Vasar alasile löö. See ei ole nõukogude aja nostalgia. Osaron kultuurimagasin, kus me proovime pihta saada kultuurielu sõlmpunktidele. Tere algab kultuurisaade vasar, stuudios on Urve Eslas, Peeter Helme, tere, Urve. Tere Peeter pere. Kõik. Ja meie saatekülaliseks on täna Tallinna Ülikooli üldkeeleteaduse professor Anna Verschik, tere. Tere. Tänan kutsumast. Tänase saate teema tõuku selle nädala sirbi vestlusringist, mille pealkiri on kui hajusadon kultuuriruumi piirid. Selles vestlusringis osalesid Daniele Montytšelli, kes seda vedas, Niko Laager spets ja Tiina Kirss ning Anna Verschik, kes meil täna siin külas on. Ja tõukus vestlus arutelust, et kuidas üldse määratleda seda, mis asi on Eesti kultuur ja kus on selle piirid ja miks on nii, et kui me räägime kultuurist, kasutame me sageli nii-öelda füüsikalisi mõisteid. Me räägime tihti ruumist mingisuguses kultuuris olemisest, sealt pärinemisest sellised füüsikalised geograafilised mõisted, aga mida need tegelikult tähendavad, kas tõesti saab ühes kultuuris sees olla või kas saab sellest väljas olla ja kas saab äkki siis ka piiri peal olla. Ja mingis mõttes on need ju väga subjektiivsed mõisted iseenesest. Enam-vähem kõik, mis on vaimse kultuuri osa, on alati selline muutuv, kaduv, tekkiv ümber kujuneb. Ja seetõttu on ilmselt ka igale inimesele omal mingisugune erinev vaade sellele ja ilmselt tõesti väga raske on on üldse jõuda mingisuguse üldtunnustatud arusaamani, sest kui ma enne siia stuudiosse tulemist ka natuke lihtsalt internetist vaatasin, kuidas on sõna kultuuriruum kasutatud see on selle tihti haagitud mingite teiste mõistetega, mis justkui viitab sellele, et sõna kultuuriruum ise on ka selle mõiste kasutajate meelest natuke kehvake. Sageli on kultuuriruumiga seoses räägitud keeleruumist, teinekord on räägitud ka poliitilisest ruumist või majandusruumist. Igal juhul on katsutud sellele sõnale kultuuriruum justkui mingisugune kark juurde panna. Kas teile tundub ka nii, et tegu on sellise keerulise mõistega, mis äkki hoopis teebki isenesest mõistetavad asjad keerulisemaks? Võib-olla ei peakski üldse seda mõistet kasutama, sest et see viib meid valedele radadele. Kultuuriruum on tegelikult tõlkelaen, vabandust, kultuur, Haum, Spachoum samamoodi saksa keeles, eks ole keeleruum ka teaduses kasutama paratamatult metafoore. Metafoor metafoorid on head ja kasulikud, aga samas võib juhtuda niimoodi, et me oleme mingil hetkel teatud metafoori kütkes. Nagu me ei saa sellest metafoorist väljapoole näha. Ja võib-olla sellepärast on probleem tekkinud, eks ole seal ruum kitsa nagu mingi kujuteldav maja või hoone. Ja noh, majal on olemas uks, aknad. On olemas arusaam, et kas ma olen sees või väljas kui jätkata seda metafoori. Nii et minu meelest kultuur või keel eriti keel niimoodi ei toimi. Nii et ma ei tea, kas kasutada või mitte, võib ju kasutada igasuguseid metafoore, ka peaks olema teadlik võimalikest piirangutest. Aga see, mis, mida te ütlesite, et võib-olla me teeme, ajame liiga keeruliseks. Asi on selles, et igalt poolt, kus on inimfaktor juures, seal, kus inimene tegutseb et humanitaaria valdkond seal ei saagi asi olla lihtne, ma ei taha öelda, et füüsikas on kõik lihtne või matemaatikas keemias, aga see on teistmoodi keerukas, kus, et me ei saa alati väga hästi lahterdada neid asju, et selline arusaam kultuurist või keelest kui sule tuttruumist, et see on nagu metafoorina, minu meelest vananenud meie arusaam või need faktid, mida me teame tegelikult on nagu sellega vastuolus. Me ei saa alati, näiteks keele puhul rääkides, me ei saa alati otsustada, kas see sõna on seal kindlasti selles keeles, siis ta ei, ei tohi olla mingil juhul mõnes teises keeles, et on selliseid üleminekualasid ja nõnda edasi. Ja siis iga kultuur on tegelikult sünteetiline oma olemusest, oma olemusest ja ka keele ja ei ole keeli, mis ei laena, ei ole kultuure, mis ei laena. Me tinglik nimetama mingit asja kooslust eestikultuuriks või ükskõik saksa või alamsaksa, kui me, kui soovite veel edasi minna mingiks kultuuriks. Nüüd tegelikult kui me hakkame vaatama, hakkame vaatama, mida see tähendab. Tegelikult mõtleme ärkamisajale. Ja mis asi on Eesti, see enesenimetusi, Eesti eesti keel, eesti rahvast, millal see tuleb aktiivselt kasutusele? Stoloppi ühed 19. sajandil enne sõda oli maarahvas, eks ole, maarahvas ei ole konkreetne. Nii, kui hakatakse ennast tundma tõesti rahvana, siis on vaja konkreetset nime, see ei ole maarahvas, ei ole metsarahvas, ei ole rannarahvas või midagi taolist. Konkreetne unikaalne nimi, mis asi on eesti kultuur, vaadake eesti luule arengut, näiteks. Enne meil oli regivärss. Kõik kujutavad ette, mis asi on regivärss, nüüd tekib selline. Harutee, kuhu edasi minna, kas arendada moodsad eesti luulet järgida seda regivärssi, malli või eeskuju või adopteerida. Saksa on üks eeskuju, aga ütleme Lääne-Euroopa või Euroopa luuletraditsiooni alus on palju keerulisem praegu lihtsustav. Tegelikult see on suur import, see, need eeskujud, mõnica nimetame eesti kultuuriks, see on normaalne. Või vaatame mingeid tekste, seda näidet ma toon alati üliõpilastele. See on me põhitekst, põhitekste Meil aiaäärne tänavas. Ja kui ma ütlen Meil aiaäärne tänavas kõiki eestlased teavad mulle, kes on koolis käinud, see kujutab ette vähemalt, millest ma räägin. See tekst ei ole tegelikult originaalluuletus. Soon Belge. Ma ei oska praegu peast öelda, mis saksa luuletaja see on. Kui vaadata siis mõnda Koidula luule korraliku väljaanne, et seal on kindlasti olemas. Seal on kirjas, kes mingit mitte eriti oluline saksa luuletaja ja meie kultuuris see sekundaarne tekst nii-öelda jõuab niisugusele tasemele. Ja see ei tähenda seda, et eesti kultuuri otse ei ole midagi originaalset. Ei ole midagi head kõik olla, iga kultuur toimib niimoodi. Nii et iseenesest mina ei räägiks niisugusest ruumist kui kindlast ruumist. Räägiks mingist väljast. Et väljal ei ole seinu. Kui minna jällegi füüsika valdkond, valdkond, eks ole, välisalu mingi pingesalu mingi keskuses mingid perifeersemad alad, võib-olla kus pinge on natuke nõrgem ja nõnda edasi võite ise metafoore leiutada ja seda jätkata. Ja siin on põhiline asi, mida alati ütlen loengutes keelest räägid rääkides, et keel ei olek lots. Kujutate ette, meil on klots Talon, tom tahke, kindel vabanen, klotsi kohe näha, kus klots ja kus on öelda mitte klots. Keel on nagu kissell. Et ta on ta naerate, aga see on arusaadav, ta nagu natuke laialivalguv, ta ei ole väga konkreetne, ta ei ole ühtemoodi piiritletud. Ja siinkohal ma oskan ise ka kohe ühe hea näite tuua, mis sageli inimesi, kes tema teemaga kursis ei ole, vahel üllatab, et hollandi keel, mis on justkui keel, kuulub samal ajal saksa keele frongi murderühma. Ta nagu on eraldi keel, aga samal ajal on ta lähedalt suguluses murretega, mida loetakse saksa keele juurde kuuluvaks ja kui võtta kaks tekstinäidet üks ütleme ühest külast, mis asub Hollandis Saksa piiri ääres ja teine murdenäide külast Hollandi piiriäärses Saksa pool piiri, siis tõenäoliselt ei ole võimalik vahet teha, kumb, kumb keel on, kumb keel. Jaa, maks, vain, rai, selline kiire teadlane, kõik teavad Uriel vain Raichi, aga see oli tema isa ka keeleteadlane, maks, vain, Raike olevat öelnud. Keegi tegelikult ei tea, et kas, kas tõesti need et talle omistatud ütlus on see, et keel on murre armee laevastikuga. Et mis tähendab seda, et on olemas teatud traditsioon. Noh, sellest võib kaua rääkida, et tegelikult kvalitatiivset vahet ei ole. Et küsimus on autonoomias, küsimus on ajaloolisest traditsioonist, küsimus on tajus, kuidas me ise tajume seda, kuidas väljaspoolsed tajuvad ja pikalt võib jätkata, aga see ei ole keeleline, see on nagu ekstralingvistiline, kõik muu. Kui ma vaatan, nagu te ütlesite, kui ma vaatan teksti, abstraktselt ei saa lähedastel eriti lähedaste keelevariantide puhul. Ma ei saa kindlalt öelda, kas on kindlalt ütleme Hollandi või mingi alamsaksa. Jah, siin on neid üsna mitu aspekti, millest võiks kinni hakata, et edasi minna. Mulle suhtelist selli võrdlus hirmsasti meeldis, et keel nagu kissell minu meelest see on üks paremaid metafoore keele kohta, mida ma olen üldse kuulnud. Aga samas, eks sinna ka sinna kisselli sisse või sinna väljadele püütakse nii Tarasid ehitada üksjagu, et selgelt ära piiritleda, et kus sikud, kus on lambad. Ja, ja sellest tuli selles vestlusringis, kui keeruline on aeg-ajalt inimestel, kes tunnevad end korraga mitmes kohas, et nad kuuluvadki mitmele väljale nii-öelda mitmele kultuuriväljale või siis ujuvad kissellid täitsa vabalt, et neid ometigi püütakse, püütakse siis aeg-ajalt lahterdada. Üks üks näide on see, et kui nad peavad määratlema ennast, siis mingi mingi konkreetse kultuurialusel või mingi rahvuse alusel, eks. Aga on ju inimesi, kellel, kellel on kas see kultuuriline taust väga kirev. Ehk siis õigemini enamus inimesi, ka neid, kes ennast nimetavad selgelt ühe või teise kultuuri esindajateks ka nende kultuuriline taust sageli kipub olema üsna kirev. Aga sellist väga selget lahterdamist ja peaaegu pool vägivaldset lahterdamist seda on, on näha olnud Ukrainas viimasel ajal meest enne saadet rääkisime sinuga kahe sõnaga ka Ukraina sündmustest Ukrainas venemaalaste, vene, vene, siis sellise kaasmaalast poliitika või selle vene vene rahvuse Venemaal asusega seoses ja seal on järjest ja järjest tulnud ukraina venelasi, kes tulevad ja ütlevad, ma ei ole ukrainlane, Ma olen venelane. Aga see ei tähenda, et ma pooldan bene kaasmaalast, poliitikat pooldav Vene poliitikat ehk siis ja seal tehakse nüüd midagi ta teravamad on konfliktid, mida suuremad on hirmud, seda teravamaks need piirid lähevad ja sinna ma tahtsingi nüüd jõuda, et selline esintsialistlik identiteedi kultuurikäsitlus tuleb ju ka ilmsiks siis kui ebakindlus hakkab kasvama. Ukraina juhtum olla, ütleme keeruline seal võib-olla on mitme saate teema, et siin võib väga kaua rääkida sellest poliitkeele kultuuripoliitikast, mis oli Vene impeeriumis ja siis hiljem kui kahekümnendatel aastatel näiteks eestlased, tavaliselt ma ei tea, kahekümnendatel aastatel püüti Ukrainas luua rahvuslik kommunismi, kui võib niimoodi öelda, et küll, et see on hea ideoloogiaga, meil on nüüd lõpuks ruum, et teha omakeelset kultuuri või et Ukraina, Ukraina, inimesed saaksid ka nüüd midagi modernset ja, ja, ja siis ka ukrainakeelset, kui me räägime kirjandusest Ruulastes luua. Ja sellele tehti lõpp peale muidugi see oli selge ja igasugustest asjadest ja nõukogudepoliitikast. Nii. Nüüd asi on selles, et siin on kaks lähedast sugulaskeelt kontaktis ja muidugi on olemas puristid nii ühelt kui teiselt poolt, kes ütlevad, no väikerahva purism on teatud määral arusaadav, aga meie ajal ei ole võib-olla vabandatav enam. Või ei tohiks nii essents realistlikud ütlevad, et vot nüüd see on vene sõna võib tegelikult ja, ja nõnda edasi. Ja siis selliseid üleminekuvariante, mis on täiesti olemas, antud juhul ukraina ja vene keele vahel, et neid taunitakse. Nüüd on asi muutunud. Nüüd on asi muutunud. Et tõepoolest nagu sa ütlesid, On neid, kes ütlevad, et nad on venekeelsed või ükskõik, etniliselt mitte ukrainlased, aga nad on Ukraina kodanikud, see on see, mida sinika identity, et vot see riik on nende oma ja nõnda edasi. Nii et siin on eriti selge, et see noh, väga arhailine arusaam sai sotsialistlik poliitika, nii nagu seda Venemaal mõistetakse, ma ei taha kõiki inimesi solvata. Juhid selgelt niimoodi niisugustes kategooriates mõtlevad, et tegelikult ei toimi sest on oodatud seda, et nii-öelda venekeelne elanikkond hakkab, läheb kaasa siis selle separatismi või millega iganes ja siis hakkab seal vastu ka ei hakanud ja vastupidi ja nüüd on, kui rääkida sellest surfikus sellest üle üleminekuvariandist, seal on jällegi keerulisem hakkama, lihtsustan nüüd ütleme no olemas kimp keele variante, ta ei ole üks konkreetne. Et nüüd vähemalt paljudel on see suhtumine muutunud, saa selline üleminekuvariant veavaip kasutada teatud statistilistel eesmärkidel. Et see on selline mahlane, ekspressiivne ja noh, nagu naela pihta ja inimesed näevad saadaid jahid hoopis tahetakse rohkem rääkida ukraina keelt, kujutage ette. On ju vahe, kas inimene ontlik etniline venelane räägib vene keelt, mõistab ukraina keelt või inimene on tema esivanemad, on kunagi üle läinud vene keelele, aga on etnilised ukrainlased ja nüüd ta püüab, tal on seal lapsepõlves kuuldud, nüüd ta püüab rääkida ja mis siis, et ta räägib võib-olla mitte nii, nagu kirjakeelenormid ette näevad, aga ta ikkagi püüab ja räägib ja mul on ukraina blogides lugenud mõni kirjutatud, jah, vot ma kuulsin täna turul niisugust vestlus, niisugust vestlust toob näited. Et noh, nii-öelda naljakas ukraina keel, aga parem on see ja et inimene püüab vähemalt niimoodi Hennoste markeerida, et mina olen. Kas sa enne rääkisid nendest turistidest, keda ikka aeg-ajalt esile popsab siin ja seal kultuuris? Et siis mulle peaaegu meie lasteaiad, mis ei ole küll päris nagu purismiks, ei saa võib-olla võib-olla nimetada, aga nende lähedane mingisuguses mõttes või vähemasti selle üks väljendusviisidest võib-olla oli see, et kui see selle, selle nädalat Ta oli selline kõige kõige vingem uudis või sõnum, mis läks laiali selle hash täägiga, absurd. Tuli ju sellest kre Ekropoliit sattus spordivõistlust kuulama ja siis seal lasti vahepeal venekeelset laulu ja siis ta lahkus demonstratiivselt. No me tegelikult ei tea, miks ta lahkus, on võib-olla tema lemmikmeeskond hakkas kaotama just, aga igatahes ta lahkus demonstratiivselt ja panisist võtlerisse, selline, sellise, sellise teate selle kohta siis hashtag, absurd, mis siis läks, noh tõepoolest nagu öeldakse, läks laiali. Ja inimesed hakkasid massiliselt postitama erinevaid viise kus siis on kokkupuude justkui nagu teistsuguse kultuuriga ja näidata seda selle tõrjumine iseenesest on absurdne. Ja ma tean sellest juhtumist mul mõned sõbrad Facebooki kaassellel teemal kätt proovinud ja siis postil nii-öelda absurdseid selliseid ja siis nuppe. No siin on ilmselt hirm või veel midagi, ega ma ei tea. Ega ma ei tea, mis inimesel, eks ole, südames või peas toimub. Aga aga jah, et no ma ei tea, kuivõrd see on seotud võib-olla selle keelelise purismiga omal ajal rohkem kokku puutunud või tean keeleverlasena sellest. Aga see on, esiteks on ette kaotatud lahing. Just nimelt Sa ütlesid, et tara ette panna. No mida me teeme? Ei, no aga me hakkame, hakkame küll kissell puhastama sellise kausside kallata, aga eaka küll, aga ta ikka ei muuda oma olema. Et ta ei muutu sellest, ma ei tea, mingisugust tahkeks kehaks. Mulle tundub ka, et me oleme Eestis sageli mõtlen meie siis ma pean silmas inimesi, kes puutuvad keelega kokku sageli väga niimoodi pimesi sellist Eesti keele Instituudi usku, et mida nemad ütlevad, seda sageli kiputakse minu meelest võtma sellise ainsa võimaliku etaloni, kuigi nemad registreerivad mingisugust keele hetkeseisu, mitte mitte ei saa teha ettekirjutusi, tuleb. Eesti keelekorraldus selles mõttes on paindlik ja ega me ei saa öelda, et kusagil istub, jumal hoidku, Eesti keele instituut nüüd käsib. Asi on kaugel sellest meile individualistlik uskul, kusjuures igaüks teeb nagunii seda, mida ta heaks arvab. Keelenõu keele nõue soovitab või mõnikord on tõesti probleem. Ma ei tea, kuidas midagi tõlkida, mingi keeruline termin või kuidas paremini sõnastada, äkki termin on olemas, et ei oleks niimoodi, et igaüks tõlgib ja siis on 10 erinevat sõna ühe tegelikult ühe mõiste vastana. Selge, aga ma tahan seda öelda, et keelt ei saa puhastada. See on absurd. Kui me toome näiteid igapäevaselt sõna nagu aken või tool on laenult eesti keeles. Kui me räägime grammatikast, see, et meil nimisõna ja omadussõnu ühilduvad ja kui omadussõna sõltub nimisõnast sinine maja sinises majas, sinistes majades ja nõnda edasi saanud tegelikult ka laen, no ei ole täpselt teada, kust kohast, eks ole, laenata võib ju konstruktsioone, reegleid ja nõnda edasi. Algselt tüpoloogiliselt ütleme, see on aglutineeriv keel, sellised keelad nagu algselt oli eesti keel või ütleme, kõik soome-ugri keeled, turgi keeled ja paljud keeled. Acoso selline põhimõte tont tüvi ja talle ilmitakse külge vaata aglutineeriv tähendab küll külge liimimisest termin liimitakse külge tunnuseid ja lõppe teatud järjekorras ja seal on selline põhimõte, et kui ükskord kääne, fosfor markeeritud nimisõna või arv, siis omadussõnu ei vaja seda. Selline kokkuhoid on keeled, toimivad teistmoodi, kus on markeeritud alati peab olema omadussõna, kui sõltub nimisõnast, siis ta peab kordama kõiki neid vor täiesti sümmeetrilised. Vot selline asi, hakkame puhastama. Puhastatud küll, sellesama Hollandi. Nad on teadlikult oma keelt arendanud suunas, et see ei meenutaks saksa keelde jõudnud päris kaugele selles, kes kuuleb neid kahte keelt räägitavat. See kindlasti teeb vahet. Selge niimoodi võib teha ja teatud perioodil, kui me räägime, ütleme, 19-st sajandist see oli tolle aja mõtlemine, aru saada, sans autonoomsuse küsimus, see on tihti autonoomse see küsimus, et näidata, et iga hinna eest see ei oleks nii nagu lähedane sugulaskeel, aga no meil on teistsuguseid näiteid jällegi eesti keele ajaloost me võime võtta ta seda, et vabal ajal loobuti sellest saksa keele ortograafia eeskujust. Et see, et me ikkagi kirjutama, et meil on pikk vokaal, siis kirjutama ülipikk ka seda ei tähista, aga kaks korda kirjutan kahekordne täht või konsonant. 100 on see et siin me vaatasime meie piltlikult mõttes. Keeleteadlased vaatasid, et soome keeles on selline põhimõte ja miks mitte tsoon lähedane sugulaskeel, eks ole, teeme nii, nagu nemad teevad. Palun on selliseid näiteid, et just lähedane sugulaskeel võetakse eeskujuks abiks. Et siin on igasuguseid näiteid, keelekorraldus, aga keelata midagi ei saa. Ei ole mõtet. Aga siinkohal teeme väikese pausi ja kuulame vahepeal ära see luu ja Svjata, Vatra ja revolutsioon. Ma tean üht meest üle suur kelle lugu, majutus, ta, ta tahtis minna üle kolmema, mille taga ta vabaks. Ta astus õue pimedal ööl, kui aeg oli küpseks saanud. Jalad murul, süda rin. Iga hinges on revolutsioon, lase südamel, rääkida. Üles taastuda murede mäest, kui tuul on veel vastu ka, pole lihtne. Kui liialt mõelda, ta sihti ju nuusta. Te ei näe jaanid ja juppideks jaotatud kulla, pagasi värbraat ainust laega kuulata. Ta leidis laulu. Ta leidis, et ta oli ekslaeval olla see süda lähegi ta. Jätkub kultuurisaade vasar, kuulasime just Svjata Vatra muusikapala revolutsioon ning stuudios on saatejuhid Urve Eslas, Peeter Helme ja meie külaline on täna Tallinna Ülikooli üldkeeleteaduse professor Anna Verschik. Rääkisime keeltest, jõudsime kultuuriruumi jutuga päris kaugele, olemegi peamiselt peatunud need keeleruumil ja jõudsime just saate esimeses pooles purismini selleni, kas keeli saab või ei saa või peab või ei pea puhastama ja jõudsime vist selleni välja, et see lõpuks ei olegi nii oluline, sest keelte elujõu seisukohalt mängivad rolli hoopis teised asjad. Ja kui ütleme, et keelel on olemas kõik sellised vastavad registrid, sellised žanrid või stiilid, et mis on vajalikud ame, saame selles keeles aja ajalehe artikli kirjutada või teadus, artikli või me võime riiki juhtida. Me võime. Ilukirjandus ei ole antud juhul oluline ilukirjanduslik žanr, praegu me sellest sellest ei räägi, sest me räägime niisugustest moodsa ühiskonna vajalikest keele funktsioon ja see on kõik olemas. Kuid kõnelejaid on. Ja siis on kõik korras. Ei ole niisugust, ei ole niisuguseid juhtumeid, kus keel hääbuks, sellepärast ta laenab liiga palju ei ole niisugust asja headuses registreeritud keel laenab kee la laenab keelest b keelast ja laenab, laenab, laenab, ja ühel ilusal päeval ta muutub peegeleks ei ole niisugust asja. See, et keel laenab son, normaalne keele surm ei ole tingitud keelekontaktidest. Keele surm, Kont tingitud kas välispoliitvõi mingist välisest survest ja et seda keelt taunitakse, et ei tohi seda rääkida või avalikult kasutada ja ka sellest, mida kõnelejad ise teevad, kas nad võtavad omaks sellise suhtumise ja isegi meie keel, no mis sellega ei jõua kuhugi, kaugele võid nad otsustavad ise ilma surveta, et praktiliselt ei ole sellel mingit väärtust ja ei anna edasi järgmisele põlvele. Sellepärast ja sotsiaalpsühholoogilises võib olla väga keeruline. Ma ei taha öelda, et see ei ole probleem, aga hoiame lahus, see, mis toimub keele sees keeleainesega ei ole kuidagi seotud see kuidagi näitaja, mis toimub, mis on selle keele saatus? Et selles mõttes mul tuleb kohe meelde kord, kui ma käisin vist või 2007. aastal soome-ugri kirjanike kongressil Karl Laas Marimaal ja vaadates neid Venemaa soomeugrilaste, siis ma mõtlesin küll, et nad on mingis mõttes ikka nagu väga õnnetus seisus, et esiteks enamikus nendes keeltes ei olek keelt erialakeelt kõigi valdkondade jaoks ja teine väga veider ja minu meelest. Mulle tundus see küll sellise enesetapjalik hoiakuna oli see, et nad pidasid oma keelt nii pühaks, et selles keeles tohtis ainult teatud asju teha, ehk siis ala. Ütleme nii, et kui keegi ei pea erilisi šokeerivaks seda, kui eesti keeles kirjutab keegi pornograafilisi jutt eesti keeles, siis nende meelest oleks olnud näiteks mari või udmurdi keele teotamist. Ahah, see oleks seal. No ja samas on selline asi, et väga paha keele eriti väikse keele kestmise elujõulisuse seisukohalt, kui keegi otsustab, ütleme niimoodi, et keel tohib olla ainult selline ja ainult sellisel kujul või me ei vaja moodsat linnakultuuri või me ei vaja Facebooki või mida iganes, mida me tänapäeval kasutame selles keeles, et see ei ole autentne. Sinul, see asiks on pühaduse rüvetamine või see on autentsus, küsimus, pseudoküsimus, mis siis toimub? Ja küll on osa inimesi, kellele üldse imponeerib konservatiivne maailmavaade, konservatiivne selles mõttes, et ja et tõde on seal, kus on see traditsiooniline maakult või noh, mis iganes. Mis on kena, ma ei ütle midagi selle kultuuri vastu. Aga on inimesi, kes tahavad, kes tahaksid võib-olla seda keelt säilitada. Aga nad näevad, et nad ei mahu enam sellesse traditsioonilisse kogukonda, nad tahavad moodsad linnakultuuri, nad tahaksid, et oleks selline võimalused, aga ta räägib Raju konkreetselt mingis keeles ta räägib seda keelt. Ta elab linnas ja siis kirjutab lorilaule näiteks selles keeles, kui ta tahab, või tarbiknist niisugust lorilaule niisugust produkti nii-öelda. Öeldakse, et ei ei tohi. Siis ongi see hetk, kui ta hakkab mõtlema nii, mida ma tahan. Kas mul on oluline elada niisugust moodsat elu? Või minna tagasi kogukonda ja mis on arhailine sn, armas küll, aga see ei tohi olla muuseum. Ja siis ta võib otsustada, tont teiega, ma vabandan. Ma elan oma elu nii, nagu ma tahan, aga kui on vaja sellest keelest loobuda ja kui ma ei saa seda teha, kui see teistele ei meeldi. Olgu mõni muu keel saaliks otse otse. Mingil mingil väiksel tasandil toimus sarnanev diskussioon 19. sajandil Eestis ka, kui hakkas tekkima rohkearvulisem haritud eestlastest linna elanikkond siis ju ka toimus eestikeelsetes ajalehtedes mõttevahetust selle üle, et kas see keel, mida hakatakse viljelema, kas ala sellised luuletused, moodsad jutud, kas ikka sobib eesti olemusega kokku? Noh, tundub, et õnneks Eestis läks üsna valutult ta, samas kui võrrelda näiteks Iirimaaga kus üritati 19. sajandil 20 sajandi alguses ka iirikeelset moodsat ühiskonda rajada, seal ju kukkus kolinal läbi, aga muidugi seal olid tingimused hoopis teised, sest juba tol ajal inglise keelega konkureerimine oli lootusetu. Kõik on omas ajas, muidugi me peame mõistma, et 19.-st 19. sajand on hoopis vaimses mõttes hoopis muu ajastu selline rahvusromantism võib-olla tänapäeva tarkuse mattalt vaadates hallame, ütleksime, esse osaline eksotiseerimine ja nii arusaadav. Aga see kõik oli samas kui võrrelda näiteks Leeduga, Se linnastumine Eestis. 19. eestlaste linnastumine toimus suhteliselt kiiresti, tekkis juba me võime vaielda, kas see on hea või halb ja nõnda edasi märkamatult siis tekkis linnaku eesti keele linnakultuur Leedus oli, seal on omad põhjused, miks mitte kase? Siia. Jah, alati on seal Baltikumi sisene võrdlus on hea. Ja hea, et sa tekkis, muidu oleks väga armas, aga oleks selline eksootiline asi, mida käiakse vaatamas muuseumis. Ja, ja ongi kõik, see on natukene selline paradoksaalne olukord, kas ei ole, sellepärast et ühelt poolt tõepoolest on tekkinud väikerahvana meil sihuke kaitsereflekse veidike sihuke tarade ehitamise instinkt aga teiselt poolt jällegi, millest ka selles vestlusringis juttu oli, oli ju see, et et see saab väljaspoolset pilku. Tegelikult väga ihaleme seda, et keegi väljastpoolt ütleks meile, kuidas meil siin peaksid asjad olema ja mida me oleme teinud õigesti, eriti kui mida, mida me oleme teinud õigesti, eks ette siin on minu meelest kaks sellist aspekti selle fenomeni juures. Et miks me hindame väljastpoolt pilku aeg-ajalt rohkem kui seestpoolt pilku. Üks on see, mis Lennart Meri kunagi välja tõi ja ütles, et kaugemalt näebki kaugemale jah, et see tähendab, et justkui siis hõljuk sellise deltaplaaniga maa kohal ja siis vaataks, et et mis seal siis, mis seal siis täpselt on ja siis sa saad teistele seda. Kirjelda justkui. Aga teine, mis sellega seondub, on natuke, kas see mitte omal maal sündroom, eks. Et sellist omade sõna ei võeta tavaliselt nii selgelt hästi kuulda kui just nimelt seda, kes on, kes väljastpoolt on tulnud ja hindama seda. No ühelt poolt ma tahame kaitsta. Me oleme väiksed ja me tajume, võib-olla selles mõttes tajume oma prust. Sest meil ei ole nii palju rahvast, meil ei ole nii palju maad, meil on kõike väga vähe. See on arusaadav, ma ei taha öelda, et see on alati õigustatud, kas on arusaadav ja teiselt poolt täpselt samal põhjusel ütleme, oleme väiksed, me tahame, et meid märgatakse, et me ei ole siin oma pisikeses liivakastist nii-öelda isekeskis haised, keegi märkab, et ahah, vaat nemad on olemas ja nemad teevad ka midagi huvitavat. Ja seal on sama sama põhjus minu minu meelest. Sa oled sa seest ja väljast on tänapäeval muutunud ka üha suhtelisemaks, osaliselt selle tõttu, et esiteks mitte kunagi ajaloos ei ole eestlased nii palju vabatahtlikult välja käia kui tänapäeval, seega igaüks meist on võimeline mingeid asju natuke väljas pilguga vaatama. Ja teine asi näiteks millest mulle rääkis, eks kirjanik ka, kui ma küsisin talt, et mis on tema eeskujud ja tema ütles, et, et väga raske on niimoodi öelda, et tal ei olegi mõtet sellest pikemalt rääkida, sest teda huvitavad üldse peamiselt erinevad jaapani autorid, keda ta originaalis loeb ja ja neile esialgu nii-öelda mõtet pikemalt rääkida, kuna niikuinii neid ei ole tõlgitud, keegi ei tea. Ja siis panigi mind mõtlema, et kui me räägime ka tänapäevaselt kultuuripildist siis on samamoodi seest sees ja väljas väga suhteline, sest et erinevatel kultuuriloojatel võivad olla väga erinevad eeskujud, mis ei ei käi enam sellist ühte sammu nagu veel 20 30 aastat tagasi, kui olid üsna ühesugused eeskujud, üsna ühesugused ideaalid nad enamasti pärinesid eesti kultuurist seest. Tänapäeval on väga võimalik, et sa lood mingisugust teost, olgu see kirjandus, film või, või maalikunst Eestis, aga tegelikult sinu eeskujud pärinevad kuskilt väga kaugelt, millel ei pruugi sinu enda kõrval elavate inimeste vaimse maailmaga palju pistmist olla. Ja seda, seda küll, aga no eeskujud on alati olemas, vahe on selles, et võib-olla need eeskujud olid lähedal ja tegelik kult väikerahvana eestlased on alati olnud mitmekeelsed. Lisaks ei ole mõeldav, et sa oskad ainult eesti keelt, ükskõik mis, mis muul tasemel, kas oli mingil tasemel vene või saksa või noh, mis iganes, mingi muu keel. Nii et kutse eeskuju tuleb, võib-olla sai teadvustas? Ta on tegelikult noh, ütleme etümoloogiliselt hoopis midagi muud ta ei ole, tingimata on mingi selline asi, mis on meil regionaalne. Kui ei oska seda näha, siis seda ei taju. Aga nüüd me oleme sellest teadlikumad, sest need eeskujud tulevad, tulevad kaugemalt ja ja see ongi see, et inimene ise vaatab ja valib endale neid. Praegu on selline võimalus olemas näiteks kirjanik, keda te mainisite, kui ta oskab jaapani keelt, järelikult ei ole niisama, see asi huvitab teda tõsiselt ja ta teadlikult vaatabki sealt miks ka mitte. Ja siis, kui ta kirjutaks, ta kirjutab eesti keeles. Kui ta kirjutaks jaapani keeles, siis ei oska ka midagi, ei oska, ei oskaks selle kohta midagi öelda, ei oskaks hinnata, aga teoreetiliselt võib-olla nendele oleks, jaapanlastel oleks huvitav, tuleb vaadata, et ahaa, et mõni näed, kirjutab siin jaapani keel, on see hoopis teistmoodi ja seal hoopis huvitav. Aga ta tooks meile eesti keeles neid uusi eeskujusid. Ja see muutuks jällegi meie niisuguse võitle kultuuri osaks, aga see oleks meil käibel kuidagi, kui võetakse omaks ja see ongi huvitav. Aga nii ongi ju mingis mõttes seal ju väga olulised eesti kultuuri tüvitekstid. Sellised teosed nagu esimesena tuleb kohe šveik tähed või võimeister ja margariita näiteks. Ei kindlasti tegelikult sellega, sellega seoses tuleb meelde selline kirjandusteadlane ja semiootika teadlane-ita more even, Sahar Iisraelist on sõnastanud tänud. See oli siis 80.-te alguses. Pani süsteemide teooria näo, selline tore asi, tal on kodulehel üsna palju tekste, eirutab, kirjutab inglise keeles, mitmes keeles kirjutab inglise keeles on üsna palju selle kohta. See on selline peen viis öelda, et tegelikult ükski kultuur ei ole üksi, et on alati erinevatel ajastutel on erinevad eeskujud ja ütleme, kui me räägiksime eesti kultuurist, siis sinna polüsüsteemi kuuluksid erinevatel aegadel ütleme ka saksa kultuur või vene kultuur höövel veel midagi. Neetud, sest ta räägib seal kultuuri, terferentsest ja paljudest huvitavatest asjadest, et et minu meelest minu meelest, et selline paindlik mudel on kirjelduse tasemel adekvaatsem olla kui niisugust klotsid jällegi kirjelduse tasemel. Ei no mis praktika? Vaadake on noh, ütleme nii, mudeleid on ju erinevaid, mõni mudel on selline, et ta nii-öelda tahab midagi ennustada, tahab, tahan öelda, vot vot sellised selgub, et sellised sellised asjad on võimalikud ja sellised asjad ei ole võimalik. Kui me räägime kultuurist, ilmselt mingisugust niisugust asja ei ole, keeleteaduses on selliseid mudeleid, mis mulle eriti ei meeldi, see on iseasi ja siis on sellised mudelid, mis seletavad just nimelt deskriptiivse tasemel, et nad ilusti sildistavad ja kirjeldavad seda, tegelikkuses on väga oluline. Kui asjal ei ole nime või kirjeldus, siis me ei pruugi seda asja näha. Nii et ütleme deskriptiivse tasemel, mis on praktika, võime tuua näiteid? Kindlasti, nagu teie ütlesite, et need tüvitekstid jah, on hoopis šveik ja meister Marko liita ja, ja ma ei tea, mis veel kõik? 100 aastat üksindust, no lõpmatuseni võib selliseid näiteid tuua, see ongi seal praktika, kuidas see tegelikult töötab. Ja see ei tähenda, see ei olegi rakenduslik mudel, kui ta seda taat öeldes ei ole, et nüüd me hakkame looma doosi polüsüsteeme. Kui see pikk jutt need tööda kokku võtta, siis äkki võiks seda teha umbes nõndaviisi. Et mõelda keelest või kultuurist kui ruumist ei ole võib-olla kõige õnnestunum metafoor selle tegemiseks, vaid selle asemel võiks mõelda sellest, kui väljast kultuurist kui väljast, keelest, kuigi sellist. Ning ühte keelt või kultuurion väga raske, kui mitte võimatu välja suretada sellega et panin ta suhtlema teiste kultuuridega, ükskõik kui erinevad need ka ei oleks. Pigem ikka seetõttu, kui inimesed ise otsustavad, et nad enam ei taha seda keelt või seda kultuuri edasi kanda ja oma lastele anda. Ja muidugi ka sellised Välise ja veidi agressiivse surve tõttu, kus siis see keel või kultuur lihtsalt hävitatakse moel või teisel aga positiivse sõnumina, siit jääb siis kõlama see, et ei ohusta Eestit ega eesti keelt ega eesti kultuuri nii kaua miski, kui me ise seda ohustama ei hakka. Pidades seda näiteks väheväärtuslikuks või liiga väikseks. Stuudios oli Tallinna Ülikooli üldkeeleteaduse professor Anna Verschik ja mina ja Peeter Helme saatejuhtidena ja ühe eesti keelest ja kultuurist rääkida saate lõpuks oleks ost kena lasta, eks ingliskeelne laul. Semplindheit Jacamfain my home.