Kas ta on teemant kõikide värvide seas, nii on keegi keskajakirjamees ülistanud ultramariinsinist värvi, mis on olnud läbi aegade kõrgelt hinnatud, kunas leib leegi valguse käes ja kumab ka sajandite möödudes erilise sügava tooniga. Kõrges hinnas ehk kallis on värvipigment olnud ka seetõttu, et kivimid, milles teda saadakse, nimelt lappis lasuuli ehkla suriiti, ei leidu maailmas just palju. Värvipigmendi valmistamiseks on kõige kvaliteetsem aga Afganistani kirdeosas hindu Kushi mäestikust kaevandatav lasuriit. Sealsetest kaevandustest on seda poolvääriskivi saadud juba väga ammustest aegadest. Kuulus maadeavastaja Veneetlane Marco Polo kirjutas Afganistanist 1271. aastal. Siin on ka mägesid, kust soontena lapislase uuli kivi, millest saadakse sinist ultramariin värvi. See on siin kõige peenem maailmas. Afganistani poliitiliselt keerulise olukorra tõttu on paraku lasuriidi kaevandamine vähenenud ja seepärast ka ultramarini hind maailmas üha tõusnud. Sõna- ultramariin on tuletis ladina keelest, milles ultra tähendab üle kõrgemal Mariinus Aga merelist kokku saame üle mereline, millega on mõeldud seda, et värvi toodi Euroopasse üle mere. Itaaliasse viitas sõna ultra Marino algul üldse kaupadele, mida üle Vahemere imporditi. Terminina tähistab ultramariin tegelikult mitut värvipigmenti. On olemas ka ultramariin, lilla, roheline ja kollane. Kuid tuntuim ja hinnatuim on kahtlemata ultramariinsinine. Nii et tavalises keelepruugis kaobki sageli värvi nimetust ära ning räägitakse ainult ultra Mariinist, mõeldes just seda imelist sügava tooniga sinist. Looduses on sinine toonia õige vahelduv põguski, kui mõtleme näiteks taeva või mereseinale. Samas pole ka eriti looduslikke allikaid stiinise värvaine saamiseks. Seda on püütud valmistada näiteks punasest peakapsast võimustikatest. Mõlemad paraku pleegivad valguse mõjul. Seetõttu maalikunstnikud läbi aegade ikka ehtsat ultramariinsinist ihaldanud. Kuigi, nagu öeldud, selle hind on kallis. Mitmedki renessansiaja Euroopa suure kunstnikud said loota vaid sellele, et metseenikes töid tellisid. Muretsesid hinnalist värvigi. Vahel see ka ebaõnnestus. Näiteks on teada, et kuulsal Michelangelo jäi 1501. aastal seetõttu pooleli Kristuse hauda kandmist kujutav maal. Seda teost on tänapäeval võimalik näha Londoni rahvusgaleriis. Loodusliku ultramarini kõrge hinna tõttu hakati 19. sajandil katsetama selle pigmendid tehislikku valmistamist. 1820. aastal kuulutas-Prantsusmaal rahvusliku tööstuse edendamise ühing, et maksab 6000 franki sellele, kes suudab valmistada värvi, mille hind oleks kümnendik ehtsa ultramarini hinnast. Väljakutse võtsid vastu prantsuse keemik John baptistki meem ja sakslane Christian Melin keemia farmaatsiaprofessor tüübingeni ülikoolist. Nelja aasta pärast õnnestus tegelikult mõlemal ultramariin sinise sünteesimine. Kuid prantslane oli veidike kiirem ning sai preemia endale. Mõni aeg hiljem rajas ta Liooni vabriku, kus hakkas omal meetodil ka värvi tootma. 10 liini meetodit, ultramarini sünteesimiseks aga arendas edasi teine sakslane Vilsem püsner, kes 1841. aastal olevat oma katsetuste tulemusi asetanud veel tulikuumana ema nina ette lauale sõnadega. Siin on meil miljon ja tõepoolest keemikus täigi edukas Labligant, kes teenis mitte üksnes miljoneid, vaid ka mitmeid medaleid ja autasusid, sealhulgas Pariisi maailmanäituselt, kuna tema leiutatud sünteetiline ultramariinsinine võeti üle maailma kasutusele kanga värvimisel ja pesu pleegitamisel. Ehk nagu vanasti öeldi, sinetamisel.