Hilise Wittensteini vaated väljenduvad kõige paremini filosoofilistes uurimustes. See töö ilmus pärast Wittgenstein surma 51. aastal. Ja kui nüüd küsida, et mille poolest varajane Wittgenstein erineb hilisest Wiggins tennist, mille poolest loogikalist traktaadi Wittgenstein erineb filosoofiliste uurimuste Wittgenstein eest, siis võiks väga lühidalt öelda. Nii et varajane Wittgenstein erineb hilisest Wittgenstein ist põhimõtteliselt erinevalt vaadetelt sõnale ja kee keelele. Kui trotaadis on sõna veel seotud ümbritseva maailmaga, siis nüüd, hiljem on Vicky Ashtoni arvates juba kõike teisiti. Ja võib-olla tooksime kohe niisuguse konkreetse näite, et asi oleks selgem. No näiteks kuidas üldse inimene õpib rääkima või laps õpib rääkima siis, kui ta veel maailmast mitte midagi ei tea. Ilmselt ei saa anda lapsele mingeid valmis definitsioone, sest need definitsioonid ise koosnevad sõnadest. Ja täiesti mõistetav on see osa sõnu saab laps selgeks siis, kui näitame talle mingit vastavat esemed või inimest ja ütleme, et see on näiteks tuul, see on laud, see on veekraan, see on isase, on ema. See on kõik nagu lihtsam, aga näiteks mingi abstraktne sõna kolm. Kuidas teha lapsele selgeks, et kolm öeldakse, mitte ainult kolme onu kolme tooli, kolme õuna ja veel paljugi muude asjade kohta mida on tõepoolest kolm tükki. Kas õpetada lapsele seda, mida tähendavad näiteks sõnad, armastus, laiskus, valu ja nii edasi, on need ju asjad, mida ei saa näidata, ega ka eriti lihtsalt ära seletada. Wittgenstein ütleb, et selliseid sõnu ei saagi õpetada. Need on sõnad, mis inimene omandab kooselu praktikaga ja omandab need alles siis, kui õpib tundma elu ja keelesituatsioone, neid keelesituatsioone, milles neid kasutada, aga see noh näiteks ütleme sõna halb või, või ka sõna ilus tähendus kujuneb mitte siis mingite tunnuste loeteluna. Aga vait ainult vastavuses elusituatsioonidele, näiteks ilus tüdruk või ilus poiss või, või halb laps ja nii edasi. Nii et nii, et inimene kasutab pidevalt mingeid vaikivalt omaks võetud reeglid, mis saavad siis sõnakasutusele tema õigsuse ja neid reegleid. Wittgenstein nimetab grammatikaks grammatikaks, kusjuures grammatikat kontrollivad, millised sõnakasutused on antud keelemaailmas lubatud, millised, et näiteks keedetud keedetud muna on ilmselt lubatud, aga keedetud saabas ei ole lubatud. Seega ilmneb, et sõna tähenduseks pole niivõrd tema suhe maailmaga, kuivõrd tema suhe teiste sõnadega antud keeles. See ongi võib-olla kõige olulisem vahe nüüd varajase ja hilise Wittgenstein vahel, kui ta tõepoolest loogikalis filosoofilisest Rakaadis püüab selgusele jõuda sõna- ja tegelikkuse vahelistes suhetes siis nüüd hiljem taandub kogu tema tähelepanu keele ja eelkõige loomuliku keele analüüsile ja sellele, kuidas need sõnad omavahel siis keeles on seotud ja keskseks on just tähenduse probleem. Tähendus ei ole muud kui maakasutamise viis mingis konkreetses keelesituatsioonis. Seda ei saa rangelt määratleda, aga see sõltub siis konkreetsest situatsioonist, kuidas me üht või teist sõna. Kasutame kui me võrdleme kahte võime öelda kahte Wittgenstein ja siis võib-olla see üheks tema nii-öelda pöörde põhjuseks. Vaadetes või varajane ja hilisem see siis vist tuleb meelde, et kahekümnete aastate lõpulgi ta tutvus väga intensiivselt matemaatilisi intuitsianismiga intuitsionaalsusega ja temal on üks töö ka, eks ole, märkusi matemaatika aluste osasemisega Oxfordis pärast surma 1969 välja antud. Ja seal just ta nagu töötab välja erilise sellise koodeksi, tähendab kuidas lingvistiliselt ütlesime õieti käituda matemaatika matemaatiliste printsiipide põhjal. Nüüd see matemaatika just siin EGT sakslus, mida ta tahab taandades üksiksõnade, lausete ja sõnade siis Atomaarsusele, ta tahab sind välja viia Watemaatiliseks, taktsusele jõuab siin. No nagu te ütlesite ennem nagu Viini ringi on jõudnud kergesse ummikusse muidugi ka, sest kõik ei saa taandada. Ja seetõttu hilisem Wittgenstein pöörab rohkem tähelepanuga skeptitsismi olemusele, mis on skeptik, skepsis ja ütleb ka, seda ju näiteks, et kahtlus, kui selline igasugune kahtlus, mis me teame filosoofia alus üldse olnud juba aastatuhandeid. Et kahtlus ilmtingimata alati eeldab mingi väga teeväärse kindla olemasolu, muidu ei saaks üldse kahelda. Seda ta väljendab istuma viimas vist isegi viimases tema nii-öelda teoses on söötanudki või ei, kindlasti kindlasti, mis on vist ilmunud ka Oxfordi, 100 969. D ja hilisemal on teised võib-olla sellised kui varajasel Wittgenstein ja, ja vanem inimese elukogemusega. Ta vist nii. Võitle jäik, vaid kindel, tähendab otsi natuke rohkem lahti, kui noor Wittgenstein. Jaa, aga hiline Wittgenstein käsitleb keelt kui mängus on võib-olla ka temale hiljem omane ja ta märgib, et noh, inimesed, kasutades siis mingeid sõnu keeles, on niivõrd seotud mänguga, et unustavad aeg-ajalt üldse selle, et üldse reaalsus nende kõrval on olemas ja selleks selgitada sõnade tähendust tulebki kõigepealt välja selgitada, sõnamäng tähendas, kui me näiteks võrdlema erinevaid mänge ja püüame välja tuua nendele mängudele ühiseid jooni, siis see ei anna soovitatavat tulemust kuna, kuna tähendab seda sõna antud juhul mäng kasutatakse väga erinevalt. Ja ainukene noh, niisugune järeldus, milleni Wittgenstein jõuab, on see, et ühine tunnus erinevatele Sõnamäng kasutustele seisneb selles, et inimesed lihtsalt kasutavad sõnu konventsionaalselt, Nad lepivad sõnade kasutuses kokku ja et antud juhul sõnamäng võib kasutada niisugustes ja niisugustes situatsioonides, aga täiesti võimatu on siis välja tuua mingid noh, mingeid niisugusi, iseäralikke omadusi sõnale mäng, mille kaudu võiks seda sõna defi neerida. Ja keelemängu olemasolu ja õigsuse ainsaks kriteeriumiks ongi see, et mingi arv inimesi lihtsalt teda mängib. Päevast kõnekeelt analüüsides jõudis Wittgenstein järeldusele, et niisugust individuaal reaalselt isiklikku keelt ei ole ega saagi olla. Et keeld saaks mängida, peab keel olema alati avalik, see tähendab omaks võetud teatud hulga inimeste poolt ja keele mäng koosneb tinglikult kahest osast, keelelisest ja ka keelevälisest. Ja selleks, et need keelemängu mängida, tuleb omaks võtta need omad reeglid nii keeleliselt kui ka mittekeelelised reeglid. Nii et keelemängureeglid võivad keele enese seisukohalt olla küll ja vehkensteni järgi tegelikult ongi rahalised selles mõttes, et erinevad noh näiteks ütleme seal supikeetmise reeglitest puudub neil eesmärk väljaspool keelt. Et nad on siiski seotud alati keelesituatsiooni mittekeelelise osa reeglitega ja Ma sekkuks sellepärast, et tundub Wittgenstein väga ahendabi taanda muidugi selle keele üldse verbaalse ära nüüd, sest me teame, et keel on ju on üldse tunduvalt laiem sõnalisest keedest viited, vihjet ja muud märgid, mis tegelikult kasutatakse, kui, kui keeleliselt keele enda mõiste on ju küllaltki avar. Jah, mulle ausalt öeldes aeg-ajalt isegi on niisugune tunne, et kui Wittgenstein lugeda et ega ta võib-olla ise ka kõiki asju täpselt nii ei arvanud, aga ta pidevalt juskui tahab luua mingit opositsiooni valitseva maailmavaatega ja valitseva mõtteviisiga ja seda on paljud teised ka peale minu arvanud, et just oma hiliste vaadete kaudu. Ta püüab luua opositsiooni kogu sellele modernistlikule kultuurile, kuulutades siis selle lingvistilise filosoofia need üldse järgmise sajandi filosoofiaks. Ja, aga minu arvates ikkagi, kui nüüd rääkida sellest lingvistilisest filosoofiast, siis seal on väga palju tõsiseid probleeme. No kasvõi see, et kuidas siis nüüd keel on üldse seotud meie maailma nägemisega ja kõik, kõik need probleemid, et keeleanalüüs ühelt poolt on ikkagi väga oluline tõepoolest ja võib-olla keele analüüsi kaudu võime midagi konkreetsemat öelda oma mõtlemise koht. Seda me oleme siin rääkinud põhiliselt Rasklist ja võtke teenist, aga tegelikult on tõepoolest juba 20. sajandil ikkagi väga paljud filosoofid juba praegu keelega tegelenud otseselt keele filosoofiat, onju aga syyte osalt Bodujandu Nonii nüüd Humboldt Distki ja teiselt poolt sellest keele analüüsist, mida Raslon teinud ja widgaš teenist lähte saanud, on ju tegelikult kaks suurt suundumust, üks on üldlingvistika General lingvistiks. Teine on teine metalingvistika, see, kus küsitakse muid keeli ja teisi keeltesüsteeme arvesse võttes. Missugune saab üldse olla meie kujutlus maailmast, sest tegelikult iga keel annab oma pildi maailmast ja sellepärast suurte keelte kõnelejad, kes on kasvanud ühes keeles üles. No ega siin eriti suurt vahet ei ole ka saksa ja inglise keelelt üleminekul, nii nagu ytleks tehnilgi. Seal on ikkagi maailma liigendamine väga sarnane ja niisugune mees nagu Benjamin Lee Whorf või siis Edward seid beer kes Ameerikanistikaga tähendab indiaani keeltega on põhjalikult tegelenud, on enese jaoks avastanud aga mingil kombel, see on ju kõigile teistelegi, kes suudavad mitmesse keelde kuidagimoodi mõelda või mõista seda hoopis teistmoodi ka maailma liigendada võiks ju olnud ikkagi üsna suureks avastuseks ja pääsemiseks kah tervest hulgast niisugustest probleemidest, mida, mis tegelikult tõusevad konkreetse keele pinnal. Kui püüda seda, seda teisenemist mõista, siis võib võtta niisugusi, lihtsaid näiteid, miks tõuseb vesi pumbas? Kuna loodusel on horror, Wakui tähendab hirv tühjuses? Miks kustutab vesi tule? Kuna ta on märg ja kuna tule ja veeprintsiibid on antiteetilised või miks tõusevad leegid ülespoole? Kuna tule element on kerge, need on need vastused ja küsimused, millega tegeleti Kreeka filosoofias. Meile Nad näivad naeruväärsed, aga veidikene teistmoodi sõnastades on suur osa inimeste küsimusi ju kahtlased, kasvõi niisugune niisugune väga üldine mõiste, nagu seda on aeg, mis kui mõelda, mis tähendab sekund ruudus mis ma, mismoodi see siis on füüsilt, Füüsika valemites ja hopi keeles ei ole üldse seda, vaid seal on ainult kiirendus olemas ja kui wow, ütleb, et et kuigi on olemas siin nüüd relatiivsusteooria ega normaalne eurooplane ka ameeriklased nagunii ei usu. Ta võib selle eksamil ära vastata, aga ta elab ikkagi selles absoluutses maailmas. Hoppidele oleks täiesti endastmõistetav ja nii et seal on ainult psühholoogiline aeg, mis on anri Bergso türeele pigemini sarnane. Nii et kui hopi ei ütle, et ma jään siia viis päeva, vaid ütleb, ma lähen ära viiendal päeval, tähendab, me saame igas keeles seda ka öelda kuidagi ümber sõnastades, mis nende jaoks on primaarne. Aga ja ilmselt on ta, et ka avastused siin loodusteadustes ju niisugused revolutsioonilised muutused ei ole niivõrd tänu võlgu uutele tõsiasjadele kui uutele viisidele nende tõsiasjade tõlgendamiseks vaadata teised taha huvi kandi pealt, eks ole näha siin noh, kasvõi sellesama relatiivsus teooria gi puhul ju kõik andmed olid olemas, enne kui üks mees panin sedapidi kokku. Ja kõlab, on siin Uno Mereste õigus, kui ta ütleb, et ma ei tea, võib-olla seda on keegi teinegi öelnud, aga et ladina keele kukutamine tähendas ju, langeb ajaliselt kokku siin selle moodsa loodusteaduse tormilise arenguga. Ja ilmselt mingil kombel ikkagi natukene teistmoodi maailma nägemisega kui squalastilises filosoofias ja see, et kui nüüd praegu tahetakse igatseda takse tagasi seda ühte keelt, siis see on tegelikult ka tänapäeva filosoofias ainult niisugune üks suundumus ja teiselt poolt on ikkagi küllalt palju rõhutatud seda keelelist rela relati Wismi. Ja, ja see on mulle endale väga sümpaatne ja lähedane, sest ilmselt ka jälle, et väikese rahva Liikmena niipea kui sa proovid mõnda filosoofilist teksti tõlkida, näed et seal ei olegi midagi tõlkida. Need sõnad lagunevad käest ära, kui sa pead neid hoopis teise panema. Saksa idealism on muidugi siin niisugune puder, mida ei saa isegi inglise keelde tõlkida, aga aga siin on ju seda, et kui iga keel annab mingi teestiku selle maailma jaoks, siis objeksi objektiivset radade võrku ei saa ju olla. Ja absoluutne grammatika, nii nagu Jelmisele. Aga see ei ole ju võimalik, et mingi totaalselt erineva keele struktuur ja grammatikat saab adekvaatselt väljendada juba selles, mingis muus, sest see on seesama, nii nagu Taali aegne ladina ja osalt saksa keele liistule tõmmatud eesti keele grammatika, kus maarahvast õpetati õigemat keelt rääkima. Nii et ega need suured imperialistid ei ole praegugi sellest lootusest loobunud, et neid pärismaalasi õpetada maailma ja õelust kogema, nii nagu peaks. Aga mine tea, võib-olla ta on ikka head, midagi on veel alles ja et sealt võiks ka tulla midagi päris hullu. Järeldame seda, et pan logism ei lähe läbi selles mõttes, et ei saa kõik kogu maailma väikeste suurte rahvaste kultuuri ja seda kultuuri väljendavat keelt redutseerida näiteks ühele, kui hästi ta ka ei oleks teaduslikult loogiliselt paika pandud, see on võimatu. Kunagi mul tuleb meelde väga varasematest saadetest olid sina, kes tõid näite selle kohta, näiteks. Kuidas erineb geograafilist klimaatilistes tingimustest johtuvalt keel, ütleme rahvastel, kes elavad tundras ja põhjas ja lume käes on näiteks lume jaoks, ütleme mitu-mitukümmend eri terminit. Näiteks eeskimatel on 10 sõna, tähistamaks lume erinevaid olekuid liiva suhtes ja nii edasi ja ja noh, minu arvates tõepoolest nendele taotlustele luua mingi ühtne keel või, või nagu keskajal kasutada põhiliselt ainult ühte ladina keelt on ilmselt tõepoolest ka mingid ideoloogilised taotlused panna inimesed enam-vähem ühtemoodi mõtlema, sest Paabeli Meie ehitamine, et kui ei oleks seda keeltesegadust, seda me võime võtta jumala karistusena. Jah, aga võib ka võtta nõnda, et et see on. Inimkonna päästnud, sest kui see torn oleks juba valmis ja siis ei oleks midagi muud enam võimalik teha, sellepärast et, et tõepoolest me võime siin ju vaielda ja tilguta D-rida, et kui suur on keele mõju inimese mõtlemisele ja maailmanägemisele, aga ilmselt on ta ikkagi suurem, kui me üldse arvata isegi ühes võime isegi ühes keeles ja tõepoolest, kui näiteks lause neutriinol puudub mass on tõlkimata hopi keelde, siis mingis mõttes võib ikka öelda, et hopid ja inglased eri erinevad elavad sisuliselt erinevas maailmas. Aga väga huvitav probleem on see, et tegelikult kogu see euroopalik kultuur noh, milles me ju ka elame ja nagu tänapäeval on uuesti väga aktuaalseks muutunud Tseedees Euroopasse tagasipöördumisest ja kõik, aga tihti me nagu unustame ka selle, et just selle euroopaliku laadi alused on ju välja kasvanud ka kreeka keeles kreeka keele eripärast. Sest teatavasti on kreeka keeles kolm põhilist sõnaliik substantiivi adjektiivid ja verbid. Ja teada on ju see, et kogu see euroopalik filosoofia taandub nagu kolmele põhilisele kategooriale siis olemine, omadus ja liikumine, eks ole, sellest on palju kirjutatud ja minu arvates see on väga tõsine probleem ja siin paratamatult tahaks kangesti küsida, et kui lähtuda nüüd eesti keele eripärast, et milline võiks olla siis meie niisugune rahvuslik mõttelaad ja rahvuslik filosoofia ja kas nende probleemidega üldse tänapäeval meie meie teadlased on tegelenud. Ega väga palju ei ole, mõned niisugused asjad on, mis fännidusi väär on publitseerinud paar väikest kogumikku, kus keelepsühholoogiat on käsitletud ja ilmselt siin tuleb selles ühenduses Masingut mainida. Publitseeritud on akadeemia lisana taevapõdra rahvaste meelest ehk boreaalsest hoiakust, aga tema põhilisi niisugusi, keele psühholoogiat käsitlevaid uurimustulemusi on käsikirjalisest, keelest ja meelest. Ja muidugi eesti keelt üksipäini ei saagi võtta, sest ta on ikka väga tugevasti nüüd germaani mõjude all olnud. Aga mingit mingit niisugused hoiaku erilised hoiaku erinevused siin siiski on. Näitena võiks võtta sõna omada Priiduga, oleme kunagi teinud tele saateid kolm tükki. Omada või olla hävortubee sele Frami raamatu järgi ja tegelikult on see probleemistik loomulikult eestlaselegi olemas, aga mingil kombel on ehk iseloomulik, et see sõna on alles hiljaaegu eesti keelt toodud, selleks et ka eurooplase viisi rääkida ja mõtelda ja võib-olla ka eurooplase viisi hakata tähtsaks pidada omamist. Aga muide ma segan, segan vahele, täpsustan, et, et on seoses selle omamise olemisega from list, näitab ka seda. Huvitav nihe on tulnud Euroopa keelte sinises nüüd sõnade kasutamise dominantides. Et selge nihe tähendab. Nimisõnast verbile omama, eks ole, täpselt mitte, et mul on midagi, hakka aga. Nivisalat verbile jah, aga siin on nõnda, et suur vahe on, kas me ütleme teaduslikult, päike põhjustab soojenemist ütleme, päike soojendab. Tähendab see on see, mida teeb analüüs, eta kostuleerib mingisugused eri asjad. Ja sellepärast, mida rohkem keel on, koosneb verbidest nii nagu Notka indiaani keeles tegelikult üldse ei olegi muud kui ainult verbid. Seda kui järgi mõelda, seda paremini ta ju tõepoolest seda maailma peegeldab, sest ja kõik niisugused sõnad nad väljendavad, et kas meie suhtumist näiteks redel. See on ju meie tarvitamise viis selle asja jaoks. Või siis meie muljete, kas on siksak, kas on kõver või on sirge. Me võiksime ka teistmoodi neid jooni klassifitseerida, aga see, mida me näeme seon, predisponeeritud meie keele poolt. Mismoodi me liigendame, mis asjad on verbid. Indo fermaanlane ei saa öelda, et lööb välku, seal peab mingi umbmäärane s olema. Talgutab, siin on jälle midagi, mida meiegi kaasa teeme, aga siis peab jälle hakkama küsima, kes see siis on, see, kes välku lööb. Nii et kogu maailma nägemine on niivõrd tugevasti ikka keelest sõltuv, et, et keelefilosoofia, ükskõik kui abituna ta tulemused ka vahetevahel võivad näida, on ikkagi asi, milleta muul filosoofial ei ole kah suurt tähti. Kas meie ainult siin lõpuks pessimismi mingisse? Ei, vastupidi, ma tahtsin öelda, et suures plaanis ilmselt tuleb ikka nõustuda vikesseniga, et sõna tähendus on tõesti selle kasutamisviis keeles ja kui resümeerida Vetgensteni arusaamist maailma ja keele vahekorra kohta siis tahaks seda teha võib-olla enesesõnadega. Ta on märkinud, et kuigi grammatika pole õppimisel primaar Anne ajas on ta loogiliselt primaarne siis, kui on juba tatud. Ta on primaarne mitte niivõrd selle suhtes, mida me võime kogeda kuivõrd selle suhtes, mida me tahame öelda selle kogemuse kohta. Ja kui nüüd väga lühidalt võtta võib-olla kokuga Wittensteini kogu filosoofiline hoiak ja kogu tema evolutsioon alati tema vaadet evolutsioon alates siis varajastest vaadetest kuni hilisteni välja siis tahaks tõepoolest nõustuda võib-olla nende mõtlejatega, kes arvavad, et Wittgenstein, filosoofia ja ka tema elu oli mingis mõttes protest nende suundumuste vastu, mis domineerisid modernistlikus kultuuris valgustusaja kultuuris, püüd esitada näide muutunud, et ja elulaadist. Ja kui nüüd lõpetada Wittensteini enda sõnadega, mis ta on öelnud selle valgustust ajast alguse saanud modernistliku kultuuri kohta, kus me täna Päevalgi elame siis Wittgenstein on märkinud nii, et teadus ja tööstus on võib-olla kõige kestvamad asjad tänapäeva maailmas. Kuid samas ta märkis või oli täiesti veendunud selles, et just teaduse ja tehnoloogiaajastu on inimsoo lõpu algus ning et inimkond, kes püüab leida tulevikukurssi teaduslikule ratsionalismile toetudes, langeb paratamatult varem või hiljem lõksu.