Tere tänase kultuurikaja teemad on teatrikesksed, stuudios on Pille-Riin Purje. Kõigepealt üks meeldetuletus teatri tele raadiodraama konkursi mäng, meil leniumis, tähtaeg on lähedal. 15.-ks maiks ootab Eesti näitemänguagentuur võistlustöid, nii et kirjutajad, olge kärmed. Meie esimene saatekülaline on lavastaja Aare Toikka, kes jagab oma festivalimuljeid Berliinis. Toimub iga kahe aasta tagant festival Augemblik kus saavad kokku lastele ja noortele mõeldud paremad lavastused Saksamaalt, mis on siis kahe aasta jooksul teatripilti ilmunud. Sel korral žürii vaatas ära üle 200 teatritüki ja nendest valiti sellele festivalile siis kaheksa ja neli kutsutud teatrit oli väljamaalt Susanne osteni. Unga Klara näitas oma viimast tööd polter geist ja tee. Susanne ostan, on ise selle loo autor siis tema autobiograafiline lugu väikesest kaheksa aastasest tüdrukust, kes elab koos komaskisofreenikust emaga Suzanne osta, nii, ema oli, filmikriitik põdes skisofreeniat. Ja seda ema käsutavad härra polter härra geist. Ja käsevad sellel emal korjata õhtutundidel linna pealt prügi tuua seda koju. Ja öösiti väike tüdruk ja ta ema siis sorteerivad, mõtestavad, kirjutavad üles, lumerdavad seda prügi. Nii et see lugu sai tegelikult selles lavastuses kogu meie tsivilisatsioonis olemise küsimuseks, mitmetasapinnaline hästi lähedal. Vaatajaid mahtus sinna istuma üks, 70 Nende treppide peale. Näitlejad olid siinsamas. Ometi seal juhtus hämmastavaid imesid. See oli tehtud valgusega, see oli tehtud lihtsalt leidlik lavatehniliste nippidega. See kõik oli loo teenistuses, see oli vaieldamatult selle festivali kõige suurem sündmus äkides selle festivali korraldaja Katrin plussiga. Siis Katrin arvas, et selles Suzanne osteni töös on mingil kombel ehk sees see tuleviku mudel. Kui ma küsisin nende saksa teatritegijate käest, et mis aeg nendel praegu teatris on, kui neil seitsmekümnendatel oli uusia, skandaalne Volker Ludwigi grips teater, kes on ka praegu väga heas vormis festivalil, mängis grips, tead, ther Volker Ludwigi uut lugu. Berliin mitte, see on sotsiaalne teater. Berliin oli seal laval Berliini kesklinna kohvikus saavad kokku prostituudid ja üliõpilased. Kirjanikud ja neil kõigil on oma laul laulda. Teemaks ellujäämise võimalus Berliinis, kus enam müüri pole siis seitsmekümnendatel Se grips, teatri tänane päev. Teatrilaval oli uus skandaalne. Kaheksakümnendatel oli Müncheni teatritegijate väljapakutud müstiline maailm või muinasjutulavastused siis sinna 70.-te 80.-te vahet, kus Saksamaal jäi periood, kus suure skandaali lastele pakutavate lavastuste osas tekitasid näidendid, kus räägiti avalikult seksuaalküsimustest näidati lastele, magamistuba, pandi seal tuli põlema ja tekk võeti ka pealt ära. Et see oli skandaal, siis, kui ma küsisin, et mis on siis praegu selline, millest peaks lasteaia noortelavastustes rääkima, siis tegijad arvasid, et praegu on dada aeg. Et jälle on sündinud selliseid tükke kus lastele räägitakse teiste seoste keeles, mitte otse või loogiliste seoste keeles mingid abstraktsed küsimused sellest abstraktsuse või, või dada taotluse jutust jäi mul tegelikult mulje, et seda ühte teemat praegu ei ole. Ilmselt ei olegi sellist skandaali aega et kõigest on räägitud ja tegelikult pöördutakse tagasi muinasjutupoole. Siis kui nüüd mõtelda meie Eestis lastele ja noortele pakutava peale, siis noored käivad meil täiskasvanuteatris. Sellist teatrit nagu grips meil ei ole. Kus laval on puberteediealised, inimeste puberteediealised, inimesed on saalis. Ma käisin vaatamas nende lavastust, Volker Ludwigi tekst jälle, pealkiri on pasunasse, sellisesse teatrisaali, mis on puberteediealisi inimesi täis ja kuhu on tulnud ka ema-isa koos oma pubekatest lastega. Samas on seal õpetaja mõne klassiga sammas on mingi jõuk kas koolist või siis ühe rajooni lastest tulnud sinna ise sinna teatrisse, sellist pilti meil teatripildis ei näe. Nemad on sellest juba üle kasvanud. Sellest, et räägitakse, näidatakse seda, mis, mis toimub ka teatrimüüride taga tänaval. Kuigi see töötab ikka lapsed käivad, vaata Toomas ja uued lapsed kasvavad peale, neile pakub see huvi, et näha enda peegeldust nii nagu teatris alati jäävad klassikalised lood ja alati jäävad need lood, mis räägivad tänasest päevast. Vaadates sealt Berliinist, kus kirsipuud õitsevad siia Eestisse tagasi, siis praegu võiks meil tekkida grips. Teater võiks vaadata 25 aastat tagasi kui Saksamaaga võrrelda, et grips, teades, et meil ei ole sellise teatri jaoks oleks ruumi. Samas väga tahaks, et Eestis võiks teatris olla selline lavastus, mida Unga Klaara pakub Rootsi lastele, mida täiskasvanud vaatavad ja nutavad. Lapsed mõistavad, mõned täiskasvanud lähevad endast välja, ütlevad, et seda ei tohi lastele näidata. Lapsed ei saa sellest aru. Lapsed küsivad pärast etendusi selliseid küsimusi, mis näitavad, et nad saavad väga hästi aru. Ja neile pakub see huvi. Ja päeval oli esietendus Von Krahli Teatris. Lisaks kodanikele on seal laval nüüd ka tavalised inimesed. Ilkka Pitkeneni novelli, mis ilmunud 1984. aastal Loomingu raamatukogus. Lavastas Ingomar Vihmar. Osades Von Krahli teatritrupp, Tiina Tauraite, Liina Vahtrik, Erki Laur, Juhan Ulfsak ja Enar Tarmo ning külalisena Kristel Leesment kõneleb lavastaja Ingomar Vihmar. Ma teadsin seda lugu varem juba nagu, mis ekraani tead, ma tulin tegema siis ta nagu seadis mulle mingid piirid tegelaste suhtes, selle arvu suhtes nende inimeste suhtes seda ja kuna seal nagu kõik klappis peale mõningaid kahtlusi ja kõhklusi, ma otsustasin selle kasuks, kuna ta Loone ise mulle tohutult meeldib, et minu jaoks on ta natukene ootamatu kuigi mingis mõttes tunduda täiesti tavalise Loonaga. Aga see nagu on minu jaoks selle loo võlu, et on nagunii lihtne, tavaline ja nagu ei oleks midagi, aga samas minu jaoks selles selle loo iva seisnebki, et kokkuvõttes on see lugu ikka suhteliselt kurb ja valus. Ja samas ka selline ilus ja mõtlemapanev. Ja ma arvan, et näitlejad on ka minuga nõus, et teatmeselle loo tegime. No pealkirigi on juba tavalised inimesed, aga mulle tundub, et sa üldse rohkem otsidki seda erilist poolt selles tavalises või või lavastadki meelsamini nii-öelda tavalisi inimesi. Kui mingeid erandlikke. Juurde nagu sinna pool, nagu kisub jah, et igasugustest trikkidest ja jamast on nagu küll saanud, püüan selles kõige-kõige-kõige lihtsamas näha seda eelist. Sa ütlesid, et Von Krahli Teatris siinses trupi suurus määras midagi, aga kas see teater ise mingeid kujutlusi laadi või, või mingeid eel ootusi? Austraalia teatrit siis võiks nagu oodata midagi avangardsed, midagi? Mulle tundub, et see lugu oma lihtsused teisipidi, nii, nii lihtne ta annab teatri pildiste, nagu tundub, et on midagi midagi muud. Aga kuigi mul lähenesin sellele tükile nagu iga teisele materjalile praegu on just selline tunne, et midagi taolist tahaks teha ja kus igasugune rabelemine ja näpuga näitamine ja karjumine on viidud. Karjumine nii üle. Et lugu ise räägib enda eest ja kes tunneb seal midagi ära ja kindlasti võib-olla kuskil võib ju tunduda liiga tavaliselt kui ma ei usu, et selles mõttes ei hakka nad seal mingit nihkelisest otsima, et Austraalia on noh, igasugustes nihetest nii vaba, et see on nagu iseenesest juba mingit nihet, Dons nihe selles suunas, et on pretensioonikusest ambitsioonikus, Sprii, et kui sa nii tuleks välja, et ta nii pretensioone hunnitu, et ta on juba sellega pretensioonikas, siis ta peaks olema õige noh, seda ma olen nagu nagu püüdnud ta on nendest tükkidest, mis, mis nad on siin teinud, on ta nii erinev ja see kindlasti selle tegemine oli nii erinev, et noh, minu meelest juba see iseenesest, mida mitmekülgsem see, see töö neil siin on, seda parem ma arvan, kui me võiks tund, võib-olla ta ei sobi. Võib-olla selles teatises mulle tundub just, et et ta sobib väga hästi, mis puutub sellisesse kujundusse kõigesse, noh, me oleme üsna palju ise teinud ja, ja noh, koos siin on Krahlis nagu mingis mõttes teistmoodi töötada, et kõigil on nagu noh, mitte ainult osa tegemine, vaid kõigest on vaja nagu ise üsna palju hoolt kanda, et kõik need asjad saaks nii tehtud, mõtlesin tükile kaasaitaks traali poole nihukesele ruumi valust ka räägitud sellest black box'i saali valust. Kui oluline see sinu jaoks selle black box'i oleme vaip boksis teinud, need väiksem? See on väga hea, sest, et ammu igatsenud selle järgi, et oleks, oleks selline väiksem koht. Trio uudiseid Tartust Vanemuises vahendab Hedvig Lätt. Järgmisel nädalal esietendub Vanemuise teatris komöödialavastus, palun ilma seksita näidendi autoreid Marriott ja Foot ana mainekad briti komöödiagraafid, kelle situatsioonikoomika teravmeelse dialoogi loomise oskusi on kasutanud nii eraldi kui tandemina. Teater, film ja televisioon. Suurimad loorbereid tõi nelja-aas ühistöö, moraalset silmakirjalikkust, tega plust, mäng, palun ilma seksita. Me oleme inglased, mis Londonis, etendus katkematu menuga kaheksa hooaega ja jõudis ka Broadway lavale. Vanemuise teatri lavastusest palun ilma seksita, räägib lavastaja Tiit palu. Pealkiri on nüüd küll ei tohiks kedagi ehmatada, tegemist on tõepoolest nüüd, aga jaa veel täpsemini öeldes situatsioonikomöödiaga, mis oma ideaalis peaks asendama mängukavast. Kadunud ja rohkem kui 100 korda mängitud Johnnyt tõlkinud on selle Jüri Karindi demonsele tykki leidnud. Ja minu käes on ta olnud nüüd umbes aasta aega. Suvel käisin Inglismaal Londonis teatrit vaatamas, siis oma üllatuseks avastasin, et seda mängitakse seal juba üle 10 aasta, igal õhtul väga edukalt. Selle konkreetse tüki puhul on mulle väljakutseks žanr situatsioonikomöödia mis nõuab väga head käsitööoskust. Kui muude tükkide puhul sa võid natukene udutada ja mingit isiklikku asja ajada ja võid mõelda, et ega kõik ei peagi aru saama ja siis selle tüki puhul, kui ta on naljakas, publikule meeldib, siis ta on oma eesmärgi täitnud. Kui ta seda ei ole, siis on asja ebaõnnestunud. Siin on väga selged kriteeriumid. Peategelaseks on noor pangategelane ja tema abikaasa ja siis sealsamas pangas siis veel mitmeid erineval Archie tasemel töötajaid kuni panga direktorina välja. See on siis selline ontlik miljöö, kus kõik peaks just nagu paigas olema ja miski üllatav ei tohiks nende elu segada. Kuid ometigi midagi hakkab juhtuma ja nende rahulik elu pööratakse pea peale. Näitlejat on seekord kõik Vanemuise näitlejad. Vot jah, üks Helen Uusberg, kes on vabakutseline näitleja Tartus tegev peamiselt lasteteatris, kaasatud on ka meie uus näitleja Indrek Taalmaa, kellele see on esimeseks rolliks koosseisulise vanem muistlasena. Ning lisaks nendele siis vanad, head. Riho Kutsar, Marika parabanšikova, Ants Ander, Merle Jääger, Helena Merzin, Aivar Tommingas. On uus draamajuht valiti just Ain Mäeots. Milliste ootustega vaatate tulevikku? Ma arvan, et Ain võttis endale väga suure vastutuse, kui ta otsustas kandideerida ja ma olen täiesti kindel, et ta on enda jaoks väga hästi läbi mõelnud need ämbrid, millesse on võimalik astuda ja on ka seadnud selged sihid, kuhu Vanemuine võiks jõuda kõige esmane, et mida Vanemuine võiks tähendada Eestis Eesti teatrite hulgas järgmised sammud, siis on festivalid ja ülemaailmne tähelepanu, ma usun. Loodan sest kellelgi teisel peale nüüd loota ei ole ja ma loodan, et tain siiski surub läbi. Mõned muutused just nimelt surub, sest see on väga raske ja mitte tänuväärne. Aga millised need konkreetsed sammud on otsustama, sest eks ta nüüd viib ennast asjadega kurssi ja saab aru, mis on võimalik, mis tegelikult võimalik ei ole. Sest inimeste inertsus seda on võimalik võib-olla murda, kuid veel raskem on süsteemi inertsus, sest Vanemuine töötab samal viisil Est organisatoorne pool, teenilised pooled, kui vanal heal Irdi ja Brežnevi ajal. Tartus on 27.-st 30. maini teonüüsija festival, teemaks identiteedid, räägib korraldaja Egge Kulbok. Oleme läbinud siinsed teemad oma kunstiuuringutes nagu naine 93. aastal, mees teise aastatuhande lõpul 95. aastal, sõnatu kunst 97. aastal ja nüüd üheksandal aastal on festivali teema identiteedid. See viimane festival oleks nagu kokkuvõtvaks kõigi eelnenud festivalide teemade osas, kuna kõik nad mingil määral viitasid sellele viimasele teemale ehk identiteedile ausulet. See on mingisugune huvitav fenomen. Sest festival toimus siis, kui Eesti oli vahetult muutunud vabariigiks ja kõik need teemad on välja kasvanud nii-öelda meist enesest. Me oleme uurinud nii meest, naist, kunsti, ja nüüd me uurime identiteete, mis juures sõna identiteedid mitmuses, kuna me seda teemat püstitades juba mõistsime. Et, et tänapäeva inimesel ei ole mitte ainult üks identiteet, tähendab rahvuslik, mis eestlasele modi pikas perspektiivis on oluline mõelda, kuna meid on ainult üks miljon, vaid tänapäeva inimese identiteedid on mitmeplaanilised ja sellepärast on see festival Tartus niisugused Abilisena toimunud ja läbi nende teemade otsinud vastust nendele küsimustele. Ja ta on olnud probleemne, kas siis on üks Rinctioneesias täis ja mis on sel juhul Tuneesia tulevik. Me oleme oma vormiotsingutes tõesti käsitlenud neid teemasid ja tegelenud erinevate kunstide, tantsu ja diaatria visuaalsete kunstidega ja pärast seda identiteetide festivali, me tahame võtta aega mõtlemiseks niimoodi edasi tehadion öösel festivali, kas keskenduda tantsule, kas jätkata niisugusena avatuna ja püstitada edasisi teemasid ja me peame selle üle järgi mõtlema, mismoodi edasi, aga see tõepoolest võtab kõik eelnevad kokku. Jaheda kevade kiuste valmivad suvelavastused suveteatri jutuga Pärnust jätkab Viktor Kaarneem. Oma panuse vabaõhuuuslavastuste ritta annab Endla teater selgi suvel ja seda etendusega 2000 aastat elu Eestimaal ehk piknik Reiu jõel seekord Pärnu linna lähistel Reiu jõe kaldal, kunagise kitsarööpmelise raudtee silla vahetus läheduses. Koostöös Paikuse valla ja mitmete Pärnu ettevõtetega on valmimas etenduste kontserdite jaga muude ürituste tarvis väga atraktiivne vabaõhumänguplats, kus istekohti 1500-le vaatajale. Teatri suveprojekti tutvustab etenduse lavastaja, Endla teatri peanäitejuht Raivo Trass. Idee tekkis minu peas, et milleeniumi näitusel peaks kuidagi võtma kokku ajalugu, siis rääkisin sellest telelinnateatrist ja tema võttis sellest kinni, sest temal on ka endale niisugune ajaloo huvi ja nii sündised. Jaan kirjutas selle näidendi valmis. See näidend on seitsmes pildis. Esimene pilt on ürgne aeg, siis teine pilt on muistne viikingiaeg, muistne vabadusvõitluse aeg, siis on keskkond, aeg, katkuaeg, siis on tsaariaeg ärkamisaeg. Siis on 18. aasta Eesti vabadussõda, vabariigi aeg, teine maailmasõda ja lõpuks siis kaasaeg. Kõikides nendes piltides on ühed ja samad tegelased neiut, kes igas ajas ootab oma noormeest, on Katrin Valkna noormeest, kes igas ajas saatuse tahtel peab kas minema sõtta või langeb ta katku. Küüsi on Sepo Seeman ja igas ajas on kolm vanemat, et need on Jüri Vlassov. Margus hoop kaugel ja Raido Keskküla ja igas ajas oliks ideoloog. Tema on meil Aare Laanemets ja igas ajas on alati neli naist. Need on sina, Üksküla, liidedre, Tene Ruubel ja Helle kuningas ja igav ja see on üks asjaajaja, see on meil noor näitleja Meelis Sarv, kuid osa võtab veel Kuperjanovi pataljoni kadetid 46 meest siis hulka kaitseliitlasi 30 40 meest, siis võtab osa veel vabatahtlikud, kes nagu rahvana igas pildis lööksid kaasa ja neid on kuni koos lastega 150 inimest. Originaalmuusika kirjutab koos hittlauluga Tõnu Raadik ja sõnad. Muidugi kirjutab Jaan Tätte, väga suur koosseis on ka kes, kes nagu teenindab etendust näiteks kogu pürotehnika, meil ei lasta rakette, kuid on katku, suitsu, Tosso on imelikke asju, mis plahvatavad sõdades, linnuseid põletati maha ja nii edasi. See on Armin Altrov, kes on filmi alal spetsialist, niisuguse efektide spetsialist. Suurim töö, mis nüüd praegu käib, on Barr, järvede ja paatide ehitamine, Miisakad, kujutava erinevatel aegadel veeliiklusvahendeid, ka muid muid imelikke riistu, näiteks küüditamisvagunid ja niisugused asjad toomas. Vrakk on nii kostüümikunstnik kui ka dekoratsioonikunstnik ühes isikusi. Mitu etendust sel suvel Reiu jõe kaldal antakse? Viis etendust me suudame anda. Etendust 2000 aastat elu Eestimaal mängitakse seitsmendast juulist kuni 11. juulini. Rakvere teater tutvustas eile Šoti klubis seiks piiri kurikuulsat ja neetud tragöödiat, mille nimegi ei tohi kuuldavaks öelda. Aga esimene silp on mac ja teine pess. Seda mängitakse 11.-st juunist alates Rakvere linnuse uuel teatriareenil. Peaosades Anu lamp ja Üllar Saaremäe. Samal teemal räägime pikemalt kolmapäevases maailmapildis, praegu aga intervjuu lavastaja Ain Prosa kar. Millal siis selle näitemängu vastu huvi tekkis, kas teatrikoolis, kui seda? Kalju Komissarov lavastas, teie lennuga? Jah, sest see oli tegelikult esimene hetk, kus ma seda tõsisemalt lugesin ja selle enese jaoks avastasin ja kui maga, leidsime, et see on tõesti üks parimaid asju, mis maailmas üldse kunagi kirjutatud, ainult ma arvan lihtsalt, et kui Hamletist tegelikult on peategelane on 19. sajandi inimene, siis selles näidendis on tegelaseks just nimelt selline millenniumivahetuse inimene, kes ei, kes ei kõhkle. Siis, kui ta on oma otsuse ära teinud ja noh, kes vahendeid valimata läheb edasi ja, ja kes just nimelt seetõttu, et neid vahendeid ei vali. Ja seab oma eesmärgi just nimelt, et eesmärk pühitseb abinõu printsiibi tähtsamaks oma isiklikust elust võidab või kaotab väga palju, eks ole praegu lehtedes sobivamaid teemasid edukate inimeste depressioonis. Ma sain nii aru, et on siis tehtud mingeid täiendusi sellesse teksti juurde võetud, mingeid lõiketegelastega seoses. Jah, ma olen sinna lisanud veidi kuningas Henry kaheksandast tekste natukene Hamletist ja pudi-padi veel mujal, noh, lihtsalt seal, kus, kus mulle veendunud, et on mingi kärbe, sest noh, eks kõik, kes selle näidendiga kokku ei puutuks, kõik on noh, täiesti arusaamisel olnud, et sealt on ka kindlasti mitmeid lõike puudu. Ma olen üritanud lihtsalt viia rõhuasetust rohkem abielupaaridele nende suhete peale just nimelt, et näidata seda, millised nad olid enne ja mis admist pärast. Sekspirilt selles mõttes on hõlbus niisuguseid täiendusi võtta, on ta mõnes mõttes ühte teost kirjutanud läbi mitme. No ja loomulikult see, et just nimelt on kirjutanud justkui ühte näitemängu, eriti mis puudutab ajalookroonikaid ja tragöödiat seal. Eks ole, juba kasvõi Hamleti monoloog on olla või mitte olla, on olemas 60 kuuendad sonetis samasugusel ja samamoodi on ka näiteks see šoti näidendi peategelase analoogia jälle homme, homme, homme, taas on olemas ka Henry kaheksandast peaaegu samasugusel kujul. Selliseid paralleele on palju, nii et põhimõtteliselt mitte midagi ei juhtu, kui võtta näiteks ühe naistetegelase tekst ja panna see teise naistegelase suhu. Kuivõrd need täiendused ka nüüd osatäitjatest sõltuvad või kuivõrd osatäitjate valik on need välja kutsunud? Peaosalist? Pigem on sedamoodi, et see peategelaste valik kutsus välja, annad täienduseks. Minu jaoks oli. Et seda teha, oli üks kindlamaid asju, see, et leedi peab olema oma abikaasast vanem, et ainult niimoodi ma suutsin põhjendada, tahan, miks hakkab naine tegema seda, mida ta teeb. Tähendab, et tal on juba tegelikult seen looduse poolt ette antud, naise roll on juba selja taga ja ta peab saama mingisuguse. Noh, jah, paraku versats aseaine sinna asemele tähendab võimu. Et ennast teostada jällegi noh, tegelikult feministlik näidend, ses mõttes peaosalised tegelikult oli enne Anu lapi poole pöördumist oli selle rolliga Ülle Kaljuste tellida täna sõitma. Et pidime vahetama, aga ma teadsin, et ta peaks olema vanemasse, muud midagi ja, ja Anul Anu on lihtsalt niivõrd suurepärane näitleja ja ma arvan, et tema selles rollis mõjub ka niivõrd intrigeerivalt temaga just nimelt välise Sharmi poolest, mitte kuidagi negatiivset osa tegelikult ei sobi täitma, nii et ma arvan, et sealt tuleb väga huvitav rollilahendus. Aga Üllar Saaremäe oli kuidagi kohe kindel või kas tema on niisugusse saatusliku sarmiga juba? Ei nojah, seal Üllari puhul nagu mingit küsimust ei teki võtta Rakvere teatrist, et kes võiks mängida, sest temas on olemas seda jõudu ja julgust sülitada kõige peale, mida teised räägivad. Kuidas selle mängupaigaga on, kui seda lahti rääkida, siin oli niisugune huvitav märksõna, et oleks nagu väike lava või väike saalsemas paigutub ta nagu vabaõhulavastuste ritta, et milline see uus mängupaik siis on lavastaja jaoks. Algul oligi, kui teatrist pöördus sellega, et teha seda näidendit vabas õhus oli mu esimene reaktsioon väga negatiivne, kartsenud seal noh, niimoodi suurel mänguplatsil mängides sellest, nad on väga lihtne seda lihtsalt ära lörtsida või teha teha umbes sellist näidendit, nagu nagu Helsingi rahvusteatris tehti Nonii nagu oleks Walt Disney kompanii seda tellinud. Aga siis, kui ma nägin, et tõesti tegelikult on avatud ainult üks sein ja mahub ainult 200 inimest siis ma siis kadus, sest jäi tunne, et ma saan ikkagi kasutada intiimset mängulaadi ja noh, mida see näidend nõuab. Muidugi teine võimalus oleks, anna tõesti selga kõikidele must nahk, jaa, jaa. Puudusid jalga ja tehase sellises stiilis, siis võiks seda teha ka suuremas, aga ma kardan, et siis kaob see idee, mis elan, kaob ära. See needus, mis seda näidendit ümbritseb ja millest ka palju juttu oli, kui tõsiseltvõetav nüüd see on? No kuna me oleme seda ise aga koolis teinud ja selle ajal või kui me sellega proovid oli hukuseks meie kursusevend, siis meie kursus võtab seda needus lugu vägagi tõsiselt ja üsna kähku me jõudsime kursusesiseselt sinna, et seda nime enam nimetatud. Aga noh, me oleme ainult kindlustanud, sest ikkagi maailma paremikku kuuluvad lavavõitluse seadjat ja ma arvan, et see on ka juba garantiiks, et vähemalt sealtpoolt midagi hullu karta ei ole aga või selliste asjadega ettevaatlikult käituda, siis ma arvan, et ehk ei toos enesega midagi. Kaasa see kutsub välja juba mingeid järgmisi surve või unistusi Zeitzberi mõttes või kas tahaks seispiriga edasi lavastada? Nüüd ma tean, et antud näidendit ma kindlasti veel kunagi uuesti selles mõttes, aga praegu niimoodi šveikspirist teha tahaks, seda ma küll ei tea, sest Hamletit kindlasti ei tahaks ja ja näiteks vormiga, mis on veel arvestatud tormiga, nii et seda ma kardan, et mul veel moodi vähemalt 25 lähema aasta jooksul ei tee, sest ma ei saada ikka veel aru. Nii et mingis mõttes Shakespeare'i kogutud teosed nagu andis võimaluse ühe ringi seitspirile peale teha Ei no ma julgen arvata, et tänu sellele, et mas tegin Shakespeare'i kogutud teosed noh seoses selle eeltööga, mis siiski tean šveiki rest rohkem, kui ma suur suurem osa teatris olevaid inimesi. Nii et annab julgust sellega tegeleda ja võtnudki respekti vähemaks. Siiski üks dramaturg mitest lihtsalt ei midagi enamat. Ja nüüd ka üks näituse uudist Tartust räägib Hedvig Lätt. Lend-täht ehk kunstikomeet Eesti Rahva Muuseumis sellise pealkirjaga näitus, kus oma töödega esinevad erinevatest rahvustest aga peamiselt Taanis elavad kunstnikud teeb praegu ringkäiku Läänemere ümbruse riikides. Eestis on valitud peatuskohaks Eesti Rahva Muuseumi näitusesaalid Tartus lähemalt räägib näituse peakorraldaja Kristjan Raba. Tegemist on päris omapärase projektiga, mis tuleb meile Taanist, selle näituse pealkiri on lendtäht ja osalejateks kunstnikest on nüüd üle maailma tõesti erinevatest riikidest kunstnikud. Ja idee on selles, et praktiliselt kõikides riikides tegutsevad kunstnikud, kes ei ole sealt kohapealt pärit kes on immigrandid oma kunsti on püüdnud integreerida sellesse ühiskonda ja keskkonda. Ja selle näituse panevad siis kokku 20 kunstniku tööd ja osalejad osalejad on praktiliselt ikkagi üle maailma Iraagist, Rootsist, Austriast, Portugalist, Bangladeshi noormees ja nii edasi ja nii edasi. Ja huvipakkuv on see ka, et need kultuurisidemed, mis on meil nüüd tekkinud selle kuraatoriga, proua libusch Mülleriga, kes on Eestis mõneks ajaks on kutsunud ka praktiliselt jah, kõikidest riikidest alati ka kedagi veel juurde. See näitus oli nüüd Leedus ja Eesti poolt. Kaks kunstnikku on maalikunstnik Valeri Vinogradov, Haadovia skulptor Jan Subaga, kes on ka küllaltki huvitavad kunstnikud, nähtused eesti kunstimaastikul, ma arvan. Oskad ehk iseloomustada seda näitust, olete jõudnud ennast juba kurssi viia? Kes käib selle näitusega kaasas ka suurepärane kataloog heas trükis, kataloog, kus on kõikide nende osalejate pildid ja tööde näidised sees, ma võiks öelda seda, et publik saab vaadata nüüd ikkagi erinevates tehnikates on esindatud nii skulptuur maal, akrüül õlimaal jama, ah kui nüüd lehitseda seda kataloogi tõepoolest see keel või teise väljendusi, need vormid on ikkagi väga erinevad. Ja noh, maalis võib näha nii selliseid kubistlike element on ka selliseid naivistlik töid, puhast abstraktseid asju ja nii edasi ja nii edasi. Ja on ka väiksemat sorti ehteid kui siit, vaataja on väga erinevaid töid ikkagi tegelikult kui see näitanud avatakse, me kutsume ka siia ühe Iraagi kunstniku, kes on selle näituse kujundaja Mahmoud Ali paadi Iraagi päritoluga. Tema võib-olla räägib ka lähemalt, aga igal juhul kõik kogu kunst, maalid ja ja see, mis nüüd välja pannakse, on küllalt inimesekeskne. Noh, alates sellisest klassikalisest akti maalist kui ka sellisest abstraktsest koloriitne on ikkagi värvikäsitlused, on jällegi väga keel vabad ja noh, see etniline kirevus ikkagi avaldub just selles, et need maalid on ikkagi väga vabad, see oli selles mõttes nagu piiridest. Kui kauaks jääb see näitus avatuks ja kuhu ta edasi läheb, kas ainult on see näitus siis tartus, vaadata? Esialgse plaani kohaselt teadnud, avatakse näitus pühade ajal Eesti Rahva muuseumi näitusemajas üheksandal mail, see jääb siin avatuks 10. maini ja kui meil õnnestub kokkuleppele jõuda ka Narva galeriiga, siis läheb see edasi Narva. Aga tegelikult noh, idee on selles, et näidata seda väljapanekut nüüd Balti ruumis kõikides balti mere ümbruses olevates riikides. Ja see on selline turnee näitus ja mis lõppeb, nagu ma siit vaatan Kopenhaagenis ja sellele siis järgneb ka, eks kunstiseminar, kas Tartus ei ole mingit seminari oodata? Esialgu ei ole aga seesama Iraagi päritoluga kunstnik Mahmoud Ali paadi. Loodetavasti külastab Tartu kunstniku, oli, võib-olla õnnestub meil korraldada siin ka kohapeal selline nii-öelda väike workshop ja ta tegeleb lastega, tema, tema huvi on ka nii-öelda loogikavaldkond. Aga loodetavasti osalevad Eesti kunstnikud siis, kes konkreetselt, eks Talle näis selsamal taani seminaril poole aasta pärast. Mainisite workshop i kas see toimub nüüd see pühapäev või järgmisel nädalal hiljem? Järgmise nädala algupoolel, sest kunstnikud, kunstnike kuraator, jäävad siia veel nädal hiljem, nii et järgmisel nädalal, mais, siis on plaanis siinsamas Eesti Rahva muuseumi näitusemajas korraldada väike workshop. Ta lõpetab Ivalo Randalu muusika kommentaar. Tänasest Jöteboris hümfaanikute kontserdist on ilmselt aimatav see, et kõik toolid Estonias seekord kindlasti ka need nimelised toolid on viimseni täidetud. Sestap on siiski rõõm teatada, et rootslastega saavutati kokkulepe ja see kontsert kantakse klassikaraadios üle. Nii et ilma ayeki rahvuslastele võib olla kergeks pettumuseks, et seekord ei mängitegi eesti muusikat lohutugema ka sellest, et deporlased on teinud seda seal kusse vajalikum rajada ka teiste rahvaste ees. On üsna loomulik, et nüüd on meie kord kuulda neilt nimelt nende muusikat ja alustataksegi kaasaegse helilooja Anders helburgi poliga, kes sündinud 1954. Too mees on üpris laia ampluaaga elektrood, muusikast, rokini. Rahvusvahelist resonantsi on pälvinud aga ta medorkestri tööd, samuti mitmed instrumentaalkontserdid. Siin mängitav Kuninglik hoovus on päris tindi märkoopus ja kujutab endast mõtisklus ajast ja veest. Sellest, et merehoovused mõjutavad paljusid randu, et teatud maailma paikades on hoovusel uskumatu jõud, see ongi Kuninglik hoovus. Teisena kuuleme taanlaste mängitavaima helilooja Carl Nielseni neljandat sümfooniat mis alustatud enne esimest ilmasõda ja lõpetatud 1916. Seda peetakse Nielseni Ekspressionistlikuks panuseks Euroopa toonasesse modernismi. See ongi ekstistentsialistlik idee muusika. Õhtu peateoseks võib arvata ka Richard Straussi programmilise alpisümfooniat kirjutatud niilseni neljandaga peaaegu samaaegselt 1915. Teos on üheosaline küll, ent selget jaotust ka, mis ka pealkirjastatud öö ja päikesetõus tõusmine ja sisenemine metsa, alpi aasal mäetipul ning lihtsalt lõpetus. Vägevaim kiitus orkestrile on tulnud muide viinlastelt, kes on kirjutanud. Tsiteerin nii mõnelgi kuulajal võis esimest korda tekkida kahtlus, kas Viini Filharmoonikute ikka on parim orkester maailmas. Ja see puutub kõige otsesemalt Neeme Järvi töösse ja ega me seda tänagi tunnistamata ei jäta. Enne kui rääkida paar sõnaga ansamblid, muusika, antiik. Köln kiituseks meenutame põlvamaalastele, et homme kell 18 annab teie pealinnas emadepäeva kontserdi Tallinna poistekoor. Lauldakse Eesti ja läänekoorimuusikat. Küngastel seisab ees kaks kontserti Tartu Ülikooli aulas, homme ja Estonias esmaspäeval mõlemal korral algusega kell 19. Ansamblil on kaheksa liiget, mängitakse eranditult Kaheksateistkümnenda sajandi pillidel või nende hiilgavatel koopiat. Kuulsust ja au on kogutud paarikümne aasta jooksul muidugi suurepärase ja fantaasiarikka mängustiiliga, kuid eriliselt ka vanamuusikaharulduste avastajatena. Meie siin Eestis võib öelda nii, avastasime nemad endile juba kolm aastat tagasi ja just nii palju võttist nende hõivatus juures aega, et nüüd teistkordselt siia saada. Rõhuv enamus Tegantavast on meile võõras muusika, nimedest teame vaid telemanni ja küllap ka Johann Valentin meeterit kes aastatel 1675 kuni 85 oli Tallinna kodanik. Mängitaksegi koondnimetuse all muusika. Baltika, see tähendab Läänemerd ümbritsevate maade vanade meeste muusik. Siis samuti hansalinnad Stockholm, Hamburg, Lübeck, Kopenhaagen, tantsigi Riia ja meeme, see tähendab nende kodanikud väga huvitatud, odav ligimest, nurk igatahes ja kontserdi brošüülil nii kena põhjalikkusega avatud, et see on igale ajaloo huvilisele magus lugeda. Veel jääb kutsuda teisipäeva õhtuks Mustpeade majja New Helsinki kvarteti kontserdile. Koosneb kvartett jah, soomlasest ja kannab Helsinki kui kodulinna nime. Tegelikult resideeritakse juba mõnda aega Münchenis ja kõigepealt vist seepärast, et sealt on hea euroopakas trolle sooritada, toda aga nõutavad on nad vägagi alates aastast 1994 mil saavutasid keelpillikvarteti konkursil Londonis kolmikvõidu, esitavad nad teisipäeval Beethoveni kvarteti oopus 127 ja partabki viienda kvartett. Tänase kultuurikaja seadsid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje jälle kuulmiseni.