Mina olen Keiu Virro ja hetkel olen magus Taago Tubin. Aga Viljandi Ugala turundustoas esietenduseni lavastusele äärelinna bluus on umbes täpselt tund aega. Vot sellist intervjuud ma ei ole varem teinud, oleks tund aega enne esietendust rääkinud lavastada, aga nüüd ma ei saa küll kuidagi mööda sellest, et mis tunne on? Noh, ütleme nii, et suhteliselt tüüpiline enne esietendust tunne, mingi kummaline ärevus on sees ühe koha peal istuda, pikemat aega on keeruline, ma loodan, et see intervjuu väga pikalt ei kesta, seetõttu aga selline mõnus ärevus ega mõtlesin tuntud selle poolest, et sa teed palju rohkem proove kui enamik lavastajaid ja sul on väga-väga paigas tavaliselt enne esietendust kõik asjad, kas sa võtad pinget maha või saadetised nihulberfektsionistut, siis ikka närid küüsi ja kõiki muid asju. Ega ma päris täpselt ei tea, millest see müüt on tekkinud, et näed, see ei ole mingisugune. Sihtnüüd teha ühe või teise looga rohkem proovi, kui see tavaline on, et eks see loo enda areng alati dikteerib selle selle materjaliga, selle looga oli selles mõttes küll ütleme tihedama intensiivsem prooviperiood kui nii-öelda tavaline. Miks hakkas vastu materjal kuidagi ja materjal on äärmiselt mitmekihiline, väga tundlik ja hästi palju sõltub sellisest kraadist mängukraadist siis ja näitlejate omavahelisest keemiast ja tunnetusest, nii et seda seda Me otsisime, kraadisime teda siia-sinna, tükimat aega. Siin vist maksab siis natukene rääkida ka sellest, et millest sa lavastus õigupoolest on, kes patrullisid tekst ei ole sulle sugugi mitte võõras autor oled teinud vist ka ühe lavastuse enne tema teksti põhjal, aga äärelinna bluus, millest ta räägib, on härrasmees, kes juhib maju ja samal ajal on seal härrasmehel suhe käimas, mis samamoodi vajab või ei vaja õhkimiste. No nagu patriarh, kes on, võiks öelda siis praeguse briti kaasaegse draama üks sellisemaid erilisemaid omanäolisemaid esindajaid nagu ta on ise öelnud, siis selle, selle näidendi kirjutamise impulsiks oli, oli võtta üks kõige lihtsam lihtsaimas lihtsam lugu. Ehk siis selline klassikaline peredraama, kui soovitakse, siis ka võiks seda nimetada armukolmnurgaks. Pere, kelle osalisi siis mängivad Meelis Rämmeld ja Kadri Lepp ja nende naabri omavahelised suhted siis põhimõtteliselt. Aga sihiks oli siis töödelda seda lihtsaimas lihtsamalt lugu. Erilisemas senitundmatus võtmes võiks siis öelda ja võiks kasutada siin seda tihtipeale nagu palju lörtsitud sõnamaagilise realistlikkus võtmes, nii et see lugu kõigub sellise ülima realismi ja teisalt unenäolise atmosfääri vahel. Ja kuna patriorfi üheks peamiseks mõjutajaks on olnud Harold Winter, siis kellele Pinteri selline hoovus või selline teemakäsitlus midagi ütleb, siis sellist Pinterliku kummalist atmosfääri ja sellist absurditaju on siin selles tekstis kanda sellise elemendina hästi palju olemas. No kui Pinter on ise seda öelnud, et ta kirjutab alati ühest ja samast asjast, ehk siis nirgist, kes elab kokteilibaari põrandal nii-öelda fassaadi all või taga siis tegelikult seesama asi on siin selles loos ka sees, et mingi kummaline ohutunne siis mingi seletamatu, ähvardava jõu eelaimdus on selle loo kohal nagu õhus, aga, aga siin on ka hästi palju sellist väga mulle imponeerivat musta huumorit ja Surdi maigulist. Tunnetustasin selles loos nii et et seetõttu Slo tõesti eriliseks Ma saan aru, et tekstile annab läheneda päris mitut erinevat moodi, näiteks Inglismaal olla, teda lavastab niimoodi, et inimesed ainult naeravad ennast ribadeks saalis, aga sinu versioonis vist on seal ma natuke rohkem ära peidetud. Ma nüüd küll modi, oletan lugude põhjal, sest ma veel hetkel näinud ei ole, tund aega hiljem juba tean, aga. Jah, selles mõttes ongi see üks väga hea ja väga-väga kummaline, aga keeruline tekst, et mahuti, kuhu mahub hästi palju ja eks Patheroofi selline iseärasus on veel see, et tema lood avanevad selles loos olevate mitmete selliste omaette mõistulugude kaudu või ta armastab väga sellist kujundikeelt kujundi võrgustiku ja see teeb selle asja selliseks hästi mitmetasandiliseks. Ja teda on mängitud mujal maailmas küll erineval moel, tõepoolest erinevas žanris, paduga, möödiana ja väga tõsise draamana. Meie üritasime leida just nimelt sellist peenel traadil kõndimist nende erinevate ütleme žanri, tunnetuste ja elementide vahele, siis mida see lugu nagu pakkus? No kui universaalne see lugu on kõnetada just praeguses ajastus või on selles midagi muud, mõtlen, et patriarh ise täiesti elab ja hingab ja ütlesime suhteliselt kaasaegne teksti. Ja ta on kirjutatud 2008. aastal ja noh, minu jaoks ta evib küll hästi nii-öelda kaasaegset elutunnetust, mis, mis peaks selles mõttes kõnetama. Ma arvan, et kõiki, kes vähegi on, ütleme, oma suhetes läbi elanud midagi taolist, mida, mida need tegelased ja läbivaks need venelaste puhul on selline oma eluga lõksu jäämise tunne või sellise aja otsa saamise tunne. Mida ma arvan, et on, on selles mõttes väga lihtne jagada või see on nagu selle loo nagu selline väga realistlik pinnas. Ja kuna see peategelane, nagu sa mainisid, teenib elatist siis moraalselt vananenud ehitiste õhkulaskmisega ja see elukeskkond, kus nad elavad, on siis äärelinn ehk siis selline teatud piiri peal olek noh, elukeskkond, kus sa maja ees olles näed linna tulesid ja maja tagant algab mets. Et see tingib ka noh, just nimelt jah, sellise kõheduse teataval määral ja see oli, need on sihukesed maagilised kohad vä. Ja noh, võiks öelda, et see haagib meile tuntud sellisele nii-öelda põllupealse arendusega see elukeskkond, kus majad on, on ehitatud küpakiste papist ja ei ole määratud väga kauakestva. Ja noh, selles mõttes nii-öelda moraalselt vananenud ehitiste õhkulaskmine läbi peategelase identiteedi kujunebki selliseks läbivaks metafoor, ehk siis, et kas ka nende abielu on, on määratud kestma või, või on ka see ehitatud sellisele pinnasele, et tuleb varem midagi muuta? Veidralt sobilik on iseenesest ka moraalselt vananenud ehitiste õhkulaskmine selle selles mõttes, et Ugala siin ka läheb, renoveerimisele kohati justkui kahmoraalselt ära vananenud, et kas see on kogemata sattunud just selline tekst ma ei tea, kas see on siis praegu viimane lavastus, mis esietendub selles vanas majas. Heather päris viimane ei ole, aga ta on viimane nüüd küll Ugala väikeses saalis enne renoveerimist. See paralleel on juhtunud jah, kuidagi nii-öelda poolkogemata võib-olla kuidagi olid selle ütleme loo valikul kuskil kuklas olemas jah. Aga jah, tõepoolest kummalisel kombel ta, ta nagu haagib sellega, et ka on, teatas stseen, kus ütleme, võib tekstiosa käsitleda sellisel metatasandil Ugala maja kohta käiguna. Mulle meeldib see bluusi osa selles pealkirjas ka sest sa seostub mulle alati hästi tugevalt lavastajana muusikalise kujundajana, nii et tore seegi muusikaline kujundus on ka tiriti läbi mõeldud tänu sellele, et et pluus, ma saan aru, et kuskil viitab meile oluline, aga siiski ja. Ka jällegi see, mille, mille lugu ise kuskilt pidi tingis, sest nagu ses pater Worfise on täheldanud, et ta seda lugu kirjutades kuulas hästi palju pluus ja loo võiks mingil tasandil siis taandadegi, pluusi, sellisele aretusele põhisõnumile, ehk siis mu naine tegi mind lagedaks, lase jalga mu parima sõbraga ja ma tahaks ta lüüa maha. Et noh, tegelikult Jimi Hendrix, juhus on seesama motiiv olemas, et aga pluuse loomulikult tähistab sellist teatud kurbust, melanhooliat ja igatsust parema elu järele. Nii et selles mõttes on ta täiesti täpne. Jah, lavastuses kuuleb ka üksjagu pluusi. No selle positiivse noodiga on, ongi Doras intervjuu lõpetada, aitäh tab. Lavastusest äärelinna bluus, rääkis lavastaja Taago Tubin. Pinnase väiksed ka hästi tehtud tekki, taki, väiksed kastid linna serval, kõigil neil on nagu üks siin operoonia, seal olnud valge, mõni hoopi, see leek alla. Kuid nad kõik on tehtud Kitacki ja neil on mingi nägu üks Isamaa kastikest ees. Kõik nad käisid ülikoolide ees, kus nad pandi kastidesse, et me vooleks nägu üks, üks, direktor, teine doktor, kolmas tuntud insener jah, natuke õika tehtati kitabki ja neil on nagu ükskõik. Ma jutunurka välguvihk Ellüüle kullatud kodus seitse nailonsärk. Sellopa paktitu neelas sauna, keset metsi. Kortseb, eks Allada elavad rohu eest ja külma vastu resoluutselt võitleva veel olnud köigil mitulli Su põuetaskus elukindlustus, kõik nad kasvatavad lapsi koolist Arvis kuulekus, lapsed, tall juba tuuniuks tavaabini. Seal nad kaovad kastidesse, joondub alla veel parem pool ja le kooli omava spetsialisti abielluma. Palju poisipõnn. Väiksed kastid linna serval väikseid kasti tehtud tiki-taki, väiksed kastid linna serval, kõigil neil on nagu. Sarjas ükskord juhtus, räägivad loo Ugala näitleja Maarika Palm inspitsient Pille-Riin Lillepalu. No meil ükskord kahe isanda teener etenduse ajal juhtus selline lugu, lava koosneb nagu kahest uksest ja muust lavastagreid, uksi kasutatakse hästi palju, paremal vasakul nagu läbivalt ja selliseid alles etenduse algus, mingi teine stseen ja pantalone tegelane siis jookseb kaks korda vastase tuust peale, mida mina seal ukse lahti tegema, et enam rohkem vast seda ust ei jookseks ja hakkan siis ust lahti tegema ja uks lahti ei tule, ilmselt oli siis kuidagi kinni põrunud sinna mingit moodi, no ei saa lahti, natuke aega, siis üritasin ikka jaurata, et noh, et saaks ukse ikka lahti ja isa vaatlen siis kellategelasel otsa ees oli siis Vallo Kirs, et no mis me siis nüüd teeme, eks ju, uks on kinni-lahti tule vallas ütleb, et ja mina lähen, ma tegelen sellega, läheb siis sinna laua taha ukse taha, hakkab siis ust lahti kangutama, no ei saa. Hoiame juba lihtsalt naeru kinni, eks ju. Nii. Mis me nüüd siis teeme, kuidas me seal ukse lahti, sest fakt on see, et kui me ust lahti saa, on küll väga keeruline edasi mängida. Seda etendust nii ja siis Vallo muhkub, rõmmib ja prõmmides läheb järjest suuremaks ja terve selle labamic rapuper rappub ja need lõpus saime, okei, kui sa lavale praegu on, no ma ei tea. Teeme ja see kestis viis minutit, selline massiivne prõmmimine, mille peale mina muidugi ei suutnud naeru pidada, keerasin lihtsalt publikule selja, naersin täiesti südavest lihtsalt. Martin Mill Sis pantaloone tegelasena mängis siis seda, et kurjad vaimud teispoolsusest ja deemonid üritavad uksest sisse murda varjus minu taha kasutas mind kilbina, roomas. Kuni siis lõpuks valla sai, sellest uksest murdis läbi, link oli ära tulnud, link jäi talle kätte lahti, sain üleni higine, näost punane. Meil on kruvikeerajat vaja ja marssis kuskile lava kõrvale ja olime lihtsalt sihukeses situatsioonis. Mis asja me nüüd edasi teeme? Nüüd loogilist vidi edasi läheme selle asjaga üldse liin, nii massiivne kehtid umbes tõesti mingi viis, kuus minutisse prõmmimine. Ma arvan, et meie lava taga teie lavale publik saalis enam ei mäletanud, millest viltuse stseen rääkis siis ta juurde tagasi tulla, kusjuures tegelikult jah, kestis ikka mingi seitse minutit ikka see prõmmimine, see oli hästi pikalt kestis ja see hetk, kui Vallo selle ukse lahti sai ju kuidagi Martin Mill ja kuidagi nad said niimoodi uksepiida, vahel niimoodi kokku. Kuidas siis niimoodi, et meil olid ninad koos juba, need oleksid üksteise tegelikult otsasid täiesti veriseks ju jooksnud? Ma ei tea, kuidas see neil õnnestus. Noh, see muidugi oli publikule väga naljakas, publik pissis kohe pükse, kõik naljad ja nii edaspidi kui järsku meeldisid. Aga lava taga olime lavameest, sest ega täiesti ekstaasis, ma ei saanud ikka mitte midagi. Ma arvan, et kuidas juukseid niimoodi kinni kiirusest tegelikult on ühe korra veel kinni kiilunud. Aga siis ta tuli kohe lahti ja siis kuidagi kurat rohkem ei olnud ja kõik läks sellega hästi. Aga siis siis me saime aru, et see oks täna enam lahti ei tule. Meie panime kindel, et sellest uksest enam asja ei saa, et nüüd nad peavad ise midagi välja mõtlema, et etendust nagu sellepärast ma ei tea, oleksid pidanud nagu muidu pooleli jääma kunagi ei ole. No igatahes laava taga muidugi, kõik olid igalt poolt tehaste ruumides garderoobides ammu lavale jooksnud, vaatame seda kõike oma silmaga, mis toimub ja kõigil olid pead aeglase taxi vahed juba väljas, publikud lihtsalt teistele hädasolijatele laval otse naersid südamest. Aga kõige magusam koht oli lava taga see hetk, kui ukse lahti saadud Luxury muidugi puruks. Täiesti auk, see tuli pärast, saame maalritöökotta uuesti ülevärvimisele, aga lavameister meil siis hästi osav ja väga hea, sellise nagu tajuga. Võttis siis selle akutrelli ja võttis lingi ja selle ära tulnud, et mis oli ju ära tulnud, just see uks oli täiesti ribadeks ja seda oli hädasti vaja saada tööle tagasi, sest seal oli nii palju on seal seda uksekomöödiat selle, et oleks hästi niru olnud ja siis hakkas Trufaldiino teadegevne laulma ja klaver saadab teda. Ja täpselt Need hetked, kui klaver mängib sealsamas laval Trufaldiinast. Kaks meetrit võib olla maksimaalselt täpselt, kui klaver mängib. Käib akutrell tuleb paus, vaikus jälle hakkab klaver. Niimoodi muusikasse puuris selle lingi sinna ukse külge tagasi, et etendus läks ilma igasuguste kommunikatsioonideta edasi ja rohkem see uks kati näinudki. Jah, ei läinud, saime edasi, sõime ilusti lahti, kuigi seal inka vist tagurpidi. Ta ju ei näinud teisele poole mutt oleks pidanud publikusse ennast näitama. Lintidel pimesi paaridel lingis hülgepoega.