Need ammused päevad juhuda maal, mis mind eluks ajaks sandiks ja Lombakaks tegid. Nooruse kõige õnnelikum aeg, jutustas pikk sihvakas kollaka näoga mees kellel olid läikivad pruunid silmad ja hõbedased krässus juuksed ja kes käis alati karguga. Sesta vasaku jala põlv ei paindunud. Tookord võtsin ma osa väikesest ekspeditsioonist, mille eesmärk oli uurida surnumere idakallast, legendaarset Soodoma ja Gomorra asupaika. Elasin Jeruusalemmas, oodates järele kaaslasi, kes olid jäänud Konstantinoopolisse ja külastasin sageli ühte Pedueenide laagrit Jeeriko tee ääres. Sheikkaiidi, keda olid mulle soovitanud Jeruusalemma arheoloogid ja kes oli võtnud oma kohustuseks muretseda kõik meie ekspeditsioonide vajamine, varustus ja nõustunud ise seda juhtima. Esimest korda sõitsin tema juurde läbi rääkima koos teejuhiga. Järgmisel päeval tuli ta ise minu juurde Jeruusalemma. Seejärel, kui olin tema enda käest ostnud imeilusas ratsahobuse hakkasin üksi tema laagrisse sõitma. Sõitsin sinna isegi liiga sageli. Oli kevad. Juudamaa Sukles rõõmsas päikesesäras tuli meelde ülemlaul. Talve aeg on mööda läinud, õiekesine ekse maa peal. Laulmise aeg on ligi tulnud ja turtel tuikese healt kuulukse meie maal. Viinapuud on õitsemas ja annavad head haisu. Seal iidsel Jeeriko teel Juudama kivises kõrbes oli kõik surnud, metsik ja paljas nagu alati. Pimestavalt lõõskas kuum kõrbeliiv. Aga isegi seal tundus kõik minu meelest neil valguse küllastel kevadpäevadel lõpmata rõõmus ja õnnelik. Olin toona esimest korda hommikumaal. Minu ees avanes täiesti uus maailm. Ja selles maailmas oli midagi ebatavalist. Juudama kõrb ja see on nagu omaette riik, mis tasapisi laskub Jordani jõe oruni. Igavesse vaikuse süüvinud määrünkad ja gurud kord kaljusid, kord liivased, kohati kaetud karedad taimestikuga kus elutsevad ainult maod ja kõrbepüüd. Talvel valab seal vihma nagu kogu juudamaal. Lõõtsuvad vinged tuuled. Kevadel, suvel ja sügisel valitseb samasugune üksluine vaikus ja hauarahu lisaks vaid lõõmava päikesepaiste. Orgudes, kus leidub kaevusid, võib näha Pedrueeni laagrite jälgi. Tuhka, lõkke asemetel ringi või neli nurka, laotad kive, mille peale kinnitatakse telgid. Aga see laager, no mida mina külastasin ja kus Schweigiks oli haid nägi välja niisugune lai liivane nagu küngaste vahel ja seal kobara mustast vildist, laamedaid, nelinurkseid, telke, mis oma tumeda värvi tõttu kollaste liivaküngaste kõrval üsna süngena mõjusid. Mööda ratsutades nägime paati mõne telgi ees hõõguvad põletussõnnikuhunnikut telkide vahel askeldamist. Kõik paigad olid täis koeri, hobuseid, muuli ja kitsi. Seniajani ma ei taipa, mida ja kus nad kõik sõid. Hulganisti paljaid kriime, sagara peaga lapsi, naisi ja mehi, kellest mõned olid mustlaste, mõned neegrite moodi. Kuigi nende huuled ei olnud lihavad. Ja oli veider vaadata kui soojalt palavusest hoolimata olid riides mehed põlvini ulatuv indigosinine, särk vatikuub ja selle pealava, see tähendab pike raske, laiade õlgadega kahte värvi musta-valge triibuline villane mantel. Ja see oli meil Gefie kollane punaste triipudega rätik, mis kahelt poolt nägu langes õlgadele ja mida hoidis kinni samuti kahevärviline kaks korda ümber pea seotud villane pael. Ja see kõik oli täielikus vastuolus naiste rõivastusega. Naistel olid juustele heidetud indigosinised, rätikud, näod olid katmata, keha varjas ainult pikk indigosinine, erk, terava, lõikeliste, peaaegu maani ulatuvate varrukatega. Meestel olid jalas roomakad, rautatud saapad. Naised käisid paljajalu ja neil kõigil olid jumalikud, pöiad, paindlikud ja päevitusest peaaegu süsimustad. Need suitsetasid piipu, naised samuti. Kui ma teist korda ilma teejuhita laagrisse ratsutasin, võeti mind vastu juba kui sõpra. Iili telk oli kõige ruumikam ja ma leidsin sealt eest suure hulga pedoviini vanamehi, kes istusid ringis musta vilttelgi seinte ääres, mille ülestõstetud siilud moodustasid telgi sissepääsu. Aid tuli välja mind vastu võtma, kummardas, tõstis parema käe, huulte ja otsaesise juurde. Tema ees tõlki astunud, ootasin, kuni ta oli võtnud istet vaibal telgi keskel ja tegin siis sedasama, mida tema oli teinud mind vastu võttes, nagu alati on kombeks olnud, kummardasin samamoodi ja tõstsime Parema käe huulte ja siis otsmiku juurde. Ja kordasin seda nii mitu korda, kui palju oli maas istujaid. Seejärel istusin naiidi kõrvale ja tegin enne istumist jälle sedasama. Stati muidugi täpselt samuti. Vestlesime ainult mina ja peremees lühidalt ja aeglaselt. Ka see oli kombe järgi nii ette nähtud. Pealegi polnud ma tollal eriti kodus araabia kõnekeeles. Teised suitsetasid ja vaikisid. Tõlgi taga valmistati samal ajal rooga mulle ja külalistele. Harilikult söövad keeduliinid hõbõõsi, maisikaraskit ja keedetud hirsi kitsepiimaga. Kuid külalist tuleb tingimata kostitada Harroufiga oinaga, mis on küpsetatud liiva sisse kaevatud augus, kus talle lahutatakse kihiti peale hõõguvad põletussõnnikut. Pärast liha söömist pakutakse kohvi, kuid et ilma suhkruta. Niisiis istusid kõik, lasksid toidul hea maitsta, nagu oleks kõik kõige paremas kohas. Kuigi vilttelgi varjus valitses põrgulik õhutu kuumus ja laialt lahti keeratud ukse pildi vahelt oli lausa hirmus välja vaadata. Liivakünkad kiiskasid eemal nii heledalt, et näis, nagu sulaksid nad otse silma nähes. Sheik ütles mulle iga sõna rel Horvaatia, härra ja mina talle auväärne šeik pen Taavi. See tähendab kõrbepoeg, Pedueen. Muide, kas teate, kuidas on Jordani nimi araabia keeles? Väga lihtne šariaat, see tähendab lihtsalt joogi kohta. Iidoli umbes 50 aastane, lühikest kasvu, tugeva kondiga, hästi kõhn ja hästi sitke mees. Nägu nagu põletatud telliskivi, silmad hallid, selged ja läbitungivad. Rask punane, karm, hallide karvadega, habe oli lühike, kärbitud samuti olid kärbitud ka vurrud. Pedoviinid kärbivad alati nii habet kui ka korrusid. Jalas olid tal nagu kõigil teistel paksud rautatud saapad. Kui ta käis minu pool Jeruusalemmas, oli tal vööl pistoda ja käes pikk vintpüssi. Tema vennatütart nägime samal päeval, kui istusin tema telgis juba nagu sõber. Meiu läks telgist mööda, selg sirge, pea peal suur plekist veenõu, mida ta parema käega toetas. Ei tea, kui vana ta võis olla. Arvan, et mitte rohkem kui kaheksa Teist. Niipalju sain hiljem teada, et ta oli enne seda neli aastat abielus olnud. Aga sellel aastal leseks jäänud lapsi tal ei olnud. Ja ta kolis onu telki, sest oli orb ja väga vaene. Vaata siia. Vaata siia sulamit, mõtlesin ma. Sulamiit oli arvatavasti just tema moodi, mina olen must ja lõbus, oh, Jeruusalemma tütred. Telgist möödudes pööraski ta veidi pead, libistas pilgu minust üle. Ta silmad olid ebatavaliselt tumedad, salapärased nägu, peaaegu must huuled, lillakad ja tugevad. Sel hetkel hämmastasid need mind kõige rohkem. Siiski, kas ainult need hämmastas kõik imeline käsi õlani paljas, mis toetas plekk nõu pea peal, keha aeglane, nõtke voogamine, pika sinise värvi all. Ja pidi siis just nii juhtuma, et varsti pärast seda kohtasin ma teda Jeruusalemmas jahva värava ees. Ta tuli rahvasummas mulle vastu ja seekord kandis ta pea peal mingit linasesse riidesse mässitud kompsu. Mind nähes jäi ta seisma. Ta puudutas vaba, vasaku käega, põgusalt mu õlga. Naeratas, tundsin kavadža. Mida sa seal kannad. Kitsejuustu toon, kellele kõigile tähendab müügiks viis ja siis minu poole kuhu siiasamasse võõrastemajja. Ma elasin just jahva värava lähedal kitsas kõrges teiste majadega kokku ehitatud majas vasakut kätt selle väikese väljakuga pärast, kust saab alguse Astanguline kuningas Taaveti tänav pime, osalt purjeriidega usalt iidsete kivi põlvedega kaetud käik niisama iidsete töökodade ja poe uubelikke vahel. Ilma vähimagi kõhkluseta läks ta minu ees üles mööda selle maja järsku ja kitsast kivitrepipea veidi kuklas, kergelt hüüritades oma nõtke keha. Parem käsi, mis hoidis riidesse mässitud juustukera sinise rätiga kaetud, pea peal, nii kaugele paljas betolid näha, mustad karvad kaenla all. Ühel trepi käänekul jäi ta seisma kitsa akna taga, sügaval all paistis igivana prohvet Hesekieli allikas mille roheline vesi tukkus naabermajade võre akendega seintel suletud ruudus, nagu kaevus seesama vesi, milles oli end pesnud pat Seeba kurja naine kes oma alastusega oli ära võlunud kuningas Taaveti. Seisatanud, vaatas ta aknast alla, pöördus siis ringi ja vaatas oma imeliste silmadega mulle rõõmsas imestuses otsa. Ma ei suutnud end talitseda, suudlesin tema paljast küünarvart. Ta heitis mulle küsiva pilgu. Suudlemine ei ole Pedueenide juures tavaks. Minu tuppa astunud, panid oma konksu lauale ja sirutas parema peopesa minu poole. Ma panin talle peo peale mõned Vaspraad. Seejärel süda ärevil, võtsin välja ja näitasime talle naelalist kuldmünti. Ta taipas ja lõi ripsmed maha. Langetas kuulekalt pea ja tõstis kõverdatud käsivarre silmade ette, heitis selili voodisse, paljastas aeglaselt kutsuvate liigutustega kõhtu kergitades päikesest pruuniks suitsutatud jalad. Millal sai jälle juustu tood? Küsisin ma, kui ma tund aega hiljem teda trepile saatsin. Ta raputas nõrgalt pead. Nii ruttu ei saa. Ja näitas mulle viit sõrme. Viie päeva pärast. Paar nädalat hiljem, kui Maidi juurest laagrist minema ratsutasin ja olin juba üsna kaugele jõudnud, kõlas mu selja tagalask. Ja kuul lendas niisuguse hooga minu ees vastu kivi, et kivist kerkis suitsu. Ma sundisin hobusega lobby ja hoidsin end madalale sadula ligi, kõlas teine lask. Ja miski virutas mulle tugeva hoobi vasaku jala põlveõndlasse. Ma kihutasin nelja kuni Jeruusalemma nii vaadates alla oma säärikule, mida mööda voolas kobrutav veri. Siiamaani imestan, kuidas või Sayid kaks kordamööda lasta. Imestan ka selle üle, kus ta teada sai. Et just mina tüdruku käest kitsejuustu ostsin.