Kannel on vana ja arhailine pill, aga miski temas tõmbab ka praeguse aja noori inimesi endalegi kõla kuulama mängima ja pilliendagi tegemist proovima. Meie siin selles saates ajamägi nüüd järgnevalt juttu kahe noore pillimeistri Indrek Roosi ja Marko Martiniga tuule kanniga, tänu kellele kõlab kannel ka meie tänases päevas ja kelle käe all tegutsevad tuulekannel te mäng nüüdki jutu vahele kostab jutud ja lood seab saateks Maie Viilup ja alustuseks ehk võikski küsida, et mis pani teid Marko ja Indrek kuuekeelseid kandleid valmistama hoiab, kuidas teist pillimeistrid said? Kas me oleme sellised käe proovijatelt? Pole kuigi palju sedasorti meistrit, kelle, kelle käest õppida ja tähendab kindlasti neid ka on, aga, aga meie oleme küll omal käel alustanud ja siis edasi kuulanud juba teiste meeste soovitusi. Aga kust üldse tekkis selline huvi siis pillide ja nende tegemise vastaval eriti? No minul endal oli selline tahtmine juba pedagoogikaülikoolis mitu kursust varem ja lõpuks viimasel viimasel kursusel. Siis Indrek tuli ka selle mõttega, et võiks näiteks proovida kannelt teha. Ja mina olin seda mõtet juba varemgi mõlgutanud ja läksin kohe kaaslasele mõttega ja ei võtabki seal siis palju aega, ettevalmistusi sai kohe alustatud, ka lõpule viidud, see mõte Aga juhuse kandle kõla ja mäng pidi enne ka juba tuttav siis olema või mingil varal huvitama. Natuke kindlasti, et mina näiteks laenasin koju endale klaverivabriku kuuekeelse kandle ja enne seda lasin üks, kaks kolm niisugust väga lihtsalt lugu endale selgeks õpetada, mida kodus sain, sain mängida ja nautida seda, seda väikest oskastki, sest selle mängima õppimine ei ole nii-öelda lihtsamate lugude puhul väga suurt vaevanõudev ja on võimalik ka päris ise üksi mänge räppida. Ei oska nagu ise kindla peale seda väita, aga aga proovida ju võib ikka. Ja kui see pill juba siis natuke tuttav oli selle mäng, et siis tekkis soov ise kah pilli teha ja natuke siis võib-olla teistmoodi või mis selle tingis selle soovi. Üks põhjus oli see, et klaverivabrikus lihtsalt ei tehtud ära nüüd 60 kandled ja tantsuklubi, mis, mis käib nagu muusikamajas koos. Seal hakkas tekkima selline rahutu väike inimgrupp, kes kes nõudis, et meie, Markoga võiksime proovida teha kuivõrd natuke selle puutööga või puidutööga kokku puutuvad inimesed. Ja siis, et siis nemad võiksid takkajärgi tulla tegemisega. Et, et see on nagu üks kindel põhjus, et neid lihtsalt ei olnud saada. Kui juba mainitud, sai siin vanalinna muusikamaja ega vist tuule kannist laisa kuidagi mööda minna. Milline oleks tuuleroll siis selles, et teist kahest just need pillide tegelejad ja tegijad on saanud? Minule meeldis. Ma ei tea, kas see on see nüüd bluff või siis kui Indrek rääkis, et ta pidi selle laenatud kandle tagasi andma, aga tal hakkas see klaverivabriku kannel, mis tal kodus oli, mida ta siis niimodi sõrmitseb. Aga tal hakkas hirmus kahju, et ta nüüd enam mängida ei saa ja mõtles, et teeb nüüd pilli endale. Aga võib-olla, et, et need asjad tihtipeale, et kui aeg on valmis, siis väljundi saab. Ja mis oli selline unistus, muidugi on mul ilmselt olnud viis aastat vähemalt, et võiks kunagi jõuda selleni, mida näiteks naabrid soomlased, lätlased, leedulased teevad juba aastakümneid, et Eesti inimene, kes ei ole eriti puu puutööga kokku puutunud ja, aga sellise juhendamise korral ikkagi saaks endale lihtsa vaevaga ühe kandle niimoodi nädal aega kas kursustel või siis juba pikemalt kuskil puutöö klassis selle siiski valmis meisterdada, et selline mõte on mul küll olnud ja ja, ja tore, et see unistus selles mõttes täitus, kas siis võib järeldada otse kandletegemine, nii lihtne ja käepärane? No ei saa öelda, et ta nüüd oleks midagi ülemäära rasket. Mina näiteks polnud seda kannelt kordagi varem käes hoidnud ega taolist kannelt. Olin kuulnud kuuega keelses kandlastajalt. Teiste jutu järgi ja, ja, ja näinud umbes umbes suuruseid Võib-olla 10 15 aastat tagasi käis minu õde Pärnusse, mitte rahvamuusikat, muusikute kokkusaamisel või harjutustel ei teagi, kursused, kursused ja, ja kohtus seal tuulega. Ja, ja rääkis siis tagasi koju tulles, et tuule oli talle õpetanud selliseid väikseid kandeid, mängu, mida mängiti hoopis teistmoodi, kui kui neid suuri. Ja siis tagasi tulles proovisingi omastavat grammatilist kannelt ka mängida niimoodi samas stiilis, et kattis osad keeled kinni ja tema jutu põhjal siis tuli mulle see ettekujutus, et kuidas see kanal võiks välja näha. Meisterdamise käigus muidugi tuli palju asja juurde, Indreku käest sain veel vahetult enne keelte peale panemist teada, kuidas häälestus üldse käib. Ja siis esimesed proovid paljuski sealsamas töökojas. Et kuidas ta siis kõlab. See jutt peaks natuke julgust andma jah, tõepoolest kas või igale ühele. Aga nüüd, kui ebapille ka tehtud, millised võiksid olla siis need teadmised ja oskused, mis tegelikult kindlasti peaksid eelnevalt olema, kui selle pilli tegema? Ise kallale minna, tublisti kergendab võib-olla see, kui, kui ikkagi see kõla on tuttav, et nii nagu näiteks Ants Taul ütleb Torupilli kohta, et et kui tema hakkas oma esimest pilli tegema, siis ta oli enne mänginud, nende teadis, millist kõlada tegelikult sellelt pildilt ootab. Kandle puhul on võib-olla natuke lihtsam, tähendab see see ehitus on, on võib-olla silmaga nagu sellisel nähtavam või suur suurem igaüks kujutab ette mingit kandekuju, et ta nõuab mingisugust kõlaruumi ja, ja kui see kõlaruum on olemas ja keeled on sellel selle kohal, siis, siis ta häält teeb. Mis puu see peaks näiteks olema? Kuusk on kindlasti see, millest kõlalaud peab olema, et see on nagu väga tähtis osakandest, aga aga kandle nii-öelda kere korpus tehti ikka väga erinevatest puudest puitudest omal ajal, et püübist loetleda, esmalt näiteks Pärnu, mida on väga kerge õõnestada, sest sest kannelt tehti tervik puidust, seda arhailist või siis praegu nimetatud väikekannelt ühest puust tähendab jah, välja arvatud kõla gaas, mis siis paigutati siis selle kõlaruumi kohal. Et aga meil on tehtud lepast muuseas Lepastest. Sai ka valitud just seepärast lepet seda on kõige lihtsam või noh, seda lihtne õõnestada teid väga kõvast puust seda kanda seda kereosa põhjusa tegema. Aga roobsega mingeid spetsiaalseid tööriistu, töövahendeid või aitab tavalistest puutööriistadest? Kumer peitel see tööriist, millega, millega saab õõnestada. Seda, seda ei pruugi nagu igalühel kodus olla ka, aga see on ikkagi poest tõesti ostetav hea tahtmise juures eriti. Jah. Ja siis kandle keeled, millest küll need võiksid tulla? No nende suhtes on nagu nagu muidugi probleem, et nii-öelda ennevanasti tehti kas sooltest või või siis ma tean, et olid ka messingkeeled. Aga kust nad said neid? Soolte puhul on nagu nagu ettekujutatav, aga, aga, aga messingkeelte puhul näiteks mitte. Aga meie vist mõlemad oleme saanud abi klaverivabrikust endast. Nii-öelda. See klaverivabrik, vähemalt omal ajal niiski kandle klaar keeli eraldi, nii et ei teagi, kas, kas praegu ka seal müüakse. Aga sealt saab. Aga selge on see, et neid ise vist ikka naljalt tegema ei hakka. Jah, need, selle materjali nimetus on nagu hõbeteras ja, ja jään praegu vastuse võlgu, mida see endast täpselt kujutab. Et traati ikka tõmmata, ise naljalt ei saa. Oma käega. Need ameerika pillimeistrid Ain Haas, kelle pilli me ka siin Eestis juba omame ja, ja Andres peeklam. Andres peegna oli just teinud ühe pilli samasuguse Vändra kandle koopia, nagu Ain Haas, tekib Pillele ja siis oli kaks pilli ja ühe peal ta katsetas siis vaskseid keeli ja teise peal siis neid teraskeeli või siis. Ja siis ta ütles, et need vaiksed keeled on saadud, mina ei teagi mingi hambaarsti mingi hambaarsti inventaarist olevatest mingitest vastsetest ivalikest, millest ta siis tõmbas selle traadi, et ütles, et kui niisugused head suhet suhted on hambaarstidega, siis, siis saab sealt just sellist parajad kandlekeelt. Aga jah, täpsemalt ma ei oska selle kohta öelda, aga, aga oli erinev kõla küll. Vastsed keeled kõlasid hoopis pehmemalt kui, kui teraskeeled ja vanasti on ka tehtud. Mäletan üks setu pilli kirjeldus, üks mees seletab, kuidas temal lapsepõlves on meelde jäänud, kuidas siis need keeled olid, kas teret, diretse või vasidze, noh, et siis see on samamoodi olnud terasest või osa ja jah. Et siis pillimeistriks olemine tähendab ka teatud määral leidlikkust ja lahtise pilguga ringi käimist, et mis, milleks. Ei peaks sobima. Kas Vaini kindlasti jah, sest on teada, et seda kandlekeret väikekandled on valmistatud ka oksast, mis juba väliselt ongi seda kuju, et seest võiks teda õõnestada. Et ta ei ole ju sugugi mitte selline väljast täisnurkne, nii nagu nagu nagu praegu kaasajal sageli. Ja mina olen näinud, kuidas soomlased on ikka läinud selle muinaskandle juurde, nii nagu ta Kalevalas on ja ja teinudki lõhe lõugade või ühe suure kala lõugadest on siis need. Kas siis ilmselt on mingid sooled ikka sinna peale tõmmatud, aga selline muidugi ei kujuta ette. Ta teeb aga, aga, aga mindud ikka päris ürgaega välja. Need kaks võimalust, kas minna edasi tina tehnikaajastu poole või siis vastupidi jah, ajaloos tagasi ja eks kõige suurem viiekeelne kannel, see oli tõesti, ma ei tea, kui pikk ma võin nüüd eksida, ma parem ei ütle. Aga, aga suurte inimeste vahel mingi seitsme või mitme inimese vahel oli ratastel tehtud üks ratastel alustel üks, üks viiekeelne kannel puust, nii et see võis olla seal küll mingi kolm meetrit. Võib-olla mitte, aga, aga selliseid eksperimente kui. Kui, kui niimoodi lähtuda ideest on igasuguseid selle selle vanakandega tehtud nii edaspidi kui tagurpidi, ju see näitab ka seda, et siis peab mingi võlujõud sellel pillil olemata, nii palju siis tegutsejaid enda ümber. Tõmbab ja kes siis, kes siis kuhu poole, seda villi edasi arendab väikekandled, ilmselt omal ajal kui nüüd mängiti, neid valmistas ikkagi praktiliselt iga mängija ise. Et ta ei olnud nii keeruline, sest teatavasti vist rockabilly suuresti mängisid siiski ainult mehed. Ja, ja ju see puudub puidutöö tegemise võimalus igas majapidamises enam-vähem oli olemas. Ega neid väike kandleid ilmselt masstootmisesse. Masstootmisele ei saagi väga toota, tähendab, siin klaverivabrik muidugi tootis, aga aga kui, kui see nüüd lõpetas nende kanneldad tootmised, siis arvata on, et et kõik need kanded tulevad ikkagi suhteliselt erinevad. Just nimelt sellest, et mis materjal sellele pillimeister tõele kätte satub, kus ta saab selle keele kus ta saab kõlalaua, et see vorm juba tuleb sellest materjalist. Need võimalused ise panevad asja paika, tegelikult ei seata piirid. Jah, et need pillid ilmselt kõik tulevad mingis suhtes erinevad üksteisest. Tiga pill on erinev. Ma ei tea, kuidas ühismängule näiteks nagu kokku kõlab, et kas see on positiivne või. Aga ilmselt see jälle vanasti ei olnud selline komme ka, et neid väga koos oleks mängitud, ükskõik, on see lõõtsapill või torupill või, või või kannel. Kuigi jah, kui pillid hakkasid juba stabiilsemaks muutuma, siis sellist ühismängu tuli muidugi tunduvalt rohkem juurde. Aga aga jah, vot ei oska öelda, seda peab katsetama ja muidugi nagu vile, milles pillimängijatel on 10 pillikoti sisu kandlemängijatel minulgi mõnikord vähemalt kolm või neli väikest kannelt, et ma saaks erinevas helistikus mängida, kõlab küll naljakalt, aga, aga nad on tõesti ühe ühe kindlalaadiga piiritletud pillid enam-vähem, et eriti palju nendega siin üles-alla ei saa mängida. Aga kui palju Pille siis teie, Marko, Indrek olete valmistanud. Ega neid palju ei ole aga esimeste katsetatud katsetuste ka kokku mina teinud neli pilli. Praeguseks jah, need ka siis erinevad, need on suhteliselt sarnased, et need kaks viimast on üsna üsna sarnased, pigem siis täiustanud ja just nimelt, et kogu aeg edasi arenenud. Aga mängida on võimalik neil kõigil. Jah, ja samas ma pean ütlema, et et see esimene võib-olla tuli Üle ootuste isegi isegi nendest neljast kõige kõige paremini välja. Väga tagantjärele, nüüd ei tea öelda, millest see võiks siis oleneva, see paremini väljakukkumine. Võib-olla see, et, et ma olin esimesega ikka rohkem hingega asja juures. Et. Et siis ei olnud muid tegemisi kõrvalt. Ühe soojaga sai tegelikult tehtud see esimene raamatut sinu puhul vist meistriks ei saagi nimetada, ma arvan, kedagi, kes on teinud ainult kaks pilli oma kätega. Et need on need küll suhteliselt erinevad, sest sest esimese pilli eeskujuks oli klaverivabriku kuuekeelne kannel. Et ma ei olnud muid nagu näinudki. Ja teise puhul oli juba nagu nagu fotomaterjali olnud. Mis, mis andis inspiratsiooni ja teise pilli juures sai kasutatud ka nõuandeid, mis, mis siis juba. Olid andnud mõned pillimeistrid, Välis-Eestist siis Ainhaasia, Andrespekna Nemad on nagu füüsikaliselt uurinud seda kõla ja teod, nüüd andsid omi soovitusi jahetendite veel päris pillimeistriteks, jah, ei nagu tihka nimetada, aga kui rääkida neist kandlemeistritest, keda siis nagu võiks kindlalt teada tegelikult tuule võib-olla saab siin rääkida midagi ehk enam suurte kannel te kohta, aga, aga väikekandled nagu ma ennem ütlesin, on enamasti mängijate endi meisterdatud ja Ma nagu ei julgegi öelda, et kas Eestis on praegu kedagi, kes võiks olla lihtsalt väikekannel tegemises päris meister nii-öelda, et see oleks tema põhitöö. Jah, selliseid sama pulga peal olijaid, nagu teie Marko ja Indrek tegelikult on, on õnneks nüüd Eestis tekkinud. Aga tõesti, võib-olla nad tegelevad väga paljude pillidega ja kandled, just need väikekandled on üks osa. Siiski neid nimetaksin üks on Raivo Sildoja. Siis on hakanud neid pille tegema ka Rait Pihlap. Siis üks tore mees metsast tuli ja tahtis ka endale lihtsalt ta tahab kannelt teha ja see oli see ikkagi väga isiklik lähenemine ja tegi ainult jooniste järgi selle kandle endale hästi toreda. On Ahto Täpsi. Tartus on selline mees, kes töötab Eesti Rahva Muuseumis ja, ja on kui rekonstrueerida või kuidas see nimetus võiks olla. Jah, ja kes siis teeb tõesti pilli koopiaid, tihtipeale, aga kellega, kes tegi minule minu esimese sellise nagu minule tehtud pilli ühe seitsmekeelse setu kandle ja selle mehe nimi on Roland suits. Ja tema tahtis, kuigi meie ei tundnud 11, tahtis ta teada natuke minu kohta ja siis mulle tundus, et see on, et see pilli tegemine ei ole lihtsalt nii, et ma teen lihtsalt kellegile ja, ja ma kellelegi lihtsalt tellin, et tegelikult see suhe kas või meister ja mängija on väga oluline ja, ja üldse, et kellele see pill läheb, kes hakkab seda mängima. Et nagu tema oli selline esimene inimene, kes pani mind selliste asjade peale mõtlema. Aga nüüd nendest eestiaegsetes nii-öelda meestest, kes, kes tihtipeale praeguseks ongi juba surnud aastaid või juba aastakümneid kelle pill õnneks Eestis ikka veel on? Ongi Aksel Tähnas, tema valmistas küll viiuleid rohkem, võib-olla isegi kandvaid tema jälle leidis, et kandletegemine on tunduvalt raskem kui viiulitegemine. Kandlel on väga palju, Virbleid, proovi sa neid kätte saada, et siis ma arvan, et nad said läbi selle Tartus oli kahjuks klaverivabrik tegi Vanemuise klavereid, et noh, et võib-olla saadi need Virblid ja need vajalikud vidinad ja pudinad ikka ka kuskilt. Aga, aga vanasti pillimehed ikka ise seda keelt nagu pingutasid ja venitasid ja, ja mähistasid, et, et kui on alumised pass, keeled, siis ikka pidi selle pask radi sinna ise peale saama. Jagad omalgi Virblitsis kandle juures, Virblid on häälestuspulgad või keele noh, sealt häälestatakse üks väga oluline detail jaja ja vanadel kannetel on ta puus tihtipeale, aga uuemad kandled on muidugi kõik metall Virblitega juba ja noh, nagu teame, viiulil keelepulgad samamoodi häälestuspulgad on ka sellisest tugevast puust rääkimata siis kõik tšello ja ühesõnaga kõik kõikidel keelpillidel on seesama Virbel olemas. Ja siis siin Osvald rosmon oli üks kuulus meister Tartust selles mõttes ta tegi hästi võimsa kõlaga suuri kandleid, mitme mitmeakordi kooriga Alt. Samamoodi on üks meister, kelle juurde meie sattusime, alles siis, kui mees oli juba mitu mitu aastat surnud on kas Tsirguliina pärit? Elmar limbo? Tema oli selline kummaline meister, kes ka ei teinud ühtegi sarnast pillija, temal võis küll mingi 100 kannelt seal. No ma võib-olla suurendan, aga see üks terve tuba, mida ta nimetas helistamise tuba või sissehelistamise tuba, kus ta siis oma pille meisterdas ja pärast siis kutsus oma naise kuulama, et et kuule, et kuidas mul see kannel valmis tulitegi tuli. Aga, aga ma ei tea, kui palju tema kandleid ringleb, ma tean, et paar tema valmistatud kanded on Šotimaal ja ja neid mängitakse, et seega on kõige toredam, et kui need pilli ikkagi mängitakse, sest teine asi on, et et paljud inimesed võib-olla tahtsid endale neid pille selliseks reliikvia ks või noh, lihtsalt, et et vana asi, et see on lihtsalt ilus vaadata, aga aga just, et nad mängiksid, et sellest on nagu minul kui kandleõpetajal ja ise kandlemängijal nagu kõige suurem rõõm jäävad ainult mitte ainult Eestis, vaid kõigis nendes kandlelevi alades olevates maades. Soomlastel oli kunagi selline kampaania võib seda öelda sõna sõna mitte häbenemata, et et võtame kandled seinalt ja paneme nad helisema kannel, teil on sellised väiksed augud seal, ma ei teagi, kuidas seda nimetatakse, selline nagu kaunistusdetail just nende väikestel kanneldel ja sealt siis tavaliselt käis nöör läbi ja kannel pandi seina peale, nii et noh, seina peal ta tavaliselt rippus, aga siis siis jah, selline hüüdlause tõkendseina pealt alla ja mängimine seina peale ju saama jah, olemas olema. Jajah noh, meil on võib-olla see etapp, et hakake nüüd kandeid tegema ja maja sai, seegi on kõik võimalik ju? Jah, ja kindlasti neid meistreid on palju palju, aga, aga ma praegu võtsin selle kitsa ringi. Kes, kes siis on teinud neid pille, mida mina tean või siis aga muidugi märkimata ei saa jätta sedasama klaverivabrikut, et seal on ju ka terve rida inimesi, kes on selle nii selle suure kandle kui kõigi ehk romaatilise kandle, kui siis kõik kandled väga erinevad tüübid, mis sinna vahele jäävad ja siis viimane, mis tuli tootmisesse, oligi omal ajal kuuekeelne kannel. Et sellised nimed nagu Väino maa-ala ja ja meistrid, tüvi ja kõiv ja, ja ka kes konstrueerisid, need kandled näiteks meiega on sellist hästi tihedat sisulist koostööd teinud Sirje Voitka. Ja, ja on alati käinud meie kontserditel, nii et rõõmu tundnud, et need pillid ikkagi mängivad ja kindlasti on hea mängida omatehtud pillil. Võrdlusena teiste tehtud pillidel. Mina võin küll seda öelda, et et omatehtud pill kohe nagu ise mängib käe all, see on täiesti hämmastav. Ma ei ole selline suur mängija, ma olen rohkem selline ei oskagi öelda, õpetaja ja tänitaja, aga aga oma pillist ma küll ikka nagu rippus sõrmede külges ja see vaimustuse see vaimustas, mis, nagu sellega kaasa tuli, et see on sihuke, seda võiks proovida. Ja millal tuule endale pilli tegin, mina tegin eelmine kevad ja muidugi Indreku juhendamisel ta tuli meie koolipraktika õpi, laseks puutööklassi ja siis siis ka mõned minu endised kandleõpilased võtsid nõuks ja alustajaid oli rohkem seda kannelt tegema, aga aga kes lõpuni jõudsid dist oligi mina ja Siim. Ja, ja Priit jäi sinna väga lõpu peale pidama. Et tema kannelt me pole nagu kuulnud, aga, aga kõige suurem see emotsionaalne pinge tekkis siis, kui sa selle keele selle esimese keele peale paned ja selle ära pingutad, et, et siis on ju kõik, oleneb sellest. Muidu see kannel võid olla ilus, aga kui ei mängi, siis ta ju ei ole kõlbulik ja siis esimese keele pingutamine oli küll ääretult emotsionaalne ja, ja siis see pingelangus oli. Ma ei tea nagu Tarkovski filmi 100 korda rohkem kui see väike kellameister pärast kella valmis saamist lihtsalt vajub kokku. Sest see pinge selle lõpptulemuse selle helina pärast on olnud niivõrd suur, et ta vajub lassi, et see helin pilli juures, kuidas ta kõlab, et see on küll väga oluline asi, aga keeled peale said ja kannelt mängima sai, jaapani keel eriti hästi mängib, seda ütles jälle Andres peekna, kes on seda resonantsi ja kõike seda asja uurinud ja siis tema kohe katsetas modellides väga hea pill ja eriti seegi. Ei, ma ei mäleta, mis keel, aga, aga noh, ta kohe nagu tunneb ära selle, mis nagu kõige võimsam. Aga muidu kandle valmistamine on väga töömahukas tegevus või kui palju ta võiks aega võtta? Kui pika perioodi või kas saabki seda nii kohe järjest teha? Seda ei saa jah, niimoodi võtad, et järjest tundidena vaid võib-olla ütleme minu arvates on kiire aeg kahe nädala jooksul see valmista. Et võib-olla tunde tuleks, tuleks paari päeva jagu, aga aga seda ei saa niimoodi järjest nii järjest teha. Siis, siis jääb sellel kallal midagi midagi puudu, midagi välja, nõnda ise ei jõua sinna sinna sisse panna, siis. Et vahepeal peab nagu mõttes ja hinges ja südames kandma teda. Nüüd alustamise tõid juba on üsna erinevaid. Kui tuule eelmine kevad tegi, siis, siis ta tuli sinna puiduklassi ja, ja võttis paberi välja, pidi hakkama joonistama seda kannelt, mida ta tahtis teha, segavad Me proovisime natuke teistmoodi, et kes soovisid kannelt ja nendega läksime. Külastasime Eesti Rahva Muuseumi hoidlaid Tartus. Ja, ja tänu vastu vastutulelikud inimestele saime joonistada neid. Ülesanne nii, et nagu selle allikmaterjali järgi igaüks joonistas oma kandle üles. Et nagu siis hoopis teistsugune algus, aga. Vahele me ju ka kuulame, kandlelugusid ja needki lood on mängitud siis Marko ja Indrek valmistatud pillidel. Siin on natuke rohkem isegi neid meistreid, üks on siis juba mitu korda mainitud Ain Haas ja tema pill, mis ta tegi siis Pille karrasele 12 keelne kannel. Samamoodi on ka sellel kuuekeelsel klaverivabriku kandel siis ei saanud kohe mitte võtmata jätta oma seitsmekeelset kannelt. Ja samamoodi kunagi ma olen kirjutanud, see oli vist aasta 97, ma käisin Leedus ühel kandlesümpoosionil rahvusvahelisel ja, ja mul oli ettekanne ikkagi jälle omas tööst ja tegemistest ja ja ma vist kuskil lõpupoole ütlesin, et nii tore oleks, kui me kunagi jõuaksime, et alustame õpinguid. Ma rääkisin just nendest laste lasteaiakoolidest, et alustame selle kuuekeelse kandlega ja võime lõpetada aastate pärast kaheksa aasta pärast taas mängida seda kuuekeelset kannelt, aga siis juba hoopis teisel tasandil. Nii et mõned lood on ka mängitud Juhanopini poolt ja tema mängib ühe soome kaustiselt pärit meistri, kelle nime ma kahjuks ei teagi. Viiekeelset kannelt, et, et selles mõttes, et mõnikord on arvamus, et see kuuekeelne kannel on selline lastepill ja sellega ainult niukseid, kes midagi muud ei oska teha, mängivad et siis siin on ta saanud nagu sellise teise teise tasandi, ma arvan, et, et juba teadlikult mängitakse kindla Soome meistri stiilis ja, ja nii nagu ta siis tuleb. Hästi või halvasti, aga, aga lihtsalt mitte enam uisapäisa. Ja teine mõte, mis mul sealsamas ettekandes oli selline unistus, et, et võib-olla kunagi mu õpilased teevad ise Pill pillisid ja, ja miks mitte ka selle väikese kandlega jõudu proovida ja ja tänu nii Indrekule kui siis ka Tarmo Kivisillale on tõesti mu õpilased, kogu selle kooliajami omandatakse kõik vajalik ja kohustuslik muusikakooli õppeplaanis on nad ikkagi päris palju, Pille saanud mass meisterdada. Ja ma arvan, see annab ühele pillimängijale küll hoopis sügavama tunnetuse pillist kui ta teab, kelle valmistatud William ja, ja see, kui see on veel enda tehtud ja, ja see ei ole üldse hirmus raske teha. Ma mõtlen just selliseid vanaaegseid pillisid, mida iga mees võis teha. Ja lähemegi jutuga edasi ja nüüd sedapuhku siis räägiksime tuulega sellest, kuidas on meistrite järgi võimalik lugusid õppida. See seda on tehtud läbi aegade inimeselt inimeselt inimesele on siis õpitud. Ja, ja mina olen siis proovinud ka seda teha piiludes alguses, kuidas teised õpivad ja siis natuke siis ise ka kutsuda meistreid enda poole või siis käia nende juures. See ei ole küll päris süstemaatiliseks läinud, näiteks, et vaata, kui sul ei ole enne kogemusi, siis sa ei oska märgata väga paljusi asju, et kuidas inimene istub, kuidas ta oma käsi pilli peal hoiab, mis, mis väiksed nipid seal on, mis tegelikult teevad selle mängu just temale omaseks. Et see on väga keeruline ja pikk tee. Ma loodan ise väga tulevikus Viljandi kolledži peale, et Viljandi kultuurikolledži rahvamuusikaosakond, et et kandle vallas nad sellega hakkaksid kohe tõsiselt tegema, tegelema ja, ja neid stiile taasavastama Väikse kandlega meil ongi väga huvitav asi, et tegelikult see mäng, mängutraditsioon oli katkenud ja see, mis praegu toimub just nimelt hakkas ta ju peale sellega, et inimesed hakkasid ise mängime, ise leiutame, igaüks mängib omamoodi. Tegelikult see on selline huvitav. Taastekke, mis tekib ilmselt väga loomulikul teel, igaüks mängib sutsu omamoodi ja meisterdab sutsu omamoodi juhul kui nüüd kui nüüd tõesti hakkaks neid kandlemeisterdajad tulema, aga teine asi on siis tõesti õppida pillimeistritelt ja mina olen suurt inspiratsiooni saanud siin soomlastelt ja, ja käis meil sellel kevadel muusikamajas sellist väikest meistriklassi andmas. Toivo Alaspäev kaustiselt ja, ja temale võrdseks partneriks kutsusime oma Eestimaamehe Aivar Arraku ja tema mäng on selline väga dünaamiline ja, ja võimas. Aga tal on kindlad nipid, sealjuures tal on nimelt pandud need lipitsad sõrmede külge nii vasakus kui paremas käes ühe sõrme külge ja, ja sellega ta siis libistab üle selle kandle, nii et ragiseb ja, ja siis me muidugi seal Viljandis proovisime, kus ta ka käis meistriklassi andmas, siis panime ka ikka lindiga endale need lipitsat kohe sõrme ümber. Aga ega see nii naljalt ei tulegi. Ja praegu, kui me siin proovisime ka ühte eesti klassikat saada linti, siis, siis tuligi see viga, et, et kui sa mängid sõrmedega ja teine inimene mängib lipitsaga, siis see lihtsalt kokku ei pruugi minna. Et, et siis sellised asjad kohe nagu toovad luubi alla, et tegelikult oleks tore osata. Täiuslikult, või siis vähemalt pool täiuslikud, nii ei saa vist öelda ühe inimese stiili kogu tema nippidega ja Aivar Arak on siis just see mees, kes seda stiili Eestis viljeleb. Jah, ja tema hakkas ka seda siis, kui ta oli ülikoolipõlves Tartus hakkas seda siis nendelt Tartu kanneldajatelt õppima. Ja, ja siis muidugi võib ju siit minna edasi ja uurida Aivari tausta ja et kust siis see stiil sai omandatud, ega seda ju koolis ei õpitud ja kindlasti on nippe ju ka veel rohkem meistritel, mida nad võib-olla nii avaldavai, kippuv jagamismängus küll ja nagu mul on küll kõige rohkem nagu kahju sellest, et kuulus pillimees Erni Kasesalu, et kuidas küll tema mängis ja mis oli see tema kandle võlu, et kuidas need sõrmed seal käisid, et et vot seda võib-olla mõningate säilinud videode järgi, sest et üks asi on, et sa kuuled seda lindi pealt, aga sa ikkagi ei tea, et sa ei tea isegi seda, et mis pidi see pill nüüd ees oli. Kogenud mängija ei arvase trant ära no võib-olla väga kogenud mängija ja kes on just nende stiilide noh, niivõrd palju neid kuulanud ja, ja et võib-olla see kuuleb ära, et mis pidi on näiteks pill ees või mis sõrmedega mängitakse, aga aga. Kõige vähem vähemate kogemustega inimene ilmselt ei saa sealt midagi aru. Mina olen algusesse või siiamaani olen võtnud seda asja nagu selles mõttes, et, et ma õpin lugu, et väga paljusid lugusid, mis ma olen oma repertuaari ja, ja pärast õpilastele edasi õpetanud on mängitud hoopis teistel pillidel, tihtipeale ka mitte üldse kandlepillidel, vaid vaid mingisugustel. Täiesti muudel. Aga, aga ma olen nagu tähtsustanud ka seda, et, et kuidas see lugu minuni on jõudnud, tihtipeale on ta mulle antud või mängitud nagu kindla sooviga, et ma selle selgeks saaksin, nii et et seekordne kasutasime siin lindistusel tuulekannel tega just Soomest saadud lugusi ja ka ühte lugu, mis mulle meeldis, kui mina veel noor kandleõpilane olin. Ja ansamblis kukulind mängisin, siis üks üks lapsepõlve valitsus on sealt. Ja arvata Aivat mõned loodust kukoderitesti välja kandle peal ja kõik ka paraku vist mitte. Millised loodajad võiksid olla, mis kindlasti nagu kandle kandlelood oleksid või nii ei saa väita? Vist ei saa. Sest noh, nüüd kannel on niivõrd lai see noh, kuidas öelda laiade võimalustega ja väga lai mõiste üldse, et et, et ma ei tea, tehakse ju praegu juba neid elektri kondleid, selles mõttes nad on siis täispuidust, võib see nii olla, eks ju, selles mõttes, et nad ei ole seest õõnestatud, vaid lihtsalt ongi selline puidust korpus ja siis pannakse vahele ja kõik need plokid, mis käivad muudel elektripillidel ja saab ju veel võimalusi juurde. Jah, lihtsalt ta on arengus noh, võib-olla ei saanud sellist libistamist teha, mis nagu teised pillid, et kui sa ikka mingid bluusibändid, et noh, siis ei tule välja kuigi puht kandlega jah, Rudy jah, saab selle häälestuspulgaga või siis lusikaga nagu soomlased mängivad, mõnikord mängivad ikka ikka selle koha ilusti ära või siis. Aga noh, ma ütlen, et see ei ole nüüd omane kandlel, et ta on siukene konkreetse heliga ja ja ei saa seal niimoodi hakata intoneerima, mis on mõnes muusikastiilis muidugi ääretult omane. Jah, aga siis võivad teised pillid appi tulla. Tegelikult võivad ja ja võib kuidagi teistmoodi siin. Ma just ükspäev mängisin oma endise õpilasega Johaniga kloostri aidas kannelt ja see oli üks huvitav nipp, mida ta seal kasutas, ma ei saanudki aru, et teha asja nagu selliseks libisevaks ja, ja Kromaatiliseks ta kasutaski mingit väikest sekundit ja see mõjus kohutavalt hästi, nii et et tegelikult võib-olla teinekord saab sama emotsiooni või sama eesmärgi saavutamiseks kasutada mingit teist nippi, lihtsalt tuleb nagu tunnetada asi ära ja siis otsida seda vahendit. Nüüd peab ka parasjagu fantaasiat olema kandlemängijal ja, ja selliste eelarvamustevaba suhtumist, et nagu ei ole sellist asja, et et nüüd, et see on nüüd tabu ja seda me neid ei mängi, et kui endale meeldib, siis see on nagu see kõige lihtsam teed. Et saad selle luu oma pilli peal ära mängitud. Kui oli juttu sellest meistritelt õppimises õppimise osas, siis siis Roland suits, keda, keda tuulega mainis tema tuli vaatama, kuidas meie joonistasime Pille seal rahvamuuseumi kogudes ja me olime seal poolteist päeva sihukest tõsist tööd teinud ja, ja neid pille uurinud. Ja siis ta tuli, tal oli aega umbes pool tundi ja ta väga kiiresti väga kontsentreeritud rääkis oma niukesi seisukohti selle kuuekeelse kandle osas, et kuidas seda väikekandle osas, kuidas seda teha, milliseid nippe ikkagi kasutada ja millised mitte. Ja siis ma sain aru, et see pool tundi oli võib-olla nagu tihedam veel kui meie suutsime selle pooleteist päevaga nagu kätte saada. Et noh, nihukesed avanemised toimusid, järsku jõudis midagi ääretult olulist kohale. Tõesti imeline imeline hetk siis öelda, et noh, see see proportsioon, et enda sihuke vaevaline edasiliikumine ja siis keegi, kes on, kes on asjadele palju saanud mõelda, tuleb ja pakub neid oma mõtte või meditatsioonivilju, samas on ka õigus selles, et, et kui me ei oleks seal vaeva näinud, siis meie vastuvõtuvõime ilmselt ei oleks üldse selline või noh, me ei oleks teemasse niivõrd sees olnud, et see info ei oleks kohale üldse jõudnud. See oma töö ja siis kellelegi sellised. Mõtted kokku ilmselt siis annab selle protsessi hea tulemuse. Tähendab mõistmise seisukohalt just, et mõista, kuidas see arhailine või väikekannel omal ajal oli tehtud ja ja, ja mida, nagu väärtustada praeguse uue tegemise juures, et noh, nagu et mitte teha liiga Mozart näiteks. Et liimpuitu mitte kasutada niuksed, niuksed ideed olid Ronald, Roland suitsu ja ma olen nagu täiesti nõus Ja siia saate lõppu võiks siis ka nüüd lisada veel veidi infot selle kohta, kui kellelgi peaks huvi kanneldaja nende valmistamisaasta tekkima. Jah, vanalinna hariduskolleegiumi Kunstimajas see on siis pühavaimu kaheksa, seal tegutseme, tahaks hakata sügisest ikkagi päris pillimeisterdamise ringiga tegelema, vähemalt võimalused selleks on, on mingil määral olemas ja see tähendaks siis seda, et kõik kes, nagu sellest huvitatud on ja kes klassi mahuvad, saaks ikkagi ühel ajal kokku, et ei läheks nii-öelda erinevat tööd väga segamini. Et siis oleks lootust, et Pilsav ikka igalühel kevadeks valmis ja kuhu siis võiks pöörduda? No pühapäeval v8 ongi see õige koht ja, ja tegelikult on sinna võimalik alati helistada, et, et kuus, üheksa, üheksa 650 on see number eladanat huvilised leiavad üles? Jah, tegelikult neid huvilisi on nagu päris üksjagu juba sealsamas enda majaski. Et kindlasti need leiavad vähemasti ja ka uued tulijad on teretulnud igal juhul jah.