Minu ristimispidu toimus 1947. aasta juunis meriväljal kus ema ja isa olid üürinud suveks toa ühes eramajas. Sel päeval oli erakordselt ilus ilm, mäletan siiani päikesekuuma suve hubahvakuid, mis kandusid vana õunapuu alla, mille varjus mu vanker seisis. Nende vahelduvate õhuvooludega resoneerus kord valjenev, kord kaugeneb häälte sumin, mida ma tookord ei suutnud veel sõnadeks lahutada. Olin viis ja pool kuud vana. Seal ennelõunal meie suvekodu verandal tehtud fotol vaatan ma tõsiselt ja pingsalt otsa pastorile, kes mulle vett pähe pilgutab. On ilmselge, et ma saan toimuva tähtsusest aru. Paraku polnud mul tollal mingit võimalust märku anda, et selles asjas tuleks neil ka minu arvamust pärida. Nad olid pannud mulle selga ristimiskleidi. Kleiti kaunistasid sinise lõngaga tikitud õied ja ta oli nii pikk, et kui ristiema mind süles hoidis, ulatus kleidisaba peaaegu Mahani. Seitse aastaid tagasi oli samas kleidis ristitud mu vend. Siis oli aga veel Eesti vabariigi aeg ja laste ristimine üldlevinud komme. Minu ema ja isa polnud kumbki usklikud. Minu ristimisega tahtsid nad vaid rõhutada, et kavatsevad edaspidigi Eesti vabariigi aegsetest kommetest kinni pidada. Pealegi andsid ristsed hea ettekäände suviseks aiapeoks sõpradele-sugulastele. Kuigi sõda oli võtnud parimad aastad nende elust, olid nad ikkagi veel noored. Vahepeal sündimata jäänud lapsed hakkasid jälle sündima. Nad olid täis otsustavust elust rõõmu tunda. Mis siis, et paljud asjad olid läinud teisiti, kui nad oleksid soovinud. Valge linaga laud tehtud muruplatsile sirelipõõsaste lillede vahele. Laual oli mitut sorti salateid, sülti, värsket ja haput, kurki, võileibu, napsu. Hommikul oli vanaema löönud paksu kollase maakoore vispliga vahule maja perenaine, korjanud peenramaalt kausitäie maasikaid. Laua taga tehtud fotol naeratab mu ema otse objektiivi. Tal on seljas valge batšokkidega pluus ja ruuduline tahtseelik. Pehmed lokid, piiravata noort ilusat nägu. Tan õnnelik. See on tema päev. Malin, oodatud laps, tütar, keda ta endale ikka oli soovinud. Mu emal oli vedanud, neil kõigil seal laua taga oli vedanud. Sõda oli läbi, nad olid elus ja nad olid jälle koos. Siiski mitte päriselt, kõik Muristi ema mees langes esimesel sõjasuvel. Nad olid saanud abielus olla napilt pool aastat. Pildil vaatab ristiema veidi heitunud silmadega minu poole. Ma oleksin sama hästi võinud olla tema laps, aga me kumbki polnud juhtunus süüdi. Järgmisel fotol naerab ristiema juba laginal. Ta ei abiellu enam kunagi uuesti, aga praegu ta seda veel ei aima. Seltskond, sest puudub ka mu isa noorem õde oma väikese poja ja Saksa sõjaväes teeninud mehega. Nad põgenesid sõja lõpul Rootsi. 1947. aasta suvel ei teadnud kodused nende saatusest veel midagi. On nad elus või surnud. Võib-olla sellepärast on mu isa isa ja isa ema pildil nii tõsised just nagu muust seltskonnast omaette. Nende teistest lastest sattusid poeg ja vanema tütremees 1941. aastal venelaste mobilisatsiooni alla. Nad olid näinud näguripäevi, aga nad tulid tagasi ega pidanud neid vähemalt kartma. Ka mu ema ema, kellest sai minuga päris vanaema, ei läinud üldise lõbususega kaasa. Need olid tema tütretütre, mehe sõbrad ja sugulased. Ma enda lustipeod olid peetud nii ammu, et tal polnud viitsimist meenutada, mismoodi see tunne oli. Vanema sõin natuke teistega koos laua taga, puudutas moe pärast huultega napsuklaasi ja läks siis õunapuu varju minu vankri kõrval istuma. Pastor seevastu kummutas klaasi klaasi järel ja muutus üha jutukamaks. Ajad olid rasked kirikulegi. Aga kuni leidus tõelisi eesti peresid, kes soovisid oma lapsi ristida ja surnuid jumala sõnaga maamulda saata, püsis lootus. Miski pole siin ilmas igavene, ka venelaste võim mitte. Meil tuleb vaid oodata vaata ja vastu pidada, kinnitas pastor. Korraga langes pastori pilk kellale, hüppas kohkunult püsti ja lahkus kiirustades. Ka minu isa sai iga klaasiga lõbusamaks, naerutas kõike oma lugudega ning kiskus vahepeal suitsu. Selle harjumuse oli ta tööpataljonist kaasa toonud. Onu klõpsutas fotoaparaati. Sama aparaat oli neil kaasas olnud, kui nad 30.-te aastate lõpul suuresti sellesama seltskonnaga Lõuna-Eestis matkasid. Ema ja isa olid äsja abiellunud ning teisedki juba paarideks jagunenud, kuigi veel mitteametlikult. Nad olid ostnud taludest piima ja mune maganud heinaküünides ning supelnud kõigis tee äärde jäänud järvedes. Korraga läks aiavärav lahti ja sisse astus ema, noor sugulane, juurust 12 aastane tüdruk, suur piimamanner, õllega käes. Õlle olid minu ristseteks pruulinud ema, maa, sugulased. Et oli kibe heinaaeg, polnud täiskasvanutel endil mahti tulla. Tööd tuli rabada rohkemgi kui enne, sest uus võimuli talule maksud peale pannud. Tegelikult oleksid nad vabalt võinud võtta endale puhkust ja tüdrukuga ühes tulla sest 1949. aasta märtsis küüditatakse nad niikuinii Siberisse. Talu jääb tühjaks ning põllud kasvavad võssa. Selle päevani oli aga veel peaaegu kaks aastat aega. Tüdruk hingeldas pingutusest. Ta oli õigest bussist maha jäänud ja mannerkuli tema jaoks selgelt liiga raske. Kõik imestasid, kuidas tuli jaksanud seda nii pikka maad tassida. Aga ta oli ilus tüdruk ja sitked tõugu. Aastaid hiljem saab temast ajalooõpetaja. Ta abiellub ühe võimeka parteilastest majandijuhiga. Nende hulka kuus on kuulus üle kogu Eesti. Tüdrukule on oma mehega kolm kena last ja kahekorruseline maja suure hästi hoolitsetud aiaga. Maaõlu osutus nii kangeks, et ristimispeo lõpu poolest on mul õige hägusad ettekujutused. Keegi mängis akordioni ja murul, tantsiti, kuued heideti seljast ja kingad võeti jalast. Mõisa kallistas järgemööda kõiki naisi, vandudes seejuures mu emale igavest truudust. Ristiisa magas põõsa all, naine püüdis teda taga jäljetult lakka meelitada. See kõik juhtus aga juba õhtul, kui päike oli madalal ja ööbikud meriväljaaedades laksutasid, nagu oleksid nad õnnest joobunud ega teaks midagi laka nurka, heinte alla peidetud kolmevärvilisest lipust ning võõrast keelt rääkivatest sõduritest paari kilomeetri kaugusel poolsaare tipul. Meie väravakäeks ja lillelise sitsikleidis tüdruk, liiga suure manner kuga, tema kõhna plika keha jaoks. Ema hüppas rõõmsa üllatusega püsti, kiirustas tüdrukule vastu, haaras ta käest õllenõu ja hüüdis. Anne, kuidas jaksasid ometi selle raske manner kuga juurus siia tulla. Ema hüppas püsti ja võttis tüdrukult õlgne manner. Mõni kuu päike kallas oma heledat valgust ühtviisi emale ja tüdrukule aedadesse uppuvatele, majadele, liivastele, teeradadele, kauguses, sillerdavale merele ja poisikeseohtu sõduritele mere kaldal. Noor ema seisis päikesepaistes, võttis märgujaamas suur Sel hetkel jagunes aeg kaheks. 45 aastat kihutas kuskil mööda lund, vihma ja sooje seene lõhnalisi suvesid ja üks luist arveametniku tööd kummargil paberite kohal. Juukseid, mis värvusid pikkamööda halliks lapsi, kes kasvasid suureks ja lahkusid kodust. Noorima seisis kesksuvepäikese heledas joas aga samal ajal vananes kuskil teises ajas halastamatult üks keha lõtvus tõmbus kortsu, kuni muutus tühjaks kestaks, mis viskles haigusest vaevatuna Tallinna kiirabihaiglapalativoodis. Mu ema jooksis kergelt. Mul tüdrukule vastu sisse vajunud põskedega, vana naine ajas end pingutusega voodis istuli. Ema haaras Mannergu. Õde tuli süstlaga. Ema naeratas, tüdrukule avas suuanne, kuidas jaksasid ometi selle raske nõrguga juurus siia tulla. Süüdis surija rõõmsaja kõlava häälega üle haiglapalati. Ma nägin Neid mõlemaid oma vankrist õunapuu all. Nägin oma noort ema tõstma selle põõsa varju ja nägin krimpsus Rauka vajumas lõõtsutades patjadele ning üht keskealist naist musta kirjus kleidis kummardumas tema kohale. Häälitsesin ja ajasin jalgadega tekki pealt ära. Lähema kohendas mu aset ning silitas oma suure peoga lohutavalt ülema juukse udemete. Ma vaatasin talle otsa, aga ei saanud midagi öelda. Sest ma ei osanud veel rääkida.