Tere On laupäev, 13. november ja kultuurikaja toimetamise, kordan mari tarandi käega. Ma kutsun teid täna mõtlema meie naabritele lätlastele, sest nende riigi sünnipäev läheneb. Tartus Kivisilla galeriis avati aastatuhande lõpukunsti näitus, mis püüab tabada inimeseks oleku sügavusi. Värski Loomingu number toob mari saadi huvitava romaani alguse. Eesti filmitegijate noorem põlvkond astus ette. Kolme filmikassetiga ja täna õhtul rullub Vanemuise laval lahti Lev Tolstoi sõda ja rahu. Head kuulamist. Läti riigi läheneva sünnipäeva eel pühendame kultuurikaja avapala läti kirjandusele. Kultuuriajakirjanik ja luuletaja Liivia viital rääkis ühel hiljutisel kirjandusõhtul Läti saatkonnas. Mina tahaksin kõnelda täna sellest, kuidas mina olen jõudnud läti luule juurde ja see teekond on olnud õige pikk. Algas 1996. aasta suvel, kui ilmus läti pagulase Astrid Ivaski proosaraamat leiud. Ja see raamat oli sõna otseses mõttes leiuks ka minule sest ei olnudki nii väga proosaraamat, vaid mina avastasin selle kaudu läti luulet. Ja Astrid Ivaski roosa kogu ei koosnenud mitte ainult reisikirjadest ja matkamärkmetest vaid eelkõige oli see päikese teekond. Ja kuna päike on läti luules üks olulisemaid kujundeid ja lätlastele üks olulisemaid asju üldse maailmas, siis tuleks kõige just seda esile tõsta ka Astrid Ivaski puhul. Astrid Ivask kirjutab oma laastudes ja nendes väikestes proosajuttudes oma teekonnast mööda koopat. Pagulasena leiab ta igal pool. Mul üles, sellesama läti, mida ta kunagi on pidanud kaotama. Kahjuks on maailmas olulised neli maad. Soome, Kreeka, Hispaania ja Austria ja need kõik on seotud päikesega ja need kõik on seotud elu ja surmaga. Või seetõttu, et Soome on päikesekodu ja Soomes muutuvad metsad ja järved igavikuks. Kreeka sellepärast, et Kreekas on igavene jaanipäev, igavene valgus, igavene päike ja surma nagu polekski. Hispaanias võimendub just eelkõige surm. Surm on nagu elu osa, ütleb Astrid Ivask Hispaania kohta. Mis puutub Austriasse, siis Astrid Ivaski üks lemmiklinnu on Viini linn ja viin sarnaneb temaga arvates küpse puuviljaga, mis on küll väga magus, kuid mille süda juba mädaneb ja kõduneb. Ivad vabastab näiteks iiri jõuludes läti jaanipäeva. Kreeta valgus on talle igavene jaanipäev ja Hispaanias vaatab ta härjavõitlust ning avastab ka selles päikeseteekonna elu ja surma. Ning ehkki luules on ka üllatavalt palju liivipärasusi ja selle kõige tõttu, et tema isa on oma juurte poolest liiblane ja seesama, kehtib ka väga paljude teiste Läti kunstnike ja kirjanike kohta, kelle juured ulatuvad Liivimaale ja Linglasteni ning teine väga oluline teenäitaja minule läti luulesse ongi olnud liivlased. Liivlaste kaudu olen mina avastanud lätlasi ja lätlaste kaudu liiblasi. Eelkõige aasta tagasi Riias 1998. aasta liivi kultuuripäevadel hämmastas mind see lätlaste hulk, kes sinna oli kogunenud. Neist kõigist õhkus lausa kosmopolitismi ja samaaegset rahvuslikust ja teisalt niisugust erilist poolehoidu ühe väikerahvakultuuri taasilmumisele, ajaloo areenile. Ning liivlased on eestlaste jaoks pigem kultuurisild, sest ühel pool seisavad eestlased, teisel pool lätlased ja nende vahel on liivlased. Ning tänu hiinlastele oleme meie hakanud uuesti lätlastega suhtlema, sest see suhtlus on vahepeal olnud pehmelt öeldes tõesti väga-väga kesine ja kuulma oluline sündmus minu teel Lätti luuleni oli läki, uuema luulevalimik, mis ilmus 1997. aasta lõpus kogu kätte võtsin, siis see tundus mulle üllatavalt õbluke ja ma olin hämmastunud, et see on nii tagasihoidlik nii oma välimuselt kui ka autorite arvult. Kui aus olla, siis ma ootasin palju rohkem, ma ootasin palju suurem autorite hulka, aga kuna söörisin selle sisusse, siis jäima üllatunult iseendasse vaatama. Sest just nimelt teekond läti luulesse on minule olnud ka teekond iseendasse. Ja läti luule kaudu olen ma ennast nagu paremini tundma õppinud ja aru saanud siis nendest sidemetest, mis minul minu kaugete sugulaste kaudu on Lätiga. Mis siis on läti luule olulisemad jooned? Eelkõige muidugi kosmopolitismi ja sellele vastanduv rahvuslus, sest neid kumbagi ei saa vaadelda eraldi, vaid ainult koos. Teiseks torkab silma vastandlikkus ja vastakus kohati lausa ekstreelsus. Ja ka see on lätlastele väga omane tunnusjoon. See niisugune vastandlikkus viimse ringini, mis muudab ta luule dünaamilisemaks ja huvitavamaks. Rõhutaksin kolmandaks mängulisust. Jaa, mängulisusele vastandub taaste Lätti traagika, see ülim tõsimeelsus, mis ka mind ennast vahel minu juures kohutab. Et nagu mulle on öeldud, et ma võtan asju liiga traagiliselt aga nüüd ma tean, et see johtub just nimelt sellest läti traagilisusest ja see muudab siis võib-olla asja natuke humoorikamalt. Sinu ja mulle jäi kõrva üks niisugune hinnete panemine 10 palli süsteemis, kus eestlased hindasid erinevaid rahvaid ja nii näiteks hinnati 10 palli süsteemis kaheksaga soomlasi, rootslasi, norralasi. Aga lätlasi ja leedulasi ainult viiega. Ja selle üle jäin ma mõtlema. Sest miks näeme lätlastest nii vähe või, või meie on meie suhtumine nii tagasihoidlik neisse, kusjuures lõunaeestlased hindasid lätlasi tunduvalt kõrgemalt kui põhjaeestlased. Aga see on ka mõistetav selle poolest, et lõunaeestlaste temperament on ehk rohkem lätipärasem kui põhjaeestlaste oma. Et laiem üldsus ei pruugigi tunda kõiki väikesi nisse, kõiki väikesi asid Läti kultuuris, Läti elus, majanduses ükskõik mis alal nii hästi. Tähtis on see, et meil, eestlastel oleks igav maa kohta üks või siis mõni spetsialist, kes peaks neid asju täpselt ja selle kõige seetõttu. Sooviksin ka, et tõesti ilmuksid need sõnaraamatut, mis on siiani ilmumata. Ilmuks ka tõeliselt mahukas läti luule antoloogia, kus oleksid ees kogu läti luule, mitte ainult uue. Ja ma lõpetaksingi siin küll kehvas häälduses öeldud lätikeelse lausungiga jaabutroosmei peab julgema. Läti vabariigi aastapäevaks on Tallinnas planeeritud kaks kultuurisündmust dokumentaalfilmi näitamine kinomajas ja näitus Kiek In de Kökist. Lähemalt räägib Läti saatkonna kultuuriatašee Gundars Collins. Seekord ma mõtlesin, mis oleks huvitav eestlastele, mida ma saan pakkuda ja mida Läti vabariigi saatkond saab pakkuda seekord nagu aastapäevaks, latis kunagi Nõukogude ajas oli väga huvitav kultuurigrupp, mis nimetatakse, sest see grupp kirjanikud, tõlkijad, kunstnikud, arhitektid, kellele oli väga suur huvi prantsuse kultuuri vastu. Muidugi Nõukogude ajast, see oli nagu sulijatud teema ja pärast seda Seinemised istunud vanglas 10 kuni 20 viieni aastaks. See inemised praktilised, ma arvan, see on üks suur osa lati kultuurist. Sellepärast et kui ma ainult jutlan, paar nimed, see suured tõlkijad prantsuse keelest nagu maias, silmale, kes tõlkinud nõukogude ajast väga huvitav prantsuse luule antoloogia. Umbes 30 aastat tagasi ilmus kus on esimene kord võimalik lugeda Ssandraar, luuletused, apolineeri, luuletused, Kilviku luuletused ja teised. Kui ma nimetaks teised tõlkijad nagu IIA palasse vaim, joobe, Crynthaude ja minul oli kunagi inimene, kes elas koos legendaarse läti luuletaja, ka Aleksandri jaks ja tema tõlkis vägapalju prantsuse keelest ka. Ja muidugi üks kunstnik Kurtz Friedrich Soans, kes ka oli see prantsuse grupis ja kes väga huvitav kunstnik. Kas film prantsuse grupist? Film nimetatakse lati keeles, suuts Parssapne eesti keeles karistatud unelma eest. Siis on teine peav. Me vaatame kuts Friedrich tsooni näitus Kiek in de köögis. Ja see võib olla ka väga huvitav, sellepärast praktilised. See maalid on esimene kord on võimalik näha mitte ainult eestlaste, aga Lätis ka ei olnud. Ja see prantsuse grupp on üks teema, mis on praktiliselt, oli ainult Lätis. Ma ei tea, kas Eestis on midagi sarnast, oli vōi kuskil Leedus, aga sellepärast ma tahaksin, kui see dokumentaalfilm, kus on intervjuud hinemisega. Võib-olla see pakub midagi huvi Eestis. Nüüd aga Eesti filmisündmusest maris Johannes. Kass kukub käppadele, see on filmikassett, mis esilinastus neljapäeval kinos kosmos ja kuhu kuulub kolm filmi noorema põlvkonna režissööridelt Jaak ilmilt, Peeter hertsagilt ja Rainer Sarnet pilt. Ja seda filmikasseti kommenteerima olen palunud uue põlvkonna filmikriitiku. Andres Maimiku kass kukub käppadele, on Zeitus Eesti senise filmikunsti taustal? Ei raskepärasusele, ei psühholoogilisele esituslaadile. Andres Maimik. Ma arvan, et ühtegi filmi ei saa teha puhtalt eituse peale, et ennem peab olema ikkagi nagu jaotus dialektika reeglite järgi. Et kõigepealt peab olema äkki nagu oma nägemine, positiivne platvorm, kui palju, kes Eesti filmis mingisugust ühtset kooslust on, et millele saab ehitada, et ka seal on kuigi liin või keeduse liin või on tehtud uue laine stiilis katsetusi, on tehtud sotsiaalsed, kino on tehtud psühholoogilist realismi. Ma ei usu, et ta nüüd kogu seda kremplit nagu eitav kass kukub käppadele. Aga ta nagu suures osas ütleme 80-st protsendist manifesteerin küll sellist teistmoodi kinokeele võimalust eesti filmis. See tähendab, et on palju vabam, palju rohkem, kasutab fantaasiat ja ikkagi võtab sisse kogu tänapäevase popkultuuri mõjutused alates muusikast ja stiilidest moest kas või naljad filmis olid sellised, mis on ilmselt noorele kosmopoliit samale inimesele enam mõistetavalt kui vanale vindunud kinohundile. Kuidagi väga elegantselt ja väga teatraalselt tehti seda nalja seal ekraanil. Kohati vähemalt esimeses filmis Jaak Kilmi filmist Tähesõit tehti seda nalja võib-olla liigagi teatraalselt või selline manerism ja poos, mida film uhkelt nagu demonstreeris poosi ja siiruse vaheline nagu vastu oli võib-olla liiga nagu peadil tükkivalt nagu esile toodud. Et see natuke pidurdas loo enda kandvust, seda mõtet, mis sellesse loosse võib-olla esialgu oli pandud oli teda liiga palju nagu ülestiliseeritud ja aga see on mu isiklik vaatenurk, minu arust oli see huvitav. Kui nüüd mõelda Rainer Sarneti filmi peale, siis sea nägin mina ennekõike säravaid näitleja mänge ja eks näitleja ole rohkem nagu seal peegli inimene ja selle, selle peegli ja inimese suhted olid üsna võluvalt välja pakutud, kuidas nad ise hindad visuaalse poole pealt seda, sest noh, peegel iseenesest on juba niivõrd võimas kunstiline kujund. See oli väga visuaalselt väga uhke film ja väga palju kaamera efekte oli, see oli väga stiililiselt täpselt väljapeetud. Ilmselt oli seal ka piisavalt noobel võshik kultuurikiht peal alates kokto filmis Orpheus allilmas, kus me mäletavad põrguinglid, olid ka mootorratturid ja siis peeglitaguse maailma dispetšer meenutas samuti seda Orpheus kangelannat koguse peeglist sisse ja väljakäimine. Et see oli väga nagu ohtrasti tsitaat oli koktoolt või siis kodaari alfa Willist, kus peeglitagune maailm oli nagu kolmanda järgu hotell. Et seal oli nagu selles suhtes väga osavasti kasutatud nagu kinotraditsiooni või sellise sümbolistlike kinotraditsiooni elemente ja kombineeritud seda sellise moodsa nägemisviisiga. Seda võib nimetada esteedi mängudeks ja et kui tähesõidus oli samamoodi nagu glamuuri pandud kõvasti kassikulda ja barokkloss ja kimonotes sektandid, mängivad petangi, et samasugust nagu dekadentlik õhkkonda püütud kujutada, selle asemel, et näidata mingisugust nagu sekti, mis võib olla tegelikkuses, eksisteerib veel tehti seal selline suurejooneline stilisatsioon või kas või võtame videotelefon, mis meenutas fööni või elektritool. Lennart Meri oleks sellega avanud tiigrituuri sellise telefoniga. Et nendes kahes filmis oli selline nagu vaba fantaasia või teadlik väljalõikamine nagu sellisest reaalsusest materiaalsest maailmast, omaenda, sellise filmiuniversumi konstrueerime väga osav. Et see on üks asi, mis kindlasti erineb võib-olla traditsioonilisest eesti filmis sellisena, nagu me seda tunneme. No nagu keegi olla öelnud, et kui sa oled noor ja sa pole radikaal, siis pole sul järelikult süda, kui sa oled vana ja neljakümneaastane ja ma olen ikka veel ikka pole seal ajusid. Ja siis väikevinet seal vahel, Peeter hertsog. No see praegusel hetkel jäi vist ainult nagu selliseks ja sõnaks, et see film ja teine film ja tema oli siis väike ja seal vahel Jah, ta oli natukene selline nagu kokkulitsutud ja argine seal keskel, selles suhtes küll, et kui ennem ja pärast tuli selline suurem suurejoonelisem ja ambitsioonikam glamuursem tüksis hertsogi oma ja, ja selles suhtes natukene kurba olukorda. Või noh, ta ei pääsenud nagu mõjule. Ja ta oli natuke teises stiilis teisest ooperist asi ka. No me oleme siin üsna heatahtlikult rääkinud, mida teil on ette heita oma sõpradele ja kolleegidele nii-öelda, kui kriitilise poole pealt vaadata No kui kriitilise poole pealt vaadata, siis ütleme, positiivne on kindlasti see, et nad saavad aru nagu filmi nagu põhiolemusest, et see on nagu võimas visuaalne väljendusvahend. Film on nagu visuaalne kunst eelkõige. Aga teisest küljest on nagu filmi võimalik üles ehitada ka üsna nagu äratuntava psühholoogilise realismi võtmes või selle fantaasia sees võib tihti olla nagu selliseid momente, mida inimene ära tunneb ja väga isiklikuks peab. Et noh, tihti võib ka stiili kaudu oma tähtsatest asjadest jutustada, aga stiil ei jõua vahest nagu inimeseni niivõrd nagu vahendamata kujul. Sellise terava elamusena jõuab ikkagi nagu esteetika kohale. Ses suhtes võiks nad rohkem nagu harjutada just sellist psühholoogiliselt. Ma tahaksin veel öelda, et psühholoogia on nagu oluline komponent, mida nad peaksid kindlasti sisse lülitama, et selline nagu argifoon. Aga teinekord on nagu ja värskendava ära tunda kogu selles Glamoraama vahelgi, selliseid intiimseid võib-olla mitte nii säravaid hetki. Täna õhtul on esietendus Vanemuises sõda ja rahu vene klassikalise kirjanduse suurteos võimas mahukas romaan lavale tuua. Selleks peab olema julgust ja jõudu. Tülitasin lavastajat Mikk Mikiveri telefoni teel. Mõni hetk pärast seda, kui oli lõppenud läbimäng. Võib väga kergesti juhtuda selline asi, nii nagu Eestis on sõda ja rahu esimest korda siis draamalaval võib olla ka nii, et, et Venemaal ka ei olegi olnud ja võib-olla et on Gordon olnud, sest et vaata pärast seda suurt oktoobrirevolutsiooni oli ikka krahv Tolstoi oli krahv, eks ju. Ja ei olnud mitte väga väga soositud ja kogu nõukogude aja tegelikult, sest et me teame ju, et läänes on, on Tolstoi olnud väga armastatud, väga lugupeetud. Nii kirjanikuna kui mõtlejana, eks ju, kui ameeriklased tegid filmi, eksis pantartsukese ainult sellepärast, et noh, Nõukogude pool peaks ka millegagi vastama, sai loa teha filmi, siis Prokofjevi tegi omalajal ooperit. Aga kas sinul on mälestusi näiteks nendest filmidest ühest või teisest? Noh, ikka on ja on, on niisuguseid hetki ja ja on Audrey Hepburn hapra kujuna ja pole midagi öelda, tähendab Tolstoi lon Nataša nagu oma põhjas nagu veidi teistsugune, aga isegi meilbeeerrer Andreina kes, kes mulle tundub nagu ikkagi difonovile, kuidas öeldakse banaalselt, et ära tegi natuke ja, aga täis üllatusi, eks ole, et Henry Fonda vangis Žukovi, kes väliselt ei vastas üldse pesuga või kirjeldusele, aga krab Pedama mäletan ikkagi fun ta, suurepärane näitleja ja noh, ka selles vene nõukogude asjast üht või teist, kuigi kuigi seal olid suur osa tõesti seal, et rahu oli seal nagu, nagu, nagu vähem et mu sõbrad moskva näitlejad, lektuurovia, koolja, Volkov. Ükskord kui ma küsisin, kui selle filmimine käis, ma küsin, et kas te teate, vennad, et kuidas see asi läheb ja siis nad mõlemad naersid ja ütlesid, et asi läheb nii, et kui krüptuusavile oleks olnud käsutada nii suur armee kui Bondartsukil, siis Napolion oleks Vilniusest kaugemale tulnudki. Et seal oli rõhk nagu mujal. Aga kui nüüd sellele mõelda, see tohutu epopea mahutada teatud aja lõikes, kes see muidugi need huvitavad karakterid tõusevad kõigil silma ette. Aga kuidas oli üldse võimalik sellest suurteosest see lavavariant teha, see huvitav näiteks mind kõige rohkem, see võis põrgulik töö olla. Oli küll ta olude sunnil see langes minu teha ja, ja ma pidin ta suhteliselt lühikese ajaga tega, mis tähendab alati intensiivsust, aga ta langes sellesse aega, mis on minul alati olnud, mu parim aeg, sügis, augusti lõpp, septembri algus ja siis, kui ma ta mitu korda järjest nii rida-realt läbi lugesin, teist korda juba juba ikka väga suure huviga. Ja see raamat hakkas mulle kõnelema seda keelt, mida ma ei olnud mitte kunagi seal oli täis üllatusi, mida ma ei olnud üldse arvanud, et selles raamatus Allariks keegi mulle atel tsiteerinud sealt mõnda lõiku, mis meil on, et siin, selles lavaversioonis sees ma küll ei oleks arvanud, et saan sõjast ja rahust ja, ja see ise hakkas dikteerima seda, mida ma sealt valisin ja mida ma jätsin. Nii et see liin, see, see vene sõna Mir, tema mitmetähenduslikkus, noh, eelkõige kahetähenduslik, eks ole, sõda ja rahu või sõda, maailm, see, see viis inimeseni inimese sisemaailma ja kas seal valitses sõda või rahu. Kuidas ja kuidas seda Rahu tuleks otsida seal ja nii edasi ja nii edasi, see oli, oli kõige-kõige põnevam ja peale kõige muu jooksis säält üsna mürinal sisse. See, mis on, on meil ka veel ikkagi mitte mitte sugugi maha võetud kadunud teema tänases päevas. Eks ole, uue ja vana võitlus ja reformid ja, ja nii edasi ja nii edasi. Mis on Tolstoi väga, väga selgelt ja väga jõuliselt välja toodud. Kas sõda jääb kõik kuskile kaugele Vanemuise seinte taha? Ja on kaks olulist hetke, on auster litsi lahing nii-öelda, aga ta on täiesti täiesti teiste vahenditega ja väga-väga lühidalt, aga, aga see Andrei, haavatud ja me oleme seal seal, tema elus, noh, niisugune suur suur pöördepunkt. Ja, ja siis on Borodennoo lahing kestab üks viis sekundit, aga Borodino lahingu eelõhtu, 25. august 1812 on küll oma meeleoludega on sees. Aga mis sulle töös endale oli kõige ütleme, rõõmustavam või huvitavam, mida sa ei oodanud. Et vaat sellega seoses tuleb niisuguseid asju. Ma ei oodanud seda, et üle hulga aja oli veel nädal aega või natuke rohkemgi. Enne nüüd tänast kontrolletendust oli, mul on niisugune hea sisemine tasakaal. Ma tegin proove üksikud kohtadega ja, ja näitlejad olid niivõrd hästi häälestatud, et ta oli väga põnev proovida ära. Ja üldse ei mõelnud sellele, et et oot-oot, et varsti-varsti-varsti tuleb kõik see ballett ja, ja draama ja, ja need üksikutest niisugustest lugematu hulk seeni ja orkester, Sester elav ja see tuleb kõik kokku liita. Et see oli, see oli mulle mulle üllatus, et osutus nii põnevaks inimestesse sisse vaatamine, mis tähendab ühtlasi ka mõnedesse näitlejatesse sisse vaatamist. Karin Tammaru, kes mängib Natasha, keda ja üldse ei, ei tundnud enne proovide algust ka tema mulle üllatus ja noh, rääkimata siin mõningatest vanadest tuttavatest. Ühesõnaga, oli töörahu, oli töörõõm ja loodame, et tuleb ka vaatajatele rõõm, aitäh ja hoiame pöialt. Värske sirp on oma esikülje teemaks valinud kunstinäituse, mis avati eile Tartus Kivisilla galeriis ja kultuurikaja poolt käis teateid toomas Epp ehand. Kui minna Tartu Kivisilla pildigaleriisse, siis kohe ukse taga seisab maremikofi pronksskulptuur nimega edasi. Selleks, et minna edasi, tuleb mõnikord vaadata tagasi. Vas pildigalerii eila näituse hingeaeg ehk eesti kunst 1900 kuni 2000 samas Kivisilla galeriis kogunesid eile hommikul ka muuseumitöötajad, riigiametnikud ja kunstiinimesed, et arutada, milline peaks edaspidi olema Tartu kunstimuuseumi ültse muuseumide roll Eestis. Kas muuseum peaks eelkõige olema pühakoda või aktiivne ühiskondliku elu osaline või meelelahutuskeskus või veel midagi muud? Hea vastus sellele küsimusele aitaks muuseumidel leida oma tegevusele ka piisavat stabiilset majanduslikku alust, mille puudumine praegu on viinud mõne Eesti muuseumi raskesse seisu. Hoolimata sellest, et ka Tartu kunstimuuseumi olukord pole kiita on siiski tartlaste rõõmuks uus näitus jälle üleval. Tagasivaatele sajand Eesti kunstist on koostanud Tiiu Talvistu ja Mare Joonsalu. Kuidas ligi poolesaja eesti kunstniku tööd näitusele on valitud, sellest räägib näituse üks koostaja Mare Joonsalu. Meie valisime sellele näitusele eesti kunstist sellise tundelise poole me ei tahtnud päris kasutada sõnu ekspressiivne kunst, sellepärast et Ekspressiivsusega eesti kunstis on nii ja teisiti suurem laine oli, ütleme kahekümnendatel aastatel, aga selle 80.-te aastate Ekspressis kohta on ikka ju kirjutatud, et see ei ole olnud niisugune päris tõsine ja päris siiras. Niimoodi jätsime kõrvale sõna ekspressiivsus ja, ja tahame rõhutada sisust, emotsioon maalset poolt ja valisime töid, kus meie arust on siis ütleme selle see puht nähtava kõrval kujutatud just sellist noh, tegelikku, selle kujutava objekti olemust, nihukest, hinge. Kas sellest on siis, kas on pealkiri hingeaeg, sellest Pealkiri hingeaeg, aga teiseks ka see näitus avatakse nüüd novembrikuus, mis on hingedekuu ja kombeks niimoodi endasse sügavamalt vaadata, oma mõtteid ja tundeid taastada ja no meie siis vaatasime sügavamalt sellesse Eesti kunsti terve sajandi jooksul ja ja püüdsime siis reastada nagu neid teost probleeme, aga neid teemasid, mida siis selle sajandi, kas sul on nagu eesti kunstnike niimoodi inspireerinud tähele pannud millised need teemad on? No kõigepealt muidugi inimene ja loodus, loodus kui üldse üks hingeseisund, eks loodus on olnud ju põhiks niukene peaagu täiesti põhilisemaid, Jaan Rääts eesti kunstis ütleme lahti saanud algusest. Edasi käsitleme naise ja mehe kuju eesti kunstis siis tuleb kunstniku devade nagu iseendale ehk autoportree niuksed, sügavunud eneseväljendused selles žanris ülemisel korrusel, seal tegeleme ühiskonnaga ja ühiskonna painetega, siia tulevad sõjad, revolutsioonid ja ütleme võimuvahetused. Ja järgmises saalis, siis no ütleme seal linnastumine ehk siis ka muidugi need aastatuhande lõppu. Siis kas neid pilt oli kerge leida või raske, kui selle eesti kunstiga tegeleda, muidugi, ja teda tunda ja siis need ei ole raske leida. Ja noh, valiku puhul võib ju kindlasti ette heita, et miks ta selline see on kindlasti üsna subjektiivne valik. Usun, et iga teine tegija oleks teinud selle näituse teistmoodi. Aga noh, usume, et vaatajal on siin üht-teist vaadata ja eks ta siis mõtleb ja ja kas ta nõustub sellega või mitte. Me räägime siin praegu linnas, millised on linnakäsitlused eesti kunstis? Kindlasti võiksin nimetada selliseid nimesid nagu Jüri Palm, Nikolai karmošov ja nende kõrval on asetatud siin Jaan Elken, linn on, eestlase jaoks tundub nisugune üksiolemise koht. Ja nendes väljendub külal selline kõletus. Mis teile endale selle näituse koostamise juures võib-olla kõige huvitavam oli? Kõige huvitavam oli võib-olla leida nisukesi erinevaid seoseid varem maja uuema kunsti vahel. Sellepärast et noh, seekord me ei kasutanud sellist ajalist otseprintsiipi, vaid vaid kuna me esitame materjali teemade kaupa, on tihtipeale siin kõrvuti tööd, ütleme, sajandi alguse poolest ja sajandi lõpus. Niisugused võrdlused on kõige huvitavamad. Ja nüüd Sirvime Loomingu värsket numbrit koos ilukirjanduse toimetaja Asta Põldmäega, kes tunneb sellest numbrist siirast rõõmu. Seekord ma julgen küll öelda, et loomingu oktoobrinumber on minule ilukirjanduse toimetajale tõesti sündmus kuivõrd mulle on alati sündmus, kui midagi ilmub, mari saadi sulest. Ja see number toob ära esimese poole tema värskest romaanist sinikõrguste tuultes mari saati. Kirjaniku olemus on mind aastaid väga paelunud ja tema puhul olen ma mõelnud niisuguste mõistete üle nagu lapselik teadvus ja süütu teadvus. Need kaks asja on minu jaoks erinevad. Selles olulises, ET lapselik teadvus võib tõesti mitte teada. Ja ta võimaldab tuttavat kavaluseta helemeelset suhet maailma. Kuid süütu teadvus on selle teadvus, kes teab, see on väga rikkaliku, väga arenenud intellekti omaja selles, ometigi on suhema ilmasse säilinud niisama puhas usaldav ja helemeelne, nagu ta ei teaks. Ja seda viimast ma seostan mari saadiga. Sinikõrguste tuultes. Igav, jahmatava detailiga noor kahekümnendais aastais naiskunstnik. Mistap valmistada valge nahkdiivani, mis oleks seestpoolt köetav ja kumaks nagu elus. Inimihukaaslased leiavad, et selles on midagi võigast ja eemaletõukavad ja et see on selline Itskoplik unistus. Ainus, kes ideega kaasa läheb on noore naiskunstniku rootslasest abiga pasa kunstikoguja Emil. Tema leiab, et, et see on väga huvitav kunstikogujat. Emilyt on autor iseloomustanud kui inimest, kes imetleb maitseid keelega kes otsib silmadega kõike, kõike kaunist, kes on tulnud siia ellu ilusaid asju tänuga kohtlema. Ja kes on ka sellises ümbruses kujunenud ja elanud. Ta sooviks oma noort naist ja last viia erarootsi põhjendusega anda lapsele sobivam kasvukeskkond. Ometigi solvab noort eestlannat, sest ta tabab selles mingit ülimusliku vihjet Eesti sobimatu kasvukeskkonna suhtes. Ta mõtleb kibedusega, et ei ole rahvast, kes ei leiaks endast veel halvemat. See on ka üks teose niisuguseid põhistruktuure eestlase suhe rootslasesse. Ja teisalt eestlase suhe venelastesse. Sest noor naiskunstnik on pooleldi vene verd, tema isa on Vene erusõjaväelane täiesti tüüpiline vene ohvitser, võimukas ja käsku täitev otsekui elustunud monument. Raamatu alguses toimub dramaatiline stseen. Rootsi kunstikoguja hukkub uppuva Estonia laevaga. Need tuleb noorel naiskunstnikul lahendada kogu see keeruline astmestik, oma suhe kunstiga, oma suhe oma rahvusega, oma suhe rootsi rahvusega julma suhe vene rahvusega. Kuid ma ei luba kolleegil neid rohkem selle romaani kohta kõnelda. Usun, et lugejahuvi on äratatud, aga selles Loomingu numbris on veel palju muudki lugemisväärset. Üle pika aja astub meetrit Johnny B, Isotamm keda luulesõbrad on truult pooldanud ja hinnanud ka pikkadel väikimise aegadel. Tema luuletused praegusaegses luule kontekstis mõjuvad maheda hinna ja see, mis nad on säilitanud ja milles nad on. Tõnnibi on verside ehedus ja mahlakus, mitte enam nii väga ehmatavus ja äge meelsus nagu ehk kunagi Tore naabrus. CERNi Piile on Kristiina Ehin kellest on saanud viimaste aastate jooksul väga tore suveräänne luuletaja, kes käib oma teed ja kes on rõõmustavalt rikkumata Ta argisusest ja pragmatismi ist, kes on mõnede väliste märkide järele isegi sarnane oma ema Liiseppeli, kunagist luule suundumustega. Temagi luules esinevad nimed, tuttavad pigem värisenud Nõukogude Liidu ajast. Astrahan Arhangelsk ette saabub valge Valga. Kuid need ei ole enam see, nende tähistuste varjus on väga isiklikud tähendused. Hangelsk on lootusetuse ja asjatu ootuse jääkülm-vangla, kus inimene heidab meele Astrahan taga. Lootuste tormakas kevad. Need on sellised isiklikud nimed, ei enamat. Selles numbris esineb mitmeid praeguse ajakirjanduse säravaid nimesid. Sukrull nii luuletuste kui tõlgetega. Tõnu Õnnepalu mõtisklusega, Maimu Berg arvustusega siinkõneleja novellikogule Viini plika artiklite osas on üles võetud Edgar Allan põu Ameerika uurija tõlketekstina. Hoogsalt jätkub. Tšeslav Milosii Loomingu liitmine Eesti kirjas on. Esseetõlkega vapo Vaher on kirjutanud CERNi piisutame juubeliks. Arvustuste osas on Mati Unt vaimustunud Narva Valtoni Waba kompositsioonilisest valitud teoste esimesest köitest Doris Kareva kirjutajatega. Haaravalt Triin Soometsa värskest luulekogust. Ja nüüd saab sõna Ivalo Randalu. Mitmed-mitmed kontserdid, millest oli põhjust rääkida nädal tagasi ja mis kõlanud juba siin-seal korduvad vaadeldavalgi nädalal, kuid neist enam juttu ei tee. Alustame sellest, et taas on Eestis prantsuse tipletist Rankrootmiseraar koos Boris Björn pageeriga. Nende seekordse kava nimetus avab ilmekalt ka selle sisu. Viini klassika, Pariisi sarm, New Yorgi rütme. Tüüp autoriteks on vastavalt Mozart satee. See on vähetuntud prantslane elas 1866 kuni 1925 ja viiter sünniaastaga 1938. Tegelikult on geograafia veelgi laiem, hõlmates ka sakslasi, taasi näiteks paga niitja rullid ning mis meeldiv ka Peeter Vähi palaga. Müstiline ühinemine ja Sumerat pühendus looga porismi pagerida ja tema sõbrale lugu aastast 1988 seega juba originaalis kirjutatud flöödi leiaaki tahvlile. Esimene kontsert, et anti eile Viljandis ees seisavad esinemised täna kell 19 jõhvis homme Kuressaare raekojas ning esmaspäeval Haapsalu perekonnaseisuametis saalis algusega kell 18 ning teisipäeval mängitakse Vanemuises kolmapäeval lõpetuseks ka Estonias. Homme tähistab 50 viiendat sünnipäeva järjekordselt tramm oma, kus solistide ja ansamblitega Estonias algust nagu Tallinnas ikka, kell 19. Ja esmaspäevast algavad laupäevani kestvad venelased tuuri päevade Eestis. Need tõepoolest suured kultuuriväärilised nii kvaliteedis kui kvantiteedis. Viimase eest hoolitsevad Eesti kontserdile lisaks veel rida teisi institutsioone. Siinkohal loetleme vaid mõned neist kontsertidest, mille taga seisab Eestit kontsert. Esmaspäeval kell 19 avatakse päevad pidulikult Estonia kontserdisaalis. Nagu niisugustel puhkudel tavaks, on rida kirev ja uhke esinevat suure teatri või nagu nüüd ütlema hakatud Boschoidiaatri solistid mitmed instrumentaalsolistid ja ehk iseäranis oodatult Kremli kooriga bell, samuti Moskva konservatooriumi kammerorkester Eduard kratsi dirigeerimisel. Kavas on loomulikult valdavalt vene muusikat, ikka nagu üldse kõigil neil päevadel. Neljapäeval kõlab ERSO festi kesksemalt sündmust tehes Estonias Nikolai Aleksejevi juhatusel kava. Ja loomulikult jälle vene muusikast. Kõlavad Glinka fantaasia Rahmaninovi klaverikontsert number neli ja Tšaikovski sümfoonia number viis äärmiselt hoopis on teadagi populaarsed ja oodatud. Harvemini esitatakse aga Rahmaninovi viimast veel aastal 1941 helilooja poolt kohendatud kontsert mille juured aga ulatuvad kogunisti tagasi juba 1914.-sse aastasse. Mõni aeg enne surma tunnistas helilooja. Ta on eluga Ameerikas lõpuks ära harjunud, kuid puudub üks rahu. Midagi sellest rahutusest kumab vastu ka selles muusikas. Teose viimase redaktsiooni esiettekanne toimus seitsmeteistkümnendal oktoobril 1941 soleeris autor Philadelphia orkestrit juhatas. Juutsin omandi. Nüüd soleerib 21 üheksa-aastane Moskvalane Sergei klavid kis Jevgeni Malinine õpilane ja muidugi meetmete kaalukate konkursite laureaat mis avanud balletilavadele ka Saksas Kreekas, Itaalias, Prantsusmaal, Jaapanis ja mujal. Jäänud on veel vaid interpreetide Meka USA. Mis aga veel toimub, katsuge jälgida ise, soovitavalt venekeelsest pressist, muidu võite mõnestki kaunist hetkest ilma jääda. Tänase kultuurikaja seadsid saate valmis Külli tüli ja Mari Tarand. Kõike head teile.