Keskprogramm tere õhtust, siin Mari Tarand, et alustada õhtusundi kultuurihuvilisele kuulajale. Stuudios on vestlusringis nahakunstnik Maarja Undusk, kirjandusteadlane Jaan Undusk, Eesti keele Instituudi murdesektori juhataja Jüri Viikberg ja Tartu kirjanike organisatsiooni juht Janika Kronberg. Nad esindavad ometi üht hoopis suuremat rühma inimesi, kes sel suvel võtsid ette reisi Hispaaniasse. Ja asjaolu, et me sellest raadiosaates räägime. Nüüd vabas Eestis, Mil reisimine ei ole enam ainult üksikute väljavalitute eelis on see, et sellel reisil oli oma salamõte. Nad soovisid läbi teha Friedebert Tuglase kunagise Hispaania teekonna. See oli umbes 80 aastat tagasi. Ja sellest, nagu teame, on ka meie kirjanduses jälg. Jah, selline salamõte või eesmärk oli tõesti kui Tõnu Tender, kes oli selle reisi peakorraldaja, emakeele seltsi sekretär. Kui ta selle mõttega talvel minu juures käis ja oli valmis seda marsruuti kokku panema ja ühe reisibüroo vahendusel seda korraldama, siis tõesti oli eesmärgiks Tuglased omaaegset marsruuti järgida. Ja ma võiksin praegu öelda, et see meil mõningate muudatustega õõnestus. Ja kui Tuglas käis omal ajal 17 päeva, seda enam-vähem sedasama, siis meie reis oli küll pisut lühem ja kui nüüd arvestada seda, kuidas liikus omal ajal Tuglas nimelt raudteel rongidega, mida ta väga tihti vahetas, mis liikusid väga aeglaselt ja vahepeal see omaaegne rongiliiklus Hispaanias põhjustas selliseid koomilisi vahejuhtumeid, nagu Tuglas seal oma raamatus kirjeldab, et siis me väga palju ajas, võib-olla ei kaotanudki mõned kohad, millest Tuglas oli küll läbi sõitnud, mida ta lihtsalt kirjeldab mööda minnes meie nendesse päris kõigisse küll ei sattunud, aga, aga seevastu käisime me näiteks Salamanca Scus, kus Tuglas vähemalt tema elulooliste mitmete ja, ja reisikirja andmetel ka ei käinud ja mõningast muustki kohastan ta lihtsalt mööda sõitnud, näinud näiteks Avila müüre ainult pimeduses kangi aknast ja, ja see on ka kõik. Nagu Tuglasegi teekond, õigupoolest Pariisist lähtudes ma mõtlen nüüd ta oli umbes nädal Pariisis tutvus luuris kaartidega, uuris, tegi endale enne oma reisi selgeks, uuris kirjandust ja siis lahkus Pariisist läbi Hollande'i hea Porto San Sebastiani. Ja meiegi teekond oli enam-vähem samasugune. San Sebastiani-ist edasi Burgosesse Burgosest Tuglas sõitis ja peatus ka paljadoliidis servantlase sünnilinnas kust meie sõitsime pimeduses mööda. Seejärel Tuglas sõitis edasi Madriidi toleedosse Madridis, ta peatus paar päeva. Meie olime selles linnas ühe päeva Toledust korstovasse kordavast Se viljasse Se viljast Grahadasse. Ja Tuglas käis ka Murcias, kus meie ei käinud. Ja Me lõpetasime siis Barcelonas nagu Tuglaski. Ja kui me nüüd alla tulime Pürenee poolsaarele tulime lääne poolt, tegime sellise väikse ringi seal vahemalt nägemata. Kuni Barcelonale siis Tuglase rongisõidul ta natukene kirjeldab ka Vahemerd ja neid palmi salusid, mis, mis seal tema sõnade järgi Euroopas ühe ainukese kohana looduslikult kasvavad. Ja, ja Barcelonas siis nagu ta San Sebastiani is ur kullimäe otsast tervitab. Hispaaniat heidab pilgu Hispaaniale Atlandi ookeanile. Nii ta Barcelonas sisaldab Hispaaniaga hüvasti samuti linna lähedal kõrguva mäe otsast ja lahkub. Kataloonia ida piirkonnast lahkub Prantsusmaale samuti läbi prantsuse, Pürenee ta jõuab paari päeva pärast Pariisi, mis meie tagasiteel enam Pariis ei, ei sõitnud. Tuglase Hispaania reisikirjelduses on üks lehekülg, kus ta nukralt hüüab, et kui hea oleks kõik, kes niisugust ilu, kogetud ilu ja kultuuri rikkust igavesti sellist joobumust tunnet alles hoida, mida ta seal tundis. Aga et see pole võimalik, et argielu nühib selle jälle kiiresti maha. Kuidas neid teiega on, kas on ikka tagasi vaadates niisugune tunne, et midagi vägevat, midagi emotsionaalselt ja ka intellektuaalselt suurt toimus, sel suvel? Ma kardan, et neid muljeid päriselt aeg maha ei nühi. Esiteks, nüüd ma usun tõepoolest, et Hispaania on olemas. Varem mul selliseid sidemeid või ühendusi selle riigiga polnud. Minu jaoks on esimene märksõna loodus ja see loodus on seal sedavõrd teistmoodi ja sedavõrd põnev, et see jääb kindlasti meelde nii nagu Atlandi ookean ja Vahemeri. Teiseks siiski ka Se hoomatav kultuurkiht, mis on selle riigiga seotud ja mis on selle riigikultuuris talletunud. Võimalik, et juba kunagistest Iberlastest kunagistest finiitlastest alates kuni tänase kohati tapvalt kuuma tänapäevani välja. No ma arvan, et maha pestud on võib-olla ainult kõige pealmine muljetekiht aga see on ka võib-olla kõige ebaolulisem. Põhiline on see, et enamikes kohtades tekkis selline mõte, et nagu peaks tagasi tulema, et see kõik oli niivõrd siiski pealispindne. Et noh, tahaks nagu veel vaadata lähemalt, aga eks peab enesemälus neid mälestusi nüüd korrastama ja ka neid materjale korrastama. Et seda nagu kinnistada veel enam. No mina arvan pigem nõnda, et need reisielamused sätivad koos ajaga muutuvad eredamaks. Ja nendest sõelutakse välja just neid aspekte, mis hiljem saavad oluliseks. Jüri rääkis siin loodusest, mina ütleksin, et minu kõige suurem hispaania elamus kõige põhilisem oli just see, et mitte niivõrd loodusõhustik ilmastik, meid visati otse kuumusesse, me olime noh, võib öelda Euroopa kõige kuumemast kohast kõige kuumemal ajal. Üldiselt dist Eesti grupiekskursioonid ei käi nii kuumal ajal nii kuumas kohas valitakse kevadisi ja sügisesi aegu. Kuid see kuumus, elamus oli jah omaette väärtus ja ümbritses ju kõike, mida me seal nägime. See oli tõesti põhjalik. No ma arvan, et kui Tuglas juba kirjutas oma reisikirja Hispaaniast, et juba see tegevus iseenesest on eeldus selleks, et, et tema jäädvustas oma elamused sõnadesse ja päriselt tema reis ju ka tema enda jaoks mingil moel argipäeva alla ei saanudki mattuda. Ja sellised sõnadesse püüdmised elamuste, reisielamuste sõnadesse püüdmised on ju ju selle eelduseks, on ju selle säilitamiseks oma elamuste, oma kogemuste, oma teadmiste talletamiseks ja ka selgitamiseks jah, kõigepealt mingil määral ikkagi inimene tutvub uurib nende kohtade kohta, kuhu ta läheb. Seejärel ta ta kogeb, ta tunnetab seda kõike nii-öelda omal nahal ja, ja siis, et seda kinnistada enda jaoks, et seda säilitada, püüab ta ilmselt, kui ta on kirja inimene, püüab ta ilmselt need mingil määral sõnadesse. Nagu tegi Tuglas, nagu tegi tema järel Johannes Barbarus 1930. aasta Loomingus läbi nelja numbri. Seejärel kui nii mahukamaid teoseid nimetada, Jüri, et 1985. aastal ilmunud reisikirjas ja viimase sellise mahukama teosena Ameerika eestlane Ilmar külvet 1994. aasta loomingust läbi kahe numbri. Ja, ja kindlasti on need meie olulisemad sissevaated Hispaania maailma, noh, mitte võib-olla niivõrd vaimult sügavat, kui, kui on need Jüri talveti esseed näiteks uurimused sele hispaaniakeelse kirjanduse ja kultuuri kohta, vaid nagu reisielamused ikka mingil määral, rohkem emotsionaalsed ja, ja kirjeldavad. Aga, aga see on ka väga oluline osa meie kultuuris kirjanduses. Oli muidugi üks põhiline erinevus meie ja Tuglase vahel. Tuglas rändas üksinda, meie olime nii-öelda kambakesi 40 inimest, bussitäis rahvast oli tegemist väga hea seltskonnaga, omamoodi valik seltskonnaga selliste inimestega, kes tahtsid Hispaaniasse ikkagi minna oluliselt Tuglase pärast nii-öelda Tuglase jälgedes, keda meelitas Tuglase nimi sinna kohale. Aga jah, kuna Tuglas käis üksinda meie meie rühmakesi, siis siis on muidugi elamustelaad hoopis teistsugune. Sest kui inimene on üksinda, noh, Tuglase puhul on see ka aru saada, on omamoodi kaitsetu võõras maailmas, aga samas tanner. Ta paneb kõike tähele, ta meeled on kogu aeg valla tappa, peab olema valvas. Ja, ja noh, kui oma kogemused ütlevad seda, et siis siis sa näed hoopis teistmoodi ja mõnes mõttes ka rohkem rohkem kui hulgakesi käies. Sest siis ei kulu aega. Me seltskonna peale huvitavate vestluste loomulikult huvitavat, aga siiski vestluste peale suhtlemise peale. Ja kogupilt on teine Tuglase puhul, kui Jaanika nüüd bussis luges ette tema katkeid reisikirjast, mida me siis võrdlesime oma elamuste ühe või teise linna puhul siis hakkas silma see Ta on kohati noh nagu selline Hispaania suhtes skeptiline, natukene või nukker või mitte, alati väga positiivselt meelestatud. Kuid ilmselt on ka see tingitud just nimelt sellest, et minu meelest Tuglase enese selline üksindus on mõjutanud tema suhtlemist Hispaaniaga selliste emotsioonide tekkel ja seda tuleb arvestada. Oluline on ka see aasta erinevus minu meelest. Tuulas käis Hispaanias talvel ja meie käisime suvel ja nagu siin jaan, vaata seda õhustikku mida oli üsna lummav kogeda, seda infot tulles ei kogenud demagoogiat võib-olla midagi muuta, kirjutab seal just seda üllatust, kui külm, võib-olla Hispaania ebasõbralik, võib-olla see kliima, et ilmselt see ka natuke suunastama meelestatust kohati. Ja kindlasti aga paneme tähele, et Tuglas oma ainsa väga humoorika reisikirjas on reisist norrase kirjutanud just nimelt selliste muljete põhjal, kus ta käis. Aga tema reisikirjades mina olen, mul on tundunud, et eripärasusi on just nimelt see üksindusest tulenev meeleolu, mis, mis katab noh, kõik muljed, mis teeb ta omamoodi väga väärtuslikuks. Ma olen ise ka ükskord väga palju aastaid tagasi Hispaanias turismireisil käinud. Ma mäletan ka seda, et Tuglase raamat oli mul nagu piibel kaasas ja õhtuti hotellis alati võtsin ka läbi, nii nagu teiegi nüüd räägite. Hoopis vähem oli tol ajal muud saada ei olnud külvetitega talvetit, millega ennast harida enne minekut. Enne seda ma siiski lugesin veel värskelt läbi Feuchtwanger Toledo juuditari ja Coya ja kaneelist torni, vaatasin hoolega Lorca luuletusi ja Kaczapekil oli tõlgitud juba Loomingu raamatukogus üks Hispaania kiri, niisugune toetumine millelegi, mis enne sind on läbi elatud ja kirja pandud ja sellega võrdlemisi tekitab niisuguse täitsa omamoodi ruumi või otsingu kuivõrd siis see Hispaania kultuur, kunst ja kirjandus oli ka teie sihiks, sest ega te ometi siis ainult ei käinud nii-öelda Tuglase palverännakul Tuglase silmadega vaatamas neid asju. Mina ise hispaania keelt ei valda aga aga vahetult enne sõitu ja siis bussis sõidu ajal sai siis tehtud esimesi samme selles suunas ja meie reisi üks juhtidest Ricardo, Mateo, Peruu aukonsul Eestis andis siis ka läbi mikrofoni õppetunde hispaania keelest kogu bussile. Nonii ja kokkupuuteid kirjandusega oli näiteks niipalju, et mina ostsin endale keeveedo luulekogu ET siis tagasi tulles. Vaadates Jüri talveti tõlkeid, mis on ilmunud raamatuna mõne aja eest õppida, siis noh, nende kahe raamatu põhjal nagu kasvõi rohkem hispaania keelt tundma selle, selle suunanale huvi kahtlemata tekkis. Aga ma arvan, et rohkem kui kirjandusega puutusime täiesti loomulikult põhjustel kokku nagu kujutava kunstiarhitektuuriga. Muidugi Hispaanias on tohutult palju uhkeid kirikuid ja kujutava kunstiga saiu, külastatud Prado galeriid Madriidis. Ja seal oli üks suur minule isiklikult üks suur leid oli ikkagi jälle. Koja kaks suurt kunstnikku. Me teame don El Greco ja koja on, on inimesed, kes eelistavad ühte, kes teist. Võib-olla ma olin ka ise nende seas, kes tundus, et El Greco pakub talle, noh, niipalju kui reprod reporuktsioonide järgendama kunsti tundma õpitud, pakume rohkem, et ta nagu moodsame Ekspressiivsem ja kuidagi kõnekam. Üks põhilisi kunsti leida minu jaoks oli just nimelt selles, et kui ma nägin neid originaale Ellg, Recot ja Koojat, siis ma avastasin selle telg reco originaalis umbes samasugune nagu reproduktsioonidel, aga koja oli midagi tunduvalt rohkemat kui repradel, tähendab Koojat ei saa reprodutseerida Grecot märksa paremini. Ja see Kooja piltidest saadud elamus oli? Jah, minu jaoks võib-olla isegi kõige suurem kunsti ajamas isegi rohkem kui need arhitektuuriliselt kogemused, mida seal omandatud. Muidugi suurem osa eel Greco töid jäi meil nägemata, kuna tema suur näitus oli praegu Burasti, kus Pariisis või Roomas. Ja tema oli just kinni päeval, nii et noh, me nägime suhteliselt nagu vähem Prados nagu see suurtes muuseumides on selline läbi kappamine. Aga just Prado kohtamist ütleb minu meelest Tuglas. Et ta on küll muidugi suhteliselt väga suur ja tihe muuseum, aga siiski ta ei ole selline koloss nagu mõned teised, ta on täiesti vaadatav, ta ei käi üle jõu. Ja kõik, mis on, on, on väga väärt kraam. Ja ma just lugesin, Talvet kirjutab, kuidas Aados rib iga hispaanlane esiteks tasuta minna sinna ja teiseks vaadata, tõid täiesti lähedalt nina vastu panna, näpuga katsuda, aga nüüd muidugi seda enam seal ta kirjutab, just et huvitav, kaua see veel kestab. Enam see nii ei kesta, nüüd on ikkagi juba nöörid ees ja kui pea üle nööri lähemale ulatad siis hakkab midagi pinisema. Kuskil. Jah, aga kohatise siiski nina küllalt lähedal, et antud ja ja ei tekkinud erilisi probleeme. Ma olen alati tahtnud või kogu oma teadliku elu ja kirjandusest ja kunstist huvitunud elu jooksul olen ma tahtnud näha kordama mošeed, niiet mošee katedraali, nii et see unistus sai nüüd täidetud ja ja kuigi ta tundus mulle millegipärast veidi väiksem kui ma olin kujutlenud ja võib-olla veidi vähem värviline, kui ma olin kujutlenud kuidagi kuidagi need võlvid tundusid mulle pisut puhmimad, kui, kui nad paistavad kuskil värvilistele postkaartidel oli see siiski selline elamus ja jaa, viibimine sellises kohas, mis, mis tähendab minu jaoks umbes midagi sarnast nagu puhagi Sophia Istanbulis või panteon Roomas. Sellises mitme usu jumalakojas. No see arhitektuur on muidugi ka ikkagi väga põnev just mis on, võib-olla oli nagu minu jaoks kõige huvitavam oli just ütleme, sellise euroopäeva orientaalsegreesti põimumine. Sellest on ju ka loetud, aga kui sa seda ise näed ja kõik need lossid ja siseõued jääl, põimingus selle loodusega. No just nimelt me nägime seda, et kuidas endistesse mošeedesse oli sisse ehitatud korduvalt ju kristlikke kirikuid, tähendab, need kaks pühamud nagu toimivad üheskoos veel siiamaani neid ei lõhutud maha neid varasemaid mošeesid, vaid sinna sisse ehitati kristlik kirik. Ja kogu see hispaania kunsti stiilium. Mis on tugevat Mauri Mauri majutustega Krist kristlikul ajal hiljem. See ongi ju tõepoolest noh, ütleme Arabeskneveda ongi selliste, kohati läheb segamini park ja siseruum, sellepärast et siseruum nagu kõik need seinad on uuristatud, kõik sinna on kriibitud ja igasuguseid ornament, kõik on kaetud millegagi, noh ütleme sellist nagu ruumilist vaikust on vähe. Nii et see loodus nagu jätkub siseruumides Arabeskne laias mõttes taimornament mis siis kohati läheb üle tekstiks koraani tekstiks ja see on kõik siin väga ühtne. Ütleme, kui nüüd vaadata seda tänapäeva arhitektuuri või siis mõnes mõttes kuidas, võiks ju väita, et see on äärmiselt rohmakas ja primitiivne, võrreldes selle selle aja omaga. No loomulikult ei räägita, see on funktsionaalsem ja nii edasi, aga ütleme, mis puutub selliseid tehnitehnilisse teostesse või mingi eurovannitube vaatama, kas plaadid on seina pandud, mis millega nagu eputataks, siis on see kõik äärmiselt labane, ma ütleksin sellega võrreldes, mida tehti seal, ütleme mingi 500 aastat tagasi, need ei anna üldse võrreldagi, võib-olla ta mingis mõttes ka võõras või noh, me ei vajagi sellist sellist niivõrd detailset, mingit teostust või, aga aga eks see oli, ütleme, käelised oskused, loomulikult on ikka tohutult alla käinud nii maalikunstis kui ka tarbekunstis. Et seal tornis ja pole midagi teha, me võime öelda, et see ei olegi oluline, aga ma arvan, et see ei ole mitte ainult olulisus ei ole asi, vaid lihtsalt lihtsalt ei osata midagi teha, võib-olla osatakse teisi asju teha, aga seda enam ei osata niiviisi teha, nagu siis. On näiteks see vilja katedraalis tekib küll ikkagi see tunne, et noh, kuidasmoodi ikkagi on üldse võimalikuks osutunud, et inimesed on selle loonud. Ja kes on seda üldse teinud, kas need on mingid meistrid või kes on teinud kava, on, kas see on üks ja sama inimene, kes on teinud kavandiks teist teostuseni? See kõik jäägu segaseks, natuke, aga on jah, suurejooneline või väga väiksejooneline jälle sammas. Meie meie pere ei käinud Prados, vaid valisime ühe teise uuema kunstigalerii Reina Sofia ja seal oli võimalik näha just nimelt sürrealistide töid. Kuna meie rühmas oli ka kunstiinimesi veelgi, siis Maie Raitar näiteks arvas just nimelt seda, et sürrealismi kasv ja areng Hispaanias on väga iseloomulik just nimelt sellele maale. Ja võib-olla tõesti on, see on see nii. Võta sürrealismi kui moodsat müstikat ja arvestada sellega, et Hispaanias on müstika traditsioon alati väga tugev olnud. Siis on tõepoolest, kas Salvador Dali sellesse traditsiooni kuuluv, tema majamuuseumisse me küll kahjuks ei jõudnud, see Barcelonast natuke eemale, meil jäänud enam aega. Siis üks näitas, kus me käisime, oli aga maailma erootiline kunst Barcelonas mis oli sellepärast huvitav, et vastav näitaja oli ju ka Tallinnas hiljuti isegi täpselt sama nimega. No ütleme, see reklaam oli suhteliselt ahvatlev, sest seal oli väga palju tuntud nimesid välja toodud, kes seal esinesid. Aga kuna ka see näitus nagu Tallinna näitus oli, ütleme pigem ikka pornograafilise kunsti kui erootilise kunsti näitasitlemend aktsendid olid umbes samad siis on üsna loogiline, et ütleme, selliseid võimsaid, ütleme suuri, mingeid maale tuntud kunstnikke lihtsalt ei olnud, sest tavaliselt sedasorti tööd on ikka ütleme sellised väiksemad formaadilised rohkem niiviisi blokaalseks kasutamiseks. Nii et noh, see ei olnud, mul ei olnud nüüd nii nii võimas, nagu oleks võinud arvata, aga just see võrdlus sellel Tallinna näitusega oli küllaltki põnev jah, et et ühesõnaga nagu erootika ja pornograafia nagu aetakse segamini või arvatakse, et see viimane on kuidagi huvitavam, ligitõmbav on ja võib-olla see näitus kaotas ka üsna palju just seetõttu et oleks võinud nagu avaramalt talle seda asja käsitletud. Ma arvan, et selles, et näitusi teemal sekskunstis reklaamitakse pealkirjal erootikakunstis, selles on omajagu süüdi ka see, et tahetakse nagu meestele paremini nii-öelda peale minna. Sest tõepoolest keset Berliini on näiteks erootikamuuseum, noh see on tegelikult ju seksiajalugu väga huvitav ja nii edasi. Seksuaalsuse ajaluga, seksuaalsuse kajastamise ajalugu Eestis Tallinnas oli erootilise kunstinäitus, mis, mis kajastus ka ju rohkem nagu sellist seksuaalsusele kujutamist ja täpselt sama asi oli Barcelonas. Nii et see noh, erootika mõiste, kattevarjus liikumine on natukene natukene imelik, tundub, et mittevajalik kuid võib-olla on siin tõesti mingisuguseid bürokraatlikud põhjused. Kuid nüüd, nagu ma aru saan, sellesse hispaania hingetungimiseks ei olnud teil muidugi erilist võimalust, sest inimestega suhtlemiseks ei olegi niisugustel reisidel võimalusi ja peale selle see keelebarjäär, sest ega nemad seal seda inglist väga rääkida ei taha. Kas oligi siis nii, et teie reis kulges ikkagi oma neid väärtusi taga otsides, mida te olite juba siin Eestis kindlaks määranud ja üldisi kunsti vaatamisväärsusi imetledes või saite mingil määral ka kokkupuudet niisuguste hispaanialike nähtustega? No ma ei tea, ma ütlen siin märgusõnad kasvõi näiteks härjavõitlus või flamenco või ütleme, Hispaania muusika või Hispaania inimene, kas oli ka mõni niisugune õhtuke kuskil? Ma ei tea, kõrtsis kohvikus, kus oleks saanud mõne hispaanlasega jutuotsa pääle Jah, noh, siin seal seal midagi ikkagi proovitud, näiteks mina rääkisin, granaadas vist ühe ühe nahakaupmehega kes oli sündinud Bonnis ja seetõttu oskas saksa keelt ma just praegusena otsin, minu ees on üks pilt, kus ma hispaania keeles see oli ilmselt see viljas, küsin teed. Ja isegi sain sellest vastusest juhatusse oli üks, üks punase särgiga härrasmees, kes istus tee veeres, ma olin ise samuti punase särgiga ja nagu nagu leidsime, mingisuguse aru saama. Väga muidugi üldiselt hispaanlased on keeleliselt küllaltki suletud. Tähendab, nad on piisavalt suur rahwasena tajuvad seda, nad on niivõrd omaette kultuuriliselt Euroopas. Et nad ei vaja teisi keeli ja inglise keelt räägitakse tõesti ainult vist reisibüroodes ja ja võib-olla võib-olla veel keegi. Iseloomulik on kas või see, et kui aeg-ajalt oli ka siin-seal kosta tümps muusikat, vaid tümpsmuusikalaadset muusikat, et siis isegi see ei olnud mitte inglisekeelne, vaid see oli ikkagi hispaaniakeelne. Tähendab seda inglisekeelset muusikat, mida Euroopas peaaegu igal pool kuulda Hispaanias enamsti ei kuulnudki. Ja mis muidugi nendesse Hispaaniale iseloomulikes nähtustesse või etendustes puutub, siis kes meist tõesti valis Madriidis härja või, või nagu teda ilmselt õigem on siis tõesti nimetada pullivõitluse? Seal ju käidi ka meie hulgast vist keegi ei käinud, kes me siin oleme? Seal käisid ainult naised. See on muidugi eriline tähelepanek, jäävad naistel pidi olema eriline huvi härjavõitluse vastu, ma ei tea, kuidas pulli Metlasemast. Võitsin võitlejate vastu, naisi huvitab see, kuidas mehed mehi tapavad ja seda muuseas mitmed ka Eesti Eesti Hispaanias käijad oma reisikirjades rõhutada. Tänud, et, et Hispaania naised on tribüünidel eriti aktiivsed ja Ricardo Mateo meie bussiski kinnitas seda. Kardan, et naistele meeldib, kui veri voolab. Mina, kes ma seda ei näinud, sest sel ajal oli juba korja hooaeg üldiselt lõppenud, kui mina käisin, aga mul jäi niisugune mulje, et Hispaania giidide seletustes kujunes sellest, kui see täiesti vaataja ei näe midagi hoopis kõrgemat ja suuremat ja tähtsamat ja teistsugust kui mina seda olin oma eelarvamuslik kult kujutlenud ja no kui siis lugesin veel tõesti seda itku, mille Lorca on kirjutanud oma sõbra Kuulsa toredori, mul nimi ei tule meelde leinamiseks ja öeldakse, et see olnud niisugune mees, et orienteeruda sama hästi härjavõitluses kui kirjanduslikes ringkondades. Siis siis see säratav selle asja nagu mingisuguse teistsuguse valgusega, aga siiski ma mõtlen, et parem ma seda vaadata. Ma arvan, et kui nüüd tõsiselt rääkida, siis peamine põhjus, miks suurem osa meie grupist ei läinud härjavõitlust vaatama, oli see, et ta solvunud väga ebasobival ajal. Muidu oleks tahtjaid olnud tunduvalt rohkem ja mina näiteks võin öelda ausalt, et mina tahaksin ka seda näha. Ilmselt ongi selline peen ja rõve nagu nagu oblammatimiilias ütleks. Ja eks sellel verevoolamisel seal härjavõitluse areenil on midagi ühist Punase veini voolamisega ja midagi seal ikka pannakse kaalule elu ja ehkki nüüd mata tooron ilmselt kaitsetum kui härg. Aga siiski on see mingil määral ka kahevõitlus, võrdne kahevõitlus. Selles mõttes on kindlasti omamoodi õilis, vaatame. Luuletaja ei ole võrdne kahevõitlus, mis on seal siis see asi ongi. Ma isegi ei ütleks, et ma põhimõtteliselt ei läheks vaatama härjavõitlust, aga aga ma ei tea, minust on ikkagi liiga vastik või. Ma olen ikka keelsest härjast kahju või vist hispaanlane ei saa sellest üldse aru, kuidas seda härjast kahju olla, aga lõppude lõpuks ta ikkagi. Tal on ikkagi valus ja vastik ja võrdsusest ei ole siin mingit juttu. Isegi siis ei ole võrdne asi kui ühesõnaga see seal ainult nüüd see tore toori, ainult härg sellepärast. Ühel on ikkagi määratud kogemused ja teine on tavaliselt esimest kordsel areenil. Ja soov on ikka ainult ühepoolne sinna minna. Aga noh, ütleme, kui kultuurinähtus on ta loomulikult nüüd parem või tegelikult nagu peaks vaatama, kui Hispaaniasse minna, emotsioon alla surudes. Hispaanlane võtab endiselt härjavõitlust, kui. Looma ohverdamisest vormi ja tema jaoks on see härg kes niimodi sureb, ilmselt kuidagi eriliselt väärtuslik ja ilmselt seetõttu ei, ei ei näe ka vajadust enamjagu talle kaasa tunda. Tegemist peaks olema jah, väga-väga ürgset traditsioonidega, sest härjavõitluse juured peaksid ulatuma Kreeta saarele ja nüüd Hispaania on tõesti see riik, kus see traditsioon veel väga võimsalt elab. Aga flamenco flamenco saime me kõik osa, ilmselt tähendab vaatajatele publikuna. No ma ütleksin, et asja tuumale ilmselt autentne, väga professionaalne, nauditav, kas ta nii ette küll ei kasutatud, aga noh, aga kõik see tehti tasa siis kontsadega. Aga natukene selle etenduse ümbris muidugi lõhnaska kommertsi järele alates näiteks nendest märjukest hindadest, mis seal kohapeal pakuti, mis olid erakordselt kõrge, esimene nii kasu peibutuseks ja, ja siis kasvõi lõpetades sellega, mis, mis kogu saali naerma ajas, aga saali moodustasime ainult meie meiereis. Sest flamenco tavaliselt ehitatakse, sest nagu ma olen kuulnud väikestes haiglates ruumides nimelt see, et et etenduse ütleme, juhtiv juhtiv härrasmees laval vaatas mingil hetkel kella, sest järgmine etendus tuli peale, vaatas keset seda suurt kirglikku tantsimist, äkki kella mõjus niivõrd võõrastavalt, et kõik hakkasid naerma, rikkus natukene seda elamust. Hispaanias võiks ju mõelda ka seoses temaga seostub ka ütleme sünge inkvisitsiooni aeg ja palju niisugust nagu tumedat salapärast, müstilist, aga tegelikult minu kogemus sellest kaugest käigust ütleb, et minu meelest maa mõjus võib-olla eeskätt looduse pärast kuidagi nii väga helgena uhkene ja rõõmsana ja, ja vabana kuidagi teistmoodi, kui ma olin ette kujutanud tekkis mingi vastuolu, selle ma just arvasin, mingit tumedat on selles, aga oli hele. Valgus oli kohati silmipimestav, näiteks Granada katuseid vaadatav hispaanlane ise on loomulikult tume kuid tõepoolest meie kokkupuuted hispaanlastega jäid siiski küllaltki napiks sellisel bussiekskursioonil. Lisaks, kui on tegemist inimestega, kes enamikus siiski kohalikku keelt ei oska, ei saagi selliseid kontakte väga palju tekkida. Aga igatahes minule andispaanlat hispaanlastest mitu uhket muljet vaid pigem. Pigem mõjusid nad väga suhtlemisvalmida. Hispaanlane on küll selline, kes näiteks poe müüjanna või ta ei naerata eriti, aga see ei ole halvasti mõeldud, lihtsalt võib-olla mingi seesmine tõsidus. Kuid see suhtlemisvalmidus oli tõesti tähelepandav, oli ju korduvalt nõnda, et kui sa jäid kuskil linnas tänaval seisma, nii enam-vähem näpp suus ja mõtlema selle üle, kuhu minna siis tuli hispaanlane ise juurde ja hakkas sulle seletama ühteteist. Ehkki ta sai aru mingil hetkel, et sa eriti palju teda ei mõista. Siiski ta küsis sinu käest midagi, noh, ootas natuke vasta, siseneda küsise vastav, ise vastas ise ja nautis seda suhtlemist, signaalid tema juures ja ta oli väga abivalmis. Mina näiteks juhtusin Salomangas nõnda rääkima nii-öelda härrasmehega, kes oli tundnud Me keldri õuna muunot. Kuulsad Hispaania filosoof ja Salamanca ülikooli rektorid, ka hispaanlased on mingisugune säärane lootus, et isegi kui see inimene ei oska tema keelt, hispaania keelt, siis kui ta temaga hästi palju ja hästi sõbralikult räägib, siis lõpuks ometi mingisugune kontakt tekib. Selline lootus sotsiaalsus on temast minu arust väga tugev ja tõsi see oligi, lõpuks saimegi nende juttudest aru rohkem, kui kui alguses võis, võis arvata. See una monotuletas mulle meelde just selle loo, kuidas te otsisite õuna monomajamuuseumi ja see äri, kuste juhatust küsisite ja kust ei teatud asjast õhkagi oli samas majas, kus una monomuuseum, isegi et see tekitab nüüd ühe sellise sümbol pildi. Et võib-olla need tohutud turistlikud atraktsioonid ja need ajaloomälestised kuu, kuhu kõik nagu peaksid minema ja oma silmaga ära vaatama. Et need ajapikku muutuvad Egiptuse püramiididega mis ulatuvad üle aegade, aga need inimesed, kes seal elavad, need on juba täiesti uued, nendel ei ole enam mitte mingit pistmist nende püramiididega, ei oma keele, kultuuri ega, ega mitte millegi poolest. Täpselt samuti näib juhtuvat ka väga paljude oluliste kultuuriobjektide või sümbolitega, jäävad nad Inglismaale, Prantsusmaale või Hispaaniasse. Mul tuli seesama lugu täpselt meelde, sest me otsisime seda muuseumi koos ja ja, ja tõepoolest sellest majast, kus oli palju silte küljes, et seal on elanud una muna ja ja nii edasi, küsisime ja tõesti midagi teatud, aga minul tekitas sellise naljaka mõte, et, et võib-olla on nii suure rahva puhul on selline asi lubatud, et küllap keegi ikka teab kusagil ja ja et see noh, see iseenesest ei kujuta mingisugust ohtu veel nagu kuidas öeldagi rahvuslikule kultuurimälule või, või midagi sarnast, sest inimesed on seal ilmselt palju liikuvamad ja, ja võib-olla oli see daam ka tulnud sinna alles hiljaaegu. Ja, ja, ja see nimi ei öelnud talle tõesti mitte midagi. Aga ma tuleksin korraks nüüd Tuglase juurde veel tagasi ja kui enne jaan mainis siin sellist Tuglase võib-olla skeptilised suhtumist Hispaaniasse või siis tõesti noh ja nüüd ka selle tumedama ja müstilise poole juurde. Et Tuglas tõesti väga paljud kirjutab sellest, milline oli Hispaanias ajalooline olukord varem, kui äge oli seal inkvisitsioon, kui ränk ja raske oli inimeste elu ja selle inkvisitsiooni ajal. Ja, ja seal Tuglase pilk väljastpoolt sajandeid hiljem antud hinnang. Aga sealsamas ütleme see hispaanlase enesetilk seestpoolt, mida siis minu jaoks esindab una monokeda ma ka enne seda reisi lugesin, kus ta justkui vastaks sellisele süngele hinnangule väljastpoolt. Nõndamoodi, et loetleb tõepoolest kõiki neid põhjusi, et Hispaania on olnud Euroopast nagu isoleeritud, lõigatud areng on olnud aeglasem ja, ja ta on olnud muu Euroopa suhtes mahajäänu. Seal on olnud möllanud inkvisitsioon. Jaa, jaa. Ja mis kõik veel. Ja siis ta küsib siis Unamuna küsib omamoodi retooriliselt. Kas meil siis tõesti midagi ei ole ja vastab selle peale, meil on juba vastureformatsioon ja tonti hot seal kuidagi kuidagi need kaks, kaks märki, kõigil vastureformatsioon on ju ka inkvisitsioon hulgi. Kas servantese jalajälgi nägitega ja kutsus Kolumbuse loodareid? Jah, valladoliidime jõudnud servantide sünni kohta, aga Kolumbuse hauda nägime küll Sevilla katedraalis. Kolumbuse ausammas oli vist ka Barcelonas, eks ju, meie üks kohtumispunkte. Ja, ja kui nüüd Tuglase ka veel kord haakuda, siis tuleb arvestada ka seda, et paljud asjad on ajas muutunud Tuglase ajaga võrreldes. Tuglas kirjutab Barcelonas Antonio kaudiist, see tähendab ütleme, Barcelona arhitektuuriimest või arhitektuuriliselt kõige suuremast omapärasusest. Antonio Gaudi, kes siis on projekteerinud palju selliseid ebasümmeetrilise imelik omapärasemaid maju Barcelonas, mida siiamaani käiakse vaatamas. Tuglas ütleb, noh, ma arvan, et kõigile arusaadavalt, et selle maitsetuse, see maitsetus on peaaegu otsata. Ma ei tea, kas selles uues trükis neid seal veel sees on, küll ma loeksin siit ette. Kujutlege monumentaalseid ehitist, mille fassaad esitab mingit jääliustiku või taignalaviini halli kivi on raiutud lainetavat jooned, akna võrredest ripuvad kui jääpurikad. Sambad tõusevad kui stalakmiidid, maja külg on õieli nagu paistetanud mingist haigusest. Torn ajab lesti kui pidalitõbise sõrm. Ühesõnaga kõik voldiline vormitu, maitsetu. Ja siis kaudiid. Lassagradofromiliaid kiriku kohta ja teiste temamajade kohta ütleb ta, et kõigil neil ehitistel on mingi labasuse ja paksuse pitser nimetab neid stiili värdjateks, niiet. Ja me saame väga hästi aru, aga ajalooloogika kultuuriloogika on ka tihtipeale nõnda Need esialgu just kõige maitsetumad objektid saavad aegade möödudes just nimelt kõige originaalsem antakse, kui meie imetlesime neid just nimelt säärast enam siis siis ega me iseennast ei petnud tõesti põnevad põnevad ehitised tõesti, kohati menud nagu piparkoogist tehtud laste poolt tehtud selliseid maju, kus on proovitud siis igasuguseid huvitavusi sinna seina külge panna ja katusele ja mingid saviplönni ja nii edasi. Aga, aga kuna seal juba aja poolt õilistatud, siis siis mõjuta pigem väga vahvalt tänapäeval. Ma kujutan ette, kui mõnda sellist maja hakatakse ehitama praegusel ajal Tallinna või Tartu siis kindlasti saaks nii arhitekt kui ka kui ka ehitajad väga palju sõimata. Aga võib-olla kunagi järgmise sajandi keskpaigal oleks üks arhitektuurilisi vaatamisväärsusi ka meie juures. Ja lõpuks kaudi on ju üks nimesid, üks märke, mille järgi me Barcelonat tunneme, vähemalt minul oli üks väga kindel eesmärk, et kui ma juba ükskord Barcelonas olen, siis need on kindlasti need majad ja, ja see kirik on kindlasti üks asi, mida seal tuleb näha. Olulisemaid. Mind üllatas kaudii nagu hingesugulus Undevit Vassariga nähes neid Underduvasseri maju, tundusid need ääretult originaalsed, aga kui kaudi seal taustast, siis on selge, kus tunded, kas seal on ka õppinud seos ilmselt seda pidinest hoopis varasem nähtus, ütleme Gaudi maja, mille et asi oli küll nii kallis, et me hakanud seda ostma, aga see on väga sarnane tema, kõik see meeleolu ja kas äri, mis seal käis, meenutas väga seda Underdasseri maja Viinis. Nagu me siin seda juttu või, või meie reisierinevust Tuglase omast alustasime, et tõepoolest Tuglase reisikirjast jääb meelde külmetav üksik mees eriti Põhja- ja Kesk-Hispaanias lõuna pool, muidugi kliima muutub. Ja, ja, ja see hall maailm hall, hispaania tähendab mina seda Hispaaniat siiski nii hallina nagu Tuglas küll ei kogenud, pigem pruun ja kõrbenud. Aga, aga, aga mitte kuidagi selline halli värvimaa. Pruun pidime. Ja minul oli ka pruun kollakaspruun ja need punane. Aga see on ju ka tegelikult väga vahelduvat bussi ühel pool tee ääres, võib-olla see maakamar must ja teisel pool punakas ja edasihall ja, ja jälle pruunikas, et see, see paljusus. Ja seal on see vesi, kui seda vett oleks, siis ta juba haljendaks, eks ole, see potentsiaal on seal taga, aga just et vett on ikkagi nii vähesed keskel, et seetõttu ei ole ka haljust. Minu üks selliseid looduselamusi või või ütleme, eksistentsiaalseid elamusi Hispaanias oligi just nimelt see, et vesi on ikkagi elamise alus. Ma tean, et need, kes on käinud poolustel, need võib-olla on tundnud seda hästi külmas kliimas, et tuli on inimese elu alus, aga Hispaanias tajusin seda, kuivõrd on vesi inimese sellise eksistentsi alus ja muuseas, see on ju väga huvitav, kuidas selles Mauri kunstise Mauri elementi elementidega kunstis, nendes aedades, kus me käisime, nendes lossides mängib vesi, määrati suurt rolli. Aga see ei ole nüüd selline Petrodova retsi või Peterhofi või siis ütleme versai monumentaalne vesi ja, või võimsad kaskaadid, purskkaevud ja nii edasi, vaid see on selline äärmiselt intiimne ja kammerlik vesi, mis voolab pidevalt kuskil kuulda tema häält, mingeid sulinaid, mingisuguseid pritsmeid, mitte midagi väga monumentaalseid, vesi voolab mööda käe, puhusid treppidel vastavas süvendis, vesi on kuskil seal all, ei paistagi välja ja ja nii, edasise vee hääl ja vees tekivad värelused v pidev lähedus on, on ka Hispaania sellise aia kunstiks tunnusjooni, jõukuse osa, samas ikkagi ilmselt küll jah, seal maal. No üks moment, mida ma olen korduvalt meenutanud, on ikkagi seotud selle kuumusega, kui me saabusime öösel kell 12 kordavasse mõningase hilinemisega oma ööbimiskohta, et väljusime bussist, oli kottpime Apelsinid olid puu otsas, seismisel palmipuude. Ma ei saa öelda vilus, sest 36 kraadi oli näitas kraadiklaas. See oli ikka väga kummaline seda nagu tahtsid jänese talletada, et kuidas nüüd ikkagi niiviisi on. Tuled jahedast bussis sinna ööpimeduses 36 kraadi. Sisse. Ja ka selles samas 36. kraadis keset tööd oli pidevalt kuulda punnvõrride võrride heledaid hääli, tähendab, see on üks tänapäeva Hispaania põhilisi tunnusjooni, et õitsev noorus sõidab ringi, punn võrridega. Õitsev käsk iga täpselt samuti. Jah, osaliselt millel on muidugi summutavad maha saetud sõidavad ringi mööda suuri linnu ja teevad siis niimoodi annavad endast märku, tähendab, kui meil, eks ju on, on pigem tegemist autodega, milles pannakse hästi kõvasti muusika mängima ja ollakse seal muusika sees, nii-öelda. Sulgutaksin auto sisemuse, muidugi on, mõnikord on aknad lahti siis hispaanlane harrastab just sellise kerge mootorrattaga võrriga ringi sõita hästi kõva häälega, hästi riskantsemalt. Ja noh, hästi elujõuliselt nii-öelda kõik avalikult. See on nende. Tänavad on väga kitsad ja sageli väga järsud ja ka sealt sõidetakse üles-alla nende võrridega, nii naised kui ka mehed. Täiesti võrdselt minu meelest. Nii et seal on üsna ohtlik liigelda jalgsi ka. Niisiis, Tuglasega oleme siin käinud koos, aga missuguseid momente Barbarus on oma hispaania kirjutistes esile saanud? Barbrast kui teda lugeda, siis see on nagu omaette nauding, võib-olla kellele, kellele meeldib, kellele mitte aga nüüd otseselt Hispaania kohta, et sealt midagi midagi enne lugeda ja siis neid kohti vaadata, siis selles ma natuke kahtlen. Tema kirjeldus on ikkagi väga sellise poeedi veidi üleolev kirjeldus kindlasti kindlasti väga üleolev kirjeldus Hispaaniast. Kuigi jah, ka tema lubab Hispaaniast lahkudes üks kord sukelduda sinna tagasi Viimse või kuidas ta seal kirjutab, et noh nagu nagu üleni sukelduda sellesse Hispaania maailma kui, kui ainult vähegi selleks võimalust tuleb. Aga see on natuke selline. Või võib lugeda huumoriga või naljaga võtta tähelepanekuid Hispaania inimesest. Kuivõrd Barbarus ise oli arst, siis ta teeb ka hispaanlase kohta järeldusi nii mehe kui naise kohta nende keele kohta. Just just selle keele kohta, mida Barbarus näeb, et talle näidatakse, talle näidatakse aegajalt keelt teeb sealt järelduse, kui terve inimene see hispaanlane siis on, Hispaania mehel on selline keel, hispaania naisel on siis sellise kirgliku suud, aga selline keel ja nii edasi. Ja, ja siis muidugi, tema kirjeldused on hoopiski teistmoodi, kui Tuglas käib ikkagi väsimatult nende väsimatult ründab vaatamisväärsusi, käib katedraal idesse, siis Barbarus lausa ignoreerib neid. Tal on hea meel, kui ta ühes linnas see oli vist paljatoliit, satub sinna sellisel päeval, et kõik kohad, mida võiks turist või mida peaks turist külastama, on suletud. Ja siis tal on kahju ainult selle üle, et Serantese muuseum tõepoolest, see on üksainuke detail, mis mul sealt meelde on jäänud, et et selles muuseumis sellest kohast oleks tahtnud käia. Ma ei tea, kas seda on vaja rääkida, aga ma tahaksin veel tänumeeles meelde tuletada neid huvitavaid jutuajamisi, mida meie juht üks juhte Ricardo Mateo bussis rääkis. Need olid lõputud jutud kuningate suguvõsadest, nende perekondadest, lastest, lastelastest, kes millal valitses, mis siis ja siis tehti. Et see on ilmne märk sellest, kuivõrd Hispaania on kogu aeg olnud kuningriik ja kõik need hiilguse ja languse ajad on seotud oma kindlate Carloste või sisawellide või, või Huanidega. Teiseks ka veel see katoliiklus, mis täiesti ilmselgelt Hispaania juurde kuulub, see aga omakorda tähendab väga arvukaid pühakuid, nende elulugusid, nende, kes on kusagilt pärit ja, ja kes on ühe või teise valdkonna kaitsepühak. Hispaania kuulsuse aegadega loomulikult seotud Ameerika kontinendi nii-öelda avastamine ja allutamine. Nii et minu meelest juba juba Toledo katedraal ja hiljem ka see vilja ja neid katedraal oli, oli veel hästi palju. Kui vaadata kogu seda kulda, mis on nende pühakodade ehitamiseks korrashoiuks vaja läinud, siis me saame mõningast aimu, kuhu on seda inkade kulda kasutatud. Ja ja võib-olla ajaloo poole pealt veel nii et kui seistaga Sisokodoberi väljakul toleedos või plaasa majoril Salomancas et siis oleks küll kangesti tahtnud mingit ajalooteki üles kergitada, et see, see ajalugu on ju käinud väga põnevalt, nii nii valguse kui kui varjupidi, et kui Salamanca ülikool on rajatud juba 11. sajandil. Ja selle kuulsus on püsiv tänini ja see elab ka Ühes kõnekäänus, et mida loodus ei kingi, seda Salamanca ei laena. Ja teiselt poolt seistes selle Plaza majori keskel ja vaadates neid rõdusid ja, ja palkune, mis, mis tuleriitada ja muude rahvakogunemiste ajal olid rahvast tulvil, et siis tahaks küll kasvõi piiluda mõningasse varasemasse sajandisse. Keskööprogrammis stuudios olid Maarja ja Jaan Undusk, Jüri Viikberg ja Janika Kronberg. Saate toimetas Mari Tarand ja Tuglase teosed. Riiulil ootavad.