Selle sajandi 60.-test aastatest kerkib positiivismi varjust väga jõuliselt esile hermeneutilistes. Filosoofia alates 60.-te aastate lõpust hakatakse juba kuulutama seda, et Hermen jõutikast on saanud esimene filosoofia herme Nautica üks kõige kuulsamaid propageerijaid 20. sajandil on Hans Georg Kadamer, kellest me tänases saates teeme ka juttu. Ma võib-olla enne seda veel tutvustaksime herme nautilise mõtlemise ajalugu, mida see sõna herwe Nautica tähendab ja kust ta siiski alguse on saanud. Üldiselt nimetatakse Hermen jõutikaks tekstide tõlgendamise kunst ja teooriat ja ta on sama vana nagu paljud muudki filosoofilised algused. Ta lähtub ikkagi peoks antiigist Antiik-Kreeka filosoofias, jaga mütoloogia loogias. Oli olemas teatud olendite kategooria, kes vahendasid, kelle Brerrogatiiviks oligi vahendada sellist jumalikku jumalate keelt siis lihtsurelike tasandile ja ei keegi muu, kui legendaarne Hermes oli see vahendaja, kes siis kandus taevas taevast maania maast taas taevasse. Tema nimest tulebki ka see hermeneutika Hermese nimestele mütoloogilise, nagu tõlkija tõlgendaja interplataatoria vahendaja nimest. Sisuliselt Hermineutika alguses me võime rääkida siiski, kuivõrd ma ütlesin, alguses on tekstide tõlgendamine ikkagi alates tekstide kirjalike tekstide ilmumisest inimkonna käsutusse, kuigi tema eel sellised tasemed olid olema, sest ka suulist teksti saab tõlgendada ja allutada mitmesugusele interpretatsiooni-le ja kogu Hermen neutika ajaloos, kui siin alguses saate, alustuseks sai öeldud, et selle sajandi kuuekümnendatel aastatel algas Hermen neutiline buum siis oli enne nii-öelda mitmes laine Euroopa mõtte ajaloos, sest peale antiikse Hermen jõutika me võime järgmise etapina nimetada ju keskaegset tee dioloogilist ja ka hilisemat piiblitõlgendust selle koha pealt muidugi hiljem vast Toomas paremini saad seda ERMi neutiliselt kommenteerida. Järgmine suur laine, mida võime nimetada Hermoneetilise hermeneutilistes laineks seotud renessansi ka juba Itaalias, Põhja-Itaalias, Lääne-Euroopas, klassikaliseks testi hermeneutilistes ja kultuurinäiteks on muidugi saksa reformatsioon luterluse tekkimine ja siit noh, väga tõsine juba siine tekstikriitiline analüüs, mis on ka ERMi Nautica üks kindlaid komponente üksikute lõikude täpsustamine ja õige pea asjalikum võib-olla hermeneutilistes on see, et juba tollest ajast luteri keham elan toni võib-olla töödes enda, piibli sõnade ja lausete väljendite nii-öelda tõlkimine rahvale tähendab tõlgendate seisukoha pealt rahvale arusaadavasse keelde. Siin on juba peidetud see ohtlik iduiva, millest hiljem võime vist rääkida, siis on see Hermen neutika omakorda oma on siis heegeli mõiste järgi halva lõpmatuse filosoofia, sest üks tõlgendab mingit vana teksti, alati leidub teine, kes tõlgendab, tõlgendati kolmas, kes tõlgendab seda teist tõlgendajat. Kuid reformatsioon oli see teine laine. Järgnevalt me võime rääkida juba ikkagi kõige tugevamast Hermen neutika, nii-öelda teadusliku aluse rajamisest ja see on seotud juba Kindla nimega Friedrich Sleyrmacher. Hiljem veel võib nimetada muidugi kindlasti elufilosoofiaks pioneere tilti ja siis tuleb juba 20. sajand Martin Haide keriga ja tema olemine aeg teosega näiteks ja väga paljud teised ja tõesti nii nagu eneseütlesid kuuekümnendad, eriti seitsmekümnendad aastad tõid Läänes tõelise hermeneutilistes buumi esile, selliseid tuleks võib-olla siis lühidalt. Tapid Euroopas on ju kogu aeg hinnatud kõrgelt seda, mis on kirja pandud. Kui me ikka jälle räägime plaatonist ja Aristotelesest, siis see viitab, et kogu aeg on eeldatud, et, et selle, nende tekste teatakse, kommenteeritakse mõistetakse, avastatakse sealt aina midagi uut. Ja muidugi teiselt poolt see, et kogu aeg on piibel jumala sõnana olnud, et niisuguseks autoritatiivseks allikaks, millest on ammutatud ja mille õige mõistmine on määranud ka selle, kas inimene maailma õigesti mõistab, nõnda, siin on analoogia piibli arheoloogiaga arheoloogia on ju väga suuri rahasid nõudev asi ja kui siin Püha Barbara kalmistu kaevamine ei edene, ka ei edene, siis ta ei saagi edendada, kui ei ole tagarahasid, mida äraldada arheoloogidele. See eeldab palju raha ja, ja seda raha on kõigepealt andnud Ameerika fundamentalistid palestiina välja vabamisteks ühelt poolt ja teiselt poolt siianistlikud organisatsioonid ja nüüd juba Iisraeli riik. Nõnda et paremini läbi uuritud maa on Palestiina Iisrael ja seal on näiteks nõnda, et maailma vanim linn, 8000 aastat enne Kristust Jeeriko kõige vanemad kihid. Seal lõpetati väljakaevamine ja enne uute meetodite avastamist ei lubata jätkata ette, ei tuustiks niisama ringi nagu Sliiman tuus dist, rooja varemetes. Ja herme nõutika on nõndasamuti kõigepealt tegelenud pühade tekstide või krooniliste tekstide tõlgendamisega ja sealt selle mõistmise kaugemale kandnud, sest Ta on ühtpidi muidugi siin jälle võib öelda, et see on just nagu religiooni ületähtsustamine, aga siia vahva on alles rääkisime positiivismist ja selle niisugusest äärmisest metafüüsika vaenulikkusest, aga Komdil oli ju selle koguda süsteemi eesmärgiks. Progress seegi on üks, mis on laiemalt tuntud kui see, kust ta pärit on, aga selleks oleks vaja aktiviseerida ka tundeid. Ja nõnda siis Loomulik religioon oli mis, mida võiks võtta üsna lühidalt kokku. Armastus kui printsiip kord, kui põhimõte ja edu kui eesmärk. Ja kui me räägime positiivismistene opositiivismist või mistahes niisuguste uute asjade taaselustamisest neutomismist kanti lollusest, siis kõik need tegelikult vajavad herme nõutikat, sest ilma selleta ongi nõnda. Loed küll seda teksti, aga ta ei ütle midagi ja kui sa selle õigel kombel sõnasta tänapäeva jaoks, siis ta hakkab ka teiste jaoks midagi ütlema, et sinust räägitakse kui progressiivsest. 20. sajandi lõpu filosoofist. No 19. ja 20. sajandi Hermen nautikad iseloomustab nähtavasti see, et Hermineutika erinevalt positiivismist rõhutab humanitaarset tunnetuse autona immuunsust ja erilisust võrreldes loodusteadustega näiteks tilt ei, on seisukohal, et kui looduse tunnetamisel on tegemist millegi välise, mitte inimlikuga, siis inimese ühiskonna tunnetamisel seisab inimese vastus teine inimene, subjekt ja humanitaar. Taarteaduste ülesandeks ongi inimese sisemaailma tunnetamine ja siit tulenevad ka erinevused kahe maailma vahel. Kui loodusteaduste eesmärgiks on maailma üldiste seaduspärasuste tunnetamine siis humanitaar teadused püüavad olnut ja olevat mõista eelkõige individuaalse erilise aspektist. Seetõttu nad kasutavad nagu ka erinevalt, vaat metodoloogiat teatavasti windel panud asus Strasbury Ülikooli rektori kohale pidas maha suure ajaloolise troonikõne, kus ta tegi ettepaneku jaotada teadused mitte uuritava objekti, vaid kasutatava meetodi järgi ja Narvas. Loodust uurivad teadused, kasutavad Nomoteetilist ehk üldisi seaduspärasusi, uurivaid meetodeid ja humanitaar, paar teadused, nende hulgas mõistagi filosoofia ja ajalugu ja, ja mitmed teised inimeste uurivad teadused kasutavad ideogramm, afilist meetodid ehk erilist uurivad nii, et oldi seisukohal et siiski humanitaar paar tunnetus on midagi autonoomset ja erineb loodusteadustest, see on võib-olla väga oluline, mida me peaksime alguseks aktsepteerima ja tilt ei lähtus ju väga paljus mitte ainult elufilosoofiast, vaid ka kantist. Nimelt teda huvitas see maailm, mis on olemas meie kaemuses ja kujutluses ja kuidas see maailm on siis meile antud. Probleemile laenas ta kantilt, aga probleemi lahendamisel jõuab ta kantist täiesti erinevalt. Seisukohale. Nimelt Tiltei kritiseerib nii positiivismi kui ka metafüüsilised filosoofiat, nende hulgas ka kanti. Nimelt sellepärast, et metafüüsika on lähtunud alati mõistuslikust ratsionaalsest tunnetusest ja pretendeerinud apsale Luutse teadmise tunnetusele samal ajal positiivism lähtuv välisest maailmast, selle mehaanilises seletamisest ja nii positiivism, Kuiga traditsiooniline metafüüsiline filosoofia ei ole suutnud arvestada inimliku kogemuse, suhtelisuse ja subjektiivsus, nii et kogu see hermeenautiline filosoofia ja hermenautiline mõtlemine püüab tõestada seda, et maailm, mis on seotud inimliku tegevuse ja tunnetusega tunduvalt suhtelisem ja subjektiivsem, kui me seda üldse arvata võime. Ja seda tuleb ka arvestada maailma tunnetamisel. Minu meelest Hermineutikeks põhitelgis on mõistmise küsimus, eks ole, tähendab taipamine tähendabki, keegi on midagi loonud olnud või ka maailm meie ümber ja inimene püüab seda mõista nüüd, kuidas mingi näiteks teksti mingi inimese jutt oleks teisele mõistetav. See on ka tänapäeval siin, meil, meie igaveses elus ääretult ilmselt tähtis, sest väga palju räägitakse mööda erinevatel sõnadel erinevatele sõnaühenditele antakse erinev tähendus ja, ja seda me näeme nii perekonnaelus ja koolitöös või ka poliitiliste parteide osas ja Hermineutika on siin ära neerud muidugi kolossaalset tööd just selle seisukoha pealt vaadelda üldse inimsuhtlemist sotsiaalset, ütleme suhtlemist, aidata kaasa, et oleks siiski mingi selgus, mida me selle või teise kolmanda mõtted aga arvame. Ja mul meenub ikka siin kah Slayermacheri juba tema selline mööndus, et et see on väga raske, me hakka mingit tervikut, tahame mõista, siis me ilmselt saame seda mõista läbi osa, kuid teiselt poolt osa me saame mõista ka siis, kui meil on tervikust mingi pilt olemas. Minu meelest taandub see ikka Germineutika just keeleprobleemidele, eks ole, ja tähendab mõistete ja tähenduste otsimisele Siingi võiks tõmmata paralleeli piibli tõlkimisega, piiblit on tõlgitud ju reformatsioonist peale rahvakeeltesse, aga teda tehti kaua aega, nõnda et peamiselt taotlejat tee filoloogilist korrektsust, sõna-sõnalt mingil vastaja igas keeles. Nüüd selle sajandi teisel poolel, kui väga palju kaudu tõlkeid tehakse, kus aluseks on võetud inglisekeelne tekst jäänud buck for Translate Ors iga niisuguse piibliraamatu kohta on eriti just naida ja ta Tibari tõlketeooria, mida muidugi on taas seal, võiks lugeda paljusid nimesid, kes on seda edasi arendanud nõndanimetatud dünaamiliste ekvivalentsi taotletud, kus on taas lähtutud. Ühe konkreetse sõna edastamine ei olegi nii oluline, kui et ta oleks ka kogu see kontekst Aleksandr edasi antud, et ta oleks ilma põhjalikke ja suurte kommentaarideta pärale jõuaks ja inimesele midagi tähendama hakkaks. Ja nõndasamuti ilmselt on see muudegi tekstidega, ainult et kuna piibel on praeguseni kõige enam tõlgitud raamat, siis selle tõlkimise puhul tekivad probleemid on lihtsalt nii nagu kontsentreeritud kombel käsitletavad, mida hiljem saab ka üldises tõlketeoorias kasutada ja mõista. Sest pühakirja teksti puhul on muidugi see Teiegi põhjend põhjuseks, et kui muu tekstiga noh, kasvõi ilukirjandusega on üsna ükskõik, mingi üldmulje on oluline, siis siin on ta võrreldav juriidilise tekstiga või riigilepingutega, näiteks mis peavad olema identsed, mis peavad olema tõepoolest sedasama asja edasi andvad ja mille eelduseks on teksti mõistmine, ei ole võimalik tulemust saada, vaata kui ise ei saa temast aru. Aga mul tuleb siin siin murdnud järeldus, teksti mõistmine, tekst on kirjalik, tähendab verbaalne siin kompleks ja tuleb selline morn järeldus, et meiegi inimesed olev ilmselt juba sünnipäraselt keele sõnade orjad. Tähendab, me ei saa sellest raamist välja, sest muud moodi isasega pühakirja mõista kui ainult läbi verbaalse seletusi ja see tekitab sellise ahistatud piiratuse tunde. Mul tekib ikka siin nüüd ka paralleel. Me oleme siin palju rääkinud idamaadest ja see, et tõe edasiandmine ei tarvitse olla verbaalne, vaid ta võib olla ka mitteverbaalselt mittesõnaliselt, vaikides pilguga žestid olekuga või muul moel või nii, et kas ei tundu siin teile, et et vot see Ermineutiline keelest lähtuda? Tõlgendus on omaette, väga kitsas kitsas kanalis. Ainult keelt mõistetakse üsna laias tähenduses. Minu meelest see, mis sa ütlesid ida kultuuri kohta, ei käi siin Hermi nautilisele keelekontseptsioonile üldse vastu. Sellepärast et keel on ju tähendusega märksüsteem ja ka vaikimine on mingi märg. Ja termin nutikate põhirõhu verbaalsel keelele. Nojah, tegelikult oleneb, milline Hermi Nautica sellepärast. Kui, kui nüüd semantika võtta sinna kõrvale, mis on täpselt samuti 60.-te seitsme Ja, ja kui võtta isegi haide keerasid, Haydeger jõudis ju lõpuks selleni, et tõe tunnetamine on kuulatamine, kuulatamine, kuigi ta ütles ka mitte keele, vaid kõne kuulatamine. Jaa jaa. Nendest siis kõnele nagu niisuguse laiema tähenduse. Aga kui nüüd rääkida veel sellest paar sõna 19. okei hermenautikast, siis võib-olla oluline ongi see, et rõhutada tee nagu seda, et tunnetus ja mõtlemine avavad ennast eelkõige läbi elu läbi elu maailma läbi elukogemuse ja elukogemust ei saa taandada ratsionaalsele mõtlemisele, elukogemus on midagi ir, reaalset elu on pidev muutumine, ta on loominguline protsess ja selle loomingulise protsessi kohtunikuks ei saa olla mõistus ja seetõttu tuleks ka ajaloo ja üldse humanitaartunnetuses loobuda seaduse ja seadust pärasuse mõistest ja tilt ei oli see, kes pakkus siis vaimuteaduste metodoloogia aks sündmuste niisugust vahetut üleelamist, tõlgendamist ja 20. sajandi herme Nautica väljapaistvam esindaja Kadamer muidugi kritiseerib Tilteid liik liigse subjektiivismi pärast ja püüab anda herme nautikale juba niisugust uut tähendust. Ja Kadameri filosoofias muutub herme nõutika metodoloogiat juba ontoloogiaks Untoloogiaks. Nimelt 60. aastal ilmus Kadameri töö tõde ja meetod kus tõepoolest Kadamer tutvustab juba oma kontseptsiooni kui ontoloogiad kui õpetust inimesest ja maailmast. Kusjuures võib-olla olulised momendid, mida Kadamer rõhutab, on esiteks see, et tema arvates Maalma tuleb mõista mitte kosmoloogilisest aspektist vaid eelkõige antropoloogilises tähenduses inimlikus tähenduses. Ja maailm on inimesele reaalne sedavõrd-kuivõrd, ta on inimese poolt mõtestatud ja inimene mõtestab maailma alati mingis ajalises situatsioonis, mingis ajaloolises situatsioonis. Ühesõnaga olemine ja olemise mõte, mõte, avamine on väga tihedalt seotud ajaga. Kadame rõhutab, et ei ole olemas mingit ajatut nullpunkti mingit niisugust etaloni, mille alusel saaks erinevaid kult tuure mõista ja hinnata. Maailm on erinevatel aegadel ja erinevates kultuurides erinev. No nagu Toomassaa märkisid, et tõepoolest Aristoteles ise on üks, aga samas on olemas väga palju erinevaid. Aristotelese tõlgendusi on antiikaegne Aristotelese tõlgendus, onlatiniseeritud, Aristotelese tõlgendus on uusaegne, Aristotelese tõlgendusjoon, kaasaegne Aristotelese tõlgendus, ühesõnaga iga ajastu jagult. Tuur püüab enesele lahti mõtestada igavesi eksistentsiaalseid probleeme, millest rääkisid juba esimesed filosoofid ja nagu sa pritsin, Slayer maheri puhul tõid välja selle Heremi neutilise ringi probleemi siis tõepoolest see hermenautilise ringi probleem on ka 20. sajandi Hermi nautikutel üks võib-olla kõige olulisemaid probleeme, see, et tervikut saame mõista vaid osade kaudu ja vastupidi. Kadamer toob mitmeid näiteid selle kohta. No näiteks vanade keelte õppimise puhul ju ka konstrueerime algul lause, mõistmata siis selle lause osasi täpselt eraldi, aga pärast kui meil tervik on juba moodustatud, siis pärast seda. Me läheme osade tunnetamise juurde, et selleks, et seda tervikut uuesti ja sügavamini ja teisel tasandil tunnetada, nii et pidev liikumine tervikult, osadel osadelt omakorda tervik, uni või nagu Kadameron öelnud, et tuleb näha kaugemale, inimesel peab olema ajalooline horisont, mitte selleks, et lähedast kaotada, vaid selleks, et seda lähedast veelgi paremini mõista. Ja ka meie oleme siis oma saadet nüüd rääkinud väga erinevatest ajastutest ja kultuuridest alustanud juba antiigist, läbinud oma mõtet, ekskurs ides keskaja uusaja jõudnud kaasaega. Ja selline tagasivaade, selline ajalooline horisont. Ta on võib-olla ka oluline just selleks, et mõista paremini seda aega, kus me oleme näha seda mõttedünaamikat mille Euroopaga kultuur on läbinud ja võib-olla just see aitab paremini iseennast ja iseenda aega mõista, nii et minu arvates need on väga tõsised probleemid, mis Kadamer tõstatab ja võib-olla väga oluline on ka see, et algusest peale Kadamer rajab oma kontseptsiooni opositsioonina kogu sellele valgustuslikule modernistlikule kultuurile, mis teatavasti püüdis vabastada meie mõistuse eelarvamustest ja arvas, et tõesti kõige suuremaks kohtunikuks on siis mõistus või nagu Kant ütles, et maha igasugune autoriteet, ainult isiklik mõistus on Kohtunik kadamerre ei taha kuidagi selle seisukohaga nõus olla. Nimelt ta märgib nii et selline valgustuse põhinõue vabanemine kõigist eelarvamustest on tegelikult, et ise üks väga suur eelarvamus ja mitte sugugi rohkem ja Kadamer küsib, et kas elamine traditsioonides ja ajaloos tähendab tõesti meie vabaduse piiramist ja püüab ise sellele küsimusele kohe ka vastata ning märgib, et mõistus eksisteerib alati mingis reaalses ajal loolises situatsioonis. Ja kui me püüame seda mõistust ajaloolises situatsioonist välja rebida ja interpreteerida teda hoopis teises ajaloolises situatsioonis, siis see ei ole mitte midagi muud kui puhas temaga koogia. Ühesõnaga igasugune tunnetus saabki alguse eelmõistmisest või eelarvamuste lahtimõtestamist ja eelmõistmine ei ole mitte midagi, muudkui nende reeglite ja kokkulepete tundmine millest lähtuti siis teatud tuuri kontekstis, millest lähtuti teatud ajas ja teatud traditsioonides. Ja siin Kadonlaril on väga vahva see, kuidas ta ütleb, et tegelikult mõistmise üks komponendi oluline komponent on mõjulugu. Need asjad on enne meid kellelegi mõjunud ja kuidas neid on mõistetud Se jalga tühjalt kohalt isegi siis, kui me võtame täiesti tundmatu teksti võõrast kultuurist, siis. See on mõjunud sellele tõlkijale või mõjunud selle kaudu, kuidas me keelt õpime. Igal juhul ei ole niisugust Tingansissi asja iseendas ka teksti ka selle mõistmise näol, vaid ta on dünaamilise ja Pideva protsessi osa. Mul tuleb veel meelde siin võib-olla väikse nüansi, et rääkisime seene, mainisid Hermen jõutiline ringsis. Hermen jõutikas on ka teine geomeetriline kujund olemas hermeniootiline kolmnurk, kus üheks nurgaks all ütleme alusel on, on autor, siis noolib üleski Bushi, see fikseerib objekti, mis ta loobia säält tuleb omakorda teise alusesse tuleb siis tõlgendamine ja kokku alus moodustab siis mõistmiseni. Ja nii, et herme neutilise filosoofia puhul aktsepteeritakse väga mõistmise küsimust selleks, et mõista humanitaarset maailma ja teist inimest selleks. Peame oskama ennast asetada sellesse situatsiooni. Kui teine inimene pidi vastu võtma mingisuguse otsuse. Kadameres kirjutab, et tegelikult oleks viimane aeg vabaneda valgustuslikust ekstremismi ist mis nagu püüdis inimmõtlemist ja tõetunnetust vabastada kõikvõimalikest eelarvamustest ja autoriteetidest ja kaduma arvates. Valgustus hindas väga kõrgelt ka Martin Luteri, eelkõige sellepärast, et Lutter suutis kõigutada autoriteedile toetuvad teadmist. Kadameri arvates on traditsioonid autoriteet meie elus ja kultuuris väga olulised. Kuna autoriteet on seotud alati konkreetse isiksusega. See on tunnustuse märk temale eta mingis asjas võib-olla ületab Meid ja autoriteet ei ole midagi sellist, mis tuleb iseenesest, ta tuleb lihtsalt kätte võita, mis kadameri puhul sümpaatne on see, et ta ei püüa vastandada eelarvamusi, traditsioone mõistusele. Tema des tuleks lähtuda nii traditsioonidest ja eelarvamustest kui ka mõistuslikust tunnetusest. Kadamer märgib, et oma olemuselt on traditsioon see, mis alati säilitab ja hoiab paga. Mõistus püüab tihti muuta, nii et eriti tähtis on lähtuda traditsioonide ja mõistuse dialektikast ajal loolistel pöördehetkedel. Sest just revolutsioonilistel ajastutel tuleb säilitada siis väga paljusi väärtusi, mis inimesele on igipõliselt omased olnud. Ja just traditsioonidele toetuv mõistus aitab säilitada ühiskonnas. Tasakaalu ja harmooniat.