Tere tänases saates teeme juttu Tõnu haavas raadio näitlejana. Maran Malini mälestusnäitusest, Ungari kultuuripäeva üritustest esietendusest, nukuteatri treppidel, ühe noore teatrimehe õpingutes Taanis. Kommentaar Saar on Jaan Toominga lavastusest putukate elust Pärnu Endlas. Lisaks näituse ja muusikauudiseid. Stuudios on Pille-Riin Purje. Neljapäeval tähistas näitleja Tõnu Aav Draamateatris oma kuuekümnendat sünnipäeva lustaka komöödiaga Pereringmäng. Raadioteater kinkis Tõnu haavale sünnipäevaks rariteetsem ainueksemplaris CD plaadi, kuhu salvestatud tonni jagu kirevaid killukesi näitleja osatäitmisest kuuldemängudes. Sedalaadi valikuid annaks tema raadiorollidest teha veel mitu plaaditäit, sest kuuldemängu rolle on Tõnu haaval kõvasti üle 100. Tõnu Aav alustas lasteraadio näiteringis. Esimesed säilinud rollid on lindis aastast 1952 kuuldemängudes Kai suu ning Timur ja tema meeskond on täna isegi raske Tõnu Aava hääletämbrit ära tunda. Edasi on plaadil raadio heliarhiivist kolm neli kuuldemängu, viivu igast kümnendist alates lavakunstikateedri esimese lennu lõpetamise aastast 1961. Sünnipäevaplaadi kuuldemängu kaleidoskoobis on näiteks kaks Eduard Vilde rolli noores ja küpses eas vastavalt 1965 ja 98 On Caveerini kaks kaptenit. Saania on komissar Megree ja viimase aja tipposa kuuldemängus reserveeritud laud luurdes, mille Eesti raadios lavastas külalisena Islandi režissöör Maria Christian Stotil. Ühtekokku paarkümmend Tõnu Aava osa erinevate kirjanike lavastajate kuuldemängudes paljude heade partneritega, näiteks Salme Reek, Einari Koppel, Ago Saller, Ita Ever, Mati Klooren, Ines Aru ja mitmed teised. Lisaks on plaadil üks Tõnu Aava tõsise repertuaari lemmikluuletusi Bertult projekti laste ristiretk 1939. Esindatud on ka meelejahutaja, järjejutt ja onu Remuse jutud. Tõnu Aava sünnipäevaplaati raamivad lustakas ava tervitus ning uusim intervjuukatkend tema sünnipäevasaatest persona, kus Tõnu Aav räägibki, et talle väga meeldib kuuldemängudes mängida. Homme kell 15. Null viis on kavas kuuldemäng õrnus, Tõnu Aav aga peaosas aastast 92. Praegu aga kuulame imme kajastu näitena minevikust katkendit raadiokompositsioonist surematus, kus Tõnu Aava rolliks oli Gruusia sõjakangelane iroonis Ina uuri. Muissehingut mängis Kaarel Toom, režissöör Leo Martin raadioteater 1961. Nõudlus on seni peaaegu samasugune kui Meeli Kaukaasias. Taevas sinine ja kuldne. Ja mäed kauguses ja ilusad ilmad on praegu nagu polekski sõda. Vaikne linnud laulavad ja vaikne all. Oled sa näinud, kuidas õitsevad kastanid? Ei ole, ei ole näinud. Oi, kuidas nad õitsevad. Küüned oleksid okstel säravad. Nüüd on juba ära õitsenud ask väga vait. Kuule Kriisa, kui sõda lõpeb, sõidab minu poole. Ma kutsuksin kõik meie ruudu poisid laua tagaruumi jätkub. Tead sa, kui hea on istuda koos sõpradega? Kujutled, kuidas me kõik koguneme pärast sõda ühise pidulaua taha. Venelased, grusiinlased, valgevenelased, kõik nagu lahingus liiga pidulauas õlg õla kõrval. Valan sulle suure sarvede veini. On lõbusa kärarikas. Sõida kenasti, sõida. Kirjuta üles, aadress, Porsruumi, seal just kindlasti tena, sõida nina, uuri tingimata tulema. Ja on, mida mäletada. Teisipäeval avati Rotermanni soolalaos Ilmar Malini 75.-le sünniaastapäevale pühendatud mälestusnäitus. Voolens noolents. Näituse avamisel käis Martin Viirand, tema küsimustele vastasid näituse koostajad Ants Juske ning Jaan Malin, alustab Ants Juske. Minu jaoks on Ilmar Malin ja selline kunstnik, kes elab veel peale surma. Ta ei ole nagu surnud klassik ja temast annab teha väga erinevaid näitusi ja mõttes Madoga. Vaidlen mõtest, aga olen nõus. Mina tegin selle näituse puhtalt just selles vaimus, et et mida ta oleks nüüd mõelnud, kui te ütlete, et mõnes mõttes vaidleksite, siis intrigeerib kohe küsima, milles te vaidlesite meelest ja põhimõtteliselt temaga nõus ei ole. Ajad olid sellised ja ta pidi tegema nõukogude ajal luurad ja selles mõttes nagu monumentaalmaali ja mis läks erinumbri alla, millest eesti maksti? Ta tegi kolhoosidele ja pool esiton täis tema maale. Aga, ja elu lõpul ta püüdis ka ise ära unustada seda rida ja mina unustasin ka ära selle rea. See näitus ei üldsegi tema loomingu täielik ülevaade ja ka tema poeg oli nagu nõus sellega, et lähme selle liini peate, te nimetate, et seal realismi tahkway või aspekt on siin välja toodud. Kuidas te iseloomustaksite seda külge tema loomingus on siin mingid märksõnad, on siin mingid nihukesed võtmed, mis aitavat külastajat. Selle näituse tähtsus on see, et sürrealismi. Me mõtleme sürrealism, sürr, siis meenub eelkõige ütleme, Salvador Dalyya Magritte'i liin, aga ehedam sürrealism ja algne sürrealism on, just on see automaatne joonistamine täpselt nii, nagu me kõik mõne igava loengu ajal, eks ole, või koosele konkreetsel lähme kuskil paberinurga peale ja ma olin teinud seda, kui ta üldse sai teadlikukseta sürrealist on. Ja ma olin seda kogu aeg teinud ja tänu selle rootsi kogemusele kuna ta vend elastal Rootsis kommunist, tänu sellele ta sai nagu kergemini välja ja see oli modernamusetti niuke tippu aeg oli 66, olid esimest korda Rootsi ja sealt ta sai sellise impulsi, et ta sai aru, et, et see, mida ta loov, teinud, et see võib olla ka kunstimaterjal sellise spontaanse vahetu meetodina on ta tõepoolest igavene. Kas marinaadi jää südamekunstnik anda teile lähedane tähtis või mis on teie suhe temaga isiklikult? Tema eluajal olid meil päris keerulised suhted. Ja parasjagu keeruline natuur, aga ta oli niivõrd parasjagu keeruline. Et temaga oli alati huvitav temaga vaielda ja siiamaani mõttes temaga vaidlemine. Ja mõlemad teosega. Saamislugu ma tean, eks ole, ja ma ei ole siiamaani nõus taastaga vaielda niimoodi. Ja selles suhtes on ta tänuväärt kunstnik ja isiksus et temaga kunagi igav ei hakanud, aga ka masuurikas oli ta küll. Kui me oleme nüüd praegu siin Ilmar Malini näituse avamisel, siis Jaan Malin oleks vist paslik küsida teilt niisuguseid olulisi mälestusi oma isast, kuidas tandrilt kõige selgemini praegu silmade eest? Kuidagi elev ja teravomadusena neidis seostaksin temaga. Tähendab, see oleks siis koduses suhtlemises ei, sellisest mõtlemise laadis, aga koduses igapäevases suhtlemises, missugune ta siis kodus igapäevast suhtlemist oli tegelikult üsna vähe oli rohkem see kui ta kutsus oma ateljeesse vaatama mudelitöid ja siis kas arvestas või ei arvestanud seda, mis talle räägiti. Need viimased kümmekond aastat, ta hakkas mind personaalselt usaldama. Ja siis ta heal meelel võttis minuga kontakti ja küsis minu arvamust see kunstitööde kohta või siis isegi pealkiri või nimesid. Isa sai Tatu vanastanatoomikumist mulaarse organismide erinevatest arenguetappidest. Ja ta hakkas sinna külge kleepima teisi asju nagu näiteks nokki ja ka värvima neid. Neid tulemusi võiks nimetada Assan plaažideks. Või siis põhilisteks kollaaži, eks meil oli ka selle institutsiooni nimi, korganon, mis märgib organismi ja organismist tuletatud ja siis, kui me isaga arutasime seda seeriat, organ on või? Kaardiseeriat niisiis oli meil jutuga peeglitest ja praegu on need roosid väljas just peeglite real, täpselt samuti, nagu nad olid 94. aastal Tamperes. Seni oleme rääkinud ruumilistest asjadest, aga isa pidas ennast eeskätt naljakas ja seda ta kahtlemata ka oli. Ja minu meelest praegu nähtavad. Maalid ja joonistused tõestavad seda, et ta on, oli siiski eeskätt maalija, kes pööras tähelepanuvärvidele ja kujundile. Eile oli Ungari kultuuripäev sõna, selle päeva tutvustamiseks saab meie Ungari kultuuriesinduse juhataja Kadi rauda lainel. Ungari kultuuripäeva tähistavad sündmused pooleta juba kestnud üle nädala, sest eelmisel nädalavahetusel avasime Pärnus suure ja kauni näituse, kus on eksponeeritud Ungari kunsti väga erinevatest valdkondadest. Näituse keskpunktis on ühe maineka ema, maalikunstniku Istvan päri suurte monumentaalsete õlimaalide ekspositsioone Pärnu uue kunstimuuseumi suures saalis. Tegemist on väga värvikirevate avarate maalidega, mis peaks meie hallis. Talvel saan ma kõikidele vaatajatele väga positiivse laengu, kuid lisaks sellele on eksponeeritud Pärnu uue kunsti muuseumis ja Pärnu mudaravilas veel Peeter palaskuvadži temperament, Andreas Hubärin puuskulptuure, anne Pauli tekstiile ja Eesti Ungari ühise kunstnik Urmas peretski keraamikat. Ungari kultuuripäeva. See on siis päev, mil 1800-ga 23. aastal kirjutas Ungari luuletaja Ferans külgheia luuletuse Himnus ehk hümne, mis sai hiljem Ungari rahvushümni tekstiks. Seda päeva tähistame. Me Eestis kontserdiga ja esinejaks on ilmselt üks parimaid kollektiive, kes võib sellel päeval esineda. Selleks on rahvamuusikaansambel muusikat kaas ja solist Marta säbestieene. Musike asi nimi ei vaja kindlasti rahvamuusikasõpradele lähemat tutvustamist. Selle ansambli plaate on kõik Ungari sõbrad ja rahvamuusikasõbrad ostnud Ungarist. Samuti on ansambli muusikat olnud kuulda rahvamuusika kogumikel, tyypolest ja lauljanna häält. Oleme me kuulnud Fiemmes Inglise patsient. Ungari kultuur tuuri tutvustamine jätkub veel nädala pärast, kui avame Ungari, filmipäevadel toimub laupäeval, 30. jaanuaril ja kinomajas linastuvad Ungari viimastel aastatel valminud väärtfilmid, mis on tunnustust võitnud ka paljudel rahvusvahelistel filmifestivalidel. Taas teatriteemade juurde. Homme esietendub NUKU teatris haldjaööalapealkirjaga rännak treppidel. Lavastaja Eero Spriit räägib lähemalt. Eero Spriit, millal või kuidas see idee tuli siis teha trepiteatrit, sest ma mäletan, et see trepp juba tegelikult kui Faustikese etendusele tulla püüdis pilku või oli nagu peaaegu kujunduse osa. Jah, idee, et seal meie ovaalsaali treppidel, mis on siis nagu hilisjuugendstiilis sisearhitektuuri näiteks siin Tallinna vanalinnas Nendel treppidel etendus tuli esialgu ja puhtalt siis meie kirjandusele juhatajalt hilja Renault. Ja tema tuli selle ettepanekuga, et mis sa arvad, kuid teeks mõne etenduse seinad, see on huvitav trepikoda ja erinevad tasandid ja erinev ja selline omapärane ruumilahendus ja ja siis me veel ei teadnud, mis etendusse võiks olla ja see oli selline on huvitav väljakutse lavastajale, siis ma ütlesin, et jah, et ma olen kohe nõus tegema seda lavastust ja siis sealt edasi alles hilja hakkas nagu mõtlema, et mis võiks siis selle etenduse teema olla. Ja kes seal siis osaleksid ja sealt hakkas idee hargnema. Nii et see näitemäng on siis spetsiaalselt selle ruumi ja nende treppide jaoks kirjutatud ja seda ruumi arvestav selles suhtes? Jah, ja siin on vormistatud ka meie Koostööpartnereid vähendab etenduses osalevad tütarlapsed tsirkusetrupist, kes on kaks hooaega mänginud meie suveõue etenduses saladuslik tsirkus ja, ja lavastus on selline ruumiline, siis kasutamegi, nende oskust ja, ja nende võimeid ära selleks, et siis selles ruumis liikuda, nii et neiud liiguvad suurema osa või poole sellest lavastuse ajast õhus. Ilmselt niisuguse ruumikujunduse puhul on väga oluline ka kunstniku roll või kuidas kunstniku valik tulija, kes, kes kujundab selle mänguma. Kunstnikutöö teeb Mari-Ann maas. Ja kuna interjöör iseenesest juba suures osas on kujundus siis kindlasti suur rõhk langeb postüümidele ja sellega vastupidi otsima sellist kunstnikku, kellel on kogemus, suur kogemus kostüümide osas ja eriti selliste kostüümide osas, mida kannavad siis tantsijad, akrobaadid ja kuna Mari-Ann Ahas on teinud küllaltki palju Estonias balletikostüüme, siis leidsime, et see on õige valik. No siit juba selgub, et suur osa selles lavastuses on vaatemängul, aga no ilmselt mitte ainult. Jah, lugu ise on teismelise tütarlapse probleemidest tema sisepingetest, tema kahestumisest parema ja negatiivsema pooluse vahel. Lugu on muinasjutuline, ta räägib siis ühest lapsest, sest kes vastsündinuna saab 12-lt vooruse haiglalt 12 voorust ja varjuhoidjalt 12 negatiivsemat omadust. 15 aastaseks tekivad tal sellised sisemised probleemid. Ta kahestub läbi peegli, ilmub tema teisik ja, ja siis nad, need kaks mina püüavad omavahel kuidagi kompromissile jõuda. Ja nüüd see etendus iseenesest ongi selline sisemine rännak tõus, kõrgemale lahenduse otsimine. Et saaks sellise vaimse tasakaalu ja sisemise rahu kätte. Aga etendus on tõepoolest vaatemänguline, hästi palju on kasutatud muusikat, muusikalise kujunduse on samuti teinud Hilje rand koos raadio kahe režissööri Virve Pulveriga. Ja osalevad veel Tallinna Pedagoogikaülikooli tantsukateedri koreograafia õppetooli pillased. Koreograafia on seadnud diplomand Ivar Lätt. Praegusel hetkel on ka mister Estonia. Ja teda omakorda on juhendanud eliita Erkina, kuna tegemist on klassikalise muusika ja klassikalisele balletile ehitatud tantsuga. Kui siin oli öeldud, et see on teismelise tütarlapse lugu, kas siis oodatakse vaatama ka selles eas inimesi või kes on selle lavastuse adressaat, kuidas on mõeldud? Ma arvan, et adressaadiks on ikkagi kooliealine vaataja et võib-olla nendest sisemistest probleemidest ja sisemistest muredest teismeline ise kõige paremini aru. Aga kindlasti on ka nooremale vaatajale, eriti visuaalse külje pealt see lugu huvitav, ma arvan, et isegi eelkooliealised lapsed võivad seda lugu vaadata. Kuidas nüüd mängija publiksine treppidele ära mahuvad või kui palju publikut sellele ühele etendusele on, kas nad liiguvad koos mänguga istuvad seisavad? Ja kui publik siseneb sinna mänguruumi, siis nad saavad juba ühelt tegelaselt igaüks väikse padjakese, mille peale nad saavad istuda ja publik liigub siis koos mänguga koos näitlejatega kogu aeg kõrgemale. Nii et mäng toimub peale erineval tasandil. Igal korrusel on oma kujundus omad stseenid ja me ei tea, kui palju sinna täpselt puhub. Kui oleksid kõik ainult lapsed, siis ma usun, et sinna mahub 50 või isegi 60 last. Aga kuna esialgu me oleme planeerinud mängida laupäeviti, pühapäeviti, kus siis lapsed tulevad koos vanematega siis me arvestame kusagil 40 vaatajaga. Stuudios on Indrek Sarapuu vaariuse teatrist. Sa käisid ühel huvitaval koolitusreisil. Ma leidsin, et ma pean ennast täiendama. Mul on 12 aastat teatrit teinud ja ma leidsin, et see kursus, mis minuni jõudis see informatsioon, mis minuni jõudis läbi Taani instituudi oli minusugusele kõige sobivam ja nüüd siis tähemalt, kus see toimus ja, ja mida see kursus endast kujutas ja tähendab, see on üks uus kool, mis eesti keeles võiks kõlada umbes Euroopa teatrikõrgkool. See kool asus Taanis ühe saare peale, mille nimi on meel seal koolis. Ma olin esimene kursus, esimene esimene lend. Minuga koos oli seal Baltikumist nii-öelda siis Leedus neli inimest, kolm neist olid, leedub kõrgemast oma kunstikoolist, f1 oli projektiteatri direktor ja lavastaja ja näitleja teised itaallased. Meid oli kokku 12, millest pooled siis õppisid kujundi teatrit ja siis meie seitsmekesi õppisime. Niisugust asja, mille nimi on näitlemismetoodika või metoodiline näitlemine. Ja mis baseerub siis Ameerika teatri autoriteedi Liis Trasbergi õpetusele. Proovida kuidagi lühidalt kokku võtta, mis on selle õpetuse kvintessents või? Kõige olulisem on selle kogu selle metoodilise, näitlemise või näitlemismetoodika puhul ongi see, et ta tegeleb väga personaalselt. Ta ei ole mõeldud nii, nagu ütleme meie teatrikooli traditsioon on selline kambavaim siis metoodiline näitlemine tegeleb näitleja persooniga, näitleja problemaatika, näitleja psüühikaga näitleja emotsioonidega ja muidugi ennekõike kehaga füüsisega. Ta on võtnud Stanislavski mõistet ja loonud nii-öelda Stanislavski süsteemist metoodika konkreetse rakendatava metoodik. Nüüd, kui algus on tehtud, siis ilmselt eeldaks edasiõppimist just ja Taanist saadeti või õigupoolest soovitati, see kool saab soovitada. Ja mul on minu enda meister Jesper Pirh ja teed papas vist kreeklane, olgu päralt, aga, aga muidu täiesti ameeriklane kirjutasid mulle soovitus, et ma jätkaksime oma õpinguid Ameerika ühendriikides New Yorgis, täpsemalt ja ja siis juba Liis Trasberg tee instituudis. Aga mis hetkel on teoksil, kui sa oled siin Eestimaal Kuu Priitu ruttasega, kes õpib Moskvas teatriinstituudis juba mitu aastat ja ta hakkab lõpetama. Ja tal on siin külas tema kursusekaaslased Mihhail glov ja nad kaasasid mind ühte näidendis Puškini autoreid värssdraama nimega ihnus rüütel? Jaa, proovime. Me otsime nagu senist ühiskeelt ida ja lääne vahel. Tähendab, see tuleb vene keeles see värssdraama. Ja minu mõte anneta tuleb eestikeelsete subtiitritega. See on koostöö. 16. jaanuaril esietendus Pärnu teatris Endla Josef ja Karel Čapek investeerium komöödia putukate elust kirjutatud aastal 1922 lavastaja külalisena Jaan Tooming. Putukate maailm on efektselt mänguliselt lavale kujundanud samuti külalisena kunstnik Albert Kulk. Toominga. Lavastus on nädala vältel pälvinud huvitavaid vastukajasid. Meelis Kapstas Eesti Päevalehes tituleerib Jaan Toominga jumala lavastajaks kokku kirjutatud sõnaga nagu jumalakartlik või jumalavallatu. Eks ta olegi sõnamäng, sest võiksime mõtiskleda ka niipidi, et Tooming tõestab ikka ja jälle on olemas suur miski või keegi, mis ei lase ennast kunagi lavastada. Pigem vastupidi. Ühel hetkel, kui mõõt täis saab, lavastab TEMA inimkonda või üksik inimlast ise. Mihkel Mutt sirbis ütleb juba loo pealkirjas, et lavastus on inimeste elust. Sven Kivisildnik Pärnu Postimehes. Aga rajab oma luulelisema tõlgendus kujundi hoopis puudele. Lugu rääkivat puudest. Kivisildnik kirjutab end arvustuses lavastaja toominga vaimustunud jüngriks, lõpetades intrigeeriva võrdlus väitega. Toominga lavastused on alati huvitavad. Undi lavastustes pole midagi huvitavat, võtab Lutsu ette ja tulem on ikka luts. Looming, lavastaks Lutsu oleks tulemuseks ikkagi Tooming. Nii arvab Kivisildnik. Ja selle mõttekäiguga tahaks polemiseerida küll, sest ei ole hunt kübetki vähem hunt, kui Tooming on Tooming ja teatrivaatajal veab, et meil mõlemad olemas on. Putukate elust on toominga lavastuses autorite, Chapekite eessõnaga kooskõlaliselt müsteerium täiesti vanas ning naiivses laadis. Siit ka mahemuiga paralleel kogu pere näitemänguga. Naljatoonil võikski ju siia juurde liita Endla teatri uusima lasteetenduse kakandiga hakanud Andrus Kivirähki mõistu näitemängu Tõnu Oja lavastuses, kus ka tegemist putukate armastuse looga küll südamliku ja õnneliku lõpuga ja kujundada neist kahest lavastusest Pärnus putukate päeva. Aga sümpaatne ühenduslüli on hoopis see, et Endla repertuaari pilti viimasele rajal rikastavad külalislavastajad. Teatri näitetruppi ergutab see värskelt ja rutiinivabalt mängima. Mis tundub topelt oluline Endlas, kus kindla peale meelelahutus võib trupi kulutada. Aga täpselt sama efekt toimis ju Jaan Toominga eelmises lavastuses. Vanalinnastuudio Viktoris. Vahelepõikena Victor ehk laste võimuma valusama, mõjusama ja sarkastilise sõnumiga ei kuuluks nagu kuidagipidi kogu pere teatrirubriiki. Aga seal võib kohata väga ootamatut publikut näiteks saali täid, teismelisi koolinoori, kes jahmatava täpsusega reageerides üheksa aastase Viktori mässuga täiesti eelarvamuste vabalt ehedalt samastuvad seda väärtustavad. Putukate elust kaks esimest vaatust pakuvad ridamisi vahvaid rolle. Liblikate vaatuses, Laine Mägi, Katrin Valkna rollide pilklik rivaliteet Raido Keskküla, uudsem salakaval teravus ja noore näitleja Meelis Sarve mõnedki üllatavad registrid. Publiku lemmikul Ago Andersoni müttakas, kohmakas armunud otakar stiili- ja mõõdutundega esitatud roll, nagu ka Andersoni teise vaatuse parasiit oma võrratu vagur hiiliva oleku ja peale tikkuva liikumisjoonisega teise vaatuse saagitsejate maailmas on äratundmisvõimalusi kui palju sitasitikate paari oma varanduse kuulikesega mängivad õhinal Helle kuningas ja Feliks Kark. Eriti sitiklanna on säravalt temperamentne, kelle kuninga ja Laine Mägi Ritsiklanna naiselikult agressiivne sõnaduell on vaimukalt värvivarjunditega nõtke, hea partnerlus. Kolmas vaatus, robot sipelgate globaalsema sõjaga onni lavastuslikult kujunduses kui mängus tõepoolest staatilisem ja igavam õnnexon Tõnno linnase võimuses vaikse sissepoole pöörduva pilgu ja lauluga finaali sisulisemaks võimendada. Tõnno linnas ja roll on kõige raskem. Tema on hulkur vaatleja, kes jälgib putukaid ja kommenteerib nende maailma. Küllap see vaatepunkt on samastatav taas sellega, kes võib-olla meid inimesi kui putukaid vaatleb, kuni sekkub Tõnno linnase leebel avanatuur, tundlik pilk ja heleolek sobiva trolliloomusega. Teises vaatuses oli kriitiline, mil naised tugevamaid meeleheitliku maid tundetoonemäng välja ei kanna. Aga kogu muljes on osatäitmine. Huvitav haakub Tõnno linnase lüürilise näitleja teemaga. Hulkur tõuseb ikkagi peategelaseks ja teda oleks haarav kujutluses kokku viia toominga paljude varasemate lavastuste elu vaatlejaist, mõtestajaist tegelastega, näiteks vargamäe Indrekuga või peapiiskop Toomas Becketiga mõrv katedraalis. Aga võimalusi on palju. Sest on ju Jaan Toominga lavamaailma puhul tingimata oluline selle pidevus ja kestmine läbi aja, mida enam seoseid vaataja saab endas luua. Mida pikem tema teatrimälu on, seda parem kui putukate elust ees laval õitseb lill, võib see kellelegi meenutada põrgu põhjat teisele unenäomängu. Eks sama lugu hoolega helikujunduse poentidega. Mõnevõrra üllatav, et vastu kajades on nii agaralt kinni haaratud juba saalist väljumise ajal kõlavast epiloog laulust, hulkuri valss, epiloogan lavastuses tõesti mitu, seegi kuulub äratuntavalt toominga laadi juurde. Meeldiv muidugi, et see kortseptki viimset valssi pole võimalik üheselt mõista. Meelis Kapstase kirjatükis on see, tsiteerin viimane laiatus kuklasse. Ega te nagunii õppust ei võta, kerige aga oma tühisebimise juurde tagasi. Mihkel Muti jagab sama mõtet, küsib kahtlevamalt ka süldipidusid, mainides. Mina söandan siiski naiivsemalt kinni hakata, hulkuri valsi tekstist on ju putukate elust pea tegelanegi hulka kur. Kas ei võiks seda lõpulaulu mõista ka hea tahtlikuma helgema lootusena, et kui lossides on pill karipidajatel südamed külmad kui jää, siis üksildane leebe hulkur maanteel tantsib meeleldi oma sisimas vabaduses jalati ka see inimputukate sebivas maailmas ununema kippuv valikuvõimalus minnes sama rada, see tähendab oma sõltumatut rada, kuni on veel alles see maantee, kus metsade tormide laul sisehäälega rahustavalt kaasa kajab. Maris Johannese saatelõik on kunstihoones eile avatud näitusest käissis kohvrid. Anu Liivak, mida see projekt endast kujutab, kes siin on esindatud projekt on küllaltki tüüpiline niisugune kaasaegne idee sellest, et kunstipea püsima paigal, et ta peab endaga kaasa tooma mõttevahetust, liikumist, kommunikatsiooni, suhtlemist, kõike, aga see konkreetne projekt on tekkinud kotkad. Meie jaoks on, ühelt poolt, ütleme, tavainimese jaoks võib-olla see endine nõukogude aegne Tallinna sõpruslinn ja tegelikult niuke väga väike linn, aga Kont inimeste jaoks on ta samal ajal väga edumeelne kunstili, sest temas endas võib-olla kunstnik arv on väike ja me oleme sealt näinud üksikuid kunstnik. Võib-olla kõige markantsem oli grupp, mille nimi oli taid, ahtajad linnagaleriis kunagi kestis soome identiteediga varaselt ja tehti jõuliselt, tegeles, aga peale selle juba kaheksakümnendatel aastatel del hakati seal tõid tegema suuri rahvusvahelisi, mis olid esimesed, mis tegelikult üle läänemeremaade regiooni kaja. Norbert Weber tegi niisuguse radari. Kuulsid esimest korda kutsuti tegelikult ka Eesti, Läti ja Leedu kunstnikud ja kotkal kunsti alal olnud selle regiooni huvi keskpunktis kogu aeg ja nüüd põhimõtetele samalt regionaalselt ideest lähtubki. Ja kuraator on muideks sellesama taide ahtajate liige Timo Mähanen, nii et noh, ühelt poolt, millest seal püüdlust kokakunstielu edendada, siis Kotkale rahvusvahelist tähelepanu saada. Nüüd see näitus, mis kotkas oli palju suurem. Ma oli ühes tööstushoones suvel ja seal oli üle 20 kunstniku ja tegelikult selles projektis osalevate kunstnike arv ei ole tegelikult kindel antud, vaid see näitus hakkab reisima, reisib siis 99. aastal 2000. aastal ja iga kord kooslus natukene peaks muutuma ja konkreetselt siia Tallinnasse on siis nüüd tulnud 10 kunstnikku külalistena ja üks on Helene vaim eesti kunstnik. Need tööd on väga erinevad. Näitusel on oma alavia allkiri, hoog, jää, kes hoolib ja, ja see noh, mingisugune niisugune hoolimine ei, mingi isiklik suhe mingi fenomeniga avaldatuna erakordselt erinevates tehnikates erinevate vahenditega, on siis selle näituse teema iseenesest ja üks kontseptsiooni osa on muidugi see, et siis see kunst peaks olema teisaldatav kohvris ja osa töid on tõepoolest selliseid, mis siis kunstnikud on oma kohvreid kaasa toonud, aga mõned kunstnikud, nagu näiteks hääle insolatsiooni tegev Johannes lihtermann Saksamaalt on kaado peamiselt oma idee ja mõned üksikud väikesed asjad kohvris ja temal olevat. Me oleme pidanud põõsast leidma klaveri ja Disgori kogu oma sisseseadega ja see, mida tema sellega teeb konkreetselt täna avamisel on üks asi, aga siit temalt teate klaveri man installatsioonid kujundatuna siis meile siia kogu näituseperioodiks Debki samuti näituse algus on olnud kotkas, nüüd on siis Tallinna kunstihoone, mis saab sellest edasi, olete ka kursis? Ei no ma tean, et järgmine koht on Oslo. No ja siis ta peaks erinevate, et selle balti mere regiooni maades ringi liikuma. Saate lõpuks muusika jutu nüüdismuusika vaikusest Pärnus kõneleb Viktor Kaarneem. Käesoleva nädala neljapäevast kuni tänaseni peaksid Pärnus toimuma Pärnu nüüdismuusikapäevad 1999 vaikus kaks. Et ütlesin, peaksid, ei ole sõnavääratus. Traditsioonilisi kontserte, workshop, loenguid ega muid üritusi nende päevade jooksul Pärnus ei toimu. Kuna muusikapäevi korraldab Pärnu ooperi ja balleti fond, siis võtsin ka fondiga ühendust. Telefonitsi sain kolmapäeval vestelda Fondi administratsiooni juhi Kai kallastuga, kes ütles, et tegemist on ideoloogilise üritusega ja nüüdismuusikapäevadest annab ülevaate vaid Pärnu ooperi ja balletifondiintendent Andrus Kallastu, kes, tõsi küll, on hetkel Helsingis Andrus, kuidas ta õpib nimelt Sibeliuse akadeemias ning nüüdismuusikapäevadeks Pärnusse ei tule. Neljapäeva hommikul kell pool üheksa helistasingi Andrus Kallastu Helsingi kodusel telefoninumbril kahjuks asjaosalisega enesega vestelda ei saanud, automaat vastaiast kostis aga järgmine tekst. Pärnu nüüdismuusikapäevad 1999 on loogiliseks jätkuks 98. aastal teemadena vaikus all toimunud Pärnu nüüdismuusikapäevadele. Nii nagu eelmiselgi aastal. Tal on ka nüüd eesmärgiks jõuda lähemale vaikuse olemusele, kuulata vaikust erinevates vormides. Kui eelmistel päevadel oli tähelepanu suunatud veel muusikale ajas, siis nüüd on eesmärgiks tegeleda muusikaga. Väljaspool aega. Päevadel kõlab Jon Gates'i teos null minutite null null sekundit Aastast 1962, mis on teine versioon teosest neli minutit ja 33 sekundit. Päevade pass hinnaga 100 krooni on müügil Pärnu infopunktis. Sama tekst on ka ära toodud Pärnu ooperi ja balletifondi pressiteates, kuid lisaks sellele on seal veel nii mõndagi huvitavat. Tsiteerin. Pärnu nüüdismuusikapäevi korraldab Pärnu ooperi ja balleti. Fond on de facto loodud viiendal jaanuaril 1993. Eesmärk on korraldada ooperi- ja balletietendusi, kontserte, kursusi, festivale ning publitseerida infomaterjale. Beria balletifondil on neli struktuurset allüksust. Pärnu ooper, Pärnu filharmoonia, Pärnu balleti, Pärnu muusika kursused. Kui enamus fondi projekte jäävad ühe allüksuse raamidesse, siis Pärnu nüüdismuusika päevad haaravad neid kõiki. Pärnu ooperi ja balletifondi ekstensiivsem tegevusperiood on suvi, mil toimub Pärnu kui kultuurilinna spetsiifikat, arvestades enamik laiale publikule suunatud etendusi ja kontserte. Talvise Pärnu nüüdismuusika päevad kujutavad enesest Intensiivset tegijate keskset teaduslikku üritust mis on kujunemas suviste suurürituste laboratooriumiks ja kasvulavaks. Lihtsalt kahju, et ei õnnestunud ühendust saada Andrus Kallastu ka, sest minul tekkis küll hulk küsimusi. Ja nimelt, kui tegemist on ideoloogilise üritusega, siis missuguse ideoloogiaga tegemist on. Kui Pärnu nüüdismuusika päevad haaravad kõiki ooperi ja balletifondi allüksusi, siis kuidas talvised nüüdismuusika päevad kujutavad enesest Intensiivset tegijate keskset teaduslikku üritust, mis on kujunemas suviste suurürituste laboratooriumiks kasvulavaks siis milles seisneb see intensiivne teaduslikus ja kes või mis peaks neist päevadest välja kasvama? Nagu Andrus Kallastu ütles, on muusika päevade eesmärgiks tegeleda muusikaga väljaspool aega. Pärnus levitatud pressiteates on sinna lisatud, et eesmärgiks on tegeleda muusikaga ka väljas on ruumi, et väljaspool ruumi sai mõistetavaks siis, kui külastasin Pärnu punkti, kus müüdi nüüdismuusika päevade passi hinnaga 100 krooni. Küsimusele, kus saab kuulata John Gates'i teost, vastati, et igal pool Pärnus, rannas, parkides, kus iganes kassaga vaikust kuulata õnnestub, ei tea. Kuidas aga tegeleda muusikaga väljaspool aega jäi mulle näiteks isiklikult mõistetamatuks. Võib-olla oleksid korraldajad siiski pidanud nende päevade raames korraldama kas või tutvustava loengu heliloojast John Keidžist ning seejärel pakkuma kuulamiseks tema teost null minutite null null sekundit. Võib-olla mõne Pärnu kontsertsaali meditatiivne vaikus oleks andnud kõik selle, mida nüüdismuusikapäevade korraldajad oma tutvustuses ka välja on pakkunud. Eesti Raadio Pärnu stuudiost Viktor Kaarne. Kuulata on jäänud veel Ivalo Randalu kontserti tutvustus. Hetkel annab Eesti Kontsert hingetõmbeaega, tõeliselt palavaks läheb aga reedest peale, kui algab Tallinna 10. barokkmuusikafestival ja see kestab seitsmenda veebruarini. Päev päeva kõrval taas maailma tippudega. Väga head muusikat tehakse mõned päevad varemgi. Seadkem, siis sammud teisipäeval Rotermanni soolalattu, kus RAM peab itaalia laulude ja ooperimuusikapidu. Viimases annavad värvisopran Helen poolma ja koori solistid, kõlab palju uudsed, sealhulgas ka Verdilt ja Rosiinilt, rääkimata näiteks ta lapikolast juhatab Ants Soots. Teise märguande läkitame võrokestele, sest neile tuleb kolmapäeval külla parimaid noorema põlvkonna pianist Toomas Ma, kes praegu täiendab end karsruue muusikaülikoolis Kalle Randalu juures Saksamaal Toomas vana jaoks ja maalnud selleski mõttes, et nii Hamburgis kui Hanofferise Düsseldorfis on teda tatud märkimisväärne edu rahvusvahelistel konkurssidel. Esinemisreisid on noore mehe viinud aga koguni Brasiiliasse. Nüüd siis vahepeal Võrru ning alles mais Tartu ja Tallinna esindusse rollidesse ning ka Valka ja Jõgevale. Kava räägib ise enda eest Mozarti sonaat, F-duur, Beethoveni sonaat, oopus 101, A-duur Nonii, Veemale, Scertza ja Brahmsi kolmas sonaat f-moll. Kavaleht jutustab neid kõik asjalikult lahti. Siis festivalist avab selle inglise varajased tantsuansambel Taimdaans. Kaasad teevad Hortus Musicus kontratenor Mikael Berliini Stockholmist. Esimene kontsert on reedel Vanemuises, teine püha Päeval nädala pärast muidugi Estonias. Seekord ei mingit läbilõikekava, vaid konkreetne teos. 1567 kuni 1634 elanud itaallase Adriana napankjeeri Madrikkali komöödia vanadusnõtrust kapjat siia Zeniile kirjutatud 1607. Selles kommenteerivad viis lauljat, lugu, mida näeme vahelises liikumises, tantsus ja miimikas. Taaselustatud on lavamäng kujul, nagu seda oletatavasti tegid professionaalset muusikut ja komediandid neli sajandit tagasi. Tippjuht ja lavastaja Tseen hingel on lülitanud tükki muudki muusikat, nii bankeerid kui tema kaasaegseid ja neid Aranseeris juba meie Andres Mustonen. Etenduse autentsuse määr on kriteeritav, kuivõrd Reinik insel spetsialiteet ongi 16. seitsmeteistkümnendal ja 18. sajandi esimesel poolel. Tants ja teater, riietus seda lugu ja nii edasi. Praktikas väljendab ta seda ülemaailmse huvi saatel oma ansambliga taim France. Küllap jagub meilgi süvahuvilisi, sestap teatame, et vastavad meistrikursused toimuvad Tartus esimesest kolmanda veebruarini. Üheks korraldajaks on ülikool, Källigemat teavet suunanumbriga kaheksa 27 telefonidel 370 viis-kuussada 69 korda 370, viis-kuussada 69 ning 255 10 262 255 10 262. Et järgmine skulptuuriga ja mitte liialt koormata, nimetame mõned esinejad veel üle nädala ettegi. Laupäeval maapäeva lennud ära pärast esineb vastavalt Estonias ja Vanemuises ansambel Concerto 91 Amsterdam kavas Bergoleesija valgi nii instrumentaal kui vokaalvormid, nagu Berg oli, siis tapad maanteel näiteks vokalistidekson Emekat, sopran, Emma töötbee, Kontratenor, Maicel, Chans Inglismaalt. Ansambli eesotsas seisab brasiillane tardokaanisi. Seda ansambli teisest tegevusaastast 1992.-st aastast peale. Üldse on tegu rahvusvahelise seltskonnaga ja internatsionaal on ka nende repertuaari kuulsus üldse. Prantslaste saabul barokk niis esineb ainult esimesel veebruaril Estonia kontserdimaja kammerlaval. Meil on tegu väga tugevate ja asjasse süüvinud muusikute instel võttalistidega kokku on neid 13. Kokku tuldi niisiis metsas 16 aastat tagasi ja see on soliidne staaž algusest peale. Tore on mootoriks olnud petsiina ise solist, vili juurde ja, ja kuulda saab neilt Lekveeri lokatelli, Vivaldi, Corelli süüteni kontserte. Concerto krossosid sealjuures enamjagu mitte kõige mängitavamaid. Uue otsingud vanas muusikaliteratuuris on neilegi omane. Tänase kultuurikaja panid kokku Külliki Valdma ja Pille-Riin Purje jälle kuulmiseni.