Lisan juulikuu viimane kultuurikaja stuudios Pille-Riin Purje. Saate teemad. Silvia stuuri paberskulptuuride näitus, koorilauljate suvekool Puurmanis intervjuu Kuno arenguga. Jaanus kulli suveteatri kommentaar. Ülevaade teatrielust Pärnu Endlas, ajakirja teater, muusika, kino uusim number ja Ivalo Randalu muusika jutt, head kuulamist. Eile avati Adamson-Ericu muuseumis saksa kunstniku Silvia stuuri paberobjektide joonistuste näitus paungles piirid. Piirideta kohal viibis ka kunstnik ise, kes üleeile Adamson-Ericu muuseumi kaunis sisehoovis ka vaikselt oma sünnipäeva tähistas. Lisaks USA-le, Jaapanile ja Austraaliale on töö ja õppereisid toonud kunstniku juba varem ka Eestisse. Mõned aastad tagasi oli tema näitus vaal galeriis. Silvia stuur kõneleb nüüd sellest, kuidas kujunes ja jäi tema meelismaterjaliks paber. Kunstiga tegelemist palju aastaid tagasi ja hakkas töötama kohe paberiga sel proosalisel põhjusel, et tema ateljeesse oli pikk tee ja seepärast oli võimatu tassida sinna raskemaid materjale. Ta avastas, et paber on suurepärane materjal mitte ainult joonistamiseks maalimiseks, vaid ka töötlemiseks vormimiseks, skultuurideks. Kuna Silvia stuurile meeldib ka maalida, on kõik tema paberskulptuurid maalitud skulptuurid. Paber on tänaseni jäänud tema materjaliks. Ta kombineerib seda terasega ja üks tema teemasid on olnud keha. Ta on teinud suuri kehakarkass, nagu puurisid keha väliskujule liitub aga sisemus. Ja kunstniku jaoks ongi väga huvitav kombinatsioon sisemise ja välimise vahel. Kuidas seda näidata Est eetilises süsteemis. Silvia stuur alustas selle teemaga 1996. aastal, kui ta sai selleks tööks Schleswig-Holsteini stipendiumi. Oma tehnikat kirjeldab kunstnik nii. Joonistan paberile, siis pühin selle maha Essentsidega õlidega, et tulemust dada. Algul loon, siis lõhun, läbides nii kõik tegevuse astmed. Näituse pealkirja paundles võib tõlgendada ka kui piiride kadumist. Erinevate maade ja inimeste vahelt on oluline suhelda inimestega üle maailma ja seda saab teha kultuuri kaudu. Silvia stuuri kontakt Eestiga algas 1989. aastal, kui Viljandi Ugalas tema abikaasal lavastas köietantsija lugu ja tema tegi lavastusele kostüümid. Aga millise laengu peaks vaatajale andma? See praegune näitus, kus kunstilisteks kujunditeks on esmapilgul ehmatavalt mõjuvad punakaspruunist paberist jäsemed, käed ja jalad on see mõnevõrra šokeeriv. Pessimistlik. Seda on raske öelda, arvab Silvia stuur. Tema sooviks on äratada mõtteid, mõtlemisvõimet, tööd, oma peaga, see on üldse tähtsaim, mida igaüks võib teha. Nii et eesmärk ei ole šokeerida, vaid äratada mõtteid kogu maailmast, meie elust, avaramalt. Meil peab olema oma visioon, nägemus ja seeläbi lootus ja võimalus tuua omaenda idee inimesteni. See on väga hea tunne. Nii kõneles saksa kunstnik Silvia stuur. Küsisin ka näituse korraldajalt Kadi Pollilt, milline on väljapaneku tonaalsus või järelmõju tema arvates? Võib-olla see on näitus, mille puhul ei peaks lööma kohkuma sellest esimesest muljest, mis ehk näitas, jätab, et kuna need värvid on, on suhteliselt jõulised ja ka see, mida näidatakse, sellised üksikud missugused paberist vormitud jäsemed, mis on lõikav, lühe, punased, et et selles mõttes, kui nüüd nagu süüvida asja ja vaadata, Ta neid töid lähemalt ja siis siis neid ideid, mis siin sees on Veneid, alltekste, mis siit välja lugeda, saab, et neid on väga palju ja need on väga inimlikud, et selles mõttes ei ole, ei ole nagu sisu, see ei ole midagi šokeerivat. Et just sellest üldmuljest tuleks veidi sissepoole minna ja just nii, nagu see Silvest tuuri põhimõte siin või põhiidee on. Et mõelda või mediteerida sellel näitusel. Näitus paundles piirideta Adamson Eriku muuseumis lühike jalg kolm jääb avatuks 29. augustini. Suveteatri teemadel kõneleb nüüd Jaanus kulli. Juba mitmendat suve on teatrite vabaõhulavastused, suveprojektid, suvelavastused, vabaõhuetendused. Kuidas me neid ka ei nimetaks, pea iga teatri pärisosaks tavapärase hooaja nii-öelda käepikenduseks. Kes suveprojektiga välja ei tule, on juba ette kaotaja, võiks vist isegi öelda. Tänavu jäi suvelavastustest kõrvale vaid Vene Draamateater, vanalinnastuudio ja Vanemuine. Viimane kuuldavasti plaanib järgmisel aastal etendust Emajõele, pakkudes nii konkurentsi Dvinjaninov Emajõe suveteatrile. Mööda ei tohi vaadata ka kooli ära ja harrastusteatrite suveprojektidest. Nii näiteks Kuressaare teatri mullu esietendunud kuningast Jon harrastusnäitlejate esituses ei jää millegi poolest alla professionaalsele suveteatrile. Kuigi see suvi pole toonud küll selliseid elamusi, kui seda omal ajal kolm musketäri linnateatris või näiteks Ugala tõde ja õigus. On tänavugi vähemasti paar lavastust, millest teatrisündmusest saab rääkida. Et Eesti Draamateater, Kõivu-Pedajase kui me moonsundi vastu oli ka Kreeka pähkleid, kauplesime kui suvelavastust reklaamis tuleks sellest kui suveräänsust liidrist või tegijast alustada. Ometi oleks moonsundi teiste vabaõhuprojektidega kohatu kõrvutada. Nagu ei kannata võrdlust ka Draamateatri suur saal taevaskoja või Reiu jõe kaldaga. Seepärast tõstaksin eelkõige esile Tätte trassi 2000 aastat elu Eestimaal ehk piknik Reiu jõel kui vabaõhuetendust selle termini kõige laiemas ja samas kõige täpsemas tähenduses. Miks siiski piknikku Reiu jõel ei salga, üle tüki aja on hea meel Raivo trassist kes on osanud sellise mänguplatsi leida ja selle sajaprotsendiliselt ära kasutada. Jah, juba olen kuulnud irooniat, lennukite laevade kõrval puudus vaid allveelaev. Ent küsimus pole vaid atribuutikat ja pürotehnikas. Küsimus on lavastuse terviklikkusest erinevatel tasapindadel ja mängupaikades toimuva kokkuviimises. Ja lihtsalt puhtvaatemängulisus ja kõrval on siin Tätte teksti näol olemas ka teine tõsisem tasapind Haldext. Trass koos kunstnik kõrakuga on suurepäraselt ära kasutanud nii vana raudteetammi jõe vastaskalda, kuid jõe ise. Mõni võib ju purilennukite või jõge mööda seilavate kõiksugupaatide ja kalade kasutamises näha liialdust. Mina seda ei näinud. Etenduses, kuhu on kaasatud niivõrd suur maa-ala või isegi ruumala peabki korraga sedavõrd palju erinevais paigus juhtuma. Lavastuses on ilmekad ja täpseid lausa kõhedaks tegevaid seene nagu pioneeride rongkäik, pioneeride moodustatud kujund ENSV. Alles see oli ärkab, mälusin ellu. Samuti mitmeid eredaid rolle, nagu näiteks Aare Laanemetsa küüditaja kuju. Paigas on ka massistseenid ja mis mitte, vähem tähtsam ka kõrimikrofonid, mis teksti kaotusteta edasi andsid. Lavastus esiplaanil vaatajapoolsel kaldal tegutsevatele peo osalistele. Sepo Seeman-ile ja Katrin valdkonnale on ette heidetud vähest psühholoogilist joonist. Ent Reiu jõe kallas pole ometi teater, väike saal. Kuigi Katrin Valkna tüdruk roll on tõepoolest natuke veretu ja üheplaaniline aga see pole sedavõrd näitleja süü, kuivõrd see roll on üldse näitemängu kõige nõrgem lüli. Igatahes pakub piknik Reiu jõel igaühele midagi, mis ühe suvelavastuse eesmärgiks peabki olema. Kahju vaid, et Endla saanud sellist publikumenu ette näha ja lavastust vaid viiel õhtul mängis ja nii veelgi suuremast tulust ilma jäi. Et lavastus augustis taas publiku ette tuuakse? Tundub, et suvelavastuste menu sõltub suuresti uudsest lavastus paigast. Nii joonistusid tänavu Eesti suveteatrimaastikule sellised uued mängupaigad nagu Reiu jõgi ja Taevaskoda. Kes oleks uskunud, et piknik Reiu jõelt toob viiel õhtul kokku 17000 inimest. Nii et mullu terve suve mängitud viimne võttepäev ka taevaskotta sedavõrd palju rahvast meelitab. Küsimus pole ainult lavastuses või näitlejatöödes kihutatakse kasvõi teise Eestimaa otsast kohale, piaalset pakutaks midagi uut. Lisaks kunstielamusele ka ootamatut loodusliku mängupaika. Viisakalt ollakse päri parkida masin, heinamaa kõige kaugemasse soppi Antsima kilomeeter mööda tolmust teed ja seejärel passima tundi paar päikesel otsas, enne kui kunstielamuse manu pääsetakse. Inimeste teadlikkus on kasvanud, enam ei tulda kohale, käed, püksitaskus vaid seljakott seljas, mis muuhulgas mahutab ka teki madratsit. Ja muidugi ei puudu piknikukorv tundiumi paar ootusärevust enne kungi lööki on saanud justkui vabaõhulavastuste orgaaniliseks osaks. Omamoodi uued mängupaigad sel suvel olid ju ka Ugala tilk vargamäel, kus mängiti Tammsaare, Andres Noormetsa Juudit Rakvere linnuse sisehoov, kus etendusse Shakespeari Prosa märkmed ja juba mainitud taevaskoda Viimse võttepäeva mängukohana. Kui juuditi ja Mäpeti puhul tahakski ennekõike kiita kujundust Ugalas siis Silver Vahtre traat ja Rakveres Maret kukkurit siis Viimse võttepäeva komandeerimine taevaskotta ennast ei õigustanud. Taevas kohe võimas ja lummav liivakivisein lavastuses kaasa mängima ei hakanud. Lisaks kaotas Pirita kloostri müüride äärde sobitatud kujundus taevaskojas oma kompaktse mängu. Pindia jahtaksia liialt ühetasapindses. Lavastusest kui tervikust ei saa kahjuks rääkida ka juuditi, aga kaeti puhul. Siin köitsid vaid üksikud näitlejatööd. Juuditis eelkõige Peeter Volkonski Olovernes marketis nimiosalisena Üllar Saaremäe. Niisiis sel aastal joonistasid minu jaoks välja kaks äärmust pigem klassikalist teatrivormi kandev kuigi vabaõhulavastusena välja hüütud Moonsunud Eesti Draamateatris Endla piknik Reiu jõel. Pärnu teatris Endla käis mikrofoniga Annely Erm. Homme lõppeb Endla teatri tavapärane suvehooaeg pea kuu aja jooksul oli pärnaka hilja suvepealinna külalistel võimalik näha 12 lavastuse kolmekümmet etendust. Erandina toodi sel aastal suvehooajal välja ka uuslavastused. Endla müügijuht Gea Kammer. Kuidas on läinud? Suvehooaeg on läinud väga hästi, nagu ta ikka läheb. Ja homme ongi meil viimane etendus, suures saalis on muusikal Irma ja väikses saalis on ohver. Ja öelda, et võrreldes eelmiste aastatega ei ole nüüd näha küll sellist tendentsi, et see aasta oleks meil rohkem olnud inimesi saalis. Sellepärast et inimesed, kes suvel Pärnus teatris käivad, on enamasti sisse sõitnud ja puhkajad oma inimesed tulevad teatrisse ikkagi siis tavahooajal, sügisel ja talvel. Aga sellegipoolest võime öelda, et jah, et on hästi läinud. Me püüdsime Enda suvehooajakava teha võimalikult mitmekesiseks, et inimesed leiaksid väga erinevatele maitsetele tamist ja menuetendus, nagu ikka on siis Estonia rahvusooperi ja Endla teatri ühist muusikal Irma. Ja samas tõime välja ka kaks uut esietendust. See on siis Stig Larssoni tegevdirektor tor suure saali etendus, mille lavastaja Enn keerd ja väikse saali etenduse ohver, mille autor on Marja Fratia, lavastaja Madis Kalmet. Ja peab ütlema, et huvi nende etenduste vastu on olnud ka täiesti piisav ja me oleme sellega rahul ja samamoodi näitasime üht Üheteist populaarset ärklisaali etendust. Ristumine peateega son siis Jaan Tätte näidend ja viimast korda meil lavastus Maria Kallase meistrikursus samuti viimast korda strindbergi Haades ja nüüd teeme siis väikese pausi, sest teater läheb augustis ringreisidele ja siis ise jätkame juba oktoobris oma majas uuesti räägiks võib-olla lähemalt nendest uuslavastustest, kuna need on ka tuleval hooajal Endla teatri mängukavas ja suvel mängibki neid siin Pärnus vaid kolmel korral mõlemat tükki, nii et suurem osa inimesi ei ole neid näinud. Kõigepealt siis PT ehk tegevdirektor, autoriks on Rootsi postmodernist Stig Larsson ja näidend on selline psühholoogilise taustaga. Ja räägib siis ühest noorest paarist, keda külastab noormehed, otsene ülemus, kes hakkab neid vaimselt terroriseerima. Näidend pakub üpris palju mõtlemisainet, sest eks me tavaelus puutume ka tegelikult kokku vaimse vägivallaga väga palju, aga võib-olla me ei pane seda tähele ja meie seas on kindlasti inimesi, kes on sellele tundlikumad ja on ka neid inimesi, kes lõppkokkuvõttes arvavad, et see vaimne vägivald võib teha ka head. Et selles etenduses ongi jälle igaühe enda otsustada, kuidas tema seda vaimset vägivalda talub ja mis piirini tema seda vastu võtab. Ja etenduse, mis on nüüd osalised Ahti puudersell is Aibel, Ago Anderson, Diana Tammistu, Tõnno linnas lavastaja nagu öeldud, on siis n keerd teine uus etendus on ohver, seda on lavastatud ka väga paljudes teadetes, ütles üle maailma ja üldse marja Frati teisi näidendeid. Lavastaja Madis Kalmet ja osades on Carmen Mikiver külalisena Andres Karu ja Andre Sild. Ja selline kriminaalne lugu. Ja ei ole soovitatav alla 14 aastastele sellepärast et ta on üsna jõhker ja nagu lavastaja ütleb. On ta räme nagu elu isegi. Ja samamoodi puutuvad seal inimesed kokku ka vägivallaga, nii vaimse kui füüsilise ka. Ja selle näidendi puhul on lõpp kindlasti väga paljudele ettearvamatu, seda teeb mitmeid keerdkäike seal järjekordne suvehoo aeg on siis need Endlas edukalt lõpule saanud, kas on juba mingid plaanid ka järgmiseks aastaks, kas suvehooaeg järgmisel aastal ikka tuleb? Suvehooaeg tuleb kindlasti, aga meil on plaanis seda pisut teistsuguselt korraldada, kui siiani on seda umbes 30 aastat järjest tehtud. Eelkõige me tahaks jälle ära kasutada see aasta väga edukalt kasutuses olnud uut Paikuse-Reiu vabaõhulaval, kus siis see aasta etendus, Jaan Tätte 2000 aastat elu Eestimaal ehk piknik Reiu jõel. Kaalume praegu varianti, kas mitte sedasama etendust paar korda järgmisel aastal uuesti taastada ja siis on meil plaanis samas kohas lavastada, aga täitsa uus etendus, meil on suvehooajaga mõned plaanid veel, aga see selgub nüüd publikule, ütleme järgmisel aastal. Suvehooajaga pole Endla teatrisuvised tegemised sugugi lõppenud. Alates neljandast augustist läheb teater ringreisile kõige esimesena hakkama näitama eelmise aasta vabaõhuetendust. Mulje Harri kodanlasest aadlimees. Mis on selline tore komöödia hea vaadata. Ja neljandast augustist sõidab kodanlasest aadlimees mööda Eestit ringi. Kuni kaheksanda augustini käiakse siis jõhvi suvelaval Rakvere linnuses, Põltsamaa lossihoovis, Türi laululaval ja Haapsalu lossipargis. Nüüd peale seda, 10.-st augustist läheb Endla teatri interEesti draamateatrisse Tallinnasse ja 10.-st kuni 15. augustini on seal võimalik vaadata siis selliseid lavastusi nagu küülik, küülik, Silvia Silvia tuli ka meil alles kevadel välja putukate elust. Stig Larssoni veedee mees, kes arvatavasti on. Ja peale seda siis juba 16. augustil kuni 19. augustini on Tartus Vanemuises suurepärane muusikal Irma. Ja samas Vanemuises. 21. augustil on Jaan Toominga lavastatud putukate elust, selline on meie Eestimaatuur. Olgu lõpetuseks veelkord öeldud, et Endla teater alustab uut hooaega oktoobris ja siis juba suures osas ka värske repertuaariga kultuurikajale Pärnust Annely Härm. Kui suvepuhkus on veedetud kusagil looduse rüpes nagu näiteks minul, siis taas linna jõudes on meeldiv uue hooga hakata kultuuriajakirju lugema. Ja sellepärast ma palusingi stuudiosse Jüri Aarma, et kõneks võtta ajakirja teater. Muusika, kino uusim juulikuu number. Selles numbris on nüüd täpselt pealkirja järgi need artiklid paigutatud, kõigepealt teater, siis muusika, siis kino. Kas tutvustamist alustame ka teatrist? Jah, sedalaadi divisjoniti pajutus on meie ajakirjas juba sellest aastast alates kaanepildilt, olgu siis alles tänastele või homsetele ostjatele teadmiseks, naeratab meile vastu hästi suvine Piret Kalda, igati sobiv suvepiiga meie ajakirja esikaanele ja tänavune Lauteri preemia laureaat. Ja muidugi see oli loomulikult peapõhjus, mitte suvi ja suvisest tema naeratusest. Nagu ikka traditsiooniline rubriik, vastab, keegi suur ja palju teinud inimene ja selleks puhuks on see inimene ei keegi muu kui hiljutine juubilar Tõnu Aav. Tõnu Aav räägib minu arust paganama huvitavat juttu mitte niivõrd endast, kuivõrd enda ümbrusest, mis on ju alati huvitavam, kui isik ainult enda peale jääks. Olen terve rea siin enda käesoleva ajakirja signaal eksemplaris alla jooninud, aga tean, et aega on vähe. Ühe võib-olla niisuguse markantse näite võiks tuua. Näiteks kõige viimane küsimus, mille üle Põlva on tema käest küsinud, milliseid inimlikke omadusi peate olulisteks näitleja eeldusteks. Siis vastab ta esimese lühikese lausega. Mälu vahest kõigepealt. Sest muidu ei mäleta elust kogetut, kuigi oled uudishimulik. Päris ilus, lihtne ja täpne ja valus lause, küllap ei ole siin Tõnu mõeldud sugugi mitte ainult teksti mälu. Kui hästi riimi värss pähe jääb vait hoopiski miski muud, et seda mäluses mingis muus etenduses endaga laval kaasas tassida või kanda. Veiko märka on kirjutanud artikli väiketeatrid maa ja taeva vahel. Ja tõepoolest seda lugu läbi lugedes jääb mulje küll, vähemasti need neli tarka Tartu lasteteatris. VAT teatri, Theatrumi salong teatrijuhid kurdavad küll toda maa ja taeva vahel olemist. Loen siit Theatrumi aasta eelarve, see teater, mida juhib Lembit Peterson ja tema teatridünastia, Theatrumi aasta eelarve on ligi kaks miljonit krooni ja sellest on reaalselt kaetud ligikaudu neljandik. Järelikult dada kolme neljandikku tuleb aasta läbi taga ajada ja selle kõrvalt veel teatrite õigemini teha kogu aeg teatri ja siis raha taga ajada. Sama kurdab ka Dajan Ahmet, olekski tal, on teised põhjused, Aare Toikka, Mart Kampus. Nii et vaesus teeb kurjaks, nagu üks pealkirigi siin ütleb, lugeda maksab, saame teada, et Eestis ei ole mitte ainult 10 kutselist teatrit, vaid vaid terve rida huvitavaid ja kummalisi moodustisi. Ühte sama hobust ratsutavad või, või samal areenil ringi käivad servima edasi kadunud maailma kummaline võlu Mart Kivastiku Hanna-Leena Ugalas Vanemuises, seega siis jälle üks insti dramaturgia teos, mis on kahes teatris praktiliselt korraga lavalaudadel. Kui kuulaja-vaataja lugeja ise on lugusid näinud, siis teab, mida siit lugeda ja nii edasi. Ja nii palju, kui mulle teada mõlemad teatrid toovad oma õnne Leena augustikuus ka Tallinnasse külalisetenduseks. Jah, siis on isegi võib-olla huvitav praegu näiteks lugeda meie ajakirjas too retsensioon ette läbi ja siis minna juba tagantjärgi targemana teatrisse. Valik on teie hoor, Parker ja südametunnistuseta teater. Parker kirjutab igavese põneva essee julgen paaril lauset tsiteerida. Viimased kaks või 30 aastat on domineerib teater, mille lähtepunkt isegi inspiratsiooniallikas on näivalt isetu soov muuta inimesed paremaks. Siit hakkab nüüd intriigikene pihta. Kes meist poleks lugenud kümneid arvustusi, kus rahulolev kirjutaja põhjendab nimelt neis kategooriates, miks eilne teatriõhtu talle meeldis. Näiteks teatrist lahkudes teadsin ma sellest teemast rohkem kui enne ja nii edasi. Ma tabasin ära, see on kliendi kaagutamine, väidab Baker. See on kliendi kaagutamine kasse eelmisel õhtul kätte paraja pihutäie teadmisi omamoodi rituaal, mis märgistab teatri kui kunstivormi mandumist ja teatri kui ühiskonnaparandajat triumfi. Mis põnev, noh, ütleme, vimm on, on vedru on sellesse esseesse sisse aetud ja üsna kenasti tõlgitud. Kadi Herkeli poolt ka järgneb muusika, õigemini siis arvustused ja jutuajamised muusikast. Igor Karsnek tuletab meelde jazzkaart 99. Toda kümnendat lainet mitte üheksandat nagu Aivazovski kuulsal meremaalil, vaid tänavust kümnendad. Ja see olla olnud jätskaar eelmiste lainetega võrreldes kõrgem, mahukam ning stiilirohkusest kindlasti ka kirevam. Minule isiklikult tegi küll heameelt see, et üha rohkem või vähemasti hästi palju on neil jazz kaartel eesti muusikat, kuid need eesti muusikud alates Tafenoust, Ainaganast Meelis vindist, Raul Vaiglast, Jaak Sooäär, sest need annavad üha rohkem võrdset silmi. D aga vähemasti ei pea enam häbenema suurte ükskõik mis naha värviliste pillibosside ees, meie koduseid mehi kuni Kirile looni välja, see on vahva. Siia järk kirjutab Aurora Semper-ist üsna rohke pildimaterjaliga üsna põnevad eluseigad ära toodud siis juulikuu numbris. Tiina Õun jätkab ühes Tallinnas kustunud tähest Gertrud Elizabeth määra eluloost. Lauljanna omal ajal väga nimekas lauljanna, õnneks või õnnetuseks ei olnud tol ajal konserv muusikavõimalust, niisiis me saame ainult rääkida, kuidas ta laulis, võib lugeda kaasaegsete arvamust. No üks on kindlasti tähtis see, et ta oli näiteks keeltega kirjavahetuses ja Göte ülistas teda oma poodides veidi türambides. Ja need on küll alles, järelikult pidi ta midagi suurt olema. Tiia Järg kirjutab ka artikli pealkirja all mõeldes Gustav Ernesaksale ja üsna täpselt ma ütleksin isegi, et halastamatult näiteks kõrvutaksin Mart Saare põhja vaimu Ernesaksa 1000 aastast Leninit, õigemini nende kahe suurteose algusi. Ja mis oleks juhtunud, kui Ernesaks oleks läinud mitte itavaid läände nagu neil aastal tõmbtuul meie rasvast pillutas? Ja mis oleks meie siin ilma temata teinud? Palju muudki on sellest mehest lugeda. Priit Kuusk teeb ülevaate muusikamaailmast. Ja siis jõuame artiklini, mis räägib. Anna klassist järelhüüde noh, õnneks mitte küll liialdatud nukrusega pikitud järel süüdega, vaid üsna asjalik ja ilus Ivalo Randalu poolt kirjutatud ülevaade. Olemegi jõudnud otsapidi filmimaailma. Jaanus kulli. Räägib meile ristumisest peateega, mis on ju kah üks üsna omapärane lugu nii eesti teatris kui ka nüüd eesti kinos, aga Jaanus kulli on pealkirjastanud selle järgmiselt, mis on hingehind ehk imet ei sündinud ja üsna karmilt väidab, et et Arko Oki filmis tema jaoks imet ei sündinud. Paljud on seda filmi näinud, et ja võivad nüüd vaielda, kas kulli Oki või iseendaga, kas ime sündis või mitte. Ja seekord on ajakirjast välja jäetud rubriik Persona kratta. Me arvame, et see ei ole sedavõrd vajalik, et iga kord leida üles iga hinna eest ükskõik kui noor või üksiku nooreks tehtud noor tegija, et peaasi, et rubriiki saaksin täita. Ei, peamine on see, et ajakiri saaks sisukas, endiselt 100 leheküljeline ja endiselt, et ilma reklaamita ja endiselt üks maailma odavamaid kultuuriajakirju. Kui me nüüd muusikamaailma jätkab Hedvig Lätt. Istume puurmanni lossi aias koos maestro kuuna arenguga ja miks me siin istume, nimelt toimub Puurmanis kuuendat korda juba segakoorilauljate suvekool. Sain teada, et maestro tuli äsja Hispaaniast. Eile ma saabusin, väga huvitavad ja toredad reisid Hispaaniasse, Vahemereäärse Darragoona linnas oli rahvusvaheline laulunädal mille korraldaks Euroopal kordade liid euroopagantaadi poolt korraldatud. Muuseas, meie Venno Laul oli seal ka üks asjamees, kes käivad tihti workshop i, kus ta siis õpetas eesti hori muusikat. Veljo Tormis peamiselt. Seal on huvitav üritus ja seda korraldatakse perioodiliselt, et mitmel pool kuuldavasti tuleval aastal toimus Prantsusmaal, seekord oli tegemist niukse nelja põhilise Ateljeega või Vershopiga, kus siis ma olin seal Eesti kooriühingu kammerkooriga, kellega oli seal kaks toredat kontserti. Üks oli siis sellest Arraguna vanalinnas olevas väga võimsuse toredas katedraalis ja teine oli seal lähedal ühes külase küla kultuurimajas, oli väga hästi, võeti meid vastu, üldiselt oli sinna kokku tulnud kuskil 400 inimese ümber. Ja väga põnev oli üks geeniastiks täiesti mustade koorus niisugune, kes laulis oma rahvale väga suure menu osaliseks, said nad seal ja oli veel kohalik koore, kui tervikuid oli suhteliselt vähe, aga olid üksikliikmed igalt poolt. Kes siis tahtsid oma niukest asjast huvi vastu oma repertuaari täiendada ja, ja vaadata, kuidas tuntud kooritööd teevad tarvilikuks orel, võttis osa seal Taaniel renessansi muusika ateljeest keda juhatas seal tuntud Hispaania koorijuht Charles Kasas ja me jäime temaga väga rahule. Siis väga eksootiline oliks Brasiilia mees, kes tegi siis brasiilia muusikat liikumiste ja igasuguste kõlaefektide ja suure niukse kaasaelamisega need ja lõpp. Suureks finaaliks kujunes Sis Verdi reekviemi ettekanne, kujutage ette, sest ega seal niukesi professionaalsed lauljad suurt ei olnud, aga nädalaga õpiti ärase reekviem. Kusjuures muidugi kodus oli ilmselt ka eeltöö tehtud. Ja see ettekanne oli vabas õhus niukene, vägev. Amfiteatritaolise kontsertsaal ehitatud, väga hea akustikaga Barcelona sümfooniaorkester ja ja siis 400 pealine, kes küllalt hästi sai hakkama selle asjaga. Orkester oli päris hea, juhatas seda Ungari päritoluga dirigent Lazlo elta ja kes kui need Ungari sündmused olid, siis ta põgenes sealt Inglismaale ja tegutseb seal tarakonna ümbruses orkestri ja koorijuhina. Nii et väga-väga kihvt reis oli. Ütlesite, et Venno Laul tutvustas seal Veljo Tormise Eesti muusikat, kuidas võeti vastu? Venno Laul ja ta nelja tormiliselt oli seal viis tantsu vastlalaul kui väga tal oli võrdlemisi niisugune rahvusvaheline seltskond, isegi mõni neeger oli tal sealhulgas neid oli seal musti päideli mitmeid seal näha ja minu arust väga mõnuga võtsid sellest asjast osa ja tundub, et Veljo Tormis looming on kuidagi väga eksootiline, sellepärast et ta ikke väga erinev kõigest sellest, mida on harjutud kuulama, näiteks noh võtame renessanssmuusika Haanjas siis mingit kanti pidi, ta on ikkagi sarnane ka, mis, ütleme Prantsusmaal või, või Saksamaal või kuidagi, see stiil on enam-vähem ühesugune. Ja kui näiteks Werner pfuff üks saksa koorijuht tegi saksa romantilist muusikat, siis see on üldiselt tuttav tuleb Veljo Tormis, mis on hoopis teisest maailmast mingisugune maagiline rütmi kordamine, sõnade elemendi salmide järgnevus kõik ja samasse muusika niisugune kordusse avaldab mingisugust erilist mõju ja eriti välismaalastele. Minu arust Venno Laul sai väga hästi hakkama, selle publiku vastuvõtt oli väga tore. Kuidas eesti keelega hakkama sai, üllatavalt hästi, sellepärast. Venno kartis ka, et võib-olla see keelega liiga palju sõnu ja aga eesti keele üks minu arust üks niisugune tore oma parandused. Loe välja see, mis seal kirja pandud. Mitte nii nagu inglise, prantsuse keeles. Tiks kirjapilt näeb ühtemoodi välja hääldus hoopis teistmoodi, nii et see tundus, et erilisi raskusi ei valmistanudki. Neile. Hetkel me oleme Puurmanis ja siin on segakoorid suvekoolis. Võib-olla oskate ka natukene paralleele tuua või mis on eesti koorimuusikas erinevate meie lauljate juures? Seal tekkis, ma ei tea, kui kaugel need ideed on, et võib-olla niisugune rahvusvaheline koorimuusikanädal võiks ka Eestist tulla kunagi kõne alla sest kui vaadata seda korraldust, ega see nii väga ületamatu see eesmärk ei näigi olevat, sellepärast et elatakse võrdlemisi tagasihoidlikult, seal erilisi niisugusi mugavus ei ole ja, ja rahvas on harjunud sellega, nii et ma arvan, et meil oleks tõesti vaja seda ka, et meie koorirahvas saaks nagu tuttavaks rahvusvahelise seltskonnaga ja võib-olla niuksed workshopis, kus me saaksime näha ja tunda ja õppida ütleme, välismaiste dirigentide käe all seepärast, et meie amatöörkooride harjunud oma dirigentidega ja nad on juba nii omaseks saanud, et no võiks ju olla midagi natukene kest vürtsi asja juures, kui mõni võõras mees tuleks oma repertuaariga ja ja, ja samas noh, ühteteist on, ütleme eriti Venno Laul on ju siin-seal eesti muusikat kõvasti propageerinud ja rääkimata sellest, et paljud koolid on käinud ju väga edukalt ka rahvusvahelistel foorumitel ja võistlustel ja küllalt edukalt esinenud, aga nüüd võiks nagu hakata mõtteid mõlgutama selle üle, et miks ka Eestis siin ei võiks kuskil kas või minu pärast siburmandisse teha üks niisugune rahvusvaheline kooride kokkusaamine mitte ainult kooride, vaid taoline, kuna, nagu need laulan, nädalad on ja minu arust on siin küllaltki häid võimalusi selleks et sellisel tasemel niukseid asju läbi viia, nii et see on minu arust me kooriühingu üks niukene. Mida te ütleksite praeguse Eesti koorilauljate nii-öelda taseme kohta? Noh, see on väga erinev kahtlematekse, kui nüüd laulupidu sai ette valmistatud ja siin-seal käidud, eks see oleneb ikka sellest, kes koori ees seisab. Sest inimesed on igal pool ühesugused ja lauluarmastajad on igal pool, aga eks kooris teeb koolike see, kes koori juhatab ja minu arust see külg küllalt kulunud väide, et iga kool on oma koorijuhi nägu, see on küllaltki täpselt öeldud. Ja kui nüüd meenutada, siis Eestis on terve rida niukseid paiku, kus on väga toredad inimesed, noored, kes on saanud hariduse kas siis meie muusikakoolides või akadeemias professionaalse hariduse ja seal kohe näha seepärast, et ka kõige tagasihoidlikuma materjali häälematerjali juures on võimalik siiski saavutada küllaltki olulist kunstilist taset ja, ja võib-olla kõige tähtsam on see, et inimest, mis hoiab teda koolis, on see huvi selle laulu vastu ja huvi, kuidas seda tööd läbi viiakse ja nii tihti öeldudki, et noh, et kontsert on tore asi, aga neid on vähe, aga proovitöö on ka huvitav ja sellepärast nad koos käivad, et millist repertuaari pakutakse, kuidas seda läbi viiakse. Ja kui ma nüüd meenutan, siis minu arust Eestis malan päris toredad niukses saarekesi, kus see töö käib väga hästi, näiteks ma ma ei käinud küll tervet Eestimaad läbi, aga, aga mul jäid meelde näiteks Järvamaa paides on väga toredad kori juhid Järvamaal, kes väga hästi dete arvestatud siis üllatavalt hästi ja olid ette arvestatud narva koorid kes võib-olla ainukest on eesti koolidest, laulsid kogu laulurepertuaari peastest täiesti eraldi käima käes ka suure laululava all. Siin Puurmanis on ka uudisloomingu selline väikene konkurss, et ikka eesti heliloojad kirjutavad kooridele. Ma huviga nüüd tulin ka vaatama, et mis siin toimub, sellepärast et viimasel ajal ju korijuhtidel nutulaul on see Ta ei ole kaasaegset repertuaari ja ja noh, nagu vähe kirjutatakse ja aga no ajad on muutunud ja eks iga asi maksab ja, ja noh, helilooja peab ka ju oma tööst elama, aga need asjad on nagu teistmoodi teinud, siin on ka teatud niisugune lõik, mis tuleks nagu läbi arutada ja leida neid võimalusi, kuidas panna noori heliloojaid ka tavalisele koorile kirjutama, sellepärast et üks asi on kirjutada näiteks rammile või Kaljuste koorile või veel võimekatele niukestele juhtivatele koolidele, kes saavad hakkama võib-olla keeruliste asjadega ka üldine niisugune Lauljaskond ta ei ole alati suuteline kõiki neid asju lahendama, mida helilooja pole oma fantaasias ette või on mõelnud või taotlenud, et ega see hea laulu kirjutlemine lihtsas stiilis ja hea laulu kirjutamine ei olegi niisugune lihtne ülesanne, seal on minu arust väga keeruline. Ja saate lõpuks Ivalo Randalu muusika kommentaar. Eile, siis algas orelifestivalil, mis meedias ka üsna lahti räägitud. Üldpildi andsime meiegi nädal tagasi, et maakonnalehtedesse ka kõik nendesse puutuv laiali saadetud ja juba ilmuma hakanud. Räägime siin täna ainult Tallinnasse puutuvast, seda enam, et klassikaraadio toimuva õhtu õhtuti üle kannab ikka algusega kell 20. Avakontserdi andsid Ran Buajee Prantsusmaalt ja meie gregooriuse ansambel Vox Clamantis. Jaan-Eik Tulve juhatusel kõlas operääni nõndanimetatud missa kogudustele ehk vaeste missa osast osasi ka orel ja koor vaheldumisi. Täna kantakse Toomkirikus ette põhiliselt maks reegeri sakraalmuusikat. Nüüd seisab Vox Clamantis kõrval Werner Coop Nürnbergis. Mitmekülgse muusikalise haridusega organist ja helilooja, suur romantilise kaasaegse muusika asjatundja ning kuulsate Nürnbergi festivalide kunstiline juht. Tänavuse festi avakontserdil 26. juunil ERSO muuhulgas ka ühe tema teose, milles soleeris Verner Jaakobi poeg Andreas, kes on näidanud end iseäranis silmapaistvate võimet oskustega organistina. Toomkiriku Sauer orelit peetakse üheks kõige sobilikum maks Reekri tarvis üldse. Kontserti lõpetabki Verner Jaakob oma kolme Medemorfoosiga maks reederi teemale. Homme kõlavad Nigulistes Arvo Pärdi, Annumperannu Artur Kapi orelil number kaks Šosooni kõigi pühakute Vesbrid ning Morris tüli Fleet süüta Opus viis esitajateks Vox Clamantis ja Aare-Paul Lattik, kes kahel viimasel aastal prantsuse suurmeistritelt kordsed lihvi saanud. Esmaspäeval musitseeritakse taas Toompeale Vox Clamantisega koos Martin Rost Saksamaal ja meie bass Andrus Mitt. Kavas on kõigepealt list introitus orelile ning missa proo organo. Mõlema juurde kuulub koor, mitte ola plisti. Psalmi 129 Zebra fondis kõlab samuti puhas orelimuusika Rein Bergeri, August Wilhelm Bachi ja teiste oopustega. Tooba on hilisem suure Bachi poegadestki. Tema elas aastatel 1796 kuni 1869. Jaan romantik. Martin roostan pärit küll Hallest Ida-Saksast, kuid asus Maini-äärses Frankfurdis juba enne Berliini müüri langemist. 1997.-st aastast tegutseb ta traja, sundis, kus tema hoole all on 1659.-st aastast pärinev orel. Teisipäeval mängib Nigulistes austerlane, muide ka hinnatud improvisaator Peeter paniovski. Vaheldumisi Vox Clamantisega esitatakse franki Haylerit. Mees, kes elas 1000 923009 79 meedelssoni ja planiovski, demonstreerib oma improvisatsiooni võimeid. Liovski ongi üks festi tähelepanuväärsemaid külalisi, ta peab Viinis professori ametit, kontserteerib kogu maailmas ning dirigeerib ka vokaalsuurvorme, näiteks Bachi h-moll missat. Kolmapäeval Nigulistes on orelil Andres Uibo, esitades muu kõrval ka Erkki-Sven Tüüri spek trummi kolm. Ta mängis seda juuli algul ka Nürnbergis. Peateoseks on aga ikkagi puks, tõude ja Bachi magniifikatid. Tule juhatas. Sel neljapäeval on Nigulistes Saksamaal tegutsev Norra organist joon laukrik. Tuntud ja vähetuntud autorite kõrval kuuleme ükskord ametiga Kuulsa prantslased Bachiga Dresdenis võistlemisest loobunud Luimarssaadi tema De Teumi. Seda muidugi jälle Vox Clamantis elt. Reedel astub viimati mainitu ka koos Nigulistes üles hollandlaste kuulsus peetervantiik sisuks Põhja-Saksa barokk, Coreli missa ja gregooriuse laulud pühapäeva jumalateenistuse tarbeks. Antiiki mängu saab aga kuulata juba homme algusega kell 18 Nõmme Rahu kirik, kus, mil ta teeb sealsel naturaalhäälestusega pillil matka läbi barokiajasturoog. Ma peaksin seda festi üheks tähtsündmuseks. Nõnda festi kahest viimasest päevast räägime järgmine kord. See oligi juulikuu lõpupäeva kultuurikaja, mille panid kokku Külli tüli ja Pille-Riin Purje jälle kuulmiseni. Augustis.