Tere kõigile stuudios Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna. Me jätkame Namiibia avastamist ja sedapuhku siis sealsete põlisasukate Buschmanite ehk sänide kaudu. Ja nagu te ütlesite, et see buss mõnule pisut solvava alatooniga nimi ja et see hakkab nüüd nagu minevikku kaduma ja seega me räägime täna siiski sänidest, kusinatest, küttidest, korilast. Jah, ja igal juhul vist Aafrika kõige põhilisemast rahvast üldse. See muusika, mis siin nüüd kõlas küll õige metsik. Aga teistpidi oli see meie enda lindistatud täpsemini Kaarel poeg tegi seda üsna lihtsa diktofoniga ja, ja see on ehe, olime, olime päriselt aafrika taeva all lõkke Loitis ja laulud käisid tundide kaupa. Need olid siis need sonid, Buschmanid kuidas iganes neid nimetatakse, kes niimoodi laulsid. Ja võib-olla kõigepealt tõesti peaks seletama, et, et kes rahvas siis õigupoolest on, et igal juhul Buschmanni nimi on pärit õieti siis puuride juurest ja puurid noh, väga lihtsalt võsa mehed nimetasid võsameesteks seda rahvastest võsarahvaks sellepärast et nad said oma toidu nagu kõrbevõsadest ringi kolistades. Ja, ja tõesti rajal peetakse seda natukene nagu rassistlikuks, et halvustavaks siis neile endale meeldib ka natuke rohkem, kui neid praegu nimetatakse, siis sänideks. Sänide nimi ei ole ka tegelikult nende enda käest pärit, vaid selle on andnud nüüd siis juba mustanahalised hõimud, kes on nende naabruses elanud ja tõlkes tähendab see midagi muud kui teistsugused. No siis võib nüüd mõelda, et tegelikult võiks mõelda, et sellel on ka veidikene rassistliku varjundite teistsugused imelikud nimed. Aga seda nime kasutatakse praegu rohkem. Ja kindel on küll see, et, et nad on üks väheseid rahvaid Aafrikas, kes siiamaani elavad noh, äärmiselt looduslähedaselt, kellel on alles näiteks igapäevases kasutuses inimkonna kõige vanem puust tööriist ehk kaevekepp, näiteks millega nats kaevuvad juurikaid välja seal kusagil söödavaid mugulaid ja, ja neil on nooled ja neil on vibud ja need on kõik neil tänasel päeval ka olemas. Ja asja teine pool on see, et nad on elanud ikka pööraselt kaua nendel aladel, nii et sealsamas Namiibias võib leida koopamaalingud. No umbes nii nagu Itaalias aborigeenide koopamaalingud, mis on siis tuhandeid aastaid tagasi tehtud kaljujoonised, kaljujoonised ja need on nende nendesamade rahvaste poolt tehtud ajalooline fakt, et vähemalt 20000 aastat on nad elanud seal sel ajal neid teisi hõime Nendest polnud lõhnagi veel, nad olid kõige esimesed ja huvitavam on see, et geneetilised uuringud on viinud välja nagu sinna, et ollakse seda meelt, et et noh, need Buzmanud veeessanid, nad on geneetiliselt üldse kõige vanem inimkonna haru praegu meie planeedil. Ja need geneetilised juured ulatuvad umbes miljoni aasta taha. Nii et noh, meie kõige kõige auväärsemad esiemad ja esiisad ja loomulikult oli kange tahtmine siis näha, et kuidas nad elavad ja kuidas nad päriselt on ja noh, sellepärast siis sai sinna mindud ja, ja noh, ma ei tea, kui palju eestlane nagu teab sellest Pušmonist või mingit film on ikka olnud, aga, aga üks päris võib-olla mõnele, kes eriti tunnegi nende loodusrahvaste vastu huvi, on meelde jäänud üks üks päris pöörane film. See oli mängufilm, selle nimi oli jumalad, peavad olema hullud. Seal jookseb üks, üks niukene imepisikest kasvu Buschman oda ja vibu käes ringi ja satub valgete inimestega igasugustesse, kummalistesse, seiklustesse, seikadesse ja tegelikult see on maailmas päris palju laineid löönud film, sest ta on niivõrd omapäraselt tehtud komöödia tegelikult. Ja selle esimese filmi süzee oli lühidalt nisugune. Et üle pushmanni küla lendas lennuk ja sealt siis kas keegi alla tühja kokapudeli kokapudel potsatas keset küla. Kus ma nüüd vaatasin, mis asi on, mida sellega teha. Aks nagu tülli minema selle tühja puud kokapudeli pärast ja siis külavanem ütles, et ei, nii ei saa. Jumalad on selle meile alla visanud, me anname selle jumalatele tagasi ja siis nad proovisid selle uuesti taevasse visata. Millegipärast kukusse olla. Külavanem mõtles veel natuke, otsustas, et niisiis on teine lahendus. Et sina siis näitas niukse noore sitke mehe peale, saad ülesande, võtad selle pudeli, lähed maailma ääre peale ja viskab selle üle ääre alla. Ja siis me oleme lahti sellest probleemist ja niimoodi see film hakkas rullumas, ta satub nagu esimest korda kokku puutub valgetega ja väga-väga pöörane film ja, ja tegelikult see film on kuskil kaheksakümnendatel aastatel tehtud ja see peategelane oli pärit sealtsamast kandist, kuhu meie kavatsesime minna. Ja tema nimigi on teada, ta Tallinn Nixon on tema pärisnimi ja ta elas kuskil 59 aastaseks ja suri 2003. kas tal sealsamas külas, see oli kummaline film, lõi laineid üle maailma, oli tõeline hitt tema pärast filmi täid läks tagasi oma vaesesse külasse ja elas samasugust vaest lihtsat elu elu lõpuni, nagu enne seda. Ja see kant on siis suukwe, on niisugune koht, see asub Lääne-Namiibias peaaegu Botswana piiri ääres ja sinna me siis need suundusimegi. Sinna turistid eriti ei käi ja see tee sinna on ka üsna vaevaline. Ta on, ta on põhiliselt vaevaline lasteta ilma asfaldit, ajad on tohutult üksluine, sadu kilomeetreid ajad, nöörsirget teed mööda lihtsalt otse muudkui ajad ja natuke, mida me kartsime, oli see, et kui nüüd tuleb, me olime ikkagi vihmaperioodil ja vihmaperioodil võib vahel tulla kohutav padu, siis see padu lõikab selle tee, nagu seal tekivad jõed ja need jõed lõikavad need selle tee läbi ja siis sa ei liigu enam mitte kuskile ei edasi ega tagasi ette öeldes, õnneks sellele ajal seda ei tulnud. Ja noh, me sõitsime niimoodi nagu, nagu me olime otsustanud, et kus ma nüüd tema sõidame nägime tee ääres Campimas kedagi, siis me võtsime ta peal, ilma et ta oleks üldse näidanud, et ta tahab peale tulla. Ei tahtnud. No ikka väga tahtis, see oli tohutult õnnelik, sellepärast et nendel nad ei tule kõne allagi, et keegi autoga sõidab. Ja kui ta saab, ta arvestab, et ta kõnnib päevas umbes 50 kilomeetrit, kus sa sõidad temaga 200 kilomeetrit, Ta on võitnud neli päeva. No meil olid küll suured veekanistrid seal peal, kogu aeg olid kaasas, kaks 20 liitrist veekanistrit kõrbes peab olema sinna vahele, ta mahtus ära, sihuke pisike mehike, polnud midagi, läks küll. Ja, ja siis me jõudsime sinna suupesse, rääkisite žestide keeles. Jah, ei, inglise keelega polnud midagi teha ja ega ta istus lihtsalt, aga vaikselt pihta, et vaikselt ja tänuliku siirust. Ja kui me jõudsime siis Supesse. No see on ikka, ma ei tea mingisugustes võib-ollasugustes vesternides kohata mingit ülimalt unist nõks Texase mahajäetud kolkaküla, see kõik oli uinuma tarkus, tohutult vaene pood, siis mingi generaator, mis õhtuti teeb elektrit natukene aega. Ja need, kes seal liikusid, ühtegi valget seal loomulikult ei olnud. Hästi palju tolmu, vaesust ja need, kes seal olid, seal oli näha, et nad ei olnud kaugeltki kõik Buschmanid, et seal oli erinevate hõimude, aga nad kõik olid mustanahalised esindajaid. Ja, ja noh, me teadsime juba ette, et, et see eriti nisugune vilets, hale, vaene kolkaküla on tegelikult nende Buschmanite jaoks ütleme, sadade kilomeetrite ulatuses ümberringi hiigelsuur pealinn. Ja et sinna nad satuvad väga harva tulevad mitmegaalse teekonnaga sinna ja siis nad vaatavad sealt suurte silmadega ringi, sest nad on ka pööraselt vaesed, tulevad ainult häda korral sinna, et tõesti midagi hädapärast osta. Ja noh, kasvõi seegi, et Sunkve linnas teatakse, mis Lindanud on külas teatakse suurepäraselt. Siin ta on pärit, kuulus filmitäht sellest filmist, jumalad peavad olema hullud, aga kindlasti ei ole mitte ükski seda filmi näinud, sest neil ei jätkupiletiraha kinosse minna. Ja siin siin me nüüd siis olime ja ja esimesel õhtul selgus muidugi, et elu algas hämaras, siis läks küla käima ja põhjus oli ka lihtne. Küla keskel oli kõrts. Kõrts oli selline, et, et üks õu selle õue peal olid suured plekktünnid ja siis paabel õue traatvõre sees oli väikene luuk sealt luugist, siis võeti tünnist kulbiga nii-öelda koduõlut ja, ja anti sealt läbi selle väikse luugi siis nendele, kes tahtsid. Ja meie gaasis nagu püüdsime nagu ühte nihukest hankida selle mingi naeruväärse hinnaga niuke liiter, mingit jooki, natuke magusat, natukene õllega kangusega võib-olla. Aga muidugi, see, mis seal ümber käis, seal ikka paras niukene melu, sest noh, me äratasime erilist tähelepanu loomulikult ja ja meiega taheti meeletult suhelda ja, ja siis sellest kõigest pääseda, siis sai lihtsalt uurima hakatud, et kuidas seda õlut tehakse ja siis kohe haarati meid kaasa, üks juba üks mees lihtsalt ja käis meiega sealt, siis näitas aias kas seal põõsad kasvavad, et sealt tehakse neid marju, siis võetakse suhkrut, segatakse vette ja sekkutakse kääritama seda, et niimoodi õlu valmib, marjad, need olid, see oli meie jaoks täiesti tundmatu tundmatu põõsas ja jutt käis, mis keeles jutt, kes nüüd see mees rääkis inglise keelt ja tagant põhjaks selgus muidugi ka see, et Ma ei olnud bushman ja üldiselt see jook ei ole ka mingi Buschmanite rahvusjook sõnu Vambode rahvusjook, sukese Labovambosid palju rohkem kui, kui neid push ma neid. Ja seal oli ka muidugi see, mis on niisugustes paikades alati, et no et sa näed, et jõle haledat inimest kui üks nokastunud pärismaalane ja sellistes nii-öelda keskuste ümber neid on alati. Ja et selleks, et näha nüüd seda, noh noh, nii-öelda rikkumatut külaelu, selleks me siis läksime järgmisel päeval siis juba nii-öelda tõsisele käigule ja siis võtsime tõlgi kaasa ja noh, see oli, algul tuli mingisuguseid tolmuvõtteid autoga sõita, lõpuks me julenud enam autoga edasi sõita ja siis hakkasime astuma. Kõndisime seal läbi nende põõsasvannide ja tolmuvate teede niukse. Kurk kuivas, hirmus palav, ikka hulga aega ja see noh, küla, mida me siis nagu, nagu tahtsime leida, oli Markuuri küla ja esimene tegelane, kes siis lõpuks sealt võsast nagu meile vastu tuli, oli siis niisugune noormees, tal oli hiigelsuur niisugune, ma tea, niuke niukene, suur niukene, kootud mütsidega, värviline müts oli peas. Ta küsis kohe meie tõlgi käest tubakat, keeras nendele pläru siis nad omavahel rääkisid midagi oma keeles. Ja pärast selgus, et ta tegelikult kauples ennast kaasa. Et kui me siit ära Lähme, ta tahab tsunkesse tulla, võidab jälle kaks päeva sellega, et saab meie autoga suhklasse. Siis jõudsime külasse, on siis selline, et on lihtsalt niuksed onnide rihmad siin ja seal nende vahe on võib-olla nii, et üksteise juurest ei paista ja iga onnide rühm on üks pere noh, ütleme keskmiselt ongi kuus onni on selle, selles peres niuksed ümarad onnid praegusel ajal saviseintega ja õlgkatusega varem üleni rohust tehtud Buschmanitel Al-algupäraselt. Ja seal olid siis mingid inimesed noori ja vanu eriti millegagi tegelenud keset päeva mõned näiteks üks naine, peenestas jaanalinnu munakoori, teine voolis puust midagi, need nemad olid siis ametis noh, niisuguste käsitööesemete tegemisega, sest see on üks väheseid asju, millega saab raha teenida suveniiri tehes just täpselt. Aga noh, kus saime siis ennast tutvustatud siis külavanem niukene, pisikest kasvu krimpsus, härrasmees, põhikasv ongi neil kuskil 450 255 sentimeetrit. Nad on ikka niisugused, et, et noh, mina oma saada 83 sentimeetriga olen veel poegadega võrreldes selle väikene. Aga pojad on ligi meeter 90 ja noh, nende kõrval see oli ikka täiesti uskumatu või noh, kui kui suur see kõrguse vahe nendel on, aga, aga tema siis hakkas meid õpetama. Et noh, kuidas vibu lasta ja niimoodi tal need on meil kõik olemas need vahendid, kuigi tänapäeva no ütleme, sealkandis on ikkagi niimoodi, et poolsunniviisiliselt nad peavad natukene pidama põldu, neil on seal väiksed peenrad peenarde peal, põhiliselt maisi uba, noh, need on olnud hästi palju saaki. Ja siis oli väike niukene aedikukene, kus olid paar nihukest pisikest lehmanassi. Et noh, need on nagu kohust, suslik peavad seda pidama, nad ei saa enam päris niimoodi vabalt korileda nagu vanasti, lehmad olid ka väiksemad, kui meie oleme harjunud, olid küll jah, tõesti palju väiksemad jäävad ellu sellises kõrbetingimustes ja, ja üldse muidugi Buschmannid elavadki Kalahari kõrbes ja selle ümbruses ja nüüd see koht, kus me olime, see oli tegelikult Kalahari kõrbe piir. Kalahari kõrb hakkas sealt pihta. Ja no siis, kui vibulaskmiseks läks, siis see käis umbes niimoodi ta näitas ette, kõigepealt roomas osavalt siuglas nagu madu seal vaat niimoodi hiilides ja siis mingi koha peal tõusis nagu põlve peale ja siis põlvede pealt lasi selle noole lendu ja vibu oli üllatavalt väike pool meetrit, ütleme tikk ja vot nooled olid sellised otsinud kaasa üks nool oli kotis kaasas Buschmanni nool. Ja millest on tehtud siis, no ta esimene osa on luust, nii nagu tehti 10000 aastat tagasi, tagumine osa on siis puust ja väga tähtis on see aatomis, tantsin, pikkus on niisugune üks 40 sentimeetrit, siin ma vaatan ja see on nüüd siis see hirmuäratav mürginool või janu, siia ei ole õnneks mürki pandud. Aga loodan ka see, pean on mürgitatud tavaliselt. Ja, ja need mõte on selles, et kui see nool tähendab ja ta lendab nagu looma kehasse läbi naha siis kukub klopsti, et Nool kaheks see tagumine nats kukub siia maha ja ülemine jääb looma sisse, jääb teda nagu mürgitama ja nüüd see push man, kui ta on lasknud, siis ta tuleb siia juurde ja leiab selle tagumise osa noolest ja saab aru, et loom sai pihta ja see pea on looma sees. Et seda looma võib hakata jälitama. Niimoodi ta meile seletas ja ta jälitab seda. Oleme väga visalt, sest ta teab, et see mürk teeb oma tööd aga väga aeglaselt ta võib, ühesõnaga kas kõndida või joosta oma järeltundide kaupa, vahel ka päevade kaupa. Aga ükskord varem või hiljem see loom jääb nii nõrgaks. Et siis ta läheb juurde ja siis juba odagahtlanetska seda oda seal neil igapäevases kasutuses, siis juba lööb lihtsalt selle selle surma hoobi sellele loomale. Vaene loom. Jah, aga see on nendes paikades nendele rahvastele ainuvõimalik ellujäämise võimalus. Sisuliselt võiks võrrelda neid ju nagu nihukese looduslik lüliga elukoosluses, nii nagu loomad, kes ei saa ilma lihata elada niga inimene kuskilt ta peab selle saama, aga kuna nad elavad nii hajali ja, ja nende tapetud loomade hulk on niivõrd väike, siis nad tegelikult elavad selles mõttes noh, loodusega tasakaalus. Ja no siinsamas õpetati meile siis ka tulehõõrumist, see on jälle uskumatult ürgne viis, kuidas saada tuld niimoodi, et sa hõõrud puupulka teise vastu. Nii kaua tekib leek ja niisugusi pilte, kuidas Push mannil on käes seesama tuleb hulk niisugusi on näha koopa maalingutelt tuhandete aastate tagant ja tal on praeguse samasel olemas. Ja tegelikult see tule hõõrumist ta on, olen ma näinud ju ka siin, Euroopas meil on nimelt retkejuhid, on näiteks esiteks nägin seda kuskil Rootsis, kui olnuks seal kursuse lõpetajate seda, et kui sul ei ole muud teha, siis saad tuld niimoodi et hõõrud hõõrut tuld kahte pulka omavahel, nii kõvasti. Ja Eestis ma tean ka ühte retkejuhti, kes seda näitab, ja iga kord, kui nad on seda näidanud, siis nad on hõõrunud niimoodi seda, neid kahte pulka meeleheitlikult. Ja umbes veerand tunni pärast nad ütlevad, et täna ei tulnud välja. Aga üldiselt nii see käib. Aga nüüd ma nägin, et tuli tuli üles viie minutiga. Ja noh, põhimõtteliselt samamoodi nagu need meie retkejuhid näitavad, noh, see on umbes niimoodi, et üks suurem puu on siin maas, selle puu sees on unarusse ja siis võetakse teine pulk kätte, past pannakse otsaga siia unarusse sisse ja siis hakatakse hõõruma niimoodi edasi-tagasi, niimoodi peo vahel. Niimoodi. Tal on rohutuust ja varsti hakkab see puu suitsema siis puhuvad peale ja siis läheb juba see leek, nagu lahtisin roobial. Nii kuidas nad selle viie minutiga üles said, ma vaatasin, et otsustav vahe ei olnud mitte selles, mis puidust on tehtud, et kas see hein on piisavalt kuiv. Otsustav vahe oli energias, mis sellesse hõõramisse pandi. Ta hõõrus seda nii pöörase kiirusega oma pihkude vahel seda puud, et tal hakkas ühe minuti, seepärast mulle tundub, aga siit peost hakkab suitsu välja tulema. Kas ta, kas hoidlama niimoodi nagu noh, nihukese tohutu pingutus oli tema hääles ja siis ta tegi imekiire liigutuse, teine mees istus tal täpselt vastus ja andis selle ülemise pulga otsa sellele kätte ja Sõõrus sama tempoga edasi. Ja niimoodi nad vaheldumisi niimoodi hoiates jääkides. Tõsine vaev on, ise saaks eluilmaski sellega ja mõtleks, et valus on, et ei taha, eks. Aga, aga tegelikult on see ju jällegi elu ja surma küsimus. Sa pead selle tule üles saama ja see oli kindel, viis, kuidas mõne minutiga alati tuli üles saada. Nii et, et see on, see on väga ürgne hädagi lihtsamat vahendit, millega seda tuld saada. No see ongi kõige lihtsam vahend, sellepärast et kuiva puud leidub kõrbes alad ja kuiva rohututti. See on ühesõnaga aastatuhandete jooksul läbi proovitud. Viis nisugune naiivne asi nagu tuletikk nendeni. Ei no noh, võib-olla isegi kusagil kellelgi on see tulediks maksab tema jaoks. Noh, ma kujutan niimoodi, võrreldes sissetulekutega võib olla umbes sama palju, kui misasi, taskutelefon meie jaoks üks toostike milleks. Pidi on see ikka igavest uhke vaadata, kuidas see ürgne viis rituaal ka ikka jah, no meie jaoks don rituaal lausa, et tule, tule, ütleme, sünnitamine tegelikult. Aga see oli, see oli võimas ja, ja siis, kui me sealt ära tulime, siis järgmisel päeval me läksime veel ühte järgmisse Buschmanni külasse, sest see oli niivõrd põnev, et nende kultuur ja pärimused tahtsime sügavamalt seda tundma õppida ja ja see oli natuke teistmoodi küla, soli omad, tako küla ja see oli noh, selles mõttes eesrindlik küla. Et nemad olid juba nagu mingit isegi osanud mingisuguseid projektirahasid endale hankida selle põhjendusega, et Me elustame oma ürgset pärandkultuuri ja, ja selle tõttu oli, olid nad oskasid juba ja nagu paremini nagu näidata seda ja ja, ja üks asi, mis me siis ette võtsime, oli niimoodi, et me läksime usa retkele Buschmanist teejuhiga, et vaadata, kuidas võsas liikudes sulle paistab see loodus, kuidas paistavad taimed, kuidas paistavad need elukad. Ja, ja see juba see tegelane isegi meile teejuhiks tuli. No see oli minu jaoks Tallinn nagu ajaloo raamatust välja astunud tavalises muidugi kõige uhkemas jahikostüümis. See seisnes selles, et tal ei olnud seljas, kui nahkne niudevöö ja üle õla oli siis vibu ja noortekott ja käes oli kaevekepp. Jällegi umbes noh, niukene noh, meie jaoks kõhust saadik niisugune pisikene, umbes peaaegu mingi muumia on ellu ärganud niuke, uskumatult väike võõras inimene ja imekaunist sügist, pruuni värvi. Ja siis ta läks meil ees. See oli huvitav, et ma teadsin, kaevekepiga, kaevatakse mugulaid välja aga tema kasutas seda kaevekepiga selleks, et, et kui ta läks, sest lõi nagu põõsaste pihta sellega kepiga ja algul ei saanud aru milleks, aga siis oli selge, et seal võivad olla mingisugused elukad. Näiteks ühe koha peal ta tardus paigale nats, et siit me ei lähe, seal olid nihukesed, pisikesed, armsad musta lendavad elukad, need pidid olema väga mürgised herilased, nende pesa olisel põõsas teise kohapeal ütles, et siit me lähe, seal oli ämblikuvõrk, niuke, parajalt Priske musta-valgekirju ämblik oli seal võrgu peal. See on mürgine. Siis järsku naerdes näitab, et näe, siin on madu, siis oli seal selle põõsaste peal oli täpselt nagu puuoks oli üks madu liikumatu see pidi olema täiesti ohutu. Aga põhiasi? Ta meile tegelikult näitas, ta näitas meile taimi ühed taimed, mis on surmavad, mürgised, teised, mis ravivad, kolmandad on söödavad. Aga väga naljakas oli see, et kui ta seda tegi, siis ta seisis näoga selle taime või põõsa poole kellest ta rääkis ja meie poole siis seljak. Nii ta tegelikult suhtles hoopiski selle põõsaga ja tõlk siis usinasti tõlkis, et et noh, et mis on ja mis, mis, milleks ta hea on see taim? Ta tähendaks ka küljega seist teiseks olnud selles mõttes kirik keset küla, et ei, aga ta oli kohe selge, et tema, tema suhtles praegusele põõsaga ja taim oli sel hetkel auväärsem. Just ta suhtles sellega ja mitte meiega, et me olime niisama vaatajad. Ja seal oli muide siis näiteks. Ma nägin ka seda kaevekepi kasutamist, noh, ma olen nii palju neid pilte näinud lapsepõlvest peale, kuidas nad seal niimoodi kuskil kõrbes niimoodi otsivad neid mugulaid. Aga järsku jõudsime mingi põõsa lähedale. Järsku jäi seisma, laskus põlvili ja siis luts selle kaevekepi niimoodi kättejaks sellega imekiiresti niimoodi, kuidas öelda, kaevuma? Minutiga olid kaevanud ikka, ma arvan, poolemeetrise augu, selle kaevekepiga tohutu tempo ja siis pistis käe sealt sisse, võttis võidukalt välja. Mina mõtlesin, et ta võttis ühe hiire välja seal täpselt nagu hiire, hoiab sabapidi üleval. Aga ta oli niivõrd võidukas. Ja et ja midagi enamat ja palju parem. Ja siis maitse, maitsesime seda, see maitses täpselt nagu värske hernekaun aga märksa mahlakam ja märksa maitsvam. Ja mis see oli, ma ei tea, mis oli, see on üks paljudest nendest mugulateste juurikatest eestikeelseid nimesid ei ole nendel. Neil on Buschmanikeelsed nimed, aga see ei ütle meile jälle midagi. Selverites ei müüda, ei müüda ja tema kaevab selle kaevekepiga välja, ta saab maitsva suutäie keset kuiva kõrbe. Ja muidugi ma mõtlesin ka sealjuures muidugi, et ma võin ka ju selle kaevekepiga kaevata. Ja kui ma väga usinasti teen, siis sama kiiresti. Aga ma ei tea, millise põõsa all ma kaev see minu jaoks saladuseks, et mis tast siit hakkas kaevama, täpselt. See mugul on poole meetri sügavusel maa sees. Kuidas ta aru saab? No millise põõsa alt see on veel üks asi, mida ma välja omaette probleem. Õigeda. Just ei või iial teada, et tegelikult on, oli ka väga huvitav kuulata seda keelt see keel, millest ta rääkis Buschmanite rahvuslik keel. Ja see on niivõrd kummaline, et, et me saime ka seda oma diktofoniga salvestatud ja, ja kuulame ühe väikese lõigu sellest. Ja kostis niisugusi häälikuid, mida, mida meie keeles ei ole ja see hääl kuulus, kellele see oli siis nüüd meie teejuht meie, meie võsas ellujäämisõpetus ja ja need häälikud on just selle rahvakeelele väga iseloomulikud ja seal on ju hoolega kuulata, siis seal on neli niisugust häälikut, mille järgi tegemine isegi meil on natuke raske, aga ma püüan seda teha, et tähelepanu juhtida. Üks seal ikka niisugune, nagu kui me avaldame näiteks imestust eesti keeles jutu sees, ütleme. Niisugust häält siis teine hääl on umbes nii, kui Eestis võib-olla hobusesõber kutsub hobust, saan, siis tehakse nagu siin huulte nurgaga, see käib umbes. Niuke häälik ja siis on üks häälik, nagu tõmbaks pudelikorki lahti, ma seal midagi. Veinisõpradele ja, ja siis on neljas häälik, mida tehakse samamoodi, aga see peab õige suur pudel olema. Niisugune. Nii, ja nüüd, kui me katsuksime oma jutu sisse panna selliseid häälikuid pidevalt hästi tihedalt, siis me saame umbes Buschmanni keele kõla kätte. Nii et kuulame korra veel. No need huulelihased peavad ikka hoopis teistmoodi treenitud olema. Ja koos lastetoaga Se nendega kurguhäälikud ja Meie jaoks on see vähemalt alguses täiesti kaelamurdev ülesanne igatahes niimoodi rääkida ja kiiresti ka veel. Ja sama päeva õhtul oli meil siis ühine lõke nende nende Buschmanni rahvaga ja see oli siis niimoodi, et kui pimedaks, kas nii see neil käib tihti, et siis tuleb nagu lauluisu ja suhtlemisisu lõkke üles, istusime seal ümber ja siis tulid need laulud ja üks mees nagu laulis ja siis nagu naiste niuke poolringis, koor nagu, nagu toetas teda ja niimoodi kordamööda andsid nagu seda taas üksteisele üle tempo kasvas, algul ei saanud nagu vedama, pärast ei saanud pidama. Ja see, see oli päris, lasime tõlkida neid neid sõnu ka ja ühe laulu sõnad olid väga tähelepanu väärset, see sisu oli umbes niimoodi, et me elasime ilusti ja kõik oli meil hästi. Aga siis tulid suured mustad mehed ja ajasid meid oma kodudest minema. Ja see kõlas niivõrd imelikult, aga see on seesama tegelikult ajalukku. Et need olid siis pantud ja valged kolonistid ja need olid siis konkreetselt pantud. See laul käis rassistlike pantude kohta, kes tulid sadu aastaid tagasi Buschmanite maale ja ajasid nad kõige viljakamatelt aladelt minema. Nii et pärast seda alles noh, mõned sajandid tagasi tulid siis valged kolonistid, nii et sisuliselt on Buschmanni, ta on kannatanud kahekordse rassismi all tegelikult. Ja see oli noh, nagu kuidagi üllatav, aga tegelikult iseenesest aga loomulik, et rassism võib-olla Aafrikas ka selline, et lihtsalt suuremad, tugevamad kiristavad väiksemaid ja nõrgemaid. Ja Pušmonid on seda oma nahal nende pantu hõimude pealt väga-väga kaua tunda saanud, tegelikult et seal on niisugune omamoodi kummaline ja huvitav seik, mille peale pärast pikalt mõelda. Ja järgmisel hommikul me lahkusime sealt, aga enne minekut sain ma väga meeldiva üllatusena. Ma olin palunud sinna külasse tulles, et, et kas ma saaksin kaevekepi endale kaasa. Aga nad ei müünud, sest need olid nende töövahendid. Ja nüüd sellel viimasel hommikul Eesti rahas 50 krooni eest müüdi mulle üks täiesti soliidne, korralik, traditsiooniline kaevekepp. Nimelt see üks mees oli selle lihtsalt minu jaoks valmis teinud selle aja sees, kui me seal olime. Vaat nii, lennujaamas ei tekkinud probleeme, lennujaamas tekkisid sügavad probleemid. Sadama kartsin, püüdsin seletada küll, et seljakotti ei mahu ja, ja peale selle on se kaevekepp ja sellega ei rünnata inimesi. Aga millegipärast turvamehed ei olnud üldse nõus, arvasid, et ma kindlasti tahan piloote rünnata. Siis ta lendas kuskile, oi, see oli pikk lugu, ta lendas üldpagasisse ja ja siis kuskil kurdi lennujaamas, meil oli õnneks terve päev aega ja me otsisime kõik pagasiruumid läbi siis ühes eripagasi hoiukohas, kogemata leidsime selle üles uuesti selle kepi ja siis me pakkisime ta juba hästi korralikult sisse ja niimoodi on ta mul nüüd kodus, kui üks kõige armsam suveniir kogu Namiibia reisilt meelega ei kaevata mitte midagi, millega võib, vaata, kui sa tõeliselt hätta jää. Nii et taga araks just mustadeks päevadeks ja, ja, ja see siia lõppu vast tuleb siis veel kord seda, seda kohapeal lindistada antud metsikut ja võrdlemisi algeliste vahenditega lindistatud, aga selle eest äärmiselt ehedat Buschmani muusikat, kui me istusime Aafrika tähist taeva all koos nendega ümber. Selline oli siis tänane saade Buschmanitest ehk sänidest millest tuleb juttu. Järgmises saates. Liigume Namiibia põhjapiiril, legendaarse Okovangul jõe äärde stuudiosse Liit Hendrik Relve ja Haldi Normet-Saarna Kuulmiseni. Nädala pärast. Kuula.