Mängisime mäng seisis selles, et kordamööda pidime kedagi oma tuttavat iseloomustama kuna teised kirjeldatud karakteri järele arvatud isikut pidid nimetama. Kui kord minu kätte jõudis, rääkisin umbes nõnda. Tal pole midagi, mis teda laseks iseäranis silma paista. Löeldane, kas tumehallid praegu värvita, silmad hõre, tuhakarva juus, kujutu, nina ja kohmakavõitu kõnnak ei ärata kellelegi tähelepanekut. Enamasti on ta ikka vaikne sõnakehv. Ja kuigi ta räägib, siis ei süütite tema hääl, selle värv ja toon kuulajates tuld. Voolava kõne asemele kipub sagedasti kogelemine ja sõnade otsimine. Kõlavast toonist kipub saama kas oimetu häälitsemine või peenike piiksumine. Peaaegu imestades pööratakse mõnikord tema poole ümber, sest et ei mõisteta, miks on nii tüsedaks kujus, nii murdub hääl. Siis on tal piinlik ja häbi. Ei tea kuhu käed panna, kuhu silmad peita või mis teha? Ta vaikib äkki ütlemata sõnagi, kes teda niisugusel silmapilgul esimest korda näeb. See tunneb võõrastust temaga harjunutel kaubaga räägitavate sõnade kohta seegi vähene huvi, mis alguses oli, teatakse. Tema pole kunagi huvitav. Tema pole kunagi naljakas ega vaimukas. Aga imelikul viisil on tal ometi palju sõpru, südamesõpru. Kui kellelgi mingisugune õnnetus juhtub, isegi ootamatu suures rõõmus. Joostakse kõigepealt tema juurde. Tema juures ei häbeneta nutmast. Ei häbeneta olemast nõrk, väike saama tur, rumal. Temale usaldatakse saladused. Temale kurdetakse oma vigu, tõsiseid või arvatavaid pahesid. Nagu peaks tema kõiki inimeste viletsuse puudusi tundma ja neid ravitseda mõistma. Aga ometi pole ta kunagi oma teadmiste ja võimistega uhkustanud. Pole kunagi võtnud näidata, et tal neid oleks. Siiski on teile midagi mis puudub nii palju il. Ta oskab kuulata, kui kurdetakse, ta oskab vaadata Ta kui nutetakse, ta oskab imeliselt puutuda. Kui õnnetutele hingega valutaks, nagu kogu keha. Kui niisugusel korral nähtaks tema peaaegu värvitud silmi