Tere, 1935. aastal kirjutas Anton Hansen Tammsaare artiklis vaimline töö ja tasu. Hulgad lubavad kultuuritegijaid mingit sootuks väikest, lihtsat ja tühist asja, millele on raske nimetust anda. Aga ometi, kui see tühine asjake olemas see hõõguv südamekene siis tundub mõni vähenõudlik loomingu natukene otsitavaks ja armastatud palakeseks ilma tarvitseks, nii väga euroopalik või ülemaailm lik olla. Sellepärast võiks hüüdele rohkem Euroopat sama hästi kõrvale seada hüüde, vähem Euroopat ja rohkem meid endid. Sest meie loome kõigepealt iseendale, mitte Euroopale. Homme on Tammsaare 122. sünniaastapäev. Tänase kultuuriga ja teemad. Kommentaarid Anu juuraku näitusest tsoon kaks Tallinna kunstihoones ja Mikk Mikiveri lavastusest sõda Rahu Vanemuise suures majas. Endlas esietendub Shakespeare'i talvemuinasjutt. Lisaks kirjanduse, näituse ja kontserdiuudiseid. Stuudios on Pille-Riin Purje. 20. veebruarini on Tallinna kunstihoones avatud Anu juuraku näitus tsoon kaks kunsti kommentaariks saab sõna Anders Härm. Anu juuraku loomingus on kaks olulisemat perioodi. Esimene periood, graafikuna jääb 80.-te aastate lõpu, 90.-te aastate keskpaigas sai ta tuntuks oma videoinstallatsioonidega. Tõepoolest, juurek valdas videomeediumit hiilgavalt ning tundus, et kogu tehniline masinavärk allub üsna vabatahtlikult kunstniku ideedele ja tahtele. 96. aastal võitis tema installatsioon rong Sorose keskuse aastanäitusele Eestiga Ühe pea preemiatest ning selle teose laiendatud varianti eksponeeriti ka juurat 97. aasta isiknäitusel ruumi aeg mis oli kindlasti üks tolle aasta tippsündmusi kunstis. Juurek on eelkõige keskkonnakunstnik või ruumi kunstnik, tema olulisemad ja suuremad viljad. Installatsioonid on olnud mastaapsete totaalsetel Vairomendid, mis tihtipeale haaravad vaataja täielikult oma meditatiivsesse lummusesse. Võrreldes varasemaga on juraka kunst muutunud. Koondas tema kujundite ring lihtsate algelementide õhu vee maa ümber väljendudes opositsioonis urbanism versus loodus. Nagu kunstnik ise, siis ütles tehnoloogiamürinat. Segajate tõttu ei kuule me enam loodust ennast. See oli 98. aastal, mil Tartu kunsti Majas eksponeeriti tema näitus tsoon ning mille praegune ekspositsioon Tallinna kunstihoones jätkuks on. Ka Tarkovski tsoon vahetas ettearvamatult pidevalt olekuid. Kuigi eelmise tsooni pidepunktid või põhikujundit trenažööri kas on jäänud samaks, lähtub juures ka seekordne väljapanek keele- ja kommunikatsiooniproblemaatikast. Mõttekatkeid varasematest teostest on edasi arendatud, aga siingi. Paistab, et 21. sajand on alanud keelekesksete kunstiprojektidega alles hiljuti lõpes Märt Väljataga, Lennart Männi, Rauno Remmeli näitus linnagaleriis. Nüüd on järgsis juuraku käes. Kui tema eelmine tsoon lähtus nii poliitilises kui ka geograafilises mõttes piiritsoonist sooja veepiirist, mida võis metafoorselt tõlgendada ka kui teadvuse alateadvuse piiri, siis praegu juhatab kunstnik meid kommunikatsiooni getosse kus välismaailmast annab infot ainult reaalselt. Akend asendab video akend Vabaduse väljakule. Tänu sellisele semiootilise nihkele muutub see väljak siinkõneleja jaoks tõenäoliselt esmakordseks mingisuguseks ebamäärasekski vabaduse tähistajaks sest kogu ülejäänud suhtlus toimub suletud süsteemis. Juuraku eesmärk on ilmselt olnud teatava suhtluskeskkonna loomine vaatajate jaoks nende omavaheliseks kui ka teostega kommunikeerumiseks. Videotelefoni abil võiks suhelda ruumist ruumi, jälgides oma vestluspartnerit ekraanilt laulda karaoket, mida teises ruumis on võimalik reaale jälgida tallata arvuti- ja videoprojektoriga ühendatud trenažööril eesti poeesiat sõna otseses mõttes jalgade alla. Telefon ilmselt ongi juraka kommunikatsiooni getokeskne termin kultuurikihiga kaetud taksofoni test on võimalik kuulata raadiot subjektiivseks tüpoloogia järgi, reastatud telefonidest, muinasjutud, anekdoodid, reklaam, uudised, erootikatelefoni ja nii edasi. Võib kuulda vastavasisulisi teateid ja lugusid. Lõpuks kommunikeerub ruumi tund aega ja ruumi sees. Tsoon on iseseisev keskkond, mistõttu väljaspoole jääb temasse ei puutu suhtlus kui sisenema Log nii inimeses kui ruumis. Inimene ise ongi kommunikatsiooni kätolooja kuid lõppkokkuvõttes muutub terveks mürakeskkonnas, kus üksikud sõnad enam ei eristu ning kommunikatsioon saab häiritud ja muutub fragmentaarseks sest juhaku tsoonis puudub see stalker, kes üritaks seal korda luua. Eelmises tsoonis oli stalker olemas. Selleks oli näituse keskne kujundaja. Kas kuid uues tsoonis on ta muutunud sekundaarseks? Võib olla sellise keskse kujundi puudumine. Ilmselt ongi põhjus, miks juuraku eelmine näitus mõjus terviklikum ana. Aga Tarkovski tsoon oli pidevalt muutlike kontrollile allumatu süsteem. Täna õhtul on esietendus Pärnu teatris Endla William Shakespeare'i talvemuinasjutt. See kuulub Eesti Muusikaakadeemia kõrgema lavakunstikooli 19. lennu nelja noore lavastajaks pürgija diplomitööde esimesse ringi sest enne kevadet peaks igaüks tegema veel ühe lavastuse. Madis Kõivu, Hando Runneli küüni täitmine Tõnu Lensmendi lavastuses samuti Endlas on juba soodsat tähelepanu äratanud. Urmas lennuk tõi vanalinnastuudios lavale oma nägemuse eesti klassikast. Koidula säärane mulk ehk 100 tangu rändab ring reisutükina mööda timaanorki. Vahur Kelleri lastelavastust Vaidi šarlotko põrku näeb Vanemuise väikses majas. Ja nüüd siis Tiit ojasoo kondiproov ilmakuulsa William Shakespeari endaga. Pärnu teatrist jätkab Viktor Kaarneem. Lavastaja Tiit Ojasoo, miks valisite oma diplomitööks just Shakespeari talvemuinasjutu, miks klassika ja miks komöödiaklassika mõte oli selles mõttes, et sellise tänapäevase näitekirjanduse võlu on minu jaoks veel avaldamata mind selle Shakespeare'i juures või õigemini, mitte isegi Shakespeare'i juures või siis selle konkreetse loo talvemuinasjutu juures võlus selline avatus ja ühelt poolt see, et, et tegevus on küll väga konkreetne ja jõuline ja need sündmused toimuvad laval, et need on väga suured, aga samas nende sündmuste vahele jääb õhk ja aeg ja samas on sellest võimalik mõelda ka nii või naapidi. Näidendi on tõlkinud Peeter Volkonski, kas saab siin välja tuua mingeid erinevusi või võrrelda eelmise tõlkega, mille on teinud Meri ja uue tõlke on teinud Volkonski ja Hannes Villemson kahe peale? Miks me üldse uus tõlge, sellepärast et meritõlge on küll väga hea näha ka seda on kohati raske mängida, sest ta on lihtsalt liiga täpne, liiga keeruline ja nüüd uus tõlge peaks olema siis rahvapärasem. Kas see on juhus? Te olete Pärnust pärit, et oma diplomitööd, et siin Pärnu teatris Endla, no mis ta nüüd vist juhus on, ma mõtlesin juba paar aastat tagasi, et võiks ühe töö siin Pärnus teha ka teise töö teema linnateatrisse Pärnus selles etenduses teevad kaasa ka Ugala näitlejad Piret rauk ja Andres Lepik. Kas Pärnus ei olnud nii palju näitlejaid või miks nad on Pärnus näitlejaid? Arvuliselt oleks olnud, aga tegelikult on jah, Barr seisund praegu niimoodi, et naist sellises vanuses nagu ei olegi, praegu ei maksa sellest väga suurt numbrit teha, et kaks külalist otseselt noh, tänapäeval on see normaalne, et inimesed käivad ka teatrite vahel, aga noh, eks nad muidugi said kutsutud just ja konkreetselt sellepärast et nemad sobivad nendesse rollidesse hästi. Te mainisite siin, et enne diplomitöö tuleb linnateatris, mis on, see on Bernard Marigalteesi Roberta tsuko, see on kirjutatud 89. aastal ja nüüdseks on ta juba tänapäeva prantsuse klassika. Selle esietendus on planeeritud praegu esimeseks juuniks. Kas see on juhus, et Endlasse hooajal lavastama kutsutud kaks noort lavakunstikooli lõpetajad jääd Teatris mitmes lavastuses teevad kaasa Viljandi kultuurikolledži lõpetanud noored näitlejad või on Endla teatrist kujunemas noorte tegijate meka teatri peanäitejuht Raivo Trass? Mõlemad juus selles mõttes, et mitte iga aasta ei võta kõrgem lavakunstikool õppima lavastaja elukutsele noori inimesi. Võib-olla on lavakunstikooli juhtkonnale niisugune plaan ka tulevikuks, kuid seda ei ole teatrites alla veel tunda. Aga juhus on, et nüüd kevadel lõpetab neli uut noort lavastajat lavakunstikõrgkooli ja nad toovad täiendust meie teatrites ja Endla kasutas ära seda, et pakkuda noorele inimesele võimalusi end väljendada professionaalsete näitlejatega Teiega koos töötades. Mis puutub noortesse näitlejale, kes siis ei ole siin midagi juhuslik? Iga teater, kaasa arvatud Endla, soovib, et ta saaks pidevalt täiendust värsket energiat noorte näitlejate näol ja see on teadlik lähenemine, õigemini öelda pedagoogiline lähenemine meie elule. Teatrivallas ja näitlejate lavastajate elukutses oleks pidevalt uusi nägusid ja me otsime suuri andeid. Tõnu Lensment lavastus küüni täitmis ja ta tuli selle raske materjalil suurepäraselt toime. Laupäeval esietendub Shakespeari komöödia talvemuinasjutt, mida lavastab Tiit Ojasoo. Tema esimene lavastus kutselisest teatris. Materjal on raske, seltskond on alati raske, kuid Jagger on alati väga teatripärane. Ma võin öelda, et nii Tõnu Lensment kui ka Tiit Ojasoo on täiesti erinevad isiksused ja nende käekiri on ka täiesti erinev. Need tulevad mitte ainult materjali poolest ja autori voolast, vaid ka teostuselt ja nägemuselt täiesti erinevad kunstiteosed ja see ongi põnev, et ühest koolist kaks kursusekaaslast on põnevalt isikupärased. Näidendite valik on noortel lavastajatel olnud igati õigustatud. Ei saa Eesti teater kui rahvusteater läbi algupärandit ja ühe teatritrupi arengut silmas pidades on repertuaaris ikka olnud klassika. Raivo Trass. Me siiski otsime ja püüame mängida neid teoseid, mis on kirjutatud Eestimaal ja eesti keeles, see on üks asi, kuid me elame maailmas ja see maailm, nagu näha, kogu aeg, laieneb ja tekivad uued liidud, kuhu meiegi tahame pürgida, kui me oleme riik järelikult vaatama tuumaga sellega, mis mujal tehakse, kuidas mujal mõeldakse selle pärast inglise klassika? Šveits piir võiks aeg-ajalt ka meil olla kavas, sest see on ühelt poolt ka kultuuriaabits, et me teame neid põhiteoseid. Türgi on maailm elanud ja sealt me õpime elamisväärset. Talvemuinasjutus teeb kaasa suurem osa Endla teatritrupist ja nagu Tiit Ojasoo juba ütles, on lisaks Viljandi Ugalas kutsutud külalisena näitlejale Piret raudtee, Andres Lepik, lavakujunduse talvemuinasjutule teinud külalisena liilia bluumenduselt liikumise seadis Pärnu tantsuõpetaja Marko sassi on muusika, valis lavastaja Tiit Ojasoo ning laulud õpetas näitlejatele selgeks Olev Sööt kultuurikajale Pärnust Viktor Kaarne. Veel teatri teemadel üks viimase aja tõsiseltvõetavaid klassikalavastusi on Mikk Mikiveri mastaapne sõda ja rahu Vanemuise suurel laval. Materjali valik tähendab lugupidamist. Ligi nelja tunnine lavastus ei ole publiku suhtes vastutulelik. Näitelavale pole seatud atraktiivsemad hetked romaanist, pigem mõtlikumad filosoofilisemalt viivud. Mikiveri lavaversioon on katse tõlkida teatrikeelde Lev Tolstoi epopöa sisemaailm. Vähemalt osake sõlmprobleeme ja ideid. Pigem ongi see seisundi lavastus, mis mõtestab inimese hingeolu sõjas ja rahus sõda ja rahu avaramas tähenduses. Kui ajaloodaatumid viitavad. Lavastaja Enda jutustaja roll teeb Temastki otsekui stalkeri teejuhi. Mikiveri vaatlev aeg-ajalt isaseid usalduslike vahetekste lausub kohalolek on soov meie ühist sõjas ja rahus olemist lahti mõtestada, viibida ja Viivelda aegade sillal. Vaade sillalt, üks tunnussõnu Mikk Mikiveri lavastaja teel koolilastele, keda oli tuubil täis ka nähtud etenduse saal ei ole lavastus õppetükk, mis asendaks raamatu läbilugemist. Ideaalis peaks teatriõhtu hoopis tekitama Ovi sõda ja rahu uuesti või esmakordselt lugeda. Mikiveri lavastaja käekiri koosmõjus Ervin õunapuukujundusega on äratuntavalt askeetlik ja napp. Vanemuise kohaselt on mängu kaasatud ka ballett, stiliseeritud balli stseenid ja üks olektitovi soolo. Ooperilegi vihjatakse, Napoleoni rollis on tüpaažilt sobiv laulja Jaan Willem Sibul. Tema keskne etteaste on lavastatud muusikasse, ehkki aariat me ei kuule. Taas on Mikiveri laad ülinõudlik näitlejate suhtes. Rollide lavaelud on katkestustega, aga põguski ilmumine peaks avama tegelaskuju sisimat. Elu tähtsündmusi. Kõige terviklikum on vana vürst Volkonski elu- ja mõtteilm. Seda vahendab eheda isikliku äratundmisega Peeter Volkonski. Treipink ees laval vääres vana vürst töötab ja mis tema surres taga lavale kantakse, saab sümboli kaalu. Lavastus lõpeb tema poja Andrei Volkonski surmaga. See finaal mõjub ootamatult ja lihtsalt puudutavalt ja lõplikult. Andrei roll on keerukaim. Jüri Lumiste mäng näis natuke liiga ratsionaalne. Veenvalt avanes sisemine tühjus ja ummikusse suubub traagika. Õnnehetk. Armumise kõrghetk jäi tuhmimaks. Seda Andrei osatäitja otsekui ei uskunud. Lavastuslikult on aga, aga mõjub ja puhas see Andrei ja Nataša kohtumine ballil. Hele heledas valguse voos, mis kordub hiljem juba kaasa viiba mälupildina Andrei surmas samuti tardub, viib lahinguväljal surma ootuses aimuses. Särava rolli loob Karin Tammaru tema Nataša son naljakat tütarlapselikku igatsust on intensiivset õnneootust ja tuhmumist. Lavastuses on palju tegelasi, nimetagem veel Tõnis Mägi kärbes Uhowit, kes kohmetu ja otsekui äraeksinuna otsib oma tõde. Elina Reinold religioosse hingega Maarjat. Marika parabanssikova siirast Liisat, Aivar Tommingas väga täpses helistikus, episood Rolli Nataša onuna. Sõjas ja rahus jätkab lavastaja Mikk Mikiver oma teemat vaadeldes inimeste ajaloopanoraam seal laval ja samas sügavalt isiklikus sisekosmoses. Oleme oma aja ja saatuse vangid. Saatuse valguses armume, kahtleme, loodame, sureme. Klassikateose osaks ongi mõtiskleda igavese inimese paratamatu vajalikkuse üle. Kirjandusuudiseid jagab meiega Mari Tarand kõigepealt tagasi Tammsaare juurde, seejärel siirdume Soome instituuti. See on neid igatalvine kõne Tammsaare maile Albu valda sest teatavasti on jaanuari lõpul Tammsaare sünniaastapäev ja alati siis toimub Albus midagi ja just praegu on lõppenud žürii koosolek, kus määrati tänavune Tammsaare auhind. Abeli Liivak on olnud ikka meie sidemees ja kirjasaatja, Albu raamatukogu juhataja. Ja kuidas on siis tulemused? Ma põlen põnevusest. Põnevus põnevus on nii, et, et me määrasime selle kirjanduspreemia maimu Bergile tema romaani ära eest. See on ka minule rõõmus sündmus, sest et pean seda romaani heaks kes žüriisse kuulusid. Žüriisse kuulusid kõigepealt Albu vallavanem, žürii esimees Kalju kõrtsmik siis meie raamatukogude hoidjad, endised ja praegused, meil on vallas kolm raamatukogu. Jaga pensionäril olev raamatukoguhoidjad. Aktiivne lugeja, kirjandusõpetaja Aravete keskkoolist on ka tavalugejaid. Meid on üheksa. Nüüd tuleb muretseda ainult selle üle, et raamat leiaks laia lugemist ja arvutamist rahva hulgas, sellepärast et see on ju siiski suhteliselt uus, värskelt ilmunud raamat. Et kindlasti ei ole sugugi kõik Albu inimesed seda veel lugeda jõudnud. Oi ei, kaugeltki mitte, aga, aga me saime seda raamatut, on ta siiski natukene rohkem lugeda neile, kes on ikka olnud meil püsilugejad ja kellel on ka mingi mingi oma maitse ja oma arusaam juba tekkinud. Seepärast on siiski rahvad natukene selle raamatuga kursis. Päris nii ei ole, et keegi seda lugeda saanud ei oleks. Ja minu meelest on Albus niisugune komme olnud aastaid, et auhinna saanud kirjanikke kutsutakse kohtuma ja, ja need on alati olnud väga sisukad ja huvitavad on teil ka tänavuse kavatsus? Jah, aga me ei saa seda kavatsuste ellu viia, kui me oleme saanud õnnitleda ja siinkohal ma arvan, et ongi mul võimalus avalikult õnnitleda proua Bergi selle raamatu kirjutamise ja selle preemia saamise puhul, nii et võtke vastu Albu valla õnnitlus ja Me tahame temaga kokku leppida, et millal me saame selle preemia talle kätte anda ja, ja millal Albu valla rahvas saab temaga kohtuda. Nii, aga neil päevil on teil ju muudki huvitavat. Kõigepealt on alati rahvamatk, kuidas lumeolud on ja kas matk toimub? Lumi on ideaalne ja minu kõrval siin härra vallavanem keskmik, kes on ilmajaamaga heades suhetes ja alati ilusa ilma tellinud ja ilmselt on see ilm ka sellel aastal leitud, aga ma tahaksin veel öelda, et koos Tammsaarega ei maksa ära unustada ka meie valla noorte kirjanduspreemiat, ehkki sellel aastal ei leidnud meie vallas ei leidunud niisugust Vremjat head kirjatööd noorte poolt, millele anda preemia ja me otsustasime teha seekord hoopis ühe päris uperpalli. Andsime selle noortekirjanduspreemia ühele aipu kooli teise klassi õpilasele, kes tundub, et on väga hea raamatutegija. Ta on kolm aastat juba kirjutanud nii filosoofilised ja toredad asjad ja tema nimi on anni Madisson. Nii et me loodame. Loodame üht kirja, leidsid siit tulema. Jaan tari matkale jaama ja mul on õigus kutsuda, kes jõuab, see tulgu. Nii ja kolmas asi, millest peaks rääkima, on võib-olla natukene omapärane ja sellesse võib suhtuda nii või teisiti, aga igatahes saabub Tammsaare maile ka Tammsaare kuju. Ja Tammsaare ise saabub Tampere maile, õieti õieti juba peaks olema. Aga praegu olete te soolaleival Tammsaare muuseumi uue värske juhataja pool. Ja reede õhtul kütile tuli soolaleivale kõigliga tema tappa poispira noormees ja on meie mu sümbioos, juhataja. Ja senine juhataja, 14 aastat seal töötanud ja paljudele tuttav Juhan Sihver Raadiomuuseumi no edu ja jõudu meile kõigile, aitäh teile, olete pikka oodatud? Tahan teile rääkida ühest meeleolukast kirjandusõhtust, mille korraldas Soome Instituut. Kahe uue raamatu tutvustamiseks oli kaku seatud kunstiline tervik. Kõigepealt astusid publiku ette lavakunsti, oli üliõpilased Kersti Heinloo ja Janek Joost ja esitasid dialoogina katkendeid kahe noore inimese kirjadest ja päevikumärkmetest. 1920.-te aastate alguses ei ole mardi Haavio veel rahvaluuleuurija professor, akadeemik tegelast teie kuulnud olete. Temast ei ole veel saanud luuletaja bee Mustamäe. Ta on 21 aastane kirikuõpetaja poeg, pärit üle neelt Lääne-Soomest. Ent saime 18 aastane, teine aga tulen ta, Helsingi tüdruk elab vanematekodus. Niisiis see esimene raamat Soomes ilmunud dokumentaalteos kaaden kahekesi, mis koondab folkloristid ja luuletaja Martti Davio Mustamäe ja kirjanduskriitiku Elsa Ena järve kirjavahetust ja päevikumärkmeid nende nooruspäevilt. Kohal oli selle raamatu koostaja, kirjandusteadlane Katariina Eskola. Katariina Eskola on Elsa Ena järve ja Martti Haavio tütar ja tal oli palju huvitavat rääkida sellest, miks ja kuidas koostada raamatu oma vanemate noorusaegsest kirjavahetusest. Märk kaks väga noort inimest, romantilised põhimõttekindlad kõrgete vaimsete huvidega oma elu hakul kujunemises vormimas, oma ego ja partnerluse suhet. Äärmiselt huvitavad liigutavad kirgastavad kirjad, eriti ka Omaealiste noorte näitlejate esituses. Ja huvitavat katkendid oli valinud ja tõlkinud Maimu Berg. Õhtu edenedes astusid ette Ly Seppel ja Andres Ehin ning lugesid palu huma kirjastusel hiljuti ilmunud raamatust. Linnupüüdja. Nemad kahekesi on Mustamäe luulevalimikku tõlkinud. Muidugi kuulsime Mustamäe luule Eesti seostest ja mõjudest ja mõndagi huvitavat seika tõlkija tööst. Kuid sellest kõigest kuulete lähemalt kolmapäevases keskööprogrammis. Kuulake kindlasti. Tüse uudiseid Tartust vahendab Hedvig Lätt. Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi valges saalis avati sellel nädalal fotonäitus pandadest ka teistest hiinas elavatest loomadest. Veel on välja pandud Rein Kuresoo pildistatud kümmekond fotot Eesti Euroopa haruldaste loomadest. Panda näitusest räägib lähemalt näituse peakorraldaja Jaan Riis. Ajakirja loodus koos Eesti looduskaitse Seltsi, Eestimaa looduse fondiga on üks selle näituse korraldajaid. Ja siin välja pandud pildid on pärit tegelikult Hiinamaalt. Hiina rahvavabariigi suursaatkonna kaudu nad Eestisse tulid. Rändavad siis mööda Eestit ringi Miksust anda sellepärast et panda on maailma looduskaitse sümbol kõikide ohustatud ja kaitsmist, väärivata loomade ja, ja elava sümbol ja ta on ka väga esteetiline. Siin on tõesti kaunid loodusfotod, hiid pandadest, sellepärast panda tegelikult hoopis teistsugune loom hoopis väiksem ja täis pubinud nugise sarnane. Aga ka panda pilt, kes elab ka Hiinas, niikaua kui hiid pandagi on ka siin väljas ja lisaks sellele, et siin on hiidpandad ja pandad väljas on siin väljas ka palju teisi haruldasi loomi, hiinamaalt. Tartu Ülikooli ajaloomuuseumi muse oloog Terje Lõbu seoses selle panda näitusega On teil ka omad plaanid lähemalt ehk nendest näitus on niivõrd emotsionaalne ning meeldejääv. Ite Me ootame siia eriti paljusid lapsi. Ning lastele pakume välja nähtud ka kohe jäädvustada lasteaialastele ja algklasside õpilastele ning kindlasti kodustele lastele on võimalus pärast näitusega tutvumist nähtud jäädvustada. Nimelt meil muuseumis on oma muuseumipedagoogika kiskus selline ruum, kus onpäraste näituse vaatamiste mõnust nähtud joonistada ning muuseum annab omalt poolt ka paberit ning rasvapliiatsid. Ning nendest töödest, mis lapsed siin joonistavad, teeme pärast ka näituse ning ajakiri loodus annab parimatele ka auhinnad. Et te ei oleks siin väga suurt lahti kuhjumist. Siis palume lasteaedadel ning koolidel enne registreeruda telefonil 307 viis kuus seitse seitse millega tegeleb veel pedagoogika keskus. Muuseumipedagoogikakeskuses püüame nii viia teadust ka rahva ning eriti laste hulk. Ning seal Me korraldame õigi mitmesuguseid loenguid, mida meie oma muuseumi inimesed peavad. Ta on humanitaarvallast, on loenguid, mida muuseumi teadusdirektor kin, calling peab, on teemade must surm. See on katkust Euroopas, teine teema on teaduslikult rassismis ning samuti räägiti maa rahvusülikooli sünnist ning meie muuseumimusi. OK, füüsik Toomas Pung räägib huvitaval teemal termomeeter, see on imelihtne ja keda oodata sellistele kokkusaamistel? Eelkõige käivad siin koolilapsed mingi just gümnaasiumiealised ning natuke nooremad õpilased kuid kui on huvilisi, siis võivad ju kõik inimesed tulla ning need loengud on samuti meil ettetellimisel. Kas ennem olete ka teinud selliseid joonistusprogramme joonistusvõistlusi lastele? Jah, mitte just otseselt näitusega, aga kaks aastat tagasi kevadel oli siin meie majas valges saalis ka hästi palju lasteaedade lapsi kes panid paberile oma nägemuse ülikoolist ning toomi mäest ning just suuresti oli see Toomemägi leidnud lastel kajastamist. Mis teid üllatas tas, kui käsitasin ülikooli ajaloo muuseumis ringi tasite näitust pandadest? Ma olen ise näinud ühte põhjalikku filmi pandadeste telerist, kui te siin neid fotosid vaadates ma leidsin, et see loome, mis jättis sellise mulje algul, et noh, et eks lastel tore vaadata siis siin näitusel, kui ta arvatavasti on need fotograafid olnud ka asjatundjad, nägin, et pole lihtsalt ilus loomake vaatamiseks, vaid siin piltidel on kohe nagu looma iseloom ja samuti kes põhjalikumalt looduse vastu huvi tunnevad ning zooloogia vastu ka neil on siin vaadata yht teist. Kunstiülikooli üliõpilased andsid sellel nädalal Eesti Rahva muuseumile üle etnograafiliste jooniste kogu lähemalt räägib kunstiülikooli üliõpilaste juhendaja Kadri Viires. Mina lähen ühelt töö jätkaja, viimastel aastatel viimasel kuuel aastal olnud ekspeditsioonidel algataja on olnud Kaljo Põllu ja neid jooniseid kui soome-ugri ekspeditsioonide põhitööd soome-ugri rahvaste juures erinevate juures on 78.-st aastast alates ikkagi juhendanud Kaljo Põllu. Et see töö jätkub. Ja, ja nüüd tõesti need joonised, mis need siia üle annan, on küll jah, nende üliõpilaste tehtud, kes on minuga käinud ekspeditsioonidel joonised, kujutavadki seda, et kohapeal etnilises autentsus keskkonnas üritatakse leida võimalikult palju rahvakunsti säilinud rahvakunstiesemeid huvitavaid Nüansse nende juures üles tähendada ja ühesõnaga see joonistamine ise ongi nagu väike teadustöö, et lahata läbi kogu see ese tehnoloog, Looge materjalide võimalikult autentselt edasi anda joonisena. Tegelikult püüame katta kogu valdkonda, meiega käivad kaasas erinevate erialade üliõpilased, on arhitektid, on disainerid, on tekstiilikunstnikud, keraamikud, nahakunstnikud ja igaüks leiab oma erialale kõige lähedasemad ja võib-olla et temale siis huvipakkuvamad esemed, mida ta siis oma võimetaja Piirassis üritab lahata nii, et ühesõnaga ongi nende joonestus, võite leida väga huvitavaid elamuarhitektuuri püstkodasid põhjarahvastelt palk, ehitusi, Volga rahvastelt, siis nahkesemeid väga suurepäraseid hantidelt mansidelt väga rikkaliku ornamendiga, noh iga rahval on midagi silmatorkavat näiteks marida ja võib-olla Kesk-Volga rahvaste juures on tekstiiliornamentika väga rikkalik. Ja ühesõnaga kõik see väljendubki nendes töödes siin originaalid on tõesti läbi aastate, kõik siin Eesti Rahva Muuseumis. Me oleme nendest koostanud näituseid ja siis on ka olnud väljas just nimelt originaalid. Ja Nende tööde põhjal on küll väljanud Kaljo Põllu kaks raamatut 10 ja 20 soome-ugri uurimisreisid ja ka mitmetes teistes väljaannetes on kasutatud siis reprodutsioone nendest töödest. Palju neid töid on hinnanguliselt tsirka 500, mis praegu tuleb, see on viimase viie aasta tööd. Kui palju on neid üliõpilasi, kes on need tööd siis kirja pannud, joonistanud ja koguneb? Igal aastal käib kaasas kaks 13 erinevate erialade külast ja 15 kuni 20 tööd iga üliõpilane suve jooksolvisioonistab või õieti selle tööperioodi jooksul see on kolm nädalat koha peal tööd. Tegelikult oleme me palju tänu võlgu fondidele, siiski, kes on neid sõite toetanud Eesti Rahvuskultuuri fond sel aastal kultuurkapital, siis üliõpilaste toetusfond, USA-s ka eraisikud, firmad ja muidugi eelkõige meie enda kunstiakadeemia, kes on huvitatud nende ürituste jätkamisest, aga ka üliõpilased ise on huvitatud kaasa saamisest ja paljusid kulusid katavad, ise näitasime, teeme regulaarselt iga toimunud ekspeditsiooni puhul. Hõimupäevade ajal on Eesti akadeemilises raamatukogus olnud niisugune aruandenäitus. Ja samas toimunud ekspeditsiooni kohta kevadel, kui toimub kunstiakadeemias näitus ja siis üliõpilaste uurimistööde konverents järgmisena suuremat näitust näemegi ette fennougristika kongressi ajal augustikuus. Eesti Rahva muuseumi poolt võttis vastu need etnograafilised joonised Eesti Rahva Muuseumi peavarahoidja iili astel. Etnograafilised joonised on üks väga oluline etnograafilise materjali kogumise vorm ja see koostöö kunstiüliõpilastega on kogu muuseumi ajaloo kestel olnud aga oluline juba arhitektuuriüliõpilased muuseumi algaastatel kogusid tegid jooniseid ja andsid üle Eesti Rahva muuseumile seda ka tookord enamuses ikkagi vabatahtlikku või tähendab ilma ilma tasuta. See koostöö on jätkunud läbi kõigi aastakümnete. Ainult sõjaajad olid siin pidurdajaks viimased paar aastakümmet. Ta on siin eriti nii olulised kujud olnud kunstiülikooli poolt. Siin nimetatud juba Kaljo Põllu siis Leila Pärtelpoeg. Nüüd Kadri viires, kes on Kaljo Põllu tööd jätkanud, Need joonised on sinna põhiosa kogu meie sellest jooniste kogust ongi sellisel kujul kokku tulnud. Pluss siis muidugi meie oma kunstnikud ka, kes on välitöödel seda tööd teinud. Meie kogud on avalikud kõigile asjahuvilistele, aga nende kogude kasutamine on ka muidugi väga mitmekesine. Esiteks näitused, teiseks trükised, kolmandaks, nende järgi võib ka esemeid valmistada koopiaid, teha ajalugu rahva etnoloogia tuurida. See ampluaa on väga-väga lai. Ja saate lõpetab Ivalo Randalu kontserdiülevaade. Ametlikult algab Tallina 11. barokkmuusika festival täna õhtul kell seitse King's Singers'i kontserdiga. Ent huvi selle meilgi hästi tuntud ansambli vastu oli, on sedavõrd suur, et juba eile tehti Estonias lisakontsert. Seegi läks täismajale ja sisuliselt võinuks korraldada veel ühe lisakontserti, kuid poleks enam kuidagi ansambli ajakavasse mahtunud, sest homme lauldakse niikuinii. Tartus ja Eestis viibimise aeg on seega läbikavas, on neil inglastel siis inglise ja paania materjalid ja nii-öelda teise boonusena 20. sajandi muusika töötlused. Ja eks viimased selle suure tõmbetekitasid kivist. Homme Tartus nimelt Pauluse kirikus. Veel teinegi kontsert, kus Heiki Metlike esitab kitarril Bachi lautomuusikat kätt mängib ta kõik seitse suure meistri kahjuks vähe kõlanutenini lauto teoseid. Teada aga tasub, et Mätlik on konkreetselt selle muusikaga tegelenud juba aastaid. Nüüdseks on tal seega juba ka plaadistatud. Et algab kell 16. Täpselt samal ajal, homme kell 16 esiteks Neeme Bunder Travers flöödi, soomlane Pekka vaba voori kavikordile väravatornis papabahhi ja ta poja Carl Philipp Emanuel Bachi vastavat muusikat. Täpsemalt teemal ja Estursonaate esimeselt ning Keemol ja mul sonaate teiselt meelt. Boworist vast seda, et põhiliselt Lapimaal tegutsenuna on ta nüüd Sibeliuse akadeemia Rex tor esinenud Aafrikast, USA Ani. Koos Andres Mustoneniga on ta Soome-Eesti barokkorkestri asutaja. Mängib Vabori muide, Rootsis ehitatud viie oktaavi disel Travikordile. Jõed edasi oleme veel pühapäevas ja siin on üks hea teade varuks. Et õhtune Moskva patriarhaadi koori kontsert samuti kähku välja müüdi, korraldatakse Kontsert pange tähele. Samuti homme algusega kell kaks sealsamas Nigulistes ja vähemalt eile oli sellele veel piletit saada, kuid ikkagi helistage igaks juhuks. Seegi koor koos oma juhi Anatoli krintenkoga ei vaja tutvustamist, laulavad nad nüüd aga Itaalia Veneetsia ja bütsantsi mõjutustega vana vene õigeusu kirikumuusikat. Esmaspäeval palun nad õhtul sama kavaga Vanemuises. Sellega paraku tartlaste osasaamine broki festist ka lõpeb. Esmaspäeva õhtu Estonias väidab Tallinnbrass. Ma ei tea, mis imeviguri ka inimestel üldteatrusse viia esitab, eks, et brass kui vaskpilliansambel fantastiliselt võluva kõlaline ja teiseks, et meie Tallinnbrass on suured pärane ansambel täiesti arvestatava tasemega siin Läänemere kallastel. Mõni päev asi oli aga sellest kontserdist läbi eelmüügikassa huvitunud vaid kümmekond inimest mängitakse Pössevia Bachi. Just neil. Ta jutustas mulle Andres Uibo, kes saksa kontserdieluga väga hästi kursis. Et tuliselt huvituvad sakslased eeskätt oma kontsert antidest, eelistades neid väliskülaliste ligi. Millal meie publik nii kaugele jõuab, seda enam, et siinsed muusikud peaksid poolehoiuks küll aluse juba loonud, olema. Nii südametunnistusele koputatud, vaatame edasi. Ent just külalisi siin, nüüd eelkõige näemegi. Teisipäeval kuuleme Estonias keskaegse tantsumuusikaga inglise vanamuusikaansamblid defeek kollektiiv. 13 tegevusaastaga on ansambel end üle maailma kuulsaks mänginud. Meile peaks eeskätt huvi pakkuma. Esitad tav prantsuse, inglise, itaalia vastav muusika, mida seni oleme saanud jaokaupa eeskätt vaid Ortuslastelt. Ka see on tõepoolest lihast ja verest maailm, mis Amotatsioonis ka huvitavalt avatakse. Kolmapäeval kuuleme Estonias taastutavalt nimelt ansamblit kaamerata kõll Telemanni meederi, Henderi mütseeli, Bachi ja kanna pikki lugusid. Soliston bass Michael šopper. Bachi muusikat soolopillidele esitavad neljapäeva õhtul Estonias ka soome, vene ja Taani helikunstnikud. Kuuleme barokkviiulit, klaverit, lautotja, klavessiini ja ikka Estonias. Reede õhtul esitavad Hortus Musicus ja Vox Clamantis niinimetatud tahvel muusikat, seda ajaloolises vormis suupistete ja veiniga vaja. Tagant teevad kaasa sopran Susanne riiden Päressinist Lars Ulrik Moortensen ja lauto kunstnik Anton pirulia. Järgmine laupäev vaatame, mis festival edasi teeb, kuni kaelakontserti välja. Tänase kultuurikaja seadsid kokku Külli tüli ja Pille-Riin Purje jälle kuulmiseni.