Kui kollaseks lööb norm ja hällib tasahilju ja läänelatvades käib üle kerge tuul. Barn punaseid all halle krooni vilju rohtaias kobaras on igal ploomipuul. Kui kastest lõhnab kõik ja kaugeid metsa, harju koit kullatab või Eha veeretab jah, hõbe kannikimis peitunud põõsavarjud täis usaldust mind lahkelt teretab. Kui vaikses paikades maa eemal Nõgerast käin mõttes oma pead ja oja metsa all mu kõrvu sosistab üht märgates salapärast heast vaiksest maast, kus sünnipaik on tal siis ununeb kõik see mis igal pool mind vaevas taid, kortsud laubale ja rinnast rahu viis. Ka maa peal. Õnnelik ma suudan olla siis. Tänase sügisõhtu viimasel tunnil mõtleme Jüri Krjukov-ile ja kuulame tema häält. Ajavahemikul 1975 kuni 96 mängis näitleja Jüri Krjukov suuremaid ja väiksemaid rolle kokku 98. kuuldemängus. Rääkimata paljudest lugemispaladest, järjejuttudest ja unejuttudest, keskööprogrammi naljatundidest ja luulekavadest. Raadiotöö on minule alati väga meeldinud ja mul on kõige positiivsem mälest sellised mälestused seotud raadiotööga. Võrreldamatult vähem on lindis intervjuusid Jüri Krjukov viga, näitleja pärisosaks jääb ikkagi tema looming. Täna õhtul kuulakem põimikut, Jüri Krjukov erinevatest raadiorollidest ja lugemistest, sekka paar lauluteatri lavastustest, aga ka jutukilde saadetest näitleja tund aastast 1992 ning Persona 1995. Tulekõnele minuga. Ära karda midagi peale tunnen end. Hirm on ületatav nagu meri. Kui uppumist ei saa vältida, siis on parem uppuda otsuses. Kahetsus on kasutu. Ettevaatus on ennatlik. Umbusk on hullem surmast. Süüdistused süttivad ainult madalates loomustes. Astu sisse nagu võhivõõras, tunnen su ära iga maski alt läida, lühtrid mu mälu Lõnkades. Tule. Olen valmis vastu võtma kõiki su vigu ära mõrva, sinu elamuse viimse varjundi vastu helki minus. Tule vaata, kui suur on hetk, kuidas peavad mahtuma aastate rõõmud. Kujutelm, et sündisime just selle silmapilgu jaoks. Nagunii ei saa me kunagi teada, milline meie eluhetkedest oli kõige suurem. Lavakunstikateedri VII lend, sellest on legend juba praeguseks, millisena seda aega mäletad? Mäletan seda väga. Nii, kahe sõnaga on seda väga raske öelda, kuidas ma seda mäletan, sellepärast et see on noh, kuidas nüüd öelda, et inimese noore inimese kujunemisaastad ja sinna sinna mahub nii palju, et seda ei saa kahe sõnaga. Juba see kooli, see ja kõik need õppejõud, kolleegid ja lisaks sellele veel noh, eluaastad olid sellised kõige vastuvõtlikumad, eks ole, 17 kuni 21. Aga mis puutub legendi, eks noh, see on rohkem nagu teiste loodud, kui seitsmenda lennu enda tehtud kõik räägivad sellest kursuse vaimust. Mina küll ei teagi, kui, kui palju seda ühisvaimu siis nüüd oligi või me olime ikka väga erinevad. Ja minu arvates see, et nüüd väga paljudest meie lennuinimestest on paljudel väga hästi läinud. Ma arvan, et üks väga hea Vaid just läksime laiali teatrites sest ma kardan, et nendest kokkujäämistest suurt midagi välja ei tule. No ma mõtlen seda, et oleks läinud terve kursusega kuskile Viaatrisse hakanud tegema. Me oleme selleks liiga erinevad, oleme selleks liiga erinevas vanuses, erineva kogemusega ja nii edasi. Väga head mett laiali, lööd. Vastanud meie ridu ja tuhnimini kõlab klaas on järjest nukram, meie pidu ka mul vist pean minek ees. Jootab tellik, toones alus. Veel kindlamalt, siis olgu koos need, kes veel jäid maailmamaile. Ma laulsin lahkumist ses loos end, lootus jäägu elavaile. Jälle kord täis kindlust, meel koonduks kohtumiseks härdaks neid süle leks, kes alles veel ja uusi kaotusi ei kardaks. Kas ta kooli ajal kujunes üsna lahutamatult Urmas Kibuspuu palkamist kooli ajal? Täpselt ei mäleta, kust, sealhulgas ka ilmselt tegime seal eksamil programme kahekesi. Ma ei, ma ei ütleks, et möni. Nüüd me saime kõik kursused väga hästi läbi. Tead kui ausalt öelda, siis sa hakkasid mulle kohe esimesest silmapilgust peale, meeldib. Tundsin sinu vastu mingit sümpaatiat. Teed nagu mõnikord on, tuleb jumala võõras inimene. Jumala võõras inimene tuleb vastu ja äkki on sulle paugupealt selge et see teine on su hingesugulane temast niisama mööda minna ei saa. Oled õnnelik, et kohtasid toredat inimest omasugust. Sa ei saa isegi mahti öelda, mis nimel sind tema juures köidab. Kas tema naeratus või silmad, rida lahke pilk. Lihtsalt tunned, et ta sulle meeldib. Sa tänad jumalat, kes ta sinu teele saatis, nii toreda inimese. Sa ei teagi veel, kas te sõpradeks saate, aga teades seda kogu südamest taks sa annaksid kõik selle eest, et ka sina temale meeldiksid. Etasid endast halvemaks, ei pea. Sulle. Kuulge kuulge. Jätke vihma nagunii. Ma ei ole ära teeninud. Küll ausalt, jumala eest tead. Piinlik sina tundusid mulle ka esimesest pilgust kuidagi omane, sümpaatne. Kuule, mees, oled üdini märg. Tule, tule siia varju alla, aga sa ise? Ah, ma võin seistes vihma käes ka, ega suhkrust ei ole? Ma jään natukeseks siia, ajame juttu. Alistamiseks. Ja ei ole viga, ei ole viga, ei ole vida. Noh, on soojem, Havenisse, ta rääkis nagu 100-ks, eks ole, selle säraga teemianesin seal vihma käes. Vaeseks oled üleni kringel. Kes vana asja meelde tuletas, sellel, nagu öeldakse. Teadmas. Aga lähme õige minu poole. Mul on väike poissmehe elamine. Lahutasime naisega ära. Nähtud, jättis naine minu maha, tõsi, temaga misse tagant võtmine enam aitab. Tead, ma ei mäletagi enam, millal ma viimati sain mõne mõistliku inimesega südamest rääkida. Leiame ka ja konjakit. Paneksas kärss, konjakit, kumba soovid, sõber nüüd tuleb väga huvitav küsimus. Millal olite viimati purjus, et noh. Niimoodi ma olin purjus kuskil. Kuskil kuus ja pool aastat tagasi. Pärast seda oled võtnud, natukene ei ole tilkagi võtnud. See oli ikka suurvõtmine, kui sa niimoodi ära lõpetasid kohe. Või mis ta nüüd nii suurem oli kui muidu? Ütle mulle, kas teatris viinavõtmise pärast on pahandusi olnud, minul on küll loonud selle käskkirja saanud OYO asja eest. Ja pärast seda muutsid ennast see käski, pole ühtegi inimest muutma ennast. Aga mis asi see oli, mis pani muutma? Muud? Raske öelda, sihuke mitmed asjad juukseid kokku ja eks inimene peab ise otsustama. Enda otsustusütleme nii seltskonnas igav ei ole. Ei ole, väga naljakas. Mida ainult seltskonnas vaid üldse on elada tunduvalt huvitavam, sellepärast pean tunnistama, et ma olen siin Eestis vist üks, üks väheseid, kes on alates rahvarinde loomisest saadik kõike seda värki siin kaine peaga pealt näinud, nii et ma mäletan nii mõndagi. Kasutatakse eelda pari toost mida teati eesti keeles. Toost terviseks. Kui osatakse selle toosti järgi käia. Et üks laps võib-olla terviseks, siis oleks väga ilus. Nende terviseks, kes? Kuidas see nüüd oligi? Nende nende terviseks, kes praegusel hetkel teel et meil jätkuks jõudu ja tahet otsida ja leida, et nende veoloomad ei väsiks ja jää nende jalge all ei murduks. Et kõik halb jõuaks nendeni veidi hiljem. Et kõik hea ei eksiks teelt nende juurde. Raskem saju ja raju loodate kinkige neile tähine ö. Et põhjanael saaks juhtida, eksinud, võta veidike meilt ja kingise neile. Sinu terviseks, rändaja, kes saab teel laagrilõkke poole. Ma vaatan, välju, punab silmapiir. Seal kustumas on päeva viimnegi. Veel juristidel kuplil helgib ta nii eredalt valus vaadata. On pilve Rõnkril veerel, verevaod. Need õhtutaevas vähendavad kui maod. Kerge tuul käib ringi aiateel, kus kõrred kõik sajust märjad, veel üks lilleke seal seisis teiste seas, kuid kaunitar, kel pärli, kroonu peas ta karikal veel hiilgas vihmatilk. Ta näis kui neid, kel pisarais on pikk. Leinates küll seisab noruspäi kuid siiski rõõm tal põue põhja jäi. Ta ilusam. Ka murre koorma all. See teadmine ei lähe meelestel. Siimule antakse selliseid osi, eks ole, kus ma pean kellelegi seal armastust avaldama, juusis minus midagi sellist. Võib-olla nähtakse. Aga ise ma ei oska öelda, pingutada, pingutada niivõrd-kuivõrd, igas rollis on vaja ennast pingutada. Aga seda enam suhetes naisterahvaga seal laval. See ei ole lihtne. Eriti mis puudutab füüsilist kontakti teise inimesega. See ei ole lihtne. Nii elus kui ka laval, eks ole. Me ju harva läheneme teisele inimesele lähemale kui 30 sentimeetrit. Ma mõtlen väga väheseid inimesi, laseme ju endale lähedale. Füüsiliselt juba ja, ja täpselt samamoodi laval inimesed peavad harjuma teineteisega partnerid ja nii edasi ja nii edasi. Ma juba mõtlesin, et teid ei olegi. Ma ootasin juba vähemalt pool tundi. Ma olin seal pargipinkide pool küljel. Teiega tulite, siit? Ei tea isegi, miks ma tulin just siia. Ja olimegi oma valed jälle. Teile omavale siin rääkis hingamine et valetasin esmakordselt oma vanaisale. On läinud mööda palju aega. Kuidas olete elanud, vahepeal? Olin maal vanemate juures täideta. Minu koht koondati, aleti mind unustanud. Kui sain teate, et olete minuga kohtama? Ei suutnud ma rahul, leidub, mitte kusagil. Teie ei unune mul kunagi. Ei saagi ununeda. Andestage, preili, ma ei oska paremini öelda. Aga ma tahan tunnistada, et ma armastan teid nagu ei kunagi varem. Andestage mulle mu armastuse meeletus. Ja ma ei teagi, miks masi olen, kas te siis ei mäleta, et kui me viimati tänaval kohtusime siis te avaldasite soovi kordki veel valed lehele jalutama tulla? Nimetasin mina südaööd, vale ta lööks. Ja. Nüüd, kui ma pean linnast pikemaks ajaks lahkuma, tahtsin teie soovi täita. Ja tulin kohtumisele. Ja ma olen näiteid näinud emale. Eerika. Tõuske püsti. Ei, laske ometi mu põlved lahti. Eerika armus praegu, ma võin loobuda oma õest-vennast isast, emast, maast ja rahvas loobuda korporatsioonist ühes tema värvidega. Hooli praegu millestki, öelge ainult üks. Halastage minuti. Kui minut Eeennest jääda saab? Ma ei tea, kas seda näitlemistki hästi uskunud. Laulda ma päris kindlasti ei oska, sa oled ju laulnud, aga vot see on, iseasi, et ma olen laulnud. Ma käisin lapsena poistekooris Tombi poistekooris ja pärast laulsin koolis kammerkooris ja niivõrd-kuivõrd, noh kõik eesti lapsed laulukooris laulavad ja ongi kõik viiuldaja katusel, kas see laulev roll oli, oli sinu jaoks raske töö? See oli väga raske töö. Ja just sellepärast ma nooti ei tunne ja mul puudus täiesti kogemus. Laval. Noh, jah, Savoy ball oli küll ees, aga noh, põhimõtteliselt tähendab, ma ei ole ju lauljaks õppinud ja ja minu jaoks on ikka orkestriga veel laulda ja see on ikka päris paras pähkel. Kui mul oleks Jälg. On eks? Siis. Näis OK. Laps. Laupäeval. Räbala jäär, kuid ma tean, aga vaeseks, vaene jää looja loob, muudab pähe. Kui ma oleks ka Ta oli hüljanud üldlevinud onkoloogia ja väitis, et inimene oli olemas enne lõpmatust, tõsi küll, mitte eriti rohkete alternatiividega. Ta tegi vahet olemasolu ja olemasolu suure tähega vahel ja teadis, et üks neist on soovitavam kuid ei mäletanud iial, kumb nimelt. Inimlik vabadus tähendas ilmenile teadmist elu absurdsusest. Jumal on hääletu, tavatses ta öelda. Kui vaid suudaksime inimesel suu kinni panna. Tõeline olemine, filosofeeriv niidundmann oli saavutatav vaid nädalalõppudel ja siiski eeldas see auto laenutamist. Inimene ei olnud Nilmene järgi loodusest eraldiseisev olend, vaid kuulus kindlalt looduse juurde ega saanud märgata oma olemasolu muidu, kui seistes algul ükskõikselt paigal ja sööstes siis äkitselt toa teise nurka. Et näha endast kasvõi pilksatust. Eluprotsessi iseloomustas ta terminiga sait ehk vabalt tõlgituna ahistuse aeg, mis tähendas, et inimene on olend, kes on mõistetud eksisteerima ajas. Kuigi kõik põnev toimus kusagil mujal. Pärast pikka järelemõtlemist tuli vaimselt ära ostamatun ilmann järeldusele, et teda ei ole olemas. Et ta sõpru ei ole olemas ja et ainus tõeline asi on ta kuuemiljoniline võlakiri pangale. On vist väga raske minna komöödiatüki tegema, kui on ikka tõesti sant tuju tegema minna. Võib-olla sant aga aga mängida ei ole väga sant, sellepärast, et omab sellist psühhoteraapilist toimet. Sa suudad ennast millestki välja lülitada ja saad emotsionaalselt psüühiliselt kuidagi tasakaalustada ennast millegiga. Pärast etendust on hoopis tuju teine. Paremini. Suhe Elena äärmu tuppa põikas suhelena raamatute nukrust läbi, lõikas kui järve. Kaks palmikud lohud, kelmid poisis kaks palmikud ja silmad säravad, need ema mõisi. Kaks salmikud ja karge kihk Su rõõmsaist tantsu jalus. Ja kargia kihk. Nüüd mängib tuulis pääl terves talus su elu yht. Aprilli Urb, nii läbi elu, püsi aprilli juur, laps, lustiline, ära iial küsi, miks olen kurb. Las tantsivad su kergemeelsed jalad, las tantsivad, oleks lahti meil kõik mängualad ja päiksemaad kuid vägitöö on leina naerdes kanda. Kuid vägitöö on vilistades käia leid randa, kui langeb. Mulle meeldib väga lastelavastustes mängida, tähendab tihtipeale. Ainult iseendast räägin on suur tegu motivatsiooni leidmisega, noh et miks ma üldse olen laval ja miks ma üldse mängin ja, ja kas mind üldse kellelegi vaja. No eks need piinad külastavad, noh ma arvan, paljusid näitlejaid. Ja lastelavastuste puhul ei teki küsimust motivatsioonist, noh, et miks ma peaks seal laval olema või noh, on, on selge vähemalt, miks sa seal laval oled. Noormees. Promees Herman. Ma kuulsin öösel jälle ulumis undamist, ma kardan, et ta ootab meid väljas. Tallegg. Ma tean, väljas käib parasjagu tuletama meelde vanasõna, et targem annab järele ja jääma hoopis koju. Ei, Me peame kooli minema. Need, kolm-neli kilomeetreid sõidame ikka kuidagi maha. Kooli keeleb lagedalt põldude vahelt läbi, seal on ta kõrvajõu. Kui me kahekesi oleme, siis saame tast jagu. Ei, see ei ole ka erinevad. Meist ei saa liitlasi. Mina olen suursugust päritolu juba sündimisest saadik peene tundeeluga, isegi natuke liiga tundlik. Tahuma tor, lõbus, elate kolme majaga külas, kuhu isegi koolibussi ei tule. Ei hakka koos teiega läbi vihma, tuule ja lompide tormama. Vorm. See ei sobi mulle. Sealt tuleb päike jõehobujuhiks. Ega ma kena ei ole? Mul on nisu ilmatu lai suu, ilus ma tõesti ei ole ja sihvakas Camite osavusest ei maksja rääkida. Aga minu sõber lõvipoeg Leo, temal kõlgi enamatest enam nii evakas New osa kogu meralikundjaste leiateist. Pille roning kodumäe vanniks meelehenna ees kaldale meilsin meralik kondias on kole palav. Pulmavette läheb nii, et ainult ninaots vahetab välja. Mu mehel on nii kurb. Nii kurb sellepärast, et mul ei ole Ei juhtu midagi, juhtus ja kui siis oli kaks, kas mina ei saa aidata? Talle ei ole sõpra kui ta. Aga mina, kas mina siis ei ole seos? See nüüd sina oled? Sina oled lihtsalt niisama kuidagi niisama, ära pane pahaks, aga, aga sina oled tavaline jõehobu, aga sõber peab olema kõige kõige, kõige, kõige ebatavalisem, kõige ilusam, kõige kõige targem, kõige, kõige, kõige, kõige, kõige, kõige, kõige, ma ei tea, kes ta on. Ka kusagil peab ju minu tõeline sõber olema, saad aru? Seal küll. Ära kurvasta, Juess muidugi armastan ma sind ka ja ja üldse. Aga saad ju isegi aru, miks ei saa. Kuulan nii hirmsasti tarvis sõpra tõelis ostab ostja leida just ime. Teda leida. Vot, siin on üks kummaline asi, see on muidu sihuke eestikeelne kuidas riim ütleb eestikeelne ja meelne ja aga siis millistel emotsionaalsetel hetkedel. Ma hakkan vene keeles rääkima millegipärast et inimestel on see sõnavara ju väga suur. On küll, ma ei ütleks, et see sõnavara mul suur on. Aga, aga iseenesest tuleb keelele midagi, aga samamoodi ka mingisugusel positiivselt emotsionaalsetel kõrghetkedel kipub millegipärast vene keel suhu tulema. Võib-olla sellepärast sellised erandlikud minu jaoks. Ma ei tea, kuidas ma puhkan. Kohvikus käia, juttu ajada, lorajuttu kuulata. Ja selliseid harrastusi mul ei ole. Sa eelistad, vaata seltskonnas, mitte üksinduses, igat moodi, aga siis üks ei välista teist. Üksi olemine ei välista seltskonda ja vastupidi. Ma ei tea, ma olen võib-olla sulgenud ennast võib-olla sulgenud ennast heade inimeste ringi. Ma olen näinud, kui vees selgel ööl sinu ees hiilgab. Lahe peeglisse dast puhtas sätendavast langeb valguse virvendav sild. Aga katsuse ja teda tabada sõja põgus petlik con kõrguste kiir. Vaevalt emale vao sinu varil, kui kaob Vettel võbelev valguse viiv. Nagu tähtede lõõm, nii ka üürike rõõm meile sageli tabata näib. Aga sirutad käe ongi läinud enne kaugele ees jälle kutsuvalt käib. See nimekiri, mille me kõigepealt koostasime, tuli kõrvale jätta oli selge, et nii suure paadiga, mis mahutaks kõik meie poolt hädavajalikuks peetud asjad. Thamesi ülemjooksul sõita ei saaks. Tõmbasime nimekirja lõhki ja jäime üksteisele otsa vaatama. George ütles. Teate, mis, nii ei tule midagi välja. Me ei pea mõtlema mitte asjadest, mida me kasutada saaksime, vaid asjadest, ilma milleta me hakkama ei saaks. George esineb vahetevahel päris asjalikult, lausa üllatab. See oli täiesti tark mõte, rakendatav mitte ainult praeguses olukorras, vaid üldse rändamisel mööda elu jõge. Kuid paljud inimesed seavad end sel teekonnal uppumisohtu koormates oma paati tohutu hulga tobedate asjadega, mida nad reisi meeldivuse ja mugavuse huvides tarvilikuks peavad. Et mis tegelikult ainult kasutu koli. Mida kõike nad sellesse väikesesse sõidukisse ei kuhja. Ilusaid rõivaid ja suuri maju, tuid, teenreid ja uhkeid sõpru, kes neist põrmugi ei hooli ja kellest nemad põrmugi ei hooli. Kalleid meelelahutusi, mis meelt ei lahuta, kombeid ja moode, teesklus ja auahnust ja kõigist koormaist raskeim tuim hirmu selle ees, mida mu naaber minust mõtleb. Luksust, mis ainult hülgastab naudinguid, mis tüütavad tühja Torretsemist, mis on nagu raudne kroon, mis kurjategijale ennevanasti pähe pandi ja milles nende pea vallutas veritses. Inimene. See kõik on praht, puhas praht. Viska see üle parda. Muidu on sul nii raske sõuda, et sa vajud aerude juures kokku koormatud paat on kohmakas. Tema juhtimine on keeruline ning hädaohtlik ülesanne sai vabane hetkekski murrest ja huulest et puhata ja laisklevalt unelda. Sul ei ole aega jälgida lehvifaid, varje kergelt üle madalike libisemas sädelevaid päikesekiiri sääbrulistel lainetel, vilklemas suuri puid kaldal omaenesepeegeldust, imetlemas, üleni rohetavaid ja kul lendavaid mets, valgeid vesiroose, tumedalt voogavat, kõrkestiku lõikheina, metsikuid orhideesid ja siniseid meelespea lillasid inimene, viska see koli üle parda. Olgu su elupaat kerge ja sisaldab ainult seda, mida sa vajad. Lihtsat kodu ja lihtsaid rõõme, üht või kaht sõpra, kes tõesti seda nime väärivad. Kedagi, keda armastada. Kedagi, kes sind armastaks. Kassi, härra ja üht või kaht piipu, küllalt toitu ja küllalt rõivaid ja joodavat veidi rohkem kui küllalt, sest janu on ohtlik nähtus. Ja sa näed, et paati on kergem juhtida. Et see ei lähe enam nii hõlpsasti ümber. Kui lähebki, siis pole sellest midagi ja lihtne kaup on veekindel. Sul on aega nii mõtlemiseks kui töö tegemiseks aega nautida elu, päikesepaistet, aega kuulata hoolilist muusikat, mida jumala tuul, inimeste südamekeeltel mängib aega. Ma palun väga vabandust, kaldusin teemast kõrvale. Kas harmoonia ja, ja kriis ja niisugused asjad elus ja loomingus, kas nad mõjutavad 11, on nad seotud? Tähendab, et kanduvad üle elust lavale või lavalt ellu. Või on need kaks väga erinevat maailma? Ei, ma ei usu, et on kaks väga erinevat maailma. Iseasi on see, kuidas neid mõõta või kus, kuhu ta, mis kuhu kuulub. See on keeruline. Minul on küll tihtipeale nii, et ma ei saa hästi aru, kumb on reaalsem minu jaoks, kas see, mis Ma olen laval, oli see, mis ma olen elus, mitte see. Nüüd. Hulluks läinud veed hakkad tegelikult elama seda lavaelu edasi, aga tähendab ma mõtlen siin seda, neid emotsioone, neid mõtteid, neid, seda, mida ma laval tunnetan. Et see tihtipeale ei ole enam ainult. Siin mängitakse mitmeid, mängitakse läbi mitmeid alternatiive. Nii et see on huvitav teema, selle üle võiks pikalt mõelda. Su pärivad, silmad on kurvad. Nad taotavad mõista mu meelt nagu kuu tahaks põhjani mõõta merd. Olen paljastanud oma elu su silmade eesotsast otsani. Peitmata midagi või takistamata. Just sellepärast sina ei tunne mind. Kui see oleks vaid kalliskivi, võiksin ta murda 100-ks tükiks, lükkidenedki iks panna su kaela ümber. Kui see oleks vaid lill. Ümar ja väike ja magus. Võiksin noppida varrelt, et seada ta su juustesse. Aga see on süda, mu armsaim. Kus on ta kaldad ja ta põhi. Sa ei tunne selle kuningriigipiire ometi oled tema kuningate, kui see oleks vaid viivuks lõbu. Ta õilmitseks kergeks naeratus, eks. Ja sa võiksid näha teda ja mõistatada ärada Ühe viivuga. Kui see oleks paljalt valu, ta sulaks läbipaistvaks, pisara ehiks, peegeldades oma sisimat saladust ilma ühegi sõnata. Aga see on armastus, mu armsaim, ta lõbu ja valu on piiritud ja otsatutava praeguse küllus. Ta on nii ligi sull nagu usu elu. Aga sa ei suuda iialgi teda tunda. Täiesti.