende naistest, kes järgnesid oma meestele pagendusse ja jagasid nende saatust. Ehkki filmis on mõningad väikesed ajaloolised ebatäpsused, annab see ometi hästi edasi tolle ajastu meeleolu ja värve. Filmis kõlab Isaacs Vartsi kaunis romanss. Tšetšeene Juunoi ehk ärge lubage noorele neiule. Ilmselt on paljud lugenud omal ajal sarjas Seiklusjutte maalt ja merelt ilmunud vene teadlase ja kirjaniku Vladimir obrutšjevi ülipõnevat seiklusromaani Sannikovi maa. 1973. aastal jõudis kinodesse ka selle üsnagi tagasihoidlik filmiversioon. Helilooja Aleksander sadzeepin kirjutas filmile ka kaks laulu ja kuulamegi ühte neist esitajaks oli anoffjev. Myyribushouljus. Jest oli GM-i sõdivoidierr. Toigemiig. Sertlevariaat Lea Prado, Jeff. Pakoviljak. Triita plussis ehk kolm paplid Plicha tänavas. Sellist pealkirja kannab 1967. aastal valminud Tatjanal Joosneva film. Peaosades Tatjana taroonina ja oligiefreemab. Film räägib üheks päevaks Moskvasse saabunud lihtsast küla naisest, kellel tekib emotsionaalne suhe tava juurde sõidutavad taksojuhiga. See juhuslik kohtumine lähendab kaks teineteisele enne täiesti võõrast inimest. Paneb meid vaatama uue nurga alt kogu senisele elule. Ehkki järge sellele kohtumisele ei tule. Filmis laulab vihma ajal taksos istudes Tatjana taroonina kehastatav kangelanna Alexandra pahmutava laulu Niernast ehk õrnus, mis oli sel ajal väga populaarne. Filmi lõpus kõlab see laul juba raadiost, esitajaks Maia Crystalinskaja. Kui Maya Crystallinskaja esitas seda laulu esimest korda Moskva ametiühingute maja sammassaalis toimuval kontserdil sai see hävitava kriitika osaliseks. Lauljanna pidi lahkuma vabalt ilma plausita ning saalis istunud laulu autor Alexandra pahmutava pidi kuulama oma sõprade-tuttavate nördimusavaldusi. 1900 seitsmekümnendatel aastatel oli Iisrael kuulutanud Nõukogude liidu oma vaenlaseks number üks. Ja Venemaa reageeris sellele juudi rahvusest inimeste diskrimineerimisega kuna majja Crystalinskaja oli isa poolt juut. Kas ka tema musta nimekirja andekas lauljatar jäi oma loomingu kõrgpunktis poliitilise intriigi tõttu peaaegu ilma tööta ning pidi edaspidi leppima esinemistega kõrvalisemates kohtades. Praeguseks pannud laulust nii naist aga pahmutava üks Kaarsemaid laule. Ja kuulame, kuidas on selle omal ajal linti laulnud Heli Lääts. 1972. aastal ekraanidele jõudnud juriibabedanossevi lastefilmist ohus ta Nastja ehk oh seda. Nastjat sai meeletult populaarseks Jevgeni Kralaatovi laul, nuia linn, esitajaks saida vidiševa. Sarnaselt majja Crystalinskajale kuulus ka aida vidistševa tänu oma juudi päritolule dist krimineeritavate interpreetide nimekirja, keda vaatamata suurele menule kuulajate seas juhtkonna poolt ei soositud. Filmide tiitrites nende nimed puudusid, neil ei võimaldatud korralikke kontserte ja ei lubatud kastrollidele välismaale. 1980. aastal emigreerus aida viidiševa koos ema ja pojaga USAsse. Nõukogude liidus unustati tema nimi aga pikkadeks aastateks. Ja nõnda kõlab Aidaweedisse esituses veel üks menukas laul, 1969. aasta multifilmist unka heliloojaks Jevgeni Krõla. Stepptantsu ja kaunist laulu võib nautida 1983. aastal kinodesse jõudnud filmis. Ehk me teeme džässi, mis valiti ühtlasi aja kirjase veski ekraan lugejate poolt. Aasta parimaks muusikafilmiks. Laulavad Igor Scljarja oliga piiraks. Ja hakkabki lõpule jõudma meie tänane saade ja vene nõukogude lüürilise filmimuusika seltsis. Ja saadet jääb lõpetama Olga piraks. Lauluga filmist eleven džässi. Heliloojaks Anatoli Krall Saate koostas Jaak Jõekallas ja stuudios olid Triin Ella, Jaak Jõekallas ja helioperaator Vivika Ludvig. Nostalgia.