Naiste türgi saunas alustas ta, seejärel istutakse paksu aurupilve sees, nii et hingata on võimalik üksnes lühikestes rõõmudega ja silmad tuleb sulgeda, et need vette jookseks. Ta avas silmad ja vaatas unistavalt kujuteldavaid aurupilvi. Istud soojas valges niiskuses, hoiad silmi ja hinge kinni. Mööda ihu voolavad alla veepärlid, mis tilguvad kahhelpõrandale. Supellina on peagi läbimärg, niiske palavus hallitab sind. Häälte pomin kostab otsekui mingi kileseina tagant. Mõmin, ümin, sulin, vadin, torude laksuvad, keeldunud aurupiisad, tilguvad sulle selga. Oled selles floidumis üleni lahustunud ja põsele langevad piisad meenutavat suurte Viisma piiskade Bladinat vaikse järve pinnale. Vähehaaval eraldub selge hääl, mis paisub ja kohub otsekui üle mingi vanni ääre ning lainetab vastu sinu kõrva. Trumminahka. Tema nägu muutus elavaks, kui ta jätkas. See on uskumatu, ütleb meloodiline naise hääl, mis kuulub kellelegi, keda sa ei näe. See on uskumatu, et ma olen lõpuks siia sattunud. Ma tõusin täna hommikul üles ühe mõttega. See istus mul peas kindla teadmisena, mis tuleb nagu ilmutus teatele, kui vanasti pühakud ärkasid hallutasinatsioonist või nägemusest ja teadsid, et nüüd peavad nad sõitma Rooma ära käima Peetruse haual ja noomima paavsti mingi ilmsiks tulnud ülekohtu pärast. Ma ärkasin just niisuguse kindla teadmisega, mida miski ei kõiguta. Ei kodused kohustused, ei teadmine lugemat piss talitustest enne õhtust suurt vastuvõttu, kus ma üksi kõige eest vastutad. Ega isegi mu tütarde ja abikaasa vajadused. Ei, ma ärkasin kõigutamatuna ja teadsin, et täna nimelt täna pean olema siin ja mitte kusagil mujal. Ma tõusin, enne, kui teenijatüdruk jõudis tulla minu hommiku teiega, et ma saaksin selle juures mõnuleda. Tavaliselt meeldib see mulle kui päeva kõrghetk läike luksus iseenda tarbeks soojas voodis soojas pesas kui mujal, õhk kraad haaval jaheneb, nii et hommikuti mulle otsekui külm tuulepuhang vastu lööb, enne kui tüdruk jõuab kaminas tule süüdata. Ma sirutan käe teki alt välja just nii pikalt, et saanud võtta asju hoolikalt kaetud kandikult, kus troonib sinivalge hiina portselanist teekann sees kuum kande india tee. Ma kallan aura joogi suurde ilusasse tassi, millel on sama muster kui kannul ning näen põhjas musti teelehti nagu kummalisi märke ringi ulpimas, enne kui valanud peale piima, mis teeb pildi sogaseks, muutes pinnakreemikarva emaili sarnaselt paksuks. Ma lisan kaks väikest hõbelusikatäit, suhkrut ja suhkur vajub aeglaselt, põhjapind aga omandab uuesti ühtlase sileduse. Siis liigutanud lusikat nagu aeru, mis küllap peegelsiledat järve. Tõstan lõpuks tassi suule, hingan sisse tee magusat aroomi ning jood esimese lonksu. Seejärel võtan sinise kirjulinikuga korvist, muredab Prançaia. Lõikan kähku ja säästmatult ühe saia pooleks, nii et ragin taga ja tunnen noa, vastas saia pehmet sisu. Tants sai, on ikka veel soe ja mõlemale poolele määritud või peaaegu sulab. Ma näen selle imbumist kohevasse saia, enne kui jõuan peale määrida marmelaadi kirbet pomerantsi maitsega lemmikmarmelaadi. Söönud pikkamööda ja maitsen suutäite vahel, et teed, kui pool Prançaia on otsas. Vajun tagasi patjadele, kandik kõhu peal. Samal ajal avan hommikulehe, libistan silmad üle pealkirjade. Mul pole kombeks süveneda mõne artikli läbilugemist kuid ajalehe lappamine annab mulle ometi mingi ülevaate ja tunde, et käin ajaga kaasas, et ma elan sündmuste voolus ja et olen ka ise olemas ühes ajalehe nurgas. Olles põgusalt puudutanud aja kulgu, mida on üritatud vangistada, trikki, märkida mustadesse ridadesse, pean vahet ja söön prantsa ja teise poole, püüdes iga suutäie maitset suulae mällu jätta. Nii naudin ma tavaliselt hommikut ja luban endale rõõmsa südamega seda väikest luksust, enne kui päevakohustused mu neelavad. Meloodiline hääl, mis innustudes on soojenenud, langeb ja vaikib viivuks, et uuesti energiliselt oma mulinat jätkata. Kuid see hommik oli teistsugune, märkasin lõpmatusega, mis oli kindel teadmine. Ühes nägemuses olin näinud seda supelmaja. Võib-olla oli see kauge mälestus mu lapsepõlvest, mis end säärasesse vormi surus? Ma ei tea, see ei tulnud nagu uni, vaid nagu pildi vormis käsk. Mine vanasse supelmajja hämmerzmisi patrioudil naiste türgi sauna. Pilt näitas selgesti kahel pool ust kivisse raiutud paksubeselisi ära taotud ninadega ingli poisikesi, puust ust, väikeste krõbedast matk klaasist ruutudega ning selle kohal suurt silti paht, saun. Võib-olla oli selle kõige taga elurõõmus vahtil lesknaine Canterbury lugudest. Naine, kes teel käenterburisse jutustab oma viiest mehest. Nelja esimese mehega sai ta hakkama. Aga viies tahtis temast kangem olla. Halvim polnud see, et ta naise varandusele käpa peale pani, ka mitte see, et ta naist peksis. Ei kõige hullem tuli siis, kui ta hakkas naisele ühest raamatust valjusti ette lugema Eevast alates kõikide patuste naiste korda saadetud tegusid. Kui tõestust naiste madalusest siis kolkis naine teda seni, kuni ta jäi taltsaks nagu lammas. Vaat see oli alles õige naine. Madusid nii süles, enne kui hommikusöögi, kandikdoodi ja kaminasse tuli, süüdati ning tundsin paljaste jalgade all külma põrandat, enne kui need leidsid üles lambavillaga vooderdatud sussid, mis ma olin saanud oma mehelt rezinadilt, söör Ricinaldilt jõulukingiks oma kallilt mehelt kes loodetavasti magas veel magusast oma toas enne kui teenijatüdruk naeratab, tõmmata seest rasked kardinad ja lastes armu heitmatu hommikuvalguse paista läbi toa otse vaese reži silmalaugudele. Mulle tuleb meelde üks hommik Veneetsias ilmatu hulga aastate eest meie nooruses abielu algul tegelikult ju meie pulmareisil. Ricinaldi oli neil aegadel nii uskumatult raske üles saada. Aastatega on asi paranenud, aga tookord oli ta noormees raske hommiku unega. Tema ei lasknud end sellest häirida. Avanti, hüüdsin mina. Ning sisse astus hotelliteener kahvelate mahlia saiakesed kandikul ruttasele vaiba komistas, pillas kandikuiategi tavat lärmi. Bridži magas ega lasknud end sellest häirida. Skursiskusid, vabandas teener ja ruttas nõusid kokku korjama, et seejärel selg ees taganeda ja kolinal laua ning toolide otsa põrgatada. Ta ma üritasin oma noorele mehele elu sisse saada. Raputasin ja hüüdsin teda algul pool valjusti naljatledes ja teda kõrvast näksides siis üha valjemini ilmet oleks Coimugi liigutanud. Tallinna, kus surnu. Mõelda vaid, kui ta oleks öösel surnud. Mõelda vaid, kui ta oleks nii raskelt uinunud nii raskelt. Meie viimase, rohkete veinidega Supee järel nii raskelt, et uni läks märkamatult üle veel raskemaks. Igavese maks. Võime öelda, kui midagi oli elu kõrghetkel temasse lõhkenud. Mõelda, kui ta jättiski mu üksi siia suurde, võõrasse hotellituppa, võõrale maale. Et ma hoolitseksin tema keha eest, mis on mulle kaugeks ja võõraks muutunud. Mida laibaga teha? Mis on noore lese kohus, kuhu ta peaks pöörduma politseisse, mida peaksin rääkima ülekuulamisel. Sest seejärel matused ja kõik muu. Collins surmani kohkunud. Ma olin veel nii noor ja rumal. Tuhja. Nii rumal, kui olla saab. Ma püüdsin talle elu sisse saada ja raputasin teda üha jõhkramalt, kuni ta näitas selget märki. Eta polegi surnud, hakates minu järele rapsima. Ta lõi otsekui vastu, ise tegelikult edasi magades. Sain rusikaga vastu nägu otse nina pihta ja tähed ning kuud hakkasid mu silme ees tantsima. Valu ajas mind raevu, ma ei teadnud, mida tegin. Võtsin esimese kättejuhtuva eseme, see oli raske jalaga laualamp ja virutasin talle sellega. Alles hiljem tulin mõistusele ja taipasin, et alles nüüd oli mul tõeline põhjus karta, et mul mehe asemel voodis laip. Surmvaikseks. Reisi lamas elutu raskena puhkesid nutma. Siis kolistati uuesti ukse taga ja teener tuliuue kandikuga tagasi. Taastus keskendunult ja ettevaatlikult laua juurde ja panid kandiku sinna. Seejärel läks ta akna juurde ja tõmbas rasked kaardinat kõrvale. Päikesevalgus voogas sisse ja lõi toa valgeks ning mina olin sunnitud kaitsma end šoki eest tõstes käed vaistlikult silmile. Halastamatu valgus paljastaks. Teenija tõmbus diskreetselt tagasi ja mina vaatasin vargsi reži poole. Siis nägin, et ta silmalaug võbeles kergelt silmu võbeles ja võbeles ja hakkas vilkuma, kuni lõpuks läks silm lahti. Ma vahtisin firmust rabatuna ja värisedes talle ainiti otsa ja ootasin oma kohtuotsust. Algul ei paistnud ta mind märkavat, tema hallid silmad olid ikka veel une mased aga vähehaaval ajus ning silmis süttis säde. Ta sirutas end minu järele. Tere hommikust, armas naine, ütles ta ning embas mind teatsemis tundma. Enne ärkamist nägin. Ma nägin, et sa haarasid mu surmavasse embusse. Solid tuline ja kirglik naine. Puu tulles siia, kallim. Ta naeris. Ta naeris.