Tere. On laupäev, 20. veebruar ja kultuuriga jääd toimetab tena Mari Tarand. Tänase saate toon ja hoiak valmistavad ette läheneva Eesti vabariigi ajal. Päeva meeleolu kommenteerime tänases saates riigi preemia pälvinud kunstiteoseid ja teeme teatavaks avatud Eesti Fondi iseseisvuspäevapreemiate saajad kuid saates on rohkesti ka teisi kultuuriuudiseid. Kõigepealt aga saab sõna- Ülo Kaevats, Eesti entsüklopeedia peatoimetaja. Sajandi 100 suurkuju valimist võib kommenteerida väga erinevalt ja selle kahe-kolme kuu jooksul, mis see üldrahvalik ettevõtmine on käigus olnud, ongi see taga tehtud. Mina sooviksin kommenteerida seda eelkõige küsitluse ühe korraldajana, eesti rahvas on väikene ja haritud ja sellepärast oleme me saanud teha ühe täiesti pretsedenditu terve maailma mastaabis ettevõtmise, kus terve rahvas, iga inimene saab osaleda oma arvamusega, hinnangu andmises möödunud sajandile ja korraldajana teeb see mulle vaieldamatult rõõmu, aga on ka teine pool rõõmu. Pooleli jääb kindlasti ka see, et on käivitunud niisugune avara pilguline arutelu, milles osalevad nii spetsialistid kui rahvas rahvapoolelt, nagu on näidanud sissetulnud kirjad ja ka internetihääletamine on aktiivsemad eelkõige nii-öelda kohalikud arvamusliidrid, koolide õpetajad, kultuuritöötajad, raamatukogujuhid ja samas on kahetsusväärne kahe kuu jooksul kirjameeste hääletamisest osavõtnud siiski ainult üle 1000 inimese ja mitte eriti rohkem. Omal ajal seda käivitades arvasime, et osavõtjate arv on kindlasti suurem. Praegu jääme lootma selle peale, et algul ei saa vedama, hiljem ei saa pidama. Ja kuus niisugust hääletamisvooru on ju veel ees. Suhteliselt leige algus oli siiski väga vaoshoitud ja distsiplineeritud ja uued kandidaadid, keda seati lisaks entsüklopeedia poolt välja pakutud on olnud läbikaalutletud, argumenteeritud ja korraldajate poolt arvatud, et see võib kontrolli alt ära minna ja siin võib hakata domineerima. Häkkerite tegevus on õnneks siiski olemata jäänud. Samas on selle ettevõtmise kohta olnud üsna palju ja üsna argumenteeritud kriitikat. Et mida me valime, keda me niimoodi välja selgitame. Ja see on tõepoolest veel edasise suguse kultuuri uurimise ja sotsioloogilise analüüsi suur uurimisvaldkond, mida me oleme nüüd juhu käima lükanud. Kindlasti ühtlustame oma kultuuriteadvust, sest esimest korda on võimalus olnud nüüd kahe kuu jooksul vaadata lahkuva sajandi veerult kogu meie kirjanduselule ja 20. sajandi jooksul ühtsest vaatepunktist. Koolis me oleme ikka õppinud, ühed on pahad, Ühed on maha vaikitud ja teised suured kirjanikud on tõstetud võib-olla teenimatult ja ideoloogilises kontekstis liialt esile. Selle ühtse kultuuriteadvuse loomine on entsüklopeediakirjastuse poolt, kes me esindame siin nagu akadeemilise mõttes, et kõige suurem positiivne pool. Aga samas, kasutades Jaan Kaplinski esseed, mis Eesti Ekspressis kolmi numbrid tagasi ilmus, kus ta jagas ühiskonnad ja kultuurid oma küpsuse järgi agraaraguli linnakultuuriks, oleme me tegelikult veel selle agulikultuuristaadiumis, kus kultuur ei ole veel päris küps, kus meie väärtushinnangud ei ole välja kujunenud, kus me hindame teatud kadeduse vaatepunktist. Meie kultuur on nii väikene, Need, inimesed, kes sinna nimekirja kandidaatide nimekirjale pääsenud. Need leiavad alati põhjuse, et see ei ole nagu ikka, see päris see on tõsi, aga käima on pandud üks üsna suur asi ja algus ei ole läinud eriti pahasti. Tahaksin kommenteerida kandidaatide eelvalikut, sest professionaalsete kommentaatorite juures on alalõpmata olnud kriitikat, et puuduvad need ja teised nimed. Entsüklopeediakirjastuses tegime aasta kaks tööd, enne kui me pakkusime välja umbes kolmekordse kandidaatide hulga ja ma pean ütlema, et see valik on läinud üsna täkke. Praegu neli päeva enne kirjameeste nimekirja sulgemist ja valikuprotseduuri lõpetamist on 22 esimese hulgas 21 kirjameest sellest valikust, mida Eesti entsüklopeedia Kirjastus välja pakkus. Meie vähest küpsust sedalaadi küsitluseks näitab see, et soovitakse saada eelkõige kvantiteeti. Et oleks hästi palju kandidaate ja hoopis vähem soovitakse süvenemist et analüüsida neid tõepoolest suuri kultuuriinimesi sügavuti, vaadata sajandi pikkust kultuuriprotsessi tervikus jääb ainult soovida, et järgmiste valikute tegemisel nüüd järgnevad siis muusikud, kunstnikud, kultuuritegelased, kõige laiemas plaanis hiljem poliitikud, teadlased ja sportlased, et me suudame süveneda pisut rohkem, sest igast sellest seltskonnast saab valitud üsnagi piiratud hulk inimesi. Loomulikult oleks Entsüklopeediakirjastus võinud pakkuda kas 15000 kandidaati, sest nii palju Eesti inimesi on meie andmebaasis või 1500. Meie pakkusime 300, see oli see miinimum, see on juba tugeva eelvaliku läbi teinud kandidaatide nimekiri ja seal on üksnes need inimesed, keda tingimata peaks arvestama suurkujude valikul. Ja kui me soovime sügavuti minna, siis selle valiku osas peaksime kindlasti kommentaare ja analüüsi hoopis sügavamaks tegema. Kui nüüd vaadata seda kirjameeste valikut seda nimekirja, mis praegu minu kommentaari tegemisel on ees, on, siis ma pean ütlema, et 15 hulgas on praegu seitse Prosa eesti jutukirjaniku kuus luuletajat ja kaks nii-öelda laia profiiliga kirjameest. Need on viimaste hulgas siis Friedebert Tuglas ja Johannes Aavik. Täiesti teenimatult kahjuks. Aga seda saan ma öelda iseenda väärtushinnangu seisukohalt on valikust välja jäänud neilt klassikalised esse eestid tõlkijad, filosoofid, valikust välja jäänud, minu meelest ka veel niinimetatud 60.-te aastate põlvkond, kus ta ainukesena Runnel praeguses 15. valikus. Aga Jaan Kaplinski, Arvo Walton, Mats traat, Mati Unt, Paul-Eerik Rummo ja veel mitmed teised ei ole pääsenud sellesse valikusse. Nähtavasti on siin tegemist olukorraga, kus domineerib ikkagi kanaliseeritud kooliõpiku kirjanikud ja seda nii nooremate kui vanemate hääletajate seas. Aga samas on ka selge eristumine nooremate valijate hulgas, kes teevad seda interneti kaudu, on omad eelistused näiteks Juhan Viiding, August Gailit, Runnel ja vanemate valikus on eelistatavamad Eduard Vilde, Kitzberg, Anna Haava ja porno midagi teha, meie ühiskond niisugune on ja selle rahva poolt teatud valikuga tuleb leppida, sest valik on alati valijate nägu. Samas kui ma nüüd täiesti oma isiklikku arvamust avaldan, siis Kaplinski kui üks kolmest eesti kirjanikest, kes on esitatud Nobeli preemia kandidaatide hulka, on kahetsusväärselt sellest valikust praegu välja jäänud. Samas Jaan Kross ja Marie Under on seal valikus kindlalt sees. Minu soov ühe korraldajana on, nagu poliitikud praegu kutsuvad üles kindlasti kõiki valima. Nii kutsun mina siin üles valima järgmistes voorudes, muusikuid, kunstnikke ja nii edasi, aga veel on jäänud ka natukene aega, et valida veel oma eelistused kirja rahva hulgas. Riigi kultuuripreemiate saajate nimed on juba teada. Elutöö eest postuumselt Hugo Lepnurme-le edasi Sulev Keedus ja tema kaaslased filmi Georgika eest, Jaan Kross romaaniga paigallend, Eino Tamberg neljas sümfoonia, Eri Klas, Mitmekülgne kontserttegevus ja oluliste muusikaürituste algatamine ja Lembit Peterson põhiliselt Theatrumis valminud lavastuste eest. Ja kuulamegi nüüd, mida räägib teatrikriitik Pille-Riin Purje? Kui avada lavastajate liidu 1997. aasta väike teatmeteos, kes lavastavad eesti teatrites Lembit Petersoni leheküljelt on seal kirjas 18 lavastust läbi 20 aasta mis on vähem kui üks lavastus aastas. Seitsmes lend lõpetas lavakunstikateedri 1976. Esimene lavastus nimekirjas on legendiks saanud jäänud Samuel Becketti kodud oodates 76 noorsooteatris. Peaosades Sulev Luike, Aleksander Eelma. Ent meenutagem veel Tendre akovi kooli lõpu terava noorsooproblemaatikaga 78. Tammsaare Paul-Eerik Rummo Ramilderi malda 79 Liss lind, aule loodud jäätu kollaaž Tammsaare naistegelastest Pesceri neli aastaaega, 80. Aarne Üksküla, Kaie Mihkelson partnerlus armastuse või selle külmumise loos. Lavastused teatrikoolilendudega Marjääri Don Juan üheksas lend Ugalas 80, nimiosas Paul Poom. Lembit Petersoni esimene antiigune 10. lennuga 82, nimiosas Anu lamp kreoonaga Aarne Üksküla, kes mängib ka praeguses Theatrumi lavastuses sama rolli aga teisiti teises ajas ja teise, ainult teekonnaga, kelleks on Maria Peterson 12. lennuga oma näo ja ajastuline okassaanjanikkolet 86. Marjäär tuleb ette veelgi 86. aastal säravalt stiilne misantroop noorsooteatris Lembit Petersoni endaga peaosas 1990 kodanlasest aadlimees Draamateatris. Ja siis taas õppelavastused Viljandi kultuurikolledžis ning humanitaarinstituudis. Nimi teatrum on selles ajahetkes veel kirja panemata ja nagu Kodon vahepealses teatri ajas, oodatud ka Lembit Petersoni lavastusi. Nüüd kõneldakse uuest ringist Lembit Petersoni loomingus. Teater on pälvinud tunnustust vastuvoolu olemise eest, kui pärivooluks pidada pinnalisust kommertsi, meelelahutust. Teatriliidu koolkondade vestlusringist on kõlama pääsenud Lembit Petersoni sõnastatud mõte, et meelelahutamise asemel peaks meelt kokku panema. Theatrumi lavastustes sisenedes antakse nii laval kui saalisolijaile see võimalus. Ja tundub, see on ajas aina olulisem. Eks ole, samal teel ju ka Sulev Keeduse film Georgika mida vaadates sisened otsekui teise ilma rütmi süübid mõtlikumasse, aegruumi, teistmoodi rahunevate hingetõmmetega. 1998. aasta kultuuripreemia Lembit Petersonile on nimetatud lavastusi ainult piigone Tšehhovi väikesed komöödiad, mida teatrum mängib vanalinna muusikamajas. Thomas Bernhardi harjumuse jõud, teatri ja draamateatri ühislavastus, Draamateatri väikses saalis Aarne Üksküla peaosas ning Mcerlinki Belle asemel isand. Olen veendunud, et seda tunnustuse otsust valikut on mõjutanud ka Lembit Petersoni naasmine teatrilavale näitlejana. Ehkki seda preemia puhul eraldi ei mainita. Aga oleks võinud, sest lavastaja Petersoni teel on see hetkel väga üks ja see sama, küllap on olnud alati. Mõelgem tema osale Aadama mängus, mida ei saagi väga rollina võtta. Kuningas Arkel lavastuses Bellaasemeli saanud kannab endas ja sisendab vaatajasse selgust ja kristalliseerunud elutarkust mis ei tähenda tardumustega hingevalu raugemist, vaid mõistmise seespoolset heledust. Aga seda kohtab tänases rutakas ja noor närvilises ilma elus harva. Kui vana on see kuningas, keda mängib 45 aastane Lembit Peterson. Millal saabub kellelegi mõistmise iga vaatleja võime? Selguse suutlikkus seda ei saa piiritleda kindla aastaga. Kogemuse rahu ei osata või ei söandata väärtustada. Kui mõelda lähihooaegadel, Beatris nähtule, kas meenubki koheselt lavalt rahustava väljaga isiksusi, aga igapäevaelust, member või igaühe enda elu sihtidest tunnetusest? Terviklikke, harmoonilise hingega inimesi saabki harva kohata, sest ebakindlus on normaalne seisund, nagu Tom Stoppard lasi näitlejale öelda oma Rosencrantz ja Guildenstern-ile. Aga seda olulisem on kohtumise hetk ja siis jagu miski see peamine, alati sõnastamata. Võib-olla ongi ainuõige, et see hetk ei saa kuuluda premeerimisele. Edasi on stuudios Andres Langemets ja loodetavasti on paljud teist juba lugenud teost, millest juttu tuleb. Preemiate määramise ja premeeritud valimise puhul tavatsetakse ikka pikalt-laialt arutada kas sai õige teos ja õige mees võite kirjanduskriitikast juba mõnda aega eemale jäänud inimesena tahan aga öelda, et see vaatenurk mind enam kuigivõrd ei huvita. Sügisel tutvustas Soome Instituudis Helsingin Sanomate kriitik suvi Ahula järjekordseid Finlandia preemia kandidaate ja ütles, et kui ta püüab meenutada paari viimase, las ta auhinna kandidaate, siis on ta nende meenutamisega raskusi. Sama lugu on igasugupreemiatega sest ei premeerita mitte nii palju teost ja tema voorusi, vaid pigem ühiskonna enda eelistusi ja sisemisi maitsesuhteid. Mis on aga üks äraarvamatult kiiresti muutuv suurus. Isegi teoste puudustest pole tegelikult mõtet rääkida, kui need on ülekaalus. Sellised raamatud tulevad lihtsalt kõrvale jätta ja asi ants. Kui aga väärtused autori või teose puhul domineerivad, siis rääkigem üksnes nendest, mis muud mõtet kunstil üldse on. Nii et põhjustan kommenteerida üksnes Jaan Krossi romaani paigallend. Kui liisk oleks langenud mõne teise teose kasuks, siis tulnuks jutuks võtta too. Paigallend tunnistati kohe ilmumise järel suurepäraseks raamatuks. Jaan Krossi enesegi kogu loomingu foonil saate siis mulluses eesti kirjanduses. Romaani pealkiri ütleb ka, et see on Ullo paeranna romaan, krosso, monumentaalne ja panoraamkirjanik, aga tema puhul on üsna iseloomulik, ta keskendub peaaegu alati üheainsa tegelase saatusele ja omadustele. Ja nii ka seekord. See tegelane on sümboolne, üht eesti intellektuaalide põlvkonda üldistav, nagu loomingus tabavalt märkinud Toomas Haug sinijõuab mainida vaid teose ühte aspekti, mis minule tundub kõige olulisem. See on romaani ajaline läheduse dokumentaalsus. Ullo paeranna silmapaistvad vaimsed anded viivad teda teise maailmasõja eel ja aastail oluliste ajalooliste isikute sündmuste keskele. Näiteks Eenpalu, Barbarus, Tuglas ja tema tegelane Artur Valdes rahvuskomitee ja isegi Pitka päästeaktsioon 1944. aastal. Krossi dokumentaarsus on üsna lummav, kuigi saame aru, et ilmselge ajalugu areneb kogu aeg. Fiktsiooniks. Raamatut käest pannes tahaks veel ajalooraamatutest ja teatmeteostest järele vaadata lisaandmeid Ullo paeranna kohta. Aga seda nime me ju kuskilt peale romaani ei leia. Ning see ongi traagiliselt tähtis üldistav. Peategelasest võinuks saada isik, kelle me lihtsalt ja iseenesestmõistetavalt leiame Eesti entsüklopeediast aga ei leia. Reedetud rahva poeg jääb teostamata andeks veneaegse kohvrivabriku mürgiaurude keskele. Tema ja paljude temasuguste nimede kohal on meie teatmeteostest täna tühik. Peale sõjaohvrite küüditatute, hukatute ja pagendusse sunnitute on meil ajaloolt kaasa võtta ka seesugune teostamata annete ja nurjunud saatuste nimetu hulk. Terve paigal lendajate sugupõlv. Kui mingi rahvas mistahes maailma nurgas satub teiste rahvaste vägivalla rahvusvahelise reetmise ja tagakiusamise ohvriks, siis rahva puhul on kannatamis mooduste hulk lõputu otsestest ohvritest ja maa pagulastest kõikvõimalike alandatud, solvatud räidetuteni reedetuteni isegi omade poolt ja omade keskel. Kui leida ajaloost üks ainukene niisugune sugupõlv, siis üsna samamoodi kui rahvastikuteaduses tuttava relaxatsiooni ehk jätkuva moondumise seaduse alusel kandub vigastatust ja deformatsioon veel mitu põlve edasi. Muretseme ju täna näiteks eesti rahva iibe üle. Aga teadaolevail põhjuseid pole meil võtta nii rohkearvulist sõjajärgset põlvkonda kui seda mitmel teisel rahval, kas või soomlastel. Küüditatute ja represseeritute saatus mõjutas terve aastakümne ja kauemgi nende lapsi ja sugulasi ja nii edasi. Rahvalennust saab vabanemisest hoolimata kiiver pikaks ajaks paigallend. Aga romaani järelduste süngust vähendab mõnevõrra siiski autori enda jutustaja kuju oma tänapäevase mentorliku rahu ja teadlikkusega. Ning vabasse Eestisse on jõudnud ka ju lugeja. Telefonikõne Kuressaarest liinil on Jüri Tuulik. Kaheksateistkümnendal veebruaril oleks Juhan Smuul saanud 77 aastaseks. See päev jäänud Muhus Eesti kirjanduselus märkimatusest. Sel päeval toimus koguvas Muhu muuseumis Juhan Smuuli sünnikodus tema kõige menukam teose Muhu monoloogid uustrükki esitelu. Selle uustrüki oli valmistanud Kuressaares tegutseva kee trükiomanik. Jüri kriisin. Kirjastaja mainis raamatut anti välja 1500 eksemplari ja illustratsioonid tegi kunstnik Reyneskel. Illustratsioonid ongi tagasihoidlikud, mitte pealetükkivad, aga lähevad väga hästi kokku Juhan Smuuli elurõõmsa ja vaimuka tekstiga. Rahvast oli sel päeval koguvasse tulnud üllatavalt palju. Kogu seda tseremooniat juhatas Muhu muuseumi juhataja Alvine Smuul, kes meenutas algul Juhan Smuuli elu ja loomingut ja saatust. Ja pärast rääkis Jüri kriisin, kuidas tal, kes oma kulu ja kirjadega väljaandmise idee, mis oli juba kaks aastat tagasi, kui Smuul oleks saanud 75 aastaseks pärast loeti veel Muhu monolooge, neid esitas suurepäraselt ja ehtsas muhu murdes näitleja Tõnis Kipper ja suulist endast kui kirjanikust ja kaasmaalasest ja välja paiksel puhuladest rääkijaid. Veel Eesti üks vanemaid tegevajakirjanike Vassili, auväärt Muhu vallavanem Heino palu veel muu koolijuhataja ja Saaremaa praegune kultuurijuht Lea Kuldsepp. Ja teisedki joodi kohvi ja söödi kohvikõrvast ja tõsteti šampuseklaase. Noh, nii noorelt lahkunud Tooma Juhani mälestused ja kogu see tseremoonia kestis umbes paar tundi ja kahjuks ei saanud tervise tõttu kohale tulla Juhan Smuuli vanemad Linda, kellel on aastaid juba tublisti üle 80. Aga lõpetuseks, kui kõik osalised olid võtnud endale endaga kaasa ka Muhu monoloogide uustrükki, sõitis kee trükiomanik Jüri kriisin ja Muhu vallavanem Heino palu koos värskelt ilmunud raamatuga külastava Juhan Smuuli Õdellita Smuuli. Maris Johannes tõi saatesse uudise ühest peagi esietenduvas vaatemängust Tallinna vanalinnas Koit randuse algatusel ja juhtimisel valmib lavastus pealkirjaga eemal riiust rindabistmas esmas. Päeval alustab Tallinnas raekojas Raeteater. Ega me ikka päris teater ei ole, me oleme selline mittetulundusühing tantsijate, muusikute näitlejad, kunstnike loominguline ühendus, Priit Aimla kirjutas selle ajaloomängu Olev Remsu sünopsise põhjal. Kõige põhjuseks olid need vahakujud, mis seal raekojas juba mitu aastat seisavad ja sealse mõttekene alguse sai. Sai pakutud seda Toomas Lõhmuste-le, kes ka seal on poseerinud ja Toomas leidis selle piisavalt hullumeelse olevat, et sellega kaasa tulla. Samamoodi Tõnu Aru raekoja direktor ütles, et oi oi, seda mõtet on tema ammugi oodanud. Ja nii see lumepall veerema hakkas. Kuste vagu Beekman pakkus oma kostüümide juurde ja, aga meie tegevusaeg on konkreetselt 1577. Ja seda aega siis nagu Priit Aimla Brüsseli kroonikast luges ja püüdis seda kohutavat, keerulist ja kirevat ja tohutult tormilist ajalooperioodi siis ühte kolmveerand tundi nüüd kokku suruda. Näidendi aega te juba mainisite, aga kas ka näidendi? Koht on määratud ja tegevus toimub ühel õhtul, kui Tallinna raad pidas oma pisikest pidu, mis oli pühendatud järjekordse võidu tähistamiseks ja mängijad on siis kogu Tallinna teatrites, et meil on kaks koosseisus raehärrade esindaja Heather Wiedemanni mängivad siis Tõnu Aav ja Hendrik toompere seenior tema noort emandat mängivad Sis Carmen Mikiver ja Rita Rätsepp, kullasseppade gildi Altermanni mängib Toomas Lõhmuste ja siis raesündik kehtrae sekretäri, siis mängivad Tõnu Saar ja Margus Tabor ning väga tähtis on meie etenduse juht tippajad ja krooniti ühes isikus, seda siis mängid kas Paul Laasik või, või edaspidi Lauri Nebel ja sõnumitooja. Eesti talumees, rüütel ja saadik on siis kas Üllar põld või Tõnu Oja. Ja ma olen püüdnud neile edasi anda oma nägemuse sellest ideest ja projektist ajast ja mul on väga meeldiv, kui nad sellega kaasa tulevad. Kaks esimest katsetust me teeme siis 22. veebruaril. See on ka ühtlasi Tallinna raekoja esimene tööpäev peale remonti ja siis järgmine etendus on kaheksandal märtsil, see on ka esmaspäeva õhtul kell seitse ning siis edasi proovime juba teha 14 10. pühapäeval. Teid, me pakume esialgu Tallinna Raekoja platsil turismiinfopunktist ning Kaubamaja pileti. Levikeskusest. Lubatakse tänada Tallinna linna kultuuriametit, kultuurikapitali ja vabariigi kultuuriministeeriumit. Lisaks on siis meil veel moodustatud omaette raenimeliste Maderite nõukogu, kes meid siis ka oma nii-öelda selja tagant toetavad ja oma abistava sõrme meelion ulatanud. Hallide müüride vahel Rootsi-Mihkli kirikus Tallinnas Rüütli tänaval esitles kirjastus virgela Olev Remsu romaani Haapsalu tragöödia. Raamatust on avalikkuses juba küllalt palju kõneldud, kuid neljapäevane kultuurisündmus lisas asjale värve. Remsu oli oma lühikese kõne üles ehitanud tõepoolest jutluse malli järgi. Huvitav, miks ma kirjutan, näivad sellel asjal pole tõesti absoluutselt mitte mingit mõtet. Raha selle eest ei saa, kuulsust ja tähelepanu samuti mitte. Romaani kirjutamisega teenid kõige rohkem mõnikümmend krooni päevas, mille eest ei jõua peret toita ja üüri maksta. Mingisuguse vastiku kohtupidamisega võib sinu pilt sattuda suure päevalehe esiküljele. Võib-olla isegi seltskonnaajakirjades, kus kunagi tehti juttu sinust kui kirjanikust. Kirjanik oli vanasti lugupeetud ühiskonna liige, nüüd on ta muutunud mingiks veidrikuks küla Tondiks valla sandiks kellele vald peab püksid jalga. Tõtt-öelda, ega ma ei teagi, miks ma kirjutan aga võib-olla sellepärast hunt iialgi hunt ei murra ja pätilt ei varasta, pätt. Kuid täna võid tihtigi surra, tundes kõril kaaslase kätt. Minu arvates on kõlbluse langus meie aastatuhande lõpul olnud nii suur, et meil jääb üle otsida pagu ainult kahest kohast kirikust ja kunstist kirikus Me oleme kunsti, me püüame teha tegelikult jutustabki minu romaan kõlblusest. Vähemalt ma ise arvan, nii. Lugemisel peaks kogu aeg tekkima küsimus, mida muidu peaks esitama südametunnistus. Kas on hea või on seal. Aga tegelikult on mul tunne, et rahvas nagu hakkab natuke kirjanduse juurde tagasi pöörduma. Ma arvan, et otsitakse eetilist pelgupaika ja meie kirjanike kohus on seda pakkuda. Ka kirikusse pöördutakse tagasi, kusjuures kirikuga on lood mõnevõrra keerulisem. Kõigepealt oli esialgne õhin seal mööda saanud, nüüd tulevad ja jäävadki rikkuse, ainult need õiged. Me oleme kogunenud siia Rootsi-Mihkli kirikusse, sellepärast et see digiriik on ajalooliselt seotud rootslasega Eestis, millest kõneleb ja minu romaani. Te teate ju, et seal Rootsi-Mihkli kirik, see on seotud siis noh selle minu romaani teemaga siin olid nagu urbaniseerunud. Rannarootslased käisid siin muide koos soomlastega, kirikul on pikk ajalugu, seda me siin ei jõua rääkida, aga igatahes noh, ei ole see koht juhuslik, see on tähendab valitud ekstra selleks jama. On hea meel, et seda lubati siin teha. Kirjanik tunnistas, et seda teost luues said talle selgeks kaks alustõde. Tuleb kirjutada lihtsalt ja romaani kirjutades tuleb ainult sellele täielikult pühenduda. Ei saa tegeleda muude asjadega. Väga usutavalt mõjus kirjaniku eetiline paatus. Virgela kirjastuse juht Aivar Kala aga leidis, et tegemist on rämpsu seni kõige parema teosega. Seda raamatut ümber jutustada ei ole mõtet, igaüks, kes selle kätte võtab ja läbi loeb, võib sellele mõtiskleda, mõtiskleda rahastaja saatuste üle. Mul kirjastana on siiralt hea meel, et ole selle raamatu käsikirja, kes kirjastuse virgele tõi. Ja, ja mul on ainult üle tänada kirjaniku selle usalduse eest. Ja ma loodan, et teose teine ja kolmas osa kõige pea ilmavalgust näevad. Esmaspäeval on pidulik õhtupoolik Tallinnas kunstihoones, kus oma iseseisvuspäeva preemiad annab üle avatud Eesti fond. Teatavasti suunab see fond oma põhijõu noorte harimisele ja toetamisele nende teaduse ja kunstiplaanides. Aga ta ei unusta ka. Peab olema oma koht ka nendel inimestel, kes on aidanud kanda vaimu sõltumatust läbi aegade keda võib nimetada õpetajaks suure tähega, kes on loojad ja kellel on ühiskonnatunnetus ning need märksõnad võib-olla iseloomustaksite kõiki neid meie Fondi preemia saajaid, kes on alates 1992.-st aastast meie auhinna laureaatideks saanud ja väga tähtis on ju see, et kõik need autasud ja äramärkimiseks ei tuleks ainult riigi poolt. Meie siin kodanikena tunneme, et ka meie tahame öelda oma sõna sekka ja seetõttu arvame, et avatud Eesti Fondi iseseisvuspäeva preemiad näitavad seda, et, et ka igal inimesel eraldi on võimalik avaldada arvamust ja teha head ja tunnustada teisi inimesi meie kõrval ja tänavu on jälle rõõmustada kätekalme väärikat nime, keda nii paljud tunnevad. Meie selle aastapreemia saajateks on tuntud bioloog, teadlane Hans Voldemar Trass, väga väljapaistev keelemees Henn Saari ja, ja kõigile teada ajaloolane Sulev Vahtre. Neid neli, ma arvan, väga pikalt ei pea iseloomustama. Iga Eesti inimene on kuulnud nende tegevusest pikkade aastate jooksul ja ma usun, et neile kõigile võib julgesti öelda seda või nende kohta öelda, et need inimesed on tõesti püüdnud säilitada vaimu sõltumatust ka kõige raskematel aegadel. Nad on õpetajad, Nad on loojad. Nad on alati tundnud muret ühiskonna asjade pärast ja seetõttu otsustaski avatud Eesti Fondi nõukogu just neile meie fondi isenesest päeva preemiad anda, et avaldada lugupidamist nende elutöö eest, kummardada nende ees ja soovida, et nende õpilased jätkaksid nende tööd. Esmaspäeval oli emakeele seltsi koosolek pühendatud kahele juubilarile. 70 viiendat sünnipäeva tähistavad Eeva Ahven ja Henn Saari. Koosoleku avas emakeele seltsi esimees Mati Erelt. Eva ahvenat tunneme me eesti kirjakeele ajaloo uurijana eriti tema väitekirja ja raamatu eesti kirjakeele arenemine aastail 1900 kuni 1917 kaudu. Veelgi enam teame teda aga teadusorganisaatorina, keele ja Kirjanduse Instituudi teadussekretäri ja teadusdirektorina tema rahulikkust, leebust ja mõistvat suhtumist Instituudi töötajatesse on põhjust meenutada paljudel, sealhulgas ka teie ees seisja. Pärast pensionile minekut on Eeva Ahven kirjutanud instituudi ajalugu. Lugupidamist vääriv on ka juubilari tegevus emakeele seltsis. Emakeele Seltsi liige on austatud ahven olnud 1950.-st aastast alates seega tervelt 49 aastat. Ja emakeele seltsi juhatusse on teda valitud 39-l korral. Teine tänavune juubilar on Henn Saari, kes on vist küll selle sajandi poole üks nimekamaid, keelekorraldajaid ja grammatikuid. Tema elu pole just kerge olnud ja ka teadlase tööd on ta saanud alustada suhteliselt hilja kuid sellele vaatamata on tema tegevus olnud väga tulemuslik. Henn Saari on olnud edukas nii üldkeeleoskuskeele kui ka nimekorralduses seda nii teoreetikuna kui ka popularisaator. Samuti on ta olnud edukas grammatika uurimises. Alles hiljuti, paar aastat tagasi ilmus talt saksakeelne uurimus sõna grammatikast mille ta kaitses ühtlasi doktoriväitekirjana Tartu Ülikoolis. Muide, vaatamata sellele, et kandidaadikraad, mis tal ammuilma käes oli, on tänapäeval võrdsustatud Tartu Ülikooli filosoofiadoktorikraadiga. Emakeele seltsi liige on Henn Saari olnud 1963.-st aastast alates. See on 36 aastat, kuid seltsi tegevusest on ta osa võtnud juba tunduvalt varem. Ta on kuulunud palju kordi emakeele seltsi juhatusse ning olnud ka emakeele seltsi esimees aastatel 1990 kuni 92. Käesoleval aastal aga valiti Henn Saari emakeele seltsi auliikmeks emakeele seltsi ja enda poolt. Soovin mõlemale juubilarile õnne, palju jõudu ja tugevat tervist. Et nende tegevus meie emakeele alal oleks edaspidi sama viljakas, kui ta seni on olnud. Nüüd aga helgeid mälestusi ja meenutusi ühest muusikust. Norralanna Heidi löövlandi elutee jäi väga lühikeseks. Ta lahkus 37 aastasena. Aga siinmail tundsid teda paljud, eriti just rahvamuusikainimesed. Aga kuulame, mida ütleb tema kaasmaalane, eesti-norra suhete vahendaja. Tüürid far, projekt. Ka Eesti peale siis ma kohtusin heidiga Bergynis, kui ma käisin seal koos leigaritega aastal 87. See oli vist esimene niisugune sõit, mis mingi eestigrupp tegi välismaal ja väga tähtis leigarite jaoks ja üldiselt eesti kultuurile tähtis asi. Ja Heidi löövlunud, kes oli sel ajal 25 aastane neiu, ta esines ka seal, oli seal väga huvitatud eesti muusikast leigareid, mitte ainult tantsinud, nad laulsid ja nad mängisid ja nendel oli Heidi jaoks huvitavaid pillid kaasas. Ja Hedi oli niisugune, tal oli igasuguseid pillita, alati seljakotis kaasas, kui ta maailmas rändas ringi. Kasetohutrikk, oli tal ka suurpärane instrument ja Heidi oli minu jaoks tähtis, kuna Eesti oli talle tähtis. Et ta tuli Eestisse. Tutvus eestlastega hakkas eesti keelt, et selgeks õppima ja nii edasi eesti rahvamuusikat õppima. Ta esitas Baltimaade muusikat norra lastele ja isegi ta õpetas Viljandi kolledžisse rahvamuusikat. Nüüd aga räägib Jaak Johanson, kellel oli heidiga palju kokkupuuteid ühises muusikatöös. Mina pean temast nii palju, et ta on pärit telemarki maakonnast, tööst, mis korrasiseselt on tuntud, kui see harding v-le, selle spetsiifilise norra viiuli kodukant, seal olid need kõik suuremad meistrid ja ta mängis seda viiulit. Ütleme väga oluliseks teeneks, Norras loetakse seda näiteks viis selle viiuli sisse kohaliku muusikakooli, need lapsed saavad seda praegu õppida seal muusikakoolis muusikakooliprogrammis sees. Ja ta ise oli esimene, kes seda nimodi õpetama hakkas seal. Noh ja paljud eestlased, siiski küllalt paljud, ma arvan, tunnevad teda, et ta sattus siia 88. aastal ja mäletan just seda, et ma ei olegi nagu rõõmsamat inimest näinud. Ja et selles, selles tema huumoris ja kogu selles ellusuhtumises oli midagi täiesti. Metafüüsilised humoorikad mäletan ühte õhtut, kui teda oli paljaks röövitud, kuskil seal Pärnu maanteel, noh, see oli päris äge aeg. Ja millise huumoriga ta seda võttis ja tema tubasel Karu tänava ühiselamus oli praktiliselt minu arvates esimene Norra saatkond Tallinnas ja tema ise esimene, tõeline Norra saadik väga paljude inimeste jaoks, kontaktid Norraga minu põlvkonna ja nooremate ja vanemate jaoks tulid läbi Heidi ja mitte ainult muusikute jaoks, kui, kui paljude teiste alade mingite eestlastega mina läbi Heidi näiteks kokku sain, tema liikus ühesõnaga vertikaalselt ja horisontaalselt siin nii-öelda seltskonnas ja, ja selles sootsiumis ringi, et oli haruldane pillimees eesti keeles pillimees ütleme, eks ole, ja tõesti hämmastavalt hästi mängis viiulit ja flööti. Ja veel üle-eelmisel kevadel oli see, kui me koos Sofja Johnsiga ja Heidi korraldasime Skandinaavia, Soome ja siis Läti, Leedu, Eesti noorte sellise turnee mööda Baltikumi. Minul on niisugune viimane kokkusaamine temaga, millega oli see siis üle-eelmisel kevadel niimoodi silmast silma ja, ja koos laulsime. Ja mängisime. Vahel, kui inimese elu saatuslikult jääb lühikeseks, et siis just need inimesed vahel jõuavad nii hirmus palju ära teha selle neile osaks saanud ajaga. Jah, ja et nad teevad seda kogu aeg edasi ja näiteks Heidi ta jääb, ju ta jääb seda kogu aeg edasi tegema. Ta ei saa kuidagi meelest ära minna ja ta ilmselt muutuks selles mõttes järjest selgemaks. Ivalo Randalu viib meid nüüd algava nädala kontserdi maailma. Eesti kontserdi tegemist oli, ta jätkub kohe täna. Kõigepealt esitavad Linnamuusikud Taivo Niitvägi juhtimisel kell 16 väravatornis kava müsteerium natiivitaatis, kuid see on nüüd küll vaid rohkem teadmiseks neile, keda lihtsalt huvitab, et mis üldse toimub. Lipsu sõlmima hakata on juba hilja, sest väravatorn on publikust juba hõivatud. Ehk on lugu parem kella seitsme kontserdiga Estonia katusel, kus kuus prantsuse tippmuusikud pianist kratist, Oboist, klarnet-ist Facotist ja metsasarvemängija Meie juurde tähistama oma ühe paljudest suurkujudest Francis Polanki sajandat sünniaastapäeva. Meie jaoks on Polang õnnistatud nimi selleski mõttes et sai tuntuks mängituks juba 60.-test aastatest peale vististi esimesena kuulsast kuubikus Igajates ennetu nägeri meloodia teesi sellest seltskonnast. Eks ta ole meest helikeelelt ka kõige lahedam. Nüüdne kammerkava annab temast küllap Aga süvendatuma pildi. Pealegi kõrvuti Beethoveni jäetworusse ootustega. Asjaliku ülevaate tollest omapärasest andest pakub muide kavaleht, milliste sisukust peab viimastel aastatel üldse aiva kiitma. Homme pidanuks Rakveres andma kontserdi Lauri Väinmaa ent haigestus ning uus märk on praegu pandud maha seitsmendale märtsile. Eks siis anname ka konkreetselt teada. Räpinas teevad oma paganinianat esmaspäeval Arvo Leibur viiul, Heili Eespere vioola, Henry-David Varema tšello ja Heiki Metlik kitarr. Mis sisuks kajastub pealkirjas. Pealegi oleme sellest nende varasemate kontserdite puhul juba rääkinud. Tallinna saksofonikvartett on tähistamas oma viieteistkümnendat juubelit. Aktiivsed on oldud selletagi, miks siis mitte nüüd? Teisipäeval, seekord Emmastes mängitakse valdid see triini Ituraldet, kössonit, peatsollat, kuudmani, lesbid, Otsonit, munki ja uudsi. Kõik nimed on just niisugused, mis ju iseenda ja õhtu eest kõnelevad. Kontserdite akadeemilise rea lõpetab tuleval nädalal Mustoneni järjekordne suur muusikaakadeemia kavas Beethoven mängivad Ivo Sillamaa klavessiin il Ivan Monic. Seal oli Andres ise viiulil. Kontserdid toimuvad neljapäeval Tartu Ülikooli ajaloomuuseumis ja reedel Tallinna raekojas mõlemal õhtul algusega kell seitse. No ja nüüd vabariigi aastapäeva pidulik emon muidugi kolmapäevane reserveeritud üritusest Estonias, mida meie kuulame, vaatame mõistagi ülekandes. Sarja avab Aga ramm kontsertidega Kirde-Eestis juba homme kell 15 Narvas ja kell 18 Kohtla veel. Igatahes kenasti tehtud ainuüksi poliitilises plaaniski, seda enam, et pakutakse Eesti koorilaulu kõige minevamad klassikat. Julgen kinnitada, et seal vaadatakse-kuulatakse juba päris loomuliku huvi ja sooviga nii-öelda lähis Lääne seal meie rahvusliku kultuuri poole ja neelatakse ahnemad, kui me seda vahel ise teeme. Kolmapäev jõhvis aga liitub rammiga Narva sümfooniaorkester ja siis kõlab Sisaski Reekviem Eesti vabaduse eest langenute mälestuseks. Solistid, Mati Turi ja Mart Mikk dirigentide eks narvakas Anatoli suure Aivo Välja ning Ants Soots. Tartlaste aastapäeva muusikapidu kahjuks siiski jälle väljavalitutele tehaksegi. Kolmapäeval Vanemuises esinevad ERSO eesti poistekoore sopran Tiiu Laur, juhatas tähendab Arvo Volmer. Kavas Tormise süit filmist kevade Sumera sexpyrisonetid tekstile pautor ning finaal Tubina sümfooniast number kolm. Ja veel neil päevil lauldakse hümni. Võtkem nädalavahetusel sõnad, et masendav on vaadata tühja maigutavaid prominent, samas kui silme eest ei kao MM-idel nähtud lihtsalt jalgpallurid näiteks Ladina-Ameerikast suud pärani ja silmad liigutus pisarais oma maa pärast. Te kuulasite kultuuriga ja heliteostus Külliki Valdma toimetaja Mari Tarand sisukat nädalalõppu.