Tere On laupäev, viies august ja kultuuriga toimetamise, kordan mari tarandi käes. Head kuuled. Selles saates võite saada mõne vihje oma suvepäevade sisustamiseks. Kuigi teil kindlasti vähemalt tänaseks on oma hea plaan valmis. Eesti suvi on võimalusteküllane. Kuid kõige esmalt räägib tähtsust teadvuse sündmusest rahvusvahelises. Soome-ugri Kangressist kongressi president Tõnu Seilenthal. Avamine Tartu Ülikooli aulas on ju juba esmaspäeval. Esimene toimus 1000 960. aastal Budapestis ja tegelikult võib öelda, et see 1000 960. aasta Budapesti kongress mille organiseerijatest olid kadunud akadeemikud Paul Ariste Eestist, jula autute Ungarist, Gustamilguna Soomest omal moel kab sõjaeelsete kultuurikongressi traditsioone, mida toimus aastatel 22 kuni 36 eri soome-ugri pealinnades kokku viis tükki ja kuues kongress 40. aastal jäi alanud teise maailmasõja tõttu ära ja kuuenda aasta kongressi avamisel akadeemik kordutay Tõi sellega esile, et mingil moel need kongressid jätkavad sellele, et me võib-olla võiks öelda isegi seda Tartus toimub 14. rahvusvaheline fennougristika kongress või noh, me võime nimetada seda ka ülemaailmseks kongressiks. Nii et sellised kongressid on siis nüüd toimunud 40 aasta jooksul igav, seda tagant eri maades. Ja kui algul otsustati, et see põhimõte on selline, et kolmes riigis toimub siis Ungaris, Soomes ja tollases Nõukogude liidus siis 95. aastal tal eelmisel kongressil rahvusvaheline komitee otsustas sõjariikide ringi tuleb laiendada loomulikult kult ja soome-ugri riikide hulka tuleb võtta ka Eesti ja nii siis otsustati, et see kongress toimub Tartus. Meil neid eelregistreerunud osavõtjaid on üle 1230, aga see ei tähenda loomulikult, et kõik huvitundjad selleni jõuavad, et, et nad osavõtu maksu maksaks Tartusse tuleks vaatasin just seal statistikat, praegu on 573 inimest, kes on oma küllalt suure osavõtu maksu ära tasunud, kellest võib arvata, et need tõesti tulevad. Ja umbes 50 60 on selliseid, kes on teatanud, et nad tasuvad selle Tartusse kohale jõudes, niiet eeldatav osavõtjate arv on siis vähemalt 650 inimest. Ja esindatud on meil tõesti kõik mandrid, välja arvatud aafrik ka. Austraaliast on küll ainult kahjuks üks inimene. Aga Ameerika mandrist on, on võib-olla kokku kaks 30 inimeste panist on ligi 20 osavõtjat ja nii edasi, noh, rääkimata siis muidugi nendest nii-öelda soome-ugri maadest. Soomest on umbes 215 16 inimest tulemas. Ungarist 80 ringis Venemaalt, et on tulemas veidi üle 200, aga võib-olla kõike ei jõua siiski kohale. Noh, teades Venemaa majanduslikku olukorda, vaid nad tõesti ei leia sõiduraha tulekuks, noh ja loomulikult Eestist umbes 150 osavõtjat. Kas see on soome-ugri teadlaste kongress ja töö toimub neljas põhisektsioonis? Keeleteadus on esimene sektsioon, teine on siis folkloristika etnoloogia, kolmas kirjandusteaduse, neljas arheoloogia, bioloogia ja geneetika. Aga kuna esinejaid on nii palju ka üle 500 ette, kant tuleb, siis näiteks kolmapäevane tööpäev, üheksas august näeb välja niimoodi, et töö toimub paralleelselt 15. all sektsioonis pluss kaks sümpoosionil, nii et tööd on seitsmeteistkümnes eriaudit tooriumis ülikoolis korraga läheb igal tööpäeval on hommikuti vähemalt kaks plenaarettekannet, et mis on mõeldud siis nii-öelda kõigile kuulajate kongressi osavõtjatele. Jablenaari ettekanded on ilmunud trükist eraldi väljaandena, nendega nende kirjaliku tekstiga on võimalik ka ennetega. Neetud Ta juba ja loomulikult ka pärast veel põhjalikumalt. Ja kõigi ettekannete kohta, mis muidu kongressil peetakse, sektsioonides ilmuvad kuni kahe leheküljelised teesid. Noh, see maht on kokku, võin öelda, see on 816 lehekülge, on need kaks teesi köidet. Esmakordselt me oleme mõelnud ka selle peale, et teadlased peaks propageerima ka laiemale avalikkusele oma oma saavutusi Jarek kima, mis neil südamel on ja seepärast on meil kavas ka laiemale üldsusele mõeldud loengud, avalikud loengud. Teisipäeval europarlamendi saadik tüti soogan asuma peab soome keeles ettekande, kuidas Euroopa organisatsioonid võivad abistada soome-ugri väikerahvaid. See ettekanne küll on soome keeles, aga selle täielik tekst on kohapeal eesti keeles saadaval. Teine kindlasti väga huvitav, selline avalik loeng on doktor Urmas Sutrop pilt siis eesti keeles kes annab ülevaate väga aktuaalsest küsimusest, siis keelepuudeteooriast alates algusest kuni siis nende seisukohtadeni, mis tänapäeval valitsevad jal laiemale üldsusele mõeldud ka väga suur hulk näitab muutusi, mis toimuvad põhiliselt Tartu Ülikooli raamatukogus. Aga on ka kunstinäit, dusi, laste kunstikoolis on kunstirühmituse üdi, see on siis Kaljo Põllu õpilased, kes on käinud ekspeditsioonidel soome rahvaste juures, korraldavad oma töödest näituse, samuti on siis graafikanäitus, on Tartu Kunstnike majas, siis on muinas taieste siis kaljujooniste näitus on ülikooli humanitaarraamatukogus välja pandud, Eesti riik korraldab esimest korda sellist kongressi, sest ka kolmas kongress oli 70. aastal Tallinnas. Aga noh, siis oli teist värvi, lippude alla nimetati Nõukogude liidus Tallinnas toimus see kongress. Nii et kindlasti juba see on selle kongressi eripäraks. Ja teiseks eripäraks ma ütleks seda, et see toimub ülikoolilinnas Tartus. Ülikool on tõesti linna südames. Et kindlasti need 600 erinevate rahvuste delegaat, et nad hakkavad silma selle nädala jooksul. Nii et me püüame suhteliselt palju võrreldes eelmiste kongestega pakkuda huvitavat siis mitte ainult kongressi delegaatidele, vaid vaid ka kõigile muudele huvilistele. Kolm meest Vallo Raun, Tarmo Kolk ja kostel Kerndorf biblio fiilid kõik on akadeemilises raamatukogus välja pannud oma kogude haruldused. Valitud ajalõik on meie rahvuseks kujunemise ajajärk. Kreutzwaldi-ist Vildeni koos Vallo Raunoga. Peatume nüüd mõne vitriini ees, nii nagu seda avamisel tehti. Vallo Raun, peab oma kogu ehteks Kreutzwaldi Kalevipoja väljaannet. See trükis, mis ei paista millegagi silma, soon. Kreutzwaldi Kuopio kalevipoja, Kuopio väljaanne teatavasti 1000. eksemplaris trükiti ja tõesti seal laevaga Toivo, toodi ta Soomest ja, ja nõnda edasi vaimustust. Kui palju aga selle levitamine 1000 eksemplari levitamine, kui te arvate, et eestlased jah, noh, see oli vanasti öeldi sedasi, igas peres on Kalevipoegagi, pole lugenda. Me pidime lugema, eks ole, omal ajal filoloogid, aga et see levik erakordselt kehvasti edenes. Ja kõige suurel koopia välja anda levitaja oli Pulleritsu Koolmeisterjaan Adamson. Vasta põhjas sündinud mees ja see trükis ongi nii, et, et ta on super, eks liibrisega taga on 65. aastal on ta siis köidetud ja Jaan Adamson on esikaanel ja see on siis igatpidi loogilised Kreutzwaldi kingitus. Pulleritsu koolmeistrile ja võib küsida, et miks Adamson kahe, aga siin on, seepärast Kreutzwald läks ka uue kirjaviisiga väga hoogu. Jakobsonist. Tahaks muidugi eelkõige rääkida täna kooli lugemise raamatust, mis oli väga suur ilmutus. 67. aastal Peterburis, kui ilmus, et mis pärast noorele mehele Antifitse lugemiku kirjutamise. Õigus, või, või tellimus ja selle taga täiesti naljakas, hilisemad, täiesti suured vastased. Kes soosisid noort Jakobsoni, tähendab kui koolmeistrid olid koos ja otsustasid, et ikka lugemist oleks ka välja anda, et kusjuures demagoogilised väitsid, et siiani igasuguse usuasju lugemikule kasutatakse usuasjade lörtsimine ja nii edasi. No ühesõnaga, see idee oli üles pandud ja siis kõikide pilgud mõtlesid öeldes, et selle poole, et kes seda teostama võiks hakata, et muidugi papa papa Jansen, kes oli juba Pärnus, siis üle jõekoolmeister ja, ja väga toitud ja rahvuslik kirjamees, aga, aga muidugi asjata ruum oli hoopis selles, et papa Jannseni haridus väike ja temal siis muidugi plahvatas, tuli meelde, et temal on ajalehe kaastööline, tore inimene. Natukene radikaalne, Carl Robert Jakobson ja Jakobson täitis selle ülesande hiilgavalt, kusjuures oli täiesti revolutsiooniline ta uues kirjaviisis selle välja andis, mis andis uuele kirjaviisile väga suure hoo. Muuseas, selle vaatas läbi veel Purtse pärast, papa Jansen ütles, ta toetab küll kõike uut, aga, aga tema lugejaskond on selline tai või ignoreerida oma meeskonda, aga tema ei jaga seda uut niivõrd, andis hooldajale. Kui mullu suvel Nõva vallas väikeses pera külas kiigeplatsi püünel mängiti maha oma küla ajaloopildikesi sisaldav näitemäng oli edu suurem, kui algul arvata kiusati. Laastaja Viive Ernesaksa suurepärast lavastaja ja organiseerimistööd hinnati Läänemaa esimese kultuuripreemiaga. Tundus nii loomulik, et asja tuleks jätkata. Ja tänaseks ongi valminud uuslavastus aluseks ikka omakandi kodu-uurijate töö. Ja ikka jälle elustub sel suveõhtul oma küla minevik, räägib Viive Ernesaks. Et nüüd me jätkame teist aastat seda oma küla või oma valla ajalugu, õieti Peraküla talud saamise ja nüüd on juba, läheb edasi 1900 viieteistkümnendat aastat mängime ja see toimub Peraküla kiigeplatsi püünel ja selle tänava sa osa või selle näitemängu nimi on hullud päevad, pärakülas. Ehk pildikesi külaelust, teine osa. Tänavast on meil rohkem noori nagu tulnud kaasa ja, ja ilmselt möödunud aastal need noored olid vaataja osas ja nüüd nad tulid ise kohe pakkuma, et, et noh, et nemad tahaksid ka kaasa teha, neid on nüüd õige ja õige palju, nii et laval koos laste ja, ja tantsurühmaga oleme juba 50 tegelast, see pakub mulle väga suurt rahuldust ja rõõmu. Kuna Nõva vald on üks väga-väga väike vaene vald. Ja kui sinna tuleb järsku lavale 50 inimest, kellel silmad säravad, no siis on siis on tõesti väga tore. Möödunud aastal oli Endrik Kerge see, kes sellest ajaloolisest materjalist lavateksti vormis, kuidas tänavon. Tänavaon kasa moodi Hendrik Kerge kirjutas ta nagu kokku, aga Milvi Kivistik tegi nagu selle kõige suurema töö. Ta kirjutas kõik need sündmused, mis olid toimunud 1915 ja nii me mängime edasi 1900 30 kaheksandat aastat. Ja Milvi tädi, kes elab Rootsis, oli sellel ajal 38. aastal juba oma õe pulmas ja nüüd on veel väga uhkel lugu, tema nüüd Rootsist jälle siin ja nüüd vaatab, vaatab, kuidas seda külamehe elu nüüd mängitakse ja tema annab meile igavesti toredaid näpunäiteid. 78 aastane salme vainu on saabunud Rootsist, et asjale kaasa elada ja kaasa aidata. Ja siis ta küsis mu käest, mis mulle meelde tuleb jaguma assiksakas Atla ma neid asju vana eksaid asjus ja juhtus siis tuli päris palju. Ja tulite siia üle vere nagu seda pidu ja pillerkaari vaatama. Kas te olete palju käinud Eestis? Võib-olla üheksa korda, Fay Väigas seekord on, mul ei ole, sel aastal 71 oli esimest korda, kui ma käisin Tallinnas, siis kaugemale ei saanud. Siis üks Anti mulle tuppa tagasi. Autojuht oli muidugi usaldatud mees, kes siia taihommikune teatud aeg möödas hakkasin, siis Tallinnas. Päeval saime siin. No seda ei saagi vist kirjeldada, ei tunne oli, kui esimest korda üle pika aastate oma kodu näha. Võõras oli kõik muutunud kaikali muutunud elumaja ja õue oli Isamaa. Selle eest oli põdevolkannalt. Aga krossi? Tarmeid lükkan teise kohta, Ta oli tehtud päris tormid ja elutormid, ajalootormid ja kajak. Mitmesugused. Mida te mõtlete, kui te neid neid koorisin, vaatate, kuidas nad selle asjaga hakkama saavad? See tundub väga omane. Väga tõenäoline, nagu see kõik oli muidugi äikesemängu panna. Täiesti minul on see küll väga-väga seda kõik ja mul on hea meel, et noored on kaasas. Ja jäätiseid kodukant siiski nii vaikne ja ääremaa, nagu ta praegu on ja vähe tööd. Rahvas, aga siin siiski elab mingi säde ojja, siis tuleb lihtsalt Öeldi, et oma esivanemate vägevusest on meil õppida palju küll. Nende tööpäev oli kindlasti seal 48 tundi, mitte 24 tundi. Kuidas põllud olid kesised, seda tuli ikka ikk üles harida, nendest. Uusorud ja kopelmad targa maad, roosid ja laasid, terved perekonnad, vanad noored lapsed, lauljad ja tantsijad, kõik üks suur pere näitemängu tegemas. Suveajal, kus kõikidel on palju tööd ja tegemist ja kus seda suurt seltskonda on üsna raske kokku saada. Aga Viive Ernesaks on selle dirigeerimisega toime tulnud. Meil on olnud, ütleme umbes 25 26 proovi ja sellest oleme me ainult kahel korral oleme kõik koos olnud. Näiteks üks proove hommikul, laupäeva hommikul hakkame proovi tegema, järsku heliseb telefon, mobiil ja öeldakse, et kaluril läks üheksa tonni, kalatraal läks, uppus ära, noh siis muidugi kõik, istume ja ootame ja, ja vot niisugused asjad meil ikka juhtub. Nii tihti nihukseid. Kui sa nimetasid Milvi kivistiku, Milvi on ise sealtkandist pärit, tema ema oli vägev kodu-uurija pärast Siberi-teekonda suutis ta veel oma taluõuele muuseumi rajada ja tema tütar siis, kes on hariduselt eesti filoloog aitab neid siis oma kandis, seal jälle. Jaajaa Milvi mängib nüüd ühte väga suurt osa, tema mängib oma vanavanaema memm, no need materjalid on just väga nonii, olulised, mis ta on siia kokku kirjutanud, need 38. aastal mängime Milvi ema pull. Nad olid juba sellel ajal nii jõukad, et nendel oli juba sõiduauto ja nad käisid Tallinnas registreerimas autoga. Ja see Milvi vanaisad ja need olid nii suured ettevõtjad Antside seal vallas tööd 60-le inimesele, mis on praegusest ning täiesti unistus. Nii et saeveski töötas nii hoolega, et kahes vahetuses ja saematerjali veti Inglismaale, need nendel väga soodsalt ja ümberkaudu rahvast väga kaugelt olid seal saeveskis, käisid tõlkinud. Konid Viive Ernesaks oma lavastusega paneb lava saeveski seal Peraküla käima. Kas ometi see peaks kuidagi mõjutama kohaliku tegeliku elu ja panema mõtlema selle peale, et kuidasmoodi saaks midagi ka tegelikkuses muuta? Ma arvan, et see on üks väga ilus, aga teostamata unistused, aga mis on, selles inimesed on noh nagu väga üks nad ei seltsi, nagu väga tähendab, mis minu taotlus on see, et neid hästi palju selt sellest näitemängust võtaks ja me oleme nüüd saanud, me hakkame 11 sallima, mõtlesin sallivuse küsimus on just mina pean seda väga oluliseks, sest et praegu on niimoodi, et ükskõik millist asja ma küsin, on seal vaja ühte rekvisiidi asja või on midagi, absoluutselt kõik valla inimesed praegu käivad lausa ja pakuvad kasvanud on abi vaja. Kas sul on abi vaja, vot see on üks, üks väga ilus asi ja vallavolikogu esimees mängib meil kaasa ja, ja vallavanem on väga aidanud alates platsi niitmisest ja no kõik, mis vajalik, anti nii et olge rõõmsani, tulge Nõmale pera külas viiendal kella kuue ajal näitemängu vaatama ja hernesuppi sööma ja kuldne Trio tuleb meile mängima ja siis saad veel jalga keerutada. Peraküla teed peab natuke seletama ka. Külateed oleneb kustpoolt tulla. Kui Tallinna poolt tulla, siis ikka läbi Keila ja Vasalemma ja Padise ja siis on tee sild 29 kilomeetrit nõvale ja ja kui päris nõva vallamaja juurde jõuda, siis veel neli kilomeetrit Haapsalu poole ja ma külla leiab, seal on teeviidad olemaski. Mida viime sulle on andnud nüüd see juba mitu aastat väldanud töö. Ühte niisugust õhus seisvat või, või virtuaalset isetegevusliku teatrijuht tahab nüüd ütleme ausalt mured ikka mure. Nii siin täna on siis see päev, kus, kus peab tuleva õhtuks. 16. augustil aastal 1903 sündis Sangaste vallas Eduard rüga eesti kunstnik, keda ajalootormid kaugele Ameerikasse viisid. Kuid ta ei võtnud kunagi suuremaid privileege pakkuvat Ameerika kodakondsust, kandis eestlust ja Eestit südames ja soovis puhata kodumaa mullas. Nüüd saab see soov täidetud. Eduard rüga abikaasa ja tütar saabusid kalli põrmuga Eestisse ja teisipäeval kell kolm algab Tartus Raadi kalmistul. Tseremoonia. Hiljem on mälestusõhtu Werneri kohvikus. Rüga perekonnale on selles asjas toeks olnud kunstiühing Pallas, räägib kunstiühingu esimees Enn Lillemets. On tegu ühe Pallase kunstnikuga kes lõpetas selle eesti kunstis nii olulist rolli mänginud kõrgema kunstikooli 1000 939. aastal, õppis seal nii maali kui graafikat ja lõpetas graafikuna, siis oli ta sunnitud 44. aastal Eestist lahkuma. Esialgu elas rüga pere Saksamaal ja sealt liikusid nad 49. aastal edasi Ameerika ühendriikidesse, kus siis Edward rüga elas kuni surmani. 1997. aastal sai öeldud, et õppis nii maali kui graafikat ja juba selles kahes sõnas peitubki tema omapära. Nimelt tema Tõi eesti graafikasse palju rohkem värvi, kui seda kunagi enne oli olnud. Värv tuli graafikasse juba sajandi algul. Märt pukids tegi kaasnärvilist graafikat ja kahekümnendatel aastatel hakkas Wiiralt tegema värvilist sügavtrükigraafikat, aga Riga hakkas kolmekümnendatel tegema ühena esimestest mitmevärvilist kõrgtrükigraafikat. 1936 37 Pallases õppides. Tema püüdlusi toetas aktiivselt tema lemmikõpetaja handumugasta. Nii et kahekesi nad siis mässasid. Nende värvidega otsisid maalilisi võimalusi graafikas. Kahjuks mugast suri noorelt. Jaa, rüga pidi siis üksinda jätkama, selle huvi kõige markantsemalt tulemust võib näha tema sarjas Lõuna-Eesti inimene ja loodus. See on kümneleheline puu, krabüüride sari, mille ta lõikas Tallinna kunstihoones sõja ajal 1009 42 43 ja seal on näha siis kuidas värv ei ole mitte graafika sõnal niisama Nikitsemine või siis lihtsalt üks illustreeriv pind vaid tegu on juba maaliliste pindade omavahelise koosmängu ja kooskõlaga. Et hoopis uus kvaliteet eesti kunstis. Ja sealt on näha ka see, mida ta edasi tegi välismaal selle oma pika ballasest saadud haridusega. Ta käis vaheaegadega 1928 kuni 939 Pallase koolis. Selle kindlaharidusega on tema töötanud kuni oma elu lõpuni. Aga nähes muidugi vabas maailmas kõike seda tegelikult, millest Pallases räägiti. Ja see on, nagu ta ise on väljendanud, avas õieti tema silmad mida on värviga võimalik teha. Suured prantsuse modernistid näitused Saksamaal sõja järel. Ja muidugi hiljem Ameerikas. Nii et kõik see rikastas, aga samas ta ei kaotanud seda. Seda kindlust, mille ta oli saanud euroopalik värvikool, mida Ameerikas kandsid edasi niisugused mehed nagu Hans Hoffmann ja Paulmeister, kellel oli ka üpris sisse võetud Ameerikas hakkas ta ka järjest rohkem maalima värvilise graafikategemise kõrvalt. Põhilised alad olid tal graafikas, linoollõige, puugrabüür, puulõige ja mida aasta edasi, seda rohkem kombineerista erinevaid tehnikaid. Nii et tema viimased 80.-te aastate lõpugraafilised lehed on põnevad, kombinatsioonide abstraktsed kompositsioonid, kus on kasutatud kas siis puuplaat kus on puusüü näha, see toime, või siis põrandaplaate või siis läbi marli trükitud rüga. Looming aga on Eestis vähetuntud lihtsalt sel põhjusel, et enamus sellest paikneb Ameerika erakogudes ja ka mujal maailma erakogudes ja kunstimuuseumides on siin Eestis muidugi tema varasem looming ja on tehtud ka mõned näitused. Neist kõige mahukam oli 94. aastal Tartus, mille korraldas Tartu Kunstiühing, mis praegu kannab nime kunstiühing Pallas ja seal oli väljas Eduard rüga Ameerikas loodud graafika peamiselt. Ja siis ta annetas kunstiühingule ka 24 oma tööd, mida ta on Ameerikas loonud ja see ongi praegu kõige mahukam tema pagulase loomingu kogu Eestis. Aga tema ulatusliku maaliloomingut, mida ta on põhiliselt Ameerikas teinud, ei olegi peaaegu Eestis olnud võimalik näha. Küll tõi Eduard rüga abikaasa Ameerikast kaasa kolm Eduard turiga maali tema viimastest Loomingu aastatest ja neid eksponeerib kunstiühing Pallas. Oma suurel näitusel, mis avatakse esimesel septembril Tartu kunstimajas, nüüd veel ehk sellest, et miks kunstiliselt Pallas otsustas koos Eduard rüga perega matta kunstniku põrmu just Tartu. Loen katkendi Eduard Riga kirjast kodumaale 15. detsembril 1966. aastal. Tüga kirjutas. Tartu periood, minu elus on üks huvitavamaid mida aardena kannan südames kaasas, siin võõrsil. Tean, sealgi on palju muutunud. Pole enam romantilist kivisilda ega tillemanni kella, mille alla nelja noored määrasime kohtumise. Kõik muutub üha ja see on elu. Nüüd olen rännanud palju näinud palju, aga südamest ei varjuta ükski Tartut. Tartu oli nooruse linn omapäraselt ainulaadne väikekodanlik trotsivale janune pale, noorusele maailma suurlinnadega võrreldes ju pisikene küla Emajõe kahel kaldal. Ja ta elanikkonna võib paigutada suurlinna ühte-kahte pilvelõhkujate avaralt elama. Nende laiahaardelise mõistetega võrreldes on ta ometigi kallim mälestuste küllasem kui võõrsil olev vägevus. Kultuurikahes stuudios on neid barokkansambli Corelli Konsart juht. Mail sildas möödunud aastal kultuuride kuuled, võib-olla mäletavad, oli huvitavaid kontserte suvel meie mõisahoonetes. Ja tänavu talvel olid kontserdid rüüki paleedes Tallinna vanalinnas. Sellest on võib-olla mõni osa võtnud, teine poole kõrvaga, kuulnud, et niisugune asi on. Aga see on üks huvitav ja sügav ettevõtmine. Ja nüüd on saabunud aeg, et tänavusuvine mõisahoonetes läbiviidav kontserdiprogramm algab kohe õige pea. Maisildas. Ja just nii see on sellesuvise kontserdisarja nimi ongi Eesti mõisad 2000 ja miks 2000 seal lõpus, kuna me loodame seda sarja väga jätkata? Meil on mõisaid teatavasti nii tuhatkond, üks paremuskorrast, teine kehvemas, aga kõik need on täiesti erilised kohad looduslikult kui ka oma arhitektuuri mõttes. Ja loomulikult, kui seostada sellel Eesti üldisemalt ajalooga, siis on need täiesti mingid erilised erilised pärlid meie ilusa Eestimaa looduse keskel. Ja nüüd, kuna Corelli Con Sortan selline ansambel mängib barokkmuusikat vanade barokiaegsete pillidega. Me oleme uurinud väga palju vanu käsikirju, igasuguseid viiulimängu õpetusi, noote ja mängime barokkmuusikat pisut teisiti, kui, nagu on harjutud kuulma. Nii nagu me kujutame ette, et võis kõlada tol ajal, kui ta kirjutati ja barokkmuusika on ju kirjutatud, tema õitseaeg on, ongi, langeb kokku meie praeguste mõisahoonete valmimise ajaga. Nii et meie arvates mõisates kõige paremini just nimelt savi barokkmuusika ja seetõttu oleme võtnud see aasta neli mõisas Palmse mõis, saue mõis, Hiiumaa suuremõisa loss ja Harri lõpeb 20. augustil, siis Roosna-Alliku mõisas. Teie töös lööb kaasa kunstiloolane Jüri Kuuskemaa. Ja jüri kuuske kaunaga meid seob väga tore koostöö mis algaski talvise rüütelkonna muusikasarjas, mis on oma põhiolemuselt üsnagi sarnane Eesti mõisate sarjale. Kuna tegemist on vanade aadeldkonna esindajat. Et rüütelkonna muusika linna valedega mõisates teatavasti alati suvel ja Jüri Kuuskemaa räägib niivõrd huvitavalt, leiab niivõrd palju igasuguseid fakte, seiku ja väga inimlikke punkte nende vanade hoonete ajaloost. Ja nii ka seekord tuleb ta rääkima igasse mõisa, räägib täpselt nii nii tema ajaloolisest taustast, ehitusloost, arhitektuuriväärtustest, samuti nendest vanadest suguvõsadest, kes on seal ju aastasadu elanud, nendes kohtades. Nii et inimene, kes tuleb seda kuulama kõigepealt, ta tuleb linnast välja ilusasse loodusesse siis saab ta ajaloolist ja kunstiajaloolist teavet. Siis saab ta head muusikat õilsat, niisuguses ehtsas vormis ja siis saada omamoodi kaasa aidata ka heategevusele. Ja meie nimetame seda tegevust Metzeenduseks, millega me tegeleme, paljud mõisad on üsnagi hädas oma uhkete majade korrashoiuga, teatavasti võtab meeletuid summasid, et teha üks mõis, aga väga ilusti ja kunstiajaloolaste põhimõtetele vastavalt korda. Ja no Concerto gross seal ei ole muidugi peale võimalusi. Selliseid miljoneid ei ole veel taga, et päris varemetest üles ehitada, mõni mõis. Aga me õige pisut aitame sellele asjale kaasa ja sel aastal me olemegi valinud toetamiseks Roosna-Alliku mõisakooli, kus on fun drastiliselt ilusad saalid. See on tõeline pärl, kes seda ei näinud, soovitan kindlasti tulla vaatama. Aga seal on üks pisikene, täpipealt on puudus, seal puuduvad õiged mõisatoolid. Ja nüüd meie sarja oma sarja tuludest püüamegi toetades Roosna-Alliku mõisakooli saali, toolide fondi. Mai sildas teie nüüd räägite praegu sellest, kui organiseerija kui selle asja hing ja kaheti kõige tähtsam on kindlasti ka teie jaoks see muusika ise. Aga mulle tundub seda, kuulan, et siin ongi tegemist niisuguste krooniliste inimestega või see on kokku üks niisugune harmoonia taotlus, et ei ole asjad eraldi maailmas. Nonii, aga missugune see muusika, mida te seekord? Esiteks, kuna nüüd Corelli Consort Itaalia heliloojast Arkansase Corelli nimest, siis me mängime alati selle suurepärase viiulikunstniku teoseid. Seekord siis triosonaate kahele viiulile paša kontinoale. Samuti kuna on praegu Bachi aasta 250 aastat surmast, siis on kavas kõikidele kontsertidele, Bachi, viiuli sonaadid. Mul on hea meel märkida, et meil on suurepärased solistid kaasas Nendel selles sarjas kaks esimest kontserti 12 13 augustis Palmse mõisas saue mõisas. Esineb Uku Joller bariton ja kahel viimasel kontserdil 19 20 august suuremõisa lossis ja Roosna-Alliku mõisas sopran Kaia Urb. Ma arvan tõesti kultuuriga kuulajatel ei ole neid kahte nime tarvis tarvis eraldi hakata tutvustama. Nende esituses saab kuulda selliseid Eestis harva kuulda asju nagu endeli Telemanni ja Berti soolokantaat, et mis on tegelikult täiesti omaettepärlid ja sellega ei saa sugugi iga laulja hakkama. Mul on tõesti väga hea meel, et need kaks suurepärast lauljat on meiega kaasas. Ja nagu annavad sellise ilusa nüansi veel juurde sellele muusikale, mida me kokku mängime. Kui keegi kuulab ja mõtleb, et tahaks tulla, kas kohapeal saab tabletti? Jah, kohapeal muidugi kui, kui jätkub. Aga, aga põhimõtteliselt on võimalik pileteid piletilevipunktidest, mis on teatavasti ei ole Eesti ja eraldi on meil piletid müügil ka näiteks paides, et Roosna-Alliku ümbruse rahvas saaks osta, sest seal seal ei ole piletilevi müügipunkti ja seal on nad müügil. Sellised reisibürood Estravel, Väike-Aia tänavas Paide kandi rahvas, kõik teavad. Nii, et need on siis nagu sellised piletimüügipunktid ja lähemat teavet võiks veel külastada. Concerto prossa kodulehekülge WWW Concerto krossaee. Ja siit jätkab Ivalo Randalu ikka veel kord orelifestivalist. Tallina orelifest on jõudnud teise poolde, vaatame siis, mis veel sündimas. Täna ja homme kell kaks ootavad meid Rock kalmaar ja vabaõhumuuseumi kolu kõrtsis festival tali orkester, solistid Nadia Kurem ja Ain Anger ning esmakordselt siinse publiku ees dirigendina Andres Uibo. Üldse esimeseks dirigenditöö prooviks see võib-olla ei ole, kuivõrd debüüt on tal juba sooritatud Saaremaal. Kohavalik on kenasti läbi mõeldud ja väga sobilik, sest esitamisele tuledki valdavalt nii-öelda Rustika ideaalne barokkmuusika, konkreetselt Vivaldi küla kontserti, Apachi lõbus talupojaga taat alapealkirjaga ja meil on uus ülemus. Nende vahel mängitakse Bachi, samuti lihtsakoelise klavessiini kontserti kataloogi numbriga 1055. Talupoja kantaadi tellis 1742 enda kiituseks üks mõisnik, kes sai juurde portsu talupoegi ja kes soovis siis, et need teda kiidaksid selle muusika läbi. Eks nad kiidagi sekka, aga vilksatab irooniat mitmel aadressil. Kasutatud on siin küla kuule ja tantsuviise. Orkester meenutab mõneti küllaga belli. Igatahes tore lugu. Õhtul esineb Nigulistes, homme Urvaste kirikus Ines Maidre ja loomulikult täis Bachi kavaga, milles mõndagi, mis siinmail esmakordne ühtekokku tosina erineva vormikeelega pala. Ja taas täna ja homme vastavalt aga Viljandi Pauluse kirikus. Nigulistes mängib Saksamaal tegutsev norra organist Jon lauk. Pärast õpinguid Oslos jätkas ta Kölnis Pariisis. Pärast suuri konkurssi võitja Nürnbergis Berliinis, siduski ta end saksa muusikaeluga, olles oreliprofessoriks Stuttgardis ning esindades Saksa orelit kooli oma kontsertreisidele Jaapanist. USA-ni kirjutab ka ise muusikat ja tegeleb uurimist. Ka mullu ilmus laukwikil raamat romantiline orelimuusika. Meile mängib ta Bachi prelüüdi ja fuuga f-moll kontserti C-duur fantaasia ja fuuga, g mol ning muudki sealjuures kogumikku süüblerid, koraalid. Ja veel kord täna õhtu Pärnus mängib Hartmute roomayer taas Saksamaalt ja pääsundaa tippmehi. Praegu on Rooma aier tegev Lübeckis, kuid 1980 kuni 90 õpetas ta kirikumuusikat vaagnalist kuulsaks saanud Bayretis sealses kirikumuusikaakadeemias ja oli sealse samuti kuulsa Alstad Kirhied organist. Suur menu on saatnud viimasel ajal tema kontserdisarju koos Lübecki katedraali kooriga. Siin mängib Rooma aier prelüüdi ja fuuga mull trio sonaadi number kuus muu kõrval 35-st väike vormist koosneva suurteose nõndanimetatud nei Master saalid ja see ise juba peaks rahva kohale tooma. Nigulistes kuuleb room aierit esmaspäeva õhtul. Pärast seda jääb veel h-moll missa esmaspäeval Tartu Peetri, mitte Jaani kirikus, nagu varem planeeriti teisipäeval Tallinna jaanis. Kuid see on meil juba varem räägitud asi. Kuigi Stuttgardi muusikud üle kiitmist ei vaja, viitab ettekande ülimal viimistletusele ikkagi veel kõik. Eestisse tullakse otse Kölnist nimelt selle missa plaadistuselt. Sõnaga festival saab hiilgavaima punkti. Kultuurikaja kuuletud Oviibi veel suvi soovivad selle saate tegijad küll tüli ja mari tarand.