Uno Leies Lõpetas koolid ja hakkas tööle arhitektina. Seda tööd sai tehtud õige mitu aastat, kuni siis ühel päeval tuli juhus tema majja. Ja see juhus astus sisse ühe ajalehekuulutuse näol. Ajalehes oli niisugune kuulutus, et draamateatri õppestuudio võtab vastu õpilasi. Ja mina muidugi mõtlesin kohe, et nüüd on tarvis näitlejaks hakata. Läksin draamateatrisse, viisin avalduse sisse. Ja siis paari päeva pärast olidki katsed. Aga kust see mõte tuli, kas koolipõlves oli proovitud kooli laval näitemängu teha või või millest niisugune teatriarmastus ja mõtted kohe kuulutus tõmbas, nii väga, et et oli tahtmine minna katsetele. Enne kooli ma elasin Tuhalasse ja seal oli väike niisugune lava, kus siis nii tuletõrjeühing või andis etendusi vahele. Ja kui siis dekoratsioonid jäid üles, siis tihti käisime järgmisel päeval seal teatrit tegemas, ise mõtlesime lood välja ja ja siis ise olime näitlejaid ja võib-olla sealt siis jäigi niisugune tahe, et kunagi pääseks ka lavale. Need olid siis omakandi lastega välja mõeldud loodia. Piletid olid ja siis koolimajarahvas, kuna see oli koolimajas, siis tulid vaatama ja siis oli nagu niuksed, esimesed etendused, mis said antud nii hästi odava raha eest. Siin oli siis kaks algust, üks oli näitlejatee algus ja teine oli siis ka kirjaniku autorid. Ei, algus, kui te ütlesite, et näidendid said ise välja mõeldud Nojah, ega nad olid kindlasti niisugused, nagu nad olid, võib-olla seal 10 minutit pikad, aga millegipärast teised lapsed ikka ütlesid, et mina pean välja mõtlema, et mis me seal teeme. Ja siis võib-olla sellepärast tahtsingi näitlejaks saada, et alati, kui ma käisin filmi vaatamas ja kui tulid need esimesest eesti kunstist filmid siis mina ei tea, mulle hirmsasti meeldis ikka need oma tuttavad näitlejad mängivad seal ja ma mäletan, et kui Eskola tänaval nägin või siis ma tingimata seisma ja mõnikord isegi jalutasin kui kilomeeter kaasa, et näha, kuidas see näitleja linna vahel astub ja ja kuidagi mingi niisugune soov oli ka ikka jõudu proovida. Ja kui siis muidugi selles samas teatris oli katsed stuudiosse, kus Eskola kõik kuulsad näitlejad olid, keda ma juba olin näinud ja tundsin siis muidugi oli rõõm nii suur, et ma tundsin kohe, et mina olen see õige mees, kes just need paberitud sinna sisse viima. Aga mul ei olnud aega üldse ettevalmistust teha ja ma täpselt ei teadnudki, mis seal katsetel soovitakse. Ja kui ma siis läksin eksamile, siis ma ehmatasin kõigepealt väga ära, sest seal olid paljud, kes olid juba isetegevuses kaasa teinud, mänginud aga minul ei olnud suurt proovinud ja seal oli nõutud, siis peab lugema ühe proosapala ühe luuletuse etüüdi tegema. Minul ei olnud midagi ette valmistatud, siis küsisin ühe poisi, kes, kellel juba sõbraks Saimet, anna oma raamat mulle, et ma loen sealt ja see oli Oskar Lutsu kevade. Lugesin sealt lehekülje ette, selle käidi enam-vähem rahule ja öeldi nüüd loojuks, luuletus. Aga mul ei tulnud ühtegi luuletust meelde piale enda luuletuste ja siis lugesin ühe enda luuletuse selle dieediga enam-vähem rahule ja siis tuli etüüdi teha. Ma ei mäleta, kes siis täpselt käskis, aga minu ülesandeks oli, et kujutad ette, et ma olen nüüd köie peal käia. Kõik muidugi ei olnud siis põrandalaua peal tuli kujutada ette, et olen kõrgel lae all. Ja kindlasti ma väga närveerisin ja punastasin ja, aga see vist tuligi loomulik välja Kasel köie peal ka kindlasti närveerid värised ja nii nagu ma seal põrandal ja ja kõik läkski nii hästi, et kui paari päeva pärast pandi see nimekiri ukse peale siis läksin vaatama ka, muidugi esimesel korral ma sealt oma nime ei leidnud. Mina otsisin sealt hästi altpoolt otsast oma nime. Aga siis läksin paar tundi hiljem igaks juhuks veel vaatama, kas sõber sai sisse ja siis märkasin, et olin ka sealhulgas nii ja minust hirmus häbi või imelikuliselt ukse pealt lugeda. Kartsin kuidagi linnarahvast, kohed näevad nüüd, et ei tea, mis poiss loeb ennast, sai sisse või saanud sisse. Ja muidugi sisse sain, siis oli kõik otsustatud, tuli hakata käima stuudios ja muidugi see oli tore, et Draamateatris igal õhtul mängisime, siis massiosades seal kaasa. Kas on meeles esimene õhtu, kui saal oli rahvast täis ja eesriided läksid lahti, olite päris kutselise teatrilaval küll massis, aga ikkagi lavale ikkagi näitleja. Jah, need õhtuda kuidagi meeles küll, aga järsku nüüd päris esimest õhtut ei kujutagi ette, võib-olla seal ma värisen rohkem veel kui eksamil, aga üldiselt meeles on. Ja ma tean, kui me mängisime. Jubohvi vajat, seal oli üks niisugune koht, kus mass tormas trepist alla ja siis peategelased tulistasid meid. Ja siis mina sain Kasel kuuliga pihta, pidin saama mängult nii ja siis pidin kukkuma maha. Ja ma tean, et mul oli üks ribikont, oli vahepeal katki ja küll oli siis mõnus tunne, kui iga kord kukkusin siit kopsukohalt oligi hirmus valus nagu pihta saanud, siis ma arvasin, sellepärast ekse kukkumine tuleku mul hästi välja, et iga kord kukkusin selle koha peale ja siis nagu tuli see surm loomulikult. Ja kõik need õhtul minust on väga sellepärast meeles, et ikka tore tunne on, kui saal on täis ja sa oled nende suurte meistrite vahel seal. Ometigi Draamateater ei jäänud selleks kohaks, kuhu te läksite väga kauaks ajaks jäänud, sest et varsti hakkas üldsus teid nägema ja kuulma hoopistükkis nukuteatris. Jah, värdinaid väike, otsis mind üles ja ütles, et tulen nukuteatrisse näitlejaks ja samal ajal ma veel ei olnud lõpetanud stuudiot. Ja muidugi kahte kordama ei lasknud temal seda ütelda, et kas tahad tulla või tule, panin kohe järgmisel päeval nukuteatris platsis ja hakkasingi tööle ja esimene näidend oli loomade kontsert. Seal siis tuli mängida kohe kassipoega ja veel teisi väikeseid rolle. Mis oli nüüd raskem, kas see ümberlülitamine, et Draamateatrisaalis istus tavaliselt täiskasvanud vaataja ja nukuteatris väike mudilane või see, et tuli mängida nukuga? Öelda, siis sai noor oldud ka, aga ju siis auahnus ja see oli nii suur, et kuidagi tundsin, et nüüd olen nagu mina, aga ikka nagu tegelane kohe ja pean laulma ja rääkima Draamateatris vahel harva sai midagi natuke hüüdovi või seal midagi nii teha, aga, aga sealt korraga kohe niux suured osad. Ja tavaliselt ikka nukuteatris on nii et ainult viis, kuus näitlejat mängib ühes lavastuses kaasa ja olla viiest üks juba, see oli minu arust nii suur asi, et ja muidugi see ka, et saalis lapsed reageerivad elavamalt. Aplausi olid suuremad ja toodi pärast Lillija minule ka muidugi vahelia. Ja see kuidagi meelitas nii ära, et see üleminek oli hästi meeldiv ja tore. Ja siis hakkasid kohe ringreisid, muidugi son noorele näitlejale. Väga huvitav, saab kohe hakata mööda Eestimaad ringi sõitma. Draamateatris keegi mind kaasa ei võtnud. Ainult lehvitasime, kui teater sõitis ringreisile. Ja siis jäiget. Ei oskagi öelda, et nüüd kahetseks sattusin, tegelikult vastupidi, võib-olla nii jõudsingi lastele lähemale. See oli esimene osa, päris esimene osa oli lumivalgeke seitsmest pöialpoisis üks pöialpoistest, kelle nimi oli õnneseen. See oli tähenduslik tegelane tähendusliku nimega tegelane. Jah, nii ma olen ise ka mõelnud, et kuidagi õnneseen oli esimene osa ja nukuteatri, siis pean ütlema, et mul on õnne kohe olnud alati ja tänapäevane isegi natukene jätkub südamele. Kas see sõprus mudilasega sealt nukuteatrist saigi, siis selle põhjal? Jah, mina arvan küll, selles lapsi mul endal siis ei olnud. Ainult üks õde oli oma lastega, on tõesti väga palju, ei olnud kokku puutunud ainult koolivendadega ja aga seal järsku jah, nii palju lapsi ja kuidagi iga kord eri kohas erisaalitäied. Ja pärast etendust lapsed kõik laval, näita onu nukkelanna katsuda ja kõik kuidagi seal tekkis huvi ja siis hakkasin mõtlema, et võiks ikka lastele rohkem nii midagi kirjaga ise panna. Tore oleks, kui kirjutad mõne isevane näidendiga lastele. Ütlesite, et katsetel draamastuudio katsetel lugesite oma luuletuse järelikult oli siis neid oma kirjapandud asju juba varemgi. Jah, sõja ajal ma käisin karjas vanaisa juures Võrumaal ja õega kahekesi, käisime üks ühel päeval teineteisel päeval õli hirmus palju, luges karjas ja mina jälle lugesin vähem, kui oli just hästi põnev raamat, siis lugesin muidugi lõpuni. Aga mina kuidagi kirjutasin iseenesest võiksid nalja laulukesi küll loomadest, lehmadest, isegi vanaisast vanaemast tegid niuksed sõbralikke naljalaule. Ja siis, kui sai linna tuldud, siis muidugi loomadest ei kirjutanud, siis koolipoistest ja tüdrukutest väikeseid lookesi epigrammid käsikirja pandud ja aga ega midagi suurt küll valmis ei olnud, ikka niisugused väikesed paarisalmilised, lookesed. Ja nukuteatris siis tekkisid esimesed lasteluulekatsetused. Ja nukuteatris oli tööd palju, väga palju, etenduse väga palju oli sõit, siis ma kirjutasin Antmiseks, lühiksid luuletusi. Aga kui nüüd ma teatrist ära tulin, läksin televisiooni tööle, kui pikali teatritee aeg seitse aastat, nii nagu lumivalge, seitsmest pöialpoisist seitse pöialpoissi, nii olin mina siis nukuteatris tööl ka seitse aastat. Esimesest osast rääkisime, mis oli viimane etendus. Viimane etendus oli jälle seitsmega seotud hunt ja seitse kitsetalle ja seal ma mängisin hunti. Ja viimase etenduse andsime Bukarestis ülemailmse nukuteatrite festivalile. Kuidas läks eesti teatril eesti teatril läks väga hästi. Leningradi nukuteater mängis ka seal, nemad mängisid täiskasvanutele ja kokkuvõttes siis meil nii tuli väga meeldiv koht ja saime diplomid ja. Värske diplom taskus ja tulite siis teele Eesti televisiooni. Eesti televisioon oli tollal alles üsna noor ja kõik oli seal väga uus ja huvitav ja hästi palju oli võimalust katsetada ja teha esimest korda uutmoodi või esimest korda päris omamoodi. Jah, algul muidugi tuli võtta Buratino appi sest lastele ei osanud midagi järsku välja mõelda, kuna see televisiooni asi oli tõesti kõigile avastuseks alles. Ja siis võtsime Buratino appi ja nii hakkasid siis Buratino abiga koos sündima esimesed lastelavastused televisiooni vaatajatele. Te läksite televisiooni tööle režissöörina. Kui nüüd meie kuulaja hulgas on mõni üsna väike kuulaja, kes ei tea, mis on sõna režissöör, mida siis endast see amet peidab olla televisioonis režissöör. Režissöör on üks niisugune mees, kes kohe algusest peale, kui tekib mõte, et nüüd on tarvis lastele näiteks mingisugune uuslavastust teha siis koos toimetajaga peame leidma kõigepealt kirjandusliku materjali, mille põhjal saab siis alustada tööd. Ja kui Tyson tore näidend või lugu on leitud siis muidugi natukeseks ajaks küll rohkem toimetaja hooleks. Aga režissöör juba paratamatult hakkab mõtlema, et kuna ma teen nukulavastusi pean hakkama mõtlema, et millised need nukud peavad olema, hakkab koostöö kunstnikuga peale. Siis pean hakkama mõtlema, et millised näitlejad sobivad ühe või teise osa peale, kuna meil on väga palju koeri, karusid, jäneseid, kõiki hunt, esineb väikseid tipid-täpid siis ei saa kohe, niiet ütled ühele sele, tule, mängi tippi, pead mõtlema väga. Et kellel on niisugune, mis sobiks selle väikese nukuga. Ja kui muidugi nukud on valmis juba siis alustame proove näitlejatega. Ja muidugi seal ma tants juhendama natukene, et kuidas just need nukud ikka peaksid rääkima, et oleks usutav, et just need väiksed nukud räägivad. Siis muidugi peab juhendama, et kust nad tulevad, kuhu lähevad, kui on vahel tantsida tarvis, et kuidas see kõik peab käima. Eks ta ole natuke umbes nii nagu koolis õpetaja ikat natukene õpetab ja kui hästi targad õpilased siis õpetad vähem inimene ja ja mõnega tuleb rohkem tööd teha ja ja kõik see niisugune kollektiivne asi, aga seda on väga raske. Niimoodi öelda. Aga kui palju on neid lavastusi olnud, mida olete kirjutanud kus on valge tühi paber, ees on vaja, ideed on vaja mõtet, on vaja panna tuntud tegelased seekord jälle mingisse teise olukorda, mingisse teise seiklustesse. Täpselt ma nüüd öelda ei oska, aga kui ma nüüd ütleksin niisuguse suure arvu nagu 500, siis ma väga palju ei eksi. Kuidasmoodi siis need mõtted sünnivad, millest omakorda jälle lavastused tekivad. Mõnikord sünnib mõte hästi lihtsalt, aga teinekord näed kurja vaeva, istud laua taga, jalutad metsas ja voodis ei tule, Unib ja aga mõnikord tuleb hästi lihtsalt kõik see asi kätte. Ma toon ühe pisikese näite. Ma käisin metsas metsajooksu tegemas ja siis iga kord siis ühe teatud männi all ma ikka võimlesin natukene, et ikka päris õige metsajooks oleks. Ja peaaegu iga kord kukkus mul ikka mõni käbi pähe. Mina algul mõtlesin, võib-olla tuul puhub neid käbisid alla, aga järsku leidsin, et üks väike vallatu orav on ikka seal puu otsas, kes meid siis iga hommikul rõõmustab käbidega. Ja siis sealsamas tekkiski mõte, et sellest oravapoisist peaks ikka ühe väikese luuletuse kirjutama. Ja hiljem siis läksingi koju ja oligi kribinal-krabinal see lugu paberil. Ja nüüd on sellest siis väike laulukene ka juba valmis. Kõik teavad lugu ja laulu muti metroost. Kas oma koduaias oli seda metrood nii palju? Oma aias algul ei olnud, naabrite aias oli rohkem neid metroojaamu näha ja siis ma mõtlesin, et kirjutan muttidest muti metroo, selle luuletuse ja hiljem kirjutasin teisi lugusid juurde, küll mitte muttidest, aga panin kokku ühiseks raamatuks, mille pealkiri sai muti metroo. Ja muidugi siis üks aastaaeg oli see käsikiri kirjastuses tehti pildid juurde ja kui see raamat ilmus, siis peale seda tulid kõik need mutid minu aeda elama. Nii et muru oli täiesti neid hunnikuid täismullahunnikuid ja saimegi muttidega suureks sõbraks. Aga nüüd on see raamat juba lastel kapsaks loetud ja mutid on ka millegipärast minu aiast ära läinud, ootad vist mu uue loo, nendest kirjutaksin. Vahel küsitakse mõne inimese käest, kes kogu elutee on pühendanud lastele et mis köidab täiskasvanud inimest pidevalt laste juurde, mis liidab neid lastemaailmaga. Mis te arvate, mis teil selleks sidemeks on olnud? Mina arvan ikka, et ikka vist nukuteater. Et ma seal ikka sinna ma sattusin ja seal lastega nii suurel hulgal kohe kokku puutusin. Ja nüüd nagu ei oskagi, kujutad ette, et ma järsku nendel enam ei kirjutaks, mina mõtlen, kõik need nukud seal kapis kuidagi ootavad ikka, et ma neile lugusid kirjutan ja ja sellel tõesti ma ei oskagi vastata.