Te kuulete järjekordset saadet sarjast riigita rahvas, seekord tuleb juttu Kanadas elavatest linnuhittidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Innuiidid on ju tegelikult eskimod. Eskimod on in õittide vana nimetus ja see on siis nimetus, mida innuiidid ise ei taha, et nende kohta kasutatakse, sest et see tuleneb prantsuse keelest ja tähendab toore lihasööjad. On selge, et 21. sajandil kõlab see toore liha söömine rahvanimetusena üpris kummaliselt. Seetõttu on siis ka eesti keeles selle väikese rahva kohta kasutusel nüüd nimetus innuiidid ja vahel võib eesti keeles kohata ka nimekuju innuiitid. Indiviidid jagunevad mitmeteks erinevateks rahvusgruppideks ja isegi näiteks keele erinevused läänepoolsete ja idapoolsete innuiitide vahel on nii suured, et üksteisest aru nad ei saa. Räägivad erinevaid keeli, neil on mõnevõrra erinevad kultuuritraditsioonid, aga kokkuvõttes nimetame neid kõiki innuiitideks. Rääkides üldse piinu iitidest, peaksime minu arvates kõigepealt selgeks tegema, kes limiidid on. Sest kui me räägime Ameerikast, siis me oleme harjunud rääkima indiaanlastest. Tegelikkuses kaugeltki mitte kõik Ameerika põliselanikud ei ole indiaanlased. Ameerika põhjaosas elab terve hulk monoliitsed rahvaid, keda mitte kuidagi ei saa nimetada indiaanlast, eks kes kindlasti ei kuulu indiaanlaste hulka. Samamoodi üheks selliseks rahvaks on siis innuiidid, kes on Mongoliidne rahvas suguluses. Põhja-Siberi mitmete rahvastega ei ole aga siis indiaanlast. Kus elavad invaliidid? Inno Iidee elab Alaskas, mis teatavasti kuulub Ameerika Ühendriikidele. Innuita elab Kanadas ja IT-elab ka Gröönimaal, mis teatavasti on Taani kuningriigi koosseisu kuuluv territoorium ja valdava enamuse innuiitide kodumaa. Kliima on ülimalt karm. No räägitakse seal talvisest keskmisest temperatuurist miinus 25 miinus 30 kraadi. Nii on see siis jaanuaris ja juuli keskmisest temperatuurist 10 kuni 15 kraadi pluss. Ja seal on nad elanud tuhandeid aastaid jahini. Nii ta on seal elanud tuhandeid aastaid, arvestades, et innuiitide esivanemad hakkasid Põhja-Ameerikasse tulema vähemalt 5000 aastat tagasi ja nüüdsest innuittide rahvast võiksime me rääkida umbes viimased 1000 aastat. Ja täna me räägime siis Kanadas elavatest innuittidest. Kanada on täna pindalalt suuruselt teine riik maailmas ületades siis oma pindala poolest kümmet miljonit ruutkilomeetrit. Ja samas selle hiigelsuure pindala juures. Kanada rahvaarv on väga väike, natukene üle 30 miljoni inimese ja, ja juba ainuüksi see selline ülimalt hõre asustus Te Kanada väga eriliseks. Samas Kanadat Me oleme harjunud nägema kui vägagi kaalukat riiki. Sõltumata väikesest rahvaarvust on Kanada väga tugeva majandusega väga kõrgelt arenenud riik ja kuulub kaasaegses maailmas kindlasti elatustaseme poolest maailma juhtivate riikide hulka. Ja innuiidid on elanud põhiliselt siis territooriumil, mida on nimetatud Loode-territooriumiks niikaua kui esimesel aprillil 1999. aastal said nad omaette territooriumi, mis siis eraldus loodeterritooriumist. Selle innuiitide haldusüksuse nimi tuletab mulle ikka ja jälle meelde Astrid Lindgreni ja tema surematud Pipi Pikksukaraamatut. Sest mäletame, et Pipi Pikksukas oli juttu Kuru nurruvuti saarest. Innoviitide kodumaa nimi on midagi sarnast. See on eesti keeles nimelt nuna vutt, ütlen seetõttu eesti keeles, et meie siin hääldame seda nimetust nii, nagu ta kirjutatakse, inoidid ise tegelikult hääldavad oma kodumaad mõnevõrra teistmoodi, pigem Nona Voot ja see nende maa nimetus tähendab siis nende keeles meie maa nuna on maa ja nuna vutt on siis meie maa. Iitide esimesed kokkupuuted valgetega toimusid 16. sajandil. Samas kuni 18. sajandi teise pooleni olid nende kokkupuuted valgetega suhteliselt hõredad ja peaasjalikult toimusid seetõttu, et valge inimene püüdis Põhja-Ameerika ranniku lähedal vaalu püüda. Aga samas jah, nagu ma ütlesin, need kontaktid jäid hõredataks ja, ja sisemaal puudusid praktiliselt hoopiski. Olen lugenud ka selliseid lugusid, et mõnel pool põhjaosa Sisemaal puutusid indiviidid esimest korda valgetega kokku alles 20. sajandi keskpaigas. Sõltumata sellest valgel inimesel Kanada põhjaosas suurt asja ei olnud, kuulutas Briti impeerium nuna vutiala 1670. aastal enda omaks ja, ja sellest ajast peale siis ametlikult oli tegemist printibeerima osaga nüüd kuni 20. sajandi alguseni. Õieti ta kodumaal suurt midagi nagu valgete poolt ei toimunud. Oluliselt muutus pilt aga 20. sajandi keskel, kui Kanada põhjaosasse hakati rajama hulgaliselt kõikvõimalikke sõjalisi objekte. Sõjaliste objektide rajamisel on in õittidele palju meelehärmi tekitanud. Ühest küljest võtsin need objektid ära nende maa teisest küljest tekitasid need kõik võimaliku reostust, kõikvõimalikke haigusi. Ja, ja seetõttu on innuiidid siis viimase 50 aasta jooksul suhteliselt aktiivselt tegutsenud selle nimel, et nende põlise kodumaa territooriumile ei rajataks rohkem sõjalisi objekte. Aga täna tõepoolest on Kanada keskvalitsus astunud jõudsalt kõikvõimalikke samme in õittide õiguste suurendamiseks in õikide elujärje parandamiseks ja mina julgen küll täna öelda, et Kanada on põlisrahvaste õiguste taastamisel maailmas üks esirinnas olevaid riike. Vähe on selliseid riike leida, kus vähemuses olevate põlisrahvaste kaitseks on nii tohutult palju ära tehtud kui tänase päeva Kanadas. Samasse innuiitide oma nuna vuti loomine 99. aastal ei olnud sugugi lihtne protsess. Tegelikult algas see protsess pihta 1971. aastal et kestis 28 aastat, kogu see asjaajamine selle hulka mahtus palju vaidlusi, selle hulka mahtus kindlasti palju pettumust, aga protsess jõudis lõpuks ikkagi võidukalt finišisse. Nii et 1992. aastal ratifitseerisid nuna vutilepingu innuiidid ja samal ajal siis ratifitseeris selle lepinguga keskvalitsus ratifitseeriti asi loode territooriumis. Nii et 1999.-ks aastaks olid valdav enamus küsimusi niimoodi lahendatud. Et uue territooriumi sai välja kuulutada. Mida Kanada keskvalitsust kõige rohkem kartis, enne territooriumi üle andmist? No eks nagu ikka. Kardetakse sellistel puhkudel seda, et kunagine tehtud ülekohus hakkab justkui nagu tagasi tulema, kardetakse kõik võimalik kompensatsiooni nõudmisi kunagi tehtud ülekohtu eest ja kindlasti kardeti ka seda, et samalaadselt innuiitidele võivad hakata rohkem õigusi nõudma Kanada indiaanlased. Innoviitidele järeleandmine võin õittide õiguste laiendamine Kanadas on suhteliselt lihtne, sest innuiidid elavad hästi põhjas ülimalt hõredalt asustatud territooriumil. Näiteks nuna võti pindala on ligikaudu 1,994 miljonit ruutkilomeetrit. Samas elab seal täna ainult ligikaudu 30000 inimest. Sellisel territooriumil õiguste juurde andmine sellisel territooriumil põliselanikele vastutulek on suhteliselt lihtne. Samas kui oma õigusi hakkaksid häälekamalt nõudma lõuna pool elavad indiaanlased oleks nendele nõudmistele vastu tulemine sootuks raskem, sest indiaanlased elavad hoopis tihedamini asustatud piirkondades. Ja nende nõudmised võiksid juba üpris tugevalt puudutada Kanada igapäevast funktsioneerimist. Kanada keskvalitsus, kui ta alustas seda nuna vutiloomise protsessi tegi väga selge piiri, eraldades indiaanlaste õigused põhjarahvaste õigustest. Ja mõte oli just nimelt selles, et indiaanlased ei püüaks täielikult kopeerida seda Nunauti protsessi. Ja, ja võib-olla paljuski tänu sellisele asjade suunamisele erinevate rahvaste õiguste eraldamisele nuna vutt ikkagi teoks sai. Rääkida sõna uudist ei tähenda see mitte üksnes in õide õigusi omaenda territooriumit juhtida vaid see tähendab ka väga selge, et Kanada keskvalitsuse majanduslikku tuge tänasel päeval ligikaudu 90 protsenti nuna vutituludest on tegelikult keskvalitsuse tugi, mis ei ole üldsegi mitte Nunavutis endas teenitud tulumaksutulu. Ja, ja see, et keskvalitsus 90 protsendi ulatuses ühte territooriumit toetab, noh see on ka Kanada ajaloos tegelikult selline esmakordne ja ülimalt Tähelepanuväärne samm. Sellepärast et tõepoolest sellistes karmides oludes nagu asub Nunavutis ei ole ühel territooriumil eriti veel uuel territooriumil võimalik oma kulusid kuidagi ise katta. Nüüdse keskvalitsuse tugi, noh, see on siis mõeldud Ühest küljest nuna vutiigakülgseks arendamiseks teisest küljest aga on see mõeldud ka nuna vutipealinna väljaarendamiseks ja räägitud on siin ka juba numbritest. Nimelt aastani 2007 annab Kanada keskvalitsus organisatsioonile nimega nuna võtrust 1,2 miljardit Kanada dollarit piirkonna ressursside hoidmiseks ja pealinna ülesehitamiseks. Loodetavasti on sinna ka uusi töökohti loodud. Tänases Nunavutis on tegelikult suurimaks tööandjaks ikkagi haldusaparaat, ehk siis omavalitsusorganid on need, kes täna annavad põhiliselt tööd ja, ja kui rääkida nüüd sellisest äritegevusest, siis Nunavutis on suhteliselt ulatuslik kaevandustegevus mõnes piirkonnas ja no väidetavalt üle 20 protsendi inimestest teenib elatist käsitööesemete valmistamisega. Kuna õittidel on üpris omapärane käsitöö ja, ja see on hinnas mitte ainult Kanadas maid, vaid maailmas laiemalt siis sellest käsitööst on täna saanud üpris edukas majandusharu ja, ja lisaks siis käsitööle on viimastel aastatel hakanud hoogsamalt arenema ka turism. Sest olukorras, kus paljudel inimestel on selline tavaline Kanada nii-öelda tundma õpitud noh, valmistab selline väga omapärase kliimaga väga karmide oludega nuna vutt kindlasti üpris huvitavaid elamusi ja, ja see on siis see põhjus, miks, miks tõepoolest täna me saame rääkida nuna vutiturismi küllaltki hoogsas arengust. Tegelikult on ju vana vutt üks väga kallis koht. Ma võtan tõepoolest kallis ja eriti kallis on ta seetõttu, et Nunavutis ju praktiliselt puudub korralik transpordiühendus ja jai puududa, mitte seetõttu, et Kanada keskvalitsus või indiviidid ise seda ei tahaks, vaid selline laiaulatuslik transpordivõrk puudub ikkagi üksnes karmide ilmastikutingimuste ja küllaltki raskete geoloogiliste olude tõttu. Ja põhjus, miks täna on Nunavutis ainult üks, kaheksas ühe kilomeetri pikkune raudtee haru see ei ole ju praktiliselt mitte midagi, eriti kui me arvestame, et Nunauti pindala on peaaegu kaks miljonit ruutkilomeetrit, kolm Ukrainat jah, natukene üle kolme Ukraina on selle nuna oti pindala ja, ja paneme siis sinna 21 kilomeetrit raudteid ja, ja põhiline transpordivahend Nunavutis on lennutransport ja on olemas siis rida regulaarliine ja veel rohkem mitte regulaarseid liine ja, ja suveti toimub siis ka mereliiklus. Nuna Oti rannajoon on ju tohutu pikkusega, aga samas tegelikult selliseid korralikke sadamaid on mõni üksik ja needki on on suhteliselt väikesed ja ikka jälle samadel ilmastikust tulenevatel põhjustel. Kindlasti sõidetakse Nunavutis jätkuvalt ka koertega, kuigi mõistagi mootorsaanid on, on koera rakendit järjest enam välja tõrjunud. Aga teatud oludes lihtsalt on isegi kaasaegse tehnika juures koerarakend Kindla liikumisvahend kui mootorsaan. Seda eriti selliste lumetormide puhul, kus tehnika võib üles ütelda, kus aga karmide tingimustega harjunud koerad on suutelised liikumist jätkama. Küllap paljud invaliidid elavad nüüd juba Götavates majades. No minu ID elab väga erinevates tingimustes ja, ja selle kahe miljoni ruutkilomeetri peale jagub neid samuti väga erinevalt. Võime rääkisime, et IT on seal ligikaudu 30000 siis sellest arvust 6000 elab muna vutipealinnas igal hoidis ehk siis tõesti viiendik elab pealinnas ja see on ühtlasi ka nuna vuti suurim asula samas nuna vuti väikseim asula. On Patvorst, kus elab vaid 25 inimest. Selliseid asustatud punkte, kus elab alla 50 inimese, on una, võttis küll ja küll, aga mõistagi kaasajal on tõepoolest Nunavutis peamiseks eluasemeks ikkagi korralik köetav elamu. Kuigi indiviidid jätkavad ka Nunavutis nii-öelda ringi rändamist. Ja kahtlemata rändeperioodidel tuleb kasutada ka selliseid ajutisi elamuid, võiks isegi öelda klassikalisi elamuid, iglusid. Seda suurt territooriumi juhivad kohalikud meistrid. Nunavutis on tõepoolest olemas oma mitmekülgne haldusaparaat, on olemas omavalitsus ja nuna vutivalitsuses on käesoleval ajal kaheksa inimest, kes aga juhivad tervenisti 17 erinevat tegevusetult Kanda. Mitmed nendest juhtimisaladest on traditsioonilised, näiteks on olemas justiitsminister, tervishoiu ja sotsiaalminister, keskkonnaminister, haridusminister ja nii edasi, aga samal ajal on olemas ka näiteks kogukonna ja avalike teenuste minister või kultuuri ja keelteminister, nii et need haldusaparaadi ametikohad arvestavad kohalikke olusid ja ei kopeeri sellist üldist Kanada süsteemi. Ja minu arvates see on äärmiselt positiivne, et riik ei püüa kõiki piirkondi nii-öelda ühe mütsiga lüüa vaid võimalikult palju arvestab Konkreetsete kohalike vajadustega. Kanada erinevates piirkondades on haridus üpris erinev ja saadakse seal lisaks inglisekeelsele haridusele ka prantsusekeelset haridust. Ja nüüd viimastel aastatel on siis mitmel pool Kanadas hakatud andma ka indiviidikeelset haridust ja samasse hariduse juurde. Ma tahaksin öelda, et kui me räägime indiviidi keelest, siis tegelikult me ei väljenda ennast päris õigesti, sest innuiidid kasutab tavad mitmeid erinevaid keeli. Ja näiteks tolles samas Nunavutis on samuti kasutusel mitte üksi Noviidi keel või kogunisti kaks erinevat innuiidi keelt. Ja mis veelgi huvitavam, üks nendest keeltest tähendab meile tuttavat, ladina tähestikku teise linnu iidi, kellel on aga täiesti omaette kiri ja, ja niimoodi peale vaadates sarnaneb see nende kiri natukene Heebrea kirjale selliste suurte vahemaade tagant loomulikult igasugune hariduse edendamine on hästi keeruline, aga Kanadas kui väga kõrgelt arenenud riigis on leitud väga huvitavaid lahendusi ja telekommunikatsiooni kaudu toimuks täna osa haridusest. Aga samas telekommunikatsiooni kaudu on võimalik isegi inimestel oma tervist lasta kontrollida ja, ja peab ütlema, et selles valdkonnas on Nunavutis ja Kanada laiemalt maailmas kindlasti juhtivate riikide seas. Samas tuleb öelda, et ilmselt on see elu paratamatus, sest ei kujuta ette, et kuidas on võimalik Nunavutis, kus asulate vahelised vahemaad on sageli sadade kilomeetrite pikkused. Kuidas on seal võimalik ikkagi noh, näiteks 25 inimesega asula peale kokku saada ühte klassikomplekti ükskõik kui väikest klassikomplekti õpilasi ja õpetajad, nii et seetõttu telekommunikatsioon kaasajal on väga tõhus vahend sellest probleemist ülesaamiseks suuremates asulates loomulikult õpitakse ka noh, meie mõistes traditsioonilistes koolimajades tänasel päeval ei ole Nunavutis siis ülikooli, küll on aga Nunavutis tegutsevad kolledžid ja, ja, ja kui me oleme harjunud, et noh, mingi koletis peaks kuuluma mingi konkreetse ülikooli koosseisus, siis Nunavutis tegutsevate kolleksitega on lugu natukene teistmoodi. Kolledzi üks osa võib kuuluda ühe ülikooli alla, kolexi, teine osa aga sootuks teise Ülikooli alla. Ja nendes kolledžite õpetatakse siis täna õpetajaid, näiteks õpetatakse seal tervishoiu töötajaid, lisaks õpetatakse seal juriste ja ka siis õpetatakse haldusjuhtimist. Nunavutis on selline seisukoht, et nuna vutt vajab kohapeal väljaõppinud inimesi oma haldusaparaati võimalikult paljudesse eluvaldkondadesse, sest mujal õppides ei ole lihtsalt võimalik nuna vuti sootuks erinevatest tingimustest hästi aru saada ja ei ole võimalik päris sellist väljaõppeks saada, nagu Nunaut vajab. Ja mis on minu arvates väga huvitav selle hariduse juures, et täna on nuna vutihaldusaparaadis ka noh, üksjagu palju valgeid, aga Nunavutis on vastu võetud otsus viia haldusaparaadis innuiitide koguarv 85 protsendini ja kui ma ei eksi, siis tähtajaks, mil seal peab olema saavutatud, oli määratud aasta 2020, see tähendab, et selleks ajaks peab olema suudetud Nunavutis välja koolitada piisavalt palju innoviitidest inimesi, kelle hariduspagas, kelle kogemused oleks piisavalt selleks, et juhtida nuna vutiigapäevast elu ja tegemisi rääkides edasi nuna vutimeditsiinist, märkida et kogu selle ligikaudu kahe miljoni ruutkilomeetri peale on siis üks tegutsev haigla asub Nunauti pealinnas igale uudis ja, ja 26 tervishoiupunkti need tervishoiupunkti tasuva suurema inimasustusega punktides, aga ka nendesse kohtadesse on ikkagi mõnelt poolt tulla sadu kilomeetreid. Ja nagu ma siis ütlesin, üle on saadud tänasel päeval sellest probleemist suuresti tänu telekommunikatsiooniaktiivsele kasutamisele, nii et igapäevane elu Nunavutis on igas mõttes komplitseeritud. Ja ma arvan, et meile siin, kes me oleme sellest piirkonnast sealsest rahvast ainult lugenud, kes me ei ole seal kohapeal käinud. Meile siin ilmselt on üpris raske päris täpselt ette kujutada, milline see elu Nunavutis täpselt on. Samas tuleb ja öelda, et ei ole täheldatav tendents, dinoidid püüaksid minna elama lõuna poole Kanadasse, linnadesse või, või isegi veel suurlinnadesse. Loomulikult mõned innuiidid on lahkunud, aga üldiselt on see suhteliselt vähe tuntav protsess ja ei ole ühtegi märki sellest, et see protsess praegu kiireneks. Pigem see loodud Nunauti territoorium hoiab innu iite ajaloolisel kodumaal senisest veelgi tugevamini kinni. Invaliidid ei ela Kanadas üksnes Nunavutis, neid on ka mujal. Tegelikult üpris suur osa sellest loodeterritooriumist, kus nuna vuti eraldati, on ninnu iitide kodumaa ja samuti elab innuite ka mõnedes teistes Kanada piirkondades ja üheks selliseks piirkonnaks, kus siin õitel aps, suhteliselt rohkem on njuufaundlandi labradori provints. Ja peab ütlema, et kas see provints on tänaseks päevaks In õikide õiguste kaitsmisel jõudnud üpris kaugele. Sest kohe-kohe on selles provintsis loomisel in õikide eriõigustega territoorium mida nimetatakse Nunats jabut eesti keeles me võiksime seda nimetada Nunadzevutuse, vastab siis selle piirkonna kirjapildile, kui nuna vutt tähendas meie maa Sis Nunatsia vutt tähendab meie kaunis maa ja, ja ka see piirkond on innuiitide põline asuala pindala on tal 72 ja pool 1000 ruutkilomeetrit natuke enam kui poolteist Eestit ja sellel territooriumil elab umbes 5300 innuiiti või innuiitide ja valgete segaverelist järeltulijad. Kui me Nunavutis kohtame põhiliselt in õite ja suhteliselt vähe kohtame segaverelisi siis Nunatseja vuttis on nüüd innuiitide ja valgete inimeste segavereliste järeltulijate arv suhteliselt suurem Nunatsi uut samuti on väga hõredalt asustatud territoorium, aga võrreldes nuna utiga on tegemist siiski hästi tihedalt asustatud territooriumiga. No põhjus on vägagi selge, tasub ikkagi oluliselt lõuna pool, kui nuna vutt. Kliima on seal oluliselt mahedam, talv oluliselt lühem, keskmised temperatuurid kõrgemad ja nii edasi. Nunatsia vutist läänes asub Nunavik ehk suur maa, mis on samuti innuiitide põline territoorium, loodes asub siis Nunavutis ja, ja kuigi see Nunadze vutt ei ole nüüd võrreldav päris nuna vuti ka selles mõttes, et üks on territoorium, teine on ainult territooriumi osa, noh, on see Nunadze vuti loomine siiski väga suur samm edasi indiviidide õiguste kaitsel ja selle edasiarendamisel ja see ei ole absoluutselt võrreldav näiteks sellega, mis toimub Quebeci provintsis prantsusekeelses provintsis, kus siinoviidid on palju aastakümneid võidelnud suuremate õiguste eest, kus aga tänasel päeval ei ole isegi veel nii-öelda valguskiirt, mis näitaks, et neile reaalselt midagi juurde antaks. No kohe pekkis nimetavad siis innuiidid oma asualainu Vialuidiks ja, ja seda võiks tõlkida kui tõelised inimesed. Rääkides munakese vutist, siis ka selle eriõigustega piirkonna saamislugu on üpris pikaajaline, nimelt juba 1973. aastal loodi labradori nõiitide assotsiatsioon ja 2002.-ks aastaks oli siis jõutud nii kaugele et võeti vastu Nunatsia vuti konstitutsioon. Eriõigustega piirkonnale on olemas isegi oma konstitutsioon ja, ja seda toetas siis kaks kolmandikku munad vuti innuiitidest ja 2003. aastal kirjutati alla lepingud provintsivalitsuse Kanada keskvalitsuse ja innuiitide vahel. Ja 2005. aastal on siis astutud viimased sammud sellel teel. Et lähiajal ma ei julge väita, et seda eriõigustega piirkonda juba täna olemas ei ole. Mõned kuud tagasi teda veel ei olnud, nii et usun, et lähiajal astub see eriõigustega territoorium. Tõepoolest astub ellu. Sõnavõtt on olnud eriõigustega territoorium kuus aastat. Millised probleemid on selle aja jooksul üles kerkinud? Kuigi Kanada keskvalitsuse tugi on väga tuntav, näitab tegelikkus, et seda raha piirkonna reaalseks ülesehitamiseks vajatakse veelgi enam ei saa siin kuidagi süüdistada Kanada keskvalitsus, et nad Omalt poolt piirkonda piisavalt ei toeta. Sellise uue täieõigusliku territooriumi loomine on kulukas protsess. Nüüd kardetud konfliktid väikese valge vähemuse ja suurearvulise Inniitidest enamuse vahel Nunavutis ei ole lõkkele löönud. Selles mõttes, et noh, need Nunavutis elavad valged on ilmselt ka ikkagi väga erilised inimesed sest sellistes tingimustes elamine on väga keeruline ja väga raske ja kui see ei ole sulle sinu rahvale juba sajandeid loomuomane, siis ilmselt nõuab see väga suurt mehisust seal vastu pidada. Ja ma usun, et sealsed valged on üpris tolerantsed. Põliselanike suhtes olen lugenud jutte sellest, kuidas mõnikümmend aastat tagasikuise nuna vutiloomise protsess tundus vahepeal nagu kõvasti aeglustuvat. Et siis just mõned sellised valgete inimeste grupid olid need, kes eriti aktiivselt edasi tegutsesid Nunauti loomise nime, andes sellega ühtlasi jõudu ja julgust juurde ka kohalikele innuiitidele. Kuigi Nunavutis on kuiv seadus, räägitakse seal palju alkoholismist ja narkootikumide tarvitamisest. See probleem muidugi ei ole üles kerkinud mitte viimase kuue aasta jooksul, vaid see probleem on olnud pikka aega. See probleem on omane mitte ainult sinu iitidele, see on omane laiemalt Kanada põliselanikele, veelgi enam, see on omane ka USA põliselanikele ja mingil põhjusel on Põhja-Ameerika põliselanikud hästi vastuvõtlikud alkoholile, narkootikumidele traditsiooniliselt. Ta on innoviidis suhtunud alkoholi tarvitamise hästi negatiivselt. Ja, ja seetõttu võib-olla sellised alkoholi tarvitamise juhtumid leiavad ka laiemat kajastamist või see probleem, mis selles nähakse, on võib-olla vahel natukene teravam, kui meie siin sellest oskaksime probleemi teha. Noh, ma, ma ei oska öelda, kas see päris nii on, aga, aga kohati sellest, mida ma, mida ma lugenud olen, jääb mulje. Et, et võib olla valge inimene samas kohas seda probleemi nii teravalt ei näeks. Sellistes karmides oludes nagu innuiidid elavad, on kuiv seadus ja negatiivne suhtumine alkoholi igati loomulik. Sest kui sellistes oludes jääd purjuspeaga kakerdama kuhugile magama, siis ilmselt sa ellu ei jää, sellepärast et külm ilm teeb oma töö. Nii et see alkoholikeeld on, on minu arvates igati õigustatud. Nüüd on Nunavutis keelatud ka suitsetamine avalikes kohtades. Noh, see on tegelikult minu arvates ainult tervitatav, et piirkonnas suhtutakse negatiivselt inimlikes vahedesse, noh, ei ole, ei ole siin midagi taunimisväärset ja ja pigem sooviks seda, et samalaadne suhtumine laieneks ka Kanada teistesse osadesse. Põhiliselt on neil ikka naturaalmajandus. No suuresti on naturaalmajandus igapäevaseks eluks vajalikud vahendid valdavalt nii-öelda toodetakse ise ja, ja raha sinna vahetuskaubana sissetoomine muutub lihtsalt mõttetuks. Kuigi loomulikult piirkonna ametlik selline majanduslik arvestus toimub ikkagi rahaliselt ja nuna vuti kohta näiteks öeldakse, et nuna vuti keskmine pidamise sissetulek kusagil viis aastat tagasi oli 31 ja pool 1000 Kanada dollarit, no võrreldes siis Kanada keskmisega, mis oli, oli ligikaudu 45000 nuna vuti selline keskmine sissetulek majapidamise kohta oli kolmandiku võrra Kanada keskmisest väiksem. Aga meie mõistes siin siiski tohutult suur. Aga iseasi on muidugi, kuidas nad seda majapidamise sissetulekut seal arvestavad. Kui me teame, et valdavalt on tegemist naturaalmajandusega küllap on siis mingisugused enam-vähem usaldusväärsed meetodid leitud. Kas kunagi võib rääkida muna võttis kui iseseisvast riigist? Usun, et mitte selle jaoks on elanike arv liiga väike. Selle jaoks on nuna vutiolud liiga keerulised. Ja arvan, et sõltumata sellest, kui heale järjele nuna vutimajandus saab ma ei usu, et see piirkond kunagi päris täielikult suudaks ennast ära majandada tasemel, mis vastab ajastu inimeste soovidele ja, ja kui on tegemist iseseisva riigiga, siis vaevalt me saame rääkida naaberriigi ulatuslikust finantsilisest toest toetatakse ikkagi oma riigialamaid, mitte aga ulatuslikult naaberriigi alamaid. Võib olla üks selline tendents küll. Mida me võime Inviitide juures kohata, nende soovida nende taotluste juures kohata ja mis võib-olla tulevikus ka realiseerub, on see erinevad innuiitide territooriumid oleks kõik ühendatud ühe valitsemise all. Täna elavad innuiidid väga erinevates üksustes, kuuludes erinevate osariikide või territooriumide koosseisu ja see on nüüd küll selge püüdlus. Kuna innuiidid elavad territooriumi mõttes ikkagi suhteliselt kompaktselt, siis teoreetiliselt oleks võimalik kõik Kanada innoviidid viia ühe haldusüksuse alla ja, ja ilmselt see saabki innuiitide lähemate aastakümnete selliseks suureks eesmärgiks, mille poole edasi liikuda. Kas see eesmärk ka kunagi realiseerub selle kohta on mul siin väga raske prognoosida sest üldiselt ei ole Kanadas riigisiseste piiride muutmist kuigi tihti ette tulnud. Võiks näiteks öelda ka seda, et enne nuna vutiloomist 1009, kas sa 199. aastal toimus viimane riigisisene piirimuutus ligikaudu 40 aastat tagasi. Ilmselt ei saa kõik maailmainnuiidid kunagi ühes haldusüksuses elama sest on üpris mõeldamatu, et USA-s elavate innuiitide alad Kanadas elavad innuiitide alad ja Taani koosseisu kuuluva vööni main õieti talad. Kunagi ühtseks piirkonnaks ühendatakse. Kas Nunavutis saab vaadata innuiidi keelseid televisioonisaateid ja kuulata innu ideesid raadiosaateid? Tõepoolest, Nunavutis on olemas omakeelne televisioon ja omakeelne raadio. No kusagil viis aastat tagasi oli innuiidikeelsete telesaadete maht nädalas umbes viis pool kuus tundi, nüüdseks on see natukene kasvanud. Raadiosaated on võimalik kuulata suuremal määral ja, ja piirkonnas on võetud väga selge suund sellele, et võimalikult palju arendada edasi indiviidi keele igapäevast kasutamist. Kindlasti aitab sellele kaasa televisiooni ja raadio omakeelsed saadete levik ja kui näiteks vaadata internetti, siis seal võime me kohata täna juba üpris palju innoviidi keelseid lehekülge. Ja näiteks muna, vuti ametlik kodulehekülg ja Nunavutis erinevate haldusasutuste ametlikud koduleheküljed on kõik sellised, kus on olemas ka mõlema Nunavutis kasutatava innu iidi keelsed osad. Et noh, need leheküljed on siis tegelikult neljakeelsed. Lisaks kahele innoviidi keelele kasutatakse nendel lehekülgedel ka inglise ja prantsuse keelt. Nii et kui me täna võime öelda, et umbes 30 protsenti nuna vuti innuiitidest kasutab mõnda innoviidi keelt esimese keelena tähendab oma emakeelena ja praktiliselt kõik üle jäänud kohalikud innuiidid kasutavad minu idi keelt teise keelena siis usume, et ei lähe palju aega. Võib-olla juba kümnekonna aasta pärast on need protsendid vastupidised. Ehk juba 70 protsenti kohalikest iitidest räägib mõnda innuiidi keelt, esimese ehk siis emakeele Te kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Segunes oli juttu Kanadas elavatest innuikidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.