Lood ja laulud, saade, järjekordne osa eetris, saatejuhiks Maian Kärmas ja täna jälle rikkaliku laulupagasiga ja ka nendega kaasnevate lugude pagasiga artist Marju Länik, tere tulemast stuudiosse. Tere. Tuleb tunnistada, et sul on sedavõrd muljetavaldav karjäär nagu nii mõnigi teine külaline solid päriselt, kuidas selle laulude valikuga, et mida siia sellesse saatesse mahutada? No päris sellist lõplikku nimekirja siin ei, ei püüagi kunagi kokku saada, see oleks ilmvõimatu eriti sinu senise karjääri jooksul. Aga kui minna alguses aegade juurde, siis sa oled mulle kirjutanud, et kuueaastaselt tegi ta oma esimese esinemise. Kas see oli seetõttu see laulmise pisik sinus? See esinemiste võimalus juba nii pisikesest saati, et sul kuidagi pere tõukas takka või oli see õpetaja teine? See oli ikka esimese klassiõpetaja õpetaja, teine läksin 600 kooli ja ta pani mind laulma. Laulu kass, kes kõndis omapead või kiisu läks kõndima, müts oli peas. Ema on küll muidugi öelnud, et ma olla ka enam hakanud enam-vähem nagu laulma, kui rääkima. Kusagil kuuendast klassist oli see kindlasti juba täiesti selline kindel, kindel soov ja tahtmine ja teadmine, et ma tahan, tahan laulda nii palju kui võimalik. Aga kui me ruttame, ajas palju, palju edasi, kuidas Otepäält sina jõudsid Tallinnasse, miks? Ma jõudsin, nii et Ma olin seal klubi juures juba tegutsenud neli-viis aastat, et üle Eesti käis, meil me ütleme üle poole Eesti, andsime kontserte kontserdikavaga ja pärast laulsime tantsuks. Hommikul läksin kooli esinemist, sealt tulin suuremat pidid järgi vaatama. Sinna mind konkreetselt Ta kutsuti, kutsus nendesse kavadesse. Sel kuuenda klassi lõpus Seitsmenda alguses telerežissöör Georg Jegorov, kes tuli oma diplomitöölavastust tegema Otepää kultuurikeskusesse ja tema kontserdikava nimi oli PV televisioon ja tal oli vaja ühte noort lauljat, ta küsis, et kas on minu vanem vend ütles, et jah, on. Ja minu vanema vennanaise õde oligi see inimene, kes Otepääl kõike seda muusikat, et nagu seal juhtis ja õpetaja, kuidas küll koolis ja juhendas kultuurikeskuse juures ja nii see tee läks. 75. aastal ma järjekordselt laule laulsin Pühajärve lauluväljakul. Jaanipäev oli ja astusid mu juurde Vello marken ja Marika Tuus, kes tollal töötasid, et Eesti riiklikus filharmoonias ansamblis vana Toomas üks mängis kitarri, teine tegi heli rezissuur ja panid mu esinemise seal kõrva taha ja ütlesid, et et meil on varsti konkurss, et me ootaksime sind. Et kas sa tahaksid. Ja ma läksin Tallinnasse konkursile ja sain sellest kadalipust läbi. Ja nii minust saigi vana Toomase üks solistidest ja siis ma laulsin ka teistele solistidele. Võtame siis ette esimese luu, mis tänasesse saatesse välja oled valinud. Ma tulen, sa lähed. Mida sulle selle lauluga seoses meenutada on, kuidas see laul sinuni jõudis? Mikk Targo, Heldur Karmo on seal, tulid. Kui see laul sündis 23. aastal, siis selleks ajaks oli mul laulike hästi palju, esimesed salvestused olime juba teinud mitmeid aastaid tagasi. 83 hakkasime tegema päris minu soolokava ja päris minu bändi. Ja siis mul tekkis soov, et saaks alustada, laulda päris originaalasju. Ja ma tulen, sa lähed, ei ole esimene, laulis mitmele, kirjutas esimene saatus paar aastat varem, aga Ma tulen, sa lähed SAISis selliseks lauluks, mida ma mitmel järgmisel aastal väga erinevatel konkurssidel erinevates riikides suure orkestriga laulsin. Siis on tohutu kogemus, et sa saad suure orkestriga laulda ühe laulja jaoks siis alati juba nootidega pidin lennuki peale minema, siis ma olin hommikul kell neli Tõnis kõrvitsavärava taga nõmmel sest Tõnis kirjutas mulle seadeid ja need alatised viimasel minutil valmis ja alati oli erinevaid veel vaja. Ja Tõnis seadet said alati väga kiita orkestrilt ja see oli ka esimene laul, mis jõudis mul nõukogude liidus nagu laulda seda edetabelid. Tule, sa lähed, oli ka see laul, mis mis ilmus mu esimese nelja looga nagu sooloplaadi peal, tantsis meloodia meloodia alt ja 83. aastal ja seal oli veel sellised laulud, nagu olen tuju, rong, illusioon teha siis vaid üldse tuli laule järjest ei võrdset sul. No väga palju tuli, kuni me jõudsime karikakraid karikakra muidugi tänase päevani selline laul, ilma milleta mul ühtegi kontserti ei möödu. Kas paratamatult küsimus on ka tüdimus sellest loost? No ei ole selles mõttes, kui publik ikkagi seda laule armastab. Ja nad hüüavad alati, kui ma küsin kontserdi lõpus, kui nad veel kõvasti plaksutavad laulame laulmata või käärida täna, et isegi kui me seda ei laula, siis, siis ma ma tean, et meil tuleb seda laulda. Nii saate algusesse kõlanud loos, kui karikakras on üheks autoriks Mikk Targo ja räägi, ole ja kuidas te üldse tutvusite, mis, mis mälestused sul on üldse temast kui, kui kaasmuusikust. Ma nägin teda esmakordselt 16 aastaselt kaja kõlari juures kodus külas olles, aga tema seda ei mäleta. Aga ma olin siis juba mobiles 79, kutsutud sinna kui merali nagu trummarit, veskid rest uutvaja ja tehti imikule ettepanek, ta nagu päeva mõtles. Ja siis järgmine päev ütles, et jah, ma tulen mudilasi, mängisime koos ja, ja siis edasi. Muusik seifis mängisime koos, seal ei olnud eriti pikk, mobilast tehti muusikeseks ja Muusik Seif ist mind üsna varsti kutsuti vitamiini solistiks ja ma läksin ka sellepärast, et ma sain seal nagu rohkem erinevaid stiile laulda. Ja mingi kuue paari möödudes tuli Mika seisis ära ja tuli sinna vitamiini järele. Ja siis sel ajal me juba esimese loo tegimegi, siis ta kirjutas mulle esimese loo selle saatus ja varsti ta ütleski, et sa oled juba nii, sa oled nii kõva küll, et ühesõnaga, et sul oleks vaja oma soolobändi tagudsuski muusikud ja nii me panime siis esimese kontakti kokku. Ma ütlesin, et ma tahaksin kindlasti hakata nüüd originaallaule rohkem laulvat. Sina peaksid mulle kirjutama ja ta ütles, et eks ma siis kirjutan ja aja jooksul ta kirjutas mulle kokku 23 lugu. See on ikka muljetavaldav koostöö, aga ta oli ka kindlasti väga nõudlik. Ta oli väga nõudlik ja temaga ei ole üldse kerge koos töötada, seda teavad väga paljud muusikud. Aga see, Ta on lihtsalt muusik suure tähega, see on hästi suur õnn, kui nii, sellise inimesega saab koos kõrvuti töötada ja need laulud sündisid ka niimoodi, et, et ega ta ei surunud mulle ühtegi nendest peale. Mina küsisin talle, et kas sul on mõni teema jupp, et kas sul on mõni meloodiajupp siis ta iga kord mängis mulle umbes kolm teemat või neli-viis teemat. Filharmoonia siis ette mõnikord oma ema klaveri peal, räsime siis leelo kõlari korterisse näiteks kas oli klaver, kui kuskil mujal ei saanud nagu mängida, et ta mängis seal ette. Ja siis tal oli nagu selline, ütleme, väike salmi, meloodia, teema, refrääni, meloodia, tema armoonial ja kuhu see mulle meeldis. No ma mõtlesin, et nii sellest hakkame lugude jääma ja nii oli sisuliselt kõikide lugudega. Ja siis hakkasime juba seda arranžeeringuid, mõtleme muidugi bändiproovides koos alati bändiga, koos. Need lõplikud arranžeeringuid sündisid, et siis me tegime ääretult palju proovinõukogu aeg, tegime proovi, millist lugu kuuleksime. Järgmisena võiks olla ikka jälle Igor Szarkhanoray kirjutatud laul, mis ta mulle pakkus Moskvas olles. Ja see oli laul, mis sai mul siis endises Nõukogude liidus kõige kõige kuulsamaks venekeelseks lauluks. Stame näiteks lausingast tootjaga kraa saates. Ja muidugi salvestasime selle muusikafilm. Me laulame Marju Läniku, Andrus Vaarik osas jääb film, mille tegi Toomas Lepp. Ikka jälle oli jah niisugune laul, mille peale alati saalis kõik kuulajad süttisid ja on kindlasti siiamaani minu kõige tuntum laul Venemaal ja hiljem järgnes sellele veel ka päikesemaa. Kas neid saab ikka jälle kandist vene keeles Bergijast loomars loova? Aednik saatute Adnud suunab. Lood ja laulud, saade jätkub, külaliseks ikka, Marju Länik. Sa ennist ütlesid, et seda lugu pakuti sulle kaheksakümnendatel ja ka seitsmekümnendatel ikkagi Venemaa muusikas, oluline oli autor. Autor pakkus sulle lugusid ja see oli sinu edu võti. Kas mõni autor valis sind välja kasvõi kui oma lemmikuks, kuidas sina pääsesid löögile? Kahtlemata oli Venemaal väga tähtis autor ja nimekad helilooja nendele nende lauludega oli sul kindlasti lihtsam ka, nagu neid uksi seal avada. Ja, ja ikkagi merehelilooja kirjutab selles keeles, mis on nagu vere kuulajale südamelähedane. Isegi kui see ära teha nagu eesti pillimeeste poolt või eesti muusikute poolt, siis ikkagi jääb selles meloodias midagi niisugust sisse. Et see meeldib neile, neil on sellised erilised meloodiad, erilised tunnused. Et sa une päält ütlevad, et see on tegelikult vene autori kirjutatud meie algusesse või mina alguses püüdsin väga tegelikult ikkagi viia eesti muusikat sinna ja ma oma esimese kesktelevisiooni esinemise ka, mis ma sain, oli, kutsuti hommikuposti Utrana otstesse, ma laulsin, esimese video, mis ma tegin, oli illusioon Eesti keeles hoopiski. Tegelikult alles hiljem sain aru, kui suuri võimalusi ma sellega kaotasin, et ma püüdsin viia tegelikult eestikeelseid laule. Oleks pidanud andma rohkem autorite lugusid, kui mul oli, kui ma hiljem, mida rohkema vene autorite lugusid tegin, mul ei olnud nagu probleemi nendega nagu kest televisiooni saada. Ma olin juba väga palju nõndaks selleks ajaks juba mitmeid aastaid Venemaad sõitnud ja väga palju kontserte seal andnud. Aga ikkagi justkui ansambli solist. Aga siis, kui ma astusin areenile, kui, kui päris solo artist oma rahaga, siis sellest peale algas ka see. Tal oli lahel garderoobi ukse taga terve järjekord, muusikutest aga paraku tihtipeale ei võtnud. Vaid ikkagi võiksin, kui mulle kirjutas tockmaanovaigumala kirjutas moteidski Võizarov, Haan võimi kuulja. Vaat siis ma võtsin ja loomulikult hästi oluline oli ka, et mulle need tekstid siis tegid ükskõik, kas või tõlgekama eestikeelseid lugusid tegin vene keelde. Et ikkagi oleks väga nimekad teksti autorid. Ma ise võtsin, otsisin nende kontaktid üles, ma käisin nende juures kodus, ma olen kõigi nende juures käinud, kodus nendega kohtunud või mõnega võib-olla kohvikus ja ma olen need tekstid saanud, helistanud ja, ja telefonitsi oleme nende kõikidega rääkinud ja suhelnud. Sest teisiti sa ilma hea isiklikum kontaktita sa neid häid tekste ei saa. Võtame ette järgmise loo ja, ja sa oled valinud välja terassüdamega, mees, see on nüüd laene välismaisest muusikast. Kuidas selle loo valik sündis? Sai väga palju plaate kuulatud endiselt, meil olid alati kõrval, millega pleier reisidel kaasas ükskõik lennukis, lennujaamas oodates, bussis sõites, alati sai pleieri klapid pähe panna ja kuulata kassettide ümber võetud plaan. Nii me kogu aeg kuulasime, kogesime katsioon vaakumit ja see lugu mulle väga hakkas meeldima, lihtsalt hakkas väga meeldima kindas nii oma ja õige ja ja, ja tegime selle ära ja see on üks tõeline rokk stiilis lugu. Milliseid ma olen eluaeg väga tahtnud laulda, minu esinemistes on üldse selline rockis nyt sees, ükskõik mis, mis stiilis laulan, see on mulle väga omane ja väga hingelähedane. Ja selle laulu video tegemine oli väga lõbus. Sellest tegi Toivo Caster video ja mul oli nii see seljas ja ja selg oli natukene pikk ja siis öeldi, et seega on natukene liiga pikk-pikk kääre, Andme hätivale käärid Viru varietees ja seda filmi see väikse jupi vaha sealsamas ja siseviirus miniseelik ja siis oli nahakunstnik Sirje Kriisa hästi äge seal laiali, mis oli tehtud ja siis ma olin Londonis loodud igasuguseid värve. Et ma saingi juukseid lasta sinipuna Rae vallakollaseks ja see oli hästi äge. See on siis vägagi tuntud lugu. John laenam laulis seda jõudu, poiss reeglina Rex ja Reet Linna tekst, et et tegelikult nagu sa ennist ütlesid, selline Rockilik sound on sulle alati meeldinud ja sa oled seda ka oma hääles edasi andnud. Kas sul oli see kohe algusest peale olemas või sa oled seda kuidagi eneses koolitanud tekitanud? Ei mõtle seitsmekümnendatel siis oli mul täiesti hääles olevas meeleski oma lause seal lasarati lav head, mis on selline väga sellise kärida kärina peal ja ja just see tuli mul nii hingest. Et ühesõnaga, see on ikka sellest ajast peale täiesti see, see oskus. Ma olen nagu sellise vapra rokkmuusika ka peal üles kasvanud, seda kuulates kooli ajal ka juba, kui ma seal klubi juures tegin, esines ja siis me tegime just väga palju ikkagi maailmakuulsate rokibändide lugusid. Biitleid tegi igaüks, aga, aga me tegime seal ka veel üks raja Hiipi või, või hiigelsit või kriidasid, et asju või, või et see on juba nagu maast madalast sees. Mõnigi küsib, lähed, kuidas sa seda teed, mäletan, kui ma näosaates oli siis ja kui ma seda esiteisi lugu tegid, siis seda kärinat selle, seda, et kuidas sa seda teed, Filmat valus hakkaks, jah, ukuga kuidas sa seda teed, kuidas sa seletad seda, kuidas sa teed, pead näidata? Vaata, millise loose järgmiseks välja valib, meil see on, armastas aastaga. See on jah, ääretult ilus laul, jälle, missi jällegi jõudis läbi ühe plaadi minuni. Minu meelest selle plaani veel võttis ümber Mikke viku käest, ma sain selle selle kasseti, et seda kuulata. Ja siis ma tahtsin laule hirmsasti ära salvestada, mõtlesin, et kellega ma seda teen. Kõigepealt ma nagu tellisin teksti, börsin leelo tungla poole ja kas sellele imeilusad sõnad. Ja, ja siis ma vaatasin, nii suur armastasid seda, kes üldse laulab ära sellise laulu, et kellelgi nalja kurjaks ei saa või et kes oled sa nõus. Ja siis ma mõtlesin, et ja kui ma juba väga hästi tundsin ja juba palju aastaid ja mõtlesin, et nii hästi sobiks ka talle, et ma räägin jahule kohe nõus ja talle väga meeldis ja ja nii ma paningi siin raadios Tiiu Kruus pani Lindi ajaja Mik bändiga minu bändiga tegid põhja ja sinna salvestasime, olime ühel ajal sealsamas vanas raadiomajas, seal teises stuudios, seisime seal oli nagu vaata nagu see läbipaistev klaas on nagu vahele teine, teisel pool klaasi ja siis me nägime teineteise nägu, mõlema klapid peas. Esimesena laulsime niimoodi vaheldumisi oma fraase. Täitesalvestatakse tegelikult tihti ka niimoodi, et üks laulab oma osa ära, läheb ära, teine tuleb siise laulab siis, kui teist partnerit ei olegi. Et tegelikult sellise väga hea sünergia koos harmoonia võla saab siis, kui sa seda koos laulad. Tegelikult sa näed teise emotsioon lauretele vastu, noh ja nii-öelda oli see niiväga kiiresti kahe või kaks või kolm korda tegime ja nii see saia oligi valmis. Millisena sa mäletad jaagu? Te ju väga palju tegelikult puutusin kokku tööalaselt ja kõik räägivad, et oli tõeline perfektsionist jättali professionaal oli, oli kahtlemata kui laulja suure tähega. Ja inimesena, minul on temast ainult väga head ja positiivsed. Ütleme, mälestused tuli selline laule, kas mulle ikka vahel nagu oma hinge kaevas ta küll alati oli selline ta. Ta rääkis, ta rääkis nagu naerdes, eks ole, siis ta ise kihistus naerda selle juures ja ja varaldada asjale, ta vastas ikka niimoodi tõsise näoga ka. Ja meil on alati jätkunud juttu, millest rääkida, ja ma mäletan veel, kui ma uuesti ülikooli läksin ja siis ta ütles, et kuule, võta see loomemajanduse asi enda peale, et sa õpid seda ja nii hästi läheb sulle, et noh, et keegi peaks sellega tegelema ja üldse ta tunnustas sind, kui sa olid nagu midagi hästi teinud ja ta ikkagi oli see, kes niimoodi noh, soovitas või, ja mõtles kaasa, mõtles kaasa või, või niisugune heatahtlik tunne, ma tean, et ta tema poolt. Millist lugu järgmisena kuulame? Võtame, tunneta keele. Mulle ikka väga on eluaeg meeldinud mulle laule kirjutatud siiamaani ma pöördun heliloojate poole, et nad mulle kirjutaksid. Sest praegu on just see aeg, kus igaüks kirjutab nagu iseenda jaoks kohe nagu üld, enam kellelegi teisele kirjuta. Et laulude saamine on, on aina raskem ja raskem. Tol ajal kaheksakümnendatel oli mul seda loomingulist potentsiaali ümber. Aga väga palju. Sel perioodil, kui Kontakt ja Mahavok liitusid siis siis Heini Vaikmaa oli, kes kirjutas ju samuti üks väga ilus lugu, mis ta mulle tegi, jää kauaks mu juurde. Helli Mulleri tekstile ja teine siis oli no välja, kirjutas mulle aega, ootab ja tahan lennata vaid ja aga näiteks siis tunneta, keel, see on Rudolf Rimmel tekstile, selle me salvestasime ja ja see on väga ilus laul, mina olin nagu see esmaesitaja. Hiljem kõige kare Mahavok hakkasid koos tegema, siis hakkas seda laulma, kare ja see läkski nagu selle mahavokiplaadi peale, kuhu siis kare selle ära laulis, täpselt sama põhja peale. Ja siis muidugi saigi nagu kare esituses laul. Kindlasti rohkem tuttavaks sellepärast et minul tuli jälle häid laule peale, ei jõudnudki kõiki nagu televisioonis isegi esitada või või isegi ei jõudnud ma seda siis plaadile panna, nüüd ta on minu pestav üks kogumiku peal küll. Kui palju üldse oled sa kokku rehkendanud, olete salvestanud? No päriselt ei ole kukku rehkendanud, aga need on ikka sadu. Jah, kui venekeelseid ka veel juurde arvata, need on mul ka vähemalt 30. Kuulame siis tunnete keelt. Ma tunnistan, et ma olen küll selline üsna noorukene inimene selle materjali kõrval, millest me täna siin räägime, aga üks nimi, mida isegi mina olen korduvalt kuulnud. Ma arvan, et kui tema sulle juba luu andise kirjutas, vot siis sa olid omadega mäel ka üks lugu, mida sa tänases saates tahad mängida, on tema kirjutatud headus, ta viituv, vaadaval mulle kirjutanud kaks laule tegelikult üheda kirjutas Sulev Mäeltsenoos klas festivali jääpalli jaoks, kus panin jääkuninganna ja lause siis seda seda lumekuninganna laulu Karelevas imi ja Kareli issi Woodnevat, vot selline, see väga ilus, ma käisin seda tema kodus Moskva stuudios lindistamas. Ja siis oli ta kuskil poole aasta pärast Tallinnas või aasta pärast ja kohtusime siin Estonia vajas. Ütle mulle minia krampis. Ja andis mulle selle klaveri ja teksti ei olnudki. Ja siis ma otsisin üles Moskvast selle lauluteksti jaoks ühe luuletaja, kes oma oma elukogemuse põhjal kirjutas selle laulu venekeelse teksti kõigepealt, see oli kaka, Sanyossaja Vjatka nagu külmunud raag. Ja siis ma palusin eesti keeles teha leelo tunglal sellest nagu teksti Lello tegid. Tõlkesee on tohutult ilus laul, Mikk on näiteks öelnud, et see on üks mu kõige tugevamaid ja kõige paremini esitatud laule. Selle laulu tekst on sündinud selle venekeelse teksti autori omaenda traagikast. Et teksti autor elas Moskvas ja tema abikaasa oli suursaadik ühes lõunema riigis ja nad nägid väga harva ilmselt nende elu tüüriski siis lõpupoole nii nagu selle laulu sisu tegelikult räägib, et see puhtal kujul tegelikult laul ühe paari elust lauluna on ta muidugi võrratu ja sellel on hästi tore video ka, mis veel oli selles filmis pingul keel, muusika, film, mille tegi Tallinnfilm. Filmisime Palmse mõisas ja siis sõitsime maali pealt kajudega maali pealt palun salusse, sõitsime üle päris kaljudele Jaltas ja siis ülejäänud on pilvisem kõik Jaltas ja seal passisse rai purskkaevude juures Orlovi mõisas ja nähti ikka korralikult vaeva. Tohutult. Võtame järgmise looja, tuleme natukene rohkem tänasesse päeva ikkagi. Jah, mul on hästi kahju, et ma ei saa väga mitmeid lugusid mängida, ma vähemalt võib-olla siis nimetaksingi, et noh, lihtsalt ei mahu saatesse ära, et no näiteks Sergei Manukjani kirjutas mulle ühe laulu ütles alati filharmoonia trepi peal Marju omin jääksid, et piisne ja, ja siis ta mulle andiski selle taas küll ilma tekstita ja siis ma testi palusin endil Laxil teha, nii sündis laul, hinge peegel. Või siis näitab, eks Madis Salum kirjutas mulle ühe bluusi stiilis loo Hando Runneli tekstile sind oodates. Näiteks Mikk on kirjutanud rida huvitavaid laule, üks, mida võib-olla vähem teatakse kodumaa loodus tema autorlusestega väga vahva laul, sellisest kevade loodusärkamisest ja, ja, ja oma isa maastasele teksti tegi 14 aastane Elo Viiding, et sai pöördutud Juhan Viidingu poole, aga see lõppes sellega, et kirjutas tütar selle teksti. No siis muidugi Mikuga sündise laul, kui sul on raske leelo tungla teks taas tohutult ilus laul, mida ma väga tahaks mängida. Või siis head uut aastat sõlmikuga sai Heldur Karmo tekstiga kahtlemata Miku kirjutatud laul, ma olen ju naine. Selle teksti on küll saadud mitu korda teha. Kõigepealt laskis Mikk sellele ühe teksti, tehase mulle üldse ei istunud, ma ütlesin, et see ei lähe kohe mitte sellele laulule. Ja siis mina pöördusin leelo tungla poole ja Lelov pani, panin, panin talle natuke nagu kirja ja siis sealt paberi pealt vaadates ise leelol rääkisid, millest ma nagu tahaksin laulda selles laulus ja ja siis Lello tegi sellele sõnad. Aga fraas ma olen ju naine, tõsi, tuli kuskilt mingisugusest, et minu enda öeldud fraasist, kes ma olla Mikul ajal, ma olen ju naine mingi asja peale. Ja hästi-hästi-hästi palju on neid lugusid tõepoolest veel, mis, mis kahjuks ei mahu sisse. Vahe mitukümmend, mitukümmend lugu, et ma oleksin tahtnud sellesse saatesse panna ja andke mulle andeks kõik mu kallid heliloojad, kellega ma olen koostööd teinud, tänan teid kogu südamest ja tänan kõiki muusikuid, kes kes minuga koos neid laule lindistanud ja minuga koos lavalaudadel olnud ja kontserte andnud ja laulud ikkagi sünnivad tegelikult, et noh, nihukese sünergia, aga muusikutega koos. Ja üldse ma lähekski edasi siis positiivsete lugudega jõuaks nad nagu sellesse tänasesse päeva, sest et ma lindistan tänase päevani laule juurde. Koos Lauri lagusega sündis. No meil koostöös väga ilus laul on, miks meil hing sõnad ma palusin teha Owe Petersell ja see laul sai väga-väga popiks väga kaua püsisaldo tabeli ja ja, ja on üks väga armas laul. Olemegi jõudnud viimase looni, nii armutu see aeg paratamatult on, võtame ette siis viimase Roo tänases saates. Jah, see mu kõige uuem laul ja see on siis nüüd sündinud koostöös Priit Pajusaare, Peeter Kaljuste ja koguni minu enda viisi seadmist on siinjuures. Ja sõnad kirjutas Marek Sadam ja organiseeris selle loo tervenisti Lauri laagus. Ja veel veel v lähedama tahan. No kes meist ei tahaks elada, ma arvan, et et see laul on just selline, mis seda elamise soovi, seda energiat inimestesse juurde annab. Sellist positiivsust, sellist elutahet ja rõõmu ja kõike sellist head. Selles laulus on nii-ütelda sõbrale oma südame avamine. Sõber, sul võin ennast avada, aga pead lubama sa muredest seestunud vabana, naeratad minule taas. Nii ilusate mõtetega on väga hea seda saadet lõpetada, Marju Länik, suur-suur aitäh saatesse külla tulemast ja ja me saaksime oimitu saadet sinuga veel teha, nii et loodetavasti õnnestub. Suur aitäh kutsumast ja väga armas oli, et saime rääkida ja täiesti ehtsa veel.