Litter. Otsib väravaid kirjandusilmas. Tere täna teeme juttu Jaan Kaplinski kes viimasel ajal küll tähelepanu puudumise all kannatada ei tohiks. Tõsi, Kaplinskile pööratav tähelepanu puudutab kirjandusest ja luulest üpriski kaugeid teemasid. Kaplinski, kes andis hiljaaegu välja oma isast ja isapoolsest suguvõsast jutustava raamatu pealkirjaga isale on ise päris tihti rääkinud, kuidas ta ei taha enda piiramist pelgalt kirjaniku või luuletaja nimetustega. Et koguda saamine moodustab ühe terviku. Kuid tasub kahtlustada, et nii mõnigi Eesti inimene, kes praegu on tuline tema pooldaja või vastane pole lugenud ühtki Kaplinski luuletused. Seepärast palusimegi, olles litris Kaplinskile, lugeda mõningaid viimasel ajal Loomingus ilmunud luuletusi. Peale selle räägime tänases saates veel võru lastest, venelastest lindudest ja prussakad tõst. Kaplinskist kõnelevad Ain Kaalep, Valdo Valper. See, kelle unime oleme, kuidas ta jättis meid siia kosmose suurde jahtuvasse reed suurde, tühja kella, kus keegi ei kuule kedagi läbi ammuste häälte ja vaikuse enda kaja kus kõik on nii raske mäletada ja ära tunda ka ise händ. Ta ei saa meid aidata, ta ei saa meid kuulda muidu, kui hetkeks kahe une kahe ilma vahel. Kui ta virgub, hajume meie lagunema koost, jääb ainult peremeheta hääl. Vastuseta küsimus. Üksikkastepiisk sügisesel kõrrel õhtutuul pimedas ämblikuvõrgus. Hiljuti võrdlesite seoses selle manifesti ja sotsiaaldemokraatidega Ühed Tauistiga sellest kolme valitsuse romaanist, sest hiina romaanist, mis on eesti keeles kalja antud, kes muidu ära vaikselt ja vagusi kuskil oma mägedes, aga siis mingitel harvadel kriitilistel hetkedel tuleb siis alla ja ajab mõne tähtsa asja korda või katsub seda vähemalt teha. Noh, te olete kogu aeg ikka sõna võtnud, et noh, kas siis aktiivsemalt suuremates lehtedes või niisama vaikselt oma kodulehekülje peal, et midagi arvata poliitika või ühiskondlike asjade kohta siin Eestis on teil kogu aeg olnud, et selles mõttes, kas ta nii väga mägedes nii taosti kombel olnud kuidagi poolenisti oleni poolenisti ei ole, väga suurel määral olen, elame sekka maale kolinud küllalt pikki aega ega ei ole ka sõna võtnud, võib-olla viimase poole aasta jooksul rohkem tass niivõrdpilt on voolav vesi ja vesi voolata väga rahulikult, peaaegu seista vees võivad tekkida keerised. Aga järsu mata kohtade peal voolab, kohiseb ja vahutab voolab väga kiiresti, nii et vesi teeb kõike. Ma arvan, praegu nähtavasti ei, ei oleks hea olla selline seisev vesi või aeglaselt voolav, püsivaid on vaja natuke kohiseda, vahutada. Kunagi ta reflekteerides enda parlamendis olekut ütlesite, et poliitikuna ja tuleb aeg-ajalt öelda asju, mida üksikisikuna nii väga ei ütleks. Või siis vastupidi, et mõned asjad tuleb ütlemata jätta, et kuidas te nüüd mõtlete seda vahet hoida või kas nüüd ei teki sellist ohtu? Eks see oht on alati olemas, aga lähenedes sotsiaaldemokraatlikule erakonnale, kui ta veel 100 nimega ei kandnud olen ma aru saanud, et meie osa on piisavalt suur. Ja kui ma ka esitan seisukohti, mis võib-olla enamiku ütleme, see erakonna juhatuse seisukohtadega kokku ei lähe, siis sellest ei juhtugi midagi traagilist. Kas see on normaalne? Üks asi on esineda erakonna nimel, aga kui mina olen selle erakonna lihtliige ja ma ei saagi seda teha sellisel kombel, kui ma oleksin tõepoolest poliitikas keegi mingisuguse kindla rolliga või või ametiga, siis oleks asi teistmoodi. Ma arvan, et Gustav Suitsu seisukohti ja kirjanduslikku väljendust kuidagiviisi kammitsama ütles, et ta oli üks Eesti sotsiaaldemokraatide liidreid väga aktiivne selles valdkonnas. Mis te mõtlete, et kandideerida parlamenti? Ei, seda, seda küll mitte. Palvet ei pea kandideerinud pensionärid või kui, siis ainult väga erandjuhtudel, mina ei ole selline erandjuht. Ei kandideeri, aga ma ma aitan kolleege ja nemad toetavad, võibolla mind mõnel hetkel. Kõik istuvad jälle vaikides oma veiniklaaside ees. Hermes on käinud, tulnud ja läinud hääletud öötiivad jumalatel inglitel nahkhiirtel unedel aga keegi inglikoorist väljaheidet. Kirjutab pimeda tulekul veel tõest ja vaimust, vaimust ja tõest. Kuue öö algust kohtusid, ristusid meie vanad kulunud teedia jäljed. Enne aga jõuab ikka keegi puudutada ämblikuniiti ukse kohal hingata põhja poole, aknatäis jäälilli, mis jäävad homseni tarkama enam midagi mõtlema, Täiega ütlemata harutad vaikselt lahti sellegi karikakra, ühe jumalavõetu ja jäätu ära nimetatu ära Neetu mustal märjal maal. Nii palju õielehti, kõike, millesse kunagi usuti. Hommikul on tuul kõva ja kalk silmis ei peegeldu vastu, muudkui su enda või kellegi ammu ollu ja läinu pisarad tuulest, needki tuulest toodud tuulest viidud kuskile mujale. Kaplinskist ja ta luulest kõneleb Valdo Valper. Kaplinski võrokeelse luuletuse oma Hinandatavalt kirjutad 70. aastal paar tükki vilineb Katstica Kogodantatiirmelda. Kui Kauksi üllam nimme katsekümnendate lõppsegmendid alastust ku võro kirjanduse herenemis haigu siis võidud Kaplinski võrokeelset haigu kutsub ära kirjanduse hinne herenemis jaos tuvaik yhe Elleri, Kaplinski, Kaalepi, Pääle, võraceysi vil batuurini, Lättemäe, haig, vaiktahvlil uurimist. Mõlema võro kirjanduse herenemi saab niiduhinne, kui peris sattasse aastaga numbrid ja mõtlen ette kogu eesti kirjanduse nii nimata uuendumis haiguga. Suure eesti kirjanduslukku apatas rühmituse põlvkondeber. Eksi juhtus nii olema, et ega rühmituse vai kassetiseen julge, kirjutas Helsingin oma kodukandi keelen ritta. See tähendab, et see päevani Rahmon, lagin, kalkun, erakonnal, Kaplinski siis üten batuuriniga, kilod humala oman, keelen ineb küll mitte kasseti, aga sina omaki sealt kassetisest kunagi välja pääsenud. Eesti kirjandus loun tulegises perega välja, et võro kiil ole jumalate keredes kiil, vita rühmituse või põlvkonna, see on võro kiil, luuletaja, valik, Laat stiil ja ega võrokeelne peatükis olema yks eks väiku väega vajalik liigasus järjekordse eesti kirjanduse modernismi hüppe ja vahepeal Tiinat, võro kiil, esikindlasti on kõigil luule lihtsalt kui eesti keel. Et nagu eesti keele luulajaitsem stiil siis õige kõnelda läänegi tartu manerist keeratakse human eesti kork keelestiilil, telepunkar, joodik kirjutas meelega madalal eestistiilil ja siis kolmas õnnedukene tuias jäi muud nimetust praegu eesti keele võro stiil. No umbes nii tuleb jälle viiekümnendil Raimond Kolk, Kirot kõigepealt eesti kirjanduse, võro stiilin tuubelt läts haigubitena üle eesti kirjanduse tantsigi muustiiligale. Kolka Kaplinski ütelda, kas siin kujus sodi majas tähtsast luuletajas. Ma sai aru, et just võro keele pärast. Kui siis Kaplinski hindaga pääle kõkke tahad Kaplinski kiratanud päält 1000 lehekülje nii-ütelda kerekeelseid luuletuisi juttest kõnelemalda hulka inglise ja vist soomekeelseid luuletusi viltu ja siis armetu, ütles võrokeelset ütte tartukeelse luuletuse. Kas ta on siis luuletaja tuju või päikus stiilivahetus, vaimik aplinskit suurel ajal appi taimi, et õitsema luuletaja kõnelasse erigeerin ütte samma jutu kõneleda inglise, teiste ku võro keelen yks kõika mütsi ja molekulil on maailm ja tule olla loomulik ja kui vaja, siis võidelda, et olla seda maailmaga ja loomulik tähendab päris mitte nii, umbes nii ja mu loomulik oledki seen, võitles Kaplinski loomuliku keele-ist kah. Kõneles õigusest kõnelda kirata, keda keelen saanud olnud reeglisi näitises kõnelejaid kirjanduskeelest tädike jäi kirjanduse vao lehe vaid eriskeele vahel vait, üts, kiil, kõik ükskõik mis keelel. Loomulik kiil on vaba, vaba värsingu, tahati võtamiite vaatse Kaplinski, telefon, suur tuul, Kärblased Saksatas hakanud vastu päid, ümbredare Windows 100 ja päris lõpul tuuline käio varr üle lagede normi tuud logistas pange kao gaase pääl. Tulekene kadestavastraate pid tulnu pala yks nüüd vastu sügist vastutulekuna jätku meid maha. Kaitse asjamehed on luuletuse Mu meelest läe tähtsam ja luuletuse vormiline heliline ehitis, kinnitasime mõtet omatulja tuli katse sõna sisestada. Nansen mõttelist eesti luule andmebaasi 1000 vastuses mitmeid satu luuletusi, kõik kummikontekstiga, tuul eesti kirjandusele näitisest tuulema, tuul tuli elu, tule tuli, kui võtta aids autor, võro keelenam, tuul, Wildu sügise Lakerdal puhktuli, too ja palatas. Mu meelest on Kaplinski ükskõik mis kiilsem luulel loodusi, linemisest, tegemelde teedis, keele Andropov, morfizeermelda. Ja pärast, et lavale ilmus saanudki oma yksi linemisega võrdse veidikese tekstiga ja ma näen singi, kimmel saksa rütmi, riimi konvoid loetud alati meelde võõras eestikeelne luuletus ja Kaplinski pannu oma paksu kogu Edimetses tuletas kindla vormiga luuletusi alati meelde, et kas luuletaja sulle tunnetenaski? Mõttetu pähe Tartu või lõunaeestikeelne tekst, Tartoliin makk ei ole? Ta on, ma julgen ütelda, et kiil ongi stiiliteenistusel luuletaja Lõpetas makida, kas ütelda su oma keelisele mõne hääsena, Kaplinski anud kätemotiivi, ta ütles ritta omaaegse käsu sõiku laulu üle, kiratus kommentaar, kriitika tulvas sisse. Kime soostext, kinna olutse, gimme, koduse Inemise plats tähendas luuletaja, mälestas küll oma maailma loomist. Luuletuse lugeja mälestas Eesti kirjandusilmaruumist. Selge vahe võrokeelse luulega, mõlemad kohtuotsust saanudki kirjandusprotsessi Verevi ots, lugeja ei anna, ei mõista, ei saaki anda, otsustanud, aga ütlen Guysdaluga, kas ta luge võrokeelset luuletust, võrostiilin, vajuman, keelen mu tütre lugeja jaos. Kaplinski, ykskõik, haik, püüdne luuleta, nii et ei oleks nagu luule. Harilik loomulik jutt ongi luule. Kaplinski opilaisist, kurvitsal taaste asjast mõningat, päris hästi Arusaadav võru keel on kah kirjandusprotsess jõudma, Helsingin keele ütlesite otsast, Tõseni samal keelel loojast lugejani. Kas seal Vilsa kõnelda keelest kui stiilist kui lugemine, esijaapansinast, kirja, pere, Kärdon, võrokeelsel kirjandus, kriitikal, kah Jaba lugejaid, vaigulleid. Jätkab Jaan Kaplinski. Ma ise olen ikkagi poolenisti võruke põhjal eestlaste, päris eestlast ei ole minus mitte tilkagi ja lapsest peale ikkagi see võru keel on jäänud kõrvu ja ma olen püüdnud teda nagu taastada oma mälus ja lapselapsega rääkida võru keelt ja ja see on minule oluline, sest nagu perekonnapärimuse kõik kuskilt peale tagasi minnes läheb kõik võrukeelseks see on minu jaoks midagi väga olulist ja mul on väga kahju sellest, et ikkagi üks kirjalikult tuur niimoodi välja suretati seal. Kui ma loen seda Tartumaakeelset uut testamenti, siis kuidagi see keel meeldib mulle palju rohkem kui kui kirjakeelne põhjaeesti keel. Aga see, et, et see Eurovisiooni laul võitis seal minu jaoks midagi väga-väga huvitavat ja olulist veidral kombel juhtusse, kas samal päeval, kui olime partei üldkogu Tallinnas kus ka muide üks esineja rääkis võru keeles? Nii et noh, Eestis on üks partei, mille puhul võib inimene rahulikult võru keeles sõna võtta ja seda peetakse normaalseks, kui meie juhtkonna seal on mitu inimest, kellega ma räägingi, võru keelt ka meie esimees võruke tegelikult, et tähendab see mingisugune maaläheduse moment. Aga see, et, et see laul nii nii võimsalt sai kuulajate Josingu. Üldiselt ma Eurovisioon ei vaata mulle ebameeldiv, milleks seda ingliskeelset pläma on nagunii kõik kanalid, aga ehk ekraanid täis Niukest keskmist mulinat. Aga see oli ikkagi midagi teistsugust ja sellel laulu teksti autor on juba täiesti noor luuletaja, kellel on mingi nimi. Võib-olla selles ongi see, et äkitselt eestlastele on saanud villand sellest sedasamast ajaga ja euroga ja mille kõigega kaasajooksmisest on aetud, selg sirgu ei leitud, aga me võime teistmoodi ka. Võime olla ei saa. Selles on ka võib-olla seesama sotsiaaldemokraatia ja niisugune manifesteeru tagasitulek see kõik kuidagi minu jaoks kõlab kokku midagi, selles on võib-olla mingisugune suurem murrang või enese leidmine Eestis. Ja üks selle viis on kahtlemata see pöördumine omaenda juurte poole, miks mitte. Aga minu meelest tänapäeval nagu haritlane ei saagi teisiti tõsiseltvõetav haritlane, kui ta ei ela mitmes kultuuris korraga mingis mõttes väga globaliseeruv veerunud inimene tunneb ennast väga koduselt väga paljudest maailma kantides. Keelt oskan unda, keelt ma oskan ka. Aga samal ajal seesama Võrumaa võib-olla selles sama kontrastina sellele segmete vastandusena vaid vaid noh, nagu mingit tasakaaluna midagi on muutunud minu jaoks kuidagi olulisemaks needsamad vanaema ja vanaisa mälestused ja ja need sugulased, keda seal eoste külas peaaegu igas teises talus kus seal ringi liikuda, siis see kõik kuulub kuidagi kokku, ma ei näe siin mingit vastuolu. Just sellest ei taha mingit raamatut kirjutada, nagu see isale raamat nüüd enda isast kirjutasite, siis võiks ju. Natuke imelik on, et kui hakkaksin kohe kirjutame teist raamatud emale või vanaisale. Aga eks ma natuke tean, tean ikka kirjutama ja vaatame, ma ei tea, mul on paar pikemat asja lõpetada, eks näeb, mis asju te lõpetate. Kunagi võtsin ette, et kirjutan romaani, noore inimese eneseleidmisele, taevast ja muust. Nii kaugetel kuuekümnendatel umbes aastal 1960. Aga küll on raske kirjutada, ma ikka ei ole mingi romaanikirjanikega jonni pärast ei taha enam pooleli ka jätta. Võib-olla kaks kolmandikku, võib-olla isegi kolm neljandikku on 10 aastaga, kirjutad, äkki õnnestub lõpetada. Nii palju nimesid, mis ka olen nimetanud ennast ja meid ja seinu enda ümber aga olnud seintel kõrvu ja mälu ei vedanud alt. Nüüd on kõik teisiti, kõik kuus nagu nii palju kordi juba kuiva, viimaks pööran metsa, vahel läks suure kivi juurest vasakule. On silmist siis sellest, kes veel mõne viivu on puude vahelt näha, ei oska öelda ega tea isegi, kas olin see keegi teine või keegi kolmas. Mingil hetkel töö kuskil isegi ütlesid mõni aasta tagasi ma ei tea, kas seal koduleheküljega, et ei oska oma mõtteid äkki enam pannagi paberile lihtsalt niisama mõtetena, et misi fiktiivselt siis romaanis või novellis nagu sellise proosanon hoopiski kergem seda asja teha, aga samas endal looming on hoopiski vastupidine olnud, et pole mingeid lugusid nimega üldse kirjutanud. Jah, mõte oli see, et sageli eks elatud on elu ka üksjagu. Et on mõeldud asjadest nii ja naa, seisukohti on olnud ja suhelnud muutuvad ja kui sa seda kõike vaatad, siis küsid endalt, et aga mis nüüd see minu päris seisukoht ikkagi on päris mõte. Ja siis tuleb tunne, et aga võib ka teisiti mõelda ja siis kuidagi nii loomulik oled, sa mõtled välja mitmeid eritegelasi ja paned nende suhu või pähe väga erinevaid mõtteid seisuga. Olen ikka natuke kirjutan üks kergelt fantastilisest laadis, üks oli see venekeelne lugu, mis ka eesti keeles on reaalarvud sinimõnedest Pedas, reaalarva Hinglitaks. Ja siis siis on see Hectori raamat, kus koer esineb. Ja tema peremees, nüüd ma jõudsin ka selle enim ronga kes kirjutas filosoofilise traktaadi, see on valmis paarkümmend lehekülge. Ta heidab inimestele ette, nende ei oska mõtelda, sellepärast et nad ei ela kolmes mõõtmes, ikkagi vaidleme pinna peal, ainult kõnnivad ringi sellise asja üliinimesliku intellektiga, linnumõtisklused inimeste filosoofiast. No need üsna pretensioonikas, aga noh, eks seal on oma teatud huumorivarjund ka juures kui seda sealt välja võtta. Huumor ei ole praegu Eestis kõneriti, trendikas huumor ei käi kurjusega kokku ja meil on kurjust ikka häbematu, paljusid majale kirjanduse inimene kunagi selles mõttes olnud. Ma olen õppinud ikkagi puhast keeleteadust. Mind on huvitanud keeled ja keelefilosoofia, antropoloogia, etnograafia, niuksed asjad, kirjandus pigem nagu osana sellest, aga mitte omaette. Nad lihtsalt on niimoodi seik. Palve on nüüd see, mis jääb järele, kui kõik on öeldud ja pole enam midagi öelda. Jumal on see, mis jääb, kui kõik, mis on usutud, on otsas pole enam midagi uskuda. Heinast, mis sai laka leivast, mis kerkib valge linase räti all, olen juba kirjutanud. Kord ei ole enam vahet sellel, kas oled öelnud paari sõnaga kõik või kõigi sõnadega ei midagi. Järgnevalt teen juttu Ain Kaalepiga, kes teadupärast oli kunagi noorele Kaplinskile oluliseks teenäitajaks ning õpetajaks Ain Kaalep. Minu arvates on Jaan Kaplinski terve eesti luule arengu taustal üks silmapaistvamaid autoreid. Ta on väga hea luuletaja ja selle kõrval kõik muu on minu meelest vähem oluline mõne tema kursiga teistel aladele ma ei olegi eriti nõus olnud. Minu meelest näiteks tema seisukohad eesti keele asjas kuidagimoodi naljakad ja samuti tema poliitilised käigud ei ole alati mulle vastuvõetavad olnud. Viimased aga küll. Nii et üldiselt pean ma Kaplinski väga huvitav aktsiisis üheks väljaspool luulet, aga põhiline missioon eesti kultuuris Jaan Kaplinskile on olla ikkagi üks väga hea luuletaja. Aga ise on ta just vaielnud vastu, et kui teda nimetatakse kirjanikuks, et ta ei taha neid nii väga kirjanik olla, et üldsegi ei viitsi nii palju lugeda kirjanduslikku loomingut ja tahaks rohkem ütleme teaduslikku materjali lausa lugeda või siis filosoofiat, humanitaaria ja see piiride hajumise idee on tal ju kogu aeg olnud, et ta tahaks midagi laiemat olla, vaid ta ei taha ennast niimoodi piiritleda, et ta on isegi vastu, kui teda luuletajaks või kirjanikuks nimetatakse. Selliseid sõnavõtte luuletaja puhul ei maksa kunagi eriti tõsiselt võtta. Luuletaja lähtub sagedasti tundest või intuitsioonist seal, kus näiteks teadlane lähtub kainest mõistusest ja sellel on oma võlu. Jaan Kaplinski siiski nagu iga hea luuletaja isiksus on keeruline sisaldab endas ka paratamatult mitmesuguseid vastuolusid. Aga mis olulisem on, kordan veel kord selle kõige kogu tema isiksuse üle säratajaks. Nii hästi üles äratajaks kui ka üle säratajaks on ikkagi tema suurepärane luulelooming. Valdavalt teda võib-olla ei teatagi enam luuletajana, vaid hoopiski mingite muude asjade pärast. Kui see nii on, siis see on väga kahetsusväärne. Noorena tegeledes keeleteaduse moodsate suundadega, on Jaan Kaplinski avaldanud ühe ja teise väga tähelepandava töö. Aga hiljem, kui ta on hakanud tegelema Eesti õigekeelsus ega ja on kokku keetnud mingisuguse oma keele, milles on nii hästi rahvakeelsust kui ka hästi vanamoodsaid väljendeid mis eitab nagu igasuguseid Lelle uuenduslikkus, seal ei saa temaga küll minusugune mees kuidagimoodi kaasas olla. Aga On iseasi, see ei kahjusta tema väärtuslikku isiksust. Siiski, kuigi tunduval määral. Igal meie suurel luuletajal võib leida midagi naljakat, midagi ehitatavat, isegi see on täiesti võimalik ja sellest ei ole lõpuks midagi. Kui temast siis rääkida ennekõike kui luuletaja, siis kuidas tema dominandid teie arvates on muutunud jah, et viimase 10 aasta jooksul. Mulle tundub, nagu kõikidel palju kirjutanud luuletajatel esineb temalgi teatavad, et noh, ma ei taha nüüd halva halva sõnaga öelda, ütleme enese koedamist võtame näiteks kasvõi niisuguse kindlasti väga hea luuletaja nagu Bernard Kangro kelle loomingu hilisem osa sisaldab heal tasemel muidugi, aga ta kordab jälle seda, mida ta juba ammu on öelnud ja võib-olla isegi säravamalt midagi sellist esineb. Jaan Kaplinski viimase luules ka, ta ei ole enam nii huvitav ja nii värske, nagu ta oli siis kui ta, kui ta luules ja tuli ka mingil määral on see muidugi muidugi paratamatu. Pähe tuleb jälle niisugune maailmakirjanduse suur poeet, keda meil paraku võrdlemisi vähe tuntakse. Victoria Ko? Jällegi nooremas eas kirjutatud luuletuskogud on täitsa kaunid, värsket ka tänapäeval hilisemas eas aga tuleb teha üsna kõva, kõva valik läheb lahjaks kuidagi. Ja noh, mis seal teha. Ja sellest hoolimata tuleb lugu pidada ka selle, selle hilisema ja kui nii inetut sõna tarvitada lahjema loomingu eest, ikkagi kuulub see ühe hea luuletaja, luuletaja, isiksuse arengulukku, minu meelest tuleks asja võtta nii. Kas teie arvates võiks Jaan Kaplinski pidada Uku Masingu traditsiooni jätkajaks selles mõttes? Masing võitles, pidas indoeuroopaliku mõtteviisi vastu ja ka Kaplinskile on ütleme, idahuvid ja et tundub nagu suhteliselt eraldiseisev selge arengujoon olevat eesti kultuuris, ütleme Masingu Jaan Kaplinski näol ja ka noh, mitte ainult nemad muidugi. Jah, mingil määral on see kindlasti nii, jaa. Noh, omal ajal minagi seda nõndanimetatud Keuroopotsentrismi vastu olen üles astunud, sel ajal tarvitati sõna Europo tsentrism, kusjuures siiski ei ole ma kunagi arvanud, et Ida-Euroopa rahvaid peaks maha tegema pärast, et nad on teistsugused kui näiteks hiinlased või hindud või araablased. Nendest kolmest tuleb ka lugu pidada ja justin. Oblaste lääneeurooplaste kultuuris ongi väga oluline see olnud, et et see on alati olnud avatud mitmesugustele mõjudele ja mitmesugustele uutele tutvustele. See on väga tähtis ja selles mõttes kasse indoeurooplase vastasus, mida näiteks üsna naeruväärsel kujul võib leida Oskar Loorits all ja on mõnevõrra koomiliselt Uku Masingule, kes isegi Charles Darwinit sõimas kaelaks Inglismaalt esindas tema, millest jõustada imperialistliku indoeurooplase kuju. Need on muidugi naeruväärsed liialdused mõnel määral. Mõnes luuletuses Jaan Kaplinskile esineb ka niisuguseid jooni, aga siiski nad ja minu arvates ei ole talle tüüpilised kui Uku Masingut meenutada, taas tõlked, rabin, granaat Tagoori luulest on ju tehtud ingliskeelsetest tõlgetest. Dago tõlkis oma bengalikeelset luulet küll ise inglise keelde, aga ikkagi indoeuroopa kanali kaudu jõudis no ega Uku Masingu tõlkes eesti lugejani, kes selle väga tänulikult vastu võttis. Ja niiviisi lõppude lõpuks ka Jaan Kaplinski tutvus idamaiste rahvastega on alguses käinud ikkagi suurte keelte kaudu, olgu siis tegemist inglise, prantsuse, vene või saksa keelega. Kõiki neid vahepealseid keeli on Jaan Kaplinski osanud ja tänu nendele jõudnud ka kaugemale ja see on endastmõistetav. Me ei tohi unustada seda, et me oleme ikkagi saanud eurooplasteks. Ja juba enne seda, kui Gustav suits vastava loosungi püstitas. Ja minu loosung oleks hoopis veidi paratokslikult sõnastatud. Et olgem eurooplased, aga jäägem ka asiaatideks. Sellepärast et meiegi keel ja kultuuri kõige vanemad kihid on ju ühised. Aasia Justriti arktilise aasia rahvast ei ole, seda ei tohi ka unustada. See on see osa meie kultuurist, mida viljeledes. Me võime huvi pakkuda ka läänerahvastele. Just et eurooplase kaudu me oleme pääsenud Euroopast välja uuesti viimastel aegadel. Jah, kindlasti võib niimoodi öelda ja minu idama orgastus näiteks. Ma mingil määral suutsin nii passiivselt tadžiki ja usbekikeelseid tekste lugeda, aga sealjuures oli mul Abiks ikkagi kõige rohkem vene tõlge. Venelasi loen ma ka indoeurooplasteks, nii et pigem rohkem Läänerahvaks kui meie oma idamaiste juurtega. Seda õieti olemegi. Ja tänu vene tõlgetele pääsesin originaali talle ligi paratamatult oliseni. Keegi ei maga kellegagi sama und ja kokkusaamine siin ja praegu on liiga põgus. Kuigi aega on ja vaikuste pea kohal tähina taevas. Aknad on juba pimedad ja tuul ei liiguta enam väravat. Enne uinumist jõudsid veel mõelda, et majade mõtted surevad kergemini kui inimesed. Hommikul ärgates ei saa sellest kindlasti aru. Kui saad vaadata meelde jäetud vastu valgust ja näed midagi, mida pole varem näinud ja mida ei näe enam kunagi. Enne kui teeme, tule ära, korjan lambi alt liblikad kokku, kui külm tuleb akende vahelt sisse ja võtab kõik tagasi. Kus ja kellega sa magad, näed ikka oma und, mida keegi teine ei näe. Liiside näod võivad olla tuttavad, aga sõnu ei ole. Ei ole, sega ilmseni, jääbki kõik jutustama. Ta läheb kähku meelest. Ainult viis jääb, hoiab, aitab elada, kirjutada ja rääkida. Vahest siiski, kui kõik on elatud ja öeldud. Jätkuv vestlus Jaan Kaplinski Hiljuti mainisid oma luuletamise kohta, et ei taha enam eesti keeles luuletada, et kui siis ainult võru keeles siis kuskil veel mainisite, et on valmis või valmimas kogu seal on võrukeelset vähe, seal on rohkem, on eesti ja venekeelset vene keelega, ma ei tunne ennast nii kindlalt ja siis üks inimene lubas mulle üle vaadata, et on poolenisti seda teinud. Ma olen ikkagi vene klassikalise kirjanduse pean kõigepealt kasvanud. Esimene kirjandus, millega põhjalikumalt tutvusin ja ja sellest on midagi jäänud väga sügavalt sisse. Vot huvitaval kombel võib-olla vene keeles on midagi rohkem sellest, mida me nimetame soome-ugri likuks. Kui eesti keel on läinud küllalt kaugele, mõnedes joontes ei ole sellest soome-ugri mingist vanast põhjast väga kõvasti euroopastunud, aga vene keel on kuidagi väga lahtine, seal on nii palju varieerumise võimalusi, mitte kuidagimoodi ei saa reeglistada selles mõttes väga palju vabadust mängimise võimalust vene keele kohta ka Kalevi Wiik just oli kirjutanud, et vene keel on tohutult palju soomeugri laene saanud. Tegelikult no mingid mõjud on seal ikka olemas, nähtavasti küll. Mulle tundub, neid on ka varem vene keeleteadlased sellele tähelepanu juhtinud, aga nagu niisugust väga tõsist ja põhjalikku uurimust, ma ei tea, et oleks kohanimedes kahtlemata olla need ilmeni järved ja kõik muud noh, selge, järv on olnud särgi järve on umbes selline kunagi seda rääkida, inimesed on ka Moskva soome-ugri kohaneme ja edasi. Aga jah, venelased millegipärast suures enamikus tahavad väga olla slaavlased, slaavi juured on nagu need auväärsed ja õiged ja tõelised soome-ugri omi natuke nagu häbenetakse, neid võiks natuke soome-ugri lasteks pidada siis venelasi kindlasti oleks ma ise vene intellektuaal või oleks sattunud, mis ei olnud ju üldse võimatu nõukogude ajal siis oleks seda joont võib-olla hakanud ajamegi Venemaale opageerima, seda soome-ugri endas soome-ugri aluste avastamist ja hindamist. Sellest on tegelikult kirjutatud vene ortodoksi mõtlemise ajaloos, et, et seal on olnud seal riikliks haavalik ehk kiriklik mõtlemine, mida on esindanud see kirik, kes on riigi hirmuga väga tihedalt seoses ja sisse nisugune. See askeetlik, müstik, kasse kaldu ja väga tugevasti looduslähedane joon ka Dostojevski vanakesega pressima esindanud näiteks. Ja, ja seal on mõned kujud Mill sorrist, Nils Kurski sorri jõgi, sora jõgi, tegelikult peatsest Sarajevos relvenet valamu, kloostri mungad, kellest osa olid ju ka tegelikult karjalaset või vepslased või kes iganes. Seal on midagi kahtlemata see niisugune kvietistlik, loodusrahu ja loodusläheduse poeetiline vahekord loodusega. Olite teie, kes ütles, et eestlased on Euroopa indiaanlased? Seda ütles mulle üks väliseestlane, Ameerika eestlane, kuna ta ühendriikidel ta elabki seal praegu seal piiri peal just. Kanadas on ta kasvanud ta ütle head meile sisendati kogu aeg, et me oleme eurooplased ja nii edasi. Aga ta ütles, et kui ma teda Eestisse tuli, siis ma sain aru, et mingid eurooplased me ei ole. Et noh, indiaanlased, kes mängivad eurooplaste või umbes niimoodi ta ütles. Ta on väga terane inimene, aga midagi selles oli. Ta ütles seda huumoriga. Muidugi seal väga üle pingutatud, see eestlaste eurooplus, kui vaadata, kuidas seal kahekümnendatel kolmekümnendatel Eestis elati see talu väelonoja käega kuskil Baieris ei elatud selles mõttes euroopalikumat endavanuste, veidi nooremate inimestega Lõuna-Saksamaalt pärit inimestega rääkida, siis tuleb välja, et see külaelu oli ikka väga sarnane. Eestis muidugi elate palju vaesemalt, selles mõttes. Aga kas see on küll, et meil võib-olla on kultuurilist võrreldes indiaanlastega natuke paksem ikkagi, aga noh, näiteks mingi oma vanadest juurtest lahti, rebituna kuhugi Euroopasse paisatuna üldised probleemid nagu alkoholism ja mida sel määral Euroopas ei ole, et see on küll väga Ing Jaanlaslik ja et võib-olla just seesama see kuulus vene joomine või et see on ka nagu soome-ugri pärand või Euroopa indiaanlast Euraasia mina ei julge öelda, kas ta nüüd soome-ugri on, aga kadunud sõber Georg Henrik von Wright, soome filosoof tema ikka armastas nagu Spengleri jälgedes, ta oli suur Spengleri austaja aga ta eesti keeles tõlgitud lugudele Spenlarist ka muuhulgas jutt tema ikka ütles, et tema meelest ka vene kultuur ja ta tundis vene kultuuri üsna hästi, ta luges vene kirjandust, palju Dostojevski, Tolstoi ja kõike muud. Et ta ütles, et tema mees on see speller nimetab pseudomorfaasiks, et on võetud üle, eks, võõras kultuur. Ja seda on kuidagi niimoodi kramplikult vägisi kohandatud, aga päriselt nagu sadul sea seljas hästi istuv naisega, lugesime seda fiigese või yhes või Faizzi raamatut vene kultuuriloost Nataša tants. Seal on ka toodud välja see venelaste, see sügav, niisugune lõhestatuse vastuolu mingis mõttes venelased avastasid iseenda rahvakultuuris, on olemas vele rahvas, kes räägib vene keelt ja selle avastamine oli veel niisugune omamoodi, nagu omaenda rahvas äkitselt, nagu sai mingiks eksootiliseks imetlusobjektiks Puškini teistel Tolstoi, nad olid, olid niivõrd võõrdunud oma rahvast ja oma keelest pole Eestis on ka midagi sellist mõnel hetkel toimumas või toimunud. Võib-olla praegu toimubki selline paljude jaoks seesama Eurovisiooni laul. Geneetiliselt on ka eestlastele vist kõige sarnasemad, venelased nad loomulikult on, Peipsi taga on geneetiliselt sedasama rahvas, pole mingit vahet. Võib-olla palju inimesel lõunast on tulnud venelasi ja, ja Ukrainas ja seal on muidugi juba teine tüüp ja hulgast tatarlasi ja keda kõike. Aga põhjavenelased. Soome õpilased on üks oma rahvas, seal pole mingit olulist vahet. Äkitselt nagu karjatades hakkab vesi kannus keema kellel kõik on valus tulles ja minnes, kuigi vahepeal on aega naeratusekski. Aega on vaadata künkalt mändide alt, kuidas päike läheb looja ja esimene täh tuleb nähtavale käia, tagatoas panna tekk magavale lapsele peal. Kuulatada kella ja toonesepa. Mõelda, et vaid mõni hetk enne, kui uni tuleb, me võib-olla ei ole lapsed, jookse kirju palli järel kuristiku serval. Ja noh, seda võib-olla ka põhiprobleemid on, seda ka jõerüüt mainib oma artikleid, mis võib olla. Nii pika diplomaadi staažiga inimene võib olla automaatselt kirjutab natuke liiga diplomaadi kombel, aga ta mainib lõpus küll seda, et see ökoloogia on muutunud ikkagi niivõrd oluliseks asjaks ja kuidagi ma ise olen ka sellest aru saanud ja selles mõttes võib-olla pigem oleks võib-olla roheline partei olnud minu partei ja kuna sellist ei ole ja paistab, et ka ei tule, siis aga ilma niisuguse tõelise solidaarsus võtta inimese vaenlaste vahel seda ühistundeta mis minu meelest aitas ikkagi Soome ja Skandinaaviamaad mõnestki kriisist välja. Ja selles on sotsiaaldemokraatia loomadel, siis võib-olla sega ökokriisist. Kui sellest üldse mingit päästmist on, siis ka mingisugune ühiskondlik solidaarsus peab siin olema nakkusele Sa ei saa. Need kaks asja on seotud siis on küll jah. Sest kui ühiskond läheb lõhenenud vastu sellele kriisile, kus üks osa arvab, et nad võivad, võivad raisata ja kulutada nii palju kui tahavad ja sõita suurte autodega enda lõbuks. Ja kui teised kuidagiviisiots otsaga kokku tulevad, siis saanud süvendab seda kriisi võimalikku kokkupõrget. Nende inimeste vahel on väga raske leida siis ühist keelt ja panna nad mingisse ühise eesmärgi nimel mõlemad vaeva nägema, loobuma millestki. Noh, eks seal looduse küsimus ökob leem või ökokatastroofioht on ka võib-olla rohkem just inimeste probleem ikkagi, et on ju leitud, et eks loodus saab omadega ikka hakkama, isegi kui mingi suur pauk tuleb ja et inimesed võib-olla surevad ära, aga mingid prussakad või mingis vormis elu läheb ikka edasi. Sa hakkad, ilmselt on jah, erakordselt vastupanuvõimelised. Prussakas rotid, rebased, aga võimalik rotid, rebased ei, elu ei olemata. Aga noh, loodust sellisena loodusele ei ole. Temal ei ole mingit kollektiivset teadvust või midagi. Eks me oleme tahes või tahtmata inimesed. Kui me muretseme, siis kindlasti ka enda pärast aga samal ajal minu jaoks ka teised elusolevused kuidagiviisi kuuluvat minuga kokku, mul oleks väga kurb halb elada maailmas, kus ei oleks enam neid. Neid linde ja loomi, kellega ma olen kuidagi koos elanud, siin ma ei tahaks sellises maailmas elada. See teeb mulle haiget. Eks need asjad muutuvad ikkagi ka, loomulikult muutuksid tulevad täitsa uued loomad ja asi on selles, et inimene on seda protsessi praegu kiirendab see välja suremine hakkab võtma tasapisi juba sellist hoogu, et et see muutub ohtlikuks ka inimesele endale, see muutub ilmselt ohtlikuks. Üks põhjus sellepärast, et, et lõpuks kõik on kõigega seotud, on need igasugused toitumisahelad ja muud ahelad looduses biosfääris. Ja kui neid läbi lõigata, ikka rohkem ja rohkem. Ja see on nüüd niisugune puhas ja vägagi tõestatud uuritud teooria. Kui me ühe teatud protsendini jõuame ütleme, lõikame läbi neid ahelaid, mis kõike kõigega seotud, siis tuleb krahh. Siis tuleb järsk muutus. Seni on, võib-olla ei märka midagi, üks liik teise järel kaob aga siis tuleb midagi, siis midagi juhtub. Kõik, mis me ehitame, ehitame millegi rusudest, millestki, mis on korda olnud, elanud, kasvanud, olnud keegi kandnud kellegi teise nime kellega me kunagi kokku ei saa, kuigi kunagi kaob ka piiröö ja päeva vahelt ja vaimust ning mateeriast jääb alasti virvendus tühjuses, mis pole enam valgega pime. Veel on õhtuni aega aega mõelda ja loota, et lõpp ja algus ei kohtu enam kunagi. Seekordse litri panid kokku Külli tüli ning Sven Vabar kena kevadet ja kuuleme taas.