Kunstiministeerium. Tere tulemast kunstiministeeriumisse. Head kuulajad veebruari alguses jõudis avalikkuse ette pidulik uudis, et kaheksa erinevalt kunsti, vahendamise ja eksponeerimisega tegelevad platvormi on alla kirjutanud hea tavajuhendile, mis kehtib siis galeriide kohta. Selle hea tava juhendi üks algataja pool oli Eesti kaasaegse kunsti arenduskeskus ja täna on kunstiministeeriumis külas keskuse projektijuht Kadri Laas et rääkida siis lähemalt, mis see hea tava juhend on, mis selle vajaduse tingis ja kuidas elu nüüd selle juhendi all edasi hakkab olema. Tere Kadri. Tere. Kõigepealt küsikski, et kuidas hea tava juhendi mõte tekkis või mis selle vajaduse tingis. Kõige kaugem taust, sellele nüüdse arenduskeskuse teke üle kolme aasta tagasi, et kus oli siis tegijatel esmane pilk üldse või selline analüüsiv pilk kunsti vahendavad tele ja kommertsgaleriide maastikule. Kaheksa oli tekkinud juba üks galerii, kes üha aja edenedes silmnähtavat lõi sellist uutmoodi struktuuri, kus galerii esindab kunstnikke, tegeleb sellise kindla grupi kunstnikega ja on kunstnikule selliseks koostööpartneriks kõikides teistes tegemistes ka. Et see mudel seal on lääne kunstiturul samamoodi kõige laiemalt levinud ja kõige kasutoovaks mudeliks liigitunud. Et tegelikult meil endal tekkisid mitmed hüpoteesid, miks teised galeriid ei ole sinna jõudnud või miks nad ei taha sinna jõuda. Vaid galeriide mõiste on Eestis äärmiselt lai. Me võime rääkida ettevõttete fuajeedes, toimuvates galeriides, munitsipaalgaleriides Lindakivi keskus, näiteks Eesti Kunstnike Liidu galeriid tarbekunsti ja antiigipoed. Ja siis lõpuks ongi nende erakapitalil baseeruvad kaasaegse kunstigaleriid, et need on meie peamiseks sihtgrupiks kunstnike liidu galeriide ka teeme muidugi koostööd, et need kommertsgaleriid samamoodi jagunevad mitut moodi, et on kunstnike esindavad ja rahvusvahelisel turul tegutsevad kommertsgaleriid. Näituseprogramm on regulaarne, Nad määratlevad kindla grupi kunstnike ära ja see süsteemselt töötamine kunstnikukarjääri nimel on pigem kõige olulisem. Siis on kohalikul turul tegutsevad kommertsgaleriid. Programm on regulaarne, pigem küsivad kunstnikult näituste jaoks renditasu ja kindlat gruppi kunstnikest ei moodustu ja on mittetulunduslikud näitusegaleriid, programm on kõige olulisem, aga kunstnike teoste müük ei ole siis üheks olulisemaks prioriteediks. Ja neljandaks ongi ainult müügigaleriid, kes näitusi ei korralda, lihtsalt vahendavad teoseid. Et sellise süsteemi nagu taustal. Me salvestasime alguses ka probleemi, mida me oleme püüdnud nagu lahti harutada seda, et see galerii kultuuri puudumine, nagu on takistuseks ka valdkonna edasi arengul, et see tegevus tegelikult only tsenseerimata. Galerii nimetust kannavad mitmed erinevad asutused, nagu ma enne mainisin. Ja see tegevus on erinev ja kõiki funktsioone, mida me ise galeriilt võib-olla ootaksime, neid ei täida. Ja kõige viimaseks ajendiks oli nüüd sügisel 2014 toimunud ümarlaud. Oktoobris kutsusime ühise laua taha nii kunstnike kui ka galerista, et üldse põhimõtteliselt sõnastada, millest võiksid lähtuda igapäevases töös kaasaegse kunsti vahendavad galeriid või kommertsgaleriid. Et neid koostöö vorme nii erinevaid. Ja, ja Me püstitasime küsimuse, et miks ei võiks liikuda selle esindusformaadi poole. Aga tegelikult seal me saime aru, et enamik ümarlaual osalejaid ei näinud lähitulevikus selle formaadi tekkimist. Peaks olema eksklusiivsed esinduslepingud kunstnikega aga me liikusime sealt edasi, sõnastasime ühiselt terve rea selliseid põhimõtet teen, mida annaks paremaks muuta. Et näiteks kunstnike stuudiost, müügi reguleerimine, hinnakujundus üldiselt ja galeriide vaheline konkurents. Et kuna just see esindusgalerii formaat on suure investeerimisvajaduse tõttu enamikele eesti galeriidele suhteliselt kättesaamatu, siis hea tavaloomise protsess andis ka ühelt poolt just võimaluse galeriidele kunstnikele need vajadused ja võimalused sõnastada. Et see koostöö oleks senisest nagu struktureeritud, läbipaistvam ja avatum. Mul on kohe siin paar täpsustavat küsimust, et kui sa mainid suurt investeerimisvajadust kunstnikus galerii puhul, et mida see tähendab, kas sa kirjeldaksid sellist nii-öelda professionaalselt tegutsevat galeriid mis see siis on, see professioniliseeruv galerii väli? Ma arvan, et selline esindusformaadi galerii peaks just kunstnikukarjääri nimel töötama mitte ainult näitusi korraldades vaid pikemalt näiteks katalooge väljaandes. Kui tegutseb galerii rahvusvaheliselt, siis regulaarselt messidele viimine kuraatoritega suhtlemine siis kunstniku nime all ka teistes kommertsgaleriides, muuseumites institutsioonides, näituste korraldamise ka aitamine, kunstiteoste produktsiooniga aitamine, et ta on kunstnikuna pigem selline pikaajaline koostööpartner, mitte lühiajaline, et meil on kindel näituseperiood ja sealt edasi see lõpeb või siis me anname nagu peale nähtust või või siis lihtsalt ilma näituseta galeriisse müüki mingi kindla grupi teoseid. Et muidugi see on ka oluline kunstnikele, et olla nähtav, teha näitusi ja muidugi müüa oma teoseid. Aga ideaalis galerii peaks töötama selle kõigega koos. Ja sealt tulebki see moment, kus Eesti kunstiturg on niivõrd väike, et meie galeriid ei ole veel sellisel tasemel, kus saaks galerii seda kõike rahastada. Et need müükidest tulev tulu ei kata seda, et kui galerii saab pidevalt käia kunstimessidel mis on väga kulukas tegevus ja üldse rahvusvaheliselt ennast nähtavaks teha ja, või siis anda välja pidevalt katalooge või teostada kunstnike teoseid, et et seal, sellest me peame nagu aru saama ja me ei saagi seda nagu sundida galeriidele peale tegelikult, et see kõik areneb. Kui areneb ka kunstiturg. Kui tulla nüüd selle hea tava juhendi juurde konkreetsemalt, siis see koosneb päris mitmetest erinevatest, nii-öelda kunstniku ja galerii tegevust puudutavatest suundadest. Kas sa tooksid need peamised punktid välja ja kas oli ka midagi, mis? Tulla välja jäi praegu? Jah, nagu sa ütlesid, siis eritäheleluu selles heas tavas ongi pööratud galerii kunstniku vahelisele koostöösuhtele aga galeriid omavahelistele suhetele Arenduskeskus ei peagi seda niivõrd kindlate reeglite kogumikuks, vaid pigem selliseks kaardistatud olukorra kirjeldamiseks ju üldiseks juht nääriks. Peamiseks põhimõtteks antud dokumendis ongi galerii tegevuse professionaalsus, selle koostöö põhinemine, vastastikusel austuse lugupidamisel läbi paistusel aga kitsamalt lahti kirjutatud, just et need koostöövormid, kus me oleme sätestanud, et see peamiselt jaguneb kolmeks, et on, on näituselepinguid, näituse koostöövorm on komisjonileping, mis tegelikult tähendab seda, kunstnik annab galeriis müügile mingeid teoseid, seal all on müügihinnapoliitika komisjoni protsenti ja nii edasi. Ja kolmandaks vormiks ongi siis esindusformaat, mille alusel tegelikult üks galerii Eestis tegutseb. Ja et üldse välja tuua ka see, et mida see esindusformaat nagu endas kaasa toob, nagu ma juba mainisin siis on meil peatükk kui kunstituru kohta, mis tegelikult, et noh, üldiselt tähendab ikkagi seda, et, et galerii on see erialaste teadmiste ja oskustega kogum, millel on võimekus luua kunstnikule turg. Et see koostöö müügihinna osas kõigest peab olema läbipaistev ja noh, eesmärgiks on luua stabiilne, tugev arenev kunstiturg. Mis puudutab galeriide omavahelist koostööd, siis tegelikult, nagu ma mainisin, siis kunstnikud müüvad oma teoseid mitmetes galeriides korraga siis seal galeriide omavahelistest kokkulepetest on kindlasti vajadus selle järele, et milline ligipääs millistele teostele, millisel galeriile. Et milline on see protsent, kui teost müüakse, et müügihinnale ei panda protsente otsa, vaided tegelikult galeriid peaksid, kui mitu galeriid ühe teose müügiga tegelevad, siis selle omavahel ära jagama ja seda koordineerima, et see on oluline välja tuua. Ja galeriide vaheline konkurentsipunkte on meil olemas, et sabotaaži ei oleks. Et see koostöö oleks olemas, seda tunnustatakse ja omavahel seda hinda ei muudeta. Sama moodi, et ja viimaseks ongi see kunstiteoste müümine otsestuudiost, mis on tegelikult suhteliselt tavaline praktika, et kunstnikud seda ise teevad. Aga kui see koostöö on galerii ikkagi piisavalt tugev, siis tegelikult galeriile on õigus ka sealt ikkagi protsenti saada, sest et kõige õigem oleks ikkagi suunata see ostja galerii jutule. Sest et ega tegelikult kunstnikud ise ei soovi ka selle müügi ja hinnaläbirääkimistega väga palju tegeleda ja hinna osas on veel see momente. Stuudiost müümise puhul ei tähendaks see seda, et lihtsalt lahutada see galerii vahendustasu sealt ja koguja saab stuudiost odavamalt teose kätte, et mis tegelikult nagu taastoodab seda, et kogujate ei lähe kale riidesse, vaid pöörduvad otse kunstnike poole. Noh, see ongi nagu praegune olukord, et tegelikult niimoodi see kõik juba nende galeriide puhul, kes alla kirjutasid, toimib muidugi meil oli ka soovunelmaid, näiteks, mida ma juba mainisin esindusformaadi osas ja lisaks, et see valdkond veelgi korrastuks välistaksime üldse rendid. Aga noh, siin on täpselt seesama galeriid, praegune tase ja kuna eragaleriid on ühelt poolt ikkagi äriettevõtted ja turg ei ole praegu piisavalt tugev, siis selliseid utoopilisi kohustusime neile panna ka ei saa. Nimetame siinkohal ära lõpuks ometi need kaheksa galeriid, platvormi, kes siis sellele alla kirjutada. Ütlesid praegu sinna kirjutasid alla viis kaasaegse kunstiga tegelevat eragaleriid, milleks on siis Auskeleri okaapi, galerii, tamm, galerii, Demikova Kasela ja Valgarei. Lisaks oli meil koostöö selles osas Kunstnike Liiduga, millele kirjutas alla siis Kunstnike Liidu asepresident Elin Kard, kes esindab ka siis Kunstnike Liidu galeriisid. Lisaks oli siis fotokunstnike Ühendus, kes on viimastel aastatel tugevat rolli mänginud kunstimaast isikul ja ka, et selline uus kaasaegse kunsti vahendamise keskkond noar, kes siis keskendub veebipõhisele müügitegevusele, et need on need kaheksa institutsiooni. Aga praeguse hea tava juhend on selline galerii loogikakeskne ja galeriid on ka see arenduskeskuse põhiline fookus aga kui laiendada seda sisuliselt nii-öelda suhtluskunstnikuga teoste eksponeerimine, vahendamine et ütleme, kunstimuuseumid on natuke erinev keskkond, aga näiteks ütleme kunstihooned või, või midagi sellist, et kas neil on vaja täiesti eraldi hea tava juhendid ja veel sellised nähtused nagu projektiruumid mis ka tegelikult vahel muutuvad kas teadlikult või kogemata ka nagu müügikeskkonnaks või ütleme, müük sealtkaudu ka juhtuda. Kas on plaanis seda kuidagi erinevatele nii-öelda institutsiooni tüüpidele ka veel laiali? No praegu dokumendile alla kirjutanud just need viis galeriid on meie pikaajalised partnerid olnud. Et see tegelikult see tava ei laiene ainult müügikale riidele. See sätestab põhimõtted ka näituse lepingu puhul, sellepärast hakkan Kunstnike Liidu galeriid sinna praegu kaasatud. Ja see on ka nendele tegelikult juhendiks ja samamoodi foku, kes tegutsebki, võib-olla sellises teistsuguses formaadis, mitte nagu galerii vormis. Mis puudutab sellel laiapõhjalise, siis me ühelt poolt lõhnaga mitu kärbest ühe hoobiga sihtgrupiks selle puhul on ikkagi ka kunstnik ise, et igasugused kunstnike algatused või kunstnikud, eraisikutena peaksid ka sellest lähtuma. Et väga harva on avaldatud kirjandust selle kohta, et millega kunstnik üldse peaks arvestama galeriiga suheldes, mida ta üldse nõuda saaks. Ja kogemuse puudumise tõttu võib-olla ei teata üldse sellest millest see koostöö võiks seisneda. Ja muidugi see galerii enda töö ka selgitada kunstnikule, mis on nende panus ja mida nad ootavad kunstnikult. Kuid jah, et see annaks ka laiemalt selgust kunstnikele mis puudutab nüüd muuseumi, nagu sa mainisid, nemad on sama süsteemi, aga hoopis teine pool osa ja lisaks muuseumitele ei laiene sellist kunsti vahendavad trollimüükide näol ja kunsti kunstimuuseumi ültse riiklik asutus. Galeriid pigem eraalgatuslikud ja erarahastusel baseeruvad ja muuseumite valdkond on selles mõttes palju rohkem reguleeritud. Kunstimuuseumi eraldi seadus isegi olemas, aga samas jälle näiteks kunstihoone on kindlasti üks asutus, kellele see võiks laieneda kes tulevast allkirjast ringis tõenäoliselt ka on. Sest et tema on eraõiguslik asutus ja näitusasutus, kes tegelikult võiks kunsti vahendamisega tegeleda ja samamoodi ma arvan, et see võiks laieneda ka erinevatele tugevatele süsteemsetele projekti ruumidele. Kui enne sa mainisid täpsemalt neid hea tava juhendi punkte, siis mulle tundub, et need on väga sellised inimeste isiklikke eetika, moraali nõuetele rõhuvad, et seal käisid läbi märksõnad nagu usaldusväärsus, vastastikuse lugupidamise ja austusega suhtlemine. Et kas need ei ole liiga üldised või kuidas need kriteeriumid siis ikkagi paika loksuvad, et, et see on ju väga erinev, kui keegi tunneb, et tema usaldusega ei ole õieti ümber käidud või teda ei ole lugupidavalt nagu koheldud. Jah, et hea tavapunktide ühelt poolt on kindlasti üldised, pigem sellised kaardistavad ja juhendi näol välja antud. Et see on valdkonna osapoolte jaoks tegelikult iseenesestmõistetavalt, see peab usaldusel põhinema ja see peab kõik läbipaistev olema. Aga ta annab ikkagi sellise laiema struktuuri. Et millised üldse need suhtlemise vormid galerii ja kunstniku vahel on ja täiesti avaliku dokumendina võib-olla kunstimaailmast väljas oleva isikule ikkagi infoallikaks olev dokument, et, et sellise läbipaistvuse, avatuse põhimõtete väljatoomisest tegelikult üle ja ümber ikkagi ei saa. Ja siiamaani on, on valdkond olnud ikkagi täiesti reguleerimata, et see on ikkagi esimene samm teemade kaardistamiseks ja selle diskussiooni tõstatamises üldse. Kitsamaks ei ole mindud ka muude valdkondade headest tavadest, et see ongi mingites kindlates situatsioonides tõlgendamise küsimus, et kuidas me seda punktist tegelikult aru saame? Tavakui selline tundub olevat dokument, mis kerkib viimastel aastatel üha sagedamini esile ja tahtsingi küsida, et mis selle nagu mõjujõud on või, või selline täidesaatev jõud, kas see on nagu kodanikuühiskonna nii-öelda enda poolt vastu võetud seadused või millega sa nagunii-öelda võrdsustub, sest et näiteks kui hea tava rikutakse või keegi tunneb, et seda rikutud, kelle poole ta pöördub, kui tema üldine õiglustunne on haavata saanud, kas ta siis helistab sulle või? Ja tõesti, neid tavasid on mitmetesse valdkondadesse tekkinud väga palju, et olen ise ka neid väga huvitavaid avastanud, et mis nüüd galerii valdkonda puudutab, võib-olla Eestit võrrelda teiste riikidega siis valdkond teistes riikides on ikkagi sellisel määral reguleeritud, et on olemas näiteks galeriide ühingud nende välja antud erinevad koodeksid eraldi riiklikud seadused riiklikult või siis nende organisatsioonide poolt välja antud näidisdokumendid. On olemas eraldi õigusharu kunsti õigus selleks, mille üheks osaks on ka nende probleemidega tegeleda, et Eestisse mõistan tegelikult suhteliselt tundmatu, mis ei tähenda, et juristid ei oskaks seadusi kohaldada kunsti valdkonda, aga keegi ei ole sellele otseselt spetsialiseerunud. Ja seega selle dokumendi allkirjastamine avaldamine juriidiliselt on lihtsalt üks samm võib-olla selle reguleerimise poole. Et kindlasti selle rikkumine ei ole hetkel sanktsioneeritud ja ta ei ole, võib küll öelda, nagu see sõnastasid, et kodanikuühiskonna vastuvõetud seadus aga ta ikkagi ei ole ju seadus, et pigem ma peaksin seda nagu kvaliteedimärgiks, et kui kunstnik teab, et ta nende galeriide ka koostööd teeb siis ta teab, et need reeglid ka rakenduvad. Muidugi on tegemist ikkagi soovitusliku juhendiga, mille puhul me tegelikult praegu oleme kindlad, et need kaheksaasutust seda kindlasti järgivad. Et kui tuleb juhus, et, et seal nende hulgas on mingi tugev rikkumine, mida me ise võib-olla tõlgendama, et see nii on, siis noh, ma arvan, et võib-olla nende kaheksa ringis seest saame, et aga välja arvata loodame parimat. Aga ma saan aru, et selle hea tava dokumendi üks põhilisi mõtteid on ka selle suunata kunstnik ja galerii siis üksteisega Tekkiva probleemide korral siis minu meelest üha veel niipalju kui minu kogemus on Eesti kunstiväljal, et tihti on see, et väga otse ei räägita ikkagi asju, et kirutakse selja taga ja kohvikus, aga et seda, et istume maha ja räägime siis ära, mis sind siis nüüd solvas? Jah, täpselt, et kui sa mainisid seda, et kelle poole siis pöörduda, küsimus siis, et üheks lahenduseks on ikkagi arenduskeskuse poole pöörduda, me oleme praeguselt piisavalt tugev, selline neutraalne vahelüli potentsiaalsete vaidlejate vahel. Et partnerkale riidega on meil pidevalt selline suhtlus, et me oleme nõuandlas abistamas positsioonis, et meil on lähtepositsioon nende probleemidega tegeleda. Et noh, hea tava puhul saabki välja tuua võib-olla siukseid, kergemaid raskemaid rikkumisi, et kui kunstnik leiabki, et antud koostöögaleriiga ei olnud põhine vastastikusel lugupidamisel, siis ongi tegelikult võib-olla küsimus, et keegi peab ta ära kuulama, maha istuma, rääkima, et sealt võib ka lahendus kooruda. Noh, muidugi on keerulisemaid juhtumeid noh, raha mittemaksmises ja teoste müügi, mitte teavitamisest, kus tegelikkuses ma arvan, kohaldub võlaõigusseadus, sest et see on tegelikult komisjonimüügileping. Aga ka selles osas me saame aidata, et meil, ma arvan, see kompetents on olemas, et kunstnikku suunata õigete instantside poole ja anda nõu selles osas. Aga ma arvan, et just nagu sa ütlesid, siis võtmeküsimus on ikkagi omavaheline suhtlemine. Et hea tava siis me oleme seda ka korrutanud ja välja toonud. Et erilistes lahendustes saab omavahel kokku leppida, et kas sellest saab kokku leppida, et galerii ei ole praegu vahendeid ja ta ei saa maksta. Kui kunstnik on sellega nõus, siis nii ongi, et selliseid mingeid kivisse raiutud reegleid ju tegelikult ei ole. Ma arvan, et võtmeküsimus on ikkagi suhtlus. Kuidas see elu selle hea tava dokumendi all nüüd edasi läheb, et kas on plaanis mingi järgmine allkirjastajate ring, kas on plaanis lisada rohkem punkte ja kuidas vältida seda, et oleks lihtsalt üks selline parimate kavatsustega tehtud dokument, mis kuhugi nii-öelda tolmu koguma jääda? Ma arvan, et hea tava dokumendi praegune eesmärk ongi saada selleks kvaliteedimärgiks galeriide ja teiste institutsioonide seas et sellele viidatakse, et see oleks infoallikas, mida saata vastavatele pooltele ja et see oleks ka võib-olla lepingu osa, mida galeriide kunstnikud omavahel teevad. Kindlasti tuleb sinna all kirjastajaid juurde, et see ei ole staatiline, et nii on ja nii jääb, et tõenäoliselt meie enda uute partnerite näol kunstihoonet ma juba mainisin. Mis puudutab punktide lisamist, siis ma arvan samamoodi, et see on ajas muutuv valdkond, ise muutub. Praegu muidugi ma ei oska öelda, et mis sealt hetkel puudu on või mis vajab, sest et see on päris uus dokument. Aga kohe, kui istume uuesti galeriide, kui kokku mingid muudatused on toimunud. Me oleme ise edasi arenenud või vastavalt uute partneritega liitumisele kindlasti need punktid lisanduvad või midagi täpsustub või midagi muutub, et et see on selline protsess. Ja kui rääkida nüüd paar sõna ka arenduskeskuse järgmistest sammudest või mis teil veel plaanis on nii selle galerii ja kunstivälja kaardistamise suunal kui ka muid tegevusi. Kaardistamise suunal, ma arvan, mainiksin kindlasti ära selle, et samade partale galeriide ja natukene, isegi laiema ringiga me oleme praegu välja töötamas Eesti kunstituruindeksit mis tegelikult annaks informatsiooni kohaliku turu kohta Ta ja selle arengute kohta, et vastavad taolised hindaksid tegelikult kalkuleeritakse nagu toimunud tehingute põhjal ja ongi siis ka töövahendiks tegelikult galeristidele, kes saavad ja kunstikogujatele ja nendevahelises koostöös, kus saab kindlatele statistikanumbritele viidata. Aga mis puudutab meie konkreetseid tegevusi nüüd lähiajal, siis kutsuksin üles kõiki meie üritustele Tallinn Music Weeki raames teisipäeval, 24. märtsi õhtul, kus siis Kuusgaleriid avavad oma uksed, õhtul teevad eriüritusi sündmusi selles mõttes ka muusikaliste etteastete näol ja seda programmi saab siis meie kodulehelt vaadata, et seda võib-olla ette lugema praegu ei hakka. Ja kolmapäeva õhtul on meil esmane selline tugevam koostöös kunstihoonega ja Tallinn Music riigiga, kus me siis teeme erilinastuse filmi osas muuseumitunnid on selle nimi, mängufilm tehtud Viini kunstimuuseumi ühest valvurist ja tema suhtlusest siis muuseumikülastaja ka ja sealt välja arenevast sellisest imelisest maailmast ja ma arvan, et kunstihoone on kõige õigem koht, kus seda näidata. Edasi olulisemaks on võib-olla meie Heapartnerid Emmnikova Kasele galerii edu rahvusvahelisel kunstimaastikul, kus ta on sellises messi hierarhias saavutanud praeguseks täieliku tipptaseme ja ta on kutsutud siis maikuus toimuvale friisi kunstimessile, kus galerii osaleb Kris Lemsalu teosega. Ja juunis toimub baasialis liste Noorte galeriide kunstimess, kuhu galerii lähe Jaanus sama teostega. Edasiarenduskeskus ise läheb aprillis Kölni kunstimessile Katrin Koskaru teostega. Me teeme koostööd New Yorgi galeriiga, Rosson, Blochts, selline ühisbox on seal siis esindatud, et see on meie esmane enda ülesastumine kunstimessil. Sealt edasi võib-olla märkida ka Eesti kunstiedu üldse rahvusvaheliselt. Marge Monkaeedeenesswarkas osalevad Brüsseli kunstimessil aprilli lõpus. Ja me oleme alustanud ka sellist koostöövormi, mis väljendub välisresident, uuridega, koostööd ja esimeseks on siis New Yorgi residentuuri projekt aias CB, kuhu on välja valitud esimeseks eesti kunstnikuks Margemalco ja ta läheb sinna siis sügisel. Nii et on tulemas palju asju, eesti kunst, eesti kunstnikud ringlevad nii messidel kui resident uurides ja siin kohalikul väljal. Katsume siis edasi elada nagu korrastatumal viisil. Aga aitäh, Kadri Laas. Kunstiministeerium uuris siis seekord, mida kujutab endast hea tava juhend? Galerii telesaatejuht oli maarjamürk, kohtume järgmises ministeeriumis.