Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Tere, tänane litter on Erki luugist. Lukk on imelik mees. Ühest küljest kirjutab ta oma kummalist avangard kirjandust ning avaldab seda Internetilehekülgedel, mida on võrgust raske üles leida. Ning väikestes kollastes raamatutes, mida pole raamatupoodidest mitte kergem otsida sest need ei sisalda isegi mitte autori nime. Teisest küljest kirjutab Luuk tohututes kogustes artikleid kõikvõimalikele Eesti suurematele ja väiksematele ajalehtedele. Ühest küljest kurdab luuk, et Eesti ametlik kultuuripoliitika on korporatiivne ning takistab luugil ja teistel temasugustel oma asja ajada ning eesti kultuuri uuendada. Teisest küljest sai Lukama eelnevalt vihjatud kollase raamatukese ehk proosateose ornitoloogi pealehakkamine. Paar aastat tagasi Betti Alveri debüüdipreemia ning ka edaspidi ei kavatse luuk avaldada loomingut mitte ainult oma koduleheküljel www UT e. Kaldkriips. Katus Ell vaid plaanib välja anda valitud luuletused, millele on antud märksa käegakatsutavam vorm. Rääkimata sellest, et luuk kuulub avangard, ajakirja vihik püsiautorite hulka valanud saates litter räägivad lisaks minule ehk Sven Vabarile Erkki luugile veel kirjandusteadlane Jaak Tomberg, vihiku toimetaja Berk Vaher. Erkki Luuk ise loeb oma uuemaid luuletusi, vanemaid katkendeid teosest ornitoloogi pealehakkamine. Nii et olge kenad ja kuulake edasi. Tere elasid kord kõks vendi. Lahku läksid elud nendil. Et oli jõle, loomade vast. Endil ei tahtnud neile liiga teha lasta. Igal on, kus prätwaids. Conpraad sissi alamaid. Aga endil temas sabas jookseb, nii plus, nurksulud algavad. Mis nurksunud lõpevad, nurksule algavad, nurksunud lõpevad, mürtsub rada. Arusaamatus üks suuremaid, mis inimest tabada võib on rõõm mitte aru saada. Võtke seda sõna-sõnalt. Ja ärge alahinnake. Harva kui üldse mõjub miski mulle sama tugevalt kui mõistetamatu ilmne kui toas pildi, sõna, lause või millegi veel arusaamatum. Tõlgenduse puudumine muudab ta kohe kommunikeerib veerimatuks, tähendab kellelegi isiklikuks omandiks. Seal võib-olla oma väärtusärritust valdkondades. Eelistused sõltuvad kas täielikult või ennekõike omanditundest näiteks kirjanduses, filosoofias ja nii edasi. Arusaamatute tekstide sõnad moodustavad pausutavamaid grupp mustreid kõlased pannes õõnsalt kaasa tormama tähe ja interpunktsiooni ning rikkudes tähendusliku ruumi mehhaanikat millega neid niikuinii midagi poleks peale hakata. Sest see pole tekst mitte tähenduse, vaid tähevalgel. Lõigutama ettekannetest võivad kosta Mööduva lennuki surin, lahmerdav kala või kommunistlik revolutsioon Kuul. Mida võiks keegi või miski muu tähendada selle või ükskõik mille kõrval? Sõnade maitse ja kujul paraneb tekstist sõltuma. See kasvab tõlkimatust ja väljendamatust, millest muidu aru ei saada. Kus iganes leidub teksti arusaadavus, seal mingi jääk tekib maitse, see on midagi sellist, mida mõnel jämedalt mõistetava teksti juures jumalast täheldatud tola. Last tantsijal maitsel pimesi juhtida on viis täiesti uute tunnete sünest Eeessete loomiseks. Siin on juba tegemist taju puudujäägi, selle korvamise mehhanismi, suurejoonelise käivid, tusega suuna näolisele, võivam piirlikule vaimule, kujundi sisemise nägemise ja sügavuse tulvades kõige rikkalikumat saaki tõotab tähenduseta lause mõjub vahetult pannes tööle kõik funktsioonid, mida me muidu ei kasuta ja mille olemasolu jänesel kahtlustada ei osanud. See on otsekui hüvitus, õigemini autasu mõtlemise puudujäägi eest. Sõnad saavad lõhna ja maitse või näo pähe. Kirjapilt muutub inetuks, joogaliseks, suvaliseks, ligitõmbavamaks või midagi sellist. Tõlgendavate funktsioonide seas pole hoolimatega segasemad kui arusaamatu tekstiga tegelev funktsioon. Seal funktsioonil on miljoneid lahendeid, mis kõik tähendavad midagi. Joonealune märkus kaevukusega, mis on võrreldav vaid teksti jänese välja kutsumusega tõlgendava aparaadi jaoks. Ka pealtnäha tühi vorm võib leida kõige kurvema sisu kuid mitte ainult ka pildi maitse, lõhna, iga muu aparaadile kättesaadavat funktsiooni nagu seda on näiteks majandimehel, nokk. Kui neil on miljoneid lahendeid, mis kõik tähendavad midagi, seal oli erinevaid asju üheaegselt, kuid alati enam kui üht korda milleks võib olla näiteks seletuse, hääle, pildi, teooria või mille iganes kord funktsioon lubab kõike. Seega kui ta peaks täitma kasvõi murdosagi oma lubadustest loosta juba terve maailm. Ja miks. Lipper otsib väravaid kirjandusilmas. Järgnevalt räägin ma Erkki Luugi loomingust, noore kirjandusteadlase Jaak Tombergiga. Kuidas sa, Erkki luuki žanriliselt määratleksite temaga? Ma arvan, et kui kasutada mingisugust kõige üldisemat laia määratlust, siis ma peaks teda vahest realistiks. Aga minu jaoks on ta lihtsalt kõige puhtam keele keskne luuletaja, kes avastab keele iseärasusi, kelle võimet sind üllatada, keelevõimet. Pannasin pakatama keele enda võimet. Minu arvates ta siiski püüdleb justkui sellise keelelise tõve, Poolas või keele olemuse keelel olemuslikke mehhanismide paljastamise poole. See, mismoodi tema tekstid suudavad üllatada just kõige põhimisel tekstilisel tasandil. Kuidas lugeja üllatub tema tekstidesse sisse lugedes lihtsalt kas järgmise sõna või väljendi peale või teatud häirete peale, mille luuk on loonud justkui teksti kulgemisena loogikasse. Erkki Luuk jätab tõesti tekstid niimoodi võimalikult autori vabalt just lugejale tõlgendada ja tema eksperimentaalsust, kui ta tekstides esineb, ei ole kuidagi suunitlema või pealetükkiv. Realistina ta ennast ise kirjeldab natukene ja peab ilmorlamonist lugu, aga teisest küljest ei ole ta nii väga mitte Eestis realistidega justkui meie mingi kirjandus maastikul ühte punti sattunud, vaid pigem mingisuguste uute avangardistidega või kes nad seal on, kasvõi Valdur Mikita justesse vihiku ümber koondunud seltskond. No ma arvan, et see, kuidas Erkki Luuk on institutsionaalselt meie kohaliku kirjanduspildiga seotud ei tule isegi niivõrd tema enese enese määratlustest või sellest, kuhu ta justkui isa tahaks kuuluda, vaid noh, see on suuremal või vähemal määral tumuslik. Ma ei usu, et ta ise on valinud seda nii-öelda institutsioonist kohta, kuhu kuuluda, seda võib kirjeldada ka selle taustal, kuidas tema debüütkogul ei olnud autori nime ja seda, kuidas nüüd temal vasta esitletud teisel teosel ei ole pealkirja, et Erkki Luuk selline institutsionaliseerinud kuuluvus on üleüldse eks, eraldi teema. Tegu on just nimelt autoriga, kes eelkõige just tahab kaotada selliseid määratlusi mis omistatakse talle mingisuguse kuuluvuse. Ta pigem tahab osutada kogu aeg lihtsalt oma tekstidele. Ta tahab, et tekstid kõneleksid tema eest, ta tahab isegi, et tekstid läksid ilma temata. Sellepärast ei räägiks ma üleüldse siin modernismist, postmodernismist, sünergismist või avangardist. Nii palju konkreetsemalt. Rõuge mäe peal sajab vihma nagu insener. Naad parved mis lähenevad muusikaga on täis läikivaid linde. Nägu, kübarad või alussärgid on õnnelikud. Nad magavad kivides ja söövad und. Viimast lendu Rapatoportgencad, kus. Teavad sind tõenäoliselt kriitikuna või seistina. Sa kirjutad lehtedesse minu meelest õudselt palju, kuidas sa jaksad nii palju kirjutada, tegelikult, mida aeg edasi, seda vähem ma arvan, et ma kõrghooaeg oli umbes aasta eest. Aga nüüd hakkab vähehaaval nagu normaliseeruma sa kogus siis? Noh, see ei ole selles mõttes nagu väga raske ka otseselt, sest et kui aeglaselt sa näid ajalehe jaoks vajalikke artikleid kirjutama. Et mingisugust erilist keerukust, põhjalikkust, eks oleneb ajast või Vene ajal oli see hoopis teistmoodi. Mihkel Mutt just hiljuti kuskil kirjutas, et kui keegi kirjutas aasta jooksul 11 arvustust, siis oli sensatsioon jah, ei seal naljakas säästna. Enda jaoks tundub, kui kirjutasid juba kuus, 10 Sis näkku. Võib-olla see ongi väga individuaalne, kes, kui kiiresti kirjutab, aga ma olen alati nägu võtnud seda lihtsalt mingisuguse sellise lisategevusena. Et see ei ole nagu olnud mingisugune asi, mis oleks võinud põhiliselt rakkes hoida. Aga üks põhjus, miks asju või palju on, on see, et ma kirjutan erinevatest asjadest selles mõttes, et ma saan siis valida film või teater, kunst, kirjandus või mis iganes, aga samas muidugi see niikuinii ei jõua seal kõige silma peal hoida, et mingisugune valik tuleb teha ja tavaliselt ikka nagu mingisugust eelduste või maitseeelistuste alusel ja sa ikka ju teatava määrani kirjutatud sellest, mis sulle meeldib, või kui siis ei meeldi, siis läheb korda mingil moel. No päriselt ei, sellepärast et aeg-ajalt ma kirjutan tõesti asjadest, mis mulle ei meeldi ja ei lähe ka korda, aga õnneks saan erand. Aga noh, mingisugustel muudel põhjustel lihtsalt nagu tahad ka teada saada millestki see selgub alles tagantjärele, kas sulle meeldib ja kas see läheb korda, sa lähened asjadele tihti võib-olla alati küllalt analüütiliselt või kuidagi loogiliselt korrektselt, et see peab ikkagi eelnema mingisugust intellektuaalset pühendumist teataval määral, et päris automaatne, see asi sul ei ole, et lihtsalt mingisugust uitmõtete fikseerimine paberil? Jah, selles mõttes võib-olla õiged mõtled ja kogu aeg, kui sa oled midagi näinud või lugenud, siis paratamatult tekib mõtteid ja siis noh, võib-olla püüad neid süstematiseerida, see on juba selline automaatne tegevused. Isegi sõltuvalt sellest, kas sul on vaja sellest kirjutada või ei ole, tegeled mingisuguse kergeanalüüsiga ja siis kirjutades on see kõik juba rohkem vormistamise küsimus. Su professionaalne tegevus seisnebki peamiselt kirjutamises ja siis annad loenguid veel. Et see su elu ja töö on vist laias laastus umbes nii, see on praegu või mingil määral emotsionaalset vastukaja tekitanud mõned Su üldist kultuuripilti kritiseerivad kirjutised, mida sa oled avaldanud see, et millest sa oled kirjutanud või milles sa oled süüdistanud mingit eesti kultuuri või üldse mingit võimusüsteemi, seda vast ei ole põhjust praegu üle kordama hakata. Aga ma mõtlesin küsida seda, et kas Eesti on selles suhtes kuidagi erinev, kui mingisugune nähtus mujal maailmas või kas siin korporatiivsus tardunud süsteem on kuidagi ebatavaline või ebareeglipärane? Ma ei oska teha mingisugust statistilist analüüsi, aga aga ma arvan, et kui see süsteem on siin selline, nagu ta on ja jätab soovida kõigis neis punktides, mida sa ütlesid, siis on põhjust kritiseerida, keerida seda süsteem, mis mind puudutav teised süsteemid mind absoluutselt ei puuduta. Sellepärast see kõrvutus. Esiteks ma ei ole võimeline seda tegema, teiseks, see pole siinkohal oluline, sest me oleme ikkagi seotud eesti kultuuriga, peame kuidagi sellega nagu hakkama saama. See, mis on võib-olla mujal kui sarnastes olukordades toimunud nende mõistmine aitaks mingisuguseid taibukaid paralleele või väljapääse leida või võib-olla on seal mingisugune reeglipärane ajaloolispoliitiline sättumus, et meil on asjad just nii, nagu nad on praegu? Ma ei leia küll, et tegu oleks mingi ajaloolise paratamatusega, sest süsteemi on alati võimalik muuta, küsimus on selles, et kas seda tahetakse teha. Aga praegu on selge see, et kultuuripoliitiline süsteem on ülevalt poolt jäigalt fikseeritud ja mitte keegi sisuliselt ei ole huvitatud selle muutmisest. Noh, see küsimus iseenesest on juba päevakorralt maas, et ta on, nagu ta on. Ja kõik on sellega leppinud taaniast, nii korporatiivne nagu ta on. Ja siin ei olegi nagu mitte midagi teha, siin ei ole mingisugust lahendust, küsimus on lihtsalt selles, et kes on võimul ja kes kuulub sellesse klubisse, kes on seotud võimukandjatega mõtlen siin praegu rohkem kultuuripoliitilist võimu, aga seda võib üldistada muidugi ka teistele valdkondadele. Aga kultuuri säärisse kõige rohkem, sest seal on see ju täiesti selline noh mingis mõttes masendav isegi. Aga kas Eestis ei ole teataval määral mingit arvestatavat vastureaktsiooni sellele tavapärasele süsteemile tekkinud või ei ole see mass nagu piisavalt kriitiline, et midagi muuta? Ütleme niimoodi, et kui sa kuidagi astute süsteemile vastasesse süsteem arvab siin enda seest välja ja siis sa lihtsalt ei ole enam eesti kultuuris, nii et siin ütleme isegi teoreetiliselt ei ole võimalik, et saaks mingisugune vastuses tekkida, sina teataval määral hoolitseda ikkagi esindanud või sa oled ikkagi kirjutanud ja avaldatud pean silmas ajakirjanduslikke artikleid ajakirjanduses, sa võid kirjutada ükskõik mida, see ei huvita tegelikult mitte kedagi, seda võetakse lihtsalt mööduva ja paratamatu hädana. See tõepoolest ei liiguta mitte kedagi. Aga milles väljaarvamine siis konkreetsemalt seisneb, et sinu loomingut ei avaldata? No teoreetiliselt, see võib ka nii olla. Noh, minu puhul on see asi väga lihtne, kuna mind on varem avaldanud sellised väljaanded nagu looming ja vikerkaar, kes mind nüüd enam ei avalda pääst võib-olla osalt tänu sellele, et kuidagi seostub vihikuga siis toimub nagu mingisugune nii-öelda võimupositsioonide jagamine, et need kaks väljaannet, mis on võimul, eks vastukaaluks siis neid, kes seal vihikus sagedamini esinenud. Mina olen üks neist, kes seal on, teisi ka neid ei avalda. Ta on võib-olla asi on seal väes. Erandiks on muidugi Berk Vaher, kes on iseenesest juba päris aktiivne kultuuripoliitiliselt teda muidugi sunnitud avaldama teised väljaanded, aga noh, see ei ole nüüd nii väga suur probleem, sest et lõppude lõpuks, kui sa tahad, sa võid ja ükskõik mida ta internetti üles riputama, teksti see ei ole mingisugune noh, tõsine probleem. Aga muidugi see häirib näiteks sellised asjad häirivad kõige rohkem, et kirjutatakse mingisugune otseselt mind ründavad artikleid, siis ei anta mulle võimalust ennast kaitsta. Mis tegelikult peaks olema ajakirjandusvabadusega sätestatud, kui on täielikult moonutatud sõnu. Aga sellist võimalust ka alati ei anta, et see on väga halb. Noh, tegelikult võiks ilmselt siinkohal avaliku sõna nõukogu poole pöörduda, aga ei tea, ei ole viitsimist kah nii paljalt siukse asja pärast ägedat jamama, aga on siis ka olulisel määral sinu loomingut eeskätt siis kirjanduslikku loomingut, mis on sel põhjusel jäänud avaldamata, et kui poleks seda jama olnud, et kas oleksid siis vahepeal võib-olla mõne uue raamatu välja andnud või kultuurkapitali toel näiteks? Teoreetiliselt küll jah ja praktiliselt ei ole nagu suurt vahet, sa avaldad neid iga aasta iga viie aasta tagant klasse käibed ja isegi kui juhtub niimoodi, et üldse ei saa avaldada sest et skulptuuri poliitiline situatsioon läheb naguniivõrd halvaks sinu jaoks, siis no mis siis ikka lõppude lõpuks on mingeid muid asju ka, mida võib teha, et seda ei peaks võib-olla nii väga traagiliselt võtma. Muidugi see on mõistusevastane ja ebaõiglane ja nii edasi, aga paljud asjad paraku on lihtsalt nii, tahame seda või mitte. Leping kuuga kolm vaid metsavahi pöörmetest ning kompressoritest koosnev vahivorm paid, metsavahi kompressoritestnikoobedest koosnev keiserlik, ülemvorm, ülemmetsavahi-vahi varr. Vaid suur metsavahiülemvormi kompressorites sisin keiserlik ess aumetsades vaid keiserlik Est Rinkuubedest moodustatud ülem, metsavahiülem, varmaid, keiserlik, ülikuubede kuldne auragina. Aid ülem, metsavaht. Vaid rotinast üldkuubede metsa vahelt paistab kuldne ülem metsavaht. Vaid kuldne ülem metsavaht ülemmetsseanahast üldmetsavahivormis. Vaid kuldne kuldne mets ja peadeste sosinatest koosnev üleminek üle metsavahivormilt üldmetsavormil. Vaid ülemmets ja vahi kuubede kuldne ülem Rakina. Vaid üldmetsavaht FIS metsa vahelt paistab maid metsavaht FIS. Metsavahelt paistab vaid keiserlik ülikuubede kuldne ülemlaul. Vaid ülemmetsavahi kuldne meeleliigutuspisar üldmets rinnal. Vaid ülemmetsavahi kuldne üleminek tavavormilt meeleliigutus vormile. Siis metsa vahelt paistab vaid ülemmetsavahiülemvorm. Berk Vaher, kuidas sina, Erkki Luugi loomingut Ega ma teda ei ole püüdnudki žanriliselt iseloomustada, kuidas kasvõi iseloomustada hiljuti ilmunud olematut raamatut, mida esitleti olematutes trepikodades. Aga võib-olla selles võlu ongi, et teda ei anna žanriliselt paika panna? Mulle tundub ka, et ta ise täiesti teadlikult püüdleb selle poole. Ehkki nüüd on targa tulemas luulekogu, mida ta ise nimetab luulekoguks kvalifitseeritav luulena. Aga samas selle kõrvalt teeb ta kogu aeg selliseid tekste, mis ei ole stilistiliselt ega žanriliselt paika pandavad ja võimalik, et ta ei protestiks väga selle vastu, kui seda lihtsalt postmandenismiks nimetada, sest et ta on ise ka väga postmodernismi kaitseks välja astunud ja püüdnud seda ise analüüsida, süstematiseerida ja võimalik, et teda saab vaadelda selle nurga alt. Kui ta peaks siis postmodernist olema, siis on ta orgaaniliselt seotud selle postmodernismi mingisuguse eellooga sürrealismi näol väga tugevalt. Kindlasti jah, selles mõttes ta on selline tähelepanu väärne näide inimesest autojuhist, kes seda eellugu tegelikult väga hästi tunneb. Sest miks paljud, ütleme, vanema kooli kirjandustegelased või kirjandusteadlased, protestivad selle postmodernismi vastu sellele eeldusel, et kõik varasem on unustatud või kõik vaesem ei oma enam väärtust või tähtsust. Erkki Luuk orienteerub selles varasemas kaanonist vägagi hästi ja ja on võimeline seda ka täiesti noh, konservatiivsema kirjandusteaduse mõistetega analüüsima. Ja samas on täiesti võimeline sellest ka välja hüppama, seda mingisugusteks, ootamatusteks, uuteks testideks, kombineerima. Ja see annab talle minu meelest väga tugeva aluspõhja, selle varasema tundmine. Ta on seda öelnud, et justkui Eesti mingisugune konjunktuur kultuuripoliitika üritaks radikaalsust või uuendusmeelsust dünaamiliste elementide tasalülitada kultuuris. Noh, teisest küljest mul ei ole küll muljet jäänud, et see nii-öelda avangard kuidagi halvasti elaks Eestis vihik Liimub ja on terve hulk autoreid ja Noh, võib-olla osa tema ängist tulenebki sellest, et tavangasin, lastakse olla ja ta tänu sellele, kellele avangard kaotab ka oma võib olla mässulise vaimu tänu sellele, et ta ilmub ja on ja, ja tegelikult ega ta ei häirigi kedagi ja selles mõttes luuk ikkagi juhitav mässu üles tõmmata, püüda häirida seda, mida ta peab, konjunktuur, skulptuur võiks ju tegelikult see tal ka õnnestub ja ma olen ka tegelikult sellel seisukohal, et et noh, avangardil on nii palju mõtet, kui ta tunneb ennast olemasolevas ebamugavalt. Sellepärast et praegu tõepoolest seda valitsust on nii palju, et seda mugavustunnet on, on väga Kerge tunda. Ja samas jällegi väga keeltki on püüda mässata mäsu enda pojast, mingisugusest kohusetundest. Aga kui neid luugi kihetzi vaadata, siis mulle tõesti tundub, et ta tegelikult tunneb ennast orgaaniliselt ebamugavalt selle skulptuurisüsteemis, mis praegu eksisteerib. Ja kui hakata tema neid mõtteavaldusi analüüsima, siis noh, väga palju on seal ka sellist puhtemotsionaalset tülgastust muidugi aga väga palju on ka täiesti õigeid tõstatusi. Alates sellest, et mida tõstetakse Nassile, mis on mingisuguse eelisseisus, mida, kuidas auhinnatakse, kuidas kujunevad välja sellised eelistatud kultuurimärgid. Kas seda nüüd ilmtingimata sellises toonis alati peab analüüsima hakkas, on kahtlemata see, mis annab sademe edasise analüüsile. Mõnes mõttes on see luugi ann kuidagi siis teisest küljest muidugi väga orgaaniline osa või väga sügav osa sellest tema identiteedist, avangu artistina, selle avangardi kui mingisuguse igavese nähtuse mõttes. Teda lugedes mulle tundub ka, et võib-olla see on enam kui avangard või noh, ta on ka viimasel ajal hakanud selliseid ühiskonna teoreetilisi asju kirjutama ja võib-olla noh, seal tuleb aeg-ajalt välja, et, et ta seda praktilist kogemust võib-olla taga ei ole, aga see, et ta on seda hakanud väga aktiivselt tegema, iseenesest, näitab, et see tema rahulolematuse väli on võib-olla suurem kui konkreetselt niimoodi kirjandusega või kitsamas mõttes kultuuripoliitikaga seonduv tsemaide poliitiline praktika poliitiliseks praktikaks, aga kui sellise hästi Võimsa, kultuurilise või kihendusliku, mille iganes visiooniga inimene hakkab ka seal tasandil sõna võtma, siis ta märkab mingisuguseid asju, mida need inimesed, kes arvavad, et nad teavad, kuidas asjad käivad, need ei märka, ta vaatab seda kuskilt kõrvalt ta. Neid seoseid hoopis teistmoodi ja seda saab tegelikult väga tähele panna, mida tema ütleb ja mida võib-olla veel mingisugused taolised inimesed hakkavad ütlema. Kui mingisuguse võrdlemisi levinud eelarvamuse kohaselt postmodernism peaks olema nagu mingi mäng või mingi ebatõsine asi, et mingisugune Jongitamine lihtsalt kõige miski ei ole tõsine ja nõnda edasi, siis siis on Erkki lukkel kõige viimane kuju, kes postmodernist on, seda valu on ikka täitsa tunda tema ajakirjanduslikes tekstides ja ta rääkis mulle intervjuus, et olek Juhan Liiv näiteks meeldivad, see on mingi paralleel võib-olla sellest. Seda kindlasti ja ka Liivi puhul on ju muidugi see asi, et teda on kohutavalt püütud järgi teha just sellise lihtsa ruudus luuletasandil. Aga kui sul ei ole kogu seda inimest seal taga, siis sellest ei pruugi midagi välja tulla. Selle üle on ka vaieldud, kuidas või kui palju Tuglase Liivi suheski ütles, aga ta tegelikult just tõi selle inimese sealt tagant välja. Ja see on selles mõttes huvitav võistlused. Et neid luugi teksti tuleb vaadata minu meelest ka sellise tervikkogumina või üksteisega seoses teeta siis esseistikat või luulet või üldse olematuid raamatuid. Et see on kõik osa mingisugusest suuremast aktist, mida mulle tundub, ta võtab väga tõsiselt. Mis need muud väljundid või asjad sinu jaoks olla? Valikuid on ju palju, aga ma ei oska nüüd nii väga kindlalt öelda, sellepärast et ma natuke seda tüüpi inimene, kes alati alustab mitte just päris nullist kuskilt nulli lähedalt, et ma olen tegelenud nii paljude asjadega elu jooksul ja siis aeg-ajalt see tsükkel toob mind tagasi jälle mõne asjaga, millega ma olen kunagi tegelenud aga enamasti ikka kuhugi sinna alguspunkti. Ja kui nüüd küsida, et mis ma nagu üldse endast kujutab, kelleks ma saan või ma ei oska sellele küsimusele vastata. Ja võib-olla siin ei olegi nagu mingit vastust, tuleb lihtsalt käia oma teed, isegi kui see on mingisugune seene mõttetu ratas pöörleb tagasi algusesse või vaadata, mis juhtub ja üritada ellu jääda, nagu need asjad on. Mis sa selle nulli all siis täpsemalt mõtled, et see on nagu selline absoluutne null või päris absoluutne null, see on niisugune nullilähedane seisund selles mõttes, et see hakkab tegelema mingisuguse uue asjaga enda jaoks mida sa võib-olla mingisuguses teises kontekstis oled kuidagi ääri-veeri kogenud ja ette kujutanud või, või ei ole mõelnud, et siukse asjaga võiks tegeleda. Eelduseks on siin muidugi see, et sa tahad sellega tegeleda, sest ei ole mõtet hakata mingisuguse x asjaga tegelema mis sind ei huvita isegi ainult raha pärast. Neist erinevatest tegevustest on ajakirjanduslik tegevus, et jutuks olnud vähemal määral ka kirjandus pisut otsaga muusikat teinud, mis sellest asjast saanud muusika, sest nägu tegelikult sängi esimest korda jõuab avalikkuse ette fakt, et ma olen mingisugust muusikat teinud, ma ei ole sellest eriti rääkinud, aga on selline asi, mis on mul praegu sisuliselt külmutatud või pooleldi valmis, võiks selle kohta öelda. Aga praeguse seisuga külmutatud ja, ja eelkõige just ajapuudusel praegu kunagised Kiiseina tegutsesid, see on asi, mida mina mäletan mis oli kuidagi endast väljapoole suunata, see jah, seene juhusliku ülesastumised lihtsalt, et maja kunagi mingeid siis ei olnud, aga kui on paar sellist pakkumist toonased kuskil mängida, siis ma olen seda teinud. Mis sorti muusikas on, mis sa teinud oled? Olen teinud, võiks öelda eksperimentaalset elektroonilist muusikat, seda sa oled juba varem rääkinud, et eestist sulle Ilmar Laaman meeldib, aga noh, ka meenutades seda juttu meie kultuuriolukorrast, siis kas ei ole mingisugusel määral muid asju eesti kirjanduses, mis oleks sulle korda läinud või lähevad praegu mingitest vanadest või uutest asjadest üks asi, mis mulle korda läks, Kiva saladusi tema raamatust roboti tee on nihe, saad sa saad teine j salatõhitaks mulle eriliselt korda minu meelest üks naljakamaid asju, mis kunagi on eesti kirjanduses ilmunud. Aga muidu noh, ei ole nagunii väga midagi. Põhiliselt ikka Laapansis, Juhan Liiv, Kolmandana, Kiva, aga mujalt maailmast, mujalt maailmast on mul vanad lemmikud. On juba Orches siis Arto aha härratesti autor pool Valerii ometi kõiki taolisi asju on Eestis püütud saada omal viisil. Neid asju Eestis jätkata, aga pole siis ilmselt õnnestunud. Mina ei tea, et keegi oleks nagu Porchest jätkanud. Mina ei tea, et keegi jääks peale minu üritanud midagi pool Valeri härradestilaadist teha. Oo jällegi ma eriti ei tea, et keegi peale minu oleks üritanud midagi samalaadset teha. Et kui sul on nagu mingisuguseid muid andmeid, siis palun väga. Anna mulle teada, huviga, võtan teadmiseks ja vaatan järgi. Mõistus. Seal, kus kuningas kord mõistus keda niimoodi kutsuti ning oma Halles suuris, kus kuld ja munder, silmad, särasid tal nägus õed. Seal laule, tants rõõmuga ning õnnest laulust lämbunud inimpähe. Liilu mõistust koges hoolega. Hetkekski ei lakanud ka norm reaalne juttuvada. Ent tühjaks jäi saal F kuus. Ning öötundidel. Hääli kostus ehitise vööridesse kärmelt jälke mündreid sigines ning öösiti nende pääd akende päädel tolgendasid jõletumad koledamaid tantse, seega ilmselt tantsiti seal mitmeid. Kõrghooaeg saabus aastal 2005 saatel viisi sõnulkirjeldamatult võitama. Seal, kus esikus kord härra tabakavaga esines, korrektsust. Hetkel jälle jõuku, juga Poolat vastust ei nendel arukoristust. Lisaks kirjandusele, muusikale, millega sa veel oled tegelenud, millele sa vihjasid enne mille juurde tagasi pöörduda? Ole igasugused pseudoteadusega kuidas iganes nimetada sellist, on mingisuguse teooriaga seotud küsimused, üldisemalt, interpretatsioon, tõlgenduse, üldised küsimused väga erinevate vaatenurkade alt, aga lisaks sööma tegelenud programmeerimisega, millega suleteoreetilises plaanis on kõige rohkem meeldinud tegeleda või keda sa seal endale eeskujuks ulatsioonide? Ausalt öeldes, ma olen endale teoorias eeskujuks seadnud trummi ja bassi kongressi Petsemalt Niukest tumedat, hästi sünged trumme ja bassi. Minu eesmärgiks on alati olnud kirjutada sellist teooriat, mis kõlaks nagu see trumm ja bass. Ehk siis muusikastiil, ühesõnaga teha selle peetilist ekvivalent, niivõrd kui see võiks õnnestuda. Aga kus sa seda trummi ja bassi oled leidnud? Ma ei oska nüüd nii väga konkreetselt öelda trumme ja bassi oleks läinud äge. Kui rääkides teoretiseerimisest stiilist, siis võib-olla kõige paremal Bodril paari näide sellise põhjalikult välja arendatud stiiliga mees, kes ütleb samas väga paikapidavaid asju väga olulistel teemadel. Ja noh, võiks öelda, apokalüptiline, võib-olla ta isegi selles mõttes kuidagi haakub seda tumeda trummi ja bassiteemaga olla vähe süstemaatilisus, et ma olen alati üritanud olla süstemaatilise analüütilisem, see on nagu see trumme bass on selline räige, ühesõnaga no sa ise kunagi saaks, lõpetasid sotsioloogia ja siis hakkasid pärast mingil hetkel tegelema semiootika ja siis magistrid said. Ma hakkasin semiootika tegelema juba väikest viisi keskkoolis, siis kui keegi veel ei teadnudki see, mis on, lõpetasin keskkooli aasta 89 jäänud undki sellest, et siin tuleb mingi semiootika osa. Siis kuidagi arengud viisid selleni, et ma lõpuks jõudsin sotsioloogia filosoofia eriprogramm, selle kaudu jõudsin väljassenjootikani. Siis nõnda see juhtus jah, et ma sain aastal 2001 magistrikraadi semiootik, kes mis eri Soesul semiootika. Mul on mingisugused erisuhetega, on lihtsalt nagu üks võiks öelda paljudest asjadest, mida ma olen elu jooksul õppejõud. Ja omal ajal aastatel 90.-te alguseni huvitessemend palju rohkem muidugi kui praegu. Et selles mõttes see suhe on nagu läinud, kui oleks sinna lagunemise katkemise suunas. Kõneteema võimalikkusest elada linnas, kus keegi teid ei tunne Toimeaeg peale igahommikust seeneleotist ja enne pikap läinud jalutuskäigu algust. Noh, las ma mõtlen, olgu ta võimalikult suur ja keeruline, hierarhilise horisontaalsete kõike läbistavate kommunikatsioonidega. Linn peab rahuldama kõiki inimese vajadused, ilma kolmanda poole tähendab teise inimese vahelesegamiseta. Linn kujutab endast ülimalt keerulist koodi, millega suhtlemine on tohutult hõlpsaks. Tähtsad. Linna mõte on selles, et igaüks võib seal olla ükskõik kes. Linn, mis taolist illusiooni ei tekita, on kasud. Ta on lausa kahjulik. Sest oma nimetusega linn juhib ta inimesi valejälgedele ses suhtes, mida ta endast kujutab. Kas teate mu härra, et inimeste kodumaal vilguvad sellised linnad lõputute soomassiivide keskel nagu ilged munad, mis omadega rappa sattunud tööotsijaid valele teele juhatavad? Hoiduge sellise linna eest. Linna esmatingimus on metroo. Seni kui see pole täidetud, pole meil siin üldse millestki rääkida. Linn on inimese operatsioonisüsteem. Kaasaegne linn, kirjutatud unifitseeritud linnade keeles. Standard, mis lubab antud territooriumil kõike läbistavaid kommunikatsioone, Jarotovaatorite, joonealune, märkus, protovaator ruumides kihutav põhimõte või sündmus heidab enda järel jõujooni. Rotovaator Tootmine jõujooned. Kohti, kus informatsioon on kõige suurem, nimetatakse Rotovaatoriteks oma asukoha poolest narrotovaator korduvat informatsiooni sisaldav koht. Üks näide. Võrdkülgse kolmnurga haarad, tehas, pumba elektrijaam, korsten, mahutitsehh tehases, tööpink käi haritsehhis. Ratovaator põhineb ruumilistel kordustel kasvavas kahanemas mõõtkavas ratavaatori kahe, kolme, nelja, viie ükskõik mitmenurkne konfiguratsioon kordub erinevas mastaabis ükskõik, mitu korda. Tsivilisatsiooni arengu ükskõik millises punktis mõõdetav Rotovaatorite hulgaga antud maa-alal. Võtame arvesse, et iga punkt on maa-ala mõttes maalapiks, riigi saab aimu tema tehnilisest tublidusest. Kordused on allutatud teatud sotsiaalsele tehnilisele printsiibile milleks on antud juhul tootmine või midagi sellist. Kaasaegne linn kirjutatud unifitseeritud linnade keeles standard, mis lubab antud territooriumil kõike läbistavaid, kommunikatsioone ja Rotovaatorite maksimaalset hulka kuupkilomeetri kohta. Hulk standardis on näiteks kirjutatud ka mets ja põld. Paatorite tiheduse poolest annab näiteks too oja siin, kuhu ma just eksikombel sisse jalutasin, silmad ette igale linnale. Erinevalt tehiskeskkonnast loodusvõimeline ennast lõputult kordama. Inimene alles avastab seda maailma, mida ta loob. Töötav linn on taoline, mis täidab kõik talle inimeste poolt esitatud nõudmised ilma kolmanda poole. Tavaliselt üks inimene, organisatsioon või loom, vahelesegamiseta. Seega linnas põhimõtteliselt võimalik elada ja isegi liikuda ilma kellegagi kokku puutumata alga kuhugi tõstmata. Esinevale inimesele võiks piisata linna kui sellise olemasolust. Jalakäijad pole muud kui vaid kaunistused või needused selle effemmeerd seal maastikul. Linn ise on ajutine, ise radi keeruv tekst, mis muutub järjest täiuslikumaks ja universaal samaks. Või laguneb. Raskete linnade rütmis, kaob inimene võssa haavale või parki et uinuda seal, kus linde taamas, sambla munakiviga tahtmatult elustab. Linn funktsioneerib sisse-väljalülitust printsiibil. All ja peal õhus metallis asfadise mullahunnikute vahel võib igaüks olla ükskõik kes. Ja ongi. Tänapäeval on see kogemus tavaline, rõhutas ta. Olukorras, kus mitte, keegi ei tunne. Olete kasutanud omamoodi suveräänsuse olukorra, kus teie enesehinnang pole enam mõjutatav teiste hinnangust täiele. Sel tasandil hakatud endale sisendama, ükskõik mida teist saab ükskõik kes olete vaba. Tänan tähelepanu eest. Sellega on Erkki luugile pühendatud kirjandus, saada litter otsa korrast. Lisaks luugile said täna sõna veel Jaak Tomberg ja Berk Vaher. Muusikategi prantsuse elektroonilise muusika pioneer Pritchard Pinjas. Saate tegid Valmis Külli tüli ja Sven Vahar head aega ja kuuleme jälle.