Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud sünnimaasõjaks, aga Isamaa leiab, et ta mulle eesti mõõk, eesti lugu. Tere kodumaalt väljarännumoona oli 19. sajandil ja 20. sajandi algul esikohal Venemaa. Mindi kaugele Siberisse, mindi siiasamasse lähedale. Peipsi taha. Mindi Volga äärde Samaaras Saraatorisse, millest oli juttu eelmises saates. Mindi Volgat pidi ülespoole, siin Pirskisse aga jäädiga lähemale pidama. Vologdaasse Moskvast kirde poole umbes pool 1000 kilomeetrit. Kirjandusmuuseumi folklorist Anu Korb räägibki täna siin Pirski ja Vologda Vjatka eestlastest. Mina olen toimetaja Piret Kriivan. Alustame siis siin Pirski eestlastest. Haamer ja Jürgenson ja teised siis 1870. aastal. Ja sellest sai alguse siis Moroodino asundus. Suurem väljarändamise sinna piirkonda oli siis aastatel 1000 871872 ja siin olid soodsad tingimused uue elu alustamiseks maaliline loodus ning puhas allikavesi. Ime olevat küla saanud siis ümbruskonnas kasvanud sõstrapõõsaste. Ja 19. sajandi viimasel kümnendil asustasid siis põhjaeestlased veel Svetlana Uusiero ja siis topolie söötleiooseri siis 1885, siis ta poolie 1877. Ja August Nigol märgib 1918. aastal, et siin Pirski kubermangus elab 2000 eestlast. Ja Smorootino jäi siis nagu selliste asunduse keskpunktiks mõneti. Ja Ta seisab sellisest viiest külast koos. On kipnaja Labshanka, Lommi siirid, rokkot, tolmney ehk Sirooki Need asuvad kõik sisin Pirski maakonnas Smoroodinas kiipnajasse tuldiitsis esimesed asunikud 1872, no esimesed juba 70 ikkagi Labshankasse siis 1876, siis rokodolmeisse 1889 ja Lommi 1896. Nii et põld on nii kooli hinnangul siis mustmullamaa savipõhjaga. Ja tema hindab eestlaste elujärge seal kaunis heaks. Smorodinas oli oma kirik ja senstva kool. Rahvasuu räägib, et et esimene, kes Sirooki küla kohale jõudis, oli Laasbergil Juhan kes jõudis oma perega siis kõigepealt sinna ja lähevad kaotanud siis sinna seal kasvanud selle kõrgesse rohtu ehk Burjaani sisse oma naise koos hobusega ning siis selle otsimisega tükk aega vaeva pidanud nägema, nii et selline piltlik antakse siis inimeste juttude järgi, selline pilt ei tea, kuidas ta üles leidis, siis lõpuks. Hõikas kõva häälega hõiganud ja ja Svetlana Ozero, ehk sa, Pacino, nagu seda kutsuti, oli siis 70, vestasin Pirskist ja kolmgümmendestas Moroodinost asutatud 1885 ligi 250 hinge. Ja siis Svetleiozeraga ühenduja solivezzambul seitse versta eemal seitsme taluga ja selle, need, kus oli siis 13 perekonda veel. Ja siis ta poolie asutati siis 1877, seitse versta panise jaamast 100 hinge ehk 20 perekonda ja jällegi enamus olid Virumaalt. Ja loomulikult, ka ajakirjandus kajastas neid väljarändajaid, selle piirkonna väljarändajaid ja Tallinna taia 14-st numbrist, siis kirjutab härra Kirss Baum. Kirss pommikirjastan, mõned kohad ära trükitud, millest siis siin Pirski kubermangu asumisest ja nende tingimustest kõneldakse, kuidas seal magad, võib omandada. Ja ajakirjandus siis kritiseeritakse ära gif paun, kes siis inimesi sinna piirkonda välja õhutab rändama, ei, kõnelesin Pirski kubermangu varjukülgedest sugugi. Mis sellest võib tulla, et neid varjukülgi piisavalt ei tunne. Aga et need varjuküljed on nõnda suured, et sinna asumisega peab ikkagi ettevaatlik olema. Ja siin kirjeldatakse siis piirkonda, et, et mustmulla kubermangude hulka kuulub, kus kliima on õige, vali et külm tõuseb talvel 30 kraadini. Kuna soojus suvel on 28 kuni 30 kraadi. Ja mõnikord veel kõrgemale tuleb õige järsku. Sellele järgneb vihmata suvi, mis sagedasti vilja ära kõrvetab. Nii et siis ei saa suurt saaki. Ja et maa on küll hea, et mustmullakiht on õige, kas aga metsa salkadega kaetud? Ja kui inimene kõike seda kevadel näeb, siis ta arvab, et et paremat kohta põllumehel ei olegi, kui seal elada. Aga tuleta suvel sinna, siis näeb mustavat maad kõrbenud rohutüükaid ja arvalt seisvaid viljakõrsi. Külvi ajal algab jälle seal kohe peale lume sulamist ja seeme idanemis tarbeks tarvilikku niiskust saaks. Kui külviaeg hiljemaks, siis võib ka kylm rikki minna. Tegelikult nüüd tänapäeval küll ei saa öelda, et see piirkond nii ja põua läbi nagu kannataks, sest tegelikult ikkagi vihma tuli seal üksjagu. Kas siis üsna sarnased looduslikud tingimused nagu Samaaras ja Saraatovi siis tegelikult võib-olla sarnasem on ikkagi selle põhja Samaaraga, sest tegelikult oli seal ikka maapind roheline ja vili kasvas päris hästi. Kartul kasvas päris hästi ja minu arvates on seal Samaara kandis ikkagi seda põuda rohkem, kui, kui seal. Jürimäe ootel, kes siis andis kaasundustest teada, siis märkis selle piirkonna kohta, tasunikudel on puust õige korralikud ehitatud elumajad, millede laudkatused ja korstnad peal ja majade ümber on nii ilu- kui viljapuid. Põld on mustmullamaa savipõhjaga varanduselt vaat siis eestlased keskmike seas. Kui võtta jah, et siis selles härra piirkonnas oli selliseid viljapuid nagu praktiliselt ei kasvatatud siis või hiljem ainult istutati siia-sinna, siis seal just Smoroodino küla kohas oli näiteks õunapuid hästi palju kõikides peredes marjapõõsaid kodudesse istutatud. Nii et selle koha pealt oli, olid need erinevad. Ja loomulikult hiljem tuli kõikides külades ka seal nendel astuda kolhoosi ja siis näiteks Moroodino eestlased rääkisid, et et kui moodustati nende küla kolhoos Koit, siis oli piirkonna kõige jõukam kolhoos, et eestlased tegid kõvasti tööd ja ja siis see kolhoos jõudis järjele niimoodi. Aastal 2000 oli nendest valgul moodustatud küladest alles tegelikult ainult kolm küla. Nendest oli ses Moroodina kus elas siis umbes 15 eesti keele oskajat. Kuigi küla ise oli päris suur, sest ta asub looduslikult ilusas kohas, seal oli selline suur kiigemägi oli ja palju metsa ja tõesti puhta veega allikas, kus käidi siis ümberkaudsed inimesed käisid allikavett võtmas. Nii et, et see oli seal täitsa olemas, nii et veepuudust külas ei olnud. Ja see oli selline koht, kuhu armastasid oma kodusid rajada kunstnikud. Nii et mitmed Soljanovski linnast tulnud kunsti ja kultuuriinimesed olid siis sinna rajanud oma selliseid suvekodusid või siis päriselt sinna elama asunud. Et see piirkond kindlasti tühjaks ei jää, aga lihtsalt eestlased ajapikku. Aga millest see tuleb, kas eestlased on tagasi tulnud nüüd pärast iseseisvumist või pärast teist maailmasõda või nad lihtsalt on venestunud? Väga palju eestlasi tuli tegelikult kohe pärast teist maailmasõda tagasi sõjajärgselt tagasitulejaid, et Eestisse üldse kõige rohkem Venemaalt. Ja ka sellest piirkonnast tulid paljud tagasi ja kes jäid siis sinna, et kes läksid linnakoolidesse õppima, need loomulikult sealt näiteks Morodina külast on tulnud üsna mitmeid haritlasi, kes siis läksid kõigepealt õppima, siis Peterburi ja Moskvasse ja ja said siis niimoodi, on seal töötanud näiteks mina kohtusin Smorodino külas sealt pärit Ellan seppariga, ah või nüüd kes oli siis Uljanovski Pedagoogilise Instituudi õppejõud, nii et ja seal külas näiteks Almine ekraineva, kellega ma seal kohtusin, siis tema oli õppinud Peterburis õpetajaks. Või noh, tolleaegses Leningradis õpetajaks õppinud ja algul saanud õppida lausa eesti keeles Peterburis, sest seal õpetati ju vähemusrahvustele, koolidele, õpetajaid ja kui on, siis aastal 1900 kolmekümnendatel 32, kolm veel. Ja siis selle tema õppimise ajal siis muudeti kool venekeelseks, nii et et tegelikult sellel 1000 915. aastal sündinud naisel siis ei õnnestunud. Küll ta sai paar aastat eesti keeles õppida, aga pärast pidi siis hakkama vene keeles õppima ja läks, saadeti ka vene kooli õpetajaks pärast, nii et tihti koolistena õpetada ei saanud. Kas siin virsk on see koht, kus teine koht, kuhu eestlased on usulistel põhjustel välja rännanud või on need lahkusulised, kes siin Dirskis elasid seal omandanud oma veendumused? Osa nendest, kes väljend rändasid, rändasid nagu nägusad Maldsvetki järglased, nii rändasid tegelikult ka väike osa usulisel del põhjustel ka sinna tolleaegsesse siin piski kubermangu. Smoroodino külas küll neid neid ei elanud, aga nad elasid seal lubas või, või hilisema nimega siis irooki või Sirokodolskis mis on mõnikümmend kilomeetrit Moroodinast eemal ja Lommi külas, nii et veel aastatel 2000 kuni 2002 oli seal üksjagu neid just selles Sirooki. Taas oli üksjagu neidki inimesi, kelle esivanemad olid usulistel põhjustel sinna välja rännanud. Ajakirjandus kajastab ka natuke neid usu põhjal väljarännanuid. Näiteks asunik kirjutab, et et nagu omal ajal Maldsvelt kaugel kuulus oli, nii on ümberkaudu keegi seeder Baumia reitz tähtsaks saanud naabruses olevast eesti külast või telekast on praegu veel nõndanimetatud seetri usulasi kes hiljuti veel põrutavaid lugusid läbi on elanud. Et see seeter oli siis rahvakeeli siiter, oli siis suur usumees olnud kes oli siis Moosese hauagi siin lähedases metsas, kus ilusad mäed ja orust orud on täheldanud ja siis olnud teinud igasuguseid tempe läbi mis vist kusagil mujal teretulnud ei ole. Et kuidas siis need seedriusulised olevat talle pulmi pidanud ja kellelegi kaasusulise poolt tapetud härja ohvriks toonud ja kolm ööd-päeva siis peeti siis kõigi vabamalt elades talle pulmi. Aga siis aja jooksul hakanud siis endine see härja oma ikka aimama, et siiter üks kelme omakasupüüdja on. Ja siis läksivad siis seda seedrit risti lööma, naelad ja haamer kaasas, aga mees saanud siis salaja eest ära lipata. Nii et see on siis varasemas ajakirjanduses on mitmel korral siis räägitud kellestki Christian Šveitsist ja Kaarel Seeder pommist, kes siis rahvast siis sinna tõotatud Maale õhutanud minema. Ja nende usuliikumistega on muidugi keeruline lugu, et see vajaks muidugi täpsemat uurimist. Aga tollel ajal, kui mina seal käisin seal 21. sajandi alguses, siis tõesti oli olemas veel väikene kogukond selliseid laupäeva usulisi, nagu nemad neid nimetasid. Ja nendega oli niimoodi, et nad ei ristinud oma lapsi vaid nad ristisid siis, kui inimene saab täiskasvanuks. Et laps veel ei kevadlast, ei või riskida, oli nende nende kogemus ja et kui laps saab täiskasvanuks, siis ta võtab oma usu ise vastu ja kui ta tahab, ise on nõus usku ise vastu võtma, siis võib teda riskida, siis olid, pidasid kõik need laupäevapidajad siis niimoodi, et reede õhtul pärast päikeseloojangut kuni lauk vaba õhtu oli siis päikeseloojanguni ei teinud nad mingitki tööd, et üritasid teha kõik oma toimetused siis varem ära. Rahvasuu rääkis isegi seda, et nad ei kütnud ahju isegi talvel külmaga, sellel ajal vaid kütsid selle ahju enne ära panid toidud ahju ja siis järgmine päev siis võeti sealt siis neid toite ja söödi. Nii et, et seda ei tohtinud sellel ajal teha või kui mees läks kuskile veskile ja ei jõudnud reedel päikeseloojanguks tagasi, pidi ta ootama see 24 tundi seal tee ääres ei tohtinud edasi liikuda, kui ta nii, et nad ei söönud sealiha siis oli, oli veel selliseid naljalugusid, kuidas ükskord vahetatud siis liha potis ära sealiha pandud asemele ja siis inimene tegelikult ei saanud see, kes sööja, ei saanud siis arugi, et, et ta tegelikult sealiha sõi. Kuigi ametlikult Nad ei tohtinud siis seda süüa ja ilmselt ta ei saanud vahest aru nii et ta ei saanud. Ja pärast, kui talle öeldi, siis siis ta muidugi oli, oli sellest väga häiritud. Aga kuidas need laupäeva usulised teiste eestlastega läbi said? Tegelikult eestlaste läbikäimine oli, kui oli näiteks varematel aegadel, et ei tohtinud abielluda teisest rahvusest inimesega. Et näiteks kui keegi tahtis abielluda venelasega, siis seda varasematel aegadel pandi üsna pahaks ja, ja vanemad olid väga häiritud sellest. Tegelikult sellel laupäevausulistele lubati minna küll ja sageli juhtus niimoodi, et kui keegi läks laupäeva usulisele mehele, siis võttis üle siis selle ämma usu, et näiteks Smoroodina ja siis selle Sirooki küla või tolleaegse Tobrooba küla vahel olid, olid küll väga tihedad läbikäimised ja just niimoodi perekondlikult. Nii et nad seal kirikus küll ei käinud, enamasti, aga nad käisid üksteisel külas sugulastel ja et sinna nagu teise usulisele võis minna küll ka need laupäeva usulised, siis käisid alati laupäeviti palvetunnis, laulsid oma usulaule alkoholi, nad ei tohtinud tarbida üldse. Ja nõukogude ajal oli neil üsna palju probleeme ka sellega. Et siis oli ju laupäev oli tööpäev, aga nemad laupäeval tööd teha ei tohtinud ja siis mõned targemad ülemused kasutasid seda oma kasuks ära. Tegid niimoodi, et nad lihtsalt lubasid neil pidada seda, seda nädalavahetust või seda laupäevast päeva ja siis tänu sellele pidi ta tulema siis pühapäeval tööle v tegema, õhtuti tööd veel rohkem. Ja loomulikult, kui neile lubati see laupäev vabaks, siis nad tegidki järgmisel päeval võib-olla rohkemgi tööd, nii et nõukogude ajal oli muidugi ka seda, et nad pidasid oma koosolekuid sageli kuskil metsas ei julgenud kellelegi majas pidada ja neid käidi ikkagi jälitati ja ja kiusati taga rohkem kui neid luteri usulisi või õigeusklikke. Et probleeme neil muidugi oli, sellega ja sidemed olid neil ikka kogu aeg Eestiga ka, nii et nad on saanud pistist nii usulist kirjandust kui seal on mõned lugejad käinud. Nõukogude ajal oli vaba pääs sinna. Et, et niimoodi on nad käinud küll seda, seda vahet ka tööd tegid, siis koos ikkagi välja arvatud laupäeva ja pühapäev, kus ühelt puhkasime, teised tegid tööd ja ja, ja teised, vastupidi, et siis niimodi ehitasid ka kõik koos seda silda üle Volga jõe Nujah nii et seal on sageli niimoodi, et ega paljudes peredes oli niimoodi, et üks oli see laupäevapidaja sageli mehed näiteks ei olnud, mõned mehed muidugi olid, aga, aga ega kõigil ei olnud mehel ja siis oli niimoodi, et et kuna ta lõbutseda ei tohtinud, tantsida ei tohtinud ja ilmalikke laule laulda ei tohtinud ja suurt pidu pidada ei tohtinud, siis isegi pulmad peeti mõnikord niimoodi. Et siis laupäeva usuline siis valmistas küll söögid ja kõike, aga ise siis pulmas nagu osaline ei olnud või oli seal ainult teenindaja rollis. Ja väga paljud ütlesid ka seda, et nad on noorest põlvest tegelikult ikkagi seda ilmalikku elu elanud ja siis mingis mingis ajas siis millalgi siis usule ärganud ja neil olid omad laulud ja neljandad mad laulud. Kui eestlased sinna kaugele Volga äärde jõudsid, siis nemad olid ju ka ühed neist, kes üle Volga sildasid. Käsid jah, seal eestlastele on andnud see Volga silla ehitustööd sest ega sealsed maad ikkagi alati ei toitnud peresid piisavalt ja siis otsiti lisateenistust, seal on nõukogude ajal olnud silikaatkivitehas silikaat, nagu kus eestlased tööl käisid, siis natuke eemal on see kriiditehas, kus eestlased tööl käisid, aga juba varasematest aegadest nagu inimesed rääkisid oma esivanematest Ki, kuidas nemad olid siis seda üle Volga silda ehitanud ja siis kive vedanud oma sealt kivi karjäärist siis toonud siis ja hobustega siis pidanud vedama, sageli oli just see talvel see silla või selle kivide vedu, siis oli inimestel rohkem aega ja, ja ka sai Pealt liikuda ju. Ja need Volga sillaehitajad on elanud ehitusmeistrit ka seal Smroodino külas näiteks lausa nendes peredes või ehitanud sinnaga ise maju, et ajutiselt siis seal peavarju saada, nii et nende sillaheide Egon ja just Morodinu külal väga tihedad sidemed olnud. Jaa, Olga maksiimova on sellest jutustanud ka. Aga seda Kivitan siin mitut moodi kivi või või on kõik ühesugune kivi ei ole mitte ühesugune. Üks kivi on venelased ütlevad ja, ja ammugi kuulsin teda, öeldakse vikaar. Seal kõige kõvem kivik. Selleton tehtud sild üle Volga. Need kivid on pitsiit veetud. Minu ema oli siis juba tüdruk ja ka siis linnaga panivad kitsamad skulptuurist vanivad kive leke. Ei, mitte kivid, aga need tuled valmis tahutud nuhkuda, mis sillale lähevad, nad on juba pool ümmargused niisuguseid, siis pandi seal üks niisugune Avakateleke. Ja siis mindi hiit kruusa ja priouusatis volga peale. Ja talvel käigi Volga möödenindaga bussini, silla saadik ja seal isegi need givetis maa seal alati töölised. Mõnes kohas on praegu tunda, kuskohast välja tuli, see raudteesid Volgast siia külani välja või? Varjäärinime kuskile, täna käis sealt alt jõe äärest ja siis kultuurisaadik siis veel pikut suur ja nüüd ei leidnud seda midagi. Kõik on seal taga, sest tehtud ära kaevatud seda kohtagi ei ole, kus enne oli kutsuguri. Aga enne olid seal majad ja niimoodi vä? Küla küla oli seal? Ei olnud, pole midagi, seal ei olnud mitte midagi, seal oli põline mets haavadele nii jämeda kindlad, kahekesi sai kindlalt kinni võtta ka nii jämedad ja seal oli ka väga palju uszik. Pimesi neil tihti üksinda kunagi käinud raagi käisime nelja-viie-kuuekesi. Siin pole Ferauke sinioldi Tammegi midagi, siin oli kõik kõik sile. Ükse viiektsiooning jooksis Michiviisunik hinne pallimisti, Reltsid lai, kuidagi veel tahtsin neid paali talle ja keeles, niikaua kui siin Nebalshoi Volga kaldalt. Siit pandi vagunid täis. Ehitus ja kui ema niimoodi tüdrukuna käis neid kive viimas, kas sellises teenistus või sai kellelgi istung? Heliteenistus ja vennaga kahekesi käsivad, vennal oli omavule ja emal oli hobune oma, mõlemal olid omad omad hobuse tellivad, aga kui see kivi nii suur oli kesta jõudis peale Aneti oligi seal tööd tegeval. Niiet tahusivad need gived kõik niimoodi olivad juba. Siin oli neid ehitusmeistrid väga palju, igas majas külas elas, meil elas üle veel korra peal ka tehnik, oma meistrit tulid siis meetril, olidki kimbinskist ja venelased siis venelased ja tulid ka, oli nisukesi, lätlasi oli, mitte kõik ei olnud venelased ja naised olivad, need ei olnud ka venelased, kes need mehed olid siis kohe õppinud ehitus ja, ja kõik, õpin ja õpin, kõik olid koledad mehed. Aga veel üks paik, kuhu eestlased jõudsid, see on küll Eestile lähemal ja vist Volgast kaugemal Vologda ja Vjatka. Praegu kuulub see piirkond Kiirovi oblasti alla. Aga tollel ajal, kui eestlased sinna välja rändasid, see oli 20. sajandi esimesel kümnendil. Aastatel 1905 kuni 1908 pealiselt kuulasse piirkond, praegune Opaarinu rajoon kuulusis Vologda kubermangu alla ja August Nigoli andmetel rändas sinna umbes 7000 eestlast, mis on küllalt suur arv. Põhiliselt tuldi Võrumaalt ja suurem osa neist, kes siis sinna välja rändasid, asus elama Nicolski maakonda, paarina ümbrusse. Nii et kui sinna piirkonda sõita tuleb, siis kõigepealt sõita praegusesse kiirabisse endiselt jätkasse siis ja sealt siis rongiga üsna mitu tundi teel olles jõuab siis Opaarinasse. Ja miks eestlased sinna just läksid, jälle oli, ajakirjanduses oli üsna palju selle piirkonna poolt ja vasturääkimist, sest seal oli tühja maad palju ja kuna lähemad piirkonnad olid juba maa hind oli tõusnud, olid päris kallid, inimesed ei suutnud enam ja pealegi polnud seal enam ka vaba maad. Kim siin lähemate sümbrustes siis selle kohta arvate ökoloog, taas on tühja maad palju. Ja sellepärast on sinna eestlased ka maatükid võtnud aga jälle alati ajakirjandus, mis seda poolt ja vastu argumente, see oli juba 20. sajandi algus, siis juba väljarändamise ka oldi harjutud, see väljarändamine ei olnud niimoodi, et seal ainult paha asi, vaid vaid mõeldi, et mis siis ikka inimesele parem on. Ja siis arutati ja et kas siis sinna piirkonda tasub välja rännata või mitte. Ja sageli siis leiti, et et seal on küll raudtee äärde, seal olid krundid juba välja mõõdetud, sest tolleks ajaks oli juba aeg oli sealmaal, kus juba väljarändamist oli ammu juba hakatud ametlikult korraldamad inimeste jaoks, siis mõõdeti neid krunte välja ja ja olid need kohad, kuhu, kuhu saab minna, täitsa olemas. Aga kardeti seda karmi kliimat tegelikult on, on see maastik küllalt Lõuna-Eesti sarnane? Jah, tõesti on, mõned on kirjeldanud seda ka šveitsi-le. Seda loodust lähedaseks täheda lähen, aga tegelikult ta meenutab väga Lõuna-Eestit selline künklik maastik. Aga mis oli selle piirkonna häda, et esiteks, talved olid üsna karmid, ikkagi märksa karmimad kui Eestis? Ja isegi ajakirjandusest lipsab siis välja selline väljend, et kas siis tõesti eestlane peab sinna asuma, kas siis tõesti muud maad ei ole, kui eestlane peab asuma sinna, kus kasukas seljas tuleb künda, et no niivõrd ja siis kirjeldatakse mõnda aastat, kus kevadel tõesti aprillikuus veel lumi ei ole sulanud ja ja kuidas, kuidas siis seal saab midagi teha. Ja nende küladega oligi niimoodi, et nad olid need krundid, mis anti välja suhteliselt raudtee äärde. Nendel oli, valib paremad tingimused loomulikult, sest just probleem oli seal, et teesid seal oli, oli väga vilets hästi ja neid pole praegugi korralikke teid nendesse asulatesse. Nii et põhiline liikumine oli mööda raudteed. Ja tollel ajal need, mis jäid siis sellest raudteest 20 ja rohkem versta eemale, siis sealt oli väga raske oma saadusi kuskile turustada. Nii et kui need eestlased läksid sinna väga palju, teadsid, et nad läksid nagu peresse Lentsist misse või asuvalda nagu eestlased nimetasid seda kõigepealt ja siis sealt kuskile edasi. Ja siis oli olemas selline nõukogude ajal või siis kui juba kolhoosid moodustati, siis moodustati komitern, kus siis külast Nendest kruntidel toodi eestlased külla, nii et oli komitern, oli küla ja oli sinine. Kolhoos kah. Ja siis siis eestlased elasid seal niimoodi, aga muidu oli, oli sellistes päris paljudes erinevates asundustes elasid ma loomas, elasid ja paroomitsas ja paarinus endas ja. Aga selle piirkonna häda oli see, et need külad moodustati suhteliselt hilja. Varsti pärast seda algas ju esimene maailmasõda kodusõda. Need võtsid üsna palju sellest ära, tuli kohe kollektiviseerimine peale juba 20.-te aastate lõpupoole 30.-te algul ja need külade jõudnudki või talude jõudnud õieti järjele saada, kui juba hakati neid represseerima ja siis tõesti selle Herbersiooni käigus üsna mitmed inimesed läksidki talukohast ära, püüdsidki tööd ja leida paarina rajoonikeskuses näiteks ja mitmed saidki seal tööd. Et oli, oli nagu kergem, sest just probleem oli sellest, et turud jäid liiga kaugele, oli raske oma kaupa turustada. Ja need külad tõesti esiteks kõik need eestlased, muidu oleks võinud seal üsna pikalt ja kaua elada, aga no tõesti ei lastud seal elada, nagu inimesed ütlevad. Ja pärast teist maailmasõda hakkas siis kohe inimesed hakkasid sealt tõesti massiliselt ära tulema, nii et 1009 46., seitsmendal, 48. üheksandal aastal tuli üsna palju juba ja väga suur hulk neist tuli just Eestisse. Loomulikult alati on nii, et ega päris kõik ei tule kunagi ära ja osa jäävad ikka sinna Vene linnadesse ja ja siis võib öelda, et 21. sajandi alguses siis oli nendest otseselt ühtegi sellist küla kus oleks eestlasi olnud rohkem, enam ei olnud alles. Paid igas asulas elas mõni eesti pere. Topaarinas olid seal kolm, neli Eesti pere või mõni mõnikord üksikuid inimesi, siis elas ma loomas, elas eestlasi, la Tõskis elas eestlasi. Et see oli huvitav, et küla nimi oli küllap Tõskiga lätlastest, nad ei teadnud midagi, vähemalt siis mitte enam. Alme siis elas eestlasi, Vahjukis elas eestlasi. Et sellistes igas selles piirkonna asulas elas mõni eestlane ja enamasti veel mõni, keegi oskas ikka eesti keelt, tavaliselt räägiti võrukeelsest, rohkem olid neid põrumalt tulnuid, kuigi mõned põhjaeestlased olid ka. Aga aga see asundus iseenesest oli juba selleks ajaks laiali läinud, kui palju venelased siin Volga ümbruses ja, ja Vologda jätkas, kuidas venelased eestlastesse suhtusid, et kui Siberi puhul me oleme teada saanud Siberis eestlasi teati? Enamasti teati ka seal ikkagi eestlasi. Volgamaal olid muidugi ka sakslased üsna tuntud, nii et, et saksa külad ja eesti külad nende kohta öeldakse alati, et nemad olid nagu need olid nagu rohkem korras ja paremal järjel. Aga tegelikult, ega venelastega kui varasemast ajast muidugi on see, et et algul ei abiellunud teise rahvuse esindajatega üldse, aga noh, see ajapikku, kui tulid juba ühised pidi käima venekeelsetes koolides, siis loomulikult noored said tuttavaks ja hakati ka kõigi teistega, ikka juhtub see, et et mõne põlvkonna jooksul ikkagi juba on segaabielu tavaliselt nii juhtus seal ka mõned probleemid olid küll, et eestlasi kutsuti, tsuh naad seal siin ja seal ja aga üldiselt ega selliseid väga karme nagu kiskumisi tundub, et ei olnud, noh, mõned arusaamatused ikka kunagi näiteks maasaamise koha pealt oli, oli just, et Opaarino kandi eestlased olid läinud siis kuskilt vene külas pidi saama seemet ja olid läinud kiskuma ja selliseid mõningaid arusaamatusi ikka on, aga ei saaks öelda, et need Need nagu oma võisid kiskuma minna ka omavahel ja põhimõtteliselt muidugi. Aga see vene mõju ikkagi on muidugi suurem näiteks kui kaugemal Siberis. No lihtsalt need külad lagunesid rutemini, külad olid lihtsalt üldkokkuvõttes väiksemad ja kui on ikka kõik need sellised külad, kus oli esiteks mingit väga kauged metsakülad, kadusid sellepärast, et seal ei olnud teesi, ei olnud kooli olnud kauplusi. Ja siis need külad, mis asusid selliste paremates piirkondades, sinna hakkasid võõrad sisse tulema, nii et paraku pärast teist maailmasõda ikkagi hakkas igal pool olema see, et need eesti külad hakkasid jääma järjest väiksemaks sealt eestlased hakkasid ise ära minema ja hakkas hakkas tulema muid asemele. Folklorist Anu Korb rääkis Vologda ja eespool siin Pirski eestlastest Eesti ooperilaulja sopran Elsa Maasik, kes enne sõda laulis Endlas ja Vanemuises pärast teist maailmasõda Estonias. Sündis Vastseliinas 1908. aastal. Lapsepõlve veetis aga Vologda lähedal. Sellest ajast jutustas ta Eesti raadios 1983. aasta saates. See on lihtsalt tulid ikka omal ajal kokku, oli niisugune kus nad kogunesid ja siis sõideti hobustega töödeni, ma ilmatu suured põllud laiali. Kui suuremaks kasvasin, siis isa rakendas meid, lapsi, neid nagu me nimetame rakvere raipeid korjama põldudest välja, 20. oli siis tagasi sõitmine, siis oli juba kulm, no siis oli väga suur igatsus juba tagasi. Lapsepõlv oli, ma pean ütlema, et tõesti väga rikas, sellepärast et sellel mõistlikul oli palju lapsi, nendel olid juba videopildid kõik lastetoas näha ja ja siis muidugi mitte keegi teist keelt ei rääkinud, talle vene keele aastane on ju väga vastuvõtlik, näidati esinimetati nimi kuidagi ümber ei ollut, laps, ema, isa niimoodi tööl ja laps perekonda. Seal oli üks niisugune materjal, Johanna, kes same vari tagant, üldse ei pääsenud ära, hakkas hunnikul rahvast saatma teega siis hakkas nii pirukaid küpsetama, seal mustuvad, mis pakkuda, lastega mängis, oli kolm venda, ma ütlesin neid, mõisnike üks oli poissmees ja see armastus väga lastega mängida. Nii et kui oli suvine aeg ja oli väga palav siis vahest no meid nii väikseid suplema veel kuskil üksinda ei lastud, seal oli siis lauda ees selle suure lauda ja seal pikercule neljakandiline veekogu. Aga jalutama, aga mis see park seal oli, Narguneb ja keskel oli saar ja lehtla Muttika seal ja parv, millega sinna sõideti. Aga need alleed seal oli nii palju väärispuid, küll seal olid seedri oli küll, seal olid paplialleed, seal ei unune iialgi ära, esimene paremale pool, mine, külatee oli väga lai ja kahel pool olid gigantset kasid. Ja kaskede all, mis hobused, porraldikad kasvasid, uskumata need anud imetle, kus sa siin niisuguseid leiad? Oh, see oli siis nüüd niisugune asi, aga et lastel ka suvel oleks mingisugune võimalus suplemiseks oli siis pargid, aga mai tea pikkust, kui kaugel see oli, oli see kilomeeter või pool või poolteist, igatahes nimetati šveid Saariaks. Supelmaja ma räägin tõesti suure vaimustusega sellest lapsepõlvest, kuidas seal möödust. Uus Eesti lugu taas nädala pärast. Varasemaid saateid saab kuulata arhiivist, pilte näeb vikerveebist ja Facebookist. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Kõike head.