Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tervist, mina olen Urmas Vadi. Kas maailmaruum saab ka otsa või elame me hoopiski ühe kera sees ja mis asi on aeg, küsis lapsena kirjanik Enn Vetemaa ja revideeris Uku Masingu raamaturiiuleid. Oma lapsepõlves loetud raamatutest räägib Vetemaa aga Thomas Manni võlumäge loeb Vanemuise teatri näitleja Jüri Lumiste. Head kuulamist. Enn Vetemaa, mis vanuses teie lugema hakkasite ja mis olid need esimesed tekstid, mida te lugesite lapsena? Kui seda hästi mäletaks, mingi eriline imelaps, ma ei olnud, aga siiski suhteliselt Ma olevat lugema hakanud, sest ma ei mäletagi seda päris hästi, millal see juhtus. Väidetakse, et ma lehtedest suuri Pealkiri olevat lugenud viski kolme ja poole aastaselt, aga aga neljaselt vist hakkasin juba nagu vist lasteraamatuid lugema, aga ma pean tunnistama, et paljud räägivad väga suure põnevusega oma esimestest lasteraamatutest. Siis mul nagu neid otse polegi rääkida, tähendab, mul oli neid ilmselt väga palju. Ja ma tunneks ja nendega tekkis niisugune Pruusti teadvuse vool ja ma ei tea, mis ma iseenda kohta võiks kõik avastada, mis ma olen neil lugedes mõelnud. Vot mingi nihuke lähedane tunne on mul kahel korral olnud, üks oli, praegu ilmus Mark Sinisoo, oli üks raamat, eestiaegsed asjad. Kas nii ilus pildiraamat sinule ütelda midagi, aga minul lifti aega neli aastat siiski jah, nelja-aastaseks ma sain sel aastal, kui venelased siia jõudsid ja sellepärast nelja-aastasel jäävad meelde niisugused asjad nagu kompveki paberil raamatut, mängukaardid ja mul on hästi palju niukseid. Te võite küll ette, siis ma käisin kunagi Tallinna linnamuuseumis ühel korrusel, kus täpsetel eestiaegsed, vanad asjad ja seal tuli ka niukseid, lõhnade ja ruumide ja mõtete pilvi ja niukseid minu poole mürinal. Aga siiski ma ei oskaks nüüd öelda, millised nendest lasteraamatutest mulle kõige rohkem meelde jäänud ja mingisugune hirmu tekitava out. Ta oli üks tüdrukud, lugesid neid natuke teistsuguseid, mesilase majade niuksed asjad olid aga mingeid siukseid, hirmsaid nätakaid või niukseid. Suuri kunstilisi elamusi ma küll ei mäleta, et ma saanud oleks. Aga muidugi mu lugemus läks otseüleselt lasse kirjanduselt niivõrd ruttu täiskasvanute kirjanduses, sellepärast ma seda lastekirjanduse niisugust paika nagu. Ja siis ma hakkasin lugema, mis riiulis oli ja isa oli kergelt biblio fiilsete kalduvustega. Seda hirmus palju oli seda lugeda. Ja ma lugesin ikka poisina ikka tõesti palju, lugesin natuke silmadki üle. Võib-olla natuke hakkasin vähem lugema kuskil, kui tuli sport peal kuskil 10 ühe 12 aastased, siis võib-olla Kerge hingepaus oli, kus ma ikka lugesin, muidu silmad puhta ära rikkunud. Siis ma mängisin korvpalli ja tennist, aga kuskil nelja viieteistkümned läks jälle lahti, nii et ega see väga pikk paus, aga siis ta läks juba juba täitsa tõsiselt. No mitte nüüd nii, tõsiselt võib olla, et ma just kohe oleks hakanud kirjanikuks saamisest, mõtlen ma võib-olla mingi mõttega käis läbi pea ja selles mõttes minu jaoks ma olen seda vist kirjutanud ja rääkinud liiga palju, aga ma ei saa midagi minevikus eriti muuta, aga ütleme, luule tõi minu jaoks Uku Maasing, kes elas maal meile väga lähedal, kaks-kolmsada meetrit. Ja see oli kummaline, kolm, 14, umbes aastal 50 jah oli Stalin veel elas ja kui oli niisugune kisa, maad ja kotad, niisugune värk siis tema andis mulle nii luulekogu aeg ilusti üle, võllu, mõnedes põues. Ja need olid siis Alver, Heiti Talvik, kui palavik ja siis oli, mille ma kõige rohkem pihta sai, kohe oli Bernhard Kangro netis ja üks oli Uku Masingu enda neemid vihmade lahte, mis oli minu jaoks siis natuke raske välja arvatud võib-olla see pillipuhujate laul või noh, need mõned asjad. Ja siis järsku hakkas mul tekkima niisugune tunne, et mingi asi on maailmas, millest me ennem mitte midagi ei teadnud. Ja võib-olla kõige rohkem vist tänu Kangrole sellel rangele soneti vormile ma siis hakkasin proovima ka Te kirjutada ja kangrust õhkus niisugust asja, mis muutis minu noh, niukse poisilik kui luule kujuta, sest ma olin nagu koolis ikka lugenud, võib-olla Lermontovi ja Puškini, seal oli see lüüriline mina ja see oli kaunis tähtsal kohal. Aga Angla mulle meelde meenes niisugused noh, ta nagu fotokaameraga käis kuskil vanade tiikide majad ja küüni taga kuskil mingi kõrvitsa jumakas ja tähendab niisugune nagu suured plaanid loodusest ja värvid ja lõhnad ja, ja sõna mina puudub peaaegu täiesti ja see nagu tekitas niisuguse suure üllatus, et rahastamise oma hinge paljastanud. On see asi kõik, nii, nii nauditav. Ja seda ma lugesin kõige rohkem ja siis ma kirjutasin plagiaat, lepi koonina, mõned päris ilusasse annetid üsna tasemel, peaaegu ma kunagi isegi aastaid hiljem ühe anud loomingule ja ta läks seal väga kaunilt sisse ja öeldi, et väga kangru moodi, aga mitte halvem, natuke parem. Aga seda ma ei teinud mitte mingisuguse niukseks luuletajaks saamise plaaniga, vaid selles oli umbes midagi sellist nagu teised lahendasid ristsõnu, mina lahendasin soneti. Aga noh, need värvid ja lõhnad, mis sealt kuulusid ja tulid, eks ole, need nii kui protsess nagu ris sõnadega ei ole, kuigi ristsõnast võib muidugi ka midagi selle vastu pahiseda. Ja see oli jah, mis luuled jõudis ja see oli muidugi kohutavas kontrastis sellega, mida tollal õpetati. Ja siis ma sain aru, et luuletuskogud on nagu ja ütlemise kirjanduse riiulit taganurgas, et see on nagu üks võimas mani ei sõnastanud küll, aga mingi suur opositsioonipartei sellel no väga triviaalselt ja punased lipud kuskil tornitipud ja, ja sellele, et miskisugune asi on mul siin tagaseinas, mis on jõle kindel ja nisuke tekkis ilma poliitiliselt lahti mõtestamata, tekkis tunne, et mingi sureb, teine veel võimsam partei on olemas, mis ei tee endale reklaame, siin on lihtsalt mul siin kodus. Ja siis see asi niimoodi läks ja proosa avastuses ei olnud mul Masingut vaja, see juhtus täiesti juhuslikult just sedasama võlumäega, ka vanuses umbes 14, mis on ka küllalt vara, et nüüd manni juurde jõuda ka manna oli ka niivõrd erinev kõigis teistes seda algul ei saanud üks viis-kuuskümmend lehekülge õieti aru, mis asi see on, et siin ei ole üldse peaaegu faabulat või või mingisugust, tähendab, räägib ainult aja voolamisestest eriskummalisi, kergelt perverssed tähelepanekuid niukseid mingist asjade kohta ja nagu teistsugune raamat ja teistmoodi rütmid ja ja siis kuskil kuskil Päevalehekülg oli ära lugenud, siis ta jõudis Koltsuga päral. Et mis asi, suur kirjandus ka võib-olla, ja nisuke ta võib-olla. Ja siis ma isegi mäletan, et ma tegin endale niisuguse noh, selles mõttes dieedi, et ma ei lubanud endal lugeda rohkem kui teatud hulga lehekülge. Ma ei tea, kas 40 või niimoodi umbes lõppudeks poole pealt oli, mul rohkem ei tohi, saab otsa, kuigi igavesed suured jõmakad ja tema jah, võlus mu igatahes küll päris ära ja ta on ikka võimas ka, sellepärast et ma vaatan, et kui nüüd meie kirjandusele ja üldse ma ei taha velgi ette heita, aga agamann oli niisugune härra, et oma ja teaduse asjaga kohutavalt hästi kursis, sest selle aluseks aja suhtelise voolamise asi, kuidas aeg voolab nii ja naa ja siin tulevad ka kõiksugused röntgeni kõige uuema, siis ei olnud aga küllaltki värske. Aga sinna ta tuleb, kes tulevad igast mürgised seened ja Psylovitsiinidesaja, need narkootikumid, hallutsinatsioonid, kõik, milles üldse midagi teati. Ja röntgen tuleb nii põnevalt ja erootilised selles Sossaa või Sasha või mis ta oli, see vene vene daam, soussat kirjutati, erinevate Rinkov röntgenipildi saab ja paneb omale klaveri peale, vaatajatel fotod sellest naisest jalakesi, imetleb tema luukere ja need olid täiesti tasemel, aga praegu mulle tundub, et meie kirjanikud üldjuhul nagu ei ole maailma nihukse teadusliku arenguga tasemele jäämine justkui natukene maha, ma arvan, et niisugused asjad nagu siin, kui keegi teadlane ja mis on siin geneetikas, nii et mingid tarukujulised maailmaruumid ja niuksed asjad. Et neid oleks igatahes Toomasmann oleks nendele kindlat reageerinud kuidagimoodi ja reageerinud kunstis, et oleks kuidagi nad läbi seedinud ja mingi väga täiesti üllatava nurga alt paisanud meile tagasi, aga praegu meil niisugust autorit nagu Eesti keeles ei ole, ma mõtlen, humanitaari Kuvistavad küll kirjanikud palju alla ja ajalugu ja see tuleb meile tagasi, aga aga see, mis täiesti erinev on. Ja mida kohe toomas Mannakas vaatama, et midagi on 20. sajandi alguses täiesti teisiti ja ilma seda kajastamata, ei saa päris uut kirjandust teha nii. Vot niisugune tunne, et. Ma tunnen mõnikord ka niisuguste teaduslike avastuste vastu isegi natuke suuremat huvi kui puhtad humanitaaria vastu. Aga mingisugusel kombel nad ei taha sõna popularisaator ei kõla alati kõige paremini, ei ole mingit eesmärki olnud teadust populariseerida, nagu ma olen natuke uurinud geneetikat või midagi, niisiis siis ma saan sellest ka kirjutatud. Vot mis asja ma enam kirjutada ei viitsi, et Jüri armastas Mallet ja kõik oli ilus, tuli linnast paha, Ferdinand mustade vuntsidega rikkus ilus. Ja ma tahan kirjutada ainult niukseid asju, mida ma ise hästi Dio. Aga mida ma pean üsna palju uurima, sain targemaks, see on minu praeguses vanusklassis enam niuke triviaalne armulugu ei viitsi teha. See sündmus möödus nõnda, nagu Hans Castor Psiini ülal olles juba nii mõnigi kord oli näinud seda mööduvat. Ikka peatust trepi ees on või mõni muu sõiduk. Kutsari kojamees sidusid kohvrid selle taha. Peaukse juurde kogunesid sanatooriumi ravialused. Kas selle patsiendi sõbrad, kes paranenult või mitte paranenud eluks või surmaks alustas oma tagasireisi lauskmaale või ka ainult need inimesed, kes lebamis teenistusest tulema olid tulnud, et seda sündmust endale mõjuda lasta. Valitsusest ilmus mõni satter, kuues härra ilmusid võib-olla koguni arstid. Ja siis tuli majast välja ärasõitja enamasti särava näoga armulikult teretades uudishimulikke, ümberseisjaid ja mahajääjaid seiklusest võimsalt elevil. Seekord oli selleks väljatulijaks proua Šossaa naeratav ja kaenlatäie lilledega seljas karedast riidest ja karusnahaga ääristatud tikk, reisimantel peas suur kübar. Teda saatis. Rõõmsa rinnaline kaasmaalane, kes temaga natuke maad kaasa sõitis. Ka proua näis rõõmsalt erutatuna, nagu seda oli iga ärasõitja ainult elumuutuse tõttu sõltumata sellest, kas mindi ära arstide nõusolekul või katkestati siinviibimine ainult meeleheitlikus tüdimusest kartes enesele kahju teha. Ja halva südametunnistusega. Tema põsed punetasid. Ta lobises vahetpidamata tõenäoliselt vene keeles, kui tema põlvi karusnahksesse vaibasse mehiti. Kohal olid proua Šossaa kaasmaalased ja lauanaabrid samuti rohkesti teisi ravialuseid. Doktor krokovski laskis tuumakalt määratledes oma kollaseid hambaid habemes välkuda. Ilmus veelgi rohkem. Vanatädi kostitas komplektidega Väkikestega, nagu tal oli kombeks öelda, see tähendab vene marmelaadiga. Seal seisis õpetajanna ning seisis ka man hõimlane viimane pisut kaugemal haledasti piiludes ja tema kurvad silmad libisesid mööda hea külge ülespoole, märkasid Hans Kastorpi nägu koridoriaknal ja viivitasid tema juures tuhmilt. Õuenõunik peerin siit näha ei olnud. Ilmselt oli ta ärasõit juba kuidagi teisiti eraviisiliselt jumalaga jätnud. Siis hakkasid hobused ümber, seisate käeviibete ja hüüete saatel liikuma. Ja nüüd libisesid Prouessha viltused silmad. Kuna Nonii nõksatav ette poole nihkumine oli põhjustanud tema ülakeha tagasi vajumise vastu polstrit. Veel kord naeratades üle Berg hofi maja esikülje ja jäid sekundi murdosaks peatuma Hanscastorpi näol. Kahvatuna tõttas mahajääja oma tuppa oma rõdule, et siit veel kord näha saani, mis Kuljuste kõlinev mööda sissesõiduteed alla dorfi poole libises. Seejärel viskus ta oma toolile ja tõmbas põuetaskust välja saadud suveniiri. Mälestus pandi milleks seekord polnud pruunikaspunased puu kribalad vaid kitsalt ääristatud plaadike. Klaasplaadike, mida kasutades vastu valgust hoida tuli Claudia siseportree, milles silmnägu puudus. Mis aga näha, laskis tema ülakeha õrna luustiku ühes rinnal õõne elunditega mida heledalt ja piirastuslikult ümbritsesid liha pehmed vormid. Kui sageli oli noormees seda plaadikest vaadanud ja huultele surunud, vahepealseid muudatusi tekitanud ajal näiteks harjumuse siin ülal elada, ruumiliselt Rõuges lahusolus, Claudia Šossaast oli, see ei tekitanud ja koguni kiiremini, kui oleks võinud arvata. Siinne aeg oli eriliselt säärane, pealegi ses suunas korrastatud, et tekitada harjumust. Kuigi ainult harjumus sellega, et ei suudetud harjuda. Klirisevat ukse prõmmimine viie ülivägeva külma ja algul ei olnud enam oodata ega kuuldud, seda enam. Mujal tohutus kauguses laskis provoshi ja nüüd uksi kinni langeda. Omapärases avaldus, mis tema olemuse haigusega samal viisil seotud ja ühendatud oli kui AEG kehadega ruumis. Võib-olla oligi see tema haigus ja muud ei midagi. Ent kuigi ta oli nähtamatult kaugel viibiv oli ta ometi ka nähtamatult juures viibiv. Hans, kas troppi vaimu tarvis oli selle paiga geeniuseks, mille Hans Castor ühel pahal ohjeldamatult magusalt tunnil niisugusel tunnil, millele ükski lauskmaa rahulik väike laul ei sobi, mina tundnud ja selle lummusesse langenud ning mille sisemist varjupiltide nüüd kandis südamel millele juba üheksa kuud nii ränkraskeid nõudmisi esitati? Mäletad seda hetke, mil te hakkasite lugema seda, et korraga need tahad, moodustavad sõnad ja on võimalik mingeid asju kokku lugeda? On küll see moment, see plahvatus on ja see ikka kuskil kolme ja poole, sest oli, aga lauset otseselt ma ei mäleta, ta oli suure rasvase kirjaga, ma lugesin isale mingi lehepealkirja ette ja kuidas need asjad need kõverikud kokku ujusid üheks mõisteks see niisugune elektrilöögid, taoline, mitte nii terav, muidugi see tunnetus on mul küll olemas ja see on ka kuidagimoodi meelde jäänud, see. Ma ei taha öelda, et seal mingit Savee taga oli, et ma olen seda ka nagu ennem osanud, seda vist ei olnud, aga aga see mingi päris niisugune imelik avastus, ma nagu kussid, ma teadsin, et nii peabki minema või tähendab ei olnud see üllatus nii suur üllatus, vaid nagu üllatus plaanipäraselt läinud, et see Loskav seal mäe otsas oleva või niimoodi, et kui seda suudaks jah, nii hästi ennast analüüsida tundmusi, sest need tundmused on vahest kummalised. Küll tuleb üks kõrvalepõige väga lähedane tunne iseenesest kui mind kunagi ristiti mina muidu kui poisslaps, keda Uku Masingu arestinud ainukene poiss vaidles, ta ei teinud seda õpetaja üldse, aga minu taristis ära. Ja siis mina olevat visanud ristimised. Ta teeb kummist koera, millega mängisin koera pesuveega ristitud aga aastaid hiljem ma pööningul maal niisugune huvitav valgusid, seal laes mängivad ämblikuvõrgud. Leidsin kuskilt ühe oranži kummiga võra. Nuusutasin seda järsku sellel uraasi kummikoera lõhna kaudu muusse voolas sisse. Mind ristiti vist nelja kuuselt umbes ma ei olnud päris väike, järsku peaaegu see minu ristimise pilt, sest ma olen kuulnud lõhnamälu on inimesel kõige esimene, mis hakkab jääma. Nii, et see pilt tuli mulle niukse kolinaga tagasi järsku, kuidas on mingid isegi vanemate näod, mina olen mingisuguse nõu kohal. Kõik ütlevad, et see on peaaegu võimatu, aga samal ajal räägitakse, et mõned inimesed mäletavad isegi Embronaalseid, mäletasin, et see on olemas, aga lugemisega oli mitte nii ehmatavalt. See nüüd on aga mingi niukene, väike väike, veidi oli küll sees. Aga see läks üsna ruttu ka, ülejärgmine juba lugesin soravalt. Enne intervjuu tegemise algust te ütlesite, et te lugesite ka neid raamatuid, mida ei oleks tohtinud lugeda mitte küll poliitilises mõttes, vaid vaid, et need olid ühed külvatud tekstid. Ja poliitilises mõttes natuke kõlvatuid olen ma kaalu veerus näiteks ma lugesin seda kuudenalkallergid kaovadki, paariteistaastased banneuroopalikusseerib ideoloogiliselt kõlvatu kirjandus, siis oli ka meil mäng kamp, võidame saksa keeles lugeda ei osanud, eesti keelt ei olnud, kõlvatusi oli mul eestiaegseid raamatuid olla avatud peaaegu. Aga puht niisugust kõlvatuse ma mäletan küll. Üks oli 16 kentsakas pilt. Et ta ikkagi on natuke ikka on ohtlik vist lapse alateadvusele ka, kuigi ta lisa huvitavaid tahke, aga ta on ikka riskantne mäng nagu laskeriista andmine lapse kätte. Tähendab, mina ei oska nüüd öelda, kas ma olin umbes umbes 10 11 aastane, võib-olla kuma Einult just Uku raamaturiiuli juures sorides leidsin raamatu nagu mille nimi oli toaneitsi päevik, seal kõrval oli piinade aed, millele oli peale kirjutatud, see raamat on määratud preestritele ühiskonnajuhtidel Arud kuidagi kummaline sissejuhatus ja ja siis ma sain aru, et kui ma neid raamatuid tahan küsida, siis mulle neid igatahes ei soovitata, kuigi mu vanemad lubasid mul absoluutselt kõiki asju lugeda, mis tähendab selles mõttes mingid kitsarinnalised, ma ei tea, kas dekama rooni sel ajal oli olemas, aga seda oleks mul kindlasti lubatud lugeda. Aga niisugust toaneitsi päevik, ühesugused praktiliselt kõik tervesiteedid ja kõik lahknevused ilusti üksteise järel ära loetud, kui ütleme 11 aastasel poisil, ütleme 13 aastasel, kellel on omal juba mingisugune mehestumine kindlalt käima, 111. alles hakkavad mingid liikumised, hormoonid ja niisugused asjad hakkavad tekkima. See oli natukene liiga palju, liiga palju, ütleme, nisugune, sadomaso, histlikud, värgid, lapseeteadvusse ta on igatahes ohtlik värk. Ja ta igatahes midagi ta rikkus ära, sest et ma isegi mõtlen, et et minul võib-olla oleksid esimesel armukogemused nendelt taga, ma ikkagi mul oli mingisugune niisugune kergelt irooniline, natuke kõlvatu pagasi teada selle asja kohta ja ma mõtlesin mitte nii ilusti, nagu peab armunud poiss mõtlema, vaid ma mõtlesin ka kuidagi. Teine mõtlemine oli mingisugust Mirboos pärinev nisugune, patune mõtlemine või niisugune, mitte õilis tütarlast igal juhul ära pahandav mõtlemine, see oli olemas. Ma arvan, et niukene laeng niisugust talb, asja mitte ma ei ütle, et halb asja ka noh, mitte hea kohast asja. On võrdlemisi riskantne Sist ühele noorele inimesele. Kokkuvõttes, ega ta teda vaimult nüüd vaesemaks küll ei tee ja mingeid erilisi lollusi sealt nüüd ka ei eriti, noh kui ta on ikka seksuaalsusega seotud, mitte mingisuguse, mis nagu praegu puht piina, filmi niukseid see võib-olla tõesti rikub, teeb inimese veel hullemini, aga kui ma seda üleval toas seal teisel korruise salaja lugesin, vanematel ei tohtinud, siis mu nägu võis kirjeldada väga suurt imestust. Aga mul on siiski natuke hea meel ka, et ma sain natuke rohkem teada kui kaaslased ja natuke teise nurga alt. See valmistas mind natukest eetilises mõttes vist ette. Kui ma ei oleks seda lugenud, äkki ma ei oleks pannud siin võlgu mäeski tähele, siin on ka mõningaid niisuguseid nagu juutide kirjandusel tihti huvitavaid võnkumisi kuskil nagu patutunnetuse piirjoonel võib olla väga karske ninaga. Pihtagi nendele. Nii et jah, see oli puu, mille ma panin üle põllu koduvale jookse ja mul oli kaks varastatud raamatut pärast muidugi tagasi Masingu nendega kadumise märgatudki. Ja ega ma seda oma vanematele ka ei öelnud, see oli jah niisugune, mida ma isegi ei ole kellelegi rääkinud, neid asju ma olen rääkinud küll, mis luulekogusid, ma lugesin seda Woodma, see on vist minu saladus vist peaaegu siiani. Võib-olla oma naisele. Lapsena lugesin. Uku Masing oli teil siis naabrimees. Jah, tema oli suveti, sealt tähendab puhtalt naabrimees ja elame Raikkülas või minu vanaisa ja kohe kõige lähem talu 300 meetrit oligi Uku Masingu talu ja seal elas ka see päris viimase lõpuni, aga nõukogude ajal elas Evald Saag, kes oli praost ja siis ühesõnaga heebrea keele tundja ja usuteadusel. Võib-olla minu kasvatamisel oli Evald saagi mõju isegi suurem, sest Masinguga oli ta nagu pistiline masingi käinud, liiga palju Raikkülas ta suveti seal käis ilusate ilmadega ja siis ma Ma olin enamasti ikka tema ümber seal kogu aeg kirjutasin ja ja ta rääkis mulle väga kummalisi imelikke asju maailmaruumist ja, ja ühesõnaga kiusas mind igasuguste asjadega. No üks niisugune asi oli, mina küsisin, et kas ikka maailmaruum lõpeb ka kuskil ära mõtlemaks, Kaheteistkümnenda võisin siis olla ehk. Ja siis meil oli laual rohelisel eino, köögilaua peal oli üks teetass ja seal oli teed sees ja seal oli ka üks niisugune lusikas ja lusikas oli seal sees. Ja siis ta näitas mulle seda, seda ekslusikavars nagu Murutuks läheb kõveraks või noh, tähendab katkeb, eks ole seal see langemise peegeldusnurk. Ja siis sellest ta rääkis mulle niimoodi, et vot siin on nüüd langemisnurka peegeldumus nõrk aga nüüd sellele küsimusele, kui nüüd üks valguskiir hakkab minema noh, kosmosesse ja keskkonnatihedusele samuti erinevad, hakkavad üha veerema, tihedamini täpselt läbi arutanud, aga piltlikult oli nii, et et kui äkki tekib nii, et põrkumisi langemisnurga muutunud võrdseks enam kaugemale see kiil ei saa minna, kiir hakkab iseenesest tagasi tulema. Et kui juba valgus ei saa edasi, siis ei ole vist mõtet enam ruumist kaugemale rääkida sellel tegevusel lusikaga päris ilusasti. Ja siis ta selgitas mulle ja lihtsalt mina küsisin, ma olin kuulnud juba, et, et peale uk leidis, et on mingisugused kõver tähendab kõvera ruumi meetele, see oli pall ees ja ta ütles, et see on ikka väga lihtne värk. Et mõtlesin, kuidas sa bullet kolmnurgal ei ole, 180 kraadi nurga summad ütles, et aga kui sa selle palli välisküljele joonistatud kolmnurgas palli peale seal kõvemal pinnal, siis on midagi 185, kui ära mõõdad. Ja kui sissepoole, siis on see teine piima nagu ära, kus on siis noh, näiteks 125 on, eks ole, kolmnurga sisenurkade summa, et see on kõik väga suhteline värk. Vahest ta kiusas mind päris niisuguste asjadega, mida ta nii noh, mida ei saa väga tõsiselt võtta, aga ta hakkas mulle vahepeal rääkima, elame hoopis ühe suure kera siseküljel ja päike on keskel pakkus mulle plaani välja ja siis noh, nagu lapse mõtleme ikka siis, mis ma siis alla ei kuku ja ta ütles, tsentrifugaaljõud sa ju tiirelt kogu aeg pressib su jalad kogu aeg vastasele palli sisekülge ja siis lõpetas lihtsalt selle jutu selle kärata ja muidu sulle räägiks seda. Aga et Inglismaal on üks ühing, mis on, mis on, läheb noh, vaat seda mõtteusku, et mina nalja astusin kadel ühingu liikmeks, et sa võid kaasneda, aga sul peab olema naelu, siis naerustedrik. Muidu sa ei saa. Nii et me elame maakera sees, seal väljaspool on veel mingid muud imelikud asjad. Õigupoolest on tähelepanuväärne lugu selle võõrsile kodunemisega. Selle. Muidugi vaevalise kohanemisega ja oma harjumuste ümberkujundamisega mis võib toimuda peaaegu vaid kodunemise enda pärast ja kindla kavatsusega sellest kõigest jälle loobuda, niipea kui see vaevalt lõpule viidud. Või igatahes varsti pärast seda, et siis endisesse olustikku tagasi pöörduda. Selliseid asju lükitakse katkestusena ja vahemänguna elu üldisesse kokkukuuluvus. Ja nimelt kosumis eesmärgil. See tähendab, et organismi, mis eluviisi liigendamatus ühe taolisuses juba hellikuks, loiuks ja tuimaks on ähvardanud muutuda uuendavalt murettekitavalt mõjutada millest tuleneb tagasi loiuks ja tuimaks muutumine liiga kaua katkematult väldanud korrapärasuse puhul. Seda ei põhjusta nii väga kehaline ja vaimne väsimus ja kulumine elunõuete mõjul. Sest sellel oleks ju lihtne rahu kõige paremaks ravivahendiks. See on pigem midagi pingelist elamuslikkusega ja, aga seoses olevat. Sest järjest edasi kestva ühe taolisuse puhul kipub kaduma ajataju mis aga elutajuga lähedalt sugulane. Ja sedavõrd seoses, et ühe nõrkemise korral teinegi kohtub. Igavuse olemust kujutatakse sageli ekslikult Üldiselt usutakse, et aja huvitavus ja puudus aega, viidab. Kuna monotoonsus ja tühjus aiakäiku koormavad ja pidurdavad see ei vasta täiesti tõele. Tühjus ja monotoonsus võivad küll hetke ja tundi pikaks venitada ning igavaks muutuda kuid suuri, koguni väga suuri ajahulki lühendavad hajutavad need kuni tühisuseni. Rikas ja huvitav sisukus seevastu lühendab, tiivustab küll tundja päevagi, suuremal hulgal võetuna aga annab see ajakäigule laiust, kaalu ja tüseduse juurde, nii et sündmusrohked, aastad palju aeglasemalt tunduvad mööduvat, kui need kehvad, tühjad ja kerged, mida tuul taga ajab ja minema lennutab. See, mida me raja pikkuseks ehk igaveseks nimetame on järelikult õigupoolest aja monotoonsus Est tingitud haiglane lülitus suured ajavahemikud kägarduvad pideva ühe taolisuse puhul südant surmani hirmutaval viisil kokku. Üks päev kõigi teistega sarnaneb siis tundubki kõik ühe ainsa päevana. Päevade täielikku ühetaolisust puhul tunduks ka väga pikk elu üsna lühikesena ja kaoks märkamatult. Harjumus uinutab ajataju teeb selle igatahes tuimaks. Ja kui noorus aeglaselt möödub, hilisemad eluaastad aga ikka nobedam ja nii edasi tõttavad ja ruttavad siis peab ka see põhinema harjumusel. Me teame küll, et ümber ja uuesti harjumise vahele lükkimine on oma elust kinni hoidmise ajataju värskendamise ainsaks vahendiks. Sellega noorendame, tugevdame, aeglustame ning ühtlasi uuendame kogu oma elutaju. See on koha ja õhuvahetuse või supelreisi eesmärk. Selles seisab vahelduse ja episoodilisuse kosutavus. Esimesed päevad uues asupaigas mööduvat nooruslikkust tähendab tugevas ja laias voolus. Neid päevi on kuus kuni kaheksa. Edaspidi sedamööda, kuidas kodunetakse, tuleb aja lühenemine vähehaaval nähtavale kes elu küljes ripub või õigemini võrreldes ennast elu külge riputada, tahaks see märkamist õudusega, kuidas päevad jälle hakkavad kergeks muutuma ja mööda vilksatama. Ja viimane nädal näiteks neljast on jubedust tekitavalt kiire lennuga ning põgus. Tõsi küll, ajataju värskendus mõjub hiljem ka pärast seda episoodilist teisal viibimist. Ilmneb uuesti, kui on tavapärasesse olustikku tagasi mindud. Esimesed päevad kodus muutuvad pärast vaheldust samuti jälle uueks laiaks vooruslikuks elamuseks. Kuid ainult mõned vähesed päevad argielus kodunetakse kiiremini kui selle katkestamise puhul. Ja kui ajataju on vanused, kui juba väsinud või sünnipärase elu nõrkuse tunnusena pole üldse tugevasti arenenud siis uinub see jälle väga ruttu. Ning juba 24 tunni pärast näib nagu ei oldaks iial ära käidudki. Ja nagu oleks reis olnud ühe unenägu Need märkused, nad vaid seepärast siia vahele lükitud, et noorel Kastorpil midagi samasugust meeles mõlkus, kui ta mõne päeva pärast oma tädipojale ütles, talle seejuures verd täis valgunud silmadega otsa vaatas. Naljakas on ja naljakaks jääb, kuidas aeg võõras kohas algul pikk tundub? Tähendab muidugi juttugi olla sellest, et ma siin igavlen. Vastupidi, seda võin ma küll ütelda, et lõbutsen kuninglikult. Aga tagasi vaadates niisiis retro spektiivselt saab minust õigesti aru. Neid mulle nagu oleksin, ma juba ei tea, kui kaua siin ülal olnud. Näib, nagu oleks terve igavik möödunud sellest ajast, mil saabusin ja kohe aru ei saanud, pärale jõudnud olen. Ja sina veel ütlesid. Tule aga välja. Kas mäletad veel? Mõõtmise üldse mõistusega pole seal ju absoluutselt midagi tegemist, see on puhttunnete küsimus. Muidugi oleks Alpi ütelda. Ma usun, et olen siin olnud juba kaks kuud, see oleks mõttetus. Mina saan ainult öelda. Väga kaua. Jah, vastas Joachim kraadiklaasi suus hoides. Minul on sinu siinolekust samuti kasu. Võin sinust teataval määral kinni hoida sestsaadik, kui sa siin oled. Ja Hans Castor naeris selle üle, et Joachim nõnda ütles, nii, lihtsalt ilma mingi seletuseta. Te nimetasite, lugesid luulest arvujaid ja Thomas Manni Võlumäge, mis teile avaldas suurt muljet, aga mis autorid mannile järgnesid. Vaat seda ma pean tunnistama, et minul läks natuke, võib-olla selles mõttes valesti eesti kirjanduse, nii ma jõudsin alles palju hiljem, tähendab, mul läks, see rida oleks teist ära sedamööda tähendab, selle järgi hakkas mulle järgmised lemmikautori saatolfraans pidama, kohe lugesin Silvestel monaari roima siis seda printsi sane jala, prae kööki või kuningat, tal oli ta maja ja siis märksa hiljem lugesin pingviini. Vot see niisugune irooniline ja noh, ma ei oska nüüd France iseloomustada, nagu ta on, natukene lihtsameelsust mängib ja väga kaval see on mulle ka ka väga hakkas meeldima ja siis kolmas autor, kes ka üsna noored, need on kõik niuksed ütleme, 10. 11. klassi avastasid, oli muidugi soo. Vot need hiljem strindberg, aga just nagu fraas ja soo. Ja vot eesti kirjandusest ma nagu ei, ei saanudki millegile algusest pihta, välja arvatud imearmas oli muidugi Saadet lugeda. Siis mulle lisa, mulle juhtis tähelepanu ja ma sain aru küll, et peet, vallaku novellid on imehead. Ja seda ma imestan nagu siiamaani. Ta positsioon nagu rahva teadvuses või ei ole nii kõrge, nagu see kirjandus väärt on. Minu meelest on see puhtalt, ta on ikka väga hea. Ja siis ütleme tõe õiguse juurde ma jõudsin alles võib-olla kuskil 25 30 aastased, kus ta hakkas mulle meeldima, aga siiski on üks Tammsaare erandlik raamat, mis minu arvates jagu tema muust loomingust kõrgema jäämisele tõesti maailmakirjanduse välja, muidu ta ikka sinna ei lähe. See on põrgupõhja uusmaa, vot see, mis töötab oma. Kui üks inimene teeb oma kindla süsteemi, mille sees tema asjad hakkavad liikuma, siis ega nad väga hea nagu ütleb markeesise üksinduse ja need on kõik oma oma väljamõeldud maailmad. See on niivõrd hea raamat, midagi hullu võrreldes ütleme mõne tõe ja õigusega, mis on üsnagi, mitte eriti hea, pidin neid nii kiiresti kirjutama, eks ole. Läksid ju järjejutuna lehte ja siis see, see on täiesti uus kvaliteet ja huvitav, et ta sai seda alles kuuekümnendates eluaastates, oleks sealt veel midagi võinud tulla, sealt võib rahulikult tõmmata pulgaakovi Göte Fausti ja seal on need kõik seesama tegelinskid kui ka need kuradid. Aga tea, asjad ja peetud hakkavad ikka lagedale tulema ja kui nad äkki oskavad tulla veel rahvuslikult omapärases vormis, nagu nad seal on pikkade juhtmetega, nagu nad mitte nagu mingi Laota Christopheri nagu Götel või Bulgakovi niuke, kentsakas, vot siis on ikka maailma kirjandus küll ja see on mu meelest ikka ultra raamat. See on kõige parem asi, mis eesti keeles vist on kirjutatud. Aga siis eesti keeles on vahest võid leida mõningaid raamatuid, küll. Inimesed ei ole suurt lugenud. Mõne sõnaga rääkisime Vanapest vanapagana, riiuleid ei tea vist peaaegu keegi, sest ma tean, et kui see ilmus, sest ma olin sellest ka täitsa vapustatud. Kuivõrd mõjutasid need raamatud just teid, kirjanikku? No luules põhiliselt on Harboyali Arbote juurde ma olengi nagu jäänud, aga ma ei ole luuleta neil ka elus eriti palju. Kesk ja enam ei luuletanud. Esimese kogu tegin magasi, teise tegin ma Paul-Eeriku samade kaante vahel lumesõda ja valgus pimedus. Siis ma olen vist ahhaa kuskil 90, tegin ühe natuke religioossema mingi luulekogu selleks väga vaikses, sellel palju keegi lugenud. Suur luuletaja just ei ole. Kirjanduslikud mõjutanud mõnd muidugi mann Ma mõtlen pulgaakus, ka palgakulud on mul raskem Pugaakud õppida, Bulgakov kuidagi kirevam, kirevam ja narkomaane. Vot manniga ma täheldasin seda. Et huvitaval kombel ma olen natukene, suhtun nendesse päikesesse, kellesse tõsisemalt kui mõned teised, tähendab, ma ei suhtu Turu astroloogias eriti hästi, aga päris korraliku horoskoop, mida ma ise olen kanuristest õppinud tegema paremini ja siis ma ükskord vaatasin, et need, kes on minuga samas päikesemärgis näiteks mina olen kaksikutest Tseemini, juuni mai lõpust hakkab juuni jaanipäeva oli peaaegu et need, kes on nendes minuga Kaksikute märgi omad, need on mulle ääretult tuttavad ja mul on väga kerge nendelt õppima, noh see on nagu isegi meie ja mis ma võtan, ma tunnen seal niivõrd ka minul omane ja siis ma panin tähele, et Toomasmann on sündinud ka juuni keskel. Meil on sünnipäevade vahe nädaland siis lemmikmuusikas Mullen, Stravinski, kes oli vist 18. juuni. See on nüüd see võib-olla inimestel oleks huvitav teha niisugune oma lemmikautoreid ja vaadata, mis lihtsalt entsüklopeedias, millal nad sündinud on. Ja minul on see õhu nurk, on mulle. Nonii, pagana tuttav, näiteks luuetest üdi oli mulle nii, nii, nii kohutavalt. Ja üldse kaksikute inimesi tunnen nagu ära näiteks eks ole, jüdis ja Jüri Järvetil on ka midagi sarnast, nagu oli, minu meelest ma tunnetan, vot see on see minu päikesemärgi kaksikute asi ja maailmakunstist ja kultuurist. See hoovab kõige kergemini minuni, aga vot Eesti kirjandus oma olemuselt on rohkem nagu Tammsaare. Tammsaare on küll nüüd õhukolmnurgas, jah, aga ikka maa, Kolmnurk, seal on ikka luts ja ütleme, vilter, kes Lutsu tegi heliloojatest ja niuke. Maamehe nali ja see on ikka see mulla lõhnane. Mina olen satusest sihukese haprasse kohta ja sellepärast mulle need prantsuse kirjanduse ja need on mulle nagu kuidagi väga lähedases siis prantsuse kirjandus, muidugi prantsuse luulet ma ka üsna, ma ei oska prantslased korralikult, aga ma ikka lugeda saanud. Ma olin nii uhke mees, et ma lugesin ikka Borlärjever lääni originaalis, kuigi ega nad minuni päriselt jõudnud, see sõna tagama, minuni jõudnud. Ja nemad ka mind muidugi luules kindlasti mõjutasid ja ka niukesed mõjutuses mul nagu olid natuke häbi on öelda, et mulle meeldiks, kui oleks Eesti mõjutajaid ka natuke rohkem muusikas küll eesti mõjutajaid, aga. Nendest autoritest küll ei saaks rääkida mingisugusest lastekirjandusest astusite kohe sellesse suure kirjanduse lugemist see sisse ja see, kas lapsepõlve üldse oligi tee sellesse lugemise mõttes. Ja mul on isegi natuke nagu kahju, et mul läks see lapsepõlv kirjanduse aspektist, muidu mul oli väga pikk lapsepõlv ja tudeng eriti pikkune, ma käisin kaks ülikooli läbi ja aga see lapsepõlvekirjanduse maailma jäi minu jaoks tõesti natuke liiga lühikeseks, et kui poiss jooksis, eks ole, gümnaased kurt Merivoo taskus. Nii et see ju rullis paljud ilusad asjad ära minu jaoks. Aga samal ajal, kui ma läheks kuskile sinna raamatukokku ja vaataks, mis eestiaegseid raamatuid ilmunud, ma usun, on suurem osa ka lastekirjanduses on mul kindlasti läbi loetud. Praegu näiteks oma elu elas mul midagi nii hirmsasti ei plahvata. Üks asi, mis mulle ka väga hilja tuli, mõistus, ma ei osanud algul hinnatu sugugi. Kuna mulle prantsuse kirjandus meil siis ma olin väga irooniline Eesti rahvaluule suhtes. Jällegi pidin ma olema üle 30 aasta, kui ma hakkasin järsku tabama mõtet ja kui ma järsku võtsin sellesama kalevipoja ülevalt on igas korteris ju enam-vähem ikka kuskil ülemises riiuli hästi tolmunud nahkne, võtsin tema kätt, hakkasin seda vaatama. Natuke mängib see kaasa, et ma olin lugenud trioonid Zeusi memuaare, vaadanud, mismoodi tema käsitab prantslaslikud värki, kuigi mul teadvuses ei olnud seda maks hiljem mõtlemas madrooni olin ometi lugenud, see mõjutas ilmselt vaat ja siis, kui ma järsku vaatasin seda raamatut, mida ma vihkasin nagu lapsepõlve sinna, nii tobe selle asemel, et öelda täpselt, ta räägib, et siis tulid seitsmed, kaheksad, küünal, viied, kuued, viinakruusid, kolmed-neljad tähendab nii igavad, et no mis asja ta iietab ometigi. Siis ma järsku hakkasin vaatama mingi teise pilguga ja siis hakkas mulle järsku kasse mind lõbustama ja nagu ütleme, lavapildis on täitsa teine pilt, kui sa paned ühed prožektorid, teised prožektorid, järsku ma kallasin sellesse drooni prožektoritega selle kalevipoja üle ja siis ma järsku nägin, et Kalevipoeg on niisugune mõnus töllakas eesti mees, natuke pikkade juhtmetega läheb halvasti põrgust, isegi naist saab olla kehva maa, aga kus on maa, on võlgades. Inimesed sunnivad Ta minema tähendab kogu see faktoloogia, mida ma üldse ei muutunud, see läks teistsuguse valgusgammas ja siis oli mul seda ütlemata mõnus seda kirjutada, see oli üks niisugune asi, mis neid puhtalt tõesti eesti kirjandusest ma olen võtnud, aga muidugi ma olen jah, ta, selles mõttes teenutas Travist ja siin ei ole midagi. Tähendab noh, koolis ma ei saanud ja kirjandust eriti midagi, sest me õppisime ikkagi põhiliselt vene kirjandust ja Juhan Liivi ja jumal teab, mis Pöögelmanni, see huvitab meid üldse, mis seal koolis tehti, sest ma lugesin ka täiesti teistkirjandust. Siis oli vahepeal ma lugesin teatud huviga natukene aega, Stalini preemia, kuulate, aga seda ma tegin teatud määral sadistlikust vaadata, kui halvasti kirjutavad ikkagi või no tähendab, mitte nad ei kirjutanudki aladeni. Aga noh, see eesmärk, mis nende ette on seatud, nii triviaalne, reaalne, et milleks nad, selle avastamine pakkus mulle mingit sotsialistlikku lusti ja ma pean ütlema, paljude raamatute hulgas ikka mõni kujund, kuskil on ka ühele niisugusel kirjanikul oli üks niisugune kujund, mis mul on siiski hästi meeles. Pakkimispaberit olid selle peale pruuli, oli kunagi vist ka niisugust helesinist pakkimispaberit vene ajal oli. Ja tema see kirjanik võrdles päike, kest mingisugust päikest või plekiga kollasel paberil ja see oli nii hästi võrrel sellest ajast. Meil on üks paremaid võrdlusi, kus taevas on niukses hobuses vines. Päike ei paistnud, on niisugune õlilaik on. Ja see raamatule mul ikka meele enam mul köögis nii halba pakendit eriti ei ole, aga aga midagi isegi nendest mõni kujund või mõni asi jäi meelde. Kas mõni tekst lapsepõlvest, mida te lugesite, mis toona võis jääda kuidagi saladuslikuks või millest ei saanud aru, aga hiljem on see meelde tulnud või arusaadavamaks muutunud? Kogu Eesti rahvaluule ja Kalevipoeg oli mulle noorest peast väga vastumeelne, täiesti arusaadav raamatu, aga võib olla ka tänu läbi videotormi selle ühesõnaga eesti regilaul ja see mul keskeas hakkas jälle istuma ja samuti ma ütlen Tammsaare kohta ka esimesest osast ei ole mõtet liiga palju juba räägitud. Aga mille puhul mul hakkas meeldima, välja arvatud nüüd noh, see on juba eraldi riiul, on see põrgupõhja uus, aga hakkasid mulle meeldima kuskil kah täiesti täiskasvanud juba vanemamehel hakkasid mulle lõbu pakkuma need, tema niuksed, saad heietused. Aga kui see poleks olnud niimoodi kassa, siis mind armastas ja kui see oleks, ma ei oska seda praegu, aga tead, kuskil on niuksed kohe vahest mitme leheküljelised niuksed. Aga kui ta ikkagi nii ei oleks, kas siis oleks nii, vot vot niisugused, mis mulle tundusid noh, nagu dramaturgiliselt mõttes nii mõttetud ja tohutud laused, mis asja ta nüüd ometigi Eiendab, eks ole, nad nüüd ma ei oska siin aru, et need on väga magusad ja on täiesti gurmaanlikult, võib neid natuke, mõtled natuke seeliku nihukseid. Jah, infantiilseid dialooge, ma naudin vahest Tammsaare hilisemates osades päris hästi. Te olete väga palju kirjutanud teatritekste. Kas teile draamatekstid, näitekirjanikud on ka lapsena meelde jäänud? Mitte päris lapsena, siis ma arvan, et ma ikkagi olin ikka ju tudeng juhtumist tähendab muidugi ma lugesin näidendeid, aga ma ei lugenud neid ekstra pilguga. Aga minu jaoks läks näidendite lugemine oluliseks siis, kui ilmus niukene härra lagedale. Nagu ütleme türrelmat siis kui ilmus Rooseku silmapiirile siis, kui see piidermanni autor, mis ta nüüd viska šveitslane. No ühesõnaga, võib piirduda türemate, Venemaal on kaheksa väga lähedased. Vot see oli üks sisuga näidendi konstruktsioon, mida ma nagu hakkasin päeva. Mõte on ju mitmesuguseid, näidend on praegu, ta ei ole üldse moeseal, on Türi andmetega niisugused mehed, aga seal on võrreldes nagu mingi kellasseppatööga või tähendab, seal ei ole mitte midagi, ei ole tühja ja ühel hetkel, kui need kõik asjad, need rattad sealt paika, siis järsku hakkas kell käima või umbes nii nagu teed mingisugust autot, eks ole, plekist autot ja järsku ta hakkab mööda põrandat sõitma. Te kuulsite saadet kirjanik Enn Vetemaast ja tema lapsepõlves ning hiljem loetud raamatutest. Katkendeid Thomas Manni võlumäest luges Vanemuise teatri näitleja Jüri Lumiste. Saates kõlas Enn Vetemaa muusika. Litri lõid väravasse Külli tülija, Urmas Vadi. Kõike head ja kuulmiseni. Litter otsib väravaid kirjandusilmas.