Eelmises saates alustasime juttu analüütilisest filosoofiast ja selle suurimatest esindajatest rassalist ja Wittgenstein ist. Märkisime. Analüütiline filosoofia kujunes esimese ja teise maailmasõja vahepealsel ajal ja leidis üsna laia kandepinna. Tekkis analüütiline filosoofia Inglismaal kuid levis üsna kiiresti ka Austraaliasse, USAsse. Ta domineeris hiljem eelkõige Oxfordi kämbridži ja Londoni Ülikooli filosoofia teaduskondades ning võib öelda, et domineerib endiselt just nende ülikoolide filosoofia. Teaduskondades. Rääkisime oma eelmises saates ka seda, et analüütiline filosoofia ei ole midagi monoliitsed, ta ei ole midagi sellist, mida saaks üheselt defineerida ja erinevates kultuuritraditsioonides analüütilist filosoofiat. Ka mitmeti mõistetud näiteks USA traditsioonide traditsioonides kuulub analüütilise filosoofia alla kõik see, mis eelistab sünteesi meetodil analüüsi. Euroop traditsioonides aga arvatakse analüütilise filosoofia alla põhiliselt see osa filosoofiast, mis tegeleb vileanalüüsiga. Ma võib-olla meenutaksime eelmisest saatest ka seda, et analüütilise filosoofia rajajaks peetakse üldiselt Moore'i, kes elas aastatel 1000 873959 ja kes oli kuus rasseliga kämbrichi koolkonna asutaja. Moore nägi oma osa selles, et taotleda filosoofia abil terminoloogilistest selgust. Moore oli algul mõjustatud heegeli filosoofiast. Ja ta märkis, et filosoofia väga pika aja jooksul asetanud küsimärgi alla mateeria, aja ruumi ja mina tõelisuse. Kuid mõtet on kahelda nendes lausetes, mis on üldiselt terve mõistuse veendumused, näiteks kasvõi see, et minu keha ja kehad minu ümber on olemas ja filosoofia ei pea Moore'i arvates kahtlema selles mis on tervele mõistusele niigi selge. Vait filosoofia peab andma eelkõige rahustava analüüsi. Muri järglased koondasidki oma tähelepanu just loomuliku keele analüüsile, püüdes leida siis sõnade kasutamise ühetähenduslikkust. Ja kui me räägime analüütilisest filosoofiast üldse, siis ei saa mõistagi minna mööda ka Rudolf karnapist kellest meil eelmisel korral küll juttu ei olnud. Aga siiski võib-olla paar sõna. Ka Rudolf karnapi kohta, kes elas aastatel 1000 891970 oli väga kuulus filosoof, loogik võttis aktiivselt osa Viini ringi tegevusest, õpetas filosoofiat, fini ja Praha ülikoolides ja 36.-st aastast läks elama USAsse, oli hiljem California Ülikooli filosoofiaprofessor. Rääkides karnapi analüütilisest filosoofiast, on võib-olla oluline märkida seda, et karnab püüdis taandada filosoofia täielikult teaduskeele loogilisele analüüsile. Arvates analüüsi eesmärk on igasuse metafüüsika metafüüsilise filosoofia ületamine. Ja kui äkki ta Rudolf karnapi vaadete evolutsioonist, siis tuleks ilmselt märkida seda, et varasemal perioodil huvitus ta põhiliselt keele süntaksi, sest keele analüüsi formaalsest küljest tal on väga huvitav töö, mis ilmus 34. aastal keele loogiline süntaks. Hiljem ahah pöördus ka keelevärkide tähenduslike probleemide keeles Ontika probleemide juurde ja 42.-st kuni seitsmenda aastani kirjutas TÖÖ uurimused semantika alal. Oma elu lõpu poole huvitus veel keele, pragmaatilistest küsimustest, ühesõnaga kuidas on keelemärgid seotud nende kasutajad, aga jaa, tal ilmus üsna kuulus töösemiootika ning karnapi järglased tegelesidki põhiliselt ideaalsete formaliseeritud keelte konstrueerimisega. Kuid karnapi kõrval tuleks märkida ka rasselit, rasseli, loogilist attumismi, rasselist, kellest me eelmisel korral juba rääkisime mitte niivõrd filosoofilisest aspektist, kuivõrd kultuur ajaloolisest aspektist. Ja muidugi koos rasseliga ka tema kuulus õpilane Ludwig Wittgenstein, kelle varajast filosoofiat on nimetatud ka terapeut tiliseks filosoofiaks järgmistes saadetes. Me räägimegi analüütilisest filosoofiast, eelkõige rasseli ja Wittgenstein vaadete kaudu. Kuid ma arvan, et enne, kui minna võib-olla rasseli analüütilise filosoofia juurde räägiks veel rasselist kui niisugusest tuntud kuulsast omanistist. Ja võib-olla selle kandi pealt, kuidas ta kritiseeris religiooni probleeme. Kui lubama parandan sind, tähendab Racheli juurde tulles, et sa ütlesid, et karnabki kõrval oli ka keegi Rachel. Rachel oli ilmselt ikkagi. Ma inimesena oli ikkagi paika panija ja aluse looja sealt kassast välja kõrvuti eesti liini ringkonna, vinni kooliga, muudega need kannab, sai oma ideed väga paljud rasselist, eks ole. Ja õigus, ma tähendab, tõin välja nüüd need nagu põhilised koolkonnad, mis nagu arvatakse analüütilise filosoofia alla ja väga õige märkus tõepoolest rassel oli ikkagi kõige suurem, sellepärast et kogu see Viini ring, mis kujunes 20.-te aastate algul ja millest võttis osa ka Rudolf karnab kujunes rasseli jaga vikesteni tööde uurimuse põhjal eelkõige Wittensteini loogikalis filosoofilise traktaadi analüüsi põhjal. Ja üks asi veel tähendab, et selle analüüs filosoofia nii-öelda levikust mainisid, eks ole, USA ja Inglismaa ja Viini ringkond, kuid väga tugevalt Skandinaaviasse arendatud ja sa oled nende käest ilmselt väga tutta, ütleme Soome ja need seal on Skandinaavia on üks ka ütleme, juhtivamaid piirkondi maailmas, kus analüütiline filosoofia on edasi arendatud. Ja eriti just Soomes tõepoolest ma omal ajal isegi olen kirjutanud dissertatsiooni konkreetselt on briti ja ka loogilisest semantikat ühesõnaga analüüsi probleemid loogilises Zemantikas, aga noh, see on juba niivõrd spetsiifiline, et et meie vaadetes on nendest probleemidest natukene raske rääkida. Aga küllap me jõuame oma seades ka kaasaegse filosoofini Graubergi juurde, lahkame ära ja loogika. Ja aga ühesõnaga Soomes on tõepoolest analüütilise filosoofiatraditsioonid väga suured ja sedasama Von Frit, kellest mõni aeg tagasi Kaplinski tegi saate meie televisioonis on tõepoolest 20. sajandi üks väljapaistvamaid filosoof loogik, kuid, ja tema on uurinud ka Wittgenstein pärandit, tema on kirjutanud mitu väga huvitavat raamatut, mis on pühendatud Wittensteini elulooelukäigu uurimusele. Ja kahtlemata on kogu Soome filosoofilist mõtet Writ siis ja ka Wittgenstein läbi projekti väga oluliselt mõjutada. Sellega ma olen sajaprotsendiliselt nõus, aga siiski, kui nüüd tulla veel tagasi rasseli juurde ja enne kui minna analüütilise filosoofia juurde. Võib-olla räägiksime lühidalt rasselist, kui noh, vaata Eestis, kuigi ta ise ei pidanud ju ennast artistiks, ta ütles, et ta on pigem Agnastik kui ateist. Ta jõudis järelduse juurde, et jumalat ei ole ratsionaalsel teel võimalik seletada aga religiooni probleem, mille vastu ta tundis huvi varajasest noorusest peale. Enne kui nüüd siin Toomas Paul, seal on vaja spetsialisti pilguga üle vaadata, ma püüaksin mitte ärritada, vaid selgitada, et, et rassiliseini mingi kerge skepsis näiteks religiooni suhtes on väga paralleelne Camuuridest, Moore ütles ka juht, kellest me siin rääkisime, et et jumalat on raske tõestada, nii nagu nad kõik püüdsid väga pingsalt just tõestatud, aga äraja Ferifikatsiooni printsiibist lähtuvalt kuivõrd jumala olemasolu ja ütleme hinge surematust raske tõestada, siis mediks Moore ei võta seda üldse, ei pea moraali aluseks olevat, tähendab ei saa tõestada, et järelikult ka ei kasuta teda kui moraali, aluskivi ja Rachelile on ilmselt sama loogikat. Kui ikka selgelt käegakatsutavalt tehtud ei saa, siis jätame ta pisut kõrvale. Nojah, see tähendabki, et me võime temast kui analüütilise koolkonna ühest alust vahest rääkida, aga filosoofina ta on ikkagi neopositi vist ja sellega ja selle tõttu too on paratamatu, võiks isegi öelda mitte niivõrd selle analüütilise lähenemise, kuivõrd positi vistlike eelduste tõttu. Mitte ainult. Meie meeleaistingud on need põhilised ja siin ma need kah natukene teistmoodi sõnastaksin, seda tema repile religiooni probleemide vastu huvi tundmine ei ole probleemide vastu huvi tundmine, vaid ta on need asjad paika pannud varajases nooruses. Aga ja on üsna niisugune emotsionaalselt antikklerikaalne ja anti religioosne, et ta ennast ei taha Aadeestiks lasta tembeldada ja pigem oleks skeptik, see on noh, niisugustel strateegilistel kaalutlustel, et. Ateist on ju tegelikult ka oma tulemuses veendunud ja tal ei oleks siis asja enam jumala vastu võidelda, nii nagu skeptikul ka oma autobiograafias, mis kus ta kirjeldab üsna palju ja põhjalikult ka oma vahekorda religiooniga, ta ütleb, et enne kaheksateistaastast või parem, tsiteerin. Ent kaheksateistaastasena mõnda aega enne Cambridge'i siirdumist lugesin läbi Jon Stewart milliautobiograafia, kus leidsin järgmise koha. Isa seletas mulle, et küsimusele, kes on mind loonud, ei saa vastust anda, sest see kutsuks paratamatult esile uue küsimuse. Aga kes lõi jumala? See koht õhutas mind loobuma algpõhjuse argumendist ja saama ateistiks. Ja noh, umbes niisugusel tasemel on kogu tema religiooni kriitika kui taas tsiteerin minu vaade religioonile langeb ühte Lukreetsuse seisukohaga. Ma pean religioonihaiguseks, mille on tekitanud hirm ja inimkonna väljendamatute kannatuste allikaks. Poolt siis Wolt Täär ja teiselt poolt Juum. Ja ka tegelikult ega tal palju Lukreetsusele lisada ei ole, nõnda et me võiksime muidugi siin neid üksikult neid asju vaadata, mida ta siis seal asemele pakub. Ja üks noh, niisuguse tema kui humanisti jaoks iseloomulik on taas osundanud. Ainult teadus võib aidata meil võita seda väiklast hirmu, mis on valitsenud inimkonda nii paljude põlvkondade keskel. Teadus võib meid õpetada jätta ringi vahtimine, kujutatud kaitsjate otsinguil, lõpetada taevaste liitlaste väljamõtlemine ja loota rohkem isiklikele pingutustele siin maa peal. See on kõigi, ta marksism ei sallinud ja pidas religiooniks, see on niisugune normaalne positiivism, mida pead taga suutma uskuda, ainult teadus. Tähendab siin on taas mingisugune abstraktne mõiste tehtud olemasolevaks asjaks. Seesama mees, kes võiks ju väga hästi olla ka Wittgenstein lugenud ja peaks teadma, et asjas saab öelda ainult, kuidas on ja mitte, mis ta on, räägib niisugusest üldmõistest, just nagu ta reaalselt eksisteeriks, tasendab sõna jumal selle oma Kärna teadurs oma mõistusega tehtud. Aga, ja asjaga teadvus ja kummardab seda ja see on nüüd see, mis lunastab inimkonna. Võiks mõelda varem sellele Rio de Janeiros äsja onule nõupidamisele kus kes pärast seda suudab veel positiivismi uskuda. See peab olema ikka väga tugeva usuga ja muidugi teisel poolt see, mis ta siin ütleme noh näiteks selle kohta, et moraal ei pea olema seotud mingil viisil, usub jumalasse, see on ju ka niisugune, et et kuidas ja kustpoolt neid tunnuseid välja otsida. Rasli meelest religiooni põhilised omadused on, mida ta soosib, sõrm, auahnus ja vihkamine. Noh, siin on nõnda, et niipea, kui ta hakkab kirjutama näiteks artiklit kas religioon on midagi kasulikku tsivilisatsioonile andnud, siis ta jõuab tulemuseks, et kaks asja, üks on kalender ja teine asi oli päikesevarjutust Minu arvates rasselja kogu positivistlikuks filosoofia Nad eneses, kogu selle modernistliku valgustusfilosoofia valgustus, kultuuri põhikoost, usk, progressiusk, piiramatusse, progressi, mis on võimalik ainult teaduse mõistuse abil mõistuse apsalutiseerimine. Ja me eelmisel korral natukene sellest rääkisime. Ja me oleme oma saadetes nagu rõhutanud ka seda, et see usk piiramatusse, progressiusk, mõistuse võidusse, see, et uus kultuuris hakkas usku trantsendentaalsesse jumalasse asendama usk inimesesse, inimesesse kui maailma nabasse on ju praegusaegse kultuuri tõepoolest toonud väga tõsiste Maal probleemid ette. Ja nagu postmodernistid praegu kuulutavad eesotsas prantslase kuulsa filosoofi tiga arvatakse, et, et see suur lugu, mis sai alguse siis juba võib-olla kuskil renessansikultuurist ja uusajakultuurist ja mille Põhihoovust on kõige paremini esindanud, valgustas filosoofia. See suur lugu on lõppemas, mis tuleb selle asemele, seda ei oska tänapäeval mitte keegi öelda, aga noh, rasseli vaated mahlale, tema suhe religiooniga on otseselt kantud sellest valgustuslikust ideoloogias uues, 20. sajandi kontekstis ja ta on väga lipnintsi vastu. Ja muidugi osalt muidugi õigusega, et kui Lions väidab, et see maailma parimaist maailmast kest võimalik, siis tema pöörab selle ümber ja ütleb, et kui see maailm oleks mingi ettekavatsetud eesmärgi tagajärg ning jumala looming, siis võiks eesmärk olla ainult saatana eesmärk, see tähendab, et ta vahetab buss märgi miinusmärgi vastu ja ütleb, et see maailm on siin taas osundanud. Kas te tõesti arvate, et kui teie oleksite kõigevägevam ja teile antaks sellele lisaks kasutada veel miljoneid aastaid teie loodud maailma täiustamiseks ette, siis ei suudaks luua midagi paremat kui Kuu, Klux, plan, fašistid või minister Winston Churchill? Muidugi rasselli analüütiline filosoofia mingil määral nagu enesejuba vihjasid, tan kergelt ummikseis, sest teha panus ainult tähendab ribide välja kogu inimolemusest ja tema maailmatunnetust üks tahki väga tugev, edasi tahketleme teadvus, teaduslik-ratsionaalne mõtlemine, see ei ole see õige asi, siis täielikult jääb kõrvale see, mida me oleme vaadetes saadetes varemalt vaadanud, et kaks põhilist nii-öelda filosoofil suunda möödunud saatis positiivism ja iiratsanalism täpse inimese maailma emotsionaalne tunnetamine siiani kõrvale, kuivõrd ta ei ole, eks ole, verifitseeritud ja nii edasi ja teha panus ainult teadvusele, tähendab, see on tunnetusteooria tunnetus, õpetuslikult on ta ikkagi natukene hädine, sest nad selgelt analüütiline filosoofia piiravad kogu maailma tunnetamise ära. Maailm on sedavõrd tunnetatav, kuivõrd ta on pandav loogilisse meelde ja ütleme keeltel, nuia ja rassiline loogiliselt aatomite kõik tähendab, et maailma tunnetamine piiratakse selgelt ärakeelega. Ame küsib näiteks inimeste tunded ja emotsioonid, emotsioonid, Nad ei tarvitse olla keeleliselt või ütleme, isegi sisemises vaikselt südames verbaalselt üldse vormistatud tunded, igasugused kadusama hirm ja armastus ja palju muud taolist. Sünniks ka suur, no ütleme keskelt pool võib-olla me maailmatunnetusest, mis ei ole realiseeritav ja kuidagi edasi antavad, võib olla vihjeka vaikides pilguga ja nii edasi kogus info ja selle koha pealt siin on lünk, näiteks ütleme, loogilise sele filosoofia. Juures ja võib-olla lähekski siis just tema analüütilise filosoofia juurde, sellepärast et et pärast seda, kui tuua võib-olla välja rasseli analüütilise filosoofia põhiolemus siis saavad selgemaks ka tema vaated teistes küsimustes, nende hulgas ka religiooniküsimustes. Ja tõepoolest rassel kuulutab juba 1918. aastal, et filosoofia olemuseks on formaalne loogika, formaalne loogika ja igasuguse filosoofia lähtepunkt peaks olema keele analüüs rasseli arvates. Just grammatika uurimine aitab mõista filosoofilisi probleeme tunduvalt paremini, kui meil seda üldse arvata võime teisaldada, aga samas peab märkima, et rasel ilmselt, kui võrrelda seda karnapiga ei esinda ikkagi no positiivismi või loogilise positiivismi nisust. Kindlat joon sellepärast et ta ikka väga palju kõhkleb ka nendes seisukohtades, mis ta juba 18. aastal välja ütleb. Sest ja pidevalt ikkagi püüab rõhutada seda, et keeleanalüüs ei peaks olema eesmärk omaette, vaid keel on ikkagi vahend maailma tunnetamisel. Ja filosoofia eesmärk on samas ka maailmateoreetik tiline mõtestamine. See idee läbib kõiki ühte maatöid tegelikult. Või nagu ta rõhutab, et keele analüüsi ei ole eesmärk omaette vaid lihtsalt vahend maailma mõistmiseks. Seetõttu ei saa olla keel midagi ja autonoomset välismaailma suhtes, vaid ta on selle välismaailma osa. Ja rassel ei taha nõustuda nende lingvistiliste filosoofidega, kes arvavad, et need probleemid, mis filosoofia on püstitanud tanud seal taolise aegadest lauale on vanamoodsad ja et filosoofia ei pea tegelema selliste üldiste probleemide lahendamisega. Nii et rasselle ikkagi kõigub, võiks öelda. Ühelt poolt ta tõepoolest kuulutab, et filosoofia olemuseks Al formaalne loogika filosoofia peab tegelema keele analüüsiga. Teisalt. Ta rõhutab pidevalt seda, et keele analüüsi ei ole eesmärk omaette, et see on lihtsalt vahend maailma paremaks tunnetamiseks ja filosoofia peab aitama maailma just teoreetiliselt paremini lahti mõtestada. Ja ka siin ongi nõnda, et kui lähtuda isenesest hinda germaani keelest ja selle analüüsist, siis on muidugi tulemused niisugused võrdlemisi fatalistlikud ja pessimistlikud, nii nagu nad hilise Wittgenstein-il olid või kogusele lingvistilisel koolkonnal on, sest. See, et substantiiv üldse olemas on, see on ju ka üks nendest keele poolt määratud asjadest ja ja kui siin Ben Benjamin liuorfist rääkida ja Rõngu lingvistilisest relaktivismist siis on nõnda, et noh, vaatame näiteks verbe lööma ja jooksma, nii et, et võiks öelda, et nad on sellepärast ilma objektita, et nad on, tähistavad ajaliselt lühiajalisi sündmusi, aktsioone aga mulle endale on hästi meeldinud niisugune näide, et mis asi on rusikas Sanya substantiiv, sellega papp virutada. Kad rusikas on ju tegelikult ajaliselt lühiajaline sündmus kui käe sõrmed sirgu ajada, kuhu jäi rusikas? See on muuseas üks Senbudistidel pärit näide. Ja miks on välk või laine või säde või vool või pulss või lee müratunne substantiivi, mis asi on tunne? Nii et, et siin õnneks on olnud muidugi ka nende meeste hulgas, kes inglise keelt kõnelevad, aga enamasti nad on olnud siis kas juudid, poolakad või jaapanlased mehi, kes on läinud veel ühe kihi kaugemale ja nad ei ole nailine, hiline Wittgenstein tahab ju lõpuks ainult seda et see normaalkeelest lähtunud mõisteid, kui filosoof neid tarvitab, et ta ei tarvitaks liiga abstraktselt, et ta peaks meeles, et sellel on üldkeeles siiski mingisugune konkreetsus. Aga teistpidi me võime näha, kuidas kõik on ju ikkagi kokkuleppeline. Tähendab ta tahab taandada ja kõik mingit keelelistele juhtumitele ja need peavad olema tavakeelest, inimeste keelest nii-öelda pärit ja ta ütleb, et see kirjeldav meetotki Pitki peabki viima sinna, et me saame taandada kõik filosoofilist ka keerulisemalt asjad nendele tavakeele lihtsate laatoritel, aga siin on need ohud ja raskused just ka, nagu sa ütled, et ega Ta ei ole niimoodi taandate ja siin on väga paljude Kliplaslikust tingimust ja aga samas ta ikkagi rõhutab pidevalt, et see loogikalis analüütiline meetod on eelkõige tunnetusvahend, mitte eesmärk omaette. Ja arvates selle tunnetusvahendi abil on võimalus või võimalik filosoofia traditsioonilisi probleeme lahendada üsna täpselt ja tõepäraselt. Ja edumeelsete teaduste eesmärk ongi jõuda siis tõele lähemale. Ta toob mitmeid näiteid, näiteks küsib, et mis arv, mis on mateeria, mis on aeg ja ruum, mis on hing ja räägib, et ma ei ütle, et ma suudaksin anda nendele küsimustele lõplikku vastust. Need on tõepoolest igipõlised filosoofilised probleemid. Kuid ma väidan, et olemas meetodid, mille abil võib tõele läheneda ja just loogikalis analüütiliste meetodite abil ongi võimalik tõele läheneda. Aga samas rassel aktsepteerib analüüsimeetodi kõrval ikkagi ka sünteesi ja ta on seisukohal, et või rõhutab mitmes oma töös, et loogilise analüüsiga peaks kaasnema ka süntees. See tähendab, et filosoofia peaks lõppude lõpuks esitama aga julgeid hüpoteese maalima Universumi inimese kohta. Nii et kui vaadata harasselit Moore'i ja viceshteni positsioonidelt, siis võiks öelda, et rasseli filosoofia on mingis mõttes Veel vanamoodne, traditsiooniline, võib-olla isegi metafüüsiline.