Tähelepandamatuks võõrastemajas ühe Sarbati põiktänavas elasin piinarikast erakuelu ühes temaga kohtumisest teiseni. Selle aja kestel käis ta minu poole vaid kolm korda ja astus iga kord rutates tuppa, ise sõnades ma tulin ainult üheks silmapilguga. Ta oli kaunilt kahvatum, nii nagu on kahvatud, armastavad ärevil naised. Ta hääl katkes ja see, kuidas ta vihkas vihmavarju, kuhu juhtus ja kiirustas kübaraloori üles tõstma ning mind kallistama, vapustas mind äratades kaastunnet ja vaimustust. Mulle tundub, ütles ta, et ta kahtlustab midagi, ta koguni teab midagi. Võib-olla on ta mõnd teie kirja lugenud, kui on leidnud minu lauale sobiva võtme? Ma usun, et ta on oma kalgi iseka loomuse poolest kõigeks võimeline. Ükskord ütles ta mulle otse oma auabielu mehe ja ohvitseri au kaitstes ei peatuma millegi ees. Nüüd jälgib ta millegipärast sõna otseses mõttes iga mu sammu. Jääte meie plaan õnnestuks, peame olema kohutavalt ettevaatlik. Ta on juba nõus mind ära lubama, sest ma olen endale selgeks teinud, et ma suren, kui ei näe lõunamaad ega merd. Aga jumala pärast, olge kannatlik. Meil oli hulljulge plaan sõita ühe ja selle sama rongiga Kaukaasiasse mere äärde ja elada seal mingis täiesti metsikus maakohas kolm-neli nädalat. Ma tundsin seda rannikut. Olin kunagi noorena üksikuna elanud mõnda aega Sotši ligidal ja kogu eluks olid mulle meelde jäänud need sügisõhtud mustade küpresside keskel külmade kallidel lainte lähedal. Ja ta kahvatas, kui ma ütlesin. Aga varsti olen ma seal koos sinuga mäestiku džunglis lõunamaise mere ääres. Oma plaani kordaminekus ei uskunud me viimase hetkeni. See tundus meile olevat liiga suur õnn. Näis, et suvi on juba läbi ega tule enam tagasi. Linn oli porine ja sombune. Tänavad lõikasid märjalt ja mustalt jalakäijate lahti löödud vihmavarjudest ja voorimehe kallesside üles tõstetud sõidul rappuvatest katustest oli Vidune Bastik kõhtu kui raudteejaama sõitsin seesmiselt ärevusest ja külmast kangestunud. Läbijaamahoone ja üleplatvormi läksime pooljoostes kaabu silmadele tõmmatud, nägu palitu krae varjusel. Väikeses esimese klassi kupees, mille aegsasti ette olin tellinud Bladises vihm häälekalt vastu katust. Ma lasin kohe aknakaardina alla ja niipea kui pakikandja märja käe valged põlle vastu kuivaks pühkinud jootraha võttis ja lahkus, panin ukse lukku. Siis kaotasin veidi kardinat, jäin liikumatult seisma, pööramata pilku mitmekesiselt rahvahulgalt, kes jaama laternate tuhnis valguses oma pakkidega vaguni ees ühele või teisele poole tõttas. Me olime kokku leppinud, et mina sõidan jaama nii vara kui võimalik ja tema nii hilja kui võimalik. Et ma tema ja ta mehega platvormil kogemata kokku isatuks. Nüüd oli neil juba kohale jõuda. Ma vaatasin üha pingsamalt, Need ei olnud, ikka löödi teist kella. Ma läksin hirmust külmaks. Jääb hiljaks või lasknud mees äkki viimasel hetkel teda ära. Kohe seejärel jahmatas mind kasvuline kogu ohvitseri müts, kitsas sinel ja seemisnahksed kindlas käsi, millega ta ise pikale sammule astudes naisel käe alt kinni hoidis. Põrkasin aknast eemale, vajusin diivaninurka kõrval oli teise klassi vagun. Vaimusilmas nägin ma, kuidas ta peremehelikult koos naisega sinna sisse astus, ringi vaatas, kas pakikandja on naise kenasti sisse seadnud ja võttis kindla käest mütsi peast, suudles teda. Tegi ristimärgi. Kolmas kell lõi mind kurdiks liikuma hakanud rong tarretas üleni promlisas kiirust, võppus ja lõõtsus hakkas siis juba ühtlaselt täie hooga edasi kihutama. Konduktorile, kes ta minu juurde tõi ja ta asjad siia kandis surusima jäise käega pihku 10 rublalise Sisse astunud ta isegi suudelnud mind ainult naeratas haledalt diivanile istudes ja kübarat ära võttes juukseid lahti päästes. Ma ei suutnud lõuna ajal suutäitki süüa. Bethesda ma kartsin, et ma ei jaksa seda hirmsat rolli lõpuni mängida. Ma tahan hirmsasti juua. Anna mulle Narzani. Lausus ta öeldes mulle esimest korda sina. Ma olen kindel, et ta sõidab mulle järele. Ma andsin talle kaks aadressi, kelleni sic ja Kaagra. Nonii, kolme-nelja päeva pärast ongi ta, kelleni šikis. Jumal temaga parem surra, kui need piinad. Hommikul, kui ma koridori astusin, oli see päikest täis ja umbne. Closetid lõhnasid seebist odekolonni, st ja kõigest, millest lõhnab rahvarohke vagun. Hommikul tolmust, häguste ja soojade akende tagant libises mööda tasane kõrbenud step. Oli näha laiuta Holmuseid teid Harbaasid, mida vedasid härjad. Vilsatasid mööda raudtee vahiputkad iluaedades päevalillede kanaarilinnukollased, sõõrid ja helepunased kassina äärid. Edasi tuli ääretu lagetasandik, kurgaanide ja kalmetega talumatult kuiv päike taevas, mis oli nagu tolmupilv. Siis viirastusi silmapiiril. Esimesed mäed. Kelleni šikiste Kaagrast saatis ta kummastki mehele postkaardi, kirjutas, et ta ei tea veel, kuhu peatuma jääb. Seejärel suundusime piki randa alla lõuna poole. Me leidsime ürgse paiga, kus kasvasid Platani metsad ja õitsevad põõsad, mahagonipuud magnoolia diagranaatõunapuud, mille keskelt kerkisid lehvikukujulised palmid ja mustendavad küpesid. Ma ärkasin vara ja kuni tema magas umbes kella seitsmeni, millal me teed jõime, kõndisin küngastel sügavale metsa. Palav päike paistis juba eredalt puhtalt ja rõõmsalt puude alla helendas taevas sinine, magusalt lõhnav, hõljuv ja haju puuduvama. Kaugete metsast mägede taga sädelesid igavesti Valevad lumised mäetipud. Tagasi tulin ma üle meie küla palava korsnatest kerkivast põletussõnnikusuitsust lõhnava turuplatsi. Seal käis hoogne kaubitsemine. Inimesed tunglesid ratsahobuste ja eeslite vahel. Hommikuti tuli turule kokku hulganisti eri hõimudest, Mägilasi sujuva sammul kõndisid pikkades mustades maani rõivastes tšerkessitarid jalas pehmed punased tuhvlid. Pead mingisse musta palakasse mässitud ja vahel sähvatasid sellest leinalikust mähisest. Välkkiired, linnu pilgud. Pärast läksime mere äärde alati täiesti tühjale rannale, suplesime ja pikutasime päikesepaistel, kuni jõudis kätte hommikusöögiaeg. Pärast hommikusööki alati restil praetud kala, valge vein, pähklid ja puuviljad tungisid läbi varv luukide. Meie Telliskivikatusega osmikul lämbesse hämarusse palavad lõbusad valgus, vöödid. Kuumus järele andis ja me akna lahti tegime. Oli tükike merd, mida me nägime meie all nõlvakul kasvavate küpresside vahelt kannikesevärvi ja nii vaikne ning tasane. Et tundus, nagu ei saabuks sellele rahule sellele ilule iialgi lõppu. Loojangu eel kerkisid mere tagant sageli imelised pilvekuhilad. Need ühetasid nii majast eetlikult ja täidis vahel diivanile, kattis näogaas rätikuga ja nuttis veel paar-kolm nädalat jälle. Moskva. Ööd olid soojad ja pilkased mustas pimeduses heljusid, sirasid ja Helendasid Topaazi värvi tule, kärbsed nagu klaasist kellukesed, kilisesid lehekonnad. Kui silm oli pimedusega harjunud, tulid kõrgemalt nähtavale tähed ja mägede karjad. Küla tagant joonistusid väljapuud, mida me päeval polnud märganud. Ja kogu öö kostis sealt külakõrtsist, tuhm trummipõrin ning otsekui ühe ja sama lõputu kurguhäälse laulu kaeblik, lootusetu ja õnnelik hala. Meie Hosniku ligidal Kalda Jäärakus, mis metsast mere poole laskus hüplasema kivisest sängis kiirevooluline selge veega oja. Kui imeliselt kylgendas viras tema läiklev pinud sellel salapärasel tunnil, kui mägede ja metsade tagant. Just nagu mingi kummaline olend, vaatas terasel pilgul alla hiline kuu. Mõnikord veeresid mägedelt alla hirmuäratavad äikesepilved. Puhkes äge raju metsade mehiseva hauapimeduse, käristasin ühte lugu lahti, muinasjutulised, rohelised lõhangud ja kõrgel laotuse all kärgatasid veeuputusaegsed pikse raksatused. Siis ärkasid metsas ja Kraunesid kotkapojad, ulus, panterk, lähvisid šaakalid. Ükskord jooksis terve kari šaakalid meie valgustatud akna alla kokku. Nad jooksevad sellistel öödel alati raamatu juurde. Me tegime akna lahti ja vaatasime neid ülevalt ja nemad seisid säravas vihma valingus ja klähvisid palusid tuppa laskmist. Ta nuttis rõõmust, neid vaadates. Mees otsis teda, kelleni šveikist Kaagrast sotsist. Järgmisel päeval pärast sotsi jõudmist käisime hommikul meres suplemas, ajas siis habet. Panin selga puhtalt pesu, lumivalge ohvitseri, kuue Sõi hommikust oma võõrastemaja restorani terrassil. Jõi pudeli šampanjat. Tagasi läinud, heitis ta diivanile ja tulistas endale kahest valvurist. Mõlemasse meelekohta.