Algab kirjandussaade tõlkes leitud saatejuht on Peeter Helme. Kui ärkan, on mu suu lahti. Hambad on libeda kihiga kaetud. Peaksin neid õhtuti pesema, aga ei viitsi. Silmanurkadesse kuivanud pisarad, õlad ei valuta enam. Juuksesalgud laubale vajunud, ajan sõrmed, lükkan juukseid tahapoole. Sellest pole mingit kasu. Nagu uue raamatu lehed, ajavad need ennast sirgu ja langevad taas silmadele. Pealt kergitades tunnen, et habe on kasvanud, see torgib kaela. Kukal on soe, selili lamama, silmad lahti, tekk lõuani üles tõmmatud, et külm voodisse ei pääseks. Lagi on niiskuse plekiline, see on otse katuse all. Tapeet kobrutab mõne koha pealt. Minu mööbel näeb välja nagu vanakraamimüüjatel tänava ääres pisikese ahju suitsutoru kaltsuga kinni seotud nagu katkine põlv. Akna kohal ripub vildakalt ruloo, mis enam alla ei käi. Kui ma ennast välja sirutanud, siis tunnen taldade all just nagu köietantsija reformvoodi otsa pist. Varbu jalutsis laotatud riided on lamedad ainult ühelt poolt natuke soojad. Kingapaelte metallist otsad on kadunud. Alati, kui vihma sajab, on tuba külm. Selline tunne, nagu poleks seal keegi maganud. Vesi aknaruute täies laiuses alla voolab, imbub kiki vahelt sisse ja moodustab põrandale loigu. Kui päike ihuüksi taevas särab, heidab ta oma kuldset valgust keset tuba siseneb kärbestast põrandale 1000 sirget joont. Tere, mina olen Peeter Helme ja algab kirjandussaade tõlkes leitud. Lugesin äsja ette Emanuel povi lühiromaani minu sõbrad alguse, mille eesti keelde tõlkinud Indrek Koff, kes on täna siin stuudios külas, tere indrek. Tere. Selle raamatu algus annab päris hästi tonaalsuse kätte ja sellele tonaalsuse võib siis võib-olla kokku võtta märksõna alla ängistus. Ja mõnes mõttes võib niimoodi öelda küll, kas seda raamatut õliga ängistav tõlkida? Kummalisel kombel ei olnud ja ma mõtlen, et millest see võib tulla, sest võib-olla sellest, et povi, nii see raamat kui ka mitmed teised raamatut nüüd, et nad ongi sellised kummalised ja kuidas ma ütlen, kahetised. Ühest küljest on tema tegelased alati väga õnnetud, nad on tihtipeale üksildased. Nad ihkavad alati midagi paremat, nad üritavad luua inimsuhteid, enamasti kukuvad kõik need katsed läbi. Aga, aga samas on ikkagi tema raamatutes mingi selline kummaline lootus või et mingisugused sellised meeleheitlikud katsed. Kui me mõtleme sellesama raamatu peale, siis siin peategelane Viktor batoom ta järjekindlalt ikkagi sunnib ennast iga päev välja minema ja siis kuskil noh, ütleme ka see kuskil sillal seisma ja etendama kedagi väga kurba lootuses, et äkki keegi märkab seda ja võtab temaga ühendust, äkki ta leiab siis mõne sellise inimsuhte. Et selles mõttes on jah, masendav, aga samas on siin mingi seletamatu selline optimism või positiivsus siiski sees. Endale tundus, et siin raamatus, mis vist on, millal sa on algselt kirjutatud, see on päris vana raamat. See ongi kirjutatud 1920.-te alguses, seda üsna varsti, nii palju, kui ma tean, siis üsna varsti pärast kirjutamist kohe ka ilmunud Prantsusmaal. Igatahes mulle tundub, et siin sellesse päris vanas raamatus iseenesest on teatav irooniaga sees, sest et selle tegelase hädisus läheb kohati niivõrd absurdseks, samal ajal on ta ju näitleja nagu sa ise ütlesid, ta etendab sellist kurba poosi pidevalt, et inimestes kaastunnet äratada. Tema hädises läheb ometigi khati nii jaburaks, et selles ei saa lõpuni tõsiselt suhtuda. Ei saa muidugi, kui ta ütleb, et just nimelt, et ta seisab kuskil silla peal ja siis ta üritab nutu välja pressida ja mõnikord hakkabki päriselt nutma, aga selle eesmärk on tegelikult see tunduda siiras, mitte ta oleks teda tunduda siiras. Emmanuel proov on selline unustatud taasleitud autor, nagu sa siin raamatu saatesõnas ka ütled, et ma saan aru, et Loomingu raamatukogu jaoks avastasite sina ta jah, seda raamatut ma olen kaasas kandnud ütleme julgesti, 15 aastat, ma ei ole täpselt arvutanud. Ja leidsin ma ta niimoodi pool juhuslikult. See oli niisugune aeg, kui ma käisin Tartu Ülikoolis tegemas prantsuse filoloogia üliõpilastega tõlkeseminare. Ja minu eesmärk oli leida lihtsaid tekste, mida algajamate tudengitega siis koos tõlkida. Ja noh, peale vaadates tundubki see raamat ja see koosneb lihtlausetest, mis saab siin keerulist olla ja samas niipea kui tudengitega tööd alustasime, nii me saime kõik kohe aru, et ega see nüüd ikka hirmus lihtne ei ole, et pigem vastupidi, et siin on mingisuguseid selliseid salajasi lõksusid küll ja veel. No nüüd on kuidagi nii sattunud, et sind tõlkes leitud saates on järjest mitu prantsuse keelest tõlkinud, et inimest ja üle-eelmine kord oli Triinu Tamm saates ja siis rääkisime, mis elluel pekist, keda sina oled tõlkinud. Ja Triinu juhtis siis tähelepanu sellele, et verbeck, kes ju ka just stiilimeister ei ole või vastupidi, katsub kirjutada hästi lihtsas keeles ja see võib-olla mingis mõttes seob teda sedasama Immanuel boviga, kelle keel oli ka hästi lihtne. Et see lihtne keel prantsuse keeles ei ole üldsegi nii väga lihtne teha, prantsuse keel ise on selline väga stiili armastav ja prantsuse keel. Armastab jah, pigem sellist üles puhutust, teataval määral võiks siis nii-öelda. Aga noh, kui põlv hekist rääkida, siis mina tegelikult ei ole kunagi õieti aru saanud, mida selle all mõeldakse, ta kirjutab nullstiilis stiili õieti ei olegi, sest tegelikult noh, see, kuidas ta kirjutab, on igatahes küllaltki ilmselgelt ära tuntav, et see sinine pekk põimib väga erinevaid keeleregistreid talle ainuomases laadis ja, ja ma ei tea, mina nimetaksin seda küll vägagi isikupäraseks. Kiilitsus nimelt. Kas sa nimetaksid sedasama Emmanuel povi erakordselt lihtsat ja pea, mitte kirjanduslikku proosat ka äratuntavaks, kas tema stiil on sinu jaoks äratuntav? Ma ei oska öelda, aga mulle tundub, et see võiks küll nii olla, vähemasti ma ei ole sattunud ühegi teise samasuguse kirjaniku peale. Ja millest tema puhul see isikupära seisneb? On see, et ta kirjutab küll ülilihtsalt tõesti tihtipeale kolme ja nelja sõnaliste lihtlausetega aga see, mida need laused endas kannavad, siin on mingi selline kummastus. Ta annab oma nende lühilausetega mingisuguseid väga imelikke detaile, mida see peategelane märkab. Ja kohati jätab ta mingeid asju ütlemata ja, ja, ja mingil kummalisel kombel tulevad need asjad Nende tema imelike lühilausete vahelt välja, et sa saad aru, mida üks või teine detail, mis on sees või mis on ka välja jäetud, mida ta tahab sellega öelda. Ja, ja mul on küll tunne, et me vähemalt mina ei ole sattunud lugema teist niisugust. No siinsamas katkendis, mis ma enne ette lugesin, oli mõned lauset, mille kohta autor ise mingeid kommentaare ei anna, aga võime aimata, et see viitab millelegi, mis tekstiväline. Kohe alguses ütleb ta silmanurkadesse kuivanud pisarad, järgmine lause on, õlad ei valuta, samal ajal ega me ei tea, mis, mis juhtus ja miks nad oleksid pidanud varem valutama, aga igal juhul tekitab seal mingisuguse tunde. Hakkame mõtlema selle peale, et mis võis olla seda Manuel povi minu sõpru lugedes tekkis mul teatav paralleel tegelikult ka see Lynniga Lynni teisigi ö lõppu, nimelt võib-olla võib-olla seal on hoopis selline ajastu sarnasus lihtsalt, et need mõlemad kirjeldavad sellise vaese inimesi siplemist ühel ajajärgul, mis oli niikuinii sotsiaalsetest vastuoludest pungil, ehk siis 1920.-te 20.-te Prantsusmaal, kus väga hästi just elu ei läinud. Ja seetõttu tekkis teatav sarnasus ka selline vaese inimese viha, äng, kibestumus, et need on kuidagi sarnased, nendes on jah, ütleme teatav selline sisuline sarnasus, aga tonaalsuse poolest olnud minu arust väga erinevad, et äng küll, aga vihamasin povi puhul väga-väga elaval kujul välja ei loe. Lynni kohta võiks öelda, et tema kuidas ma ütlen, et ta kirjutab sellisest poest ja õnnetuste inimesest ikkagi kohutava raevuga, isegi siis povi puhul tegelikult minu arust ei ole mingit raevu, vaid ta on ikkagi pigem selline. Noh, selline õnnetu, põgene, viletsakene omaette ja vaikides kannatav, kes samas natuke isegi loodab, et äkki homme näiteks läheb midagi paremini ja kui raamatu lõpus tuleb välja, et noh, veel ei ole midagi paremini läinud siis ta noh, seal ei ole nagu sellist väga hullu kibestumist, ta lihtsalt mõtleb, et näed, et. Ma olen ometi nii hea inimene, aga ikka läheb minuga kuidagi halvasti, et see on nagu pigem selline saatusele alistumine vä. Erinevalt minu arust Linnist, kelle, kelle puhul on ikkagi sellist plahvatust rohkem tunduvalt. Nojah, ja kes, nagu me teame oma loomingus lõpuks leidis ka vastuse sellele, miks kõik nii halvasti läheb, et juudid on kõigesse Aga see, see batoonse povi peategelane tegelikult tegelikult süstemaatilise ja suhteliselt häbitu enesepettusega pidevalt? Jah, loomulikult tegelikult Unil kuuluvate ju tegelikult üleüldse optimismi juurde. Aga, aga tegelikult on ta ju noh, võiks öelda eluheidik, kes kujutab endale ette, et ta on härrasmees, kelle eesmaailm võiks valla olla kui vaid mõni pisiasi paika, justkui tema teele tuleks mõni selline õnnelik juhus. Ja iseenesest neid õnnelikke juhuseid ju tuleb ka aga kummalisel kombel siis ei oska ta nendest kinni hoida vaid ta justkui ise tahab ikkagi nendele hävitada. Seal on näiteks tööstur, kellega ta kokku satub ja kes hakkab tema vastu huvi tundma, tahab teda aidata. Ta muretseb talle töökoha. Aga läheb, läheb ikkagi nii, et sinna töökohal, et õieti ei jõuagi, sest ta seda suudab oma käitumisega iseendale taaskord kriipsu peale tõmmata ja sellest ilma jääda. Sellest võimalusest, mida, mida elu on talle pakkunud. Aga selles mõttes on juba selle raamatu pealkiri minu sõbrad ju väga irooniline. Ühtegi sõprasin raamatust oli, pole jah no see pealkiri on ka puhas illusioon või no ühesõnaga, hea, et kui sa võtad kätte raamatu, mille pealkiri on minu sõbratses, eeldaks jah, et seal on Ongi juttu sõbrasuhetest, aga siin on need kõik sellised. Noh, ma ei tea, kuidas seda kõige õigem oleks öelda koitus interruptes, ühesõnaga, et, et justkui hakkab tulema mingisugune suhe ja siis jälle läheb lörri. Aga see on nüüd üks väike näide Emmanuel povi raamatust, sa enne saate algust ütlesin mulle, et te olete oma teisi asju ka lugenud? Jah, ma ei ole lugenud kõike, mis ta on kirjutanud sellest õigupoolest oli ta ju väga viljakas autor, on kirjutanud mitukümmend selliste juba tõsisemalt võetavat romaani, aga peale selle töötas ta noores põlves ka noh, ütleme siis sopakirjanikuna või teenis endale elatist sellega. Ta kirjutaski hästi kiiresti suhteliselt sisutühja, aga järelikult siis tollel ajal hästi müüvad sellist rämpskirjandust, seda isegi ise on selle kohta öelnud kuskil, et ta kirjutas, mäletan, et kui mitu rida päevas, aga see on mul seal järelsõnas vist ka ette toodud, et igal juhul kulustan ühe sellise soparomaani kirjutamiseks paar-kolm kuud ta produtseeris neid pidevalt ja ta ise ütleb, et et see on hoopis teine töö, ta ei tunneta seda absoluutselt, kui kirjaniku tööd. Ja siis kirjanikuks hakkas ta alles hiljem, kui tavaline soparomaane juba mitukümmend kah valmis saanud ja saad tsiteerita, tasin, kus ta on enda kohta öelnud. Alustuseks kirjutasin umbes 100000 rea jagu rahvalikke romaane, Tootsin 100 rida tunnis 800 ridadesse päevas, tähendab, kirjutasin raamatu 10 kuni 12 päevaga, selle puudub igasugune seos kirjanikutööga, oleksin tol ajal otsekui mingit muud ametit pidanud ja nii et veelgi kiiremini kui mulle meelde jäänud endale. Aga need tegelased nendes romaanides vähemasti, mida ma lugenud olen, on natukene sarnased. Ta ikka noh, enamasti on nad ikka meesterahvad muidugi üksildased ja nad otsivad ka elus midagi paremat, tihtipeale ka vaesed. Ja siis üritavad kuidagi noh, erinevatel viisidel saavutada mingit sellist kiiret silmaga nähtavat tõusu ühiskonnaredelil kas siis näiteks abiellumise läbi või, või kuidagi teisiti. Mõnel see õnnestubki siis ühel hetkel ikkagi pääseb mõjule selle, selle tegelase isiksus, mingisugune selline mustem ja räpasem pooljadel õnnestub ennast sealt kõrgelt redelipulgalt alla kukutada. Et selles mõttes natukene sarnased ja võiks isegi mõelda, et noh, misasja, mis, mis mõttega siis lugeda mitut raamatut, kui nad on kõik ühesugused. Aga huvitaval kombel see ei mõju sugugi mitte tüütavad. Ma arvan, et üks põhjuseid on see kuidas poov näeb detaili. Et iga detail, mille ta oma raamatutesse sisse toob, on on ikka jälle kuidagi uus ja mingisugusel eri eriti värskel viisil nähtud. Seetõttu ei ole minu arust sellest midagi, et need tegelased on sageli sarnased. Aga see minust nüüd muidugi väga ebaprofessionaalne, ent siiski seda minu sõpru lugedes tahes-tahtmata küsisin ma endalt, kui palju selles on autobiograafilist? Seda on mul natuke raske öelda, aga ma arvan, et mitte kuigivõrd tegelikult, sest kui vaadata noh, kõike seda, mis on tema eluloo kohta teada, mida ei ole väga palju, aga siiski siis on ta tegelikult alati olnud ikkagi ümbritsetud mingisugusest pereringist. Et ja vahepeal küllaltki raske elusaatusega, eks tervis halb ja nii edasi ühtlasi selle halva tervise kõrvalt oli mõned aastad, kui ta oli sunnitud korraga ülal pidama kolme majapidamist ehk siis oma oma ema ja venda, kes elasid kahekesi koos siis oma naist lapsega, kellest ta siis lahkus, tanud, elas, elas koos oma uue naisega või noh, kes oli alguses armuke, kellest sai hiljem tema naine. Nii et ühesõnaga neid inimsuhteid tema elus tegelikult oli märksa rohkem kui siin sellel õnnetul peategelasel selles raamatus veel selline detail ka, et kui minu sõprade peategelane on ju pikalt esimeses maailmasõjas olnud ses Bowise, mobiliseeriti sõja lõpul ja lahingusse ei jõudnudki? Jah, just. Nii et minu sõbrad on just ka selline väike raamat, aga samal ajal sisaldab ta endas ju väga mitu lugu ja, ja sisaldab ka mingis mõttes noh, mitte just läbilõiget tolle aja prantsuse ühiskonnast, aga igatahes sellist üsnagi kaleidoskoopiliselt vaadet, et teatud ühiskonnakihtidele hea küll, siin on olemas tööstur, kes esindab kõrgkihti, aga muidu on siin ju päris palju selliseid väikeseid elusaatusi kirjeldab siin igasuguseid kõrtsipidajaid ja kõikvõimalike eluheidikud ja ja see on väga no kuidas öelda peenetundeliselt ja tõesti detaili nägevalt tehtud, sellepärast juba tekkis mul see tunne, et äkki on siin midagi autobiograafilist kahtlemata vaesuse või ei olnud talle sugugi võõras, et tema elus olid mõned perioodid, kus kus ta sai elada kellelegi kulul, noh näiteks üks tema armuke oli alguses riik kaasaga, siis majanduskriisi tõttu vaesus ja nii edasi, nii et selles mõttes selline vaesus Pariisis on ta endale küll endale väga tuttav ja kõik niisugused detailid, ma arvan, on ta omal nahal läbi elanud ja neid neid väga otseselt tunnetanud. Aga järeldusi laskekirjutajate Manuel proov vajus pärast teist maailmasõda unustusse, ta ise suri 1009 45. aastal ja siis tulid juba uued asjad kirjandusest peale uued teemad ja ta ei mõjunud kuigi huvitavalt, aga nüüd on siis viimastel aastatel või aastakümned uuesti aastat ütleme niimoodi viimase paarikümne aasta jooksul. Mulle tundub jah, et on ta uuesti tagasi tulnud. Temast ei ole saanud sellist üldrahvalikult tuntud klassikut. Aga samas on siiski küllaltki palju inimesi, kes teda teavad, et selline. Vaat kui siin Tallinnas käis prantsuse kirjanik Emmanuel Kareer siis oli sellest juttu, et ma tõlgin Emanuel povi, minu sõpru. Kareer on kirjanike sisetohutult palju loeb tema teadis bow ja, ja tema hinnang oli niisugune, et hoov võiks just olla selline, ta sobib väga hästi selliseks kultuskirjanikuks, kellel on oma selline kindel austajaskond mitte väga rohkearvuline, aga selline korralik fännklubi selline fänniga taas, ühesõnaga on tal olemas ja ma arvan, et see jääb. Sest et kui povi raamatud on praegusel ajal mõjuvad väga värskelt, et siis ma ei näe põhjust, miks nad peaksid. Miks nad peaksid oma värskuse kaotama. Üks põhjuseid, mis kergendas tema unustusse vajumist, oli just see, et vahel tuli sõda. Kuna ta on juudi päritolu, siis loomulikult pidi ta Prantsusmaalt põgenema ja õnneks läks, sedakorda elas Alžeerias vahepeal. Ja kui ta tagasi tuli, siis õige pea juba suri 45. aastal. Nii et seda ta vist ei jõudnudki enam ise näha, kui, kui pärast sõda oleks tema raamatuid uuesti hakatud avaldama. Ja selge see, et sõda, vapustused, hoopis uued meeleolud. Selle puhul mulle tundub nagu loomulik, et mõni selline kirjanik, kes on varem olnud küllaltki tuntud, lihtsalt jääb kõrvale. No teda ei kujutaks ka hästi ette kõikvõimalikke hiljem Prantsusmaal peale tulnud kirjandusvoolude ja mõttevooludega, noh, ma ei kujutaks teda hästi ette, eksistents solistide seltskonnas näiteks ja või siis näiteks uue romaani või mida iganes, et või õlipuu, igasugused kirjanduslikud mängud ja nii edasi, et siin on hoopis midagi muud välja tulema, veel korraks tema stiili juurde tagasi ütlesid, et otsisid ta tõlke näiteks üliõpilastele välja ja said siis aru, et see tekst ei ole sugugi nii lihtne, kui algul tundus milles keerukus siis just sinu kui tõlkija jaoks seisneb, sest et eesti keeles mõjub see väga sellise loomuliku lihtsa mõttet igavagi keelena. Täpse keelena. Jah, üks üks olulisi aspekte ongi see täpsus. Ja teine väga oluline aspekt, mulle meeldib, kuidas, kuidas Heli Allik kirjutab selle raamatu ja povi stiili kohta Postimehes aprillikuus natuke aega pärast raamatu ilmumist, ta ütleb, et see on selline povi lonkav stiil või ja et see lonkamine või tema lonkavad laused, et need ei ole sugugi juhuslikult mingist oskamatusest tingitud vaid ta teeb seda väga teadlikult. Ja just nagu ma ka enne ütlesin, et et need on mingid sellised väga kummastavad laused, milles mõnikord on midagi puudu, mõnikord on võib-olla isegi midagi liiga palju öeldud see, kuidas ta neid omavahel kokku istutab. Nii et sellest tekib mingisugune väga elav tunne, et sa saad väga-väga täpselt samastuda selle olukorraga või sa kuidagi näed ja tunnetad seda, mis seal toimub parasjagu. Et just see on nagu väga keeruline edasi anda, nii et see mõjuks samamoodi, nagu ta mõjub originaalis. No tegelikult on ju tema tekstis ka palju sellist, mida teinekord peetakse just siis naiselikuks stiiliks, et siin on palju terve lõhnu ja selliseid üksikasju täpsemalt teo puhul on siin küll värvid jah, aga haisud lõhnad ja haisud ja, ja ta ei väljenda neid, noh, et ütleme siis oh okei, et see naiselik nii või teisiti. Võib-olla ei ole päris õige öelda. Aga et kui sa ütled juba naiselik, siis ma kujutaksin ette, et naiselik võiks siis olla ka niimoodi kuidagi natuke pidulikumalt kaunimalt väljendatud, aga tema teeb just seda oma selliseks kuivuses. Ma pidasin pigem silmas just selliste elus väga olulist üksikasjade märkamist, mis tihti meeste jaoks, kes mõtlevad nii-öelda suurelt ja laiali tunduvad kõrvalised. Jah, jah, et kui on küll jah selliseid mees kirjanikke võib-olla tõesti rohkem, kes kes on leidnud idee ja siis kirjutavadki ideest raamatu, siis povi kohta seda kindlasti ei saa öelda. Samal ajal mingit suurt lugu siin raamatus pole, eks, et siin on üks mees, kes kulgeb läbi Pariisi kaades oma üksinduse all ja vaesuse all ja vaesuse all ja katsub siis leida sõpru, nii et selles mõttes üks selline narratiiv on, aga tegelikult on iga peatüki täiesti iseseisev ja need võiks ka eraldi novellidena ilmuda ja ega aru ei saaks midagi puudu, on seda küll, jah, need eraldi tee lookesed, mis jooksevad või noh, ütleme, et raamat on siis jagatud niimoodi, et igas loos mõni lugu on pisut pikem ja koosneb mitmest peatükist, aga siiski moodustab eraldi loo. Igas loos puutub ta kokku noh, kas ühe või siis kahe inimesega kellega ta üritab jällegi siis tekitada kas sõbrasuhet või mõnikord ka lausa intiimsuhet. Ja Need on kõik jah, eraldi tervikud, et ma kujutan ette, et tõesti saaks neid lugeda täiesti rahulikult ka eraldi. Aga oskad sa ka öelda, kuidas minu sõbrad originaalis ilmudes 1009 20.-te aastate Prantsusmaal vastu võeti? Ma saan aru, et sellel ajal oli küllaltki kõrges hinnas. Et see on tema, kui ma ei eksi, siis äkki lausa debüütromaan või noh, nendest tõsistest raamatutest siis kirjutas seda rämpsu rida ennega tootnud kõvasti. Ja ma sain aru, tähendab, ma olen aru saanud, et, et pigem sai ta nii kriitikalt kui ka isegi lugejatelt ikkagi Bay. Ja Tal oli üks selline rikkamat sorti eluperiood siis kui ta, see vist oli siis, kui ta leidis rikka naise ja sinnasamasse perioodi jääb see, kui ta sai tollel ajal, kui ma ei eksi, Prantsusmaa kõige suurema auhinnaga, rahalise auhinnaga, kirjanduspreemia, nii et et selles mõttes oli ta hinnas küll. Aga siis jah, et kui hakkas peale tulema teine maailmasõda, mis aitas kaasa natuke unustusse vajumisele, oli see, et ta põgenes Prantsusmaalt. Peale selle ei olnud ta nõus laskma oma raamatuid-Prantsusmaal avaldada, kuningas Prantsusmaa oli okupeeritud. Et seetõttu tuli sinna ka mõneaastane, selline täielik avaldamispaus. Aga kas sul on plaanis temalt midagi veel tõlkida? Seda ma ei oska praegu öelda, selleks tuleks ilmselt leida kirjastaja, kes oleks huvitatud, aga miks ka mitte, tal on teisigi väga häid raamatuid ja praegu tundub, et see minu sõbrad on leidnud Eestis ka sellise väga truu lugejaskonna, et päris palju on jõudnud tagasisidet minuni Aga Loomingu Raamatukogu kirjastuseni, nii et miks mitte sa ütlesid enne, et tema teosed mõjuvad ka praegu aktuaalselt võib-olla natuke täpsustada seda mõtet, millesse vaadates sinu jaoks ennast näitab, mille kaudu nad on sinu meelest aktuaalsed. Seda on väga raske sõnadesse panna. Ma ei oska öelda, miks see raamat mõjub värskelt ja noh, üleüldse väga raske on vist öelda, et miks miks on maailma kirjanduses selliseid raamatuid, mis püsivad aktuaalsena aastasadu. Aga üks asi, mille pärast ma arvan, see raamat noh, kuidas ma ütlen, et ta ei saa oma mõju päriselt kaotada on just nimelt see, kuidas povi lugedes tekib selline tunne, nagu keegi on kunagi öelnud, et et teda just nagu ei loeks seda lugedes pigem nagu elad ise sa elad läbi seda. Ja, ja päris huvitav on, mitu inimest, kes on nüüd lugenud seda eestikeelset tõlget on mulle kirjutanud, öelnud, et see raamat läks neile väga korda ja et see on niisugune raamat, mis ei lase sind nagu kohe lahti. On ju niisuguseid raamatuid küll, mille sa, lõpetajad, paned kinni ja ülehomme võib-olla enam ei mäletagi, et sa seda lugesid. Või vähemasti millest ei jää sellist väga tugevat emotsiooni külge. Aga see raamat ei lase nii kergesti lahti. Ja ma olen nõus, et selle läbilugenuna läks mul ka kõht tühjaks ja oli selline tunne nagu riietele Rex kopituse haisu. Hambaid pesta. Aga sa valisid siia saatesse ka muusikat, mis kuidagi haakub vist Emanuel boviga, et mida me võiks praegu kuulata? No me võiksime praegu kuulata näiteks prantsuse lauljanna Barbara laulu üksindus, mis on ju teema poolest täiesti otseselt selle proovi minu sõpradega seotud ja neile, kes prantsuse keelt ei oska või on lihtsalt nii palju öelda, et Barbara laulab selles laulus just nagu kellestki elusast tegelasest, kes on minu juurde tagasi tulnud. Ja siis alles lõpus, viimases kahes 200 eas, ütleb ta, et see, kes tema juurde tagasi tulnud ja ja ütleb, et kõik, mis sa siin mõtled ja mida sa siin läbi elada on puhas illusioon, et see tegelane üksindus Actually Morphedes tõrjega tonni läheb nagunii tere. Värinas Liivimaale ja gradia. Lilla. Ellen Uus-Merekevadet näinud jäävad mulle vee merre nõuferema. Luungeni. Letti. Jätkub kirjandussaade tõlkes leitud mina olen Peeter Helme ja minu vestluskaaslane siin täna on Indrek Koff. Kuulasime just Marbaraa lugu, üksindus, mis haakus hästi saate esimeses pooles käsitletud Emanuel povi loominguga nimelt Indrek kohvi sulest on siis Loomingu raamatukogus ilmunud Emanuel povi lühiromaan minu sõbrad. Aga see ei ole mitte kõik, millega Indrek praegu tegeleb. Peagi on käes kirjeldusfestival head Read, mille särk Indrekul siin ka täna seljas on, mida ei ole kahjuks näha. Ja sinna festivalile peks prantsuse kirjanik nimega Jean-Claude Morley kelle ühe raamatu sa samuti tõlkinud oled. Tegelikult olen tõlkinud kaks ilmunud on üks ja teine ilmub vahetult enne kirjandusfestivali head read, just. Aga räägi äkki neist mõlemast? Jah, kõigepealt kirjanikust rääkides tuleb öelda seda Shaklod Murlevam Prantsusmaal tuntud ennekõike kui lastekirjanik või ütleme siis lasteaia noortekirjanik. Ta on kirjutanud põhiliselt põhiliselt fantaasiakirjandust. Väga erinevad, kusjuures mõned raamatud on, võib liigitada võib-olla siis pisut sellise teadusulme valdkonda siis on tal näiteks raamatuid, mis lähtuvad mingisugusest muinasjutuolukorrast ja sarnanevad selles mõttes pigem siis ma ei teagi, võib-olla Tulgiiniga või mida iganes ehkki mitte päris nii muinasjutulise. Ja siis on tal üks huvitav lasteraamat, mis on ilmunud ka eesti keeles, mida mul oli suur rõõm tõlkida. Selle pealkiri on ookeani kutse selle autori kohta, ma pean ka, pean ütlema, et ma olen väga tänulik leelo Märjamaale kirjastusest, draakon ja kuu, kes, kes selle autori avastas, sest mina ei olnud teda varem lugenud. Ja kui ta andis mulle lugeda seda ookeani kutset, siis see kohe vaimustas mind ja ma väga hea meelega hakkasin seda tõlkima. See niisugune raamat, kus Murleva lähtub pöialpoisi muinasjutust aga ta kirjutab seda muinasjuttu tänapäevases kontekstis ümber, et selles mõttes selline päris naljakas lähtepunkt, et on kuskil Prantsusmaal üks selline hästi vaene perekond, kus on seitse last. Kusjuures veel niimoodi, et kolm paari kaksikuid, poisse ja siis veel üks väikevend, kes on kuidagi ebanormaalselt väikese kasvuga, nii et tema siis on see pöialpoiss. Ja elu on vilets ja eriti vaesed ainult sellepärast, et isa ei ole nõus riigi käest toetusi vastu võtma, et arvab, et ta peab ise hakkama saama. Ja siis ühel hetkel tundub poistele, et nad kuulevad pealt isa ja ema järjekordset kaklust, kus isases ütleb, et et nüüd ei ole muud lahendust me lihtsalt lahti saama. Hiljem välja jätta seda päris nii ei mõelnud, aga poisid põgenevad kodust. Et kogu ülejäänud lugu on siis selline Rõud movi, kus nad suunduvad ookeani poole, et miskipärast see just see kõige väiksem, kes on tegelikult nende selline vaimne juht, sest ta on noh, selline väga mõjuv tegelane, et ükskõik, kui ta puutub kokku ka täiskasvanuga, siis saadakse kohe aru, et temas on midagi väga erilist. Ja tema siis teab, et neil on vaja minna ookeani äärde, seal ootab justkui mingi lahendus. Ja, ja miks see raamat on ka väga huvitav on see, et see koosneb küllaltki lühikestest peatükkidest millest igaüks on mõne raamatutegelase sisemonoloog, seal on siis kõigi nende seitsme poisi mõtteid. Vähemasti pooled või isegi rohkemad on inimesed, kes on näinud neid nende rännakul sinna ookeani poole. Möödakäijad, keegi, kelle majastad mööda rändasid või siis mingi rekkajuht näiteks, kes neid hääletades edasi viis. Politseinik, kes nüüd ühel hetkel taga ajas ja nii edasi. Et selline väga, väga huvitav ja tõesti minu arust kuni mingi piirini mõjub tänapäevasesse tänapäevases vormis niimoodi ka üsna usutavalt, et mitte nagu puhas muinasjutt. Et tegevus toimub, tänapäeva prantsuse tegevus toimub tänapäeva Prantsusmaal, selline vaene maa pere, seal on ka näiteks sotsiaaltöötaja, kes nendega tegeleb ja nii edasi. Ja kui seal mina ei tea, kas see on siis ka õnneliku lõpu, see on lahtise lõpuga, ma ütleksin niimoodi selle raamatu lõpp, jätabki kõik otsad absoluutselt lahti ja mulle sellised lõpud üldiselt väga meeldivad. Ja ma ei ole kuulnud näiteks, et noor lugeja, keegi kurdaks, et nii õudne, et ma tahaks teada saada, mis sai nendega, aga ma nüüd täpselt ei saanudki teada või mis sai selle kõige väiksema venna kätte. Et olen, olen kuulnud selle raamatu kohta ka ainult head tagasisidet. See iseenesest on selline tänapäeva trend ju, meil oli siin eelmises saates juttu sässus järvega, ulmekirjandusest ja ka noorte fantaasiakirjanduses, siis tuli juttu ka sellest, et see on tänapäeval kogu maailmas üks selline laialt levinud trend, et vanu muinasjutte jutustatakse uues kuues või mingi teise nurga alt või mingis teises võtmes jahti. Ja millest räägitakse Murleva teine raamat, mis veel ilmumata teine raamat on nüüd Murleva kui autori puhul selles mõttes jälle väga ebatüüpiline, et selle adressaadiks on täiskasvanud lugeja ja Prantsusmaal, nagu autor ise mulle kirjavahetuses ütles, saigi see raamat. Kas ühesõnaga sai pisut kannatada sellepärast et kirjastaja tahtis teda müüa jätkuvalt kui noorte autorite ja avaldas selle raamatu noortele suunatud sarjas. Seetõttu jäi ta sellise noh, oma põhiadressaadi tähelepanu alt välja. Tegemist on novellikoguga kus on minu arust noh, ütleme siis vormiliselt või žanriliselt sellised väga puhtad novellid. Kõik on küllaltki järsu ja sellise novellile klassikalisele novellile oman omase fondiga. Mis on selle raamatu eriline tugevus, on see, et kui oled üheksa novelli läbi lugenud, siis saab seda veel võtta kui lihtsalt novellikogu, kus on erinevad novellid kokku pandud. Aga 10. novell seob meisterlikult kõik need üheksa üheks tervikuks. Ja küllaltki sellisel mängulisel ja, ja minu meelest väga põneval viisil. Ja noh, mis seal on veel, võib-olla siis nende lugude selline ühisnimetaja on see, et lastekirjaniku kohta võib-olla isegi pisut üllatav, et siin ei ole väga palju sellist inimlikku soojust ja õnnelikke lõppe, vaid pigem on ikkagi nii, et et inimene loodab ja teeb plaane ja siis lõpuks saatus mängib temaga nii, nagu ise tahab, või saatus või jumal või kes iganes. Et pigem on siin sellised kurvad ja ootama kohati isegi julmad, julmad, saatuse keerdkäigud. Kas need lood on ka kuidagi fantastilised? Need ei ole fantastilised, need räägivad reaalsest elust ja mõni mõni neist on lähtunud ka sellest, mis on siis umbes nende lugude kirjutamise ajal või pisut enne seda. Maailmas toimunud. Üks novell on lähtunud sellest, kuidas üks vanemaealine prantslanna sõidab sugulasele külla Haitile ja sellel hetkel justkui ta, kui ta on paar päeva seal viibinud, siis elatada läbi sealse suure maavärina, mis päriselt aset leidis. Aga jah, üldiselt kõik, kõik on vägagi realistlik ette kujutada, et see võiks ka päriselt olla aset leidnud. Neid kahte raamatut ilmselt oli ka väga erinev tunne tõlkida, kui üks on selline muinasjutuümberjutustus uues kuues ja teine on siis, nagu ma aru saan, suhteliselt sünget, realistlikult novellid. Jah, ja see oli juba keeleliselt väga erinev, sest et selle lasteraamat ookeani kutse puhul nagu ma ütlesin, et seal on iga peatükk, on eritegelase sisemonoloog, mis tähendab ka seda, et jutustamisviis ja rääkimise viis on väga erinev. Kes räägib lapsekeeles, kes räägib mingi maamehe kõnekeelt ja nii edasi. Nendes novellides ei ole väga palju otsekõnet, ei ole ka väga palju sellist otsest sisemonoloogi, nii et nad on stiili poolest märksa neutraalsemad. Ja tood mulle tuleb ju Eestisse. Jah, selle üle on mul ka väga hea meel, sest ma olen kuulnud, et ta on väga hea esineja, no miks ta ei peaks olema, kuivõrd tegemist on inimesega, kes kõigepealt tegi teatrit ja käis üle Prantsusmaa, näiteks oli tal kaks, kaks monoetendust kus ta siis esines Kluunina. Hiljem millalgi loobus ta sellest ja, ja üleüldse kõigest muust siis kui juba kirjanduses hakkas paremini minema, nii et nüüd ta peamiselt kirjutab, aga ta rändab ka mööda Prantsusmaad ja loeb ette oma raamatuid ja ja teeb ikkagi selliseid, noh, mitte päris teatrietendusega, selliseid avalikke esinemisi. Ja meil on väga hea meel tõesti, ta oli nõus tulema kirjandusfestivalil head Read kus on võimalik teda näha esinemas lausa kahel korral. Esimene kord on reedel, 29. mail kell 15. Räägib kahe Rootsi noortekirjanikuga sellest, kuidas nad näevad noortele suunatud kirjandust. Ja noh, võib-olla kerge rõhuga sellele, et kas noortekirjanduses, mida praegu kirjutatakse, peab tingimata olema fantastika element sees. Et see oli nagu üks meie idee, vähemasti, eks siis paistab, kuhu nad selle jutu suunavad. Jutu suunajaksange pealsašuus, järv, keda sa siin mainisid, kes käisin külas. Et see saab olema küllaltki huvitav. Võib-olla peaksin nimetama siis, kes on ka need kirjanikud, kellega ta seal räägib, need on Saara Elf screen ja Mads Strandberg, kes on kirjutanud väga populaarse ja minu arust väga hea noorte triloogia. Ring tuli võti on need kolm romaani. Ja teine kord, kui on võimalik Jean-Claude Morlevaga kohta, on siis, järgmisel päeval, laupäeval, 30. mail kell viis õhtul samuti Kirjanike maja musta laega saalis, kus mina räägin siis temaga üleüldse sellest, mida ta on kirjutanud ja mida ta arvab kirjutamisest ja maailmast. See tundub väga põnev jah, ütleme nendele raadiokuulajatele, kellel võib-olla meelde jäänud, et festivali kava on üleval ka festivali kodulehel, mis on siis aadressil www, head read, poee sealt leiab kogu info ja infoga siis Jean-Claude Moldova kohta. Ütleme kõigil kuulajatel ka ise kohale tulla ja kirjaniku ja ka täna stuudios olevat tõlkijat Indrek kohvi oma silmaga näha. Ilmselt tekitab see ka rohkem huvi lugemise vastu, kui on oma silmaga ära nähtud, kes see inimene on, kes, kes neid asju kirjutab, ekeseid tõlgib? Aga Indrek, ma tänan sind selle vestluse eest. Tänan kutsumast ja sa valisid siia saatesse ju ühe muusika, seal on veel, mis on ka vist natukene inspireeritud Emanuel Bowist ja tema lühiromaanist, minu sõbrad ikka ikka jah, teema on jälle sama, et laul on jälle prantsuse keelne ja teemaks on ikka üksindus. Aga miks mulle väga meeldib just see interpretatsioon, sest üldiselt on ju see väga tuntud laul võib-olla kõige tuntum artist, kes seda laulnud on talita. Aga miks mulle meeldib just see esitus on see, et tegemist ei ole professionaalse lauljaga, vaid tegemist on näitlejanna, aga see laul kõlas filmis kaheksa naist, mis ongi selline muusika film, kus kõik need kaheksa naist on väga tuntud näitleja Nad, kes igaüks esitab siis vähemasti ühe sellise laulu ja selle, selle laulu esitab firminri saar, kes mängib selles filmis mustanahalist. Noh, ta on mustanahaline näitleja Hanna, kes mängib teenijanna selles filmis. Ja mulle väga meeldib see, kui loomulikult ja kui niimoodi mitte artistlikult seda lugu esitab siis head muusikat, kuulamist ja veel kord, Indrek Koff, aitäh tulemast. Mina olen Peeter Helme ja sellega lõppeb ka kirjandus. Tõlkest leitud hooaeg, soovin ilusat suve ja kuulmiseni, loodetavasti juba sügisel.