Tänane saade on ühelt poolt väga pidulik, sest homme on võidupüha ja ka jaanipäev. Teiselt poolt on ka see kurb, sest see pidulik hetk on seotud kurbade mälestustega. Igal juhul meenutame tänasest vaadates neid inimesi, kes võitlesid Eesti iseseisvuse eest Eesti vaba Eesti eest. Vaadates täna kahekesi, mina olen Ene Lukka ja mul on abis üks noormees Margus-Tarmo pihlakas, kes on Viljandi kultuurikolledži teise kursuse üliõpilane ja kes äsja saabus tagasi reservohvitseride kursuselt. Tere, Margus, tere. Tänasel võidupühale eelneval päeval oleme mõelnud Eesti rahvale rääkida pisut nendest kaugetest, kuid unustamatutest aegadest. Vabadussõjas arutleme teemal kuule, kuidas võiks eestlane oma riiklikke tähtpäevi tähistada ja meenutame neid mehi ja naisi, kes ennastsalgavalt töötasid ühe unistuse nimel milleks oli Eesti vabariik. Piiri KVs. Pinnale maohapet. Meie käinud seda teed ka usa tormi veegaavee. Ei piima, piima, aga võõra riigi ei kordu ka iial. Jüri. Ei miini musta-valgega pooleli, ei korda truu ja. Ei karda. Kriime ja lõika. Iiri. Verd, et apteek Kuigi rääkides vabadussõjast, tuleb enamikule meelde see võidukas 1919. aasta sõda on eestlastele siiski pea igal rusutud aastal visa vastupanu osutanud oma rõhujatele ja paljude arust jagunebki eestlaste vabadusvõitlus kolmeks. Esimene toimus muinasajal 1208 kuni 1227 teine 1918 kuni 1920. Samas teise maailmasõja päevil. Kuid nagu ma ütlesin, ei sündinud mitte ainult sõdurid lahingutes, vaid kõige tavalisemad inimesed. Eesti idarindel tuntuks saanud ja sealsetes lahingutes näidatud vapruse eest rüütliristiga autasustatud kolonelleitnant Harald riivalu on oma mälestusteraamatus ütelnud järgmist. Kuid kõigest hoolimata oli meil ometi ka oma vastupanu puhtam ja helgem kui ühelgi teisel rahval. Meie vastupanu nõukogude liidule oli avalik ja seaduslik segasvasse sõjaliseks vastupanuks tõekspidamistest, mis 1940. aastal sundis noori koolipoisse kinnitama rindel rahvusvärvides lindid mille ajal 1941. aastal tuhanded mehed relva järele haarasid. Meie vastupanu nimetu sõdur oli müüjanna kaupluse leti taga Oya teatri uksehoidja, kes palus viisakalt sakslast järjekorras seista. Selle passiivse vastupanuvõitleja oli meie põllumees, kes viis kästud normid ära täpselt ja õigeaegselt, sest seda vajas meie võitlev rinne. Salajased tagavarad olid alati avatud tuhandetele abivajajatele linlastele. Selle passiivse vastupanusõdur oli ka võitleja rindel, kes sakslase kõrval oma hoiaku, iseteadvuse ja võimetega püüdis tõusta ja tõusiski jagu sakslastest kõrgemale. Selle vastupanukandja vaikiv enamik ise rusikas käsi kodumaa metsadesse, saates meid maarjamaa piiris sõnumiviijaks, vabasse maailma. Sõitnud kraavi mööda linna tornikelladega ja lippu lehvitades õiskelmus. Kui mehi meil väheks hobu, langeb püssitules see vaid ainult meil karas tuttu. Läheb ei tule ainult. Läbi õhu metnika uuri müra, noortel surres sky unistus on meie kapten mõõka tõstab, sest tal isamaa armas oma kampaania, rinnad põlvi, meiega. Koduigatsust päevast päeva väävlit vinni ootel ema neidu näha veel saaks kodu kaugel ema, surnud, neid on võlustanud peiu armas, rattu, vaid reele. Kadunud, kaugele lagunenud. Kuigi meie esimesest vabadusvõitlusest pole säilinud mälestusi ega ka patriootilisi kõnesid sellele vaatamata aimame, kui väga igatsesid muinaseestlased rahu ja kindla kodu järgi. Juba siis langesime me kahe suurvõimu vahele ja saime tunda ida poolt tulevat julmust. Õigusteadlane ja Eesti endine peaminister, presidendi kohustuses professor Jüri Uluots on selle kohta ühes oma 1944. aasta augustis toimunud pöördumises Eesti rahva poole öelnud järgmist. Alates 1030.-st aastast, milles slaavlased oma asustamisega Pihkva aladele jõudsid, on eestlased ida poolt tulnud sissetungijate vastu pidanud 39 sõda. Käimasolev sõda on 40. 90 protsenti nendest sõdadest on algatatud ida poolt. Ikka ja jälle on Eestil tulnud olla rünnakute ohvriks. Nii nagu Eesti põllumehe. Meil on igal aastal tulnud võidelda umbrohuga põllul. Nii on eesti rahval tulnud võidelda rünnakute vastu ida poolt ja alati on neile sisse tungida leitud põhjus. Kord on selleks olnud majanduslikud huvid ja soov pääseda Läänemerele. Teinekord on selleks olnud maade vallutamise ja Panslavlikud maailma päästmise huvid. Nagu me näeme, arvestasid eestlased alati ida pool Laiva ohuga. Kui vabadussõja krooniks oli siiski sakslaste võitmine. Tänu pikale orjapõlvele sakslaste all jäi eestlastele mulje, et vaesest harimatust ja tossikesest venelasest on eestlane alati tublisti üle oriestajast. Sakslane on aga meie igipõline vaenlane, kellega ühel rahvuslikult meelestatud eestlasel ei ole sünnis isegi ühe laua taga istuda. Eesti mees ja pääsu ei peeta, Costello. Teeme mäsu, hobune, paagoss, kellu, talguid, sooda, puhu, roosan ja sooran, murran elamus Tambovi sooda, roosa jaagu. Ja ei, ma ju Moorepi sooja. Las ma ju ka. Nonii ja sassi või on nupuvormi leeri kloun küll mul astma. Ja uuri ja Myra. Saagu riigi ja rahva me õega. Eestlased said oma eelarvamustest üle ja sügav soov olla omal maal ise peremees võttis võimust eriti tugevalt, ligi 700 aastat hiljem oma eelmisele iseseisvuse ajale mõeldes. 22. november 1918 Nõukogude Vene väed tungivad kallale Narvale. Seal olnud saksa, et löövad aga kallaletungi tagasi. 27. november 1918 ajutine valitsus, peaminister Konstantin Päts juhtimisel otsustab sissetungijate relvaga vastu astuda. 28. november 1919 vallutab punavägi Narva. Eesti vabadussõda oli alanud. Eesti riik on otsustanud oma iseseisvust kaitsta. Hoolimata üldisest lootusetust meeleolust. Julgete meeste hulka kuulus kõigepealt meie sõjaväe juhtkond. Nende eeskujule järgnes usaldavalt parem osa meie üliõpilastest ja keskkooli õpilastest. Noortega ühines ärksamad kodanikke kõigist rahvakihtidest. Neid, kes sõjaväe ja kaitseliidu ridades kohe sõja esimestel kevadel julgelt välja astusid, oli esialgu vähe. Seda hinnatavam on nende meelekindluskaitseliit loodi 11. novembril 1918 põhines saksa okupatsiooni ajal tegutsenud põrandaalusel rahva omakaitsel. Nii vabatahtlike mobilisatsioon kui ka üldine kohustuslik mobilisatsioon tõid kokku vähe mehi. Alguse päevaks oli Eestil 2200 kuni 2300 sõdijad. Siia lisandub veel kaitseliitlased. Rahval puudus usk eesti relvadesse. Ka äsja lõppenud esimene maailmasõjatüdimus oli suur. Karl Parts meenutab vabadussõja algust täis meelekibedust. Ei saa salata, et hing oli äärmuseni täis meelekibedust ja nurinat, kui tulin Tallinna vana vene papa peas, lagunenud villid jalas, nägin, kuidas inimesed hästi riietatult ja rahulik nägudega ruttasid ühest kohvikust ja kõrtsist teise. Ei saa eitada, et pütid ka tolles peenemast seltskonnas midagi rinde heaks teha. Tantsiti pidutsejate, joodi peeni jooke ja ammuniseeriti sõdurite heaks. Keegi vist ei mõelnud klaasidühjendades et tol samal hetkel rindel paljud tõsised eesti pojad oma viimsed, valusad ohked, looja poole saadavad. Sõjalaul sellel oli kindlasti väga suur tähtsus sõdurite jaoks, kes olid võitlusrindel lootust kaotamas. Kindlasti laul aitas lootust üles leida, jälle võitlusse minna. Kõik sealaulud siin täna saatiski, kõlavad ja ka see järgmine laul, mille ma olen õppinud oma vanaema Almalt, on kirjutatud eesti sõdurite poolt. Aga me ei tea, kes nad olid, aga nii nad mõtlesid. Noored mehed, eesti pojad, sinnarutaki, kus need hirmsad vereojad voolavad kiiresti. Kuulge, sõjapääsu on ka ja riigipiiri peal või saad vaenlastaga, ajab meie vägi seal Isamaa ja Eesti emad, kes meid saadavad, The Dead keed tell pojad, viisa viivad võidule. Eesti vaim ei iial rauge raskel sõjateel. Olgu see tee veel nii kaugel, siiski laulab keel, Eesti õed ja eesti vennad, jumalaga nüüd, lahkumise tund on tulnud, kutsub sõjahüüdvainuväljal vai muusika. Ühes võitleme, kuni saame võiduri, ka vaenlast, seikleme. Üks, kaks kolmeid, õpetakse vaenlast, koll kima. Ja siis saadetakseri ta sõjamehena. Lendame, kui noored ka tuule tuhin all, kuni kostab sõja käärin kuulirahe all. Ei, siis ole enam armuvaesel vaenlasel Parstid alla. Me ta põrmuks hauaküngastel. Püssid, Mõegad suuresti, kes siis veel sõpradeks kindlustatud kaitsekraavid eluasemeks, saksa villu tahad murda meid kui elajaid. Tahad meile kaela panna orjaahelaid, purustame saksa rüütlisakste või muuga? Tee Me pihuks austeriaagi ühes Türgi ka Isamaa pealt vabaks saama, vaba olema. Selleks saame ohverda oma elu hulgana. Kõik on vennad, kõik on kallid, kõikkonna omaksed, kõik on pealtnäha hallid vaimus kulda, seed. Kui kord lõpeb sõjakära, algab elu uus, siis on ilmas teine sära, teised laulud suus. Vabadus siis kraanikannad talle maal ja veel au siis noor ja vana, annad talle maal ja veel. Kõik on vennad, kõik on kallid, kõikkonna omaksed. Kõik on pealtnäha hallid vaimus kulda, seed. 18 juuni 1919. Kindral Johan Laidoneri ülemjuhataja direktiiv meie sõjategevust ei alga, kui aga Landes ver seda teeb, ärge unustage, et Landeswehri balti parunid. Aga meie verivaenlased, kelle vastu meie ennast kõige jõuga peame kaitsma. Eesti vägede üldine vastupealetung algas 23. juuni varahommikul. Vaenlane meie poolt raskelt löödud eelmiste päevade lahingutes enam tõsisemat vastupanu ei avaldanud. Pärast arenes Eesti vägede edasitung järgnevail päevil suure eduga. Eesti ülemjuhatuse all võitlesid väed saavutasid seega 22. ja 23. juunil hiilgma võidu oma vastase üle saksa ülemvõimutaotlustele. Baltimaal löödi raske parandamatu hoop. Võiduka tegevuse puhul. Võnnu all tervitas ülemjuhataja kindral Johan Laidoner vägesid sooja sõnadega. Kuna kolmanda diviisi ülem kindralmajor Ernst Põder käskis 20 kolmandat juunit pühitseda kogu rahvuspühana. Üks Landeswehri sõdur, meenutab August Traksmaa raamatus. Kaugel kõmised, midagi, suurtükid, kuludise vingudes lendavad mürsud õhus lähedal paremal ja vasemal plahvatused. Ülatükid ja kivid katavad sekundiks taevast. Tean, eestlaste rasked suurtükid otsivad meid kõiki jõudu kokku võttes kargan püsti ja jooksen mu ümber, kuulid puuduvad maantee liivasse. Eestlaste mürsud on meid leidnud. Ümberringi granaatide lõhkemised. Eespool hobune haavatud. Ruttu tõstetakse vankris olev raskelt haavatu üle teise sõidukisse. Lühike peatus siis edasi. Meeter meie ettetallu langevad eestlaste mürsud, majad varisevad kokku, üks küünbõleb, lambakari jookseb tulde tagasi. Suurtükid künnavad ümbrust. Saada meil on juba ja Ja o soppi. Ei varja. Tai, keda seal ei ole looja ehk pilved, õud, saab ta küll, kas on? Käin. Veerand ripp on. MC orjad. Valmistades ette seda saadet me vaatasime loomulikult läbi palju raamatuid ja palju fotosid. Loomulikult tuhnis imega oma suguvõsa arhiivis. Vaadates neid fotosid, kust vaatavad vastu peaaegu lapsed, osad kohati kolm põlvkonda koos mõtled selle peale, kui palju siis inimesi väikse rahva hulgast pidid eluga hüvasti jätma. Minu ees on ühed andmed, kus on kirjas nii 2236 meest surnud lahingutes ja haavadesse 1352 terroriõnnetuste ja haiguste tõttu kokku 3588 inimest. Peale selle haavatuid ligi 15000 haavatuid ja põrutada saanuid. Kuid õnneks kõik ei hukkunud. Sest kuidas muidu ilma meesteta oleksime saanud oma vabariiki edendada edasi nii linnas kui maal. 10.-le oktoobril 1919 võeti vastu maaseadus. Esimeses järjekorras lubati maad neile, kes vabadussõjas rindel olid erilist vahvust üles näidanud. Selle tulemusena loodi 56000 uut majapidamist. See on väga suur arv. Inimesed, kes võitlesid sõjas vabadussõjas said endale maad. Me oleme sellest lugenud, me oleme sellest näinud näitemänge filme ja meie enda kodudes on sellest juttu olnud. Need me meenutaksime konkreetselt oma vanaisasid. Nii minu kui Marguse vanaisa saatus on selles mõttes natuke sarnane minu vanaisa Nikolai blentsa kes elas küll vanematekodus Puka lähedal peale vabadussõjas võitlemise suurtükiväes, mille mälestusena minu kodus on alles mõõk maad. Lõpuks päris pika kohaliku niisuguse sõja jutumärkides läbi Sangaste jagu igatsi vahele metsa sisse metsatüki. Seal kasvas siis segamets, mis tuli siis maha võtta, ta välja juurida sinna siis põllud teha, peale sinna talu ehitada ja oma noore perega elama hakata. Kuidas sinul margus? Mina ei vaja, sest nii palju rääkida ei oska, aga tean seda ka, et meie meie onu perest säilitakse vanaisa mõõga kui reliikviad ja, ja tema on ka saanud vabadussõjas asunikud onu Peipsi äärde. Mis sellest saanud on, tänaseks onu elab perega seal. Minu vanaisa on tänaseks päevaks surnud ja tema asunikud alus endises asunikud alus elab minu isa ja minu ema. Suure kahjutundega pean mõtlema ka selle peale, et minu vanaisa talu ei saanudki päriselt valmis sest peagi tuli sõda, tuli jälle võõrvõim ja kõik seni rajatu osutus asjatuks, siis kõik põllud läksid sovhoosidele ja kolhoosidele, kuid enne seda tuli siiski suur sõda. See suur sõda on teine maailmasõda. Väga lühikest aega sai olla Eesti esimene vabariik. Isegi veerandsadat aastat mitte. Kui juba tuli selle eest võitlusse asuda, tuli võidelda iseseisvuse eest ja taas olid need kaks suurt võimu. Meie eesida ja lääs, Saksa ja Nõukogude liit. Kuigi oli keelatud mobiliseerida eesti mehi Saksa armeesse. Eestlased siiski otsustasid minna, miks nad otsustasid? Nad lootsid, et selle kaudu võivad nad saada siiski Eesti iseseisvaks. Mobilisatsiooni käigus ilmnes eesti rahva vankumatu tahe kaitsta oma maad Nõukogude taas okupatsiooni eest. Suurt eeskuju näitasid rahva tahte elluviimisel Eesti ohvitserid. Nii ütles 10.-le veebruaril 1944 Pärnust rindele lahkuva kolmanda piirikaitse rügemendi ülem kolonelleitnant emm Kaerma pöördumises pääse saatma tulnud rahvale. Meiega mõtlesime mõne tunni eest teele esimese Pärnu pataljoni. Selle üksuse mehed tulid teie hulgast ja lähevad nüüd rindele, sest vaenlane on jälle piiri taga ning ähvardab hukatust ja hävingut toova lainena meie kallist kodumaad üle ujutada. Jälle on meid ähvardamas barbaarne idavaenlane, kes tahab tulla siia jätkama seda, mis tal siit taandudes pooleli jäi. Me tunneme seda vaenlast. Kas olid need keskaja Vene vürstid hordid, mari, Venemaa regulaarväed või kommunistlikud jõugud ühtmoodi oleme me alati kannatanud nende metsikuste all. Praegu kogunevad tuhanded eesti mehed ja et minna kaitsma meie armastatud isamaad, meie kodusid, perekondi, seni võisime end Saksa sõduritest ja Eesti vabatahtlikest moodustatud kaitsemüüri taga kaitstuna tunda ja oma igapäevaseid ülesandeid täita. Nüüd, kus vaenlasel õnnestus mõningate linnavõitude tõttu läheneda meie piirile, on meie endi kohus rattarelv ja minna rindele, et aidata otsustavalt tõrjuda tagasi julm ja barbaarne idavaenlane. Praegu ainuõige tee ja on viimane aeg sellele asuda, kes mõtleb või talitab teisiti, see saeb oksa, millel ta ise istub. Meid ootavad ees raskused, aga need meid ei heiduta. Meie rahvas on rasketel aegadel ennast leidnud ja üksmeelselt õige tee valinud. Raskused on alati olnud meie liitvaks teguriks. Nii on see ka praegu Eesti rahvale kõige raskemat hetkel. Ma lahkun siit peagi rindele. Sinna minnes on minu sooviks, et ma võiksin oma meestele kinnitada tagalas, seisab üksmeelselt, meie selja taga teeb kõik jõupingutused selleks, et kodus valitseks kordi. Ning Eesti sõdur rindel võiks vaadata ainult ettepoole. On olnud korduvalt võimalus kõnelda meie sõduritega ja võin teile teatada, millal soovib sõdur. Ta soovib, et rindel oleks lisanud Clint kuulipilduja-le lisab pidemetäis padruneid ja lisamürsk Vahurile mida otsustaval hetkel saaks vaenlase vastu kasutada. Sõdur soovib ka, et tema jalad, käed rindel soojad oleksid. Seda kõike suudate teie siin tagalas oma tööga anda. Rinne loodab, et te seda ka teete. Meie usume oma relvadesse ja oma käterammu. Me usume oma sammude õigsus ja me tahame uskuda tagala, ei too meile pettumusi. Vaenlast nägu ei kartnud teda ka vabadussõja päevil. Me oleme jälle selja sirgu ajanud ja korraldame oma kaitsejõudude koostööd saksa sõjaväega, kes aitab meil praegu meie piire kaitsta. Järgmise laulu autor on Hillar Erma ja see lugu on valmis saanud 1944. aastal Neuv hammeri laagris koos sõbra Einborniga. Lugu on pühendatud kogu Eesti diviisile, mitte ainult Narva pataljonile. Hillar Ermo sõdis alates 1941. aasta suvest. Oli lühikest. Et aega ka metsavend loo õige pealkiri on laul surnupealoost. Kord võitles Lõuna-Venemaal kaugel tooniste PT-s, üks vapper Eesti pataljon lauldes laulu kuradist. Me paisati itta kord läände, kõikjal seisime kaljudena. Eine Eveli soodia, Chercasseid, Meidi ja lei. Unusta sa, ein Evely soodia Chercassi, meid iial ei unusta sa. Rünnak Kell vaadederases tuules kostab leekides kuradi naer, ahhaa sirgub haavatõus, idu ei murda neid ridu, kes Eesti andnud on, kõik aegsa angaarid, kordu unusta ja ta on ritta, saan ta surnupealuus Toureis vai tuul, meil, YouTuusdaa, tee ta ka see meie jaoks poole. Ehkki ring on silmade ees vaba Eesti jaoks palju ei ole. Kui ka langeks meist viimnegi mees, rünnata relvade erases tuulest, koostaableekides Kuura, teenaar, Ahhaa võrgub avatõust sidu, ei murda neid ridu, kes eesti annu on köik. Mitte kuidagi ei saa jätta ka meenutamata neid mehi, kes meie metsades end varjasid ja varjanud iseennast, vaid lootsid üksteise toel vastuhaku korraldada ja tegid seda päris pikka aega. Me, et metsavendade võitlus ei lõppenud võidukalt. See võitlus oli väga verine ja väga kurb ja kindlasti on igaühe meie kodus mälestusi ja neid inimesi, kes on pidanud metsas elama ka minu isa on seda teinud, on palju lugusid meestest, kes on siis metsas püüdnud võitlust korraldada. Ja kui 944. aastal armee taas Eestimaa okupeeris, alustas punavõim kohe nende vahistamist, kes olid relvaga sissetungija vastu astunud. Nüüd polnudki ka nendel meestel, kel varem oli lootus siiski pääseda ei olnud enam mingit lootust. Et olukord peagi paraneb. Nii pidi veel väga suur hulk mehi metsa minema. Ta lõppes siis punavõim ütles, et tulge nüüd metsast mehed välja, kellel ei ole veresüüd. Nendega ei juhtu midagi. Nii oli ka minu isa, kes tuli metsast välja, tal veresüüd ei olnud. Aga ta võeti kinni ja saadeti Venemaale laagrisse. Järgmiseks kõlab Untsakate esituses Paul Randma metsavendadest 20 viisil seal põhjarannikul. Mul on üles kirjutatud pallur Randma vennatütrelt Neili Kukelt. Liivil salk tegutses Võrumaal Veriora vallas. 27. oktoobril 1949 hävitas NKVD suurema osa salgast. Viimasena langes August Sabe 28. septembril 1978 Võhandu jõel. On palju aega kui olin vabama vennanaa peale elama mind kurvaks, kevade ja lõbudes pea loobuma. Et ja Oskajaid õhtutunni kõik lähevad uunime. Me ümber hulgume meil vabadu. Mu neiuke vaid kuuluda minule ja tulevikule mõtleme. Siis ta ei. Tule lähemale meile. Õige eestlane, mõtle sellele, kus alli, kodumaa ja vaba hoid koogiga loor kõrgel TALO ja kalevis saabas. Ausalt võitluses või relvata? Ja seal. Oli. Vaikne hommikul ja udu. Aga ta kutsub meil aga eestlane riigi. Me olemegi jõudnud tänasesse päeva sellesse nädalasse. Aastatuhandesse 2001 ja homme on 23. juuni siis tänasel päeval meeles pidada olnud sündmusi neid inimesi, kes on tõepoolest seisnud vaba Eesti eest, mida teha oma kodudes mida teha jaanitule ääres. Kust võtta Ta neid toiminguid, laule, tegevusi, et oma tähtpäevade ja pühade tähistamine oleks piisavalt väärikas, piisavalt ka tõsine. Sest meelelahutus on niikuinii kogu aeg olnud, seda me oleme ikka osanud teha. Ja meil on temaga täna kõnealuseks üks konkreetne tähtpäev, see on jüripäev. Ja miks jüripäev võidupüha, jaanipäev koos selgub vast kohe ja nimelt. Et pidada meeles tõesti neid inimesi, neid mehi, kes siis langesid vabaduse eest ja Meil on siin ees vana hea Eesti rahvakalender ja märksõnal tuli jaanituli. Küsimus, miks on tehtud tuld? On kaks suurepärast vastust, mis sobivad nendele tähtpäevadele pühadele, kus võiks tuld teha mälestuseks. Ja Eesti rahvas on väga tulelembeline. Kõigepealt üks üleskirjutus Viljandist Nonii laupäeva õhtu tehakse jaanituld ehk Jaanikut kuulu järele olla eestlased sellega muistsel ajal see aegadel üksteisele märku andnud ja teha nüüd jaanituld selle mälestuseks. Ja Kadrinas, teine räägime mise jaanituli, tähendab, ja mis mälestuseks seda põlema pannakse? Mina kuulsin ühe vanainimese käest sedaviisi endistel eestlaste päevil olnud neil üks tubli sõjaülem või muidu vanem ikke vist sõjaülem. Kahjuks on pandud ükskord niisugused tuled põlema, kui tema Tallinna Altmerelt maale on tulnud kas tema ühe kuulsa reisi peal käinud või ühe sõja võidu pealt tagasi tulnud, sellega on tema alamad teda austanud, et temale niisugused autuled põlema on pannud. Et tule tähendus on ka aumärk. Margus, sina olid üks jüripäeva peamistest korraldajatest, mis toimus ja miks? Me tegime Viljandi kultuurikolledži teise kursuse huvijuhtidega enda pärimusskulptuuri ahine ühte osa ja meie postiülesanne oli siis läbi viia jüripäev ja selle peoga käigus me mõtlesime kõigile neile eestlastele, kes olid langenud mitte just Eesti eest, vaid mis tahes sõdades. Nii tänavad päeval kui ka siis kauges minevikus ja me kogunesime kokku tamme hiiemäele ja tegime seal lõket. Miks sinna, ja ma usun, et, et hiis on alati olnud eestlastele üks selline koht, kus, kus nad on käinud jõudu ja, ja tarkust ammutamas. Selliseks kergeks tagasivaateks on sellised pühad paigad kõige sobilikumad. Ja mitte ainult tagasivaateks, vaid ikka püha tähistamisel iseenda jaoks, siin täna ja praegu. See on nagu isegi veel olulisem, et kultuspaik annab jõudu. Peale selle räägib üks legend, et meie kõige kuulsam väepealik Lembitu võib-olla sinna maetud. Ilmselt on see küll rahvalegend, kuid seda on väga ilus uskuda ja meeles pidada. Mis seal siis toimus? Enda poiste meeskonnaga, siis panime kokku selle kava, mis koosnes nendest lauludest, mida olid eestlased laulnud nii Villeldis vabaduse eest kui ka siis teiste riikide päevased koosseisus. Kui nad teenisid siis teisi riike ja leidis aset ka siis ohvri tuli kuhu siis igaüks mõeldis enda lähedastele nii enda suguvõsast kui ka neile, kes meil on lihtsalt lähedased ohverdasid siis midagi nende sõjameeste heaks, keda nats. Kes olid neile lähedased, kes olid hukka saanud ja see oli minu jaoks väga imeline hetk. Ma sain esimest korda kõva häälega välja öelda näiteks oma vanaisa, teise vanaisa, kes hukkus stalinismi terrori ohvrina ja ma sain ühevärvilise rahvusliku paela ohverdada, sinna tulla ja sain ka laulda tema mälestuseks. See oli minu jaoks isiklikult väga tähtis, ma ei tea, kuidas teie noored tundsite. Sellistel puhkudel tuleb välja nagu inimeste need pooled, millest tavaliselt ei räägita kas või isamaalisus. Ja kõik need kõned, mida olid norme nagu ette valmistanud näitas neid hoopis teisest küljest. Ja siin ma tahaksingi ära lugeda ühe kõne, mis seal kõlas. Oleme kokku tulnud siia, et tähistada kevadet jüripäeva päeva, mida kristlased jüripäevast kutsuvad ja päeva, mida meie mäletama, kui iste traagilisemad päeva India ajaloos. 700 aastat tagasi, kui eesti maali läbi õnnetu käe võõrvõimude ja alla sattunud tekkis rahval, kes veel priiuse polnud unustanud pöörane julguse astuda vastu Saksa ordule ja üritada vabastada endid võõrrahvaste valitsuste alt. Siiski ei läinud kõik nii, nagu meie vanemad lootnud olid. Ligi 10000 vabadusvõitlejad tapeti Tallinna müüride all lahingus sakslaste moodsa sõjaväega. Need vaprad talupojad surid surmates oma isamaa eest. Nii õnnelikult ei käinud paraku sadade tuhandete teiste eestlaste käsi, kes langesid võideldes võõrama Võõraste ideaalide ja inimeste eest tikke kuulsusetu ajalugu lahutab meid viimastest tasujatest. Kuni viimaks tekkis taas kohustus võidelda oma pere ja kodukoha eest kuid ei kestnud kaua me parimate poegade verega kätte võidetud vabadus. Taaskord pidid eestlased võõra lipu all teenima, kuid jäädes truuks eestlasele, panid nad endast rääkima kogu maailma. Teise maailmasõja päevil, kui sakslased kõikjalt idarindelt taganesid, jõudsid Suur-Saksa piirid taas Narvani. Tuhanded eesti poisid, kes nüüd kodus olid vihast võitlust oma isamaa eest, alustasid natsikindralid, kes idarindevõitlused juba maha olid kandnud. Andsid kõigile taganemisloa, lahkusid tehnikaga sakslased ja teised ründeüksused. Kuid eestlased jäid Nõukogude armee, mis ühe otsaga juba Berliini peale liikus. Jäi seisma ühe väikese Eesti ees. Jah, jälle oli poistel põhjust öelda. Alistu seni, kuni Maal leidub veel aasta vanune või küünra pikkune poisike. Paljud rahvad võiksid öelda ajalugu, hoopis uhkem on kui meil, eestlastel. Kuid see ei peaks meid heidutama, sest keegi meist ei saaks minna tagasi ja teha uut algust. Kuid kõik me saame peatada ja teha uue lõpu. Tänane jüripäev ongi pühendatud kõigile eesti soost sõjameestele, kes eales lahingutes langenud. Mälestame neid ja vannume, nende vaev ei ole olnud asjata. Tänu taevale seisame meie vabal maal ja võime rõõmust hõisata, sest meie hinged on sõjakoledustest pääsenud. Sellisel viisil mõtestas siis Margus, kes täna on siin saates päeval oma mõtted oma arusaamise eestlastest ja nende vabadusvõitlusest ja usun, et niisugustel isa, maalistel, tähtpäevadele, pühadel, pere vanemad mehed võiksid ka seda teha ja, ja veelgi parem kui tõepoolest see on see päev, kus täpselt saaks ikka teada, kus tema vanaisa või onu või kes tahes vanavanaisa, kus ta on ikka pidanud võitlema ja, ja kuidas tal on läinud. Mida te seal on täpselt teinud ja vahetatakse üldsegi peale selle, et see jüripäev oli meil eestlaste hulgas, leidsime niisuguse konkreetse telje, millele käed püsti panna, sest seda ju ennegi olnud, nagu näitavad välja mõtetki siin raamatutest, vanadest raamatutest tuld on ikka tehtud ka mälestuseks. Peale selle olid seal ka soomepoisid ja tüdrukud, soomlased ja eestlased on tihti seljad kokku pannud ja koos võidelnud, see oli küll niisugune suur juhus. Aga hea meel tõdeda, et kuigi me olime tuttavad kogu grupiga võib-olla pool tundi enne seda, võib vaevalt sedagi, saime seal kokku, me kohe leidsime ühe keele ja laulud ja lood, mis kõik olid eestikeelsed. Kõik lauldi kaasa, kasvõi siis mingite omaloodud sõnadega, kui ei saanud aru, mis elase just eesti keeles kõlas. Niisugune ühtsuse tunne tekkis oma hõimurahvaga, kuidas sulle tundus? Jah, tõesti, see viiski mõtet sellele, et, et kui meil oli julgust viia sellist üritust läbi täiesti võõraste inimeste jaoks, siis täiesti tavalistes koolides selle 12 aasta jooksul võiks ju ometi õpetajad enda klassi viia kuskile sellisesse kohta, kus nad saaksid mõelda ja teha selliseid isamaalisi asju ja rääkida nendest. Et, et see on täiesti toimiv asi ja. Noh, nii, et ta puudutaks, et see laps või noor või kes tahes, et tal on ka võimalus seal aktiivselt milleski osaleda. Antud juhul meil oli ohverdamisprotsessi ühissöömine pärast loomulikult laulumängud ja rahvamängud. Neid kulusid niisuguse meelelahutuslikum osa juurde ja lõpuks aga et seal tule tares jaanitule ääres, võidupühal. Need asjad sobivad omavahel suurepäraselt kokku, et eestlased paati mäletanud. Oma suurtel pidulikel pühadel ma esivanemaid käinud kalmistul ja, ja samuti ka jaanitule ääres ei pea ainult õlut joome tantsu lööma, seal võib ka meenutada. Ja midagi konkreetset ka taime saata meie kirja pandud varamu piisavalt rikas, et igaüks leiab sealt midagi ja kui ei viitsi raamatut võtta, siis küsi vanema inimese käest. Ta. Pühapäeva. Sünnipäeva. Kuu. Ja. Järve. Ta. Ei jää meestele. Teele oli. Imeline laeva ei saanud. Kooli. Ja. Emale. Ja. Ega? Lehti korjata. Et Läti Ei tee, et. Eestis. Teada. Ja. Ma ei karda. Kui ma küsisin ühelt kaitse liitlaselt, mida ta tahaks eesti rahvale võidupäeva puhul öelda, siis vastas ta ja ta tahaks rääkida kontradmiral Johannes Pitkast meest, kes oli surmani Eestile truu ja kes vabadussõja veteranid veel 1945. aastal üritas organiseerida Piritalt Tallinna kaitset. Tema sõnad on omangem uuesti vabadussõjavaimu, kes ei taha võidelda ja töötada kodumaale ohtlikel päevadele, kes kõrvale hoiavad ja põgenevad, teadku, et nende jaoks ei ole enam kodumaad. Põlgus ja häbi saagu nende osaks. Neid sõnu lõpetades võtan ma relva ja astun võitlejate ridadesse. Ma jaksan veel relva kanda. Meie iseseisev Eesti vabariik on tõeline ime. Sügava lugupidamise ja tänuga mõtleme homsel pühal kõigile neile, kes meile selle ime võimaldasid. Teeme tuld nende mälestuseks. Häid pühi. Lenda, lenda, lepa lini toovad abaluud selle endale nõnda kaugele. Lendasin Kall, lenda kiirel loolsa Eda muu poolderviga kui ka töö, see, mis ma eta IRL-i kaas. Toob meelde nõnda Lauli laike lepalind kui ta tervitas mu kalli Rüütlasidend Muugauni suunajana mis ei ole uus, muidu ta ei, ütlesid sa muu kauni suunajana mis ei luus korduda, liisu. Muna jahu selles kohtumises õitsva toome. Armasta mind kallima Mazdaga, kuule armasta kui on langutera armastamine, kallim, armasta tas kuule, armasta või lahingutega. Armasta siis jumal mul kinni. Ja ma tulen sinu juurde ta sind armasta, kui Sinurri Kattai tappa. Alu. Armastan siin nagu ikka alati. Armasta Tunsi nuri, ta täidab. Kuuvalgel lehvitab räti. Kadusin, kui magu sulen, nagu. Nägime kunst, kuldne Õnne käe. Ujus mäles Vantaa valve. Ja siis nägime õllega. Ujusime. Tulbuudule tunnis tantsin, mängime, tantsime, truu yks ja nad ei näe täitmisele. Ja kui saatus astub karmilt lelude riis, teine ütlemisest jääb kui me. Ja kui saatus antu karmilt uude siis me teineteisest jääauku. Mäletad hoogunud kukkumist? Öökle sides muu kauni luulekogu, mis ei elus kohtuda töötlepile, auguni tuulajana mis ei suuda