Eesti maja ongi peamine meie koondumised kov. Raske on öelda, sest väga suur teadmatus valitses, eks igaüks ise kavandasid oma edasist saatust. Mina olin Siberis sündinud, sünnimaa on seal, aga Isamaa elab, et ta mulle eesti Muki eesti lugu. Tere kuulama Eesti ajaloosaadet. 10. mail 160 aastat tagasi asusid Võrumaalt esimesed 30 inimest Saraatovi poole teele. Esimene ametlik väljarändamine Eestist Volga äärde keset Venemaad tähistab ümberasumisliikumise algust Samaara Saraatovi eestlaste juures käinud nende lugu ja elu uurimas Kirjandusmuuseumi folklorist Anu Korb. Mina olen saate toimetaja Piret Kriivan. Anu Korb, kuidas kõik algas? Loomulikult pärast. Kui oli juba pärisorjus kaotatud, siis tegelikult ei olnud see kuigi palju kergendus talupoegadega Läksin Eesti- ja Liivimaal sest maad jäid ikka mõisniku omaduseks ja inimestel ei olnud elatusvahendeid piisavalt. Ja püüti küll välja rännata ta juba ka varem näiteks 18. sajandi algupoolel, aga enamasti siis need välja rändamised siis mind ilma loata ta ilma ametliku loata ja need välja rändamised enamasti ei õnnestunud. Sageli toodi need kuhugi välja rännanud talupojad tagasi oma koduvalda ja mõisa. Ja nad ei saanud nagu sellest väljarändamisest polnud nagu midagi kasu. Aga inimeste hulgas ikkagi hakkas see väljarändamise jutud liikuma. Liikusid kuuldused, et Venemaal antakse maad. Et see Venemaale väljarändamine vabastab ka negrud kohustusest, mis tegelikult tõele ei vastanud. Aga ikkagi inimesi läks liikvele ja 1854. aastal juba aru tasid Sis Väimela valla talupojad. Et mida teha, sest nendel oli elu muutunud väga keeruliseks. Mõnel mehel, kes oli trendi koha peal, oli renti tõstetud peaaegu kahekordseks. Teine oli kaotanud üldse töö, sest tema töö oli antud kellelegi teisele. Siis ühe mehe maja taheti viia teisele kohale sellest, kus ta enne elas. Ja mehed tundsid, et neil ei ole selliseid õigeid elatusvahendeid, et nad peavad midagi ette võtma, aga teele ei tahetud asuda niimoodi uisapäisa, vaid taheti saada ikkagi ametlik luba. Ja nii püütigi siis seda ametlikku luba nõutama minna, nii et kõigepealt käidi siis oma mõisahärra jutule tema annaks mingi luba kirja, et nad võiksid üldse hakata vaatama, siis üks mees läks kohtu ära juurde uurima, et kas sellist paberit ikkagi on olemas üldse, et 20. osa kõikidest valla elanikest võib välja rännata ja osaleksid siis Võrru vaatama veel maad kuulama ja siis üks võrukaupmees rääkinud siis niimoodi Saraatovi kubermangus on, elatakse jõukalt, et seal on saksa asundusi ja nemad elavad päris hästi, et seal kasvab väga hästi nisu ja seal kasvab supel arbuus ja melon ja et on võimalik seal päris hästi ära elada, et tema käinud seal kunagi hobuseid ostmas. Nii saadi siis veel kinnitust, et ikkagi tasub välja rännata, muidugi, kõhklusi oli ka. Ja lõpuks oligi niimoodi, et need esimesed väljarändajad, need, kes siis said ametliku loa välja rännata, Ta asusid siis teele 1855. aasta maikuus. Põlva ja Kanepi kihelkonna pered olid siis need ja nad asusid teele sealt Väimer bla vallast Kirumpää kõrtsi juurest. Kes siis läks kahe hobuvankril, kes ühe hobusega ja üks mees koguni jalgsi. Muidugi oli probleeme, et mehed ei osanud piisavalt vene keelt ja ei osanud ka seletada, missugust volikirja nad vajavad. Tollel ajal siis Liivimaa keskus oli ju Riia, nii et tuli minna Riiga. Ja lõpuks siis said nad Riiast aastased plakad bassid. Aga nende passide alusel muidugi nad võisid küll välja rännata, kuid seal ei olnud ju mingisugust paberit Need selle kohta, et neil on õigus sealt mujalt maad saada, sealt Samaara kandist, kuhu nad algul tahtsid minna. Sellest väljarändamisest on Kristjan Palu kirjutanud ühe suure raamatu 40 aastat Samaaras. Ehk esimesed väljarändajad ehk 40 aastat Samaaras. Nii et, et sellest me võime siis lugeda tema kirjutusest, mis ilmus siis 1897. aastal. Nendest samadest asundustest toob teateid ka hiljem kestel kooli õpet ja Jüri Nendel, kes siis avaldas oma raamatu 1900. aastal. See olid siis esimestest eesti väljarändajatest esimene katse siis neist teada anda, oli siis temal. Ja siis 1918. aastal ilmus siis August Nigol raamat Eesti asunduse asupaiga Venemaal, kus siis on neid asundusi juba rohkem kirjas, sest hiljem vahepeal juba tekkiski hulk asundusi juurde ka, kui 20. osa võis välja rännata. Tegelikult räägiti ju ka, et kogu Võrumaa tahtis välja rännata, kõik talupojad olla tahtnud ära minna. No kas just päris kõik, aga üsna palju küll, sest ega tegelikult ei läinud ainult sealt ühest vallast ja kihelkonnast minema inimesi, vaid tegelikult hakkas see ümberasumisliikumine ikkagi. Võttis järjest hoogu. Ja näiteks Sangastes oli täpselt samuti väga palju neid, seda rahvast, kes tahtis disvälja rännata, näiteks üks ümberasumisliikumise algatajaks oli kohalik talu peremees Kotre Talvik kes siis pärast pikka asjaajamist lahkus koduvallast 1955. aasta hilissuvel. Ja pääses minema siis tähtajalise passiga ja lootis leida siis Saraatovi kubermangus perekonda, kes oleks teda nõus vastu võtma. Kuid ka kaks aastat hiljem antakse pärast teada polnud perekonnal uut asukohta. Ta ja vald pidi nende eest pearaha maksma. Nii et seal kirjutati, et tema pere kerjab Saraatovi kandis. Aga ikkagi väljarändamine üha hoogustus. Septembris juba teatas väljarändamissoovist 106 Sangaste mees- ja naishinge. Ja just nende hoolduste tõttu, et Lewis kuuldused, see vabastab Negruti kohustest. Aga tegelikult sellist seadust ei olnud. Palju Sangaste mehed ja üldse ka muud näljarändajad, et minut kogu vara ja siis läinud siis ilma passita veel Riiga ja elanud siis kuude viisi ebaseaduslikult ja siis hiljem ikkagi paljud nendest said siis need passid, et välja rännanud. Aga need esimesed väljarändajad said siis nii kaugele, et said teele asuda ja nad soovisid sõita Saraatorisse mööda kiviteed. Aga kuna kivi tee teed möödasõitmiseks nad luba kirja ei saanud, see oli maksuline lee, selle eest oleks pidanud nad midagi maksma. Ja siis nad reisisid läbi voolama Vitepskis Smolenski tuulaja Tambovi ja oli teel koguni kolm kuud ja 20 päeva enamasti siis hobuvankritega ja kes siis jalakivi tee oleks ilmselgelt olnud ka otse kindlasti oleks olnud otse trast kirjutati, et hea, et oli kuiv aasta ja tänu sellele siis nad pääsesid igalt poolt ikkagi vähemalt läbi. Ja loomulikult oli see teekond siis päris raske. Aga kui nad sinna lõpuks siis koha peale Saraatorisse jõudis jõudsid, said teada, et terve Saraatovi kubermangus kroonul maad ei olegi, mida välja talupoegadele anda. Nii olid mehed üsna nõutud, sest keeleoskus oli ka vilets. Ja nii andke neile nõusis üle Volgasid Samaara kubermangu minna ja minna siis sakslastega asustatud külla Krasnojarski ja Lottidega siis nad sõitnudki üle Volgasid Pokrovka külasse ja Olga Volga jõe. Ei olnud tollel ajal silda veel ei olnud ja siis veeti üle Lotjadega ja see Lodgedega vedu oli päris tasuta tollel ajal. Nii et nad pidid ootama siis teist Lott, mis siis tuli ja nad üle vea vedas. Krasnodari küla on siis umbes 30 Ta Saraatovi linnast. Ja seal oli tollel ajal 3000 hinge pärast sisse Krasnojarski Jaani küla veel suurenes, nii et seal oli hiljem see mõte andmete järgi isegi 5000 inimest. Ja eestlased siis esialgu, kuna neil oma maad ei olnud, siis pidid asuma tööle siis ümberkaudsetest saksa ja vene külades said selle Eestis peavarju. Mõned ehitasid maa koopa või vitstest savikat Te konni ja hakkasid niimoodi siis esialgu seal elama ja ootasid ikka maa saamis luba. Aga ametnikud väitsid, et kõigepealt tuleb Liivimat järele kuulata, et kas nad oma tahtmisega ikka tulid ja häda sunnil, et miks nad siis kodumaalt lahkusid. Nii et mõned saadikud käisid Peterburis luba nõudmas veel, aga siis need lõpuks lubati siis hingemaad karpenko küla all. Nad said seal kaks dessanti põllumaad, igaüks ja juhatati siis majase kätte, nii et see oli siis esimene maaeraldust nendele eestlastele. Aga vahepeal läks ja hulka rahvast eelteele ja kõik siis püüdsid kuskile selle elamise endale saada ja esimene kust saadi siis juba niimoodi suurem. Esimene küla, kus siis eestlased elasid, oli siis seal piirkonnas, 1859. aastal olles saadi asutada. Ja see oli Lifientgaa küla. Ajaloolase Artur Varssavi andmetel luhtusid üldse Nendel aastatel 1855 kuni 1859. aasta keskpaigani talurahva ümberasumiskatsed suuresti sest mõisavalitsused ja kihelkonna kohtunikud nõudsid välja rändajatelt kohest ümberkirjutamist jää vormistamist. Kohe kirjutaksid end sinna uude kohta, aga neil tegelikult ei olnud seda uut kohta olemas lihtsalt kuhu kuhu end kirja panna. Ja lõpuks leiti siis, et seda tuleb ikkagi riiklikult hakata korraldama teda väljarändamist, et niimoodi jääb väga palju inimesi, kes on kohalikus sünnikoha hingekirjas, aga, aga nad seal ei ela, nad peavad, nende eest tuleb vallamaksud maksta ja ja siis kehtestas kindralkuberner siis 1858. aastal uue korra. Hakati andma siis piiratud tähtajaga plakat basse nendele valitud saadikutele koha otsijatele. Kui algul mindi lihtsalt niimoodi, et iga peremees, kes läks, või iga talumees, kes läks, tahtis saada ise, siis seda maad. Aga nüüd hakkas niisiis võtma, et, et mitte kõik ei saa niimoodi välja rännata kõigepealt uisapäisa, vaid saadikud koha otsijad, siis otsivad neile need kohad valmis, kuhu siis ollakse valmis vastu võtma. Ma inimesi ja ja siis alles rändaksid välja. Ja loomulikult, kuna see väljarändamine sai suure hoo sisse just esmalt siit lihtsalt Liivimaalt või Lõuna-Eestist siis hakkas ka ajakirjandus muidugi seda väljarändamist kajastama. Ja Pärnu Postimees nädali leht number 40 1860. võtan, siis võtab rahva meeleolu kokku niimoodi, et Samaara, Samaara on see maa, kuhu minu hing igatseb. Oh, et pea juba kohal oleksime seda õnne maitsmas pisut vaeva, palju õnne, kerge töö ja rohke saak, kroonu peab veel nõnda ja nõnda palju raha kinkima. 24 aastat pearahast ja Negruti võtmisest kiiks jätma ja seda ja seda veel abi tema. Ja siis öeldi, et kes meid keelavad, need meile head ei soovi, vaid neil on meid tarvis ja tahavad selle pärast tagasi pidada. Aga meie jäävaid lähme. Et siin tahavad teised meie higist uhkesti elada ja rikkad olla, aga mis seal teeme, on? Meie oma. Nii et selline natuke nagu pilkavalt kirjutatud lugu. Aga loomulikult ajakirjandus selline põletaval teemal kogu aeg ajakirjanduses sõna võeti ja esialgu oldi väljarändajate suhtes siis küllalt sellised karmid, et ikkagi need on sellised Isamaa reetjad ja isamaa mahajätja ja ja siis püüti tuua siis neid lugusid, kuidas keegi kuskil kerjab. Ja ei ole ikkagi kuigi heale järjele jõudnud. Aga näiteks on teada, et aastatel 1800 Nende üheksa kuni 1881 rändas Sangaste kihelkonnast välja 395 meest talupoega ja 133 Neist läksis Samaarasse. Ja aastatel 1859 kuni 1868 mindi väga valdavalt just sinna Samaara kubermangu. Aga sinnakanti rännati ka 20. sajandi alguses välja ja päris palju vist ja kuigi see oli ju Heati lähedal eriti võrreldes Siberiga võrreldes, Siberiga on päris lähedal. Ja hiljem hakkas siis rohkem ka siit põhja eestist väljarändajaid olema. Ja kui Ligianca külazza siis 200 nii maad ja 67 perekonda asus algul sinna elama siis hiljem muudkui neid väljarändajaid tuli juurde ja sinna kubermangu siis lõunaossa Novoussoni maakonda loodi siis veel korretski küla, mis sai alguse 1880 ja Põhja-Eestist väljarännanute külad, siis Baltika, mis sai alguse 1877. Inimesed olid enamasti Virumaalt läinud Estonia küla, mis sai alguse 1885, kus siis mindi lõuna Harjumaalt suuresti. Ja August Nigol annab siis 1918. aastal andmed, et libljankas elab 22 peret ehk 123 hinge, Ecoretskajas 275 Balticast 70 perekonda ehk 400 hinge ja Estonias 150 hinge. Ja August Nigol kirjeldab küll seda piirkonda väga niimoodi karmilt et tema oma eesti asunud veidi asupaigad Venemaal märgib siis, et just selle lõuna Samaara koht, et Lõuna-Samaara maapind on lage, rohtlaane ehk stepp tasane kui laud paarisaja versta peal ei näe muud kui taevast ja maad ei ühtegi puud ega põõsast. Looduse ilu otsid siit asjata. Ja tõepoolest oli seal selline, kui mina seal käisin 2002. aastal, siis tõesti selline otsatu avarus ja põhid olid tõesti ainult istutatud puud, nii palju kui neid oli, aga see maapind oli tõesti lage. Juuni kuuski selline kõrbenud maapind, et tõesti seal oli keeruline, sellepärast just, et kuigi maapind võis olla küllalt viljakas, siis probleem oli, seda pidi alustama väga vara, selle külviga. Maapind oli raske, see nõudis hoopis teistsugust põlluharimist kui Eestis ongi harjunud. Ja kui õigel ajal seda vilja maha ei saanud, siis vili või siganduda, sest kui pärast enam vihma ei tulnud, siis lihtsalt saak äpardus. Seal Samaaras võis olla väga häid vilja aastaid ja samas olid teatud aastad, kus nad viljapeaaegu üldse ei saanud, niiet et oli, oli päris selline keeruline aeg, inimestel missugune see ilmastik seal oli, et kui kaua talv kestis ja kui kaua suvi kestis. Tegelikult oli niimoodi, et tuli hästi vara, varajane kevad ja vara tuli tavaliselt külvata. Kuigi mõnel aastal oli ka veel aprillikuus lund, sest siin just ajakirjanduses antakse teada, et lootsime, et seal juba on kõik kevad ja, ja tegelikult oli hoopis lumi maas, kui me kohale jõudsime, nii et ka selliseid lugusid on. Aga üldiselt olid Talvet päris karmid, külmad ja hakkasid ka vara, nii et et selline ja heina teha oli selles piirkonnas üldse väga raske. Et loomi küll peeti, aga näiteks peeti rohkem lambaid, kes vähenõudlikumad ja kitse. Et just sellist korralikku heina teha oli seal väga keeruline. Et loomade söögiks olid rohkem õled, jaganic ja sellised. Aga mida siis kasvatama hakati, kui kohale jõuti? Üsna hästi kasvas seal nisu, kasvatati rukist, kaunvilju suhteliselt vähe, ainult niimoodi kodus oma pere tarbeks natukene. Aga müügiks mitte. Nii et kõige rohkem oli ikkagi nisu ja rukis. Ja siis hiljem hakati siis õpet, õpiti tõesti kasvatama ka muid neid lõunamaa puuvilju, arbuusi ja, ja melon ei teadnud, aga probleem oli just sellest liigsest kuivusest, et et nüüd seal rajati niimoodi, et et kuna jõgesid ja järvesid koha peal ei olnud siis tuli rajati sellise tambi tekk, giidid ja siis nende äärde olid enamus siis neid majapidamisi biti rajada, eriti hiljem, et siis sai sealt tiigist või lambist vett võtta, et siis sai kasta ja need majapidamised, kes olid siis sellest eemale jäid, nendel oli, oli päris keeruline. Natuke hiljem, 1800 kuuekümnendatel seitsmekümnendatel aastatel mindi ka siis Samaara kubermangu põhjaossa kuhu siis moodustati tee kaks võrdlemisi lähestikku asuvat Eesti asunduste ringkonda. Esimeses oli siis lihvljanka ehk kalaküla, Baltika ehk Vaheküla ning uusküla Picula Vene keeles Sven ja Taavi, Asjesnakovka. Ja teises ringkonnas oli siis kivijärve sabalik, küla ehk kõrge küla, lohu küla, lehma küla ehk oru küla ja vasikaküla tagaküla. Ja nii kooli andmetel elas siis esimeses lähenduses seal siis 1918.-ks aastaks siis 400 ja teises 500 asuniku. Ja siinsed maad olid mõneti põllupidamiseks paremad sest need olid endised kalmõkid, asualad, aga kui eestlased sinna jõudsid, siis olid need maad juba vabad. Pinnas oli tasane, kuid selliste väga sügavate orgudega ja kaevud tuli kaevata küllalt sügavale, nii et kaevud olid ligi 20 meetrit, pidid sügavad olema. Marja- ja seenerikkad, paigad olid ja loodus oli ka märksa rohelisem. Seal 100. ikkagi ikkagi märksa rohkem vihma ja mina arvan, et põllu- ja karjapidamiseks tundus olevat seal ikkagi palju soodsam. Selles mõttes just. Aga loomulikult, mõlemas piirkonnas oli aeg-ajalt põuda. Ja vahepeal said eestlased päris hästi elama. 1900 seitsmeteistkümnendal aastal kirjutatakse hoiatuseks sõjapõgenikele et koduma pagulased põgenevad, kuhu Samaara kubermang on oma hea vilja sigitamise poolest üle Venemaa kuulus Samaara, see saiamaa, see maa, must, kuid raha, valge reis, raske, aga elu kerge. Kirjutas ajaleht vabadus seitsmeteistkümnendal aastal, et nõnda rääkinud esimesed eesti väljarändajad 50 60 aastat tagasi, aga praegu on asi koguni teine, et oligi ehk sagi aastaja ja tõesti eladki üle seal neid pikaldus aastaid ja siis püüti kuidagi siis hakkama saada, aga elanike mälestustest muidugi on, kõlab see, et eestlased hoidsid endale tagavara ja seepärast päike nad paremini hakkama neil aastatel seal siis et kui ka viljasaak oli, et siis nendel oli nagu mingit viljatagavarad, aga aga venelastel koha peal sellist suurt tagavara ei olnud, et nemad nagu olid sellised rohkem ühepäevaperemehed. Aga kui eestlased kohale jõudsid, sinna? Kaugele maale siis kas nagu igal pool ikka, hakkasid kohe edendama ka hoolitsema oma laste hariduse eest ja, ja Eesti. Asja elushoidmise eest. No kõigepealt muidugi, kui esimesed sellised asumis raskused on üle, enne ei tule nagu selline asi väga palju kõne alla, aga kui juba saadi end mingitpidi sisse seatud, siis loomulikult oli oluline ka õpetada lapsi ja luterliku kasvatusega käib koos. Et inimene peab oskama vähemalt lugeda, kirjutada ja see kirjaoskus on nagu selline, mis on ikkagi vaja selgeks õpetada ja siis, kui kool ei olnud, siis paljudes asutustes algul õpetati lapsi kodus, tegelikult lõpetati lihtsalt kodus lugema ja kirjutama. Kui koolihoonet veel ei olnud, siis püüti mõne aja pärast näiteks kellegi kodus sellist alg õpetust anda, näiteks lihviankas alustas aastast 1871 asunik Johan Pallo lastele lugemise kirjutamise õpetamist. Ja kaks aastat hiljem siis palgati koha peal kooliõpetaja. Ja 1881. aastal valmis ist Libjanka asunduses puust koolimaja. Ja põhjaSamaaras hakkas näiteks rajat jälle lohu külla. Sempstva kool hoopis, nii et neid koole sellistes muidugi päris igas väikeses Alunduses pole kunagi eesti kooli olnud. Mõned Vasundused või külad olid ikka väga väikesed ja siis neil jäi siis üle, kas kuskil lähedal oli mõni teine Eesti küla, kuhu sai Eesti kooli minna või siis asunikel jäi üle minna mõnda vene külla kooli sest tegelikult tuli seal paratamatult esialgu elasid muidugi eestlased, suhtlesid põhiliselt eestlastega ja mehele ei mindud teistele. Jaa. Jaa, loomulikult see vene keele oskus ei olnud nii hea, aga ajapikku tuli ikkagi seal kohapeal see vene keel selgeks õppida, sest päris niimoodi oli väga keeruline elada. Korredki küla moodustati 1880. aastal ja ka seal oli oma kool. Siis näiteks 1898.-st aastast tuli eraldi ehitatud puust koolimaja Baltika külas mis sai alguse siis, 1877 asutati 1900. aastal, kuul oli siis soone, oli selline savi plannidest ehitatud hoone, sest seal puid eriti kasvanud, kui puidust hooneid ehitati, siis puit tuli kaugelt tuua. Ja ka Estonia külas oli, oli kool siis 1900. asutatud. Üldiselt olid need koolid algkoolid, külakoolid nelja aastased ja enamasti töötas siis neli klassi ühes ja samas klassiruumis ja ühe õpetaja juhet juhatamisel siis neli, viis tundis päevas. Ja kooliõpikuid saadi siis Eesti kaudu siis pärast saadi siis Peterburist siis või, või Leningradist disjuba muretseti ja algul oli ka pütti hankideks siis kohapeal ja ka eesti kooli õpetajaid, et Eestist tulnud kooliõpetajad, kes siis töötasid teatud aja seal kohapeal ja siis läksid, lahkusid ära jälle. Ja tuli siis mõni jälle uus, kui saadi, aga ajakirjanduses on üsna sageli juttu sellest, et kogu aeg ikkagi ei olnud neid õpetajaid piisavalt ja küll oli kirikuõpetajaga probleem ja kooli õpetega köster-kooliõpetajaid koha peale saada ka nii väga lihtne ei olnud. Kombeid püüti ikka au sees hoida. No Kädiberg panevad valged riided selga, nuia hiiekübarat tegid valged ja siis selle kübara ei ehitasin, ta elab, kuidas keski mõistis. Nõia jooksime, meie laulsime, meie kraed, santi last, kes siis ka tegu kaadeeku. Käädi neil üks oli isal ja Keyne valjema asten õitsvaid lapsid. Ja siis kolime, kui käime juba küla läbi, kes laseb sisse, lasi, käisime küla läbi ja siis oli neil määratud üks maja, kus kohati on meil nüüd lähme ja kus me hakkame teha pidama sellest köögiviljad, mis teeme kõik sööjal tüdrukuid. Jää, poisid ostavad viina. Ja märg ja märkisin, ei lähe Martin ja meeste teha Mäkisi vähem, neil, kes käisivad tulevad nii sammu, soovivad õnne. Aga mõnikord ei lubatud ka tuppa vä? Mõnikord jäeti ukse taha ka või? Ning minema. Aga mis te siis tegite? No siis ei saanud, ma ei tea, ei ole meie minema, mine jälle teie talusse. Kes oli töökad inimesed, need ei last sisse. Käsi ta vähe oli, kes lasi? Loomulikult eestlased elasid seal ühes külas koos ja pidasid kõiki neid rahvakalendri täht päevi, näiteks aastavahetus oli suurtükiväelaste ennustamised, siis käidi kevadpühadel Peeti munapühi, värviti mune, siis oli suvistest ehk neli pühadest, algas ka kiikumise aeg, mis kestis terve suve. Noormehed olid siis teinud kiige külla ja siis käidi siis kiikumas, seal siis jaanipäev, on olnud kõikides külades väga oluline tähtpäev. Jaaniõhtul mängiti ringmänge ja tantsiti, tehti, et ka jaanipäeva öösel käidi sellised ennustamised. Vastlasõitu seal Volgamaal eriti ei tehtud, sest lina seal ei kasvatatud ja siis ei olnud see linaõnne taotlemine ka nii oluline ja maa oli tasane ka maalida saame ka, nii, et mägesid jah ka ei ole. Ja muidugi olid siis need mardi- ja kadrisandiks käimised olid varasemal ajal päris hästi tuntud. Mis praegu toimub seal eestlaste külades. Praeguse kohta on mul juba raske öelda, aga mina käisin selles nendes külades viimati kahe tuhanded teisel aastal ja siis oli küll niimoodi, et kõik need, mis olid seal lõunaosas Need, külad, Novoussoni endisest nagu soni maakonnas, siis nüüd need asuvad praeguse administratiivse jaotuse järgi Saraatovi oblasti Krasnaja kuti rajoonis. Ja seal oli niimoodi, et need Coretskyyalifianca küla olid üldse kadunud, Coretskis küll üks inimene elas üks eestlane, aga sinna me ei pääsenud, teed olid märjad ja vihmaga sinna külla ei pääsenud. Eestlased, kes ei olnud sealt külast Eestisse tulnud, elasid lähedal asuvas Lavrov ka külas, see oli vene küla. Ja suhtlesid rohkem muidugi vene keeles, aga selliseid eesti keele oskajaid võis seal umbes kümmekond leida küll. Ja teised külad siis need olid kõik külad kuuluvad Groznõi kuti rajooni, teised külad siis Baltika, eesto, Estonia, Estonia küla oli kadunud, seal oli ainult olles küla asuase. Aga Baltika külas oli umbes niimoodi 10 15 eesti keelt oskavat inimest. Enamus muidugi olid juba segaabieludes, aga ikkagi oskasid eesti keeles suhelda ja teadsid nendest esivanemate väljarändamisest, üht-teist seal oli ka Baltikas oli tollel ajal ka külamuuseum, mis oli küll kohalikku õpet ja Kotova nimelise ja hoole all. Aga muidugi külamuuseum võis võib-olla nüüd ka sealt kadunud, sellepärast et kui uut Muuseumi juhatajat ei leita, siis tavaliselt need muusil asjas siis viiakse mõnda suuremasse rajoonikeskusse, näiteks ilmselt siis Groznõi Gutki muuseumi võisid nad sattuda. Ja tollel ajal oli seal üks väga ergas naine ida, vaata kes siis oli selline hästi huumorimeelne ja ja olnud ka väga suur laulik ja ja teadnud kõiksuguseid kombeid ja tema siis rääkis meile üsna mitu päeva pikalt ja siis põhjaosas, mis on nüüd, jääb Samaara oblasti koski rajooni, seal olid niimoodi, tegelikult need külad oli, seal olid küllalt palju selliseid väikseid külasid või külastu, niimoodi eesti külad rehas, seal ei elatud kruntidel, vaid külas ja mõlemas selles piirkonnas. Ja nad olid niimoodi, et majad olid. Eesti külades olid majad natukene kaugemal kui, kui vene külades, aga ikkagi alati niimoodi järjest külas ja seal oli nii, et rohuküla oli veel alles, aga lohu külla oli külas elas ainult neli eesti peret, ülejäänud oli suvassid, sest et eestlased olid sealt külast lahkunud ja suvasid, olid asemele tulnud, sest külla oli ka niimoodi, et iga ilmaga olis keeruline sõita need ja siis kunagise sellest Baltika küla kohal elas ainult üks pere kus mees oli eestlane siis ja inimesed, kes nendest küladest pärit olid, elasid, kes ei olnud ka Eestisse või mujale ära sealt tulnud, siis elasid paljud kioskis rajoonikeskuses kioskis, nii et nendega sai siis veel eesti keeles suhelda ida vaat oligi siis see, keda me ennist tegelikult kuulsime juttu rääkimas meile. Ja tema elas Baltika külas ja kovski külas elas Jelizaveta pavlova, kes esitab meile saate lõpulood ja tema oli Lõõtsamängija ja tema oli õppinud lõõtsa mängima, ise niimoodi oma käe peal ja siis mängis, oli käinud küllalt palju pulmades mängimas omal ajal, aga aga nüüd siis ikka kodus, võttis lõõtsa välja või mõnikord ka. Kuidas te pidulsest tollel ajal peeti ka Eesti kokkutulekuid seal kovskis endis. Et kunagi on neid, kes Eestisse tulid, need pidasid siis Eestis Samaara, eestlaste kokkutulekuid ja need, kes siis sinnakanti jäid elama. Nemad pidasid siis rajoonikeskuses kioskis või siis seal kuskil lähikülades oma kokkutulekuid nendel aastatel veel. Folklorist Anu Korb rääkis 400 kuuendas saates Samaara Saraatovi eestlastest nädala pärast samal ajal, 400 seitsmendas saates räägib Anu Korb sealtsamast kandist Volga äärest siin Pirski eestlastest ja enam-vähem poole maa peal ja pisut põhja pool ehk Eestile juba hoopis lähemalt kodu leidnud Vologda eestlastest pilt Samaara eestlastest loodusest, majadest ja sajaaastasest idast, kes Anu Korbile oma lugusid jutustas. 2002. aastal saab vaadata vikerveebist ja Eesti loob Facebooki seinalt, mis on avalik vaadata Ta ka ilma ennast Facebooki sissekirjutamata. Saatejuht on Piret Kriivan. Kohtumiseni uues saates nädala pärast.