Suvilat männimetsades Moskva lähedal madal järv, supelmajad maadel kallastel. Üks kõige kallimaid suvilaid järve ligiduses Rootsi stiilis maja, imeilusad vanad männid ja erksavärvilised lillepeenrad laiatera sees. Perenaine käib päev läbi ringi kerges elegantses pitsidega hommikukuues. Ta on kolmekümnendates aastates kaupmehe proualikult jumekas ja temast õhkub vaikset rahulolu suvise eluga. Mees sõidab Moskvasse kontorisse hommikul kella üheksa tuleb kell kuus õhtul tugev, väsinud, näljane, kohe enne lõunasööki suplema. Võtab päeva jooksul soojaks läinud supelmajas kergendustundega riided seljast ja tema jässakas Pleveilik ja haiseb tervestiigist. Õhtu juuni lõpus. Terrassil ei ole samovar veel laualt ära viidud. Perenaine puhastab Marju moosi jaoks. Mehe sõber, kes on mõneks päevaks suvilasse külla sõitnud, suitsetab ja vaatab tema küünarnukini balleid, ümaraid, hoolitsetud käsi. Ta on vanade vene ikoonide tundja ning koguja kõhetu, harmoonilise kehaehitusega mees, väikeste, kärbitud vurrudega erksa pilguga riides, nagu läheks tennist mängima. Vaatab ja ütleb. Vader, kas tohib teie kätt suudelda? Maisipuder rahulikult vaadata? Käed on mahlaga koos. Perenaine ulatab läikiva küünarnuki. Seda kergelt tuultega puudutanud, ütleb mees veidi takerdudes. Vader. Mis on vader? Teater missugune lugu. Ühel inimesel kadus süda kätest ja ta ütles mõistusele jumalaga. Mismoodi süda kadus kätest? Seon saadilt, vader oli niisugune pärsia luuletaja. Ma tean, aga mida tähendab, et süda kadus kätest? See tähendab, et mees, arvamus, nii nagu mina teisse. Paistab, et ka teie ütlesite istusele jumalaga. Jah, vader, ütlesin küll. Perenaine naeratab hajameelselt, nagu oleks hõivatud ainult oma tegevusest. On palju õnne, siis. Ma räägin tõsiselt. Olgu siis terviseks. See ei tähenda tervist, vader, vaid väga raske Taimust. Vaeseke, siis peate ravima. Vaevab see teid juba ammu-ammu, vader? Teate, mis ajast peale? Päevast, kui me kahekesi asja ees teist hakas Avellivite pool ristiisaks ja ristiemaks saime? Ma ei mõista, mis kurivaim neid ässitas, just meid kahte paberiks kutsuma. Mäletate, missugune tuisusel päeval oli? Kuidas te kohale jõudsite? Üleni lumine kiirest sõidust ja tuisust elevil. Kuidas ma ise teil soobli kasuka seljast aitasin ja kuidas te saali astusite seljast tagasihoidlik valge siidkleit pärlitest Krist kergelt Deculteeritud rinnal. Kuidas ta pärast last hoidsite, kätised üles keeratud seisite minu kõrval ristimisvaagna ees- ja vaatasite kuidagi hämmeldunult pooliku naeratusega mulle otsa. Sealt saigi meie vahel alguse mingi saladus. Kuidagi patune teineteise mõistmine, nagu oleksime sugulaseks saanud, mis andis yhe alusele iseäraliku värvingu. Rääkige enda eest pärast Me istusime hommikuheinaajal kõrvuti ja ma ei saanud aru, kas need on hüatsindile laupäeval, mis nii imeliselt nooruslikult värskelt lõhnavad. Ma olengi haige. Ja mind terveks ravida saad ainult teie. Perenaine vaatas teda altkulmu. Ja seda päeva mäletan ma hästi. Aga mis ravimisse puutub, siis on kahju, miitri Nikolajevitš jääb täna ööseks Moskvasse. Ta oleks teile kohe õige arst, ei soovitanud. Miks ta ööseks Moskvasse jääb? Ta ütles hommikul enne jaama minekut, et neil on tänavaaktsionäride nõupidamine, enne kui kõik laiali sõidavad. Kõik sõidavad laiali, kes Kislovotskis, kes välismaale. Ta võiks ju kella 12. rongiga tagasi tulla. Aga jumalagajättu pummeldama Mauritaaniast pärast nõupidamist. Lõunalauas olime ees, nukralt vait. Tegi ootamatult nalja. Kas see peaks minagi kella kümnese rongiga Mauretaaniasse põrutama, seal end maani täis võtma, ülemkelner iga sinasõprust jooma. Perenaine vaatas teda pika pilguga Moskvasse põrutama ja mind üksi tühja majja jätma. Neile siis mäletate, flatsinte? Ja ta pani tasakesi nagu mõttesse, jäädes peomehe laual lebava le käele. Öösel enne kella kahte ainult öökuub seljas hilismeesperenaise magamistoast söögitoa kella kõlava tiksumise saatel läbi vaikse pimeda maja oma hämarasse tuppa, mille aiapoolsele rõdule avatud akendest paistis ööläbi kustumatu kumendav, kauge, elutu ehavalgus ja hoovas öise metsa jahedust. Ta viskas end õndsalt voodisse siruli. Kobas käega öökapilt tikud ja portsigarit, tõmbas ahnelt suitsu sisse ja sulges silmad. Meenutades oma ootamatu õnne üksikasju. Hommikul tuli akendest vaiksest sajust niisket õhku, ühe tooniliselt rabisesid rõduga, vihmapiisad. Tegi silmad lahti, tajudes naudinguga argipäevase elu magusat lihtsust, mõtles täna sõidan Moskvasse ja ülehomme tirooli või Garda järve äärde. Ja jäi jälle magama. Hommikus sööma minnes suudles seda aupaklikult perenaise kätt ja istus tagasihoidlikult laua. Ta tegi salvrätiku lahti. Ärge pange pahaks, ütles perenaine, püüdes käituda võimalikult lihtsalt. On ainult külma kana ja hapupiima. Saša, tooge punast veini, jälle te unustasite. Seejärel pilku tõstmata. Sõitke palun juba täna ära. Ütelge, Dmitri Nikolajevitš, teil tuli samuti kange tahtmine Kislovotskis sõita. Ma tulen sinna paari nädala pärast. Tema saadan grimmi vanemate juurde. Meil on Mihhourise imeilus suvila. Olge palun juustu, korde variserid, küsiti, kas juustu armastab, lausus mees piinlikkusest naerdes. Pader, tule, vader küll. Mees võttis üle laua ta käe ja pigistas seda. Ja mida sina arvad, et petan? Kuidas ma sind tänada saaksin? Ja mõtles samas. Aga seal, kus tal on jalas need lakk, säärikud seljas ratsakleit ja peas kõvakübar hakkan ma teda arvatavasti silmapilk elajalikult vihkama.