Kunstimüsteerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Tere. Te kuulate saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. 20.-st veebruarist saati on kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel avatud olnud Kati Ilvese ja Eha Komissarovi kureeritud näitus, surm ja ilugootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuris. Kati Ilvese murdis paraku varakevadine viirus, nii on kunstiministeeriumi stuudios vaid üks näituse kuraatoritest Eha Komissarov, tere Eha. Ja see on surma elunäitus saadab selline mõnus väike sõnastik, mis tutvustab nii osalevaid autoreid kui mõningaid näituse valikute taga olevaid, selliseid laiemaid kontseptsioone. Et mulle see sõnastik väga meeldis ja, ja ma sellest nagu inspireerituna ka kõik oma küsimused sulle üha vormistaksin sellest tähestiku nagu sarnasest siis nagu sõnastikuga tähestik vormis. Aga kassa ehk paari sõnaga kommenteeriksite ka, et miks te, Katiga otsustasite selle noh, ütleme näituse kataloogi sellise sõnastikuna vormistada? No see sõnastik aitab muuseumil astuda dialoogi. Ta ei jaga ja me lähtusime siis mitte ideaalsest vaatajast, siis kõike teab, noh ilmselt sina siis kuulud ideaalse vaataja kategooriasse, aga keskmisest vaatajast, kelle jaoks on gootika mingi veidrus ja kes ei näe mingeid seoseid gootika kultuuri vahel ja, ja ega ka gootika ja muuseumi vahel. Ja me valisime väga populaarse käsitlusviisi ja sedasama vist ikka oli väga tore teha, aga minuga ühe autori jaoks oli noh, väga raske piiri tõmmata. Sest neid kootilikke tunnuseid on kaasaegses kultuuris sedavõrd arvukalt, et valitseb oht igasuguseid piire üldse minetada ja hakata siis kirjeldama kitsa gooti mõiste asemel kogu seda Stobset diskursust kaasaegses kultuuris. Ja ma ei välista, et vähemalt osa tekstide puhul võis ka selline oht olla. Aga ma asuks nii-öelda oma märksõnade kallale. Alustaks loomulikult nagu tähestik, iga tähest ja esimene tegelane, kes näitusel figureerinud kukub, on autor. Et selle sõnastiku alusel võiks väita, et näitusele valitud autorid on diagnoositavad kui vägivaldsed autistlikud subjektid, kes peavad hinge siseelu välismaailma eest primaarseks. Selline kunstniku kirjeldus põhineb mulle tundub, et Hanno Soans uurimusel vägivallast Eesti 90.-te kunstis ning sellest perioodist just sealt 90.-test on, on pärit. Ma julgen väita, et enam kui pool näitusel olevatest töödest, et isegi kogu tööd ise on uuemat, nagu näiteks Kotrid, Helmeini kuldajasari mille dateerida kakstuhatkolm, siis Merilin Manson, keda see portreesari kujutab, on minu jaoks ikka sihuke üheksakümnendates täht. Aga näituse selliseks tinglikuks kangelaseks tundub mulle olevat, et just stuudio oma 90.-te fotokollaažidega ja siis nende kõrvaga Toomas Kalve anatoomikumi pildid ja Ene-Liis Semperi enesehävituslik fotosari mutantalakaart ja nii edasi, et et millega taoline perioodi ja meediumi ja autorite valik põhjendatud on. No ma mõtlesin selle üle, ma annan sulle kaks lühikest vastust, esiteks Eesti kunstimuuseumil on väga hea kollektsioon 90.-te kunstipöördes osalenud autoritest ja me pole neid ammu eksponeerinud, lihtsalt selleks seal olnud mingit ettekannetega võimalust. Ja gootika on kindlasti see teema, mis mitmeid, näid autorid, vähemalt kõiki neid, keda sa ette lugesid, võimaldab esitada ja, ja gooti abil saab neid täpsemalt raamistada. Sest vaata, siin on nagu kaks asja, mina ei tea, kas sina oled Ta originaalselt näinud teestuudiotöid originaalis või, või seda Raikpere Iiot või, või oled sa seda näinud ainult meediakeskkonnas? Rait peret mõist tähendab, kusjuures ma kahtlustan, et Rakvere puhul ma olen näinud sellest uusversiooni, mille rait Preise tegi, sest kaardus Nendest oma, see on hoopis teises värvigammas kui see ja muuseumi üks niisuguseid viimaseid väga tähtsaid funktsioone, mis kunstimuuseumit ei ole tänapäeval on üldse jäänud, on luua siis vaataja ja originaali vahe, mingisugust kommunikatsiooni, et ikkagi kogu kultuur ei ole internetti mingisugune sähvatus. Ta ongi originaal, kus on siis nii-öelda autori käejälg ja meie teema andis väga võimaluse nende asjadega tegeleda. Teiseks mõtleme nüüd sellele, kuidas Ida-Euroopas ja Eesti kunstiskeene ehitasid üheksakümnendatel üles kunstivabaduse uut diskursust, eks ole, mis keerles meedia subkultuuride ümber. Ja see protsess jäi kõik ja mitte ainult meil ka mujal. Põhimõtteliselt Ta jäi määratlemata kui kultuurinähtus ja tänaseni räägitakse võt. Ene-Liis Semper tegi seda, seda, mida ta täpselt tegi, Kuuda millisesse kunsti kategooriasse peale seleta, tegid video asetub, see on juba noh, niuke lahtisem, vaieldavam küsimus. Ja me oleme korduvalt mõelnud sellele kumu kuraatorit, kuidas see kunst lahti kiskuda sellest mehaanilisest kümnendite haardest. Et meil ei ole ainult märksõna üheksakümnendad kunst, mis tähendab seda, seda, seda, neid, neid mehi vaid naisi vaid. On olemas ikkagi mingisugune ka otseselt kunstiliikumistega seotud kunsti enda arenguteks seotud kontekst. Ja mina arvan, et kõik need autorid suurepäraselt sobivad gootika juurde ma ei ütle, nad on puhas ikka. Aga kui me tahame näha gootika avaldumist mainstream kunstis, peavoolukunstis paremaid näitajaid tegelikult ei leia. Ja see on selline selline käik, et me lähtusime tööde headusest, nende teatud kunstiajaloo sisust, me püüdsime anda mingit sisu. Ja kolmas on nüüd seotud visuaalsusega vaatamisega, vot sellised asjad. Ma ei tea, kuidas semiootikud nendele mõtlevad, nendel on ikka konkreetsed sõna paik, koht, eks ole. Aga kujutaval kunstil on, tuleb veel juurde ridamisi igasuguseid mõisteid ja, ja tähiseid. Et seesama vägivaldne autistlik subjekt on muidugi geniaalne leiutis ja, ja kui seda Ta poleks olnud, oleks tulnud välja mõelda, eks ju. Et muidugi ta seob need kunstnike loomingu kootiga absoluutselt, see on täiesti selge. Ja mingil moel taga kirjeldab seda ülimalt eksalteeritud vabaduses seisundeid, kus siis kunstnik lubab endale kõike, kõike eksperimenteerib absoluutselt kõigega ja ja tundnud põletavat iha vägivallaga seotud teemade järgi. Esiteks üheksakümnendad, Tal on see moes. Miks on 90.-te tähtis? Ma jõuan selleni. Aga kui sa küsid minu käest stuudio tähtsust ja esiteks Avignoni naised, mis meil on väga suurejooneliselt esitad. Seda eksponeeriti esimest ka veel, kui ma ei eksi, kas 92. või kolmandal aastal, kuule neid inimesi, kes seda tööd on näinud, on ka nüüd on väga vähe järele jäänud ja kui see oli üldse üks Eesti kunstimuuseumi Kultuurkapitali esimesi oste ja sellel tööl on kaks hästi suurt tähelepanu, väärset plussi. Esiteks on need hologrammi, ma arvan, hologramm, mis teeb, inimesed peavad väga väheni, tehakse maailmas väga vähe väga harva. Ja see, et neid siin Eestis tehti, sellel hetkel 90.-te algul, ei ole üldse suur ime, seda tegid mingit vene Leningradist pärit insener, kes fännasid seda teemat. Ja teiseks on bri kollaaž, noh sa teadmises Prikolaas, eks ole, seal on väga kuulus teema ja seda käsitlevad selle mõistega mängivad hästi paljud kultuurialad. Nüüd Avignoni naised on esimene ilmselt lõpuni teostatud, väga-väga teadlikult brikollaažitehnikas teostatud. Ja kas ma pean siinkohal rääkima, mille poolest kunstis kollaaž erineb Prikolaasist või ei ole vaja seda ütled sina, indrek, aga palun ütle. Nonii kolaas, no palun väga. Võtame Picasso jälle edasi, tehakse mingi kompositsiooni, sinna lisatakse reaalsest maailmast pärinevaid objekte. Kunstis Prikolaasi tehnika tähendab seda, et võetakse värv mingisuguseid töid ja pannakse nad kokku suvaliselt täiesti suvaliselt või siis ainult mingite täiesti farmalistlike põhimõtete järgi. Lihtsalt noh, praegu on see väga moes, näituse kujunduses ta lõpuks sinna jõudnud, kus lihtsalt mingid pildid on sellepärast kõrvuti, et seal on mingi mingid elemendid on kuidagi formaalselt sobivad üksteisele kokku ja kunstis eriti kui võtta nagu Estonia teise moe mingisugune fenomen, moenäidet, tükid, kõik kokku, see annab kunstis mingisuguse uue sisu, õigemini polegi vaja sisu, pole ta lihtsalt suvaliselt kokku pandud pilli välja tagavad, meile jutustama mingisuguseid uusi, uusi sisusi, toimuvad mingid huvitavad võõrandused, võõrastused ja mida kõike. Prikolaason, absoluutselt kaasaegne kunst, tehnika jõuaksin järgmise teema juurde. Gooti nähtusena, seal me, mida me siis tegime, me püüdsime anda niisugune tugevalt Eesti keskkonnale, rõhutades tervikpildi, mitte klassikalise esteetika kujunemisloost ja eestist gooti kunsti näite põhjal. Ja nüüd ma jõuan Kalve juurde kale surnukuuri pildid valmisid üheksandate alguses petest oma sarja üheksakümnendatel, pildid on valminud Tartu Ülikooli anatoomikumis ja pildistatakse rohkelt siis laipu ja laipadest valmistatud tootja purkidesse, manustatud preparaate, cape nendega ja kõike muud. Aga küsimus on kunstiseisukoha pealt kohutavalt huvitav, kuidas ta seda on teinud. Ja sinuni selle selline, esiteks see teema on täiesti mitteklassikalise esteetikaga seotud, sest klassikalises esteetika surma kujutatakse noh, nagu nendes pühaku elulugudes mingisuguse tapmise aktina või mingisuguse, väga sakraalse mart, tüüri muna mingisuguse Kristuse näol või mida iganes, aga see surm ei ole suremine, on absoluutselt hea teema ja lemmikteema ja, ja seda väga vähesed kunstnikud on üldse käsitletud. Mitte klassikalises esteetikas kohtab surma muidugi oluliselt kordi rohkem. Kalve pildid tunduvad esmapilgul väga ilusad, nad kujutavad oga koledaid asju, aga need on väga esteetilised ja ja ilusad. Aga me näeme, et nad on ka samast efektsed igal pildil eriti seal, kus otseselt mingi osa pildist laipu kujutab, on järsku mingi katkestus, on mingisugune udune pilv, noh ühesõnaga see kogu see kompositsioon, see laip, me ei näe teda, sellised, näeme mingit osad teda või mingisuguses rakursis kogu aeg on mingisuguseid ähmased pilved nagu peal. Ja nüüd ma jõuan väga pikki igav lugu, võib-olla ma ei peaks seda rääkima, aga see on lihtsalt minu jaoks kahutad. Põnev. Mitte klassikaline kunst elab ja gooti kunst ka eriti ta elab teises Essteetilises ruumis, kui klassikaline esteetika nägemine on seotud ikkagi ilus, aga, või siis ilusa dialoogiga inetu ka, või midagi sellist siis mitte klassikalises kunstis kehtivad Nonii poolt see esimest korda sõnastatud kui hilisemas kultuuris väga palju käsitletud. Uued nägemisviisid ja Need otseselt viivad meid koonduslaagri teema juurde. Seal on väga aktuaalne ja, ja konkreetselt Auschwitzi nelja originaalfoto juurde, mida tegid vangid, et neid välja sokutada laagrist ja nad samas pildistasid neid, nii et seal peaaegu midagi ei ole näha. Paga kummalised pildid või on mingid surnukehi, näe väga kaugelt, kus sa peaaegu ei tuvasta selle nelja pildi olemuse valmimislugude autentsuse üle on maailmas aastakümneid kohutada, vaieldud ja see probleem lahendatud lakkaani nägemisabilduks Sis laga pakub välja kaks uut nägemisviisi. Esimene pilk läbi pisara, see tähendab seda, et su pilt muutub väga ebameeldivate vastikute asja nähes uduseks. Ja tänu sellele sa suudad seda asja vaadata, Ta ja mingeid oma fantaasiaid sinna juurde liita. Ühesõnaga, kuidagi viia ta mingile Subliimsel tasandile. Ja ja sisuliselt keelata sel teel endale kogu selle jubeda kohutavat seeni nägemist just sellisena nagu ta sinu pilgu Ta on laotatud. Ja teine, vot selles Subliimsusest on meil mitu näidet, sa küsid minu käest, et miks meil on vähe surma meile nii palju Sublyllimsust. No mis teha, Indrek? Tänapäeval eriti gooti kunstis selliseid asju läbi mingite supliimsete uute kategooriate sageli näidatakse. Ja Hellay, palun väga tema gooti laps, eks ole, paheline ja ohver samas kuidas ta nägu maalitud, me võime öelda, et see on fotorealism, imperialism, mida iganes, aga ta on selle tüdruku näo iga karva nagu mingisuguseid õhuliseks udemeks. Maalin, sisulised on see nägu mingisuguse valge, valge, ebamaise pilvega looritatud jällegi hoitakse meid mingisuguse kohtumas selle töölise vastikkusega, need vereplekid on väga ilusa sellise faktuuri. Ja teine Lagaani nägemine selle kohta, meil ei ole näitusel ühtegi tööd, aga sinna siis võiks kuuluda Tartus Schmi jääkski projekt. See on siis nägemine, kus sa näed niivõrd kohutavat asja pätsu pilt keeldub seda üldse vaatamast, toimub mingisugune kohutav katkestus hetkeks mingisuguse tõde läbistab sind ja noh, sa jõuad siis reaalsuse mõisteni, seda nüüd siis aknaid palju, väga palju ära käsitlenud ja Kalve on just minu jaoks aga huvitav, kui esimene Eesti kunstnik, kes siis käsitleb uusi vaatamisteooriaid, tõenäoliselt täiesti intuitiivselt, võib-olla lihtsalt ta kursis, kuidas selliseid asju tehakse, ma ei oska öelda, aga, aga ta teeb seda. Ja see surnukuur, mida me näeme laipa läbi ilusa ilusa sellise pillile. Me ei tohi pääseda nii ja selliselt. Noh, ma võiks öelda, et meie poolt valitud kunstnikel on kõigil väga palju tegemist tuua visuaalsuse kõue vaatamisega ja siin ei ole asja ainult selles, et on uus tehnika, video või foto, vaid lihtsalt on täiesti uued lähtekoha. Ja see on väga huvitav seda näidata ja kindlasti jõuavad nad kunagi tuurikeskust eludes, eks meie kultuuriteooria nii kaugele kunagi peaks jõudma. Ma olen öelnud, et seda poleks, suutsid enam-vähem kõik mu tähestiku ära katta, see oli muljetavaldav instruktor, reaalne vägivald ja ma tahaks sulle aitäh öelda selle nii-öelda esimese põhjenduse eest, mis, mis puudutas stuudiot, sest kui ma neid küsimusi valmistasin ja, ja ütleme, kui ma olin näitusele läinud ruumi sisenenud siis ma mõtlesin selle peale, et, et kas üks põhjusi, miks te stuudio siin on, ei ole mitte see, et nad on Eesti kunstimuuseumi kogus ja oleks noh, muuseumi rull peaks olema oma kogudes olevaid asju näidata, aga millegipärast kartsin, et, et kui ma tulen sellise väitega, siis kuraatorid tunnevad ennast nagu rünnata. Mine nüüd, see ei ole üldse võimalik. Me hindame paljusid asju mu kogusega kõrgelt ja tõsiselt, kannatame selle all, et neid nii palju näidata ei saa ja otsime ka põhjuseid ja teemasid, mis selle kõigega haagiks kuidagi. Aga ma selles roomes küsisingi, et kas sa lühidalt kommenteeriksid korra, kuidas teema selles mõttes sündis, et kas ei, ma saan aru, et asjad ei käi nii üks-üheselt, et kõigepealt on üks ja siis on kaks vaid tavaliselt on, et kõigepealt on kolm, kaheksa ja siis on üks ja kolm, heida pükse, neli, aga, aga ikkagi, et kui seda näitusekooslust vaadata, siis, siis just on ju, et see 90 distuudial Kalvel Volkmanile, et sel perioodil üsna tugev ja selline prominentne positsioon samas on, on seal olemas ka kaasaegseid autoreid, seal Villeneuve suurepärane luigekostüüm ja, ja Winny Puhhi esinemine moeshowl kõigepealt, millises järjekorras need nii-öelda autorid ja see teema kulges, kas kõigepealt oli tahtmine töödata sele kohticagajad, hakkasite otsima neid aut, mida see kontseptsioon võimaldaks enda alla käsitleda või mida siin olla nagu panna, et kas te hakkasite sealtkaudu näitust üles ehitama? Olid autorid hakkasid neile otsima sellist. Noh, fooniva eesti autorid olid, aga teiste autorite käsilased peale seal Prikolaasi, eks ole, on ju ikkagi seotud väga tugevalt kehakunstiga kehakunsti tänapäeval kirjutatakse, ongi peaaegu võimatu kootist üldse lahutada. Et nad on kuidagi seotud omavahel. Aga nüüd näed pillaneve jaa jaa, enni puhid ja, ja nad on puhtalt selle gooti subkultuuripäras seal, sest et noh, puhas gooti subkultuur on marginaalne non komformistlikeks ole avalikkuse eest sageli hästi varjatud ühendustes elavnenud näitus ja peavoolukunst on subkultuurid olid ju väga palju laenanud, üle võtnud stiili- ja moe ja ja lõpuks ka peavoolukunst ekspluateerib melanhooliat, siis seda feitissi, kultus, surmaihalus, hämaraid teemasid, mida tegelikult need subkultuurid on aastakümnete jooksul tootnud ja eriti oluline, nagu see muusika teema ja me tõesti tahtsime ka subkultuure tuua, aga ma arvan, et sa saad aru, et see ei ole kumule üldse jõukohane tegeleda subkultuuridega, teil on Tartus Eesti Rahva muuseum ja ma arvan, et tema hakkab sellega tegelema, see eeldab väga professionaalselt antropoloogilisi teadmist ja me lihtsalt nii-öelda kaasasime siis Winny Puhhi ja Pillenev, kes väärib tõesti, ma olen juba aastaid mõelnud, et Pille vääritesti eraldi Niukest moenäitus, tema kollektsioonid on kõik alles ja tal on väga palju kogusid ja kui jumal annab siis ja kui on selleks muidugi väikselt väikest ruumi vaja. Et mina küll tahaks seda näitust kunagi kokku panna. Kõik on ju soome-ugri rahvastel väga tuntud, selline morbiidne, teise maailmaga seotud vahetult seotud lind, eks ole, täiesti mütoloogiline olevus. Ja niimoodi me küllaltki emotsionaalselt ja, ja teatud tunnust põhjal valisime neid, aga samas me tahtsime ka tuua laiemat keskustelu juurde. Sest testi, kuid kaugeltki ei hõlma köidikud, kunstiteemasid nagu näiteks sama gooti laps on ju väga põnev teema, eks ole, õudusfilmid, iga õhtu on täis seda ja horror sihuke eriti kogenud ja samas laps, kes on palju kogenud, kes on kohutavalt tark ja samastan ka ohver. Sellest on põimitud kunstis huvitavaid kombinatsioone. Helme aine on üks kuulsamaid sele esitajaid maailmas, eks ju. Et hälvannist meil nagu ei olnud pääseda nii tuntud ja nii paljud eesti kunstnikud minu meelest on olnud temast mõjutatud kasvõi sedasama Mansoni Miki hiire kujundi detaile. Me näeme ju mitmel pool Eesti performance ites, mis vanasti tehti. Et ma arvan, et Emmlaanil on täiesti oma väike sihtgrupp ja siis tobias pers. Trupp on väga hea näide paiga deemonliku, sest kuidas gooti kunst demoniseeritud koha teeb ta kohutavaks jubedaks dramaatiliseks. Väga hea näide täiesti geistadeks. AS Grupi pärast. AS pluss f, võtan mina vastutuse endale. See on väga kummaline kogemus seda näha. Ma mäletan, kui ma nägin seda tööd Veneetsia biennaalil esimest korda, siis ma täiesti leidsin end sellele, et ma annan endale vannet, et ma mitte kunagi seda tööd Eestis ei näita nii kohutavalt valesti. Ja kui puhkesid need Ukraina ja muud vene sündmused, mullad, kas kogu aeg tulema meelde AS, nii et see on täiesti irratsionaalne minu isiklik suhe selle videoga, selle seal animatsiooniga ja mulle tundus kõikide nende uute Venemaa sündmuste toimel Taess käsitleb mitte ainult mingit absurdset finantsvägivalla situatsiooni, mis muidugi väga hästi sobib suurele imperalistlikule riigile, aga mulle tundus ka, et sa avatakse mingisugust suure riigi ja rahva sees olevat deemonit. Et kuidagi AS on jõudnud mingisuguse deemoni nägemise avamise. Ma olen nõus, et sellel ei ole AS-i tulekul, näiteks valikul ei ole väga ranged loogikat. Aga üldiselt kuraatorite näitas ei ole kunagi lõpuni väga loogiliselt, et siin on ka koht Ta natuke mingitel kogemustel ja sellistel raskesti seletatav valikute mis võib väga halvasti minna, aga võib olla, et ta ei lähe. Ma ei tea. Ma pean sulle ütlema jah, et see Esplussessi töö minu jaoks töötas selles näituses väga suurepäraselt, sest ta mulle selles kontekstis hakkas meenutama sellist antiikfriisi. No see ongi nii tehtud ja see ongi nagu jumalad, surematud, noored mäe peal elavad, neil pole midagi muud teha surematut, siis nad võivad kõike teha ja siis kuna neil muid ideid ei ole, siis nad mängivad, et nad tapavad 11 tappa. Aga nad ei sure. Kui seal merepaviljonis Veneetsiasse mõjus kuidagi sihukese autoritaarse laksuna, siis selle surmaaia ilunäituse kontekstis ta minu jaoks hakkas tööle sellise noh, et jah, näe, ongi ilus ja noh, see ongi nii. Et minu jaoks jäi ilma natukene oma mingisugusest sellisest poliitilisest konnotatsioon. Ja minu jaoks tõesti mõjus poliitiline konnotatsioon üsna tugevalt, aga muidugi nad näitavad seda väga palju maailmast pidevalt reisib see töö ja eks selle esindajaid oli ka siinkohal ja ja nende kontekstis on, on ta ka just niisugune. See ilu on nende jaoks väga-väga-väga oluline. Ja nende kontekstis siis või nagu rahvusvahelistest näituste kontekstis on ta siis sageli kasutatav näide Tulevikku kootikast futuroloogi gootika tungimine futuroloogiasse, niukene futu gootika ja et gootika on niivõrd totaalne massiivne nähtus nüüdiskultuuris, et ta ei tegele ainult mingite laipade ja kalmistute niisuguste asjadega ega ta aga on endale juba tuleviku koha esitanud ja ronib siis tulevikufantaasiates. Ehaza ennem viitasid sellele, kuidas kumu nii-öelda ei saa või, või Eesti kunstimuuseumi roll ei ole teha antropoloogilisi näitust, ei ole rull teha elustiilinäitust, et ma jälle selle eest ütleksin teile lihtsalt siiralt, nagu aitäh. Selles mõttes. Eelarvamus sellele näitusele minnes oli see, et see saab olema elustiilinäitus ja mind ennekõike huvitas, et kui hästi või halvasti ta sellega hakkama saite. Ja see kergendus, kui selgus, et see ei olegi elustiilinäitus, oli, oli väga tervendav, see lähenemine selles mõttes ka nagu värskendav või et me võime seda kootikat käsitleda ka, nagu sa ütled peavoolukunsti kontekstis. Omand on natuke teistsugused tähendused kui, kui sellises elustiili või pelgalt elustiili näitusena. Aitäh ja Komissarov selle suurepäraselt teostatud struktoraalse vägivalla eest. Et ma, ma pean ka siinkohal rakendama strukturaalselt vägivalla ja saate kokku tõmbama. Näitus, surm ja ilugootika kaasaegses kunstis ja visuaalkultuuri seb kumu kunstimuuseumi viiendal korrusel avatuks veel kuni 10. maini. Seerumi näituse soovituseks on seekord Eva Mustoneni isikunäitus kinni, mis avati 10. märtsil Tartu nooruse galerii keldriruumides. Näituse avamisel kohtasin kunstnik Tanel Randerit, kes ütles, et Eva Mustoneni kummalised nagu autor ise ütleb värdjad pärinevad kõik ühest allikast. Küsisin Eeva käest, mis selleks allikaks on ning ta kirjeldas seda kui automaatvalgustusega koridori, kus tuled peaksid liikumisanduri peale põlema minema. Aga näe, ei lähe. Ma ei ole päris kindel, mida see kujund tähendama pidi. Mustoneni objektid on taaskasutatavast disainist välja kasvanud väga kummalisel viisil. Antroporfiseeritud Assan plaažid, mis nad kütkestavaks muudab, on aga nende siirus ja äpartlikus, mis tekitab tingliku nunnususe tunde ning laseb meil end nende suhtes üleolevana tunda. Eva Mustoneni näitus kinni on nooruse galerii keldris avatud veel 28. märtsini. Te kuulasite saadet Kunstiministeerium, mina olen saatejuht Indrek Grigor. Kuulmiseni.