Oh kui ammu põlema seal käinud, ütlesime endale 19.-st eluaastast peale. Kunagi elasin ma Venemaal, tajusin seda maad kui oma. Mul oli vaba voli minna kuhu iganes soovin. Ja ei nõudnud erilist vaeva, sõita maha mõni 300 versta. Aga sellegipoolest ma ei sõitnud. Sellegipoolest lükkas ja nii edasi. Nii läksid aastad möödusid aastakümned. Enam ei ole võimalik edasi lükata. Kas nüüd või mitte iialgi. Tuleb kasutada ainukest viimast võimalust, sest hiline tund on käes. Ja keegi mind ees ei oota. Ja ma läksin üle silla üle jõe. Ja kuuvalgel juulikuu öösel oli kogu ümbruskond kaugele näha. Sild oli nii tuttav ja endine, nagu oleksin alles eile teda näinud iidselt roomakas kühmus. Ja otsekui polekski ta tehtud kivist, vaid aja jooksul Haabersti murenematuks kivistunud. Koolipoisina ma arvasin, et sild oli olemas juba Batu-khaani ajal. Linna kaugest minevikust räägivad paraku ainult linnamüüri mõnesugused jäljed peakiriku all ja vasakul ja seesama sild. Kõik muu on vana provintslik, ei midagi rohkemat. Mis asi oli võõrastama? Üks asi näitas, et miski on maailmas ometi muutunud sestpeale kui ma poisike, noor mees olin. Vanasti ei olnud jõgi laevatatav, aga nüüd oli teda ilmselt süvendatud ja puhastatud. Kuu paistis minust vasakul üsna kaugele jõe kohal ja tema heitlikus valguses seisis virvendaval helkialt järeleval veel valge ratasaurik mis paistis tühi olevat. Nii vaikne oli ta. Kuigi kõik tema illuminaatorid olid valgustatud. Nägid välja nagu pilkumatut, kuldsed silmad ja peegeldused vees nagu kuldsed viruvad sambad. Aurik oleks just nagu nende peal seisnudki. Nii oli see olnud ka Jaroslavlis ja Suessi kanalis ja Niilusel. Pariisis on ööd niisked, ähmane ja värvib tusased taeva roosakaks. Sään voolab sildade alt läbi nagu must tõrvagaga. Nonii veel peegelduvad sillalaternate viruvad valgussambad. Ainult et need on kolmevärvilised, valge, sinine ja punane vene rahvusvärvid. Siin sillal laternaid ei ole, sild on kuiv ja tolmune. Eespool veidi kõrgemal künkal seisab linn oma tumedate aedadega. Aedade kohal kõrgub pritsima ja Vahitorn. Issand, milline kirjeldamatu õnn see oli. See oli öise tulekahju ajal, kui ma esimest korda su kätt suudlesin ja sina vastuseks mu kätt pigistasid. Ma ei unusta iialgi seda sinu salajast nõusolekut. Kogu tänav oli täis kurjakuulutava ebatavalises valgus kumas sagi vaid musti inimkogusid. Ma olin teie pool külas, kuidagi hakati hädakella lööma ja tormasid akende alla ja seejärel väravast välja. Põles kaugel teisel pool jõge, kuid hirmus palavalt ahnelt ja rutuga. Seal kerkisid purpur mustade Koonaldana paksud suitsupilved, mille sees tõusid kõrgele helepunased, tule palakad. Mehele lähedal kelkisid need verel vastu peaingel Miikaeli kiriku vaskselt kuplilt. Selles rüsinas inimsummas, igast ilmakaarest kokku jooksnud lihtrahva päeva haletsema või rõõmsa jutuga Miina keskel Hassima sinu neiu juuste kaela linase kleidilõhna. Ja võtsin äkki südame rindu. Haarasin inkurgus kinni. Suge. Üle silla jõudnud, läksin ma kivisillutisega teed mööda künka nõlvast üles linna. Linnas ei olnud kuskil näha ühtegi tulukest, ainsatki elavat hinge. Kõik oli hääletu ja avar, rahulik ja nukker. See oli vene stepi magava stepi linna nukrus. Ainult puulehed sahisasid aedades vaevukuuldavalt ja arglikult ühtlases nõrgas juuli tuules mis tuli kuskilt põldudelt ja mahedalt mulle vastu koovas. Ma kõndisin edasi ka suur kuuketas veeres edasi välgatades mustade okste vahelt nagu särav peeglis õ. Laiad tänavad seisid varjus ainult paremat kätt. Majadel, kuhu vari ei ulatunud, olid valged seinad heledad ja mustad. Aknaklaasid läikesid leinaliselt. Ent mina kõndisin varjus. Astusin mööda tehnilist kõnniteed, sellele oli laotatud hõre must siid, pits. Temal oli niisugune õhtukleit väga pidulik, pikk ja elegantne. See sobis erakordselt hästi tema saleda piha ja noorte mustade silmadega. Selles kleidis oli ta salapärane ja ei pööranud lausa solvavalt mulle tähelepanu, kus see oli? Külaskäigul, kelle juures. Minu eesmärk oli käia ära vanal tänaval. Ja ma oleksin võinud minna teist lühemat teed pidi. Kuid ma olin sellepärast keeranud neile avaratele aedadesse, uppuvadele, tänavatele, tahtsin heita pilku gümnaasiumile. Selle ette jõudnud üllatusima jälle ka siin oli kõik samamoodi nagu poole sajandi eest. Kivimüür kivisillutise kõu õues suur kivihoone, kõik niisama kroonulik ja igav nagu vanasti minu ajal. Seisata sinna värava taga. Tahtsime enda see esile manada, haledust, härdaid, mälestusi. Aga ei suutnud. Sellest väravast läks algul sisse lühikeseks pügatud juustega esimese klassi õpilane. Taas uhiuus, sinine vormimüts, mütsinoka kohal, hõbedased palmioksad, seljas uus hõbenööpidega sinel. Seejärel kõhn nooruk, seljas hall kuub, jalas moekad tripidega püksid. Aga olin see siis mina. Tänav tundus mulle ainult veidi kitsam, kui ta oli paistnud varem. Kõik muu oli endine, auklik sillutis, ei ühtki puu hakatist, mõlemat kätt tolmunud kaupmehe majad, kõnniteed, samuti auklikud, sellised, et targem on käia keset sõiduteed heledas kuuvalguses. Ka öö oli peaaegu samasugune kui tookord. Ainult et too öö oli augusti lõpus, kui terve linn lõhnas õuntest, mis suurte hunnikutena lebasid turgudel. Ja nii soe, et oli nauding kõndida ainult vene särgi väel vööl Kaukaasia vööris. Kas seda ööd on võimalik meenutada kuskil seal nagu öeldakse, taevas? Siiski ei söandanud ma minna teie majani. Arvatavasti pole seegi muutunud, kuid seda hirmsam oleks teda näha. Nüüd elavad seal mingid uued võõrad inimesed. Sinu isa, sinu ema, sinu vend. Kõik elasid kauem kui sina, nooruke neiu. Kuid omal ajal surid nemadki. Ka minul on kõik surnud. Mitte ainult sugulased, vaid ka väga paljud, kellega koos ma sõber või hea tuttav olles elu alustasin. Amakse oli kui alustasid ka nemad kindlad, et elule ei tulegi lõppu. Kuid kõik algas, möödus ja lõppes minu silmade all. Nii ruttu ja minu silmade all. Ma istusin jalgtee postile ühe kaupmehe maja ees, mis oli ligi pääsmatu oma lukkude ja väravate taga ja jäin mõtlema, milline sa olid sellel kaugel meie ühisel ajal. Lihtsasse soengusse kammitud tumedad juuksed, selge pilk, kergelt päevitunud noor nägu, kerge suvekleit, selle varjul noor, süütu, tugev ja vaba keha. See oli meie armastuse algus. Millestki tumestamata, õnneläheduse usalduse vaimustatud helluse ja rõõmuaeg. On midagi täiesti erilist Vene maakonnalinnade soojades ja heledates öödest suve lõpul. Milline rahu, milline heaolu. Mööda öist rõõmsat linna kõmbib vanataat käristiga, kui ta ainult omaenese lõbuks midagi pole vaja valvata. Magage rahulikult, head inimesed, teie üle valvab jumalikkuse armulikus. See kõrge helendav laotus, kuhu vanataat aeg-ajalt muretult pilgu tõstab krampides päeva jooksul soojaks läinud sõiduteel ainult vahetevahel lusti pärast käristiga tantsu drillereid kuuldavale tuues. Ühel sellisel ööl sellel hilisel tunnil, kui kogu linnas oli ärkvel vaid see vanataat, ootasid sa mind oma aias, mis oli sügisel juba veidi närbunud. Ja mina lipsasin salaja sinna sisse. Avasin vaikselt värava, mille sa varakult lukust lahti olid keeranud. Jooksin vaikselt ja kiiresti üle õue. Astusin õue, tagasopis kuuri tagant kirevalt hämarasse aeda kus kaugemal õunapuude all pingil palendas nõrgalt sinu kleit. Ja kiiresti ligemale minnes kohtasin rõõmsa ehmatusega. Sinu ootavate silmade sära. Mehistusime istusime mingis nõutus õnnejoovastuses. Käega hoidsin ma su ümbert kinni, tajudes su südamelööke teisega, hoidsin su kätt, tunnetades selle kaudu sind tervenisti. Aeg oli juba nii hiline, et isegi käristit polnud enam kuulda. Piip hambus, oli vanataat kuskil pingile heitnud ja tukkuma jäänud. Soojendades end kuupaistel. Kui ma paremale vaatasin, nägin, kui kõrgel ja kui neid sihilikult särab õue kohal kuu ja kuidas Katus sädeleb nagu kalasoomused. Kuna vasakule vaatasin, nägin kuivanud rohus jalgrada, mis kadus teiste õunapuude alla ja õunapuude taga madalal mingi teise aia kohal paistma hakanud üksikut rohelist tähte, mis kiretult ja ühtaegu äraootavalt näis midagi hääletult rääkivat. MI õue kui ka tähte nägin ma vaid vilksamisi. Maailmas oli olemas vaid see õrn hämarus. Ja sinu silmades Iraav sädelus. Hämaruses. Pärast saatsid sa mind väravani ja ma ütlesin. Kui on olemas elu teises ilmas ja me seal kohtume, langen ma põlvili ja suudlen su jalgu tänuks kõige eest mida sa mulle maa peal oled andnud.