Leiutajatega on vahel ikka nii juhtunud, et asuvad välja mõtlema, katsetama ühte asja, aga selle käigus avastavad hoopis midagi muud. Just nõnda juhtus Šveitsi tekstiiliinseneri Shakeid Win Brandenbergeriga. Juba 22 aastasele keemiadoktoriks saanud mees asus tegutsema eesmärgiga luua elastne kile millega katta kangas nii et see muutuks vettpidavaks. Ta ilmutas kangast vedela viskoosiga, kuid tulemus oli liiga jäik ja kanga pinnalt koorus kate läbipaistva kilena maha. Leiutaja hülgas vetpidava kanga loomise ideed ja hakkas selle asemel hoopiski saadud materjalile kasutusvõimalusi välja mõtlema. Kui ta siis 1908. aastal lasi patenteerida meetodi tselluloosist läbipaistva kattematerjali tootmiseks, aimas vaevalt keegi, kuivõrd laialdaselt leiutis üks kord kasutusele võetakse. Brandenburgi andis uuele tootele nimeks sellofon. Sõna esimene pool viitas lähtematerjalile ehk tselluloosi-ile. Teine pool oli laenatud kreeka keelest, kus diaphanes tähendab nimelt läbipaistvat. Esimestel aastatel pärast leiutise patenteerimise tuli küll ületada mitmeid tagasilööke võidelda eelarvamuste ja muude raskustega. Sihiteadlikult ja visalt tegutsedes õnnestus, hakkab Randenbergaril lõpuks kõik tehnilised ja finantsilised probleemid lahendada. Just need kriitilised aastad tõestasid, et mister sellofon, nagu Brandenbergrid peagi hüüdma hakati, oli mitte ainult andekas leiutaja vaid kavistiooniga kaupmeeste organisaator. Kui tal on 1912. aastal õnnestus uut materjali suure kampaaniaga tutvustada Pariisi ajakirjas illustressioon olid juba loodud kõik eeldused selle tootmise käimapanekuks. Esimene sellofani tehas Pariisi lähistel tohtis peagi alanud esimese maailmasõja aastatel küll põhiliselt gaasimaskidest ilma avade kaitsekilesid kuid pärast seda hakkas toodang kiirelt kasvama. Tõelise edu tagas tootmise laiendamine Ameerika Ühendriikides, kust peagi puhkesid ausad sellofoni eufooria. Seal polnud varsti vaatet ühtki asja, mida poleks pakutud müügiks sellofani pakituna. Ja pakkematerjalina õigustas ennast tõesti. Olles vastupidav rasvade ja õli suhtes, aga lasi läbi veeauru ei võtnud külge lõhna ega maitset, oli kleebitav. Järeltöötlusega, said sellofoni erinevalt kata kanda, sellele trükivad värve muuta ilmastikukindlaks või steriliseeritavaks. Eelkõige muidugi leidis, leiab tänapäevalgi sellofon kasutust toiduainete hügieenilisi pakkematerjalina, mis on eriti teretulnud iseteenindavate kauplustes ja toidukohtades. Aga selle fooni kasutatakse ka nii-öelda efekt materjalina moetööstuses, olgu siis kübarate loomisel või kangaste kudumisel, kus koeniite ümbritsetakse sellofaniga, et anda materjalile helilist läiget. Erinevalt nii mõnestki leiutajast, kelle ideed kandsid vilja. Alles pärast autori surma sai Sakkeid vinn Randen Verger suure tunnustuse osaliseks juba oma eluajal. TEMA teaduslikke saavutusi hinnati arvukate preemiatega. 1937. aastal omistati talle Philadelphias Benjamin Franklini Instituudi kuldne medal mainige, et samasuguse medali olid varem pälvinud näiteks Henry Ford, Toomas Alva Edison, Albert Einstein, mari Küri. Hoolimata oma rohkem kui sajaaastasest vanusest on sellofonid tulevikuperspektiivid igatahes head. Jõulise eelise konkurentide näiteks polüpropüleenkile ees annab talle kasvõi see asjaolu, et sellofon on bioloogiliselt lagundada ega põhjusta suuri probleeme jäätmekäitluses. Oluline on aga seegi, et füüsikaliste ja keemiliste järeltöötlust ega annab seda materjali suuresti modifitseerida. Lisada talle nii-öelda sihtotstarbelisi omadusi, mis võimaldavad sellofoni rakendada sellistes nõudlikes valdkondades nagu meditsiin ja biotehnoloogia.