Tere tänast saadet, alustame mälestushetkega. Neli kuud enne 100 aastaseks saamist lahkus meie hulgast kunstiajaloolane Voldemar Vaga. Kuulame, kuidas kõneles professor Voldemar Vaga eesti kunstist 15 aastat tagasi. Minu seisukoht eesti kunstis on selline. Mina hakkasin Eesti kusse arengut jälgima enne esimest maailmasõda Need aastad enne esimest maailmasõda ja esimese maailmasõja-aastat. Need on Eesti kunsti ajaloos väga suure tähtsusega aastal. See oli just aeg, kus vormeerus. Eesti, ma võiksin öelda eesti kunstikunud eesti kunsti maalikunsti koolkond. Nüüd ei ole jutt enam üksikutes kunstlikudes kunsti õpilastest vaid nüüd on olemas juba eesti kunstnik kond suure ja tähtsa arvuka tervikuna. Ja sellest ajast saadik on minu arvates eesti kunst käinud tõusuteed kuni meie päevi, nii nagu see ajaloos ikka on. Vahel tuleb mingisugune langus, kõrvalekaldumine, mingisugused häirivad tegurid tulevad vahele, aga siis ta hakkab uuesti arenema ja areneb jälle edasi. Aga selline, selline nisugune, ajutine pidurdamine, ajutine kõrvalekaldumine, see on paratamatu nähtus, eks ole ju see ajaloo dialektika. Nii et minu arvamine eesti kunstis ka nüüdisaja, kus siis on väga kõrge. Voldemar Vaga matusetalitus on täna algusega kell 12 Tartus Pauluse kirikus. Jätkame kultuurikaja, stuudios on Pille-Riin Purje. Esmaspäeval anti Tallinna kunstihoones üle avatud Eesti Fondi iseseisvuspäeva auhinnad A 20000 krooni. Auhinna pälvisid filosoofiadoktor keeleteadlane Henn Saari, ajaloodoktor emeriitprofessor Sulev Vahtre ning akadeemik emeriitprofessor Hans Trass. Pärast auhindade üleandmist küsitles akadeemik Hans trassi Martin piiranud. Millega praegu tegelete? Mul on üks väikene Teadusfondi grant mis käsitleb Eesti põlismetsade ökoloogiat, selle kallal töötan. Ja siis mann mõnulen oma mälestuste, mida ma nimetan memo graafiaks kirjutamisega. See saab varsti valmis aasta lõpus. Hiljemalt kas te olete pidanud päevikut või teinud mingeid märkmeid, varasemalt armastate, millele te praegu toetuste, kui te seda kirjutate, mul on see komme juba poisipõlvest saadik, et kirjutada päevikut ja neid on huvitav lugeda. Ja need teevad mind kindlaks tähtpäevades sündmustes. Kaotasin oma vanad päevikud üles ja leian seal, millal ma kuskil käisin olema kuskil esinesin ja nii edasi. Need ei ole puhtalt hõlmute päevikud, sõimuste faktipäevikud valdavalt kui aust, olite nendest päevikutes iseenda ees, kui te need kirjutas, et jah, see on keeruline küsimus, ma mäletan, et kuuekümnendates, eriti viiekümnendates ka ma hakkasin kirjutama neidki päevikut eri mõningaid osi salakirjas kahjuks suureks kahjuks ma ei käshifreeri enam küllalt selgelt neid salakirjas kirjutatud tähiseid aastad on möödunud aastakümned on möödunud ja kasutatud salakiri hakkab ununema. Tänasel pidulikul lavale vihjati ka sellele, et te olete nagu kahestunud inimene, et teil oli huviga Taarja vastu, bioloogia jäi siiski aga peale. Mis te arvate, kuidas on avaldanud hiljem pärast seda otsust õppima minna bioloogiat, teie nisugune, humanitaaria huvi ja kalduvus? See on absoluutselt säilinud. Ma olen kirjutanud, ma ei, ei oska praegu öelda, seitse kaheksa tikk ka reisikirja loomingule. Need on pool Lettalistlikud tööd ja palju sadu publitsistlik kirjutisi mitmetes ajakirjades ja ajalehtedes. Nii et neid on sadu kogunenud. Ma ise pean oma loomingus tähtsaks kahte sadat, umbes kahtesadat teadusartiklit ja seitset monograafiat. Minu loomus räägib mulle ja sunnib taga olema senti mentaalselt öeldes rõõmus selle üle, et ma üldse elan. Ja selle üle, et ma olen siiski midagigi vait sel viisil, aga siiski eesti kultuuriteadus-kultuuri- ja Eesti looduse heaks teinud. Ja seda on vähe, loomulikult. Aga. Ma ei ole seni suutnud, vaevalt suudan ka suurt teha järgnevatel aastatel, kui neid antakse. Ma olen küllalt õnnelik inimene olnud. Selles mõttes, et ma olen saavutanud teatud vabadusastme oma tegevuses. Kusagil minu publitsistlikus loomingus on vahetevahel ka läbi löönud roosad jooned. Aga need olid vältimatud, et öelda midagi valget või sinist või musta. Ma kahetsen seda, et ma siiski allusin sellele trassile, mis meil lasus, aga need ei ole rängad ja ma pole kuidagi laussõnaliselt möödunud võimu kiitnud ega helistanud. Aga siiski kahetsusväärselt need roosad noodikesed on olemas ühes või teises töös, kui te nüüd jälgite Tartu Ülikooli ja seal loodusteaduste õpetamist, kas bioloogial on Tartu Ülikoolis praegu head või halvad ajad? Head ajad selles mõttes, et üliõpilased on rangete õppejõudude professorite käe all muutunud vastutustundlikumad teks sisulisemat, eks nad on kompud realiseerunud suurel määral. Meie professorid nõuavad kõik arvutioskust ja põhjalikku arvutioskust. Ma arvan, et meie bioloogia, eriti molekulaarbioloogia tiga ja ökoloogia on rahvusvaheliselt arvestataval kõrgel järjel. Avatud Eesti Fondi juhataja Mall Hellam. Kui pikk see traditsioon on ja mis põhimõtetel te olete neid preemiaid välja andnud? Me alustasime sellega juba kaheksa aastat tagasi, nii et esimese avatud Eesti Fondi iseseisvuspäeva auhinna andsime välja 1992. aastal veel enne seda, kui meie riik oli kehtestanud oma autasud ja ordenid ja selleks auhinna saajaks sel aastal 92. aastal oli Penturmekund ja kaheksa aasta jooksul oleme andnud neid auhindu 18-le Eesti kultuuri ja ühiskonnategelasele. Ja oleme lähtunud põhimõttest, et need inimesed peavad olema aidanud kaasa Eesti elu edenemisele siin maarjamaal ja hoidnud vaimu sõltumatust ka väga rasketel aegadel. Siin kõlas läbi aga niisugune mõte, et tähtis on olnud ka nende niisugune sõltumatu ja iseseisev mõtlemine, mitte konkreetne teaduslik või ütleme siis loominguline töö. Ilmselt me hindame seda inimestes ja meie auhinnasaajatest et nad on oma eriala tipud, väga head spetsialistid, aga nad on ka väga ühiskonnatundlikud inimesed, kellel on väga lai huvidering ja kes on püüdnud kaasa aidata, et elu paremaks läheks. Nad on sõna sekka öelnud siis, kui vaja on olnud. Kui me mõtleme avatud Eesti Fondi tulevikule näiteks aastal 2000 kas avatud Eesti fond on teist nägu, siis missugune ta siis on ja kuidas ta siis elab? Aastal 2000 on avatud Eesti fond kindlasti natuke teist nägu juba sellel aastal me oleme alustanud oma muudatustega ja seda nii, et me korraldame ainult temaatilisi konkursse, kuhu ootame ettepanekuid, mis konkreetselt haakuvad ühe või teise konkursi temaatika ja sisuga. Kadunud on nii-öelda üldtähtajad, kui võis tuua avaldusi seinast seina ja arv, see on seetõttu nii, et arvame, et taoliste temaatiliste sihtkonkursside kaudu saavutame me ühes või teises valdkonnas tõelise murrangu või kvaliteedi muutuse, kuidas asju paremini ajada hariduses, skulptuuris, sotsiaal töös. Ja see kindlasti jätkub ka järgmisel aastal. Me kindlasti püüame kontsentreeruda ja määratleda täpsemalt, neid valdkondi, milles me arvame, on Eestil väga palju veel tegemata jäänud. Ja kus me näeme, et on väga palju kodanikualgatusel tegutsevaid ühinguid, kes saaksid anda oma panus Eesti elu edendamisse. Aga kuna meil puuduvad taoliste ühenduste toetamise struktuurid, siis meie püüame seda praegu teha. Nüüd mõned killud esmaspäevasest üritusest Soome Instituudis, seal tähistati Kalevala päeva. Tänavu on Soome eepose Kalevala 150. aastapäev, kõneleb Soome Instituudi juhataja Juhani Salokannel. Mida arvate Suhe kalakarvaga vist on selline, igatahes väga aktiivne tol ajal teised ütlevad, unusta Kalevala, teised ütlevad, tule tagasi kala kala juurde, see on selline väga raske keerukas traditsioon teiselt poolelt tõlgema saada lahti sellest teisest, Pavel, see ahvatleb meid üha uuesti omaenda juurde tagasi pöörduma ja nõndamoodi ja ma usun, et siis selline midagi väga-väga meeleomas. Et, et me läheme selle kaamera juurde tagasi jah, siis jällegi eraldama siis selline liiklus käib ja võib-olla selleni hoki, mingisugune vaimne hingamine või või selline kultuuriline areng igatahes soovime selle aasta jooksul alates, ütleme siin meie Eestis umbes siin Tartus ja nii edasi mitmel viisil, näiteks homme seda aastat alustatakse Tartus kirjandusmuuseumis näitusega August Annist kaebava tõlgetest. Koostikute saame loovintelligentsi ja suve aga on pidevalt olnud ja on väga-väga nagu aktiivne nõndamoodi kala kala pakub piisavalt probleeme nagu mässamiseks või traditsioonid jätkamiseks. Soome Instituudis avati verti terasvoori fotonäitus Pree Kalevala, mida tutvustas kultuurisekretär Maimu Berg. See näitus on meile, kes me siin seda avame, praegu ka endale. Väga meeldiv üllatus, sellepärast et me kuulsime Heili Ilona käest, et niisugune huvitav Kalevala ja natuke varasemalt ajakirja aineline fotonäitus on olemas, aga meil ei olnud täpset ettekujutust endalgi, mida tähendab kiviaegne fotonäitus. Vehkis erasfääri, on suhteliselt noor mees sündinud 66. aastal ja ega seda näitust tuntuks saanud juba mitme muugi näitusega 93. aastal näiteks näitusega sõna, mis juba jõuab lähedale nendele samadele ainetele, mida siin näete. 97. aastal tuli see pree Kalevala ja see oli tegelikult üks suur ühisprojekt, nagu praegu kombeks öelda. Balletiterasvoorifotod olid üks komponent sellest efektsest näitusest, kuhu oli pandud välja skulptuure. Too oli pandud välja ehteid, käsitööd ja need kõik püüdsid nagu tagasi minna sellesse muinasaega. Ja tõepoolest, kui võib-olla avamise möllust ei saagi sellest asjast nii täielikku tunnet kätte, et need on need pildid, mida ta vaikselt üksinda või väikese rahvahulgaga vaatama. Ja siis tuleb tõesti niisugune Kalevala-aegne tunne ja üldse üks väga pree tunne. Ettekandega Kalevala kohast nüüdisajas esines folklorist Henni Ilo Mägi. Kuulame baari intrigeerivat fragmenti, tema ettekandest. Traditsioonilisi lahendusi õnnetud kogu aeg aga ei saa siiski eitada uutest vaatenurkadest sündinud veenvaid tõlgendusi. Eelmise juubeli aegu partiis tekitas elevust jõesuukunstnikke Jorma turgia kelle väljenduse kohaselt kullersoo on Norrib nakul nänn ja undama maits, mis mee. Ta tõlgendas Kalevala ainult energiana Jaagis sellele leivakuju. Üks pagariäri huvitus tsika leivast kaubaartiklina ja sellele ennustati suurt müügiedu. Konstrueeris Togukakaetud Kalevala rest ühe punase meediaga. New York Waze Adrian Varssavi poolt juhitud 13 liikmeline rühm lõi eeposes tekste lugedes kujutlusi ruumidest kus olid ühendatud kahanenud Jaloosid. Sellele lisaks projekteeriti teksti põhjal roboteid, kes tegutsesid näitlejatena. Virtuaalse Kalevala. Külastajad kohtasid sisse diktsioonist ja esinejate personaalsusest moodustunud tegelasi. Ei näinud. Viise Kalevala õppetöös ära kasutada on leiutatud ka vähesed pool sooned vaatanud surfa töölisalustas koostööd kirkuna sedda koolide eesmärgiks oli õpetada interneti kasutamist ja materjaliks valiti väinamise mängu, kirjutab värs videoga. Londoni tüdrukud avaldasid soovi saada, saame kohta lisateavet interneti seikleja, äratab see muidugi mitmesuguseid mõtteid. Vanasti arvatud, et Soomes jalutavad issand, jää kargu. Jääkaru arvatakse veel näinud nii ajas ma ei tea. Olge õnnelik, olenemata võrgus leiduvad viited, Allen oma päritolu, tänud kaartidele või ole hea uudis loosungi võima Kaleva lastab Kalevast esinemise kohta. Uusnatside T-särgi. Muudavatmate kurrud teadis otsiga laupäeval veelgi sügavamale. Järgmine saatelõik on ene Jürnalt. Täna õhtul esietendub rahvusooperis Estonia Targo mowski ooper Näkineid. Kümneaastase vaheaja järel on Estonia repertuaaris taas vene ooper. Lavastaja Dmitri Bertmann nimetab näkineiu lavastust sümboolseks. Kui 1949. aastal tähistas näkineid Estonias Nõukogude perioodi algust siis nüüd, 50 aastat hiljem vene ooperitraditsiooni algust uues Eesti vabariigis. Näkineiu lavastamise idee pärineb tegelikult Iirimaalt vekspordi festivalilt, kus kohtusid lavastaja Bertmann ja dirigent Paul Mägi. Ma kohtusin paar aastat tagasi ekspordi ooperifestivalil Dmitri vertmanniga, kus Me valmistasime Leversiooni targumuski näkineiust ette, tegime väga palju kupüüre, moodustasime sellisega uue muusikalise rea. Millele siis Dmitri Bergman ehitas üles oma loo, kuivõrd nyyd see versioonis on Estonia laval, sarnaneb sellele, mida te tegite, tegelikult siin on, on täiesti teine. Sest lavapilt on teine väga suures osas kostüümid on täiesti teised, isegi muusikalist Ridame, kohendasime veel, võtsime midagi juurde, midagi jätsime ära ja väga palju on igasuguseid efekte, mida me lisasime, lähtudes sellest olustikust, mis meil on. Me oleme saanud juurde väga uhke tehnilise seadme, mis on rakendatud siis mõju tõstmiseks. Nii et siin on täiesti teised võimalused ja palju lavastus, loomulikult kui ekspordis. Ma leian, et meil on väga head osatäitjad. Dio maistele on see ooper väga tähendusrikas, sest 29 aastat tagasi Vanemuise teatris 60. aastal oli see möldri roll temal esimene. Temaga rääkides tundus mulle küll, et ta, et väga hea meelega seda laulaks ka nüüd ja see on teoks saamas. Dmitri Bertman on eksperimentaalteatri Helicon asutaja ja pealavastaja, kes on kogunud võrdselt hävitavat kriitikat Moskvas ja vaimustust mujal maailmas. Lavastaja ise peab oma töid traditsiooniliseks, eelkõige helilooja loomingust lähtuvaks. Samal ajal on ta püüdnud lavastada kaasaegse mõtlemisega publikule. Skandaalse reputatsiooni, on loonud talle vanameelsed Moskva kriitikud. Silikooni etendused on aga terveks hooajaks välja müüdud. Fakt, mis kõneleb enda eest Estonia teatris, nii nagu ka mujal maailmas töötab Bertmann oma lavastus brigaadiga koos kuhu kuuluvad veel lavakujundaja Igor Niežney, kostüümikunstnik Tatjana Tulluubjava ja liikumisjuht Aleksandr Tagyltseb. Estonia teatrit on Bertman alati armastanud. Seepärast on ta rõõmus võimaluse üle siin ka töötada. Lavastaja on vaimustuses siinsest töökorraldusest ja teatris valitsevast õhkkonnast, mis on võimaldanud tal luua tehniliselt kaasaegse ja euroopaliku lavastuse. Ta nimetab näkineidu realistlikuks fantaasiaks psühhoanalüütiliseks jutustuseks kaasaegsele inimesele romantiline lugu inimese tunnetest, kirglikkust, armastusest, soovimatust petmisest, reetmisest ja halastamatus kättemaksust. Lugu, milles hõljub müstikat, hauataguseid, vaime. Kes on näkineid, küsib Vertmann. Kas kalasabaga, fantaasiakuju muinasjutust või südametunnistuse piinades vaevleva inimese ettekujutuse vili. Teater ei tohi anda inimesele valmis vastuseid. Teater on hea siis, kui ta annab inimesele mõtlemisainet ka pärast etenduse lõppu. Lavastaja Belkmann tänulik rahvusooperi suurepärasele trupile nende andekusele, avatusele ja heale tahtele tema ideede elluviimisel. Ideaalselt sujunud koostöö on lavastaja arvates võimaldanud tal luua suurepärase lavateose. Draamateatris esietendub homme David Hendrich Wangi näidend emm pater flai mis on meie televaataja jällegi tuttav 93. aasta filmiversioonist Jeremy Ainanssiga peaosas kõneleb lavastaja Mati Unt. Kui ma olen teinud niisugust moodsaid või kuulsaid näidendid tänapäevaseid siis ma olen püüdnud neid vähestel juhtudel valida näidendid, mis nagu mingisugust probleemi ammendavad, põhjalikumalt, nagu mulle tundus, omal ajal näiteks mõjuval kujutas endast sellist sähvate Villevi kvintessents või ole alla poliitilise korrektsuse probleeme või siis tüdrukud teatud niisugust feministliku tõmmatoogiat ja antud juhul ka tegemist niuksed põhimõttelise näidendiga mis käsitleb teatud elulõiku ja teatud identsuse probleem. Teeme, ja mulle tundus, et miks seda mitte proovida, kuna ta on kah kuskilt kohe Tammelda, seal ei ole nii palju kihte, kui võiks oletada. Tegelikult, aga kuna lugu on niivõrd veider ja kummaline, siis need kihid silla kuidagi paratamatult tekivad. Ilmselt on paljud näinud seda filmi ja siin on juba tseremine, Airansi nimi, kogu aeg sellega see otsustatud, et kas see kuidagi oli tegijate jaoks eksitav ka või on need täiesti erinevad maailmad? Etenduses küll nurga taga jookseb ka Aerons natuke mängib see Mait Malmsteni üldse meil, ma tean küll, tähendab Ta ägas alguses läkituse Aivazovski laeval tõlgendab aga elavdajat, me oleme selles mõttes puhtad lehed. Sest et ega see seal filmis nüüd ka midagi ei mängi, tähendab tema puhul mängib see elatud rollide slepp, tähendab, kui mõlema aevaldasid, siis me võime enam-vähem 80 protsenti kindel olla, tegemist olla intellektuaaliga, keda on haaranud absurdne ja avatust hukutav. Täiesti mõttetu. Liialdaks kõik õlid ja see tähendab, ta ei pruugigi midagi teha, sest me loeme selle pealisülesande sealt elamuid, tema nägu nähes välja. Me olime muidugi selles mõttes puhtamad lehed, muidugi meil olid teised asjad, meil pole hiinlasi, kes hiinlasi Mäkivate, sest mujal maailmas New Yorgis või ka Stockholmi seal hiinlasi. Ta oleks võinud ju ka siia kõrvalosadesse otsida, ütleme pole kohalikku Hiina, Hiina restorani kokkasid väga, noh, ma ei läinud selle peale, ma ei tahtnud üldse väga Hiinat järgi teha. Kas teie oma lavastustes ka mõtlete nende näitlejate eelmiste rollides pede peale? No näiteks siin Mait Malmsteni ja Taavi Eelmaa puhul siin oli küll üks asi, aga ma arvan, et me korda seda sa pead silmas seda inglid Ameerikas või? No ma ei mäletagi õieti enam seda tähendab, annan meelega selle ära unustanud ilmselt, ja ma arvan, et see ei ole see seal natuke teistmoodi. Ma arvan, et mõõdul on endast huvitav, sellist keerulisemat ja küpsemat isikut esitada, sest rahvas tunneb teda nagu Hugo Välgina. Ja ega ta ise oli väga õnnelik, jõleta ainult Hugo. Ta leidis ka siin nagu võimaluse siis midagi muud endast näidata, natuke teine olla ja ennast ära moonutada on niisugune mängus pakub näitlejale vaatajale kuhugi. Noh, siin on ka natuke välist moonutamist, sest sest viimasel etendusel oli näha Mait Malmsten paljaks aetud peaga ja mõjus väga teised baasina. See on selle rolli pärast jah, aga ta ise tahtis, mul on püütud küll kaela määrida, näiteks noh, seda ma sunnin, näitlejaid oma välimust muutma. Noh näiteks kui Hannes Kaljujärve Hamleti puhul juuksed maha ajastusega mõne sundinud, ma lihtsalt arutasime, et nad, eks ole, Hannes oli mänginud nii kaua ikka need lükkas neid juukseid ees taeva nägu kogu aeg varjus. Noh, et võib-olla see oleks vahvale huvitav, kuidas näevad teistmoodi anestustega mõelnud ammu seda ning töö ikka siin pole tegemist kohaga, siis maid tahtis ka olla nagu aktuaalsem. Sest igasugune soeng, lah nagu viitab millelegi, aga ta nüüd nagu puhas leht ja see lavastus väikses saalis on see materjali tõttu või võimaldab niisugust intiimsemad kammerlikumaid. Mängumaterjal on ju suhteliselt veider, tähendab, ehkki tegemist on melodraamaga. Ma ise kartsin natuke, et mine tea, kas seda, kui paljusid suuri saale saab, sest ta oli väga imelik asi. Tähendab, muidugi alati alati on parem, kui väike saal on täis välja müüdud kõvaks ajaks ette, kui, kus saal on tühi, suur saal oleva tühi, mida ikka juhtub igas teatis kogu aeg, siis on endal tunne, et sa oled fantaseerinud, midagi kurja teinud. Aga väikses saalis on hea pugeda selle taha, et kogu aeg on täis, aga anda mingis mõttes ka niisugune taarne näidend ja lavastus ei ole tegelikult nii nagu assimistest vastavalt vajadustele laussaanud on ta nagu ka läinud nagu hea vaataja vale, hea vaataja hinge juba ei ole. Noh, see on hammastus, draama, ta ei ole liiga trendipäraselt, ütleme homoseksuaalne tegelikult ei ole peaaegu üldse seda siin on nagu mingi muu teema ikka täiesti tegelikult asi milleski muus asi on ikka tõesti noh, töödes ja armastuses ja mitte niivõrd kitsas niisuguses orientatsiooni-is. Nädala pärast on esietendus vaariuse teatris ja see uus näitemäng on kirjanik Eduard Vildest lähedal, räägib nüüd Heidi Sarapuu. Jah, kaheksandal märtsil peaks olema Kadriorus Eduard Vilde kortermuuseumis esietendus ja näidendi pealkiri on tervist härra Vilde peaosalisena astub üles Dan Põldroos ja on näidendis veel mitmed ajaloolised isikud. Linda, Jurman, Vilde siis Friedebert Tuglas ja üks neiu, kelle eesnimi on Juta ei nimeta tema perekonnanime, sest ta natukene on olnud minu kui autori fantaasia. Ja oh üllatus, tuleb välja, et see Juta-nimeline neiu elab praegu Stockholmis ja ta on üle 80 aasta vana ja mul oli paar päeva tagasi temaga telefoni teel jutuajamine. Tuleb välja tõesti, et et temal ja Eduard Vildel oli niisugune väga tore suhe. Nad tihtipeale kohtusid Kadrioru trammipeatuses ja, ja rääkisid elust-olust koolist. Ja kuna tegemist ongi just korterlavastusega, siis naabritüdruk elaski just täpselt Eduard Vilde kohal. Nii et isegi niisugused väikesed niuksed, detailid või seigad, et Vilde armastas kirjutamise ajal palju ringi käia ühest toast teise ja tal on lihtsalt mõnusad tuhvlid, olete elasel asendanud lavastuse juures päris niuksed, olulised detailid ja selle näidendi tegevus on aastatel 1000 927933, need on siis Eduard Vilde viimased eluaastad ja eks me püüame siis sellest nüüd kinni pidada, et see, mis nüüd juhtub, et see siis umbes nendel aastatel võis nii olla. Ja Vilde teatavasti redigeeri summal teoseid sel perioodil, nii et et me kasutame ühte või teist lugu ka selles näidendis siis on veel olemas jah, üks ajakirjanik näidenditest pilte andis mitmeid intervjuusid sel perioodil ja mõned siis tema tegelased elustuvad ka seal toas, kui, kui ta kirjutab parasjagu või, või mõtleb midagi ümber, nii et see tegevuspaik ja mängupaik tegelikult kattuvad, on see nüüd palju andnud inspiratsiooni Se Vilde muuseum. Tegelik elupaik ja see on hästi palju inspiratsiooni ja mõttejust oligi, kui pärast remonti Vilde kortermuuseum avati, tal oli väga kaua kinni. Ja, ja kõik need hirmud Meil kadrioruga küll, et ei tea, röövimised ja tapmised, on ta nõnda edasi, et et nii päris tore, kui ka tõesti on võimalik Kadriorus jalutada. Ja pühapäeval kell neli saab olema etenduste ajaks, et kasvõi lihtsalt tunniks ajaks mõelda sellele, et siin on olnud Meie kirjandusklassik ja ja juttu ei tule, ei üldsegi mitte prohvet Maltatist või külmale maale. Sellepärast et teatud mõttes ma ise ka püüdsin valida just nimelt niisugused palad, mida ei ole pidanud koolis tegema, mis ei ole niisugune kohustuslik kirjandus olnud, selle maja endaga on ju igasugused lood olnud ja Vildele lubati nii-öelda maja kõigepealt tema 60.-ks juubeliks ja Eesti vabariik unustas tema ära ja siis lõpuks taandus korteri peale, nii et vaene Vilde on saanud elult nahutada üksjagu vaariuse uuslavastust. Tervist, härra Vilde saab näha pühapäeviti kell neli, aga esietendusel esmaspäeval, kaheksandal märtsil ja, ja kuna istekohtade arv on väike, umbes 40 50, siis on soovitav piletid varem ette ära tellida. Kirjandusuudise Tartust saatis meile Hedvig Lätt. Möödunud esmaspäeval esitleti Tartu linna keskraamatukogus Helga nõu raamatut hundisilmas. Helga nõu on Eestis juba tuntud kirjanik. Kõik tema raamatud on ilmunud nii Eestis kui ka Rootsis. Viimane romaan hundisilmas on esimene romaan, mis ilmus esmakordselt Eestis kirjastuses Ilmamaa. Sellest raamatust räägib lähemalt kirjandusteadlane Reet krusten. Selles raamatus on juttu väga paljudest asjadest võiks öelda nii, et siin on ühe õnnetu armastuse lugu, petetud armastuse lugu ja mis sellest kõik tuleb, aga samal ajal on siin ka eesti pagulaste püsimise lugu ja see hind, mida selle eest maksavad noored inimesed. Sest me oleme tavaliselt harjunud väga positiivselt suhtuma sellesse, et eestlus on nii kaua Rootsis püsinud. Aga samal ajal, kui elu nõuab juba midagi muud ja ikkagi visalt vanemad nõuavad lapselt eestlaseks olemist ja sellega seoses esitavad talle väga kategoorilisi moraalseid ja muid nõudmisi siis kujuneb sellest selle noore inimese jaoks psüühiline trauma. Nagu Elgo nõul see on varemgi olnud, segunevad siin fantaasia, mitmesugused visioonid ja kujutlused sellega, mis on toimunud reaalsuses või mis võiks toimuda reaalsuses. Nii et selles mõttes väga huvitav raamat ja lugejal peab olema kindlasti tahtmist ja, ja valmisolekut selle kujutlusmänguga kaasa minna, mida autor meile pakub. Aga tegelikult just see teebki selle raamatu huvitavaks, sest me peame kogu aeg olema valvel, et mõista, kus toimuvad üleminekud reaalsuselt fantaasiale, nii et selles mõttes väga huvitav ja pingeline raamat lugejale Helga nõu ise külastab ka Tartut ja Helga nõu ja, ja samuti Enn Nõu on väga aktiivselt käinud Eestis ja, ja neil on suur huvi selle vastu, mis siin toimub ja nad olid alles möödunud aasta suvel siin ja nüüd siis järjekordselt uuesti ja Helga nõu toob seekord kaasa isegi oma maale, nii et me saame tutvuda mitte ainult kirjaniku uue teosega, vaid ka tema maalidega, mis minu teada Eestis ei ole veel kunagi enne väljas olnud. Ja saate lõpuks Ivalo Randalu muusika kommentaar. Eelolev nädal on kord jälle sedavõrd tihe, et tuleb teha valik hoidumaks lihtsast loetelust. Et tuleb koguni kolm sümfooniakontserti kolmelt eriorkestrilt, mida juhtumitega hooajalgi räägime just nendest. Esimesena kuuleme homme õhtul Estonias kell 21 pange tähele, mitte kell 19, vaid algusega kell 21. Eesti-Soome sümfooniaorkestrit juhatavad Mikko Franck ja anud Stahli. Kaastegevad on oratooriumikoor, Ellerheina tütarlapsed ja RAMi mehed ning solistid Mati Turi tenor, jaa, Raunol help, bariton. Teadupäralt pühitseb kultuurimaailm tänavu nõndanimetatud uue Kalevala. See on Soome kui see eposed lõpliku kaante vahele saamisel 100 viiekümnendat aastapäeva. Jääb kirjandus ja muusika loolast asjaks selle sündmuse rõhutatud väljatoomine siinkohal vaid, et Elias Lõõnroti 16000 versta matkateid käis ka läbi Eestimaa ja et tõuke kalevipojaks said meie mehed nimelt temalt ja tema tööst. Samuti teame väga hästi, kui palju impulsse on pakkunud mõlema Deeposid heliloojatele nii seal kui siinpool Soome lahte ja juhus midagi. Et Veljo Tormis on olnud haaratud mõlemast eeposest reklaami hiilgetööd alles kuulsime Sibeliuse kui Tormise vastavaid oopusid, teame ka hästi, kuid vististi siiski ühe erandiga. Liiga ammu kirjutas tormis omarkantaadi Kalevipoeg ja liiga kaua pole me seda kuulnud liiga kaua selleks et too veel kõrvus püsiks kirjutatud kantaat nimelt aastal 1955 Mil tormis alles Moskvas professor Zeppelini juures. Sestap näen antud oopuse kavva võtmises õhtu suurimat muusikaloolist panust ja tänada tuleb sellest just Anu Tali selle kõrval Sibeliuse lemming, käise süüdi mängimine iseenesest on siis lihtsalt taaskohtumine tuttava muusikaliteratuuri iga ning tahes-tahtmata koondub siin ja tähelepanu tõlgitsusele, õigemini tõlgid seale. Mikko Franck, kel eluaastaid pole veel kahte kümmetki on juba maailma nimi, mille kaja siiagi kostnud. Paar-kolm aastat tagasi, kui Sibeliuse akadeemias üheks tema õpetajaks oli ka Eri Klas. Kas nimetas ta noormeest kõhklusteta geeniuseks? Mikko Franck on anne, mis endise tõestab. Teda märgati kohe ja nüüd resideeribki Mikko rohkem Londonis kui Helsingis aga ka Helsingis ja sealt Tallinna on õnnestavat lühike maa. Temaga mullu juba kohtusime, kohtume homme ja on lootust. Traditsioonid, kes tulevikuski homme on aga praegused. Neljapäeval toimub üheaegselt kaks sümfooniakontserti, Tallinnas mängib ERSO külalist dirigendi, hollandlase David portse liinid Tartus Vanemuise sümfoonikud oma mehe Lauri Sirbi juhatusel. Tallinna kava. Beethoveni avamäng järgmanud Tšaikovski kolm pala uppus 42, mälestuskallist paigast kirjutatud 1878 ning Bruckneri viies sümfoonia kirjutatud muide ka 1878. Mälestustes soleerib Arvo Leibur, kes käesoleval ajal töötab Põhja-Hollandi sümfooniaorkestri kontsertmeistrina. David portse liin on praegu aga Tansaania orkestri pea ja omab loomulikult tihedaid sidemeid Austraalia muusikaga. Eluga debüteeris sõjal juba 1991, järgmisel aastal tunnistati Müncheni biennaalil parimaks ooperidirigendiks. Londonis hiilgas Verdi Othello ka 1994. Tartus mängitakse Rahmaninovi kolmanda klaverikontsert, milles soleerib Tanel Joamets. Hispaania avamängu number ükse Tšaikovski avament fantaasiat Roomeo ja Juulia, mis kokku on üks väga tore kava vene muusikat kast. Tundub üldse, et kui Lauri Tartusse läks ja nüüd veel linn õiglase saali sai tõuseb orkestrimuusika seal väärikalt jalule. Väärikalt selles mõttes, et 99 aastat tagasi oldi Tartus küll orkestrimuusikas esimesed meil, kuid 1900 kolmekümnendatel, et keskpaigas sulise üpris ise tegevuslikuna sootuks välja. Ning hilisemad katsetused jäid vaid marginaalseks. Seda kahjuks ka suuresti publiku inertsus. Nüüd ollakse muusikute poolest märksa professionaalsemad. Omamoodi professionaalne võiks olla ka puupliit või siis professionaalseks saada, sest see suhe on vastastikune. Tänase kultuurikaja seadsid kokku Külli tüli ja Pille-Riin Purje jälle kuulmiseni.