Wittgenstein analüütilise filosoofia, võib-olla üks väljapaistvamaid esindajaid sündis 26. aprillil 1889. aastal Viinis juudi perekonnas. Ja tema isa oli väga väljapaistev insener kes soovis oma nooremas pojas Ludwigi näha oma elukutse järgijad. Ning Ludwig Wittgenstein õpetati kuni 14. Nii õpetati kodus hiljem mõnda aega kuskil kaks-kolm aastat käis ta koolis ja pärast sõda astuski Berliini kõrgemasse tehnikakooli, et omandada inseneri elukutse. 1009 kaheksandale aastal sõitis ta Inglismaale, et jätkata oma haridusteed Manchesteri ülikoolis, mille ta lõpetas 1911. aastal Aero Nautica erialal. Ja Wittgenstein oli üldse Mitmekülgsete annetega Mitmekülgsete võimetega inimene, nagu kõik suured inimesed. Erilised anded olid tal muusikas. Huvitus esteetilistest probleemidest ja, ja von Wright. Ta räägib vikesteni eluloos märgib seda, et mõnda aega oli Wittgenstein isegi huvi saada dirigendiks. Kuid kõrvuti music reaalsete huvidega olid ilmselt ka tema kirjanduslikud huvid. Huvi kaunite kunstide vastu arhitektuur, skulptuur ja ilmselt võiksin tema andeid veel mitmeid nimetada. Et ilmselt need mitmesugused vandeid aitasid kaasa ka sellele, et Wittgenstein jõuab filosoofia juurde, jõuab selle teaduse juurde, mis läbi aegade on uurinud just kõige üldisemaid probleeme või erinevate kunstide Me omavahelisi seoseid. Ja kui rääkida tema filosoofilistest vaadetest, siis 29 aastaselt, kui ta tegelikult oli lõpetanud juba ühe kõige kuulsama töö loogikalis filosoofiline traktaat leidis ta äkki, et tal on huvi hoopis pedagoogilise töö vastu õpetajakutse vastu. Ja vahepeal ta õppis veel siis Viinis õpet ajaks ja töötas mõnda aega ka Alam-Austria külakooliõpetajana isegi kuus aastat kuid hiljem loobus sellest ja töötas siis kloostris aedniku abilisena Viini lähedal ja kavatses isegi saada mungaks. Kuid 26. aastal ta lahkus kloostrist ja pühendas end hoopis arhitektuurile ja skulptuuride ja huvitav on siinjuures märkida, et tema projekti järgi see on ehitatud Viinis isegi üks maja, mille ta projekteeris siis oma ühele õele. Ja sellesse majas asub praegu Bulgaaria saatkond. Nii et kes satub veini, võib huvi tunda, kus asub Bulgaarias saatkond ja see maja on projekteeritud siis Wittensteini projekti järgi. Äärmiselt mitmekülgsete võimetega inimene. Aga nagu ma juba märkisin, põhihuvid koonduvad siis ikkagi filosoofiale ja tema filosoofilises arengus või evolutsioonis tuuakse välja kaks perioodi, varajane Wittgenstein ja hiline varajase vikesteni. Vaata et ongi koondunud töösse loogikalis, filosoofiline traktaat ja hilised tema filosoofilistes uurimustes. Võib-olla mõtleks vahelisele filosoofis loogilises traktaadi liinis veel tema ju päevikut, mida ta aastal 1914 kuni 16 dateeris ja hiljem ka Oxfordis välja andis, siis seal on esimest korda, need anti postuumselt anti välja, tähendab ja kus ta esimest korda väljendas oma sellist armumist rasseli teoorias ja just väljendas sellist veendumust, et filosoofia peab just kirjeldama nagu olemasolevate ja kasutatavate loogiliste märkide praktikat säält, nagu saab alguse ka see tema kiindumus analüütilisse filosoofiasse nüüd kuigi erinev ja hilisemast, ütleme positsioonist. Ja aga võib-olla huvitav seik on veel see tõepoolest Wittensteini filosoofiline areng on väga palju seotud ka käendritsi, koolkonna oli seal õppejõud ja kus töötasid Moore ja rassel ja huvitav seik on see, et kui ta 29. aastal käenrysi sõitis, siis tal ei olnud tegelikult ühtegi teaduslikku paadi ega ka niisugust akadeemilist ja kutse, et samal ajal oli loogikalis filosoofiline traktaat juba ilmunud ja ta oli ikka. Ah mainekas ja kuulus filosoof. Nimelt, ega ta muidu saanud ka õpetajate 100 aastat, eks ole. Lindsey ära. Selle rassel ja Moore ise on tunnistanud, et selle tööga ta avaldas neile väga sügavat mõju. Aga noh, niisuse konservatiivse ideoloogiaga Inglismaal oli see väga oluline, et oleks siis akadeemiline kutse või Paat ja teistmoodi ei suudetud seda küsimust lahendada, kui Wittgenstein võeti algul aspirantuuri 29. aastal, kui ta Cambridge'i läks, kuigi juba tuntud filosoofina võeti aspirantuuri ja sooritas siis aspirantuuri eksami muurile ja harasselile kes tõepoolest ise oli ta loominguga juba võtavad ja eriti rasselon rõhutanud loogikalis filosoofilise traktaadi mõju tema helistele vaadetel. Aga noh, paratamatult niisugune imelik situatsioon kujunes ja siis pärast aspirantuuri lõppu 29.-le sel aastal anti talle doktorikraad sele loogikalis filosoofilise traktaadi eest. Ega ta mingit spetsiaalset doktor tööd ei, ei kirjutanud. Aga muidugi suhtlete rastuslik muidugi kummalist, mõlemad tundsid tajusid teineteise nagu suurust ja vägevust ja mäletad, vastan sellele loogilis. Filosoofilises Trattaagile kirjutas raster pikka eessõna ja Wittgenstein ise sellega sugugi rahul ei olnud ja ei no isegi avaldas avalikult, no pisut nagu protesti, et seal oli tema meelest nagu demagoogilise Dio põhisisu, mitte moonutatud võttist pidi või teistmoodi interpreteeritud ka ise oleks, soovinuks, aga sellele vaatamata Nat, eks ole sees teine seik, visiine, võib-olla saamatus. Pärastine on ju tegelikult ta ei koosne mitte ainult kahest faasist, vaid need loengute üleskirjutused, mis avaldati siis ta ise jupp publitseeris käinud, selle traktaadi on ju tegelikult noorepõlve, rumalust, ümberlükkamine, mis võib-olla ei olnudki rumalused, mis oli võib-olla osalt see, et ta muutus vanemas eas pessimistlikuks, aga ta tegelikult ise ka interpreteerib ennast, nii et see traktaatus, loogika, filosoofikus, millest nii noh, võib olla sadu kordi rohkem, on kirjutatud kui selle raamatukese maht. On ju iseloomulik, et ta on üks niisugusi prohvetlike asju, kus mees ütleb rohkem kui, kui pärast ise kah enam. Nietzsche liik mõningas mõttes aforismitega niimoodi üldse oli nagu mingit vanalaadse õpetus ka, et jah. Aga muidugi, võtke, Stenil on see iseloomulik ja nüüd nendesse päris viimasel ajal ilmunud tema biograafijates, kui nüüd on järjest rohkem ka Osadab päevaraamatutest olid salakirjas ja nüüd, kui need effifreeritud on ja publitseeritud saatus, mida eriti asjaosalisele endale võib-olla ei sooviks. Aga nii see on käinud, siis ju tegelikult saab mõistetavaks ühtpidi tema pedagoogi kutsumus ja teistpidi, et miks ta ei kirjutanud enam, sest tema jaoks oli see hapning. Ta oli tegelikult ikkagi niisugune kunstnikunatuur ja tema konkreetne loeng oli looming ja ta oli ise ka väga uhke oma võimu üle pilte kasutada ja loomulikult neid pilte. Kui neid natukenegi teises kontekstis võtta, siis nad lähevad juba käest ära, nii et, et see Raadi lõppsõna, et millest ei saa rääkida, tuleb vaikida, kada selle ületab teises elupooles. Et ta räägib, teades, et see ei ole enam nüüd niisugune karnaprasseli stiilis lõplikul formuleeritud lause, vaid mingi valgushelk sellest meile väljendamatust, maailmast. Jah, on objekt näiteks arvab, et tal puudus üldse niisugune süstemaatiline filosoofiline haridus ja ja arvatakse, et näiteks heegelit Ta ilmselt ei ole üldse eriti lugenud ja ja, ja rohkem ta oli isegi mõjutatud. Väga huvitav on see soppe hauarest, ta armastas väga sopenovorytias tudeeris pidevalt ja põhjalikult soppe Howeri põhitööd, maailm kui tahe ja kujutlus ja ise ta tunnistanud mitmes oma esinemises, et tegelikult ta huvitus ja oli mõjutatud rohkem niisugustest filosoofidest, mis olid kas siis mitme teaduse vahel või seotud kaunite kunstidega, tähendab mitte niisugune puhas filosoofia kui selline teda ei huvitanud ja ei mõjutanud, aga ilmselt oli see tingitud just sellest, et ta ise oli ka väga mitmekülgsete võimetega inimene. Jätta otsis neid seoseid. Tulisini nagu artistlikvid, Eesti nagu sa ütlesid siin improisatoorne esindaja, nagu öeldakse, tema teda kuulajate, ütleme tolleks tudengite, kuda Cambridge'is lõpetas üheksa, kaheksa aastat, nende märkmed on ka artiklitest lugeda, et et olid eesti, noh, sädeleb vaimukas, mõnikord läkski, oli no nagu iga Lektoril oli, oli tuhm, kuid üldiselt seda improvisatoorset, et külge ja nagu välgusähvatust, mis temas siis nagu õhkus kirjeldada tema tolleaegsed kuulajad ja see on muidugi see on selline looming ei ole, kui ütleme, kabinetis istumine, et ma panen seda ära järelt loogilist, filosoofilist juttu, vaid see on imperasotoorne. Tema loengute kohta on ju palju anekdoote isegi käibel see, kuidas ta siis pikka aega oli loengu käigus ju vaikinud ja mõmisenud omaette ja käinud ringi ja üliõpilased olid sellega nii niivõrd harjunud, et noh, keegi ei julgenud tõesti teda segada, vahepeal täitis pikali niimoodi ja vaatas lakke ja ja mõtles, kas nüüd kõik tõele vastab või ma ei oska selle kohta öelda, aga aga väga tõenäoline, ma arvan tõepoolest sellepärast, et tundub, et tal see briti niisugune konservatiivne vaim eriti istunud ja ta on mitu korda ka sellest kirjutanud ja me teame ju, et et ta tõepoolest pärast seda, kui 29. aastal kämbridži läks vahepeal, siis lahkub, elab hoopis Norras ja tuleb uuesti tagasi kämbrichiya. Mingi rahutus on tal sees, justkui ta otsib ja, ja tõepoolest ta isegi võib-olla oma käitumisega kujundab mingit opositsiooni selle briti niisuguguse konservatiivse traditsioonilise vaimu vastu. Kes seda võibki öelda, et siin on niisugune ahhaa-elamus, nii et noh, tema kuulus joonis haa, pea mida võib nii jänese kui pardina tõlgendada ja nii et ilmselt Ta mõistis selle niisuguse teadusliku analüüsi piirakud, kuigi ta jõudis seal üsna nendele piiridele, nõnda et kaugemale minna ei olnud, nii nagu kolmekümneaastane njuuton jätab füüsika ja siirdub müstikasse. Nõnda nõnda on Wittgenstein öelnud, et teaduslikud küsimused suudavad mind huvitada, aga ei iial tegelikult paeluda, seda teevad minu jaoks ainult mõistelised ja esteetilised küsimused. Teaduslike probleemide lahendamine on mulle kui aus olla ükstaspuha nende muude oma ka mitte. Jah, nii et ilmselt üsna vastuoluline isiksus ühelt poolt tõepoolest me peame tundma seda aega, kus Wittgenstein elas, nagu me märkisime juba koguse modernistlik kultuuri ja see lõputu progressi tagaajamine, absoluutne usk Teaduse võimsusesse. Teisalt aga ilmselt Wittgenstein juba tunnetas, et, et see kultuur mõtlemisviis on kultuuri toonud väga tõsiste probleemide. Ja kogu see ühiskond, kus ta ise elas, oli talle natukene võõrasta, on sellest isegi kirjutanud ja ta püüdis ju pidevalt sellest nagu põgeneda ja me teame isegi Wittensteini eluloos seda, et viimased eluaastad oli ta täielikus üksinduses. Nimelt 48. aastal loobus ta pedagoogilisest tööst, lahkus bridžist ja asus elama Iirimaale, ehitas endale kaluriküla kõrvale ühe niisuguse väikese maja või, või onni, kus ta elas siis elu lõpuni ja suri 29. aprillil 51. aastal. Ja tõepoolest eluajal ilmus tal siis ainult üks töö loogikalis filosoofiline traktaat, et mis kahjuks ei ole eesti keelde tõlgitud, aga teda on siis võimalus lugeda kõigis teistes kultuurikeeltes ja ta on tõepoolest niisugune üsna õhukene raamat ja kirjutatud forismide keeles Yardatud nummerdatud veel ja, ja tõepoolest nagu siin juba märgiti, et, et selle raamatu kohta on tunduvalt rohkem siis nüüd kirjutatud igasugusi, dissertatsioone ja raamatuid ja forismide keel annab alati võimaluse interpreteerida internet planeerida ja nagu mega märkisime eelmises saates, et just selle raamatu interpretatsiooni põhjal kujunes ka 20.-te aastate alguses Viini ring kogu nio positiivislik filosoofia, nii et et võib-olla nagu püüaksime lühidalt siis sellest loogikalis filosoofilisest traktaadist üldse rääkida. Aga võib-olla enne märgiks nii palju? Wittgenstein arvates no üldse selles raamatus loogikalis filosoofiline traktaat, ta püüab ka lahti mõtestada filosoofia ülesande filosoofia ülesande ja tema arvates filosoofia ülesanne on põhiliselt keele kriit ka, sest filosoofia ei uuri esemelist maal, ma ei uuri siis esemelise maailma fakte nii nagu loodusteadused. Loodusteaduste ülesanne on esemelisem maailma faktide uurimine, loodusteadused tegelevad siis hüpoteeside probleemidega. Teooriatega ja ühiskonnateadused ei ole Wittgenstein üleüldse mingid teadused aga filosoof, kohv ja ei kuulu siis loodusteaduste hulka ja ta ei kuulu ka ühiskonnateaduste hulka, mis ei olegi teaduse tüüdkensenile vaid filosoofia, nagu ta ütleb, et filosoofia on kas siis ülevalpool loodusteadusi või allpool, aga ta ei kuulu loodusseadustega ühte ritta ja filosoofia põhiline ülesanne ongi keele kriitika. Filosoofia on eelkõige tegevus. Mina näen tema selles logisilosoofistraktaadis ka üldse tema filosoofias kanti moodi seda, selle suure kivi kangutamist, mis tähendab seda, et mil määral inimese mõistus on võimeline maailma maailma hõlmama. Kant Ta uuris just, et kus maale saame, kust me enam edasi ei saa. Samuti on ka temal oli ikkagi ta püüab taandada kogu selle maailmatunnetuse ikkagi ja koogi ja keele keele kasutamisele ja väljaspool seda, et ta ei ole mõtet näiteks ta täielikult piirab Äravi või ennast nagu taandab eetiliste, esteetiliste, religioossete ütleme, vaadeti, olemuste tõlgendamise tõlgendamisest, ütleb, et need Jon väljendamatud. Ja seetõttu noh, kui metafüüsika ta heidab selle kõrvale mingi mõningas mõttes äärminesin, pan logis kõik taandatav sõnadele ja jällegi ajalooliselt otsida paralleeli, siis kogu selle analüütilise filosoofia juures on suur suur ikkagi analoogiaparallelismi keskaegse sele universaalide tüliga kus vaieldakse, kas sõna isegi kui selline on olemas või mõiste, tähendab ja nemad otsivad selliseid Atomaarseid, ühikuid. Inimesed käibekeeles, mis oleks ka võib-olla irutatud olemisest, ripub kusagil õhus, on olemas ja temast lähtuda. Nojah, ta märgib tõepoolest, on, et on olemas suured niisugused olemise valdkonnad, milles üldse selguse otsimine on peaaegu lootusetu, kuid samas ta rõhutab, et neil olemise valdkondadel on meie elus siiski väga suur tähtsus ja tähendus. Näiteks siia kuuluvad eetika, esteetika, religioon ja sellised mõisted ja nähtused nagu headus ja kurjus, usk ja lootus, armastus ja vihkamine on küll olemas, kuid neist rääkida me ei saa ja peale ei allu. Jah, nad peavad end meile ise avama, nagu Wittgenstein kirjutab. Ja kui klassikaline filosoofiline problemaatika kuulub sellesse sfääri, siis mõistagi pole tähtsust sellel, mida see filosoofia just täpselt täpselt väidab või nagu Wittgenstein kirjutab, loogikalis filosoofilise straktaadised. See, mida solipsist mõtleb, on iseenesest õige kuid seda ei saa öelda, seda ei saa väljendada. Niisiis filos Oufial, POLE, TEMA harilikus tähenduses tõepoolest mingit mõtet peale emotsionaalsemat. Ja ainus, mis filosoofiale, vikesteni või Wittgenstein likus mõttes jääb, on siis piiri tõmbamine selle vahele, mida saab ja mida ei saa öelda. Lause saab öelda seda, kuidas on, aga ta ei saa öelda, mis on nii et see vist on selle traktaadi üks niisuguseid põhilisi väiteid. Aga noh, näiteks eluprobleemi kohta ta ütleb, et eluprobleemi lahendamine tähendab selle probleemi kadumust kadumist. Kas see ei ole põhjuseks, miks inimesed, kellele elu mõte pärast pikka kahtlemist on selgeks saanud, just sellepärast ei suuda öelda, milles mõte seisnes? Aga religiooni suhtes on ta nii huvitavaid mõtteid väljendanud, et ma ise olen talle palju võlgu. Just nendest hilisematest ja postuumselt avaldatud asjadest, nagu. Tõlkes võiks olla niisugusi, segu, mõtteid või vaatlusi, kus ta näiteks ühes kohas arutleb, et miks peaks olema neli evangeeliumi ja miks nad on nii suhteliselt viletsast ei kirjutatud. Ja siis ta ütleb, et see on nii nagu teatridekoratsioonid on parem, kui nad ei ole liiga loomutruud vaidlema keerivat ainult, sest sellega on meil võimalik tähelepanu pöörata tõepoolest olulisele. Ja kui evangeeliumides jutustatud on mingisugune tähendus, siis ei tohi selle jutustuse vorm ja näiline eksaktsus meid eksiteele viia. Aga just nõnda, kui see üldse olemas on, siis ka niisuguse lähenemise viisi puhul on see tav. Või siis jälle see, kuidas modid arvutab kuidasmoodi üldse. Meil on võimalik jumala. Et kogeda ja ütleb, et tsiteerin, elu võib kasvatada, uskuma ja need on ka kogemused, mis seda teevad, aga mitte visioonid vaid kõiksugused, muud meelteelamused mis meile jutumärkides selle olendi eksistentsi näitavad vaid näiteks erinevad kannatused. Ja nad ei ilmuta meile jumalat kui mingi objekti meede kogemusi, vaid nad lasevad teda oletada. Kogemused, mõtted. Kogu elu võib meid juhtida, et me hakkame uskuma. Mingi mingi tervikkogemus mitte, mitte et me peaksime mingile visioonile lootma, sest just see on, millega inimesed ennast petta lasevad ja kui võrrelda nüüd Raskliga kui Rasla, arvasin, et kui ainult religiooni siit välja saaks uurida, siis oleks õnne põllu käes. Näeme, kuidas nõukogude liidus juurite religioon välja ja kuidas tulemuseks ei ole mitte niisugune normaalne filosoofilisel kah põhjendatav, sellega ühendatav uskumine, vaid nii nagu Eesti skeptikud on nüüd kindlaks teinud, ei ole suuremate kergeusklikud ja ebausklikud kui siin praegu meil selles postsotsialistlikus ühiskonnas, nii et kui kui see need kriteeriumid, kui see niisugune normaalne areng on ära lõigatud siis siis alast tuleb see niisugune kontrollimatu tondiusk asemele. Jah, tõepoolest, kui jätta niisugused loogilised peensused Wittgenstein filosoofias siis võiks ju öelda, et kogu see tema varajane filosoofia, mis on avaldatud loogikalis filosoofilises toodis taandub üsna lihtsatele ja huvitavatele mõtetele. Esiteks see, et keeld tervikuna ja kõik sõnad temas peegeldavad siiski ühel või teisel määral tegelikkust või selle tegelikult mõnda osa tahku. Ja kui see on nii, siis peab teatud osa keelest teatud laused või sõnad olema siis tegelikkusega vahetult seotud kontrollitavad. See kuulus Erifikatsiooni printsiip, mis läbib kogu loogilist positi Wismi. Ja mis sai tuntuks eelkõige Sliki filosoofiast. Ja just selle kontrollitavus kaudu omandab keel tervikuna tähenduse tähenduse. Teiste sõnadega, filosoofia põhiülesannet näeb Wittgenstein keelekorrastamisest. Seafilosoofilised probleemid ongi tingitud põhiliselt sellest, et inimene kasutab keelt. Ebatäpselt. Ja filosoofia põhiülesanne on luua selles korras tuses korrald, aidata inimesel sõnu ja mõisteid täpselt täpselt kasutada. Seoses sellega märgib Wiggins nii, et mõtted ilma filosoofiat on ähmased ja ebatäpsed ja filosoofia ülesandeks on anda neile selgus ja täpsed piirid. See ülesanne tuleb anda filosoofiale, seda enam, et filosoofia ise on nende ebatäkk täpsuste tekkimises peasüüdlane. Wittgenstein rõhutab, et suurem jagu filosoofialauseid ja küsimusi tekib sellest. Me ei mõista oma keele loogikat ja kogu filosoofia ongi tegelikult keele kriitikaga. Seega veidi enamgi, kui meie keel oleks täpp, siis lakkaks kogu senine traditsiooniline filosoofiline problemaatika eksisteerimast, näiteks igipõline filosoofiline küsimus, mis on olemine, saaks kohe selgeks, kui me pärast läksime täpselt sellesse küsimusse kuuluvate sõnade tähendusel. Tähendab, siin on nagu kaks kihti, eks ole, üks asi on see sõnade loogiline, ütleme, omavaheline seostus seda rasselist ka rõhutab, aga teine asi on iga üksiku sõna veel tähendus tähendab semantiline külg. Ja Wittgenstein just rõhutab võib-olla see Tredist ka, et me peaksime seal iga sõna siiski taga ja ta, ta püüab taandada kogu meie keelevi, korrastada teadusliku mõtlemise ja ka tavakeelt sinnamaale või redutseerida lihtsama ja selgema tähenduse, nii olgu ta testi olemine või laud või tool. Ja siis hiljem, kui meil see Atomaarne mõiste on selge, ühel ütleme ja seal siis me saaminist loogilise ahelaid kujundada. Aga ilmselt pole keele ja maailma omavahelised suhted siiski nii lihtsad nagu Wittgenstein ja neopositiivistid arvasid. Selle tõestuseks on kasvõi Need Wittgenstein ja ka Viini ringi filosoofide viljatud pingutused luua maailmale üks-üheselt vastav keel. Ja mingis mõttes ära keelata see osa keeles, mis maailmale sellisel moel ei vasta.