Tere õhtust, olen Ene Lukka. Oma möödunud jõulud veetsin Lõuna-Iirimaal Iirimaal maha, mis oma elujõulise muusikaga on paelunud ilmselt vähemalt poole maailma tähelepanu ja ka poolehoiu iiri muusikaarmastus vihkamu vanema poja Kristjani just sellele maale tööle. Teda vaatama sõitsingi. Sissejuhatuseks tahan öelda, et silmadele avaneb tegelikkus. Iirimaa näol osutus oodatust paremakski. Iirimaa on huvitav, stiilne ja vanamoeline maa. Minule avaldas sügavat muljet. Niisiis iirlastest ja nende sügava juurelisest muusikast. Iirimaa Eyre on briti saarte suuruselt teine saar. Suurema osa saarest hõlmab sõltumatu hiri Vabariik kirdeosas aga Suurbritannia kontrolli all olev Põhja-Iirimaa. Kuna minu sihtpunktiks oli Läänekork, mis asub pealinn tablinist ligikaudu 400 kilomeetrit trit eemal õnnestus mul Iirimaad näha nii bussi kui lennukiaknast. Milline on siis Iirimaa? Maa on otsast otsani haritud, pean silmas siin viljapõlde ja karjakoplid ja nii palju loomakarju, eriti lambakarju polema tükil ajal näinud. Iga lapikene on eraldatud kas iidsete kiviaedadega, põõsaste rea või elektritaraga? Metsa praktiliselt pole küll aga toredaid puudes aluseid ja parke. Väga levinud tundus olevat luuderohi, mis kasvas kõikjale. Luuderohtu kasvanud iiri lossid ja kindlused on juba filmidest tuttav nähtus aga et luuderohi kasvab metsasalus kõigi hetkel raagus vägevate lehtpuude tüve ja okste ümber oli minu jaoks uus ja üllatav vaatepilt. Selles oli midagi tõeliselt ontliku ja maagilist. Samas oli tavaline nähtus üleni luuderohtu mattunud telefoni poist või maanteel väärt ääristavad muldvallid. Iirimaapind on üldiselt tasane soorohke, aga on ka meie jaoks päris kõrgeid kõrgustike ja madalamaid mägesid taas enam. Lääne-Iirimaal. Niiske mereline kliima saatis mind kogu jõulude ajal. Maa on jaotatud neljaks suureks provintsiks ning 32-ks väiksemaks krahv konnaks mis mind tõeliselt rabas, oli kogu maal ühtlaselt äratuntav. Ühes ehk ehk hiiri stiilis ehitised, päike, linnakesed olid üksteisega äravahetamiseni sarnased, elumajad samuti sarnased, kuid erinevad detailides ja seda ühtemoodi nii linnas kui maal. Majad olid tõeliselt kenad, turvalised, kaunid, igaühte neist oleks tahtnud endalegi saada. Need olid siis madalad kiviehitised, ühe kuni kolmekordsed, põhiliselt keramajad või mõnusaid väikesi lossikesi meenutavad korterelamud kõigil katustel kamina kostnakesed, sest ilma kaminata pole Iirimaal elu. Kamin asub tavaliselt elu- ja söögitoas. Kuna metsa pole, siis loomulikult ei köeta kamineid puudega vaid Poolast sisseveetava odavamasega. Söe süütamine on aga terve teadus. Minu poeg on selle ära õppinud. Teda kutsutaksegi see meheks. Majakesi ümbritsevad väikesed intiimsed, aiakesed, mis tingimata on eraldatud taas kas vanapärase kiviaiaga või mõne muu aiaviisiga. Tavapärane on ka, et sissekäigu lähistel kasvab vähemalt kaks palmipuud kliima lubab seda ja on ka kena ja eksootiline. Linna üldpilt ja tegelikult kõigi minu poolt nähtud väikelinnade üldpilt oli vanapärane. Uue vana ehitise vahel oli raske vahet teha, sest lisaks vanapärasele ehitusstiilile kasutatakse ka samu materjale põhiliselt Iirimaa aluspinna mustakivi, mida, mis tahutakse siis tellisteks. Reklaamlinnades on joonistatud limaalitud niisuguses vanapärases isegi gooti kirjas neoonreklaame ja nii-öelda ameerikaliku reklaami kohtasin vaid bensiinijaamades mis olid nagu teiselt planeedilt ära eksinud. Iirimaa on väga oma nägu. Iiri Vabariigis elab 3,5 miljonit elanikku, kellest tugev enamik 99 protsenti on iirlased, ülejäänud peamiselt inglased ja šotlased. 95 protsenti iirlastest katoliiklased. Iirlased, keda kohtasin, olid sõbralikud ühelt poolt suhtlemisaldid, teiselt poolt kinnise olekuga, meile sarnased tunded ei näidata välja, need võivad sobival hetkel välja plahvatada või ka sobimatu. Hetkel. Enam õnnestus mul näha inimesi väikeses 3000 elanikuga linnakeses nimega Raskarberi. See asub Läänekorki provintsis Atlandi ookeani kaldal. Kuna oli jõulude aeg, siis käisime palju kirikutes. Rahvast oli seal palju. Jõululaupäeval, jõulude esimesel pühal kokku sai kirikus käia neljal korral. Säänd vahtna katedraalkirikus küünaldega jõululaulude laulmisel, mis olid tõeliselt rõõmus ja pidulik ettevõtmine. Järgnevatel kesköisel või päevastel teenistustel valitses ülimalt rõõmus ja kohati isegi vallatu meeleolu. Lapsed mängisid preestri juhtimisel jõuluministeeriumi Jeesuse sünnist. See oli väga lõbus ja vaba, tõeliselt pidulik meeleolu. Preester naljatas lastega, kogu kirik naeris kaasa, mõtlesin isekeskis, et ehk on nii soe õhkkond vaid väikese linnakese kirikus. Kuid sama meeleolu õnnestus mul näha televisiooniülekandes ühest tablini kloostrikirikust. Iiri rahva ajalugu on täis võitlust ja kaotusevalu. Iirlasi on kimbutanud alates esimesest sajandist peale Kristust normannid ehk viikingid ja alates 12.-st sajandist inglased. 1171.-st 72.-st aastast satuti Inglise kuningast lääni sõltuvusse. Läbi aegade sajandist sajandisse sepitsesid iirlased vastuhakke ülestõusude näol, mis enamikus aga ikka jälle maha suruti. Seitsmeteistkümnenda sajandi teisel poolel katoliku usu lipu all toimunud ülestõusu püüdsid oma huvides ära kasutada Hispaania, Prantsusmaa ja paavst, toetades iirlasi. Kuid ka see ülestõus lämmatati brittide väepealik Cromwelli vägede poolt. Kuid iirlased ei jätnud oma jonni. Kui paarsada aastat hiljem, 1916. aastal toimunud ülestõus briti vägede poolt taas maha suruma kuulutasid 1919. aastal Iiri rahvasaadikud tablinis välja Iiri vabariigi, kasutades ära esimese maailmasõjaaegsed segast aega. Kuid nii kergelt britid loomulikult ei loobunud. Iirlased pidid jätkama võitlust oma sõltumatuse eest partisanisõdades. 921. aastal sai Iirimaa dominiooni saat staatuse briti rahvaste ühendusse kuuluv suveräänne riik. Ajapikku sõltuvus Suurbritanniast väheneb. 1932. aastal likvideeriti ka Iirimaal paiknevad inglaste sõjaväebaasid ja 1937. aastal kuulutati lõpuks välja sõltumatu Iiri Vabariik. Roscarberi väikelinnas on üks suur Celtic Ros hotell, kus minu poeke töötab kaks kirikut, neist üks katedraal, kaks kooli tütarlastele ja poistele eraldi kaks toidupoodi, üks kunstipood, üks söepood, juuksur ja kuus pubi. Pubid ongi just sellised, nagu meilgi Eestimaal nad loodud on. Ainult palju enam kulunud ja kõvasti kasutuses olnud. Iiri muusikat õnnestus loomulikult kuulata pubis. See oli siis sel õhtul, kui seal oli elav muusika mees kitarril ja naine Buzukil mängisid ja laulsid ootuspärast muusikat. Mingit sügavat publikupoolset huvi nad ei oodanud ja seda neile ei osutatud. Mängisid oma kaks korda 45 minutit ja lahkusid. Kuid iiri keelest ja muusikast. Iiri keel kuulub keldi keelte käeli rühma ja on arenenud vana kälikeelest. Käeli keelt kõneleb umbes üks miljon kõnelejat mõlemal Iirimaal kokku. Iiri vabariigis on iiri keel 1922.-st aastast teine ametlik riigikeel. Iiri keelt kõneldaksegi enam maa lääneosas, mida mul lähemalt vaadata õnnestust. Iiri keelt kuulsin küll vaid televisioonis. Kuid valdav on siiski inglise keel. Iiri keelt õpetatakse algkoolides kõigile lastele. Kuues televisioon on iirikeelne, sealt on võimalik kuulata tõeliselt head iiri rahvamuusikat parimate muusikute esituses. Keskmine noorem iirlane ei arva ka eriti midagi ei iiri keeles ega rahvamuusikast. Näiteks minule tuntud iiri bändid Alton ja Tree, keda me tänases saates kuulame, olid minu poolt kõnetatud noorele iirlasele täiesti tundmatud bändid. Iiri keel on oluliselt erinev inglise keelest, seda võis oma silmaga näha kõikjal leiduvatel kahekeelsetel piitudel. Tänase saate alguse kaks lugu olid grupilt, tervis edasi aga Grupilt, Alton. Iirlased esitavad oma muusikat uhkelt ja armastusega, tundes oma kultuuri sügavalt enda läheduses sees sest õnneks on nad oma juurtele nii lähedal. Kuidas see küll on õnnestunud? Altani grupi lauljale Eviiuldajale? Ma ei, Reidile algas kõik tema kodukandis iiri keelt kõnelevale alal kviidouris. Laulja, isa frentsi muuni oli kodukandis õpetaja, kes mängis ka viiulit ühes bändis ja oli loomulik, et ka tema tütar juba varases nooruses muusikaga tegelema hakkas. Mairiidi isa oskas õpetada kõike nii elavalt ja ta meenutab ühte klassi hundi, kus tema oli siis õpilane, isa õpetaja isa näitas aknast paistvat mäge ja laulis kohe ühe vana laulu sellest mäest. Need laulud tulid sügavalt, isa südamest jõudsid sügavale tütre südamesse ja nüüd me kuulamegi tema esituses ühte laulu. Iiri rahvamuusika on põhiliselt ühehäälne peamiselt rahvalaulutüübid on petitatiivsed, koraalilaadsed või kaebelaulud. Nagu me äsja kuulsime. Kaebelaulude suur hulk ja valitsev osakaal võib olla tingitud iiri rahva raskest ja pikaajalisest, kuid järele jätmatust, võitlusest oma vabaduse ja sõltumatuse eest. Populaarsemad rahvapildid on iiri harf 30 kuni 50 keelne ja torupill. Kui mu poeg Christian hääletas Raskarberis kloone kilti, võttis ta peale üks praegu USA-s elav iiri torupillimängija pädiginen. Saanud teada Kristjan iiri muusikaarmastusest, kinkis tädi talle oma plaadi, mida nüüd kuulamegi. Ka iiri tantsud on maailma vallutamas vähemalt laval. Need tantsud on tuntud väga kiiretena, nagu kõlab ka järgnevalt kuuldav tantsu viis altanilt. Pedi kiinani ja tema gruppi esituses kuuleme ka ühte väga aeglast tantsulugu. Õrn õhk ja pikk tants, must lind. Kuidas tähistavad iirlased jõule mingi ettekujutuse ma ehk sain vähemalt sellest, mis toimus Roscarberis. Jõululaupäeval käiakse kogu perega pubides ja pärast kesköisel teenistusel. Nii mõnedki pubid olid reserveeritud kindla seltskonna tarbeks. Seal võis kuulda akna taga kõva laulmist ja näha läbi akna, kuidas püsti seistes õllekann käes, seda tehakse. Teised pubid olid vabad ja avatud kõigile. Esimene pits või klaasoliidasuta. Samal õhtul pidi lastele ka kinke jaotatama. Jõulu esimesel pühal käiakse kirikus ja ollakse kodus, surnuaias ei käidud. Pühade ajal on kõik poed, hotellid ja muud asutused suletud, tuntud kogu Iirimaal ei sõida ükski transport, ei buss, ei rong, ei lennuk. See oli minule isiklikult suureks ehmatuseks, sest mina lootsin 25. detsembri õhtul korki staablinisse sõita, et 26. kell 12 lennukiga kodumaale tagasi sõita. Kuidagi ma ikka Eestisse sain, kuid mitte ühiskondliku transpordiga. Tagasi tulles tundsin head meelt ja taas suurt lugupidamist oma rahva vastu. Võib vist julgesti väita. Eestlaste seas valitseb ikka veel või jälle taas esivanemate kultustuled. Meie surnuaedades põlesid tegelikult teisest novembrist hingedepäevast peaaegu vahetpidamata kuni teise jaanuarini. Nii et kui jõudsin Iirimaalt öösel tagasi enne 20 seitsmendat detsembrit, oli surnuaed minu maja vastas valge. Kahel mitte nii väga erineva saatusega rahval on palju mäletada. Kuigi hetkel on rõõm tõdeda, et iirlased elavad õitsengu ajas ja seda juba viimased 10 15 aastat. Igal juhul jätku seda aega neil pikalt.