Kus on nüüd Hanna Ilus Hanna, pikkade raskete patsidega hallide silmadega, tihedate ripsmete all tema hele lapse hääl, tema ühegi veata ilukirja vihik, tema lumivalgest heegelpitsist koolikleidikrae. On nad veel olemas kusagil selles maailmas kust peaksin ma teda otsima, kust linnast, kust maalt, kust planeedilt. Kuidas leiaksin üles ta kunagise kodu, kõigi nende tänavate, majade, hoovide, rägastikust. Vahel, kui lähen läbi vanalinna, tundub mulle järsku just siin just see punane katuseviil. Just see kangialune, just see raudvärav, eks igivana puu kahistab tuttavalt oksi. Tuuleõhk on korraga leebem. Ukselink läigatab kutsuvalt. Ainult peatuda, ainult uks lahti tõmmata. Aga ei, ma ei peatu, ei tõmba. Sest ma tean, et ukse taga on tühjus. Võõras krimpsus, näoga vanamutike, kes kuulab ükskõikselt mu segast juttu. Ta kleidi kaelus on võidunud. Ta hallid juuksed, sorakil? Ei, ei ole siin mingit Hannad pole kunagi olnud, ei saagi olla. Ja uks tõmmatakse kinni. Liiga ruttu, et jõuaksin sisse piiluda. Aga niigi on kõik selge. Sest tegelikult pole Hanna kuhugi kadunud, ta pole surnud, ta pole isegi kaugele ära sõitnud. Ta on täiesti olemas praegu siinsamas, selles linnas. Ta elab nüüd vaid teises linnaosas, uues mitmekorruselises majas. Ma olen tal isegi külas käinud. Igati kaasaegne naine, hallineva poisipeaga, alati hakkaja ja rõõmsameelne, kahe suure poja ema. Mul pole talle midagi ette heita. Sest see, mida ma taga ajan, on tegelikult hoopis Hanna sünnipäev. Aga kes ikka viitsiks alles hoida oma vanu sünnipäevi, elamise ülejääke, kõik kohad täis, varsti pole endal ruumi liigutadagi. Hanna elas vanalinnas, kui pealses majas. Kitsa kangialuse ees oli sepisvärav sekri juuksus, kui lahti lükkasid, kinni panid. Siis oli jälle kõik vaikne, võis kuulata helveste langemist lume peale. Nelinurkne õu oli igast küljest piiratud müüride majadega. Keset õue kasvas suur krobelise tüvega puu, mille oksad ulatusid teise korruse akendesse. Ühes aknas põles punane valgus. Mu sõrmeotsad külmetasid. Ma ei osanud raagus tüve järgi ära arvata, mis puu see on. Hanna maja uks oli õue tagumises nurgas. Uks tuli jälle avada ja kinni panna. Poolpime, koridor, trepp fyys üles, teisele korrusele. Ja siis kõige viimane uks. Kellanukk. Käevajutus. Samal hetkel algas teisel pool ust, sagin koerg lähvis, hääled huvitasid. Kalad jooksid, uks tõmmati lahti. Koridori hämarusse paiskus valgus, soojuskoogi lõhn. Kitsukesest esikust vaatasid vastu naeratavad näod, üks, kaks, kolm, neli, näod jätkusid tuppa, ulatusid lõpmatusse. Maalin päral. Hanna kudu nägu oli naeratus. Selle nägin ma kohe ukse pealt ära. Hiljem üritas Hanna seda naeratust minu jaoks osadeks lahutada. Üks ümar ja naeratav nägu oli Hanna, ema teine, niisama ümar ja niisama naeratab Hanna-vanaema. Ma ei saanudki nende vahet päriselt selgeks, ma lahkusin segaduses, kumb on kumb? Veel üks lahkelt naeratav naise nägu siiski veidi vähem ümar kui eelmised. Ilus Hanna tädile. Ja see iseendasse pööratud leebe naeratus. Hanna pikkade hallide juustega isale. Hanna isa meenutas mulle kangesti üht venna kooli lugemikus nähtud kirjaniku pilt. Aga too kirjamees oleks praeguseks pidanud olema tublisti üle 100 aasta vana. Nii vana nüüd Hanna isaga ei olnud. Vana ei olnud isegi nalja onu hiigelpikk, kõhna mees, kelle nägu oli tihedalt naeru korrukesi täis, nii et silmad vaevu paistsid nalja. Onu kiilaspea ulatus peaaegu lakke. Lastega rääkides pidi ta murdma end kõverasse kokku nagu liigendnuga. Igaüks, keda nalja onu kõnetas, hakkas kohe naerma. Riske koer kiljudesse klähvides. Väike karvane nässakas kes sagis pidevalt jalus, nii et jäi mulje, nagu oleks teda mitu. Ei naernud selles peres vist ainult kas paks ja mugav olevus, kes lasi diivanipatjadel sutades lihtsalt nurrupadjad olidki naeratuse järel järgmine asi, mis mulle Hanna kodus silma hakkasid. Patty olid täis kõik diivanid, voodid ja tugitoolid. Oli ühevärvilisi patju ja tikitud lilledega patju ja mullegi tuttavas ristpistes piltidega patju ja väikestest riidetükkidest kokku õmmeldud patju. Oli karvaseid riiupatju, mida oleks tahtnud käega katsuda. Oli suuri patju ja väikesi patju ja ümmargusi, patju ja narmastega ääristatud patju. Ma poleks iial arvanud, et maailmas võib-olla nii palju erinevaid patju. Ma oleksin tahtnud olla Hanna, kas järgemööda kõigil neil patjadel lamada. Padjad ja põrandat katvad paksud vaibad moodustasid toa alumise pehme korruse. Neist kõrgemale jäävat ruumi, valitsesid kapid, kummutid, riiulid, lauakesed postamendid, needki olitavatud tumedast puust, treitud jalgadega, nikerdustega, läikivate mask nuppudega lahtikäivate klaasustega. Kodus Ma just hakanud välja vahetama pulmadeks ostetud 30.-te aastate mööblit, rasket tumedat, lahtitõmmatavad söögilauda. Margus diivanilauda kaardus käetugedega tugitoole. Meie elutuppa olid hiljaaegu siginenud heledast puust neerukujuline pulkjalgadega lauake kaks tikkjalgadega tugitoolihele kerge raamaturiiul. Ema jutust teadsin, et need asjad on moodsad. Ei osanud arvata, mida mõtleks minu ema Hanna kodust. Võib-olla peaks ta seda väga vanamoodsaks. Ka seitse valget elevanti oli ema mõni aeg tagasi puhvetiservalt kappi peitnud öeldes, et need on ajast ja arust. Iluks piisab ainult lille vaasist. Aga Hanna juures olid elevandid olemas, vähemast suurema, nii ei oleks, et ainult elevandid. Kõik mutid ja kapipealsed olid siin täiskujukesi, baaskann, peekreid, karp, Ta kausse. Kummaliste mustritega, kaunite värvidega, peenelt maalituid. Mulle tundus, et ma polnud kunagi varem nii palju ilusat näinud. Ma vahtisin silmad pärani. Koduasjad meeldisid mulle kangesti. Aga ma ei teadnud, kas nad tohtisid. Nüüd ma tean, vanaisa oli kunstiteadlane ja antikvaar talitark ja haritud mees. Tema nimi seisab entsüklopeediates. Ta suri, kui Hanna käis viiendas klassis. Aga ta hing elab edasi ta nooremas tütre pojas. Ma tundsin läbi prillide ja siilisoenguga kohe ärada leebe naeratuse. See poiss on hull vanade asjade järele, kaebas Hanna. Sa vaata vaid ta tuba. Ma pole kunagi näinud ruumi, mis sarnaneks rohkem kolikambriga. Ma vaatasin. Mul jooksid judinad üle selja. Sest sinna tuppa oli peitu pugenud Hanna sünnipäev. Vanaema vanaema, tädi, kelle anded on pärinud han naise. Emagi kuulus sellesse kodusse, sest tema kutsus meid kõiki teise tuppa sööma. Mõnes mõttes oli Hanna ema-isaga võrdne. Ma ei tea, kuidas neil õnnestus teineteist üles leida. Söögilaual oli värviliste lõngadega tikitud lina tikitud lina Neile, kes meiki ajasime ümber mõne morsiklaasi ja pillasime võileiva tagurpidi lauale. Tavaliselt pakutigi meile sünnipäev, päevadel võileibu ja morssi ning lõpuks tuli tort. Hanna juures oli aga laud tihedalt kausse, taldrikuid ja paagneid täis kuhjatud. Salatid, rosoljet, süldid, marineeritud seened, paradiisiõunad, singid, vorstid, lihalõigud, heeringad, naeratavad, naisenäod pöördusid meie poole igast küljest, pakkusid, tõstsid töid ja viisid, pühkisid lina pealt rosoljet, korjasid vaibalt klaasikilde. Köögis ootasid järjekorras jõuad mitut sorti pirukatega, suhkru, vabaga, koogid, vahukoore mäed, maasikakompotti kausid. Õhus lehvis kuuma kakao ja armastuse lõhn. Me tundsime oma südames, et meist hooliti. Meile sooviti kõige paremat. Väljas oli talv, külm ja nüüd juba täiesti pime. Meiega sõime ja naersime selles sõbralikus ahjusoojas toas kollase lambivarju all. Näis, et nii see peabki olema. Et see ongi loomulik. Minu sees oli suur rahu ja kindluse tunne. Sel õhtul ei suutnud seda väärata miski. Mida me veel tegime Hanna sünnipäeval. Mida sai niisuguses kodus üldse teha? Igal juhul mitte mängida telefoni või naisa vanu pükse nagu tavaliselt, see ei tulnud meile meeldegi. Mälesisime patjadel, kuhjasime neid hunnikusse, valisime ilusamaid. Silitasime kassi, hullusime koeraga, kuulasime mängutooside muusikat, naersime nalja, onu ütlemisi, me püüdlesime aukartusega ta piki kunstniku sõrmi. Me vaatasime, me olime, me lasime Hanna koduvaimule endasse valguda. Ja me rääkisime tondijutte. Me läksime magamistuppa, panime ukse vahelt kinni, kustutasime tule ära. Ja kõik oli korraga siinsamas. See teine maailm. Uudne ja salapärane. Aga siiski ligimeelitav. Hanna elas väga vanas linnaosas, nii palju oli sina aegade jooksul juhtunud õnnetuid armastusi, vägivaldseid surmi. Ikka tuli keegi sajandite tagant oma õigust nõutama, oma kurba lugu kaebama. Õhk oli täis märke, hääli nägi keldris kolistas öösiti keegi. Ükskord oli raske kapsatünn, teise keldrinurka nihutatud. Hanna isa teadis lõputult selliseid jutte. Ta hääl oli tasane, pimedas nii ammu tuttav, natuke kurb. Mulle tundus millegipärast nagu ei räägiks ta meile päriselt kõike, nagu teaks ta ise, hoopis rohkem oleks juba seotud. Paksude kultuurkihist kaitstud seinte taga ootas juba pimedus, teadmatus, surm. Aga sel õhtul uskusin ma, et tal ei ole Hanna isa üle võimu või õieti, et see võim ei loe. Hanna, isa ise oli mul seda näha lasknud. Ometi, kui sünnipäev lõppes ja Hanna isa meid koju saatma asutas, ei tahtnud kuidagi minna. Ma kartsin, et niipea, kui ma avan ukse ja astun üle läve välja olen ma taas kaitsetu alasti tabatav kogu maailma kurjadele, tuultele. Mõnes mõttes oli mul õigus.