Lood ja laulud on külla palunud järjekordse külalise. Koit Toome, tere tulemast stuudiosse. Maian Kärmas on saatejuhiks ja, ja sea tutvus meid seob seega võib-olla keskmisest Fomilaarsemalt siin juttu täna ajame, aga minu jaoks ikkagi on üllatuseks see, milliseid lood tänases saates valid välja, kui need kõige märgilisemadi armsamad oma senise karjääri jooksul. Ma saan aru, et sulle on täitumas 20 aastat laval? Nojah, tegelikult on juba täitunud, põhimõtteliselt? Jah, sellel aastal juba. Juba nii uskumatu kui see õla, et aeg lendab ja, ja tõepoolest tehakse 10 viiendal aastal sai alustatud kunagi ja tegelikult see 20 aastat. Meil on olnud väga intensiivne aeg ja, ja see on tegelikult läinud ikkagi kuidagi väga kiiresti, et mina teen seda tööd, mis mulle meeldib teha ja millest ma olen lapsest peale unistanud, nii et ei olegi kunagi mingit teist mõtet või ideed mul nagu kunagi seda isegi jutuks tulnud, et et see kuidagi muusika oli, oli juba lapsest peale nii, nii nagu loogiline valik mul, aga miks ta oli loogiline valik? Sellepärast, et ma hakkasin, meil oli kodus klaver, mul ema õppis kunagi klaverit otsa koolis ja tal jäi see kooliõpingud pooleli, kuna mina sündisin, ema oli siis 19 ja ja emal jäi kool pooleli ja meil oli klaver kodus ja ma hakkasin mingil põhjusel juba klaveri taga klimberdama, sest tema ütles, et kolmeaastasest peale mulle meeldis seal klaveri taga kogu aeg istuda ja Limbedasin seda klaverit seal ja mulle kuidagi siis juba mingil hetkel ema ei saa, ma mäletan, tõid mulle juba kuskilt Rootsist kusagilt oma esimese süntesaatori ja siis noh, see kõik kõik õhtud möödusid altarit mängides ja, ja noh, selles mõttes, et õnneks emal oli nii palju nutti, et ta viis mind seisma otseselt muusikakeskkooli sisseastumiskatsetele, nii et kuigi isa oli muidugi teine tõsine eesti mees, ütles, et kellele neid ma ei hakka seda kõva sõnaga siin ette. Kellele neid muusikarikka vaja on, juurde veel, aga las poiss õpib meie kõigi ametnike ära, aga aga õnneks ema ema nagunii palju ikka tajus ära, et see muusikali nagu juba nii lapsest peale mul nii sees, et ei olnud nagu teist valikut. Võtame esimese muusikapala ja täname vist kronoloogiliselt, liigume, sest see viib meid üsna sellisesse Hellaja sinu nooremasse. See oli ilus aeg, see oli ilus aeg ja, ja ma ütlen, et see oli võib-olla mõnes mõttes oligi. Kui ma nüüd ütleme, kooliaega ei arvesta päris algkooli ja põhikooli, siis oli esimene selline projekt, millega mina siis hakkasin, puutusin nii-öelda kontserditel ja lava laval esinemisega kokku, et ma olin muusikakeskkoolis meie klassis ainukene poiss, kes ei laulnud päris pikka aega, kõik teised poisikesed poistekoorides, tollel ajal oli väga Popoli eesti poistekoor ja siis Lydia rahula poistekoor, see oli tollel ajal Tallinna vanalinna muusikamaja poistekoor ja ühel hetkel siis mul üks klassivend suunatist kinnitas, et kuule ma tule kaasat, mis sa nalja teed, et tule, aga poistekooriavad tegi mind Lydia rahula ka tuttavaks ja ja siis Läks väga pikki aastaid, kui sai siinsamas raadiomaja kõrval, 20 esimeses keskkoolis käidud proovides ja iga iga nädal kolm poistekooriproovi ja iga neljapäeval olime Niguliste kirikus, olid meil proovid ja, ja siis juba kontserti olid igasugused Euroopa tuurid ja missad ja ja suupartii konkursid, Sibeliuse konkursid ja nii edasi ja nii edasi, et igasugused, kõik see poistekooriaeg, see oli väga kihvt aeg sai, sai aga palju reisida ja ja siiamaani mul on see, et kui ma kuulan kusagil poistekooris, muneb südamalt alati soojaks. Aga see pala, mida me nüüd kuulame see on nüüd üks plaat, mille me salvestasime ka siis sellel ajal, kui mina ka selles poistekooris laulsin, ma laulsin terve selle aja, kuni kuni ma olin juba päris suur poiss, kõlauseni esimene sopranite Tiiscenti. Üllatus-üllatus. Ja ma mäletan, kuidas on, põdesin, sest ma olin juba noormeestega praktiliselt sama pikk juba, et ma olin päris suur poiss, kui ma ikkagi veel laulsin, mitte noormeeste idenoritega passilemine ausalt, ikka veel esimest sopranit ja, aga, aga nendest kontsertidest oli üks laul, mis mulle endale väga üks, tollel ajal oli üks lemmikumaid lugusid ja ja see oli ka üks neid lugusid, kus ma laulsin, siis alati soolot seal Aalto triinita, peata. Poistekooriliikmena elu oli tegelikult paras rividrill kindlasti sest ei saanud olla nii, et kamp poisse ja siis leebe dirigent ees, et et millisena sa mäletad rahulate teie dirigendina, milline oli see rivikord ja te käisite ka väga palju välismaal, et, et kuidas te seal toime tulite, selle poistekambaga? Ja selles mõttes, et see on kindlasti väga palju minu sellist noorusaega kujundanud, et Lydia Rahula oli suurepärane dirigent ja kuidas ta neid poisse niimoodi kasvatas ja, ja, ja, ja kuidas õpetas distsipliini ja kohusetunnet ja kõike seda ja, ja selles mõttes, et tulin mõnes mõttes nagu meil selline teise ema eest. Olid reeglid, keegi jäänud hiljaks, keegi olid elementaarsed asjad, keegi rääkinud proovi ajal, alati olid õigel kohal ja selline distsipliin ja kord ja selline professionaalne suhtumine oma töösse ja kolleegidesse reisite palju reisisime väga palju võistlesid ta, kas see oli, ütleme, seal oli see koor ikkagi poistekoor, nii tipus, et ma mäletan. Me käisime Austrias Schuberti konkursil, kus me võitsime Grand Prix ja ja me olime ainukene koor, kes ei olnud professionaalne koor, et me olime poiste koorina seal võistlesime maailma tippkooridega ja kammerkooridega ja Me võitlesime esimese kohaselt. Me läheme ajas natukene edasi, millal sai või kuidas sai sellest kooripoisist ikkagi? Poplaulja no minul oli tegelikult kogu aeg omal, mõnes mõttes siht silme ees, et ma teadsin, ma olin kuulnud. Ta on selline kool nagu Georg Otsa nimeline muusikakool. Ja ma tundsin tegelikult ikkagi päris noorest peast juba ära, klassikamuusika ei ole päris minu minu tee ja nii kui mul hakkas põhikool läbi saama, siis ma vist ükskord isegi julgesin oma klaveriõpetaja eriala õpetajale mainida, et ma tahaksin pärast keskkooli nüüd pärast üheksanda klassi minna otsaga kooli popdžässmuusikat õppima. Noh, ütleme nii-öelda õpetaja päris vihastas selle peale. Et, et seal ei oleks nagu kuidagi reetnud või kuidagi selles mõttes, et mis, kuidas nüüd siis niimoodi klassikamuusikat, elu või noh, siin õppinud pikalt üheksa aastat ja sina tahad hoopis minna otsaga oli hoopis mingi pop- ja džäss ja õppima. See oli selline kohtumispaik, selline koht, kuhu kõik need ühiste huvidega ja sellised noored nagu kokku tulevad ja saavad sõpradeks ja teevad koolibände ja esinevad ja sealt minu ajal oli seal hästi kihvt seltskond ja hästi noh, sellised tõelised legendide lõpetajad, noh nagu näiteks Mul oli kustus, kikerpuu oli, andis džäss harmooniat ja muusikaajalugu, siis Jaak Joala andis laulmist ja noh, seal oli Kare Kauks oli veel ja Mare Väljataga ja ma nina läksin tegelikult otsa kooli üldse klaverit õppima, mitte laulmist üldsegi. Teinekord õhtuti, kui tunnid olid läbi, siis ma võtsin seal klassi ja siis mängisin üksinda klaverit ja laulsin, et ma olin suulised häbelikega oma teistes julgen väga laulda, et Janika sillamaa vist kuidagi salaja sattus kuskil klassi ukse taga kuulamas, nii et poiss mängib klaverit ja laulab ja siis läks. Läks, rääkis Jaak Joala-le sellest ja järgmine päev juba kutsuti vaibale, siis täiesti tuttavaks. Ja me siis täpselt vaata, kuidas see kohtumine välja nägi, aga igal juhul me rääkisime juttu. Ma vist äkki laulsin talle ka midagi natukene ja siis juba õhtuks oli mind juba vormistatud juba niimoodi klaveriõpingute kõrvalt ka laulmist õppima Jaak Joala käe all ja tegelikult me tegime koolibändina esinenud, esinesime paaril rebastepeol otsa kooli aulas ja sealt jällegi keegi nägi ja soovitas Mikk Targole need läbi mitme inimese. Kuidagi jõudis Mikk Targo, kes tegelikult kellel olid juba lood juba teatud lood juba valmis tehtud, neil oligi tegelikult bändi lauljad olemas, tegelikult isegi mingid laulud olid juba linti tehtud. Ja siis mind kutsuti nii-öelda jälle vaibale sinna stuudiosse Mikk Targo juurde. Anti mulle noot terve õhtu läbi, õppisin selle loo selgeks, läksin stuudiosse ja läksin siis sinna putkasse ja Mikk Targo manni laulu käima. Laulsin siis pool laulu, jõudsin ära laulda, siis Mikk pani loo kinni ja ütles, et Koit lööme käega. Ja muidugi tuli jälle nii, et mul ei olnud üldse mingisugust ambitsiooni või mingit plaani mingiks lauljaks saada või hakata mingit tohutult esinema ja mingit plaati salvestama, vaid minul oli tegelikult ikkagi oma mõte, oli, et ma lõpetan, koolid ära ja siis omad ja nii edasi, mis ma teen, aga siis lõime siis Mikk Targo käed ja siis läks väga selliseks kohe intensiivseks, et kohe läks tohutuks salvestamiseks. Kohe tuli esimene plaat, igasugused teleintervjuudele salvestused, esimesed muusikavideod ja kohe tuli esimesel kohe poole aasta pärast esimene suvetuur ja siis läks see lumepall veerema ja sealt muudkui kasvas ja kasvas ja tuli hakata. On see muusiku elu elama ja ja laule salvestama, jaga esinema. Kas see olekski siis kronoloogiliselt põhjust mängida kaudvanni? On teatud lood, mida on nii palju mängitud ja kõik teavad, et võib-olla mängiks midagi põnevat, midagi sellist, nagu võib-olla mõne inimese tale kuulnud või võib-olla mõned inimesed on ära unustanud või mis ei ole võib-olla kõige tuntum lugu, aga ma ei tea, valisin selle selle loo sellepärast, et ma mäletan, kui Mikk Targo, kes on siis enamus kõik need kaubani 90.-te hitid teinud alates seal On küll hilja, nüüd taas Vikerkaar. Sellest saab meie suvi ja nii edasi ja nii edasi, siis oli üks laul, mis tegelikult Nendele õudselt meeldis, mis oli tegelikult Eesti mõistes kindlasti oma ajas taga väga ees, sest tollel ajal sellist muusikat väga Eestisse tehtud ja ma mäletan, kui oluline see laul oli Mikule ja ka mulle see lugu väga meeldis, et ta ei ole mingisugune suur hittsingel, aga aga võib-olla oleks huvitav kuulata, et ka sellist muusikat tegema. Sinust sai tegelikult mingis mõttes Mikk Targo õpipoiss, sa väga innukalt tema kõrvalt õppisid, kuidas see töö tegelikult käib? Ma ei tea, millega ma olen selle ära teeninud, et mul on elus nii vedanud, et ma mul olid. Laulu koha pealt oli Jaak Joala minu õpetaja? Jaa, jaa ja laulukirjutajana tolle aegagi köie kõige vingem laulukirjutaja Eestis kes on teinud ju kiiges karikakraid ja kui palju neid suurematuid hitta. Eesti popmuusika ajaloolased, noore poisina sisuliselt 15 aastasel poisina ma sisuliselt elasin, elasin seal Targo stuudios ja vaatasin, mismoodi tehakse muusikat, mismoodi kirjutatakse laule, mismoodi salvestatakse ja kuidas see stuudiotöö käib ja kuidas bändi manageerimine ja kogu see muu või eks ma siis noore poisina istusin seal, vaatasin punnis peas ja üritasin, salvestab ja õppida nii palju, kui vähegi saan ja alata, kui õhtul Mikk Targo läks stuudiost minema, siis hakkasin mina seal vaikselt niimoodi katsetama ja proovisin ka esimest korda kätte, et vaikselt hakata lugusid tegema ja tegelikult väga palju olla teistele teinud. Kuidas need lood, kus mina nagu siis tegin, põhjad või provotseerisin, Arenseerisin, need olid ikkagi tollel ajal kõik minuga koolikaaslased minus, head sõbrad, et kui minu hea klassiõde Maiken tuli minu juurde ja ütles, et et Koit, kas sa võiksid nii-öelda teha selle tausta ja kõik ja mängida sisse ja siis ma olin just saanud oma esimese süntesaatori oma esimese suvetuuri raha eest ostnud siis mul oli tollel ajal ainult üks mingi Vene võim ja mingeid s 150 kõlarid ja siis oma esimene Rolandi süntesaatoril. Sellega ma siis tegin Maikenile ja oma elu esimese. Esimese põhjal, mis on raadiosse jõudnud ja lugu, millest me räägime, on sinule See oli selles mõttes ka väga põnev aeg, et eurolaulud olid muutunud väga-väga oluliseks ja väga tähendusrikkaks ja enamus poplauljad ja Puka heliloojad, arranžeerija tahtsid sinna löögile pääseda ja sinul oli seal ka näpp mängus. Seal. Tegelikult see täpselt see minu otsa kooli aeg oligi see, kui eurovisioon Eestisse nii-öelda tuli ja see oli uus ja huvitav ja see oli midagi täiesti mingi uus hingamine, et seal see oli Eesti väikese Eesti jaoks üheksakümnete keskel, nii suur asi, et, et meil oli võimalus minna sinna ja siis ja loomulikult kõik ikkagi, kes käisid ka otsa koolis juba tegelesid laulmisega ja muusikud ja pillimehed kõik ikkagi olid kuidagimoodi mingist pidi seda selle eurovisiooniga seotud, et ma mäletan väga hästi, kui, kui Jaanika Sillamaa oleks esimest korda eurovisioonile ja ma mäletan seda ikka kasseti väga hästi seda plaati ja me olime mõlemad Jaanikaga, Jaak Joala õpilased tollel ajal ja, ja väga käisime ka tihedalt läbi nii koolis kui ka teinekord jaagu juures sattusime koos olema ja samamoodi jällegi, et minu hea hea kooliõde Jaanika Sillamaa ja Kaari sillamaa, kes on tema ema ja kes tegi meilgodonile lugude tekste, siis kuidagimoodi oli seal öösiti nokitsesin selle stuudios ja siis tuli, et Jaanikal on eurolugu, et kas sa võiksid proovida põhja teha ja siis see oli vist enam-vähem teine põhi, mis ma niimoodi ka tegin niimoodi. Noh, ma enamus asjad, ma tegin sahtlisse lihtsalt õppimise eesmärgil, aga see oli siis lugu, mis jõudis telesse ja, ja sinna Eesti Eurovisiooni ellu. Tookord hulluks need oleks, kui see veeleval Mingil hetkel ikkagi juhtus, liigutus, koitad, sa Godvannist nii-öelda astusid välja, kuidas üldse see see nii-öelda kuudvanni lahti liigendumine toimus või millal sa otsustasid, et nüüd sul oleks vaja midagi ise teha? No seal oli tegelikult hästi palju põhjuseid, et ütleme, see aktiivne aeg, kui me tegime seda, ansamblit oli üks kusagil kolm, pool aastat ja ja see oli hästi intensiivne aeg, seal oli väga palju igasuguseid suvetuure või kõikvõimalike esinemisja ja, ja see oli. Ja me olime natuke kuidagi väsinud sellest ka ise ja siis oli siis veel Saara Sirli Hiius siis, tegelikult oma päris nimega sai lapse. Mina olen, räägib Nikolajev ammu, et ikkagi tahaks ikka nagu esiteks, et ma tahaks aina rohkem, ma tegin ise ka stuudios lugusid hakkasin tegema ja et ma tahaks ka ise proovida laulukirjutajana kätt proovida ja ma tahaksin bändi kokku panna. Ma tahaks live bändiga esineda, et ühel hetkel see sihuke suu paigutamine minidiski saatel see nagu noh, ei pakkunud ammuen enam endale midagi ja oligi kuidagimoodi see kaudu on asi nagu, vajus ära ja ja siin muidugi kohe siis 98 tuli see võimalus, et Tomi rahula, kellega koos me olime seal nüüd jälle jõuame algusesse tagasi, kellega koos laulsime, poistekooris tuli minu juurde otsa kooli, et tal oli mingi Siuke algeline, nood näpus, et, et tal on üks eurovisiooni laul. Et ta tahaks, et tema laulaksin seda lugu. Me võtsimegi klassi ja mõtlesime sinna loosse veel mingisugused vahe osadel välja ja oma klaverisoolo mõtlesin sinna ja ja siis me tegime siis selle eurovisiooni laulu ja see oli siis 98. aastal merelapsed ja, ja, ja siis juhtuski niimoodi, et see lugu võitis siis ma paningi oma elus siis esimest korda päris bändi kokku hakkasin esinema lai pillidega ja, ja see algus oli muidugi hästi raske ja nii palju oli jälle uut õppimist ja ja oi, siin väga palju halle halle karvu on tulnud kõikide aastate jooksul igasuguste jamade ja muredega, et sihuke periood, et ma siis oli mul võimalik võimalus ka ise siis proovid hakata laule tegema ja ise ise oma esimest sooloplaati kirjutama ainult päris oma lugudega. Aga kuskile sinna vahele mahtusid duetid. Ah jaa, see oli meie viimane projekt, tegelikult Mikk Targo ka oligi 98, aga me tegime siis Eurovisiooni enam-vähem samal ajal, kus eurovisioon oli, me tegime ka seal samas stuudios, kus me Code One'i tegime, aastaid tegime siis duettide plaadi. Tema idee oli see, et teeme sellise plaadi, et võiks teha terve plaat ainetu ette, et seal oleksid siis Eesti erinevate lauljatega siis neid ise valime välja mingid kihvtid lood ja kuna me olime otsa koolis hästi palju neid toite aastate jooksul laulnud igasuguste arvestuste jaoks enda jaoks õppimise eesmärgil, siis siis tegimegi selle paadi, mis müüdi hetkega läbi ja see oli päris edukasse plaate, et selle meiega esinesime mingite tuuride peal munade, Hedvikuga ja ja Maarjaga ja Jaanikaga ja seal oli veel, kes seal kaasa tegid Evelin saamal Airi Ojamets. Maiken, et ilmselt seal plaadi pealt kõige tuntumaks looks on puudutus, mida me oleme aastate jooksul väga palju kontserditel igal pool teles laulnud Mariaga. Aga seal oli veel väga palju siukseid, huvitavaid lugusid, muidugi praegu ma kuulen, siis ma ütlen, et ei tunne ennast, ei tunne üldse ära nende salvestuste pealt, aga aga jah, igal juhul ma mõtlesin, et valiks ühe sellise loo, mis ei ole niisuke tuntum. Aga samas tore natuke nostalgitseda ja Hedikuga ka päris mitu lugu linti laulnud, et, et see on üks selline Walt Disney. Eks multifilmi tegelastega. Mul on ka veel pikem story, aga meil ei ole vist nii palju aega. Kuidas pidime hakkama aladini esimest, Walt Disney, multifilm Eesti keeles, Jüri Makaroviga tegema. Ma isegi laulsin sellesama loo demo juba ära, mis saadeti Ameerikasse, see pidi tulema esimene siis täispikk multifilm, mis pidi tehtama nagu eesti keelde, päriselt. Nagu nüüd tänapäeval on see täiesti tavaline loomulik asi, aga, aga see, see asi, meil see projekt ikkagi käiku ei läinud, aga, aga sellest jäi see lugu ja see on siis aladini multifilmist ja see maailm uus. Iseseisvumine toimus sul siis plaadiga, mis tegelikult sai ka väga menukaks, aga ühtepidi tekitas võib-olla jällegi sinu kuulajatest segadust, et oli siuke nagu tantsuline kuud ja siis oli selline poprock ilik Koit Toomet ja kusjuures ma olen, oleks vaidleks sulle isegi vastu ja ma olen alati vaielnud vastu, sest ütleb. Kuigi hästi palju arvatakse, et kõhutunne oli selline tegelikult, et noh, tegi tantsu, muusikalini olid tõepoolest oli, oli tantsumuusika lugusid ka, aga tegelikult kokata nagu reaalset vaatama, siis kõige suuremad hitid, kõik ballaadid, aga jah, siis tuli mul võimalus, minu vanad lapsepõlvesõbrad, kes olid oma esimese mingi plaadifirma teinud, siis nad pakkusid mulle välja, et Koit, sa oled sellest nii pikalt räägin, et aga tee siis oma lugudega oma plaat. Nad olid nõus panema õla Allajad otsima. Noh ühesõnaga mina olin noorselli nullikene, mina ei teadnud sellest äri poolest midagi, mismoodi plaati üldse välja antakse, kuidas, mis selleks teha tuleb? Palju see raha kõik maksab ja nii edasi, aga, aga siis mul oli selleks ajaks tollel ajal juba oma kodus niisugune lihtne kodustuudio olemas, et mul oli, ma olin suutnud, endal noh, kõik rahavisugavdoniga teenisid, läks mul pillide alla ja ostsin igasugust tehnikat ühte asja ja siis mul oli kodus, ma elasin vanemate juures tollel ajal väike toakene seal, kus mul oli siis oma arvuti oma, selline sündisite saator ja mingisugused asjad, mis ma olin siin stuudiatest kokku ostnud, et saaks natuke ise proovida muusikat teha. Istusin siis oma toakeses, hakkasin laule tegema kortermaja ja siis ühel hetkel saigi see minu esimene sooloplaat oli selline rohelise ümbrisega niisugune peale oli ainult koitu, midagi ei olnud ja, ja siis selle plaadi pealt jah. Me tegime ühe video ja mingeid Eesti televisiooniga, me tegime ühe muusika saatel, kus olid ka selle plaadi pealt palju laule. Mõnes mõttes teised on seda öelnud, et see on natuke nagu oma ajast ees või et selles see oli veel, et ikkagi selline tantsumuusika aeg, periood Eestis ja minagi hakkasin sellist sellist bändiga natukene keerulisemat muusikat tegema ja, ja ka minu kuulates ilmselt see tekitas ka segadust, et eks see oli väga raske oli pärast nii edukad, sellist popprojekti, mis oli inimestel juba pealuusse jäänud, siis tulla mingisuguse hoopis teise muusikastiiliga ja sooloartistina välja. Lõppkokkuvõttes ega seal mingit sellist tohutut edu see sellega ei tulnud ja ja mingisuguseid, väga palju superhitte, noh, sealt sellist, mis võib-olla jääb ka aastakümnete pärast võib-olla välja arvatud üks laul, mis, mis, mis seal oli muidugi lugusid, mida raadios mängiti, aga, aga üks lugu oli mis kuidagi jäi ja mida siiamaani inimesed küsivad kontserditel ja täiesti uskumatult kohtus isegi ööklubis kontserdil on mul seda lugu küsitud, noh et et üks lugu ja mida ma olen vaadanud, mida ka noored on laulnud igasugustes laulusaadetes hiljem ja nii edasi. Siis on üks lugu nagu allikas sellele loole tegi teksti üks vanaproua kuskil, kus Muhu, Muhu saarel kuskil ja see kuidagi tõepoolest hästi ilus tekst ja. Ma tegin loomulikult kogu selle plaadi, muidugi ma jälle seda kuulates on mul tehtud omasel oma väikses toakeses oma esimeste süntesaatoritega mängisin, ma mäletan kõik trummid tarvidega ikkagi siin enam-vähem ise sisse seal. Ja see kõlab muidugi natuke niimoodi, noh nii nagu aga, aga mingil hetkel me tegime sellest loost sümfooniaorkestriga plaadi peale uue uue versiooni siinsamas Eesti raadio stuudios, nii et jah, see allikas on selline laul üldiselt, mis, mis jääb kõlama selle plaadi pealt. Jah, ja see proua, kes selle ilusa teksti kirjutas naine lamplasena rolli ja meie parimad tervitused talle selle ilusa ilusa teiste eest ja kuna me siin saate alguses juba käisime veksli välja, et kronoloogiliselt liigume edasi, siis järgmine lugu võiks vist olla Maarja homme ja jällegi on kuidagi mängus sul sedapidi, et sa oled selle loo organiseerimise juures. Mul on selle looga oli nii, et mul oli tegelikult juba see põhi on juba sisuliselt valmis tehtud ja ma mäletan, kuidas ma suure õhina hakkaksin endale uut laulu tegema, mul oli üle hulga aja tekkinud mingit vaba aega ja ma mõtlesin, et nüüd siit tuleb kihvt lugu ja väga hea. Ja siis oli, tuli Maarja, see oli siis ma olin, elasime juba pääskülas ja mul oli oma oma pesa, oli selline vanemate maja garaažis, oli, kus mul oli siuke stuudio nõrkus. Me tegime bändiproove ja kosmoli väiksaunakeneja lahtikäiv diivan ja seal ma tegin siis muusikat ja proove. Ja siis ja kuulas seda, lasin talle loomulikult põhja suure entusiastiga ja siis Tal vist kuidagi hakkas väga meeldima ja siis ta hakkas, tal oli mingisugune viis, mida ta hakkas selle minu põhja vahele ümisema nagu valmis põhja peale juba sisuliselt ja siis. Ja kuidagi juhtus niimoodi, et oligi vaar, elaks Maarja, smugeldas selle selle ära. Nii et aga, aga ega selles mõttes, et jah ja et ma olen, nagu ma ütlesin, et hästi vähe teistele teinud, et aga see lugu sai tehtud ja siis Eesti juba ma ei mäleta, kas tollel ajal oli veel eurovisioon oli juba Eesti laul, aga aga Maarja oli ka siis osales ja vist napilt, ma ei tea, ühe või kahe punktiga teisele kohale. Homme Maarja esituses, aga, aga ometigi on Koit Toome näpp siin mängus olnud. Koit Toome on ka tänane saatekülaline lood ja laulud. Saates läheme edasi ja teeme ajas omamoodi hüppe, aga enne kui me saame järgmist laulu ja selle sündi kuulajatele tutvustada peame rääkima ka sellest, et mingil hetkel sa rändasid ära. Muusikalimaailm neelas sind alla nii-öelda ja sa said ka lausa rollipakkumisi välismaal. Sa mängisid nii soome lavadel kui ka lõpuks jõudsid saksakeelsesse muusikaliruumi keeleruumi nii-öelda ja, ja lihtsalt kadusidki ära. See on jällegi minu elu kuidagi niimoodi huvitavat läinud, et mind kutsuti, 2000. aastal hakati tegema vampiiride tantsu ja see oli selline, nad olidki enne, seal vist oligi üks või paar väiksemat projekti tehtud, aga see oli selline esimene niisugune. Hästi suur, massiivne ja kallis niukene, vägev võimas siis tõesti selline muusikaliprojekte. Ma ei teadnud, ei osanud midagi sellest arvata, ma ei olnud isegi elusees ühtegi muusikani näinud ega kuulnud. Ja siis ma läksin sinna noore rohelise poisina, midagi ei osanud. Tegelikult ma ei osanud näidelda ka tegelikult muusikali, sellest asjast laulmist. Ma ei olnud kunagi nagu hääleseadet otseselt pannud ja ja me hakkasime siis tollel ajal täiesti nullist pihta. Ma mäletan nii hästi, kuidas meie esimene koos nii-öelda proov oli. Me istusime ümber, sekka ümarlaua, mul olid kõrvale niuksed, sellised vanad legendid nagu Marko Matvere ja Jassi Zahharov, siuksed lähed, ja siis nagu mina seal siukseid noore rohelise lehene seal, mitte midagi ei oska eim õhku ega midagi öelda, aga kuskile astuda ja siis hakkasime Ivo Eensalu lavastajaga siis tegema täiesti noh, seda kõige paas sellist näitlemis ATP DNA, et aga me tegime selle ära ja siis juba järgmisel aastal sa said väga populaarseks, siiamaani inimesed räägivad, meenutavad seda oma piiride tantsuetendust. Ja järgmisel aastal juba siis ma läksin juba ise ettelaulmisel audishinele, mida siis oli esimest korda George Mallus korraldus hakkas tegema hüljatud linnahallis ja, ja ühesõnaga läks niimoodi, et nagu andsin sõrme ja võeti nagu mõlemad käed järgmised sisuliselt siis tuli hüljatud, siis tuli Miss Saigon, siis juba kutsuti Soome Helsingi linnateatrisse, kus ma elasin, kaks aastat töötasin Soomes, tegin soome keeles seda Miss Saigoni ja siis juba tekkis võimalus minna Saksamaale ja Euroopa tuurile, kõigepealt heeri muusikaliga hittmuusikaliga ja siis juba rendiga ja ühesõnaga läks kuidagi niimoodi, et 10 aastat sisuliselt mõnust läks lihtsalt hommikust õhtuni teatriprojektides ja ma tegin ka tihtipeale paralleelselt niimoodi, et Vanemuises jooksis üks etendus ja kuskil Šveitsis või kuskil Euroopas tegin õhtul teine etendus või järgmine päev, et mul oli täitsa nii, et kui teised elasid kuskil hotellides oli niimoodi, et hommikul kell pool kolm oli mul kuskil ma alati nii hästi šveitsime mägede vahel olime mingisuguses külakeses, laamad olid maja taga. Hommikul siis oli minu päevad nägi nii välja, et hommikupolgu kolm oli midagi Taksoli majasse viis mind rongijaama, sealt lennujaama seadme. Sõitsin ühe lennukiga Frankfurti teise lennukiga Frankfurdist Tallinnasse, siis ma hüppasin Otepääle, sõitsin Vanemuisesse, tegin õhtul etendust. Järgmisel hommikul kell viis läksin lennuki peale Šveitsi. Pöörane aeg täiesti ja niimoodi noh aastaid järjest tegelikult ja, ja see oli ka see aeg, mõnes mõttes siis nagu kavalad niimoodi aktiivsest popmuusikast, nagu olin eemal ikkagi nii palju aastaid ja ütleme, ja üheksakümnendad olid juba ammu unustatud ja tihti tulid inimesed Marta küsima, et oi, millega sa üheks laulad, midagi teed ja see oli tegelikult üldse kõige aktiivsem aeg minema. Mul üldse on olnud, et see oli tõesti täiesti hullumeelne. Et tegelikult oli, käis tõsine töö ja kuus-seitse etendust nädalas. Või rohkem, aga kuidas sa siis tagasi tulles oma uue suuna leidsid? Sa kuidagi jõudsid jälle sellise tantsulise muusikasoonele? Ikka juurde ikkagi jõudsin ringiga jälle tagasi, et me olime teinud Vahur Valgmaaga laulu õnnega koos. Ja see oli lubasid tulla, mis kunagine exusega sai tehtud üks üksiklugu ja seda enam ei mäleta, kuidas ma uuesti Vahuriga kokku saime, aga 2009 aastal, siis tuli meil igal juhul plaan, et teeme plaadi, tegelikult alguses plaadi mõtet isegi olnudki. Oli üks lugu, mõtlesime, proovime ühe laulu teha, tegime seal ühe laulu valmis ja lõpuks oli see ainukene lugu, mis plaadi peale jõudnudki. Sest et kui me hakkasime, me ei teadnud üldse, mis stiili see plaat võiks tulla või mis stiilse võiks olla vist, et nii palju ajal oli mööda läinud, mina ise ei olnud nagu seda päris oma siukest. On aastate jooksul katsetanud ühte, teist ja kas see võiks olla Rockilikum või popilikumat tantsulikum või ballaadid või mis asi see siis see, minu asi on võimeelse kantriplaati, mis asi see siis peaks olema? Folgimees ja ETV medaleid ka ei hakka tegema, see oli selge, aga ja siis nagu selgus, kuidagi ikkagi hakkas nagu kiskuma sinna popi poole, et kui ma ise nagu ikkagi näiteks öö läbi, istusin stuudios ja tegi mingisuguse põhja või mingi loo valmis, kippusid ikkagi minema selliseks nagu jällegi modernsemat ekse siukseks popilikumat, eks need põhjade lood ja siis me tegime esimese loo, ma mäletan, kui mul sai see lugu valmis, siis esimene lugu, mis, mille raadiosse viisime, olime, oli kaugele siit ja kui see lugu oli mul nagu demona juba kodus valmis, siis ma lasin seda päris mitmele inimesele ja sain ainult negatiivset kriitikat, et see on täiesti mõttetu, see on nii Ameerika kui, kas hakkad seal mingit revolutsiooni Eestis tegema, kellele niisugust muusikat Eestis vaja on ja keegi ei kuula sihukeste. Ja siis ma nagu korraks tõmbas, kõhedaks ma nii ammu midagi teinud, mõtlesin, et äkki tõesti ma olen, noh, ma ei jaga üldse matsu ja võib-olla seda ei olegi kellelegi vaja, aga ma ikkagi lõpuks mul ikkagi usaldasin oma sisetunnet ja mulle tundus, et ikkagi olime omamoodi siukse kihvti asjaga ja uue värske asjaga hakkama saanud ja viisime selle raadiosse ja kuulasime, noored poisikesed, kuidas muusikajuht kuulas seda lugu, ütles, et no ma ei tea, päris Vikerkaar jalas. Ja siis ja siis ma mõtlesin, et noh, see on täielik häving, ilmselt on, ongi ja siis, aga siis hakkas, läks nagu väga kiirelt seda kadi väga palju mängima ja küsima ja see oli täiesti nagu uus sound eesti popmuusikas ja, ja siis tuli juba aasta hitt ja ja järgmine aasta veel sama plaadi pealt teise laulu kaasa hitt ja siis me saime aru, et me oleme ikka õigel teel, järelikult ikkagi siis oli kellelegi läks see lugu muusika korda. Aga miks sa valisid tserete loo mälestused valisin sellepärast, et rääkida sellest samast. Nüüd see plaat oligi, plaat ilmus 2010 kaugele siit. Jaa, jaa, ja tegelikult seal oli päris palju selliseid raadiosingleid, aga aga see on ilmselt see lugu, mis on jällegi nüüd mille üle mul on endal kõige rohkem hea meel ja mis on mulle kõige isiklikum lugu, et selle loo valmimisega oli kas või juba see, et, et kuidas ma lasin seda teksti vist neli korda ümber teha ja alguses sellel mul oli see lugu valmis tehtud, imisetud alati, nagu ma teen, laulad Movimisel ilma tekstita, ma ise kahjuks tekst ei tee, et me olime seal mingi viisi peale esimese teksti ma sain, see oli siuke imal armastus, võib-olla oli see ja siis ma mõtlesin, et ei, no ma tundsin, et see on nagu midagi enam, raamat oleks see lugu, et siin peaks olema mingisugune teine tekst, et ja siis ma mäletan, kuidas ma Vahuriga rääkisimist stuudios mingisugune tund või kaks tundi jutud rääkisin igast oma mõttedesti oma mingitest asjadest, mis on mulle elus olulised ja et ma olen sihuke alati sihuke pisut sihuke nostalgitseda olnud, vahele meeldib käia mingi lapsepõlvepaikades jalutamas ja mingi vana lasteaeda, maaelukoht või vana koolimaja ja ma olen natukene seal, on mingis mõttes niisugune. Olen siukse nukrameelega, et ma natuke elan minevikus, mulle tundub alati, et vanasti oli muru rohelisem, kuidagi ilusam, elu oli toredam. Ja siis ühesõnaga ma rääkisin kõik oma, need mõtted nagu lihtsalt pritsisin talle ära, mis on mulle nagu millest ma võiks nagu see oleks nagu minu mõtted ja see oleks nagu minu laul, et minu. Ja siis Vahur ütles, et oota, sulgus ennast mingi paariks tunniks stuudiosse, siis tuli sealt välja ja siis oli mälestuste tekst, nii et ma istusin klaveri taha. Võtsin selle teksti ette, laulsin selle laulu otsast lõpuni ja mitte ühtegi sõna muutma, mõtlesin, kes on täpselt minu lugu ja see on minu mõte ja täpselt need nii nagu ma tahtsin, nagu öelda, selles laulus. Koit aitäh saatesse tulemast, aitäh kutsumast ja loodame, et ikkagi tuleb rohkelt veel plaate ja et meil on põhjust sinuga veel. Edasi ja vaatame, mis tulevik toob ja vaatame, kuhu muusikasuunad viivad.