Ahjualune ahjualune, tervist, mina olen Urmas Vadi ja ma lähen külla Tiina Mälbergile kellega me saame kokku Rakvere kesklinnas. Ja siis jalutame läbi linna ja siis läbi pikkade saladuslik teatrikoridoride. Ja lõpuks jõuame teatri proovisaali head kuulamist. Me tulime, tähendab, mina tulin sulle külla Rakverre ja siis me tulime läbi vihmase linnas ja teatrisse ja ausalt öeldes ma olen küll siin teatrimajas varem käinud mitmeid kordi. Aga ikkagi me käisime mingites selliseid käike pidi. No küll aru ei saanud, kuidas ma siia proovisaali välja jõudsime, et Tiinas ulatasin maas ära eksinud. Ei vist ei ole? Ei mäleta küll, et ma olen siin olnud juba 18 aastat ja ja ma ei mäleta, et ma oleks ka kunagi algusaegadel siia kuidagi eksinud. Nüüd nii keeruline ka ei ole, ta on ikkagi väike ja lihtne maja, ma tulin suurest ja keerulisest Ugala. Ta küsida, et huvitav, kas Ugalas mina olen näiteks Vanemuise teatris peo ajal ära eksinud, seal on nagu, sattusin justkui varjendisse, aga mulle tundub, et Ugalaline ka maa all korrusega. Kindlasti kindlasti on, aga eks need nüüd kui seal see suur remont algab, eks nüüd kõik päevavalgele tulevad eksinud inimesed sealt vastu üles leitakse, aga aga jah, ei, Rakvere teater on jah, nende suurte uhkete hoonetega võrreldes ikka väike ja lihtne natukene on vaja ühelt poolt ja natukene on vaja, teiselt poolt ja kui sa satud läbima mingisuguseid koridore kas lava alt läbi minnes või või lava pealt läbi minnes, siis sa saad seda külge majal vahetada. Ega seal muud keerulist ei olegi. Praegu on küll selline huvitav hetk siin teatris, et et me tulime, läksimegi lava alt läbi siis või üleval. Ja ja siis siis me nägime kentsakaid kujusid, nägime ühte veidrat koera ja. Bubba mingite siniste huultega tüdruku moodi poissi täpselt jah, et Buratino etendus käib majased ja kõik inimesed kikivarvul, kõik teised nagu kes on nagu normaalselt riides. Need ka kõnnivad kikivarvul ja kohvikus, haaravad oma kohvitasse nagu meiegi kiirustasime, pigem sealt fuajeest välja, enne kui lohe algavas lastemassid saalist välja voolavad ja. Sinule meeldib loostada, mängida? Jah, mulle meeldib üldse mängida. Ma arvan, et siin ei ole mingi kohaga vä? Ma arvan küll, ma arvan, et iga iga tüki peab tegema või iga iga lavastust tegema nagu mõnes mõttes nagu põnevuslugu või kriminulli või ühel hetkel ma nagu, nagu mõtlesin või, või nägin seda nagunii, et noh, vaatame huvitav, ta peab kogu aeg, ootame, mis nüüd edasi saab, mis nüüd edasi saab, et et ja kui niimoodi vaadelda ükskõik missugust näitemängu, siis siis enamasti nagu väga igav ei ole isegi siis kui on tegemist nagu väga lüürilise ja poeetilise ja mingisuguseid atmosfääri lummutisega, et et ma arvan, see peab olema kuidagi noh, vahelduv ja muutub ja ja võib-olla, kui ta on ka nii-öelda alguses või kasvõi žanrimääratlusega kuidagigi nii-öelda etteaimatav või sa tunned, aa ma tean küll, mida ma sealt saan, siis ma arvan, et tehes peame ikkagi nagu seda mõtlema, et kuhu me pöördume, kuhu me muutume ja siis ei ole seal nagu vahet. Kas sa teed seda kostüümis või, või ma ei tea, mingisuguses. Ma ei oskagi öelda kaltsudes ja mustas trikoos või ma ei tea Kui sa ütlesid, et et kõike võib teha nagu krimi nulli, siis et sa oled ju hiljuti ise teinud, kaks luulelavastust ma küll ei ole kahjuks neid näinud, aga et kas see on seda ka vaatasid ka kriminulli. No ma pean selle kriminulli all lihtsalt, see on selline võib-olla vahva ja intrigeeriv sõna lihtsalt aga eks ma pean ikkagi sellega sedasama silmasid, toimuks mingisugune areng, oleks mingisugune muutus noh, oleks mingisugune seisund, milles me alustame ja võib-olla mingisugune teine kvaliteet, kuhu me siis ikkagi nagu, nagu välja jõuame või või et noh, ikkagi see vaataja, kes, kes saali tuleb saaks sealt väljuda nagu, nagu veidi paremana targem targemana või vähemalt midagi midagi küsida, kas siis sellest erinevate, mida ta saali tulles võib-olla küsis või siis või siis leidnud oksid mingi vastuse ühesõnaga midagi niisugust, et noh, oleks mingisugune ikkagi mingisugune muutus, aga, aga see, et kas see inimesega toimub, see juba oleneb ju teisest küljest ka inimesest endast, aga aga mulle tundub, et minul kui selle teatritüki tegija noh, kas siis näitlejana või lavastajana on nagu see kohustus või see hoiak nagu oluline võtta, et ma ikkagi midagi midagi pakuks inimesele ka mingisuguse muutusestada. Muidu on see, nagu ma lihtsalt kutsun inimesed saali, ütlen neile, et vaadake, nii peab elama, et siis sellest on nagu nagu vähe, et. Kui palju sa mõtled selle publiku peale, kes siin saalis vaatavad? Mina võtan seda asja, et, et Rakvere teatrijuht liigub hästi palju ringi, hästi, palju on külalisetendusi ja need on erinevates kohtades nii Tallinnas, Tartus, aga ka väikestes maakohtades. Ma kujutan ette, et noh, okei, inimesed on kõik ühesugused. Aga Need on kindlasti ka erinevad, mida inimesed vaatavad või kuidas nad vaatavad, mida nad on harjunud vaatama. Et kas sa selles mõttes mõtled publikuga või või sa mängid kogu aeg ühtemoodi. Ma ei oska selle ühtemoodi mängimise kohta praegu midagi öelda või vaimukat ei tulnud pähe. Aga kui sa küsisid, et kas ma mõtle aasvõtet selles mõttes, et kas ma mängin erineva publiku ees erinevalt või ma arvan, et ma arvan Ta ütles, et vot see mõte mul tekkiski sellest, kui sa rääkisid, et, et see ikkagi suhted, eksju, publikuga või sa tahad seda kontakti saada. Et kuidas sa saad erinevat publikutega kontakti. Aga võtame järgemööda, ma tahan veel seda jah, ma mõtleme ka palju publiku peale ja eriti ma arvan, et ütleme, ütleme lavastajana just selles mõttes, et no no see ei ole mitte see, et, et ma, et ma pean selle publiku. Kuidas ma seda nüüd täpsemalt ikkagi ütlen sulle. Publik on väga tähtis selles mõttes, no ilma publikud ta ei oleks üldse mõtet seda kõike nagu teha, eks, et noh, ikkagi selline selline selline traditsiooniline või täiesti tavapärane arusaam, et, et ainult mitte tühi ruum ei ole teater ja ka ainult mitte see, kui tühjast ruumist näitlejale läbi ei ole teater. Aga alles siis, kui seal seal ruumis ruumist läheb läbi näitleja ja keegi seda vaatab alles siis on, see on see teater. Ja alles siis saab ta nagu mõte, et, et ma arvan, et sellisele, sellele publikule suunatuselt saabki oma oma oma mõtte ja põhjenduse. Iseasi on nüüd see, et ma, ma loomulikult ei taha öelda seda, et me peame sellele publikule tohutult nagu meele järel olema. Mis ei tähenda seda, et me peaksime neid neid kogu aeg kuidagi solvama või pahandama või või kuidas ma seda nüüd täpsemalt siin selgitan? Publik on ääretult oluline, jah, ta on tihtipeale siin või seal erineb oma vastuvõtult. Aga teisest küljest või laiemalt arvan ma just seda, et, et inimesed on ikkagi kõik tegelikult ühesugused. Et noh, laiemas plaanis ma arvan, et, et hea lugu noh, kõnetab iga inimest ainult, et publikuga lihtsalt seal üheskoos, kui publik on nagu saalis ja kui neid on palju siis noh, loomulikult see mingisugune üldine hoiak täpselt, et kuidas seda kirjeldada, et, et ta lihtsalt sa pead, sa pead olema laval selles selles suhtes nagu tundlik, et mis, mis, mis hoiakuga või mis seisundiga või missuguse eelneva muse või otsinguga, see, see tänane vaataja on siia saali tulnud ja siis sellele vastavalt sa saad, sa töötad seal on, see on selline nagu teatriteoreetiline mõte, mis me sellest sellele raadiokuule tuleb, ikka räägime nagu Pikaro ei alahinda, aga see pole nagu nagu tähtis, valuline, et noh, temal ei ole seda ja teada, mis näitleja või noh, see pole nagunii oluline teada, selleks võib ta lugeda mingisuguseid teatriteoreetilisi raamatuid, siis ta saab teada, kuidas väitlejad enne etendust kuulata publikut, milline see seal parasjagu on ja kuidas ta siis oma mänguga käigus seda tajub ja siis vastavalt sellele nagu ennast muudab. Noh, see on niisugune piilume pikalt sulle siin rääkida, mulle tundub, et meie aeg otsa Midagi aeg on ja, ja mulle tundub endale-sse huvitav, sest et ennem kui me tulime läbi selle saju siia teatrisse, siis sa just ütlesid, et nende teatriinimesed räägivad nii palju avalikkuse ees kuskil meedias ja nii edasi. Mulle tundub just vastupidi, tegelikult isegi kui nad tekivad, siis nii-öelda enda tööst nad ei räägi ja noh, eks see on ka selline klišeed. Näed, näitleja ei räägi enda tööst, on ju, et, et noh, mis, mis sa seal ikka räägid, et näed, et tulin kodus, sõin võileiba ja siis läksin lavale, nii et, aga no samas saab sellest rääkida ka ja, ja see on huvitav ka minu jaoks. Et noh, mida sina teed, kui sinul algab etendus või noh, ütleme tavaline etendus, mis ei ole esietendused, mida sina siis teed, kuidas sa valmistud etendused või kuidas sa ennast häälestada, et noh, minu jaoks on küll väga huvitav. Ei no ma saan aru, mida sa mõtled, aga lihtsalt mulle tundub, et kui ma siin seda praegu niimoodi räägin, siis ma kasutan palju palju selliseid väljendeid, nagu ma tunnetan, ma tajun, ma ei tea, et noh, need võib-olla ei kõla veenvalt või kõlab väga tõsiseltvõetavalt, et need kõlavad võib-olla kuidagi väga ebamääraselt, aga aga, aga nad on noh, lihtsalt nagu kohased või ka võib-olla mõnes mõttes kõige täpsemad seda olukorda nagu kirjeldamaks, et ma ei saa kuidagi nõustuda väitega, et publikuna halb või või publik ei noh, on rumal või midagi, midagi niisugust, et jahta võib-olla mingil õhtul nagunii-öelda keeruline või ta on kuidagi ei saa seda kontakti kergesti ütleme, lava ja saali vahel. Ja see ei pruugiks olla sõltuda, nagu ma püüdsin siin enne öelda nagu nii-öelda ühest vaatajast, et nad, nad ikkagi hakkavad hingama seal saalis kuidagi nagu üheskoos. Ja siis noh, ongi see, et, et kindlasti on alati saalis nagu neid, kes, kes väga pingsalt ootavad ja on huvitatud sellest, mis mis laval toimub ja siis on võib-olla neid, kes on nagu kas vähem huvitatud või lausa igavlevad, et lihtsalt sellesama etenduse ja töö käigus ja see on juba ütleme, näitlejate poolne aktiivsem ja kui see publik on seal nagu selles esimeses hetkes nagu mõnes mõttes passiivsem sellelt, kuidas see nüüd nagu minema hakkab. Aga publik jälle nagu tegelikult üheskoos ka mõjutab nagu teineteist, et noh, loomulikult on on õhtuid, kus see kontakt ei, ei nagu saavutuge kerges või, või läheb puhta, puhta lörri. Aga, aga on õhtut, kui noh see publik noh, saada või noh, ütleme enamasti on ikkagi need õhtud, kus, kus ikkagi publik saadakse nagu looga kaasa. See ongi, ütleme see töö, mida näitlejad peavadki tegema, et nad peavad publiku ükskõik millises millises seisundis natuke kodust välja ei tule nagu saama selle looga kaasa haarata. Ja samas kui nüüd võtta nüüd jälle iga inimese, eks ole, eraldi siis kindlasti igast saalist läheb välja neid, kes on nagu looga. Noh, kui ta on ikkagi vähegi hästi tehtud, nagu teatrietendused lähevad välja nagu suure elamusega ja on neid, kes lähevad täiesti ükskõik, see või isegi pahasena nagu välja, et see on juba selline. Ma ei tea, maailma toimimise selline selline loomulik rütmika või muster, et, et jah, et kõik on ühest küljest nagu üks, aga samas on, on igaüks nagu individuaalne lava peal toimub kuskilt maalt seesama asi. Et keegi võib tunda, et oh, täna oli nagu super hea etendus, aga kindlasti võiks seal trupis leiduda mingisugune kolm või kaks protsenti osalejaid, kes ütlevad, et ei, absoluutselt ei tulnud täna välja täna nagu täiesti metsased. Et aga, aga ma arvan, et ütleme, lavastuse nagu üldine kvaliteet peab olema niimoodi tehtud ja seatud, et, et tegelikult oma amplituudi see hoolimata sellest, et oi, täna tuli super hästi välja ja täna läks nagu täiesti metsa, et tegelikult see vahe nende kahe asja vahel on peaaegu et olematu vä. Või ainult selline samamoodi lihtsalt tunnetuslik, et noh, nii-öelda vaataja tegelikult ei tohiks seda vahet nagu näha, sellepärast ei, ei saa minagi kuidagi olla nõus sellise teatris liikuva sellise sellise müüdiga, et teine etendus on see, mis alati untsu läheb, et, et jah, see võib küll niimoodi olla, aga vaataja ei tohi sellest nagu kuidagi aru saada, me võime seda nagu niimoodi väita, kas seal on omad põhjused, muud põhjused? Et esietenduse eelselt? Me oleme intensiivselt emotsionaalselt olnud selle asja kogu aeg kaasas kaasas kaasas, meil on kogu aeg tamp ja drill peal, me oleme väsinud ja kurnatud ja siis teeme mingisuguse emotsiooni või sellise suure purske või vabanemise pealsele esietenduse ära ja ka siis, kui on võib-olla kaks-kolm päeva või ka nädal aega selle järgmise etenduse vahel vahet. Ega tegelikult see asi võib-olla nii hästi tehtud, et hoolimata sellest väiksest puhkamisest ja taastumisest ja, ja sellest sellest materjalist võib-olla paar päeva eemal olemisest, sõltumata seal laval toimub ikkagi seesama asi, mis proovisaalis on tehtud. Aga aga ikkagi, kuidas sina etenduseks valmistud mina ehitamiseks andis? Või sa tahad nagu lihtsalt lauale või? Ma olen kuulnud, et lugenud ja tean ka, et on näitlejaid, kes võtavadki mingi meeletu ja eks nad keskenduvad, mõni jookseb koha peal, mõni ma ei tea, mida te mõni mängib lihtsalt kabet sõbraga, siis läheb, hüppab lavale ja, ja tegelikult noh, seal ka ei ole mingit vahet, justkui vaatajale. Ma arvan, et laias laastus see jah nii ongi, et eks igalühel on mingi mingisuguseid iseenda häälestamise võtted ja kui palju sa kelleltki aega võtta või mis, mis, mis kuju see oma noh, need asjad võivadki olla erinevad. Ja nad võivad olla ka nii-öelda lavastusi pidi erinevad. Jah, mina võin öelda küll, et noh, ma, ma keskendun, aga see noh, seda, seda ei pruugi nagu, nagu väljaspoolt mõnes mõttes nagu näha olla või no ütleme, ma teen noh, mingisugused niisuguseid toiminguid. Et noh, kui on majas etendus, ma ei oska öelda, ma tulen siia majja, panen oma üleriided ära. Võib-olla võtan kohvikust midagi, võib-olla see on minu viimane söömine sellel päeval siis ma mingil hetkel kas riietun või hääles istun või, või teen mingeid harjutusi või lähen grimmitooli veedan seal üsna pikalt, kui on võimalik. Ja olen ka enne päris seda seda lavale minekut. No ma mõtlen, et see tegelikult olemas tunneb tükiti ja erinev ja millal või kuidas oma rekvisiidid üle vaatamas lava üle vaatan, et et noh, teisest küljest ka väljasõiduetenduse puhul võtab samamoodi toimuda juba seal bussis, eks ole, see selline häälestamine või keskendumine ka sellel kujul, et ma lihtsalt magan, eks ole, sinna sinna kuhugi mängukohta sõites, et tegelikult see protsess on nagu seesama, et, et seda lihtsalt mõnes mõttes nagu keeruline keeruline kirjeldada ja, ja ma arvan, et lõpuks kui ma olen ka näiteks mingis olukorras, et ma ei oska öelda, no igal juhul ma tean, et see etenduselt tulema, siis, siis igal juhul see, see protsess minu kehasse, see ettevalmistav protsess toimub nii või teisiti, olgugi et ma võib-olla võin 20 minutit enne no päris nii, ma üldiselt ei nagu lavale minekut ma nii hiljapeale või taha muidugi kusagile jääda. Aga ma arvan, et laias laastus ei ole see ka võimatu, et ühel hetkel, kui sa ikkagi on väga kiire no mis iganes kuskil väljasõiduetendusel on valguse ehitamisega lõpetab, läheb kauem aega või tekivad mingisugused tehnilised probleemid, et et sellised täitsa nagu kiiremini, et, et seal ei ole. Ja kontsentreeritumalt, et no ma ikkagi laias laastus loodan, et, et, et on ikkagi aastate jooksul lihtsalt see kõik need protsessid nii välja kujunenud, et nagu kvaliteedis, nagu ma loodan, et nagu suurt vahet ei oleks, kas ma noh, mingid konkreetsed harjutused jõuan läbi teha või ei jõua läbi teha ja noh, teine asi on ka loomulikult see, mis puudutab selliseid kohapeal jooksmisi või enda, ma ei oska öelda pulsi üles tagumisse või fiktsiooni harjutustesse, siis nende asjadega on natukene niimoodi ma ei taha õigustada nende mitte tegemist ühest küljest. Aga ma tahan öelda seda, et vahel lihastik nagu mäletab väga-väga-väga täpselt, et sul tuleb teatud aastaid väga aktiivselt kõiki neid asju teha. Mida kätekõverdusi, kõhulihaseid noh, niisama ütleme näitlejal on kõige rohkem oluline see see kõnekeskuse ja diktsiooniharjutused. Hetkel sul ei ole vaja füüsiliselt 10 korda teha üht harjutust nagu läbi ühtepidi ja teistpidi. Vaided sa lihtsalt sellele mõeldes, see lihastik liigutab ennast, liigutab ennast mingisugusel mikrotasandil ära ja sa oled jälle nagu hüppeks valmis. Tiina Mälberg, nüüd kui me sinuga telefonis rääkisime, palusin, et ma tuleksin sulle külla ja siis sa ütlesid, et jah, et seal hakkavad just proovid Rakvere teatris. Suvelavastus, aga ma saan aru, tuleb suvel välja, eks ole. Ja see on Paasilinna maailma parim küla ja eile oli seal esimene proov, et, et missugune see mis asi, see esimene proov sinu jaoks on. Kuidas eile läks? Meile läks väga toredasti esimesi proove võib ka olla, olla erinevaid, aga kuna mul nagu eelmine prooviperiood lõppes just vaevalt siin siin paar-kolm nädalat tagasi ja too töö oli ka selline selline üsna ootamatult nagu tekkinud ja ja üsna noh, nagu ma ütlen, et sa oled nelja kord, üldiselt on nagu hästi tore, kui, kui sa saad juba eelmise hooaja lõpul teada oma järgmise hooaja täpselt plaanides alla, sul on, sul on poolteist kuud tööaega ja poolteist kuud pärast seda selle ühe lavastuse väljatulemist nagu aega keskenduda järgmisesse töösse ja siis süveneda nagu järgmisse teemasse. Aga alati need asjad loomulikult nii ei ole ja sa pead väga kiiresti tegutsema ja ennast teemasse viima. Et siis lihtsalt praegu selle selle baasi linnaga jah, juhtus nagu niimoodi, et ma ei tegelenud sellega, kuigi ma teadsin, et see nagu tuleb, aga noh, eelmine töö lihtsalt nõudis kogu oma oma aja ja tähelepanu. Ja meeldiv olla laulud ja teine vaatus algas. Jah, ma tean, varvel Buratino laulab, kuidas ta, kuidas see on tõesti väga hea. Väga hea. Aga tead, ma ei olnud sellega seda sedavõrd, et ma ei ole seda raamatut või romaani korralikult lugenud. Et ma põhimõtteliselt niimoodi ebamääraselt nagu teadsin seda seda lugu juba sellest ajast, kui nõukogule seda tutvustati. Et selline selline lavastus tuleb ja ja. Ma arvan, et Jaanus Rohumaa on ja tema idee ja see, kuidas ta seda nagu esitles ja ja kirjeldas, oli nagu piisavalt veenev, et mitte kahelda, et sellest midagi mingi hea asi ei peaks tulema, nii et ma tulin nagu rõõmugas selles mõttes esimesse proovi nagu üsna noh, valge lehena, kuigi ma ei saa päris nii-öelda, sest et selles lavastuses saavad olema mõned mõned videolõigud ja siis me mõned videolõigud oleme juba juba ette enne seda nii-öelda esimest prooviaegu ära teinud, et me mingil määral oleme juba nende karakteritega ka tuttavad. Aga jah, sellist noh, kogu seda nii-öelda kokku pandud tekstiraamatut kokku pandud tekstiraamatuga me, me tutvusime nagu eile kogu jagamisega kogu seltskonnaga veel, sest et sest, et Viljandi kultuuriakadeemia 11 10. lennu tudengid liituvad meiega samuti ütleme, üheksa neist täpsemalt öeldes liituvad meiega alles mais, kuigi Jaanus kohtus nendega juba varem, et ühesõnaga see on nüüd selline selline lavastaja suure trupi ja sellise keerulise keerulise struktuuriga loo nagu spetsiifika, et tema peab nagu haldama täielikult seda tervikut. Ja noh, mina püüan sellest tervikust nii palju aimu saada, kui mul nagu, nagu võimalik või kui ma mingiks etapiks nagu võimeline olen. Ja siis tegeleda selle oma lõiguga, eks ole, mis, mis minul tuleb teha või täita. No ma ütlesin sulle, Flashi draamat ei, siin oled prooviruumis. Ja me võime püüda leida nihe, mis mulle jää meelde, sest et seal ikka sihukest elevust tekitav nimi Sa rääkisid enne, ma olen ka selle materjaliga tuttavad et see on see naine, kes kohtub kuskil lennukis emeriit Toropalisega ja ja proovib teda elundidoonoriks smugeldada. Vaja ja aga kus tema esimene, mis tema nimi nüüd siin väljend Soyle heline tuss, Sorainen on selle tegelase nimi nii oluline pead. Etet baasiline kaelaga mõnuga kirjutas selle nime. Ma ei oska seda kuidagi kommenteerida, ma ei tunne nii hästi soome keelt ega temal spetsiifikat, aga aga eesti keeles kõlab, kõlab vaimukalt küll, jah. Aga mida sa teed seal smuugeldada keelatud Euroopast? Ma ei oska veel midagi öelda, ma ei oska teile lavastuse kohta midagi, ma saan aru, et ma pean kuhugi puu otsa ronima, eks ma siis näis, kuidas õues tuleb vabaõhulavastus, jaajaa, teatri teatripargis, lava sinna kerkib vihma saime pärast minna vaatama sinna, kui sa tahad, kui sa jõuad koju. Ja ja ma ütlen, et Rakvere inimene võib rahulikult käia siit teatri hoovist praegu mööda ja arvata, et siia kerkib maailma, panin küla mis iseenesest ei olegi võib-olla päris päris vale kujund, et et Rakvere teatri kompleks täiustub sügiseks, siis jah, need kauaoodatud kinomaja ja, ja proovisaali uue hoonega, loodetavasti aga masinad töös ja paistab, et ikkagi see sarni olema. No see on maailma parimaks külas ju tegelikult see Toroponen ütles ka, et hakkab mingisugust meelelahutusasutust, mida ta tegema hakkas, aga tegelikult nägi see kõik kiriku moodi välja ja lõpuks ehitaski kirikuna, et võib-olla tuleb kino asemel ikkagi kirik. Ei no ma arvan, et kogu see, kogu see, see, see teatri kompleksin Rakveres noh ma ei arva, et ta kuidagi nii-öelda kohalikele päris kirikutele kuidagi konkurentsi pakuks, aga ütleme laiemas plaanis ütleme inimeste jaoks on ta nagu samasugune, selline avatud ja, ja ja koosolemist võimaldav ja üheskoos asjadest häkkimise või millegi teadasaamise võimalust pakkuv koht võiks olla. Nii et see ei ole üldse üldse paralleel, ma arvan, loodan, et keegi ei pahanda lihtsalt selles mõttes Ma vaatasin Vikipeediast, et sa lõpetasid lavakunstikooli 92. aastal. See on päris huvitav aeg tegelikult, et ma lahutasin sellest veel neli, see tähendab siis 89 läksid sa 88 88, siis isegi, ja läksid sa lavakasse. Noh, see on, see on täitsa nagu pöörane aeg, et mis missugune ettekujutus sul siis oli teatrist, milline teatripilt praegu on vä? No see on jube hea küsimus seda küsida, sest et siis ma saan kohe kõigile raadiokuulajatele väldan kellele selle kohta nagu selliseid küsimusi peaks olema või tohutut huvi on, nagu selle olukorra kohta, siis võib lugeda minuga ostetud magistritööd Eesti muusika ja teatriakadeemias, et magistritöö on jah, tähendab see ongi nii-öelda lavakunstikateedri 15. lend ehk et siis see lend, mille meie lõpetasime 20 aastat hiljem ja siis see tähendaski nagu kõige rohkem seda, et ma samamoodi sain aru sellest, et et see oli väga huvitav aeg õppimiseks sellele järgnes kohe täiesti teistsugune aeg. Need on nagu, nagu oma töökoha leidmiseks ja, ja, ja töökeskkonnas nagu sisseelamiseks, võrreldes sellega, kus me õppisime, eks ole. Ühiskond muutus. Jaa, praeguseks, eks ole nagu 20 aastat hiljem siis saanud hoopis teistsuguseks ja mingis mõttes, eks ole, see areng, mis seal peale seda 90 teist nagu algas, on, on kuhugi maale nagu praeguseks välja kujunenud ja et laiemas plaanis ütleme seda, seda magistritööd alustades mind nagu huvitaski, selline nii-öelda keskealine näitleja ehk et siis ta ei ole enam noor näitleja ja ta ei ole veel vana näitleja, mis mina isiklikult arvan, on nagu selle asja nagu tõeline kvaliteet ja asi, kuhu peakski nagu püüdma välja jõuda. Ja lihtsalt seda, seda valimit tehes või et keda vaadata nii-öelda või, või või milliste, milliste näitlejate näidet nagu selles oma oma töös kasutades jõudsingi sinna, et me, et meie lend noh, ongi see, kes on nagu praegu kõige aktiivsemalt selline selline nagu keskmine Eesti teatripildis tegutsev näitleja, et loomulikult see lennukene siiapoole või sinnapoole nagu muudab, vähe. Aga ma võtsin selleks magistritöö uurimise nagu keskpunktiks või aluseks just selle meie lennujust nendel samadel põhjustel nagu sinagi, nimelt et me alustasime oma õpinguid 88, kui sinimustvalged alles toodi niimoodi ääri-veeri ja juba nagu uljalt välja. Ja 92, kui, kui tegelikult nädal peale meie kooli kooli lõpetamist tuli Eesti kroon ja oli kõik juba nagu toimunut, et ma arvan, et sealt saab seal sinu tööst saab nagu kõige parema ülevaate selle, sellest ja sellele järgnenud sellisest, sellisest noh, meiesuguste tüüpide nagu kujunemisest või minusuguste. Sest et enamus me kursusekaaslase jah, seal jutustavad nendest samadest teemadest nagu küllalt mõnes mõttes erinevalt noh, igaüks enda enda vaatenurgast lähtuvalt, aga ma arvan, et sellise üldise pildi saab sealt nagu päris päris kenasti, et et mis ma oskan sulle muud lisada, et jah, oli oli, oli huvitav aeg ja, ja väga nagu ühte tüüpi näitlejaid ettevalmistav aeg, siis kui me õppisime ja üsna teistsugune olukord tabas meid kohe teatris üsna paljud pidid üsna kiiresti ümber orienteeruma. Aga ütleme sellega, selle magistritöö lõpptulemusena ma olen nagu leidnud seda, et väga huvitav ongi see, et igaüks võib-olla isemoodi, mõni võib-olla sarnasemalt, teisega mõni, mõni vähem, mõni, mõni rohkem erinevalt on selle 20 aasta jooksul nüüd kooli lõpetamisest kuni tänase päevani leidnud erinevaid teid ja lahendusi, kuidas nii-öelda ellu jääda, kuidas sellega, mis meile koolis võib-olla anting või lapsepõlvest, kus me tegelikult hoopis veel tuleme ja et ma arvan, et sealt saab ka pildi sellisest eesti või eestlase kujunemisest nagu laiemalt probleemidega, millega me täna nagu mässame või millega me silmitsi seisame, see samase, mingi materiaalsusele keskendumine ja ja mingisugustest oletustest eemaldumine, et, et need need keskealised, näitlejahariduse saanud inimesed räägivad nendest samadest teemadest ka ka minu magistritöös, nii et ma arvan, et sealt seal pakutakse ka mingisuguseid variante ja võimalusi, kuidas võiks, võiks edasi minna või millele võiks tähelepanu pöörata nii-öelda nüüd huulte noortega tegelemisel edasi elamisel ja nii edasi ja nii edasi. Jätkame vestlust Tiina Mälberg iga ajast, kui tema lõpetas lavakunstikooli, ehk siis aastast 1992, et mis aeg see oli? Kroon tuleb juba 992 üks eks ju. Ma kujutan ette, et ta oli selline aeg, kus oli meeletu, mingisugune hurraa võis olla, aga samas räägitud sellest, et tegelikult inimesed peale just nimelt seda lippudel eskitamist teatris eriti ei käinud. Ja noh, kõik need mingisugused omadramaturgiat, mis rääkisid meie meie enda ajaloost ja sellisest vabaks saamisest ja nii edasi ja nii edasi. Noh need enam ei olnud üldse teema varsti, et mis seis see oli, oli see nii. Jah, teatris vist käidis siis üsna üsna vähe. Aga no vaat jälle ma arvangi laiemas plaanis, et noh, iga inimene elab ikkagi igas ajas noh, iseenda elu. Et ühest küljest nagu ühe näite põhjal ei saa nagu nagu tervikpilti saada, aga paljude üksikute näidete põhjal võib saada nagu mingisuguse ma mustri ja samas noh, on kõik need mustrid sellises pidevas ja, ja, ja loomulikus muutumises, et et kui me ütleme, et too aeg, kui see kroon tuli või või Eesti vabariik taasiseseisvus et siis veidi teatris vähem. Aga aja pärast käid jälle rohkem, et no mis seal lõppude lõpuks nagu nagu vahet on, et et siis mingil ajal käin, käiakse jälle vähene mingites teatrites, võib-olla käiakse vähem käes jälle rohkem. Arvan, et need on nagu, nagu sellised sellised loomulikud asjad. Et kui ma ka näiteks sellesama selle Rakvere teatri peale mõtlen, et et jah, on olnud mingeid aegu või siin teatris oli nagu väga halvasti või selles selles teatris ja ja nüüd ei ole nagunii halvasti, et, et aga see on nagu loomulik protsessi seal. Ja ja kuskilt maalt hakkab see kõik peale nüüd mingitest konkreetsetest üksikutest inimestest, kes just nende protsesside juures on samas mingist teisest küljest ei sõltu need absoluutselt nendest konkreetsetest inimestest, nii et noh, see on selline võib-olla mõnes mõttes nagu, nagu ebamäärane jutt, et aga noh, nii ta millegipärast on, siin ei ole nagu kellelegi midagi mõnes mõttes etteheitest. Ma arvan ka, et inimesed teevad alati õigesti, kui nad nagu, vähegi noh, võtavad otsustada, lihtsalt, ma arvan, et meil oleks õudselt tähtis püüda hoida ennast nagu sellises seisundis. Et võimalikult vähe meie nendel nendel otsustamise hetkedel, mida on ju tegelikult nagu igal hetkel võimalikult vähemeid, mingisugused kõrvalised segajad või, või mingisugused tingimused nagu takistaks tegelikult seda, seda otsust langetamast. Aga kuna neid, neid mõjutajaid on igal juhul noh, alati kuskil kõrval sissetulek hakkama saamine, väljaspoolne surve olla, ma ei tea, edukas. No ma ei oska öelda tahtmine kuhugi jõuda, midagi saavutada. Et et nendest nagu tõugatuname lihtsalt ühel hetkel nagu, nagu langetame selle otsuse. Ja see on igal juhul õige, see võib järgnev viie minuti pärast isegi murdosa sekundi pärast. Noh, see on nagu, nagu tunduda valena. Või ma võin lapseta endale otsaette õe, miks ma nii tegin ja miks ma ei valinud siis teisiti, aga ma ei saanud seda teha. Ma ei saanud seda teha. Aga sellest ei ole, sellest ei ole midagi, see on kõik jälle samuti see, selline ühiskonna nagu nagu loomulik protsess, ta peab niimoodi kulgema, sest et needsamad need, et need, need elatud elu või ka või ka kodudest kaasa saadud ja veel mingi perekonniti kantud hirmud ja kogemused, need ongi need, kes meid nagu moodustavad meid nii-öelda vabade inimestena, lihtsalt ma tahangi öelda, et katsugem nagu võimalikult vabadeks saada ka nendest just nendest võib-olla mitte kõige parematest mõjutajateist mõjutajatest nendel hetkedel, kui me peame midagi otsustama, sest et no ma ei oska öelda, kui kaugele valgunud küsimusest võib-olla, mida sa esitasid, aga Vägoyol kuulutada, aga, aga noh, minu elu on mulle lihtsalt lihtsalt nagu järjest pakkunud mingisuguseid selliseid olukordi, kus ma võin ka nagu ka nagu mõelda, et oh, miks ma ei teinud nii või miks ma ei teinud naabi, kas ma ei oleks pidanud siin kuidagi nagu rohkem tegid tegutsema või midagi välja ütlema või? Aga järgmisel hetkel ma saan aru, et, et see oli nagu ainuõige, sest ka mingisuguseid väga head asjad või mingisugused olulised asjad või, või asjad, millest ma võib-olla ei osanud üldse unistadagi, äkki tänu sellele, et ma olin teinud noh, kolm nädalat tagasi mingisuguse sellise otsuse öelnud mingi sellise sõna või noh, said said nagu nagu võimalikuks või või mis iganes. Et kuna elu on mulle seda õpetanud, siis ma püüan elada ühest küljest ja soovitada kõigil teistel elada niimoodi noh, avatud pihkudega või moodi seistes niimoodi peod lahti, mis ei tähenda seda, et me ei peaks tegutsema. Jah, muidugi tegutsema, aga aga võib-olla tegutsege vahel ka niimoodi, et, et mitte nagu tormates, vaid et võib-olla on ka vahel tegutsemine või enesepaigale sundimine või noh, rahu, ma lihtsalt seisan ja ootan, kas mulle kukub midagi siia siia pihku. Et minu elu on lihtsalt mulle kukutanud päris palju asju niimoodi, täpselt niimoodi peo peale ja ma ei, ma võin järgmine hetk öelda, et ma ei, ma ei osanud sellest isegi unistada ja ma olen üliõnnelik, et ma olen nagu selline asi peo peale sattunud, et võib-olla niimoodi kogu aeg nagu rassides ja tegutsedes, ma ei oleks osanud nagu taibata, et ma, ma tahan just hoopis seda asja, et hoolimata sellest, et jah, mul on elus ka vahel kahju nagu mingisugustes niisugustest olukordadest, et et kus mingi töö või asi on, on läinud minu juurest nagu seetõttu ära, et et ma pole saanud nagu kohe öelda ja ma võtan selle kaugeks. Aga, aga sellest ei ole midagi, sest et võib-olla oli seda kellelegi teisele rohkem vaja ja võib olla noh, misiganes farmet ütles, et nagu ma ütlen ju need asjad on nagu õiged läheb, siis kuidas läheb? Aga sa ei ole teinud ühtegi rolli ja väljaspool repertuaariteatrite selle uskumatu tegeleda. Ei, see võib mõjuda. Ei noh, jah. Ma ei saa nüüd enam niimoodi öelda, mingites seriaalides olen kaasa teinud ja nüüd ma olen täitsa isegi ju need seriaalinäitleja ja nii edasi, aga aga jah. Ma mäletan mingi viis aastat tagasi, kui me rääkisime rohkem sinuga või tihedamalt. Et siis ma mäletan üheski seriaalis olla. Jah, ei ma nagu seriaalides niimoodi noh, natuke mingit suhteliselt Eesti teatris on nii vähe näitlejaid, et noh, ikka aeg-ajalt ju kedagi kutsutakse, aga ega mitte palju ja paljud tuleb ära öeldes seesama, et alati ei ole lihtsalt aega ja eks mul siin ega ma ei saanud, ma ei saa nagu töö vähesuse üle kurta, et mu isa aeg-ajalt helistab mulle ja küsib, et et Tiinakene, kas on ikka Need on nagu hirmus palju ja kui ma ütlen talle, et on hirmus palju, siis ta arvab, et on hästi halvasti ja kui ma ütlen talle, et et ei, et praegu ei ole üldse üldse pallist, arvad, vahetan hästi halvasti, et, et siis kui ei ole ju tööd, siis raha ka, aga aga noh, minu meelest on seda tööd nagu ikkagi piisavalt palju ja, ja noh, Ma olen vist ikkagi seda tüüpi inimene, et ma nagu jaksan vähem teha kui nii mõnigi teine ja ma tahan nagu seda rahulikumalt teha. Aga teisest küljest jälle. No kui praegu tuleb nagu, nagu järjest tihedalt mingisuguseid töid, siis noh, saapa seal ma ei oska, ühesõnaga me ei ole nagu mingisugust reeglid, et vot nii on ja ja nui neljaks, et asjad, asjad muutuvad ja mõnes mõttes mulle praegu tundub, et ma olen nagunii väsinud ja ma ei saa millestki aru ja ma ei suuda millessegi keskenduda, siis äkki hakkab tulema jälle just vastupidi, mingisuguseid nagu töid või pakkumisi, noh ma püüan, nagu mitte nagu ma enne ütlesin, et mitte nagu ennast survestada, ei ühtegi teistpidi, et õnneks nagu eluga kuskilt maalt, nii nagu noh, rahulik ja stabiilne. Et ma võin endale seda lubada, et see ei ole nagunii tohutult ei töönäljas ega ka noh, otseses mõttes nagu näljas, et et ma oleksin nagu sunnitud iga hinna eest midagi haarama. Ta hirmutab sind. Et jääda nälga ja nii-öelda tegelikult nagu nagu otseses mõttes Ei otseses ega selles kunsti nälja mõttes. Sest et tegelikult ikkagi Eestis on palju ka ikkagi häid, väga häid näitlejaid, kes on ilma tööta. No aga vot siis ongi siis see, et head lavastajad, vaadake siis ringi ja leidke need üles. Et ärge kurnake tööga, no mina arvan, et see ongi nagu kõige nagu nagu kehvem olukord või. Aga jälle ma ei tea, miks see nii on. Keegi võib öelda, et ja ma arvan seda iseenda puhul samuti, et kui oi, aga miks sina pole teinud suvelavastusi või mingisuguseid projekte? Ma ei ole nii huvitav ja atraktiivne tüüp. Ma pole mingisugune vahva tipaaz, et, et keegi kohe esimese hooga kohe minu peale mõtleks, et, et kui sa hakkad mingisugust trupi kokku panema ja sul on vaja sinna printsessi ja võõrasema, siis, siis mina ei konkureeri nagu kummalegi kummalegi rollile. Võiks küll võõrose muule. No neil on, noh, jah, no ma arvan, et ma arvan, ei, ma arvan, et kuulaja saab aru pidama. Ja ei, noh, loomulikult, selge ongi see, et inimesed kasvavadki printsess east välja nendest saavad, eks ole. Võõrasema, vaata või kurjad nõiad või, või asjad, aga, aga sellest ei olegi mitte midagi, aga noh, et lihtsalt seal ongi see küsimus, et ärgem siis kurdkem, kui need printsessid on nagu ülekurnatud, et jälle 38. printsess, mul on nagu ma olen nagu väsinud, et sisse siis printsessi gene, võta ennast kokku ja ütle ära siis see töö, kui sa ei taha seda teha, eks ole. Et las siis teeb see, kes noh, palehigis ootab oma oma Liisi rolli ekskillukest. Jah, võin või mis, mis iganes, jah, et et lase siis või suuna siis selle lavastaja nagu pilk sinna peale saime teada, see võib olla sihuke. Lähme väga pläraks ära sa kuuled, mida ma olen siin. Et mis sa sellest enda magistritööst rääkisid, Tiina Mälberg siis kas ennast ka analüüsid, et kuhu sina oled selle 20 aastaga jõudnud või? No eks ma ennast selle selle tööga nagu analüüsisingi, Ma lihtsalt püüdsin seda nagu kenasse viisakasse teaduslikku vormi panna kursusekaaslasega kompu haaratud jah, ja, ja, ja seda omaenda egotrippi ikkagi kuidagi vähendada või kuidagi noh, sellesse ma ütlen teadusliku ja ikkagi adekvaatsest tõsiselt toetuvasse vormi panna. Et aga tegelikult muidugi minu minu enda huvi selle asja vastu oli endas mingisugust selgust saada ja midagi iseendale mingisuguseid kinnitusi saada ja ja seda ma ka sain, ma seesama, et ühest küljest noh, olengi ainulaadne ja eriline ja teisest küljest mul on täpselt samasugune nagu kõik need teised seal ja nagu kõik noh, üleüldse ja nii edasi, nii et et aga jah, ma läksin sinna täiesti egoistlikust, huvist ja tahtmisest natukene teatritööst nagu kõrval olla, eemal olla, ja just sellesama pärast mulle ja ennast sellise keskealise ja mõnes mõttes ka nii-öelda kriisis oleva. Ja ühest küljest, eks ole nagu, nagu inimesena kriisis ja see tõi kaasa ka selle, et mõnes mõttes ka nagu näitlejanna kriisis oleva näitlejatööd tegeva inimesena, eks ole, vaadelda või ega sellel abi saada, nii et, et noh, siin ei ole, ma ei tea, ma arvan, ma ei ole midagi hullu, et ma seda varjama. Minu meelest on see väga hea, et see varjusest meie ühiskond on just orienteeritud sellele, et meil kõigil on väga hästi ja ja kui kellelgi on midagi halvasti, siis on tekkinud enneolematu, et sellega ei oskagi midagi peale hakata või see on väga tore, et sa ütled, et sul oli mingi kriis inimesena ja näitlejana ka. Sest ma arvan, et tegelikult on kriisid lihtsalt väga loomulikud arenguosad, need annavad meile võimaluse lihtsalt jõuda järgmisele tasandile, et tegelikult olekski jube kurb, kui me kuhugi vastu lage põrkudes, nagu püüaksime kogu aeg seda, seda, seda eelmist olukorda nagu alles hoida ja tegelikult see nagu süvendab seal mingit mingit liikumist, ei toimugi, et et sellepärast tuleb julgesti ka nendele, noh ikkagi jutumärkides, mõnes mõttes nagu, nagu kriisidele, sest et see ei pruugi alati ju sellisena välja paista, see võib jääda kõrvalt vaadates mulje, et noh, midagi ei ole ju toimunud, töötame edasi ja tööd on palju ja tööd on huvitavad ja ja mitmekülgset ja, ja raha tuleb ja kõik, mingid sellised asjad, aga, aga see, kuidas inimene isiksusena areneb, see on nii individuaalne ühel või teisel, et nendes oludes tuleb lihtsalt ära tunda ja endale julgeda tunnistada, et, et noh, see on, ongi seesama, see minu kriis või noh, ma ütleksin selle kohta isegi selline nii-öelda revolutsiooniline situatsioon, et endistviisi enam ei saa. Ja, ja noh, nüüd tuleb kuidagi mingisugune uus olukord leida ja see ei pruugi alati tähendada mingisugust tohutut radikaalset muutumist, mingi maale ära kolimist, mis ei ole üldse, eks ole, muidugi paha asi või kuskile teise riiki või, või ametiga vahetamist ei pruugi alati tähendada või. Aga need on sellised sisemised asjad ja igaüks peab neile nagu lahenduse või vastuseid leidma endale. Aga just sellistest kriisi või ummikseisu nagu tõketest, ma arvan, et tuleb püüda läbi murda või siis noh, nagu need on ka siuksed tavapärased kujundid ei ole ka sugugi mitte minu välja mõeldud, et kas ja püüda neid neid lagesid või neid seinu siis nagu nagu lõhkuda või, või murda ja see, kui kaua Need tegema peame. Noh, on ka igaühe puhul nagu, nagu individuaalne. Et, et tihtipeale ongi noh, nagu ka need asjad ei ole ka mingisugune minu välja mõeldud kujundit vahel tuleb sellest seinast astutakse kaks sammu tahapoole, et näha kogu seda seina nagu, nagu laiemalt, et märgata hoopis seal paremal või vasakul on see uks, kus ma pean nagu läbi minema ja ja miks ma seda teinud nagu varem või, või miks ma nii palju pidin haiged saama seda selle seina vastu sööstes? Nendele küsimustele mina vastata ei oska, aga nii need asjad nagu on ühel hetkel, kui see lahendus näiteks võib see tunduda nagunii nii lihtne ja, ja, aga teisest küljest ma arvan, et ta ei saa tulla enne, kui piisav arv kordi on nagu haiget saadud või noh, ja nii edasi ja nii edasi niuksed laialivalguv teemad ja ma arvan, et need ei ole meie kuulaja jaoks sugugi. Ei vaata, mida ma ei alahindagi, ma tahangi öelda, et paljud meie kuulajatest on kõigi nende asjadega täpselt samamoodi, nagu mõelnud. Kõik mõtlema nende asjade peale, aga viimane küsimus, mida ma olen küsinud vist kõigi oma inimeste käest, kelle juures ma ahjualusena olen käinud, et milline su päev välja näeb või mis sa tänaval teed? Noh, täna mul on nagu vaba päev, siis olen oma lapsega ja kuulan tema ära, tema käib üheteistkümnendas klassis ja ja vaata, mis temal olid tänase päeva muljed või kogemused ja ja vaatame, mis tal on, plaanid homseks ja siis teen mina oma plaanid homseks ja homme ammu Luuno bossa etendus ja ja sellega on ka nüüd jälle pikk vahe küllaltki olnud kahe etenduse vahel, nii et homset päeva me alustame kohe taastusproovi kaja. Ja, ja laulud ja tantsud ja kõik sellised, nagu sa enne küsisid, et kuidas ma etenduseks häälestunud siis mõnes mõttes, kuna täna mul on vaba päev, siis ma alustan homseks etenduseks häälestamist, siis vaikselt juba täna ja teen mingeid ettevalmistusi teha. Püüan süüa ja piisavalt magada ja ei oska öelda, ei täna mul ei ole midagi väga huvitavad või põrutavad plaanis, vihma ka sajab ja püüan kodus olla ja voodipesud ära vahetada ja vaadata, mis ma söögiks saanianoot, niuksed, asjad, tavalised kodused toimetused. Tänane ahjualune käis külas Tiina Mälbergile. Saate panid kokku Vivika, Ludvig ja Urmas Vadi. Kõike head ja kohtumiseni.