Tere õhtust, toimetaja maris Johannes on selle suve viimane kolmapäeva. Ja kuigi ülehomme algab sügis, kutsun teid täna osa saama ühest suvisest õhtupoolikust. Tartu botaanikaaias oli 21. juuli, kui lähedased ja kolleegid tulid kokku kokku, et pidada meeles oma sõpra Aivo Lõhmust. Tema 55. sünniaastapäeval. Näitleja Lembit Eelmäe luges Aivo Lõhmuse luulet ja Tartu noortekoori. Noormehed laulsid Ernst Enno ja Aivo Lõhmuse tekstidele loodud laule. Olge tervitatud teie kõik sel kaunil suvepäeval siin selles imekaunis kohas, olge tervitatud kõik, kes te tulite. Et tähistada Aivo Lõhmuse 50 viiendat sünniaastapäeva, mõelda temast ja lugeda koos tema loomingut. Ma loeksin teile Aivo luulet, tuse, mis meenutab üht mehe hakatist, kes oli siis üks valge peaga karjapoiss. SUUR heinaline. SUUR heinaline meie maile jõudis. Paisjärvel põlenud paIju sidus paadi. Kes teab, kui pika maa ta maha sõudis teab mitmest Varavalgest saadik. Kuid nüüd on siin ja juba luhas, luiskab täis leivakott ja lähker puhma varjus. Päev tuleb tuline. Mäel Tuude hõiskab Üht kõhna musta lehma, kaitsev karjus. See olen mina, poiss veel valge peaga. Küps suveõun ja lepapulgad taskus. Hallvares laugleb niidumaale. Seal ta poolpehkinud kuhja varda otsa laskub. Helk tera lõikab jalalt niisket rohtu. Arg värin läbib kõrged pilliroogu. Linud paiskub lendu. Äkki tajun ohtu. Suur heinaline hõikab võtma loogu. Ja kuuske kaamele. Kõik roosid Tartu botaanikaaias on õies õitsevad need taimed, mille koduks on Eesti nagu needki eksootilised, mis talvel potis ja kasvuhoone varjus. Lõhnab nagu kaugel lõunamaal. On väga palav päev ja et see ilu ümberringi õitseda saaks, peab hoolega kastma. Aednikud ei katkestama tööd, vaid askeldavad alpinaariumi nõlval. Luulest ja kuule, teatest hoolimata on tööpäeva lõpp. Tartus on mootorratturite kokkutulek ja Jaanika ja müüri taga teevad suured rekkad vasakpööret Tallinna suunas. Nii et käiguvahetuse ragin luust ja lihast läbi lõikab. Selline on elu luuleõhtu ümber. Aga kui algusaeg käes, hakkab igalt aiateelt alpinaariumi platsile inimesi valguma. Mõni mees on ülikonnas, mõni särgiväel kõik südasuve kohta ootamatult kahvatud. Need Tartu kirjanikud. Suvega pole neil asja, küll aga kirjanduse ja Tartuga. Nähes seda tartu vaimu ilmutust, küsib üks saksa abielupaar minult delikaatselt, mis toimumas. Üritan oma köögi inglise keeles neile rääkida, kes on Aivo Lõhmus, et luuletaja ja prosaist ja tõlkija ja Tartu kirjanik kes ennem põgeneb Kambjasse või Kolkjasse, kuid mitte iial Tallinna? Tsiteerin Priidu veierit, ükskõik kui ahvatlevaid perspektiive Tallinna elu sulle ka ei pakuks, kui tähtsat ametit või kõrget palka seal ka ei lubataks. Tõeline tartlane jääb ka pooleldi töötuna oma kodulinnale truuks. Sellepärast on Aivo Lõhmus tõeline tartlane oma kodulinna patrioot ja mu meelest igati lugupidamist väärt Tartu kirjanik. Tsitaadi lõpp. Kõike seda ma sakslastele inglise keeles muidugi ei räägi, mõne saladusevõimega oma teada jätta. Aivo Lõhmuse viimaseks suuremaks tööks jäi Alexis Kivi seitsme venna tõlge mis jõudis ilmuda vaid paar päeva enne tema surma. Arutasime toimetuses veel isekeskis, et võiks tõlkijaga ühes saate teha. Aga jah, tänase luule saate mõte pakkus tegelikult välja Aivo abikaasa Maarja Lõhmus kelle kokku pandud on ka juulikuine botaanikaaia luulekava. Kuulame 19 aastase Aivo Lõhmuse kahte sonetipärga. Mälusse sõlmitud ja staatiline autoportree on peakirjad. Loeb neid Lembit Eelmäe. Noore mehe abstraktsevõitu enese Eritlused oma tormide ja tungidega ja nii elukogenud näitleja esituses. Kuis nii? Ehk on üks põhjus ka selles, et kriitik Aivo Lõhmus armastas Toominga teatrit ja koos sellega imetles Lembit Eelmäe plahvatuslikku rolle. Kauka jumala puhul. Seal mängis Lembit Eelmäe, Mogri Märti, on Aivo Lõhmus kirjutanud kirjutanud Lembit Eelmäe kohta talendi. Niisugune puhkemine on alati ühteaegu joovastav ja hirmutav. Nagu ikka see, kui midagi suurt sünnib otse su silmade all. Nii et seda saab üksikasjadeni jälgida. Me jälgime täna, kuidas Lembit Eelmäe loeb Aivo Lõhmuse sonett Edasi ma jätkaksin. Sonetipärjaga. Mälusse sõlmitud. Miski vangiks mus olemast keeldus riivas tolmu ja Teetust, üks värv. Kuni pilvis ja veres. Daneeldus. Sinu kaja on elutult närb, sest sa läksid all tuuldunud taeva, jäi lumi Su minekust must. Ja nüüd sulgumise ängistus vaevab minu südamelootusest ust. Aina leian su teravaid kilde. Mis ei lasegi suubuda Buil kohal kiviste lainete Bilde surnud tähtede mõrkus suil. Leek, mis mulle veel meenutas sind Hõõgavaks Laivaks lembes viiruki Winas Sairinud. Seisnud viivuvaid tundmatul teel. Heitles Vikerkaar vaevade sulil ning ta selgetest toonidest tuni ilmsiks andide küllus, mis teel. Pooled palvetest õhtute kaev, mure, maailm su embusse neeldus. Järsku mõtete silmapiir, veeldus. Järsku mõtetes silmapiir veeldus leidis voogude raamis Enn Rand. Nukralt päiksesse uskumast, keeldus kuldne kaduvik päikese anud. Nagu valge ja valutav puri keerles orgude varemeil kuu vastu, too pimedust räsitud turioodi koidule alustas tuul. Aga vahepeal taandunud tuled jälle ükskõiksust ründasid reas. Asunud see järgi minekule kaasa viisid mind endi seas. Aga ikka nad salgavad mind. Hetkeks väratas aastate pind. Hetkeks väratas aastate pill aga kummuli kukkusid seinad. Kohe arglikuks rõõmuks said leinad, pöördus halamast hõiskama, rind ainult õites ehk välgatab vahel möödunud nukruse viljastav eos sooja valgust, veel nutab su peos taga hellust tulv. Meie kahe. Läinud mägede taha on lääs veel vaid unustust. Uhkad idast. Sinu silmist jäi minusse kida. Miks sa lõplikult kustunud ei ole? Rahu õõtsuvais helkides pole. Rahu õtsuvais helkides pole. Langeb mullale hukkuda kaos. Kaunis sõnades kõla ei ole. Mälu laubale rohelist vao. Ootab teekonnaks võituna rannal maine, meeletus tume ja soe. Oma rinnas ta rahutust kannan. Ning sest kirglike ihasid, loen. Saarele tahan end vaikus peita keset kive ja kasvada neil pilver rõngaks. Et iial ei leitaks minu hinge seal padriku teil. Ma sinuni ulatunud taas sajab koltunud tantse, sumaal. Sajab koltunud tants sumaal pärast seda, kui õrnus on maetud tema käe pas on korraga kaetud pehmeks, asemeks tummunud taas ainult rohkem sus, armu ei võrsu, viimsed juured, tas minusse jäid, jõuab talv. Ning ta sosinal näib kevad uus, et nüüd vaevalt veel kõrsub. Jooksen möönaselt libedal jääl üha kaugeneb randa, teetähis kostab jalge alt. Imetu, kähin. Arusaamatuks ikka mis jääb. Hukkunud naer ei tundugi kole. Alles minuga kõrvuti oled alles minuga kõrvuti oled juba kirevamaks kauguseks saad milles ainsatki allikat pole kus võiks põlvili langeda laas ning kus tunglevas peeglite reas. Üksi võrkudes rabeleb see kellel tõde ja armastust vaja. Tema sammud on tugeva t merevaigust. Ma mõtlesin sinu entsu ette, jäi lilla laguun. Tulvil laugjate laidude linu süüvis puhastus nagu harpuun valgub laiali udu, kaskaad sellest muusikast hingata, saanud sellest muusikast hingata, saan selles pilkude tulvas geen tuhaks, jäädvust järele, ristipuu puhas. Ja su meeltes ehk võbelev haav, mille kunagi suudlesin sinna. Üleliustike hõigates, säin silla kõigest, mis olemas, näen. Et võiks ulmade jälgedes minna. Kaelas vaaraode valitsus, kee. Viimne hurtsik, mis tuul jäi, kalla mulle aset ja Marju annab puhun kele vihmadele. Sinu lähedust, kaua veel? Tajun. Siis sa lähed, kuid ikka ei haju. Siis sa lähed, kuid ikka ei haju, ehkki lootsin, et suitsukaod sinult lehed viis minema raju ja su alasti kehalt. Kui maod üles viskusid, poolkuude vihud sinu huulte juurduda sain, nägin välklevaid, virge subpihus ja siis ekslesin lõputul kail, kuhu isegi soovi ei, randu oli lõika vaid lagedaid viiv ja sajandeid kütkesse pandud voolas juustesse põlenud liim tuhmiks veega veel puudutas vett. Ennast kaotanud kurb silu, et ennast kaotanud kurb siluett sulab kergete varjude vallas, aga põlevaid tänavaid tallab halenaljakas enese pett. Seni ainsatki korda ei murdunud nähtu kaasavõtmise soov ehkki enamat sellest ei loo. Kuivaid kalmeid, mis iidsusest Kuldunud. Süles sinu siit eemale viin ja su juustest saab eesriie mulle taas, et kõledalt kõnnumaalt tulles ootaks sinus mind ärkamispiin. Ent Sulembustest võõrdunud taju läbi kahtluste värina vajub läbi kahtluste värina vajub reisi lõppedes tervisetoost halastuseta piikide sajus. Ilus õhupilt variseb koost. Olen üksinda minema jäetud. Küpsest täis suvest mõttetult ilma. Minu maailm on oru ja Mäetu kaste piiskadest Umbunud silmad. Pole võimalik kuulda. Ein näha seda elude ääretut viit milles külmuse kurjuse rehas põleb ajude tuleriit. Kuni järsku on lõppenud sett nagu meeletu enese pett. Nagu meeletu enesepete rändab tuul üle armides rinna. Ning siis külvab ta laotusse linna mille külge mind seob salakett viimsest vasest Malleerin veel mündi, et saaks tasuda kujude eest, mis sa valasid varjust ja veest. Sellel hetkel, mil ma maailm sündis. Alles siis võid sa lahkudes viia kaasa linnud, kes eksinud teelt ning kui kunagi muudabki meelt. Seda teadet ei kuule ma iial. Minu saatus on unustus vaid hävival purdel. Sa käid üha hävival purdele käid ning su taga on söestunud metsi juba taevas saanud pilgeni täis. Kas sa aimadki üldse, et petsid? Sinu meeltes on maalitud mulda ja sa loodad. Kõik paraneb pea, millest üle koos tuultega tulvad. Ükski hommik ei kuuluta head. Sest et lahkusid kohtumata vaevalt teadeski und, mis sa tõid. Ruugel leek, Levaid tammepuid katab aina kaksiti mõtlemisõis. L, millise kannul sa läinud. Mida, mida küll otsivat näid? Mida, mida küll otsivat näid? Kui jood pöörlade sahinad sõõmu siis käed laiali, ahvatleb mõõnu ajad segi, mu ulmade päid. Oled kaugele-kaugele jäänud. Suve rohetav sinisest tõest. Viivad üle siin luitunud jõest viimse teekonna kiusakad käänud. Ehkki pöörduda kunagi võid, jälle tahad ehk laulda ja nutta. Ika varisenud Caldwell sar ruttad. Kuni kadunud rinnast on kõik, mis mu huulilt võib-olla kord meeldus, miski vangiks mus olemast keeldus. Miski vangiks mus olemast keeldus. Ujus tunnete ladvus, kui lind. Järs, kumm, mõtete silmapiir, veeldus. Hetkeks väratas aastate pind. Rahu õõtsuvais helkides pole sajad koltunud tantse sumaal. Alles minuga kõrvuti oled, sellest muusikast hingata saan. Siis sa lähed, kuid ikka ei haju. Ennast kaotanud kurb siluett. Läbi pluste värina vajub nagu meeletu enese bet. Üha hävival kurdel sa käid mida, mida küll otsivat näid. Sulelambi ja näida andule. Ja nii see on ja ka. Ja ta hobune talli kehnile sel ajal ja ära ja nüüd siis linnas Niva ja skeemile ja ära ja. Siis see ka ja ma ja vaja. Ja ta käes hoogu kaevaks läbi. Sona endas rivi ja millele ta suurinud tuuli. Poole veel veidi mu küünla. Me naerame lääga ilmaga daami ja näen tuule ära mu ta Reisel suurune köhaga ja ei ta ära muutu. Häälise. Tartu noortekooriansambel koosseisus Ott Wilson, Toomas Runnel, Andersampson, Sander Pajusalu ja Laur Aivo poeg Lõhmus. Tulevad omatehtud keerulisi laule Aivo Lõhmuse sõnadele. Mida noorem, seda keerulisem pead sa olema. See on justkui nooruses Sundja 10. käsk. Aivo Lõhmus kirjutas oma soneti pärjad sama vanalt kui on ta poega, sõbrad, kes praegu oma keerulisel laulu vaevas. Aga meie jätkame Lembit Eelmäega. Staatiline autoportree oled valvaja päevade vahel luba nõutades, ootad ja tõdeb, et kinniseks kasvavad lahed ja su häälgi. On hämarast põdev. Nõnda kannatad tummuse piinu, püüdes koondada eneseääri. Ent su hing on kaugusse kiindunud, mille ulatust sina ei vääri. Teha jäänud on lõpmata palju ja nii peletav kale on kalju loobumis jõuetult pured. Nurmel viljatuks muutuval roomad. Ikka loodad, et jõuad veel looma enne hetke, mil kõrbenud sured. Enne hetke, mil kõrbena sured, on sul ulmal ehk veidigi alust. Kuid siis võetakse ära su mured, ehkki endaga mata neid palud. Jäänud alasti tuultele rõõmuks. Silmapiiril näed voogamas sadu. Neelad nõrk Genult esmase sõõmu, mille värskus toob sinule kadu. Läbikalkunud hingedeveered ja neist ärkvele kuval meelel arvad lihtsama olevat kahel selles maailmas otsida varju huulte nautides helluste Tarju. Järsku rebeneb tõdede ahel. Järsku rebeneb tõdede ahel teab kust ilmunud tõde valgel saavad selgeks su enese pahed. Ning sa taganed. Kahetsus palgel. Vankuma endas sinus kohub suur üksiku uhkus. Igas möödujas eitad sa venda kõigis tunnetes siirust ja puhtust, kuni tüdined roiskumist ihast lõpuks järele jääb. Sinu vihast ainult igatsus mõttesse purev. Sügisvärvide viirdumas ihus üle taeva, sa sirutad pihud ja nad lendavad ära, kui kured. Ja nad lendavad ära, kui kured. Selge, mõistuse rajatud mõõdud mööda meelep, hunt, maastik tuleb sinu koduni merede hõõgus. Taamal voogab sireenide pidu, mille rasus rahu ei anna. Pikki petlikke pilkude ridu oma silmi, ent väsinult kannad. Siis nad taandudes udus kaotad, kui ta rõskus ülend laotab ja su südame söövitab õõnsaks. Varud olemasoleva piiril haarad mällu veel kõrgemaid kiiri. Maalid, süttima, kahtluste, põõsa, maalid, sütt, Timaka pluste põõsa läbi mulla, mil voolavad juured. Ühel hommikul puhtest veel rõõmsal kasvab ärevus korraga suureks. Tüvi ammustest aimustest pungil. Seisad leekidest õitsema, puuna, sinu olemus. Väljasust tungib metsaservalt ta naeruse suuga üle põldude tagasi vaatab. Ning sa soovid, et julgeksid saata iseennast tol kaduval pinnal põlvist saadik, siis variseb tuhaks miljon põlgust. Su jälgedes uhab sinust jahmunult pöörduvad linnad sinust jahmunult pöörduvad linnad ega võtagi enam sind vastu. Raagus laev rabeleb rinnas põua sumusse. Aeglaselt kastub. Tõuseb möödunu tähendus meeltest nagu aed, mille asupaik ununud. Aga juba on kauguse keeltest keegi võrgu su kätele pununud. Ehk kipaiksus sind plikult soosib välja, tõmbad end kõhklemis poosist iga kaitstuse rebestab rõõmsalt oma naeruga mitmesse tahku. Ja te lähete trotslikul. Kes sündinud võõrad? Nagu sõbrad, kes sündinud võõraks tsoonis kõht, lubad, argised, kired, igapäevasest krahh, mamisi, võõrast, pääseb homsesse, pidetu nire veel sai jonnakalt sekkuda, proovid Ümberkestvas keskustelu, aga teised on ihad ja soovid, mille varal end vajutad ellu pelgas võitluse kartusest toorest peidad kirge all Kolkunud koore. Ent su mõtted on ohtlikult vinnas seni salatud varjude taga mille jõhkrus riimituks rabab. Ai kooldu. Et mujale minna, sai kool toet mujale minna, jättes hajusaid teistele kanda, kui ta tõsidus rebestab rinna. Sina vajad üht ainukest randa, joome liivast, et sõeluda kulda ning see rikkus kõik laotada tuulde. Aga hetkest, mil enam ei tulda sinu almuste palu ja juurde mõistad äkki, et kõik, mis on olnud läbi aastate tühistub tolmuks, kuisus, sõrmist nüüd lisa ei nõrgu. Aina kiiremal kihutad sõidul näppab keegi, ent pärja ja võidu. Iseenesest see kohal vaid kõrgud, iseenese kohalvaid, kõrgud, kõige trotsi ja praalimat õega. Sinus sõbrad on kambaga põrgus. Seal nad määrivad nägusid, nõega teevad pärglima pajad silostu ja neil lihtne on saada taas süütuks, kui peaks tulema tarvis. Sa nõustud, et on sinki kord pöörata püütud? Sellel lustakas ka lennuga kaasa? Sa ent turtsakalt üksi keskaasa maitsma jäid mahajäetuse mõrkust. Ei tol simmanil tunta sust puudust pole sinu jaoks tervitussuudlust, kuni pattudest pelglikult kõrgud, kuni pattudest pelglikult tõrgud mõlgub meeles sul pagemis plaane, aga juba saab karguses nõrkus ning su rinnale sülem vao Paanel gurma hõngulist loitsimis rohtu nobepparca siis saatuse niidid väänab sõpru ja sõlme. Veel ohtu sulle selles ei aimu, et viibid järsku töinel väinal piroogis keset naeru ja lilli kuid joogis, mille ulatab võõrast verd haldjas mekib miski nii krõbedalt koetav, et see viiv sinus kaua on loetav sõudma hakata siis alles maldad. Vabalt võõrama keeli Sa valdad ning tead täpselt kujude kulgu, mille mõjusfäär sinuni küünib. Käsulaud jäägu teistele täita, sinu elust saab lootuse püünis, mida lõputult ihaldad täita üle hingema Karetunud siilu. Ehkki täna veel põgusalt piilud, kuidas ristuvad nooruse rajad, kuidas pingutub pooldumis püüje? Kuidas ummikus panetub üIe? Kui ei saabugi tagasikaja, kui ei saabugi tagasikaja tooma ärevalt oodatud vastust ning Su varandust keegi ei vaja langeb kõrvale valiku raskus. Ainus võimalik toon, mis sind kannab, seogleb habraste klaasseinte vahel. Kõigis neis valu vaja on panna jälle küütlema värvide ahel elu v imetabase jõuga, mida ammutad elupuust nõuga juba selginud seikluste pajast vastu harjunud tegude laadi, siis juhatad pikaparra taadi läbi tihkemaks tõmbuva aja läbi tihkemaks tõmbuva aia visalt mõistmise poole end murrad. Miks küll moondumist palgeile sajab? Ja miks sündi? Null tuleb kord surra enne päeva, mil märgirrüü paotuv, lastes hoomata Ta täiuse nimbust nagu ohtlikult ergavad laotust. Äsja leitud planeedil. Su hingus erke kurnavas tegutsemisnäljas. Ostun tagamaad soovitab välja riigist, mida veel salajas? Allad ise ori, oraakel jumal. Paistab hiietulede kuma teiselt eos alles vormitult kaldalt, teiselt eos alles vormitult kaldalt. Hilju naastes taas siia maailma meeltesse miilanud joovastust. Salgad. Ehk küll. Puhu sul püsivad silmad. Ibe Irus jah, hunnitult Pad põrmu põlise ringkäigukärast. Ka aega veel eneses tabad Holgu lindude heitliku sära. Siis Enn kohtuvad uitaja uned alla pilvedes Laasuva lume. Oled valvaja päevade vahel. Oled valvaja päevade vahel, enne hetke, mil kõrbenud sured. Järsku rebeneb tõdede ahel. Ja nad lendavad ära. Kui kured. Maalid, sütt, Timako kluste põõsa. Sinust jahmunult pöörduvad linnad nagu sõbrad, kes sündinud võõraks. Sai kooldu, et mujale minna iseenese kohal vaid kõrgud kuni pattudest pelglikult. Tõrgud. Ta siis alles maldad kui ei saabugi tagasikaja läbi tihkemaks tõmbuva aja. Teiselt. Vormitult kaldalt. Kes seda see udu kes go-go jõule Ta olime siis koos tuua tänase Kuupäeva. Ja teine tunnista omaks. Kes on see udu raatsinud ta tooma, kes ära toodud ja kes ja küll ta ei oota, ma ka hästi. Tuule ja keerinud olla. Kuulsime Aivo Lõhmuse sonete Lembit Eelmäe esituses. See on salvestus Tartu botaanikaaiast, kus 21. juulil 2005. aastal tähistati kirjaniku 50 viiendat sünniaastapäevakava on kokku pannud Aivo Lõhmuse abikaasa Maarja Lõhmus. Salvestas helirežissöör Peeter konks. Kuulmiseni ütleb saate toimetaja maris Johannes.