Tere õhtust, olen Maie Viilup ja tahan järgneva tunni jooksul pakkuda teile kuulata helisalvestust 25. novembril paides toimunud Alender festilt südame hääl kus oma loomingut ja Urmas Alenderi laule esitasid meie Yahola lauljad. Kontserti juhtis Hannes Kaljujärv ja juba on kuulda ka esimese esineja Rein Rannapi mängu. Ma olen südamest õnnelik võimaluse üle tervitada teid Eestimaa südames linnas nimega Paide kontserdil, mis on pühendatud Urmas Alendrile kontserdil, kus lauljate laulud tulevad südamest ja leiavad tee Teie kuulajate südametesse. Nagu te aru saate, on tänane kontsert juba alanud. Selle kontserdi esimene esineja kommentaare Joy vaja ütlen vaid Teile esines Rein klaveripoeg, Rannap. Ja järgmisena esineb teile Alenderi interpretatsiooni preemia preemia pälvinud Maria Väli. Ja Maria Välit õhtu noorimat esinejat Saaremaalt saatis kitarril Tiit Paulus. Ma palun lavale. Priit Pruuli esitamaks oma loomingulist laulu pühendate Urmas Alendrile nimega hingelind. Moody toe. Ma palun lavale päevase võistluse peapreemia võitnud Anu Tauli. Tere õhtust, siis meie poolt. Tema, Piret, kes mind aitab. Kustunud äraoleku meenuga kui suure massi? Järgmisena palun malevale Joe's tempeldi ja Peeter printsi. Ka soovi. Kuigi orig hoopiski On kaunim kõik mis mööda läinud. Ei enam. On 100. Sekkub. Ei. Abi ja. Ja ma tean Ka seda, et neid paremad või halvemad ei ka tööturult ja ta. Ei, mis on tehtud? Midagi ikka jää. See on nii. Järgnev järgnevalt palun ma lavale Anne Adamsi, kellelt pärineb tegelikult selle Urmas Alenderi mälestuskontserdid ideena. Tere õhtust, lugupeetud publik, mul on hea meel, et teid on nii palju, siin ja teatrist oli. Tegutsemine on nii palju vilja kandnud. Ma esimeseks lõunaks laulaksin sellise loo, mida teadlastel armastus armastada palus mul siin tema esitada ja ja sellega ma tahaks tänada diakristallid, nagu ma kõiki teid, et te olete tulnud siia täna. See on Ave alavainu luulatusele kirjeldatud üks minu viis väga-väga ammu. Suur tänu ja meie võime teiega siin ainult õnne tänada, diakristalle mõelnudki nii kaugele, kui raske see korraldamine võis olla tänu sellele kõik see toimubki, meil saiakese tänane kaunis üritas ja loodetavasti ka jätkuvalt järgmistel aastatel. Järgmiseks palaks ma laulan teile Urmas Tauli enda loodud viisi ja sinna pääle Villu Kangur kirjutanud sellise teksti, mida ta nagu ise kommenteeris, et ta nagu nägi nagu nisugune tsipakese. Joogist Volkonski, Müllerit või Hannes varblast või kedagi sarnast tulemas kuskilt ühiselt olekut nukramaja taskus tuul helistamas ja ja selliste inimeste kaitseks nendele pühendudes on see tekst loodud oma Žiguli romantikatele. Ilmata. Univamaski. Muutumatuna tuulite. Kraaniga. Ei. Aga suust tuleb, on ja buss plokk. Kui te lubate, temal alati lõhe loodele Klaveriga aja selle loo juurde käib kaks lugu, et sellele on kirjutanud ära Volkonski sõnade, ta tõi selle mulle kunagi raskel ajal kingituseks. Ja kuna seda Volkisin näha ka pole, siis just sellepärast ma mõtlen, et võiks laudadele laulu vastama. Põhisüüdlane osaline on tegelikult, loo nimi on meremustlane ja tegelikult on see Ootus. Tõepoolest, aitäh Anne Adamsonile. Järgmisena kutsun ma lavale Priit Pihlap. Kallis Paide rahvas. Ma tahaks teile laulda. Ainult ühe laulu. See laul valmis juba 98. aastal. Selle laulu sõnade autor on Peep Liblik. Tänaseks päevaks on see laul omandanud minu jaoks juba täiesti teise tähenduse. Ja selle laulupeo, ma tahaksin teha sügava kummarduse Urmasele. Kui sa Oled? Pere ta apa luba. Raske. Aitäh Priit Pihlap-ile. Ja ma palun lavale. Kait Tamra. Tere. Arutasime enne siin, et kas Biden nüüd on päris Eestimaa süda, et kus sa, hing on, atakki? Natuke seal, Võrumaa kaalun ka tüki hinge südame lähedal. Aga eks see tänane esimene kõik on pühendatud ja kummardus Urmas Alendrile olenemata nende lugude tekstidest. Ja ma arvan, et Alender oli oma lauluga võitleja, kes kes hoidis ühe põlvkonna ärkvel, et see uus Eesti aeg Eesti ajal oli võimalik tulla, kui need Rujati Alender, et ei oleks olnud, ei ole kindel, et oleks keegi veel midagi mäletanud. Aga nüüd üks lookeana hoopis teiselt mehelt üllatavalt viis on küll minu poolt, aga Juhan Smuul silt. Ja lugu räägib. Hüvastijätt Debora Vaarandi kirjutatud tekst. Seda kallis, sain ta. Ja õitseva maa sinuga. Kõigena kuidas valmivad veel ja ilm on rõõmus ja pime oli. Ja aastaks ja neljaks vilude polegi. Lollilt elasid aastaid ja täheks minuna. Armas Moro, sinul tüüpide, vaid kaalunetlane. Meie minule pruuni, sina oled mu ta laeva seina sellessino joodav. Üsna tark ja vaid veidike. Pärast surma laeva ei vaja olles suga ära ja me ei näe ma. Minu viimane. Minu viimase saajaksa ja manala vaeva olles. Aga esitan veel programmi kohase ühe loo. See on sündinud enne seda eelmist lugu. Aga sõnad ma olen siin püüdnud ise nagu ritta seada. Mida laps ei hiilanud? Antud siin. Leida. Rändasin otsiga. Kuigi. Ja. See tore asi. On see. Ma tean, et ma tulen kaardi alla ja hakkan siin nõudma. Ja otsima ei katsu jälge, kus kunagi korduvus Meraala module kana, eladestu, siis Poola või Ungari on meil udumees piraatsaale elanik. Kõik muisseris vajunud leivatulek taasäratab üles ehk teda kurjalt ja kiiva aegu aastas pea maas. Siis nõuan ma tagasi ja me päevi leiva ning tunni magada. Muubioos kõikuda mööbli. Ma tean, et tulevad jälle ja hambaon siin taga ja otsima igat su jälge, kus kunagi Mu tule gara ehades siis muuda võida. Ta tahab üles, et ja tiival. Siis nõuan madala siin meie päevil. Ei tundi magada seal. Selline oli siis väike muusikaline meenutus novembri lõpus paides peetud Alender festilt südame hääl kus Kraasid esinejate omaloodud ja Urmas Alenderi laulud. Ja tänast saadet jääb lõpetama laul äsja ilmunud helialbumilt kus peal Urmas Alenderi looming. Oi-oi, siin käsi, mu kallis kui tuju nukker ja muugi tulvil sõidu. Mõni. Minut.