Igal asjal on algus ja lõpp. Lõpule on jõudnud ka saatesari filosoofia ja kultuur. See saatesari algas ligi viis aastat tagasi. Meie vestluse eesmärgiks on algusest peale olnud see, et paremini teadvustada neid probleeme mis kaasaja ühiskonnas on väga teravad, et üles kerkinud ühesõnaga mõista paremini kaasaega. Kuid me oleme sügavalt olnud algusest peale veendunud, et kaasaega on võimalik paremini mõista siis, kui me tunneme erinevate ajastute dünaamikat, nendevahelist dialoogi ja seetõttu alustasimegi üsna kaugelt. Alustasime antiigist. Alustasime Vana-Kreekast, mida peetakse Euroopa kultuuri hälliks. Vestlustes antiikkultuuri ja filosoofia üle. Rõhutasime, et iga kultuur, iga ajastu on mingis mõttes tervi ja see tervik toetub kindlatele väärtustele, ideedele. Antiikkultuurist rääkides tõime välja kolm põhiideed, mis olid alus sammasteks kogu antiigile. Esiteks kosmoloogilise harmoonia idee oldi seisukohal, et maailm on harmooniline ja ilus ning inimene on üks osa sellest maailmast ning seetõttu on tema eesmärgiks ka tunnetada seda kosmoloogilist harmooniat. Kuid selleni võib jõuda ainult filosoofilise kaemuse kaudu. Ühesõnaga kogu antiikkultuuri läbib kolm põhiideed, kolm põhi väärtust. Kosmoloogiline armoonia, Hilu filosoofilise kaemuse ideed. Antiigile järgnes keskaeg, keskaeg, kui esiplaanile tulevad uued ideed ja väärtused kui kosmoloogilise harmoonia. Idee hakkab asendama jumaliku harmoonia ideega, ajaliselt langeb see kuskil kolmandasse, neljandasse, võib-olla isegi viiendasse sajandisse. Ja jumalik harmoonia ongi keskaegse kultuuri üks kõige tähtsaim idee. Maailm on jumala muutud jumal kui maailma välispidine alge jumal, kes ise ongi harmoonia loob maailma ierarhilisena, loob selle maailmaeimillestki. Ja inimese tähtsaimaks ülesandeks on selle jumaliku harmoonia tunnetamine, milleni võib jõuda ainult kõlbelis religioosse, sakraalse tegevuse kaudu millele vastandatakse maine, profanne, tegevus, ühesõnaga keskaja kulg. Tuuris süveneb dualism vaimse ja praktilise profaanse tegevuse vahel. Veelgi see dualism, mis saab tegelikult alguse antiigist ja mis on omane kogu Euroopa kultuurile. Keskajal oli jumaliku harmoonia tunnetamine vajalik selleks, et päästa oma hinge igavesele elule. Ja kui need ideed hakkasid tuurist tahaplaanile jääma, siis ei kujuneb uus ajastu uus ajastu mida me tagantjärgi nimetame modernistlikuks kultuuriks. Ja eelmäng sellele ajastule saab alguse juba renessansist ja reformatsioonist. See on aeg, mis langeb 15.-st 16.-st seitsmeteistkümnendasse andisse. Kui kujunes väga tugev opositsioon. Keskaegse hierarhia idee vastu. Ja seda keskaegset hierarhia ideed ründasid paljud tolleaegsed mõtlejad ja usutegelased renessansi humanisti näiteks püüavad usku trantsel Dentaalsesse jumalasse asendada usuga inimesesse. Inimene tõstetakse mingis mõttes jumalikku aupaistesse, hakatakse uskuma inimest kui loojat. Usupuhastajad aga omakorda kuulutavad seda, et inimene kannab isiklikku vastutust jumala ees ja nende väljaastumised on suunatud põhiliselt katoliikliku kiriku kui institutsiooni vastu. Sisuliselt needsamad ideed, millest räägivad usupuhastajad. Needsamad ideed jõuavad ka uusaja filosoofias seitsmeteistkümnenda sajandi filosoofiasse kuid modernismi suurim esindaja on kahtlemata Immanuel Kant. Kant, kes kannab endas ka algustuslike ideid ja ideaale sest just kantist saab väga ehedalt alguse see kuidas puhastada meie tunnetus, moraal ja kunst kõikvõimalikest traditsioonidest ja autoriteetidest. Kuidas vabaneda tõed tunnetamisel, pühakirjast, kuidas käituda moraalse inimesena, nii et inimene saaks ise valid, valida ise vastutada oma tegude eest ja kuidas olla vaba oma loomingus. Ühesõnaga valgustusfilosoofias ja kanti filosoofias öeldakse, võib-olla need modernistlikud väärtused kõige otsesemalt välja. Märksõnadeks kujunevad. Vabadus ja mõistus, või nagu Kant on öelnud, et maksiim mõelda alati ise ongi tegelikult valgustus ühesõnaga, alates juba reformatsioonist renessansist hiljem, seitsmeteistkümnendast 18.-sse Islandist saab alguse uute väärtuste propageerimine kus esiplaanil on pöördumine ilmalike väärtuste poole kus usku trantsendentaalses jumalasse püütakse asendada usuga inimesesse. Ja inimene kujuneb maailma keskpunktiks maailma valitsejaks, kes võib seda maailma muuta praktiliselt vastavalt oma vajadustele ja ta peaks saama sellest maailma muutmisest maksimaalset kasu. Ja Me oleme oma saadetes püüdnud rõhutada seda, et seesama väärtuseline maailm ongi toonud meid 20.-sse, andis seda kultuuri ja ideoloogiat, on toetanud liberalistlik poliitika, poliitilise institutsioonina vabariik ja tehnomajanduslik tehnilise süsteemina. Industriaalühiskond. Ja täna oleme me nii kaugele, et me teadvustame väga teravalt seda, et kaasaegne kultuur on jõudnud väga teravus kreisi. Ja et kreisis on eelkõige idee idee, mis hakkas kujunema renessansist reformatsioonis ja mis leidis oma kindla aluse hiljem valgustusajastul ja 19. 20. sajandil. Pärast niisugust pikka meenutust ja sissejuhatust lõpusaatesse ma tahaksingi teie poole pöörduda küsimusega. Et kui kreisis on, ei tee, nagu väidavad kaasaegsed mõtlejad. Kas ei peaks siis küsima, võib-olla selles plaanis, et võib-olla tuleks revideerida ka neid alusväärtusi, mis hakkasid kogu seda modernistlikku kultuuri kujundama alates reformatsioonist ja renessansist? Aga tähendab, kui me jõudsime sõnani, modernism, eks ta ole ju Eesti sõnadega kaasaegsus või kaasaegne mõtlemine. Ja kui heidan pilgu nüüd selles alguses, mis sa rääkisid kogu nendele mitmeaastastele, televõtsime läbi ajaloo filosoofia, kultuurivahekorrad. Vaat see küsimus, mis ütlesid, et me tänapäeval tunnetama nagu ütleme, kriisivi filosoofia kultuur nagu tunneb ennast olevat kriisiseisundis. Mulle tundub, et kogu inimkonna nii-öelda teadvuse ajaloo vältel Teil kui on, kui pole, on olnud religioosse ja filosoofia, eriti filosoofia, seisukohapeal ärksamad inimesed nii-öelda noh, selle ära kulunud terminiga progressiivsemad mõtlejad, filosoofid on alati tunnetanud kriisi. Vist ei tulegi mul praegu pähe ette sellist epohhi või ajastut ühiskonda, kus kõik Soletsid tohutu õndsalt rahul ja ütleks, et nüüd on lõpp hea ja nüüd on kultuur väga kõrge ja midagi muud teha ei ole. Läheb, on üksikud võib-olla valitsejad ja üksikuid, võib-olla gruppe, kes on niimoodi mõnunenud sellises eas eneseteadvus, kuid üldiselt mida sügavam filosoofia kultuuriinimene, seda enam on ta rahulolematust ja ta, see kriisiseisund on vist isegi võib-olla permanentne inimesele tuleneb inimese sellisest kriitilisest just ja ainult see ongi edasi viinud. Küllap niisugusel korral, kui otsida süüdlast on võimalik erinevaid asju kas tänapäevast või sellest teest, mis tähendab, päev on toonud süüdlaseks pidada. Ja siis võib tulla kiusatus restitutsiooniks mingi minevikku, idealiseeritud mõtteviisi või ajastu taastamiseks. Küllap on õigus tuuma füüsikul ja filosoofil Karl Friedrich von Vaidzeceril, kui ta ütleb, et mingid Ausa tagasiteed ei ole. Me ei saa seda valgustuse aega, kasvõi, kui võtta teda kas me teda positiivselt või negatiivselt hindame olematuks teha. Ja, ja isegi sel korral, kui ta ei ole talt kasu toonud. Mul on olnud võimalik paarist rahvusvahelisest sümpasinast osa võtta, kus on näiteks religiooni valgustuse vahekordi analüüsitud ja kus on võrreldud neid Ida-Euroopa, eriti Venemaaga, kus ei ole millalgi olnud ei renessansi ega mingit usupuhastust. Jätame härra selle niisuguse teatud kommete puhastuse. Mitme näpuga peab risti ettelööma misse. Kirikulõhe tingis õigeusu kirikus Peeter Suure aegu. Ei ole seal ka praktiliselt olnud valgustusajastut ja kus on püütud see ürgkommunist taastada? See peaks olema küllalt hoiatavaks kas või ainult üleskutsete jaoks, et me tahame taastada märki. Muistsed. Ilmselt niisuguseid suundi on tänapäeva kristlikus maailmas omajagu. Mida võiks fundamentalistliku, eks nimetada? Muhamedi maailmas me teame ju neid, milliste nähtavate tulemusteni nad on viinud seal, kus nende käes on tõeline võim ja ja see fundamentalism, ükskõik, mida ta siis fundamentaalselt peab. Tegelikult lõikab ka minevikust seljatükke ja paneerid neid. Jah, aga Euroopa kaasaegsed mõtlejad on seisukohal, et praegust ajastut võiks mingis mõttes võrrelda, on see iga, see on aeg, kus üks kultuuriparadigma hakkab vahelt oma asenduma teisega ja aeg-ajalt nii tõesti kultuuris toimub. Nii et mingis mõttes on tegemist enne enneolematu kriisiga hoopis sügavama kriisiga, kui me peame oma tulevikukavad rajama hoopis teistsugustele väärtustele, mitte nendele sellele kultuur nüüd aastasadu on toetunud vaid leidma hoopis teised uued väärtused, võib-olla mingis mõttes pöörduma tagasi ka mõnede vanade väärtuste juurde, mis bioloogilises võidujooksus on kaduma läinud. Ja kui tsiteerida Jürgen Habermasi, kellele pühendasime eralt ühe saate kes on noh, üks niisugune kaasaegsemaid postmodernistlikke mõtlejaid siis tema märgib nii, et kriisis on idee, mis hakkas kujunema juba renessansist arenes edasi valgustusajastul ja mis on Lääne tsiviliseeritud maailma valitsenud senud pikki sajandeid ja seid, see on praegu pöördunud iseenese vastu ja tema arvates on siis põhiline pinge elu maailma ja süsteemi maailma vahel, kus süsteemi maailm on Colo niaaliseerinud mingis mõttes selle elu maailma ja mida ma võib-olla siin tahaksin veel seoses selle kriisiga, nagu aktsepteerida on see, et läbi aegade on inimest võrreldud justkui kahe näoga Jaanusega inimene on vaadanud alati ettepoole ja etet pole vaatava inimesena, on püüdnud ta seada eesmärke, seda maailma muuta. Maailma muutmine on alati seotud olnud purustava tegevusega. Inimene on loonud siis mitmesuguseid tööriistu, tehnoloogilisi vahendeid et oma eesmärkideni jõuda. Seda, et teisalt on aga inimene alati vaadanud ka tagasi. Ta on mõtisklenud mitmesuguste igavest eksistentsiaal algsete küsimuste üle, kas või selliste nagu elu ja surm. Kohustus ja vabadus. Selliselt tegutsevana on inimene loonud märke, ta on tegutsenud homodiktorina ning selle kahe inimese ettepoole vaatava ja tagasivaatava inimese vahel on alati tekkinud mingi konflikt ja seda konflikti on püüdnud lahendada mingi poliitiline ideoloogia, mingi poliitiline institutsioon. Kui väga üldiselt nüüd seda modernistlikku kultuuri iseloomustada nende kriteeriumite järgi, mida ma nimetasin siis see ettepoole ruttav inimene on olnud väga optimistlik, ta on jooksnud progressi suunas majandusliku kasu suunas. Ta on olnud kosmopoliit, on uskunud, et me elame kunagi sellises ühiskonnas sellises heaoluühiskonnas, kus on kõik vabad ja võrdsed inimesed selles tehnoloogilises võidujooksus, ta on unustanud tagasivaatamise. See tagasivaatamine on jäänud täiesti teisele kohale ja kogu meie elu siis selles modernistlikus kultuuris ongi põhiliselt määranud see tehnoloogiline võidujooks. Näiteks isegi arvatakse, et pärast teist maailmasõda ei ole loodud mitte ühtegi väljapaistvat, originaalset filosoofilist süsteemi või, või kunstiteost. Inimkonna väljapaistvamad saavutused on koondunud siis tehnoloogiasse, loogiasse ja just see ongi tekitanud selle pinge nüüd kahe maailma vahel. Inimese kui homo, Faber ja homopiktori vahel. Nii et kriisis on eelkõige inimmõtlemine ja kui räägitakse kaasaja kreisis, siis tõesti arvatakse, et mitte majandusest ei leia me lahendus kriisile sellele olemasolevale kriisile vait. Kuna kreisis on idee, siis peaksime me lahendust otsima just poliitilisest filosoofiast, ka võib-olla religioonist. Ühesõnaga kaasaja situatsioon on natukene teistsugune. Ma olen nõus Priiduga tõepoolest, et erksad mõtlejad tunnetavad seda kreisi ja on väga kriitilised. Aga kaasajakriis on ikkagi paradigmaatiline olemuslik kriis. Kui üks kultuuriparadigma hakkab vahelduma teisega, kui tähendab. Me teadvustame tõsiseid globaalprobleeme, mille ees praegu inimkond seisab ja saame aru, et edasi saab minna ainult uute väärtuste abil. Millised need uued väärtused on, seda? Ei oska praegu öelda, sa oled kole optimist, seda on muidugi tore kuulata, sest ühelt poolt sa just ütlesite pärast teist maailmasõda ei ole mitte midagi uut välja pakutud ja ometi loodad, et paradigmad vahelduvad, seda teist paradigmat ei ole olemas. Ja ilmselt on ka nõnda, et isegi kui ta olemas, oleks paljud filosoofiasse filosoofia ajaloosse mõju rikkad mehed surnudki nii ära, et nad ei ole teadnud oma tähendustega-le neid märgatud enne, kui nad ükskord on areenilt kadunud. Nii et võib-olla nad on ka olemas. Aga igal juhul nähtaval neid väga ei ole ja kuigi filosoofia on vist olnud kogu ja elitaarne, nii et selles mõttes kiun vist meie aeg samasugune võib-olla et ülikoolis on filosoofiateaduskonnas rohkem õppijaid, aga kui filosoofiateaduskonda loetakse ka kõik filoloogid nagu nüüd ka Tartu Ülikoolis, siis filosoofide arv küll kasvab, aga otseses mõttes ta ikkagi ei suurene. Aga ega siin seda paradigmad ei vahetu, kui tõelised probleemid on näiteks insenergeneetikas. Kui on võimalik ikkagi praegu teha inimese geenidega, mida tahad siis kust otsast hakata, niisugusel korral peale, kui ainukene vastane on inimesele Taise kordoli kosmos või kosmilised jõud, äike või põud või need enam seda ei ole, siis oli see keskaeg oli mingis mõttes võib-olla niisugune kõige abstraktsem, kui kujutleti ennast jumala ees seisvat nähtamatu ja ometigi arvestatav jumala ees. Aga kelle eest me nüüd seisame, keda meil muud karta on peale iseenda? Ma näen, et siin on huvitavalt, ütleme, enese optimistlik, et uus paradigma kusagil terendumas ja küll ta tuleb ja mina isiklikult seda ei taju, et ta tulemas on, aga võib-olla on olemas. Ja sina ütlesid, et sa ei ole nii optimist, eks ole, et ma arvan, et saadete raames, mis me oleme siin aastaid rääkinud ja selle kultuuri filosoofia kahe korras ikkagi me oleme kümneid kordi tulnud selle juurde tagasi, et et kõige targemad mehed ütled, olgem keskele kusagil. Nii et vist ei ole eriti häda, kuigi häda on kultuurikriisi tajume aga õudselt suur vist seest ei ole ja küll saame edasi saame hakkama ka nii, et mingi kesktee, aga selle juures vaata, kui me ütlesime, et enesa arvad, et rohkem nagu Me oleme tehnoloogilist suunatud nagu ette ja see tundub küll läänes eriti just läänes ka nii, aga ka muidugi Jaapanit, Kagu-Aasia maad näiteks ka, aga aga kusagilt kahe Jaanuse olemusena küllap peaksime seda pead pöörama Üürdisel paga muidugi. Te ammutate minevikust ja kogu nende saadete mõte vist oli ka, et Neid terasid, mida me võiksime tänapäeva kasutada ja me oleme sellelaadset ju nagu vihjet kogu aeg leidnud ja teinud ka. Ja mitte ainult omaenda väikese Euroopa minevikus, kuigi see on ülimalt meile oluline või olulisemgi võib-olla kõigest muust, kuid maailm on tänapäeval nii tihe ja kommunikatsioon toimib nii ägedalt televiisorit ja raadiolainete näol ja suhted inimeste vahel sõidud, matkad, nii et me peaksime ammutame üldse kõiki inimkond kogu inimkonna minevikust, olgu need siis inkade kultuur või Austraalia aborigeenid Jaapan, Euroopa ja nii edasi, sellele tuginedes, küllap me saame leida mingit keskteed ja siis ka kriisidest. Ma arvan, natukene teistmoodi, ma arvan, et me seisame just praegu valiku ees, kus me peame väga kindlalt otsustama, mis suunas me edasi läheme. Ma olen suga nõus selles osas tõesti, et me peame nägema neid alternatiivseid arengusuundi ja meie eelis on minu arvates selles, et kuna me elame üle tõesti seda väga rasket majanduslikku kreisi, me oleme varem võib-olla jõudnud valiku ette kui heaoluühiskonnas elada Lääne inimene, kes varem või hiljem selle kreisi teadvustamiseni ah jõuab praegu teadvustatakse seda kreisi tõest ja ainult tasemel, mul on võimalus olnud ka Rooma klubi tegelastega rääkida, kes üldiselt jagavad ka seda seisukohta, et meie eelis on mingis mõttes isegi selles praegu, et meil on nii sügava majanduslik kriis, me peame tegema valikuid väärtuste osas, mis aga toimub siis puudutab muudatusi, siis minu meelest need muudatused ikkagi maailmas juba on käivitunud, võtame kas või ülemineku industriaalühiskonnast infoühiskonda ja tõepoolest toimuvad ju lausa noh, radikaalsed struktuursed muudatused ühiskonnas sisuliselt toimub üleminek materiaalsete hüvede tootmiselt jo teenindusühiskonda teenindusühiskonda, mida on nimetatud ka infoühiskonnaks ja teeninduse suhtes tahaks rõhutada seda. Siin ei ole tegemist niivõrd sele, ainult olmeteenindusega, kuivõrd arendusarendus teeninud. Ühesõnaga, informatsiooni ühiskond on eelkõige kõrgtehnoloogial baseeruv mitte massiühiskond, vaid ta on väiketootmise ühiskond muutuvad inimestevahelised suhted suureneb iga inimese sõltuvus üksteisest üksteise tegevusest, nii et kujunemas on tõesti täiesti uue sotsiaalse struktuurid, mis paratamatult jätavad jälje ka mõtlemisviisile. Ja teisalt oopis. Uued väärtused omakorda mõjutavad ühiskonna sotsiaalseid muudatusi. Ja minu arvates noh, protsessid on juba käivitunud, võib-olla tõesti meie siin oma nahal ei ole neid tunnetanud, aga aga siiski minu arvates me mingis mõttes peaksime nõustuma postmodernistid, aga postmodernistid on need, kes siis tõesti teadvustavad sügavalt seda kreisi, millesse Lääne tsivilisatsioon on tänapäeval jõudnud ja Peaksime nõustuma nendega selles suhtes, et üks suur lugu on lõppemas, nagu on öelnud kuulus prantslane, liotaar. Me peaksime tõsiselt kriitiliselt läbi mõtestama need valgustusaja ideaale, kaalid, vabadus, võrdsus ja vendlus. Mitte selleks, et neid üle parda visata, aga selleks et neid võib-olla uues kultuuri ja ühiskonnasituatsioonis omaks võtta Kahtlemata muutused on olemas, aga minu intrigeeriv küsimus oleks. Kas need muutused on tingitud filos Sofias toimunud muutustest või sellest, et tehnoloogia omaenese seesmise arengu tõttu on jõudnud teise faasi, et praegu on lõpuks insenergeneetika info muutmine selle info muutmine, mida on vajalik uuele organismile. Kas siin taga on teadlik niisugune filosoofilise paradigma teisenemine või lihtsalt asjad käivad oma rada ja niisugune suur süsteem, nagu seda on inimkultuur? Ei, isegi siis, kui ta kriisis on, ei lakka toimimast, ei lakka otsimast teid välja. Kala ja muna küsimus, kes oli enne, kas kas filosoofia, kui teadvuse fenomen ise saab impulsi, liigutab ennast ja tassib endaga kaasa tehnoloogilist näiteks arengut või kujunevad tehnoloogilised protsessid majandus- ja see tingib siis teadus, noh, see on see, mida vanasti nimetati Ülosoofi. Seda, või on ta midagi põhjustav, milline, milline ta roll on. Tänapäeva ühiskonnas on erinev olnud eri aegadel. Ei oska öelda. No siin on kahte liiki teooriaid, ühed on niinimetatud internalistid, kes arvavad, et idee on ikkagi määrav ja eksternalistid toovad välja selle, et sotsiaalmajanduslikud muudatused, mina arvan, et nad on muidugi omavahel väga tihedalt seotud ja võib-olla on tõesti väga raske siin öelda, et kumb kumba mõjutab tingivat tingivad teineteist, nad tingivad teineteist ja kui isegi ajaliselt vaadata, et millal siis filosoofia tasandil hakati selle valgustusliku ideo ideoloogia vastu välja astuma, siis tegelikult juba 19. sajandi keskpaigast kogu 19. sajandi Ir ratsionalism, alates Nietzsche, Schopen hauarist ja kõrke koorist on ju mingis mõttes opositsioon kogu sellele modernistlikule kultuurile. Et protsessid on kestnud väga pikka aega ja praegu on nad jõudnud siis juba tõesti noh, sellisesse faasi oma arengus, et nad on paljudele mõistetavad ja paljud on juba teadvustanud neid probleeme. Aga tegelikult puht sotsiaalpoliitilisel tasandil nagu on nende küsimusteni alles praegu jõutud. Ja kui filosoofid rääkisid kriisist juba 19. sajandi keskel, siis poliitikud ja majandusteadlased on praegu 70.-test jõudnud sellise järelduse juurde, et kreisis ei ole mitte ainult idee vait, kreisis on ka poliitiline juhtimine. Väljapääsu nähakse üleminekut tsentraliseeritud juhtimiselt, tee tsentraliseeritud juhtimisele ilmselt liberaalsest ideoloogiast, võib-olla ka veidi niisukse konservatiivsema ideoloogia pool ja. Et tänapäeva dünaamiline maailm vajab lihtsalt stabiilsust ja seetõttu paratamatult mõned niisugused unustatud väärtused muutuvad kaasaja situatsioonis väga aktuaalseks.