Tere tulemast kuulama järjekordset saadet sarjas lood ja laulud, kui ma teile loetlen, selliseid laulu nimesid nagu tule, kui leebe tuul salaja õpetaja leiame laulust lilled ja paljud teised, siis kuulajad vast aimavad, kes meile tänaseks külaliseks on? Tere tulemast stuudiosse, Henry Laks. Sest tegelikult sa ju ei tee ainult muusikat, ei kirjuta ainult ja ei, ei laula pelgalt, vaid sa oled ka luuletaja. Tegelikult sa maalid, Kustset on tegelikult sinusse sattunud. Kas see on kuidagi midagi sinu vanematelt pärandatud või, või on see mingid mõjutused, mis sa oled saanud koolist, kui sa meenutaksid? Algusaegu algus? Kus minust sai nii-öelda vaimne inimene, oli, oli see, et ma sattusin ühele keskkooli päevil sattusin ühele kunstiülikooli peole ja mul oli tegelikult plaan saada bioloogiks ja tõsine tahtmine minna Tartu ülikooli bioloogiat õppima. Aga, aga see pidu vapustas mind niivõrd, et ma mõtlesin, et kui juba pidu on selline, et siis järelikult peab olemuse kool ka täiesti eriline ja tegelikult see toonane Erki nii-öelda nagu ta siis kandis oma nime oli, oligi suhteliselt noh, linna peal nagu erilise vaimsuse kandja kõrvuti konsiga. Aga Erki oli midagi täiesti erilist ja seal, noh, peol oli, oli revüü ja, ja kõik kõik muu. Et see mind niimodi vapustasid, et ma mõtlesin, et nüüd on vaja kiiresti hakata maalima ja joonistama, et ma tahan siia kooli saada ja see oli, juhtus umbes aasta enne sisseastumiseksameid, nii et mul mul läks väga kiireks. Aga muusikaiva? Muusikaiva tegelikult tiksus natuke varem selles mõttes, et see keskkooli päevil tehtud sellist ansamblit nagu pelikan noh, see oli küll punkansambel ja naljaga pooleks tehtud. Ja, ja siis ma veel ei kujutanud ette, et must peaks professionaalne laulja saama. Aga toonase nagu alguse sai, ERKI päevil, oli, oli mitu ansamblit. Suisa üks oli siis Reval treenereid Saltus lumel. Kuidas sa ikkagi lõpuks selle pilli kätte haarasid? Noh, see oli, see oli täitsa oma omatahtsi selles mõttes, et, et mul isa oli hoopistükkis ehitusinsener ja ema suri varakult, nii et tema ema paraku minu suundumusi ei saanud eriti suunata. Ja isa isa muidugi soosis igasugused minu tegemisi, mis, mis olid, mitte pättused nii-öelda. Kuna pillimäng on enamasti mitte pättust, siis, siis andis ta nagu rohelise fooritule. Ja nii ma siis hakkasin vaikselt harjutama ja laule tegema. Isa isa muidugi on mul ka ääretult andekas inimene, on selles mõttes, et ta praegu veel olles üle 80 tee peal maale ja suisa projekteerib, nii et au ja kiitus talle Aga laulude kirjutamine, kust ta selle eeskuju võtsid või, või sellise impulsi, et sul on vaja laule kirjutada ja just muusikas ja lauludes midagi öelda. See tuli nagu iseenesest selles mõttes, et mul hakkas istuma kitarrimängija laul ja, ja siis siis nagu need lood hakkasid iseenesest tulema niimoodi alguses primitiivsemad ja pärast paremad ja aina paremad ja ja nii ta tänapäeva jõudnud on, et, et ma usun, et praegu ma olen päris tubli laulukirjutaja. Ja algselt tahtsid kohe ise olla tekstitegija, ei olnud laenu, sellist meelsust, et võtaks mõne teise tekstid kohese luuletaja soolikas, läks ka paralleelselt lahti. Enamasti küll jah, ehkki ma olen laulnud nii Rumnerit kui Viidingut, aga aga mida aeg edasi, seda vähem. No hakkame valima järjest need lugusid, mis sulle enim meeltmööda sinu senisel muusikuteel. Ma tean, et näiteks üks lugusid, mis sa oled tänasesse saatesse välja valinud, on, kus asub küla. Miks see lugu ja, ja mida sa mäletad selle loo sünnist? No ma mäletan sellest praktiliselt kõike, kuna see on kõige uuem lugu mul selle looga on selline kummaline lugu, et tavaliselt kui ma kontserdil nagu midagi laulan siis ma tean juba, et, et mis publikule enamasti meeldib ja tavaliselt meeldib publikule just see, mis on üldtuntud aaa, leebe tuul või, või midagi sarnast. Ja, ja see tegelikult teatud mõttes kurvastab mind sellepärast, et, et see on nii etteaimatav kõik ja aga see, kus asub küla tegelikult selle looga, ma ei tahtnudki üldse eriti stuudiosse alguses minna. See oli nagu lugu iseeneses ja ja ma hakkasin seda kontserdil esitama ja kummalisel kombel oli vastuvõtt aga hea, täiesti võõras lugu ja ennekuulmata ja samas samas niivõrd hästi vastu võetud publiku poolt ja siis ma mõtlesin, et miks mitte siis Heini Vaikmaaga jälle proovida natukene lugu teha. Ja eni muidugi võttis väga põhjalikult selle loo ette, nii et tegelikult läks päris mitu kuud aega, enne enne kui ta seade valmis sai, et et ta nagu ütles, et et stopp, et praegu pole veel õige feeling, et on vaja natuke oodata ja siis siis ta tegi jälle jälle midagi valmis ja, ja siis jälle lugu sahtlisse nii-öelda. Ja selle kohta võib öelda, et kaua tehtud kaunikene. Et päris tore seade sai minu meelest. No Eestimaamoon Särase, kuid teemat jagu. Sinu silmis näen do. Mullast. Kus asub küla, kus asub? Maastabale. Saagile tähendu toidetud. Me näeme lihast Vaidlustes sünnib tõde mis kive, kullakuja, suu. Sinu silmis näen do. Enne hommikust udu. Puusale. Põldude maas, seda ma lähen. Koos tõuseb saagile tähetunnis toidetud toa lõksu. Meiegi oleme jalu. Looja kannab süda. Mis vahe on üksi? See mõnikord? Sinu silmis näen do. Mis pole meid siit kus asub küla. Nõnda kõlas lugu, kus asub küla, Henry, sul on päris paljudes lauludes läbivaks teemaks ikkagi kas siis kodumaa või see selline arutelu sel teemal, et kes me oleme eestlastena ja, ja kas side loodusega mõneti ka selles loos, et, et miks see on niivõrd oluliseks teemaksul. Võiks öelda, et võib-olla see side loodusega on minul sügavast lapsepõlvest. Et kunagi sai suvitatud sellises kohas nagu Salmistu praeguse sakste supelrand nii-öelda täiesti suveti vallutatud kohta, aga aga toona oli siis nõukaajal oli, oli piiritsoon lausa nii, et sinna üldse keegi pääsenud ja siis mina poisikesena seal Nende küntud ribade siis kuidagi Hukerdasin ja, ja sinna randa jõudsin. Siis ei olnud seal ühtegi inimest ja olid kajakad ja millim, allikad ja ogalikud ja see oli nagu minu maailm, ma olin nagu Väike-Mauglisel ihualasti ja, ja päikese ja liiva käes, siis ma mäletan, et nagu mul palav hakkas, siis ma supsti hüppasin vette, siis siis tulin jälle välja, tegin oma liivalosse ja, ja igasuguseid käike sinna liiva sisse ja, ja nii mu lapsepõlv möödus suveti. Ja siis ma kasvasin nagu väga kukkusele salmistuga, et seal sai metsas ka käidud ja palju loomi jälgitud ja olen kohtunud praktiliselt kõigi metsloomadega metsas vedeldatud karu üldse nagu loodust ma väärtustan väga kõrgelt, sellepärast võib-olla see lauludes ka kajastus. Võtame ette järgmise loo. Näiteks oled pakkunud välja, et üks sinu jaoks väärt lugu on ka peegel. Noh, see on nagu mingis mõttes psühholoogilist laadi lugu, et inimene vaatab peeglisse ja, ja mis talle sealt siis vastu vaatab, et et sageli võib muutuda isegi iseenda vaenlaseks. Ja nagu isegi on inimesi, kes, kes iseennastki salli rääkimata siis teistest. See peeglilugu on nagu mõte sellest, et et võiks olla siiski iseendaga sõber. Kui sa vaatad peeglisse, näed seal sõpra, siis on nagu maailm ka helgem, et või on lootust, et ka mõni teine inimene sulle meeldib. Kas võib siis uskuda, et see periood, mil sa selle loojaga teksti kirjutasid, oli sinul helgem aeg ja ja see, kes sulle peeglist vastu vaatas, sulle meeldis? Kui ma ei eksi ja Sultuur ja ta klisse Kui ta on ära määratud Peeglid aga ta teenus. Poole. Kas teil on ka nii, et? Kui sa ikka Enda ilmaga leiab ka glade arma. Täis. Reeglite. Järgi. Ei saa ka ära, aga ääran sõpraces ta nüüd peegli taga. Nõnda kõlab lugu peegel. Henry, ole hea, ütle, mis aasta siis võis olla ja, ja kes need kaasmuusikud seal on? Aiman vähemalt heli järgi, et Vaigla mängib bassi. Ja, ja ilma Raulita on pool minu loomingust, null. Et tema nii kenasti värvinud oma passiga minu minu asju. Noh, mis puudutab vähemalt stuudioprojekte, siis oli veel kallevilpu ja Toomas Rull. Et selline stuudio koosseis, see lugu on ainult stuudios kõlanud, mina seda kontserdi leeditagi. Miks nii kuidagi nii on läinud, tegelikult võiks, võiks ta kontserdiküpseks ka teha, aga, aga ma ei ole siiamaani veel seda teinud, et mul on nii palju lugusid, et ma ei, kõiki nagu ei saa ja ei võib-olla ei taha keelustada, et sellisena ta elab oma elu. Sa oled vist üsna valiv selles osas, et kus, mida sa esitad, et vastavalt esinemiskohale, millise loo valiku sa teed ja sellest ongi vist tingitud, et nii mõnigi lugu jääbki ainult lindi külge. Nii ta on, jah, ma olen tõesti väga valiv. Näiteks enamasti on nii, et kui ma hakkan kontserti tegema kas kuskil klubis või, või kirikus või kus iganes siis mul on ees pikk lugude nimekiri. Ja tavaliselt ma sellist nagu kavalehte ei tee. Et kunagi minu kontserdil pole oma lehte. Mõned on lausa küsinud, et miks sa kavalehte ei tee. Ja mina minu vastuseks on see, et ma laulan, mida parasjagu pähe tuleb, et ma orienteerunud publiku reaktsioonile. Et kuidas parasjagu mingi lugu toimiks ja ja miks, miks ühe ühe loo järel just just see teine lugu sobib ja kui sa teed kodus kõik kavalehele valmis, siis ei pruugi kontserdil see lugu üldse õnnestuda. Selles mõttes et lugude järjestus on äärmiselt tähtis ja mis lugu teha, on ka väga tähtis. Lood ja laulud saates on päris palju eriilmelisi muusikuid tänaseks käinud ja on osad, kes tunnevad ennast väga orgaaniliselt stuudios, osad, kes pigem laval, kuidas sinul sellega on? Need on kaks eri maailma minu meelest ja tegelikult ma tunnen ennast mõlemas hästi. Ehkki kontakt publikuga on, on siiski võib-olla veetlev on selles mõttes, et kui see stuudios töötad, siis sa teed nagu iseendale või, või noh, nagu otsest väljundit kohe ei tunneta. Et selline partnerluse moment on puudu. Siis sa pead nagu kujutame ette omale, et keegi kuulab ja, ja naudib kass, kes naudib või, või siis ei naudi, aga, aga noh, ma arvan, et kes, kes minu kuulajad on ikka midagi minu lugudes leiavad. See annab nagu stuudios jõudu juurde teha, midagi head, aga aga kontserdil on, on ju, see tagasiside on kohe vahetu ja, ja see tegelikult on, on ikkagi elavam ja, ja parem. Läheme edasi järgmise looga sa oled pakkunud välja, et see võiks olla tasa sõites üle silla. Meenutame nüüd sellegi laulu sündi ja kirjutamise. Võtke hetk, kui see olla aasta 1996 näiteks või, või midagi sellesarnast. Kui ma ei eksi ja siis tegelikult selle looma valinud selle tõttu siia saatesse, et ta sai tehtud nii lakooniliste vahenditega. Stuudios olimegi Raul Vaigla kahekesi ja, ja mul oli kaasas Tamburiin. Ja oligi kogu lugu, et minu kannel, kitarr, Tamburiin ja Rauli rättides pass. Ja mõtlesin, et kas saame hakkama või ei saa, et kui hakkama ei saa, siis kutsume kedagi veel, et kas Vilpu rulli või keda iganes. Ja siis, kui lugu lingi küljes oli, siis ma vaatasin et näed täitsa olemas, et polegi rohkem midagi vaja. Minimaalsete vahenditega minu meelest maksimaalne tulemus. Aga kui rääkida sellest samast kitarrist, mis juba visuaalselt, mul on ka silme ees selline kandlik kitarr kust see tegelikult pärit oli ja, ja mis on selle pilli ajalugu? Noh, tal on võrdlemisi pikk ajalugu selles mõttes, et me alustasime selle pilliga koos mängimist Alo Mattiiseni ka siis, kui me seda etnoprogrammi tegime, Aloga siis ma mõtlesin, et võiks olla üks niisugune isevärki instrument ka juures, siis oleks asi ehtsam. Ja, ja sai suures osas ise meisterdatud, selline kandelaadne pill, mille kõla on, on ka täiesti eripärane. Kahjuks praeguse pill on mul kapi otsas ja nõuab restaureerimist, sellepärast et ta on tohutult näinud ja, ja on üsna üsna õnnetus olukorras, aga, aga põhimõtteliselt on võimalik ta korda teha. Muidugi, mis tema puuduseks on see, et teda peab küllaltki jõuliselt mängima, et sealt mingisugune korralik toon kätte saada. Kui see toon on nagu kätte saadud, et siis siis see toon on äärmiselt põnev ja teistlaadi kõlaga, aga kui ta kitarrile, et, et see tasa sõitis üle silla, see näiteks on, on üks, üks näide selle pillistuudio kõlast. Ja ka tuule alla kaugelt tellima. Ja ta. Aga tööle Bella ta rajal ta la kuur ja kiire reetab. Et tööle seega veega keevee vee raba ikka paani? On. Aga üle tee nii nagu ta seda ei saa teha, kuid köögikapil paiga. Teeella. Rööda laadilladel kangita. Kes seal silla peal siis õigupoolest on ja mille võrdkuju see sild on selles laulus? Noh, võiks öelda, et see on ikka üldfilosoofiline lugu, et, et see silla peal oli, on, on tegelikult kesta nähes et see nagu pöördumine sellise nimetuse poole, et, et sild on ehitatud enda kätega nagu elu või, või nagu sild üle mingisuguse Vaevavee või tekstis on ka, et ise tead, kui tegid, et kuidas me parasjagu üle silla jõuame, et, et kas, kas sai küllalt hea sild või mitte. Ja teine võrdub on, on see, et igalühel on oma saar ja ümber vihane vesi. Et elu elu on kohati selline, et sa oled nagu üksi mingis olukorras. Aga samal ajal on ka see tekst, et, et keegi üksikul saarel ei püsi, et, et samas inimlaps tahab ka mingisugust tuge või, või seltsi. See lugu tegelikult kannab niux tilti filosoofilist konteksti, et ta ei ole nagu personaalne, selles mõttes. Raul Vaiglaga koostasin musitseerisite, mäletad sa, teie koostöö algusaegasid, mäletad sa esmakohtumisi? Ja noh, tegelikult me oleme nagu peretuttavad ja peredutus sai omakorda alguse Tartu muusikapäevadelt, nagu, nagu väga paljudel kindlasti. Ja kus, kus raul esines näiteks sellise bändiga nagu radar siis me seal kokku puutusime ja niimoodi tuttavaks saime, aga, aga ütleme, koostegevuse algus oli tegelikult minu meelest üks Alo lugu või, või oli see minu lugu? Ma täpselt ei mäletagi seal nii ammu. Et kus, kus raul helistas. Aa jah, see oli natuke veel ja sabaga mees polegi ees meil värava riiv. Selle kloonimine, sabaga mees, jah, ja siis Raul Raul tuli, mängis stuudios, tegime selle loo alaga praktiliselt valmis ja siis halo helistesse Raulile, et et noh, Eesti esimene labidas tuleneb meile appi. Siis Eesti esimene labidas tulija mängis selle loo sisse ja siis sealt sealtmaalt nagu Rauliga teinud üht koma teist. Klapp on hea. No võtame järgmise loo, selleks on õpetaja, see on selline lugu, mis on kindlasti sinu loomingust ja sinu esituses märgiline paljud teavad seda. Noh, see lugu sai tegelikult kirjutatud sellisel perioodil, kus kus mingisugused vabaduse tuuled juba puhusid. Et seal üsna loogilise kontekstiga lugu. Et siis ma tundsin, et nüüd peab midagi sellist tegema, et vabadusele nagu tuult tiibadesse anda. Ja toonase kontekst õnnestus ka minu arvates. Et lugu mängitakse siiamaania, seostataks seda ikkagi selle vabadusliikumisega ja mul on hea meel, et mul õnnestus nagu luua selline impersonaalne õpetaja kuju, kes, kes on nagu igas ajas Akto reaalne ja, ja selle nii-öelda vabariigi vabaduse kõrval on on ju ka inimese vabadus tähtis, nii et, et just nimelt see vabaduse kantud õpetaja, et see, see väärtustab minu jaoks üsna oluliselt praegugi. Aga need muusikud, kellega te seda kuust tegite, see on ju Seitsmenda Meele aeg. Kuidas see kooslus kokku sai? Noh, see kooslus oli päris kummaliselt kokku saanud selles mõttes, et nii et mul oli ansambel kuues meel. Ja siis me tegime ka mõned lood sisse. Tulin India naerov kloun ja kui keegi mäletab veel ja ühel hetkel Kalevilpu tuli muusikakeskkooli juures minu ligi ja ma ma ei tundnud teda üldse. Ja ütles mulle niimoodi, et et kuule, et üks, üks bänd on valmis, et kas sa tahaksid proovida järsku ja selgus, et tõesti oli olemas juba ansambel täies koosseisus ainult laulja puudus, aga siis jah, see seitsmes meel sai, sai nii algused, et tulin ühte prooviruumi, kus oli ansambel juba olemas ja vist kas me jämmisime midagi või, või hakkasime kohe mingit minu lugu tegema, nii et et kohese klapp väga hästi istus ja, ja nii see ansambel sünni sai. Eelmisest võtsin mina kaasa lootja, uue ansambli nimetused oli, ennem oli kuues meel siis seitsmes meel. Mida kuuenda meelemehed sellest arvasid? No ega nad väga õnnelikud ei olnud, et aga samal ajal samal ajal meil oli nagu natuke selline generatsioonide probleemsel kuuendas meeles, et seal olid väga noored muusikud. Ma nagu seitsmendast meelest tajusin sellist generatsioonide ühtsust või, või et ealiselt need inimesed olid nagu minuealised enam-vähem muidu muidu muidu ma olin oluliselt vanem seal kuuendas, meeles teistest. Et see nagu ilmselt hakkas mind häirima ka Aga kuulame sellest ajaskis lauluõpetaja. Seega tuletame veel kord meelde, kes moodustasid seitsmenda meele. Siis algkoosseisus oli Ilmar Laisaar siis hiljem Tõnu Väärtnõu ja korra käis läbi ka Alo Mattiiseni klahvi. Mängijad vahetasid üsna sageli ja siis Kalevilpu Toomas Leemets Imre Eenmaa. Ja siis mängis ka test kitarri veel, Tarmo Otson. Millisena sa seda aega mäletad, et see oli ikka selline võimas aeg, tegelikult, et kas sa tundsid, et nüüd sa oled sellise nii-öelda elumerelaine tipul, sest te saite kohe menu osaliseks ja trite ikkagi võimsed. Et kuivõrd see sulle ka natuke pähe lõi? Ei pähe suurt enam midagi, et eks ma tajusin seda reaalset olukorda oli nii-öelda õnnelik, et, et asi läheb, läheb ülesmäge ja siis sellest ajast on mitmeid lugusid ka, mis, mis siiamaani kõlavad õnneks. Nii et et see oli tõesti selline viljakas ja hea periood. Võib-olla kohati oli, oli tööd natuke isegi liiga palju, et meil kippusid kõik nädalavahetused kinni olema ja, ja mitte ainult nädalavahetused, vaid ka kesknädalat ja, ja noh, et, et neid kontserte hirmus palju. Aga noh, see eriti tükki küljest ära ei võtnud, nii et nii et selles mõttes oli jah tore aeg. Aga läheme siis edasi. Järgmine lugu, mis sa oled meile välja pakkunud, on männison rahu. No kuna ma sihuke suur loodusesõber olen, siis see lugu on, on nagu ajendatud ühest jalutuskäigust metsa kus on leitud kontakt nagu põlispuudega, kuused ja männid seal figureerivad põhiliselt. Ja see lugu on nagu selline pildike sellest matkast ja männison, rahu. See viitab sellele, et, et metsas on võimalik häälestuda nagu rahulikule lainele ja nii-öelda mõttes mediteerida loodusega ühte jalga käia. Ja selle loo seade tegi Heini Vaikmaa, kellega ma olen ka väga palju viimasel ajal koostööd teinud. Minu viimane plaat saab pikem päev. On Kainiga tehtud ja, ja see lugu minu meelest väärib täiesti mängimist. Tasa, sosistatu. Tasa, räägivad puud. Puudel on rohevad. Leebe on looduse. Tasa astu ja ma lähen vaatan, kas veel mõni teeb siin endale rada või vaikides põõsa alla. Don männis on hea kuu sees, Andasaine tarkus. Tolle männis on raam ja kuuse sonda Itaalkus. Kõik nuppu ei mahu maha müts ja ovaali ajastu. Loojan loodusega metsa, kes kuril juurde loo Samblane säng. Kaaval õudus ja homsesse päeva Niilähe. Vaadake elu, et ma tunnen poisina endise pea kuus, taasaegne tarkus. See kõiku ei mahu maha müts ja vahel ja ma tun männi ja kuuse. Taas laekus see kõik mu põu maha. Lood ja laulud jätkub ikka saatekülaliseks Henryle eks männison, rahu, kõlas nüüd Heini Vaikmaaga on sul tõesti viimaste aastate jooksul väga tihe koostöö, kuidas teie kaks teineteise teele sattusite, mis on tõuganud Akadee nii tihedat koostööd? Tegelikult selle vastuse ma jään võlgu selles mõttes, et me tundsime väga ammu juba Tartu muusika levimuusikapäevadest alates, aga aga koos ei olnud teinud, et aastakümneid mitte midagi. Ja kuidas ma nüüd veiniga kokku sattusin lihtsalt ükskord vist pakkusin talle ühtelugu, et kas sai heaks ära, aga vot mis lugu see oli ja mis ajendil? Ei mäleta, igatahes tegi ta sead ära ja, ja ma jäin rahule ja, ja nii, nii on need asjad läinud, tavaliselt viin talle loo meloodia, teksti ja mingi harmoonia, mida te tavaliselt natuke muutnud. Siis tema teeb seade ja mängib selle loo sisse, siis mina laulan peale. Aga jah, huvitav, et, et mul ei tule küll meelde täpselt see moment, et miks ja kuidas me kokku sattusime selle, selle loominguperioodi peale. Ma usun, et meil on mingisugune suhteliselt tühine vaade nii-öelda muusikale kui sellisele. Et mismoodi võiks võiks asju sättida ja teha, et väga sageli on, on nii-öelda partnerite vahel mingisugune ebakõla või, või neil puudub nagu ühine visioon. Aga, aga paistab, et meil see visioon on võrdlemisi identne, et, et me nagu klapime selles mõttes. Et see ongi peamine. Ma olen kuskilt lugenud ühte sinu tsitaati, et tavaliselt pastakast head lugu välja ime, et, et eks ikka mingi selline jumala and ole, mis toimub sinuga sel hetkel, kui sa tegelikult ikkagi lugu kirjutad või kui see kuskilt hakkab kangastuma sulle, et mis siis tegelikult sinuga juhtub või kuidas laulukirjutamine sinu puhul toimib? Noh, mingis mõttes on see nagu väike müsteerium. Ma arvan, et see ei olegi väga ratsionaalne üldse kogu looming. Et siis tekib nagu võib-olla mingisugune koridor või, või sideülema maailmaga, et kuskilt peavad ju need mõtted tulema, et, et ma ei usu, et nad alateadvusest kõiki kätte saab, et tjaskonni, et antakse ülevalt poolt ka mingi impulss Est vahest kui, kui mõnda lugu teed, siis isegi imestad, et kuidas mingisugune osa nüüd äkki sinna juurde tekkis ja iseenesest niimoodi hästi klapib. Ma usun küll, et kõrgem jõud suunab küllaltki oluliselt seda uskliku inimesena olema jumalale tänulik, et ta mulle siiski on päris palju. Selles mõttes andnud. Aga kui sa oled selles kirjutamise hetkes, siis kuidas sa ennast tunned või mis see sinuga teeb, et kas see on selline natukene jalad lahti maas tunne, või on see väga keskendunud tunne või mis, mismoodi sa ennast selles olukorras nagu tunned või mis see sulle pakub? Jah, pigem pigem siis niuke Haiflai selles mõttes, et väga keskendunud olekus nagu ei tule mitte midagi, siis lähed krampi just, et, et minu meelest on, ongi vaja loomise ajal võimalikult vaba olla ja katsetada ja proovida nii ja naapidi ja et, et see on nagu pigem sihukene lendamise värk, kui, kui siis moos. Siblimise protsess. Võtame ette järgmise loo, mis samuti haakub meie praeguse teemaga selline lummav õhuline lugu ja viib meid jälle sellesse aega, kui te tegite Alo Mattiiseni ka koostööd, kui tal oli selline folgivicum kava ilmaratas, on see lugu, millest ma räägin. Ole hea, kirjelda ka selle laulu sündi ja taga meid. No siin oli nii, et, et ma tegin ühe sellise etno algega teksti ilmaratas ja siis kohe sündis ka meloodia selle juurde, et et kuidagi see tekst ja meloodia olid väga tihedalt tihedalt seotud omavahel. Ja nagu meil toona kombeks Alogolijat, et kui kellelgi tekkis mõte, siis, siis kohe helistasime omavahel ja tegime kohe kiirelt selle asja valmis merele väga asine projekt selles mõttes ja siis ma helistasin Kallole, ütlesin, et vot mul on nüüd üks uus lugu siin ja siis Alo Palo ütles, et davai, et lenda kohale enim tema, selle suure tiibklaveri ääres, seal neid lugusid sepistasime ja ja ka selle loo. Alo muidugi muutis loo kompat päris tugevalt, sellepärast et see oli, oli nagu meenutas sellist vägi värsilist lugu rohkem. Aga meloodia ja harmoonia ei paika, aga, aga ütleme, need vaheosad ja, ja mis, mis ta seal juurde mängis, need olid siis puhtalt tema enda looming. Ma arvan, et see lugu sai päris kena. Elmar. Päikesena veerevile veesid see sinitaeva. Ilmaarata veerev ülema musta mulla ja maasta kergid, diilid. Sirbiiderava. Kil määratas rebamade poolevadus süügaavikkusest, sina. Ilmaarata Rev rabelema Salamata soo deegodesse saab siin ala. Valge liiva. Ilmaaratas rööverääbeleva Salavate soo vääde kuuldases ja saato. Nii tulevikku. Küll naeratas Rev rebavad padrun kaablavee laia kulla Su aerudega, osa. Määratav rööv üleva Salamate soo kongresse sõja saaga. Küll määratas rebamad luulema kaavikkuse, sina. Määratav reb rajab üleva Saalamate soo tegudesse saiaksinala. Lugu, mis järjekordselt tõestab, et vähem on rohkem nagu Alo Mattiiseni seadesse lugu lõpuks siis kulges Alo Mattiiseni ka koostööd. Ole hea, kirjelda seda, kuidas see alguse sai ja milline see oli, milline ta sinu jaoks inimesena oli. No ala oli, oli mõnes mõttes üsna vastuoluline inimene selles mõttes, et võib-olla ta ei, ei hoidnud ennast piisavalt ehkki, ehkki ta armastas elu väga, aga aga paraku jah, et ta nii ruttu läbi põles, sellest on küll tuline kahju ja ja see ongi sellepärast, et, et ta lihtsalt ei osanud ennast hoida. Ja, ja ta oli äärmiselt aus inimene ja, ja siiras ka selles mõttes, et kui ta midagi ütles, siis tavaliselt, kui ta parasjagu mingit vimkat ei tahtnud teha, siis asi vastasite tõele. Ja meie sattusime temaga kokku niimoodi, et et olid jälle Tartu muusika levimuusikapäevad ja tuli ehitusele instarjumen mind kutsunud juba laulma, sellist laul nagu ei ole üksi ükski maa. Ja siis toonane kultuuriminister keelas ära selle loo tartus esitamise, et meil plaanis seal siis nende kõikide muusikute ja lauljatega see lugu ette kanda. Ja oli raekoja platsis juba kõik valmis ja lava püsti seatud ja et lugu tuleb esitusele seal. Ja siis toonane kultuuriminister oli saatnud mingi karmi käskkirjad. Et seda lugu ei tohi esitada. Ja siis me sattusime toonases kaubanduse kohvikus või restoranis Aloga ühte lauda istuma ja kahekesi nagu muljetasime siis, et, et mis nüüd saab. Ja siis mina, mina ütlesin Donali 70, meil oli päris nii-öelda kõva sõna ja ja ka Tartu levimuusikapäevade jaoks siis mina pakkusin välja, et kui seda lugu ei esitata niimoodi, siis siis lihtsalt seitsmes meelde boikoti. Ja ma oskasin seda ka, et, et paljud teised ka teevad boikoti. Et kui seda nagu levitada seda signaali, et lugu on ära keelatud. Ja nii oligi ja rääkisin seal mahoki poistega ja Ultima Thule vist oli kambas veel ja ja mitmed veel teised sellised kaalukad kollektiivis. Ja saatsime siis vastu kirja Aloga, et nüüd on niisugune lugu, et siis praktiliselt levimuusikapäevad ära. Ja siis muidugi minister murdus ja saatis kirja, et hea küll, et on lugu lubatud esitada üks kord. Ja nii me Aloga ninapidi kokku sattusime ja ühte asja ajama hakkasime. Kui ta ühes toas koos olite ühes ruumis, kui te koos olite, siis kuidas ta põrgatasite neid ideesid või kui muidu, on ju laulukirjutamine, see selline väga tundlik asi ja see üksinda kirjutada, aga järsku on kaks laululoojat ühes ruumis. No üldiselt käis asi niimoodi, et me täiendasime teineteist, et kui kellelgil tekkis mingi mõte, siis, siis kohe sai see idee nagu välja käidud ja teine kas siis aktsepteeris või või ei aktsepteerinud ja niimoodi me seal jah, minulegi, narr enamasti süles ja temal olid käed klahvpilli peal ja, ja siis me niimoodi seal tema juures istusime, tegime proovi ja lugusid tuli nagu, nagu raba. No võtame järgmise loo pealkirjaks läbi külma kivi. Siin oli väga tore kogemus teha seda lugu, sellise võiks öelda äärmiselt andeka muusiku nagu Sven küünbergiga kes siis täiendas äärmiselt hästi seda, seda loo atmosfääri oma oma klahvpillidega. Tal oli päris tugev klahvpillipark ja ta oskas sellest ka põnevaid Sounte välja võluda. Ja muidugi siis kui loo seade valmis sai, siis kutsutud stuudiosse ka Raul Vaigla, kes, kes ka aitasime selle loo sisse mängida. Ja võiks öelda, et siiski suhteliselt minimaalsete vahenditega ka saavutatud mingi tulemus selles mõttes, et et seal ju peale klahvi ja rütmimasina ja passi midagi ei ole, aga minu jaoks tulemus missugune. Selle loo läbi külma kivi, jätame ka tänast saadet lõpetama. Tänan sind, Henry Laks, et sa meile stuudiosse tulid kutsunud oma lugusid rääkisid ja küll oleks veel meenutada ja rääkida paljude lugude kohta, aga kohtume veel. Kui saadi tühjuse riigis lebamas? Elutu kindel küll. Ja kõik, mis elusalt Buica omavjotoini ta ei Kus kaugel? Muunda. Elutu jälje. Maapinna. Suure kivi alla jäi see ootama. Jäi. Kus kaugel?